Peegel

Ja ma tahaks ka uut, sest see teaser tegi nagu asja veel huvitavamaks.

Kuna mul on hetkeline ideedepuudus, otsustasin mängida üht mängu. Nimelt küsisin (seekord) Kärolynilt suvalise lause, mille lisan kindlasti ülejärgmisesse ossa (järgmine on kusagil juba valmis).

Teen Teile, kallid lugejad, ettepaneku: nimelt võite te mulle veel suvalisi lauseid pakkuda, midagi, mis annaks inspiratsiooni.

Kärka antud lauseks oli: "Ja vikerkaare lõpus oligi kullapada."

NB! Võtan endale õiguse lause ajavormi muuta! (oli=on, jne)

Kui soovite, et asi oleks põnevam, võite laused saata PMina, iga jutu lõpus mainiks ma ära lause ja selle autori.

Shoot it!

Kusjuures ma just tahtsin sulle enne öelda, et sa võiks siia ka kirjutada ja lasta teistel lauseid pakkuda.

Perekond

Neljakümnendates eluaastates meesterahvas seisab kortermaja koridoris ja topib võtit lukuauku. Enne, kui ta seda teha jõuab, vajub korteri uks ise lahti.
„Kurat,“ pomiseb ta „jälle unustasin selle tobeda asja lukustada.“
Mees astub kööki ja teeb näo, nagu ei märkakski ta köögiakna all istuvat mind. Värisevate kätega avab ta kraanikausi kohal oleva kapi ja leiab sealt kolm tühja odekolonnipudelit.
„Ma valasin need tühjaks.“ mees paneb käed kraanikausiäärele ja põrnitseb äravoolutoru. Ei mingit reaktsiooni.
„Sa peaksid oma eesmärgid endale selgeks tegema. Sa kas jood end surnuks või ei joo üldse.“ vaatan aknast välja. Mänguväljakul mängivad mudilased.
„Sa oled kogu oma elu üks põrguline olnud, Candy.“
Mina ja põrguline? Hah!
„Ole õnnelik, et ma sulle vähemalt suitsud alles jätsin.“
„Sa oled täpselt nagu su ema.“ ta ütleb seda küll vaevukuuldavalt, kuid ma tunnen, kuidas mu süda hakkab kiiremini lööma.
„Jah, sa oleksid pidanud ka tema õigel ajal ehk luku taha panema.“ persse kah, keegi pidi talle seda ju ütlema! Tõusen püsti ja lähen rõdule.
„Mida sa endast õige arvad!?“ karjub ta, toetudes endiselt kraanikausile. Kuulen, kuidas ta köögis ringi hakkab käima. „Mis õigusega sa üldse siin oled? Kes kurat su üldse välja lasi!?“
„Korter kuulub seaduslikult mulle.“ Mida muud mul ikka öelda on? Ta võib minust kaks korda vanem olla, kuid see siin on mu ema pärandus mulle. Kuulen ta samme. Ta astub rõdule. Mu ninna tungib tugev alkoholihais. Vastik. Seisan näoga teiste kortermajade poole, valmis hüppama, kui ta oma käed mulle õlgadele paneb ja sosistab:
„Ma tahtsin ainult head..“
Panna mind pea viieks aastaks ära, on hea!?
Raputan ta käed oma õlgadelt ja automaatselt võtab ta suitsu ning süütab selle. Nagu iga kord. See on talle alati pääseteeks.
„Ma ei saanud vaadata, kuidas sa endale haiget tegid. Ma pidin ju midagi ette võtma.“
Ma vihkan, kui ta niimoodi omaette pomiseb, nagu poleks mind olemas.
Pöördun ja toetan end rõduäärele. Silmi sulgedes tunnen, kuidas oleks lennata üheksa korrust allapoole ja siis valju mürtsatuse saatel taas Maaga põrkuda. Avan silmad.
„Räägitakse, et enesetapjad, kes kõrghoonetelt alla hüppavad, surevad juba enne kokkupuudet Maaga. Adrenaliinisööst olevat nii tugev ja elutegevus lõppeb õhulennul.“
Ta vaatab mind ehmunult ja tõmbab käega läbi oma rasvaste juuste ja mina kujutlen sel ajal, mis tunne oleks võtta hõõguv suitsukoni ja see tema rasvaste voltide vahele kustutada. Ta ajab mu südame pahaks.
Ta puudutab mind õlast ja vaadates tema kätt, näen ma, kuidas ta käekell püüab kinni ühe tumeda linnu varju. Vaatan talle silma. Tema silmad on nii tühjad ja elutud ning uppunud alkoholipisaraisse. Ma vihkan teda. Tahan lahkuda, kuid ta haarab mu käest.
„Millal ma sind jälle näen?“
„Mitte kunagi.“ sest see ongi mu plaan. Mitte kunagi enam tagasi tulla.
„See oleks lihtsam, kui sa surnud oleksid.“ ta vaatab mulle kurvalt otsa ja surub mu peopessa paberilipaka, mida mul pole plaanis kunagi lugeda.
Astun kööki ja siis väljun uksest.
Kui ma alla jõuan, lamab ta asfaldil ja oigab. Ta on seal üksi. Keegi ei ole veel jõudnud talle appi rutata. Ma vaatan tema liigagi elusatesse silmadesse.
„Ju ma siis eksisin,“ sõnan seda põlgusega ja vaatan siis oma peos olevat paberit. Ohkega otsustan ma seda siiski lugeda. Vaikselt harutan selle lahti ja leian sealt kaks lauset. Heidan talle nüüd juba vihase pilgu ja viskan teda sellesama paberiga. Jalutan minema.
See paber aga lendleb minema ja mina ei saa neid sõnu peast: „Ta igatseb sind, mine otsi ta üles. Ta on ju su isa, Candy.“


Osad hakkavad mul kuidagi pikemaks muutuma..See tähendab, et loogika ja muid vigu peaks tulema.

Shoot!

Ahjaa, ootan endiselt lauseid.

Mulle meeldib, et sa pöörad detailidele tähelepanu. Nagu näiteks see.. "käekell püüab kinni ühe tumeda linnu varju" Nii hea noh.

Oot, kes see mees siis oli, kui see ta isa polnud? Jaa.. Kui vana Candy ikkagi on? Ja.. ja.. Aeeeeh. Nii palju tahaks teada juu. Aga seda saab ainult uute osadega lahendada. (A)

PS! Kas päriselt ka surevad enesetapjad enne maaga kokkupõrget? See on lahe..

Ma ei tea, kas surevad : D
Ma kuskilt kuulsin seda teooriat, kuid ilmselgelt see siit jutust kinnitust ei leidnud : D
Kõik Su tähtsamad küsimused on niivõrd-kuivõrd lahendatud järgmises osas : D

Jess!!!! Ja millal järgmist osa saab? (A)

Siis kui ülejärgmine valmis on.
Aga selleks on mul uut lauset vaja.

Mina enam ei riski.

Oi kuidas mulle see meeldib : D

Teaser:

Spoiler:

Candy ei saa surnud olla! Ta.. Mh.. Ei. Ta pole surnud. Nagunii pole. Keegi valetas.

Ma ei saa väga aru, mida ma ajan. Forgive me.

See poleks ju midagi erilist, kui peategelane poole pealt surma saab.. : F

Taaskohtumine

Kõnnin mööda hämarat kõrvaltänavat. Kõik on pime ja kuu näitab mulle teed. Tänavalaternad kustusid juba ammu. Tänav hakkab juba lõppema, kui silman tuttavat maja. Ma seisatan ja kaalun tagasipöördumist, kuid siis meenub mulle see, kuidas ta mu eest võitles, kui keegi teine sai kasvatusõiguse.
Ohkan vaevukuuldavalt ja märkan tänavaäärel kahte kooliealist tüdrukut magamas. Kodutud. Nad on igal pool. Tänavate peal ja all. Kuid keegi ei näe neid pea kunagi. Nad on kui kummitused. Sa ei näe neid, kuid tead, et nad on seal. Vanad ja noored, tugevad ja väetid. Kui sul veab, võid leida isegi mõne oma tähetunni mööda lasknud kuulsuse. Igat su sammu jälgib vähemalt sada silmapaari, millest sa teadlik pole.
Aeglaselt, kuid enesekindlalt jalutan maja tagaukse poole. See on irvakil. Astun sisse ja mu ninna tungib tuttav lõhn. Lähen trepist üles ja iga astetud sammuga meenub mulle veel üks kild minevikust:
Isa stuudiosse jooksmas.
Isa ema pead oma süles hoidmas.
Isa mind sülle haaramas, määrides mind nii ema verega.
Isa minuga sellest samast trepist alla jooksmas..
Suure vaevaga jõuan lõpuks üles, pea mälestustest lõhkemas ja ootamatult hakkab mu silme ees lahti jooksma film hullumaja-aastatest.
Seisan stuudio ukse taga, nutt kurgus. Sulen silmad ning vajutan linki. Uks vajub lahti ning ma tunnen valgust oma silmadel. Kuulen unelaulu ja avan silmad. Ta istub seal, kus istusin minagi ligi viisteist aastat tagasi. Ja hoolimata sellest, et ta istub sealsamas ja näeb tervet ruumi, ei märka ta mind. Vaatan põrandale. Veri on imbunud palkidesse ja seal on plekk.
Kõik, mis mu emast alles on, on vereplekk põrandal.
Üritan seda plekki eirata ning astun selle õnnetu mehe juurde. Ta hoiab käes pampu. Ta laulab sellele. Neelan alla pisara ja kükitan ta kõrvale. Ta näeb välja nii…Vana..
Ettevaatlikult asetan oma käe ta õlale. Ta tõstab pilgu ja vaatab mulle silma.
„Isa…?“ ta raputab pead.
„Ma ei ole su isa. Ma ei ole enam kellegi isa. Candy anti Harrile ja Candy on nüüd surnud.“ tema hääl on vaikne ja kurblik. Hellitavalt vaatab ta oma pampu.
„Candy suri ära ja läks sinna, kus on pilved ja päike ja..ja tema enda vikerkaar. Ja vikerkaare lõpus ongi kullapada.“
„Jah, isa. Vikerkaare lõpus ongi kullapada.“
„Ma tahan tema juurde. Ma nii väga tahan.“ sosistab ta vaikselt ning tema silmadest langevad soolased pisarad.
„Kas sina oledki ingel?“ küsib ta äkitselt. Mina ja ingel? Ehmun, kuid vastan:
„Jah, mina olengi. Ja Harri on ka surnud. Aga tema ei ole seal, kus Candy. Harri on palju halvemas kohas.“
Mees ehmub „Kuidas..?“
„Ta kukkus ja..lõi pea ära.“ ebalev, kuid piisav vastus.
„Ja nüüd aitad sa mu Candy juurde, eks?“ ta kõlab nii lootusrikkalt. Ta tahab seda nii palju, et ma ei oska teha muud, kui noogutada. Ta naeratab.
„Sa oled nii hea.“
„Ma tean,“ otsin taskust välgumihkli ja annan selle talle. „sa tead, mis teha.“
Üksik pisar veereb mu põselt, kui ma ta laupa suudlen ja ta sõnagi lausumata püsti hüppab ning seintelt tapeediribasid lahti rebib. Ükshaaval süütab ta need.
Tõusen vaikselt ja sammun ukseni. Ma tahan joosta, kuid selle asemel vaatan tagasi ja ütlen leeke vaadates „Ma armastan sind, isa.“
Ma ei usu, et ta seda kuuleb, kuid näen, kuidas ta peegelpilt mind hetkeks vaatab.
Ruttan trepist alla ja siis uksest välja.
Hommikuks on majast järele jäänud vaid varemed.


Orginaal-lause by Kärolyn: "Ja vikerkaare lõpus oligi kullapada."
Järgmises osas tuleb pisut kirge ^^
Ootan lauseid!

Pisut kirge.. *Muigab*

Ja nagu.. AAH. Sa oled geenius. Kuidas sa suutsid sellise lause sinna sisse panna? Geenius..

See oli nii kurb osa, et ma hakkasin korraks mõtlema, et mul on Candy'st isegi kahju.

Aaga siis mulle meenus, et ta on psühhopaat ja kahjutunne kadus.

Ja oioii kuidas ma ootan uut osa. (A)

Candy ei ole psühho. Ta on lihtsalt..Vääritimõistetud.

Ja uue osa saab peale seda, kui keegi on mulle uue lause andnud. : D

Tahate muidu järgmise osa lauset ka teada?

Ok, nüüd mul hakkab uuesti temast kahju.

Mina enam ei riski, ausõna. Küsi mõnelt muult hullult.

Ja arvestades seda, kes selle lause pakkus.. JAAAAAA!

Järgmises osas on kohustuslik lause...
*trummipõrin*

Spoiler:

Andis selle Robert, kes ise muide ei tea, mis otstarbel ma seda kasutan.

Oh jumal hoidku.. Ma väga huviga tahan näha, kuidas sa selle lause sellisesse osasse sisse suutsid kirjutada.

Ma ei saa enne uut osa ära trükkida, kui ma uue lause saan.

Meeldetuletus:

Tsiteerin: :

Teen Teile, kallid lugejad, ettepaneku: nimelt võite te mulle veel suvalisi lauseid pakkuda, midagi, mis annaks inspiratsiooni.

Kärka antud lauseks oli: "Ja vikerkaare lõpus oligi kullapada."

NB! Võtan endale õiguse lause ajavormi muuta! (oli=on, jne)

Kui soovite, et asi oleks põnevam, võite laused saata PMina, iga jutu lõpus mainiks ma ära lause ja selle autori.

Shoot it!

Midagi..Mitte nii tapvat.


„Kõik saab korda.“

„Miks sa siin istud?“
„Kus ma siis istuma peaks?“
„Küsimusele ei vastata küsimusega.“
Vaikin ja vaatan silla all sädelevat vett. Ta seisab ja ulatab mulle käe. Viin oma pilgu temale.
„Äkki ma ei taha püsti seista.“
„Aga mina tahan sinuga tantsida.“
Naeratan. Ma haaran ta käest. Kui ma püsti tõusen, tõmbab ta end õrnalt vastu mind.
„Meil pole muusikat.“ ja sild on väga-väga ebakindel. Mahedalt ütleb ta:
„Meil ei ole seda vajagi.“
Veel hetkeks liibub ta mu vastu, kuid pöördub siis ja läheb, tõmmates mind õrnalt kaasa.
Vaatamata kõhklustele, järgnen ma talle.
Kõnnime läbi peopaiga – enamus on juba pildi tasku joonud. Kuna ma ümbruskonda ei tunne, järgnen talle pimesi. Jõuame lagunenud kortermajani, ühest aknast paistab valgus. Minu imestuseks suundume me just sinna. Hingan sügavalt ja üritan end rahustada. Tema soe käsi mu peos muudab mind rahutuks. Tunnen, nagu oleksin ma väikene laps, kel on käes pulgakomm, mida veel lahti rebida ei tohi. Astume korterisse. Keegi istub köögis, kuid me tuhiseme temast kiirelt mööda. Me liigume mööda koridori edasi, kuni ta lõpuks ühe ukse lahti lükkab. Tuppa sisenedes tungib mu ninna viirukilõhn. Ootamatult tõmbab ta mu lähemale ja ma kuulen ta südamelööke. Ta suudleb mind ja ma sulan tema embuses. Koos vajume me üsnagi räpase väljanägemisega üheinimese madratsile. Kergelt vabaneme me oma riietest. Ta suudleb mind kirega. Suudleb mu kaela, rindu, käsi..
Aeglaselt, kuid kindlalt liigub ta käega mööda mu tagumikku ja jalgu ning jõuab siis reieni. Aeglaselt liigub tema pehme käsi mööda mu reie sisekülge ülespoole.
Ma oigan vaevukuuldavalt ja vaatan tema küünlavalguses helkivat nägu. Ta naeratab, kui mu hingamine kiireneb ja ma teda ahnelt suudlen. Tõmban teda endale lähemale ja nii liibuvad me kuumad kehad tihedalt teineteise vastu.
Äratan ta suudlusega kõhule. Väljas on endiselt hämar. Teen keelega ümber ta naba ringe ja liigun siis allapoole. Ta sasib mu juukseid ja mõmiseb vaikselt.
Hommikul virgudes avastan, et olen üksi. Ajan selga oma maikasärgi ja püksikud. Astun toast välja ja võtan suuna köögi poole. Jõudes ukseni, tunnen ära endiselt laua ääres istuva kuju ja peaaegu hüüatan:
„Johan?“ kuuldes mu imestust, tõstab ta pea.
„Candy, sind poleks küll osanud oodata.“ kallistan teda.
„Siin süüa on midagi?“ oi, ma olen näljane.
„Otsi ise midagi, see on tema korter.“ Johan näib morn. Sõnagi lausumata paneb ta lauale paberilipaka ning tõuseb siis püsti. Olen liiga näljane, et sellele hetkel tähelepanu pöörata. Vaatan kõik kapid ükshaaval läbi.
„Miks on ta endale korjanud ligi kümme kilo tatart?“ küsib Johan surmtõsiselt sel ajal, kui mina kõnealuse kapi leian. Itsitan ning kehitan õlgu „Ta ju ongi selline..Veider.“
Lõpuks leian külmikust kolm tomatit, mille ma puhtaks pesen ja siis lauale panen. Istun laua taha ja võtan tomatist ampsu. Loen sedelit, mille peale on kirjutatud minu nimi:
„Sa ei ole minu jaoks. Mul ei olnud halb, aga see oli kõigest lõbu. Sorry, S.“
Tõmban endale vihast tomati kurku. Läkastan veidi, kuid Johan ei liiguta end. Tema vaatab endiselt aknast välja.
„Mida see tähendama peaks?“ kuigi Johan kehitab hetkeks õlgu, oli küsimus rohkem mulle endale.
Viskan tomati täiesti jõust vastu seina. See loob kolletunud seinale üsna toreda kontrasti, kuid ma ei suuda selle üle naerda. Toetan pea kätele ja sõnan, kuigi nutt juba kurgus, ikka vihaselt:
„Ta on alati totter olnud. Kurat küll! Ja miks tal sokid leibadega ühes kapis peavad olema!?“
Johan hakkab valjuhäälselt naerma „Ma olen alati selle üle juurelnud,“
Vaatan teda vihaselt, mille peale ta naer kui noaga lõigatult lõppeb.
„Millal ta tagasi tuleb?“ suudan nutu eemale hoida. Johan kõnnib mu selja taha ja võtab mu õlgadest.
„Mitte enne kahte nädalat, kui ehk kuud.“
„Miks ma nii loll olin?“ küsin seda tuimalt ja pööran pilgu üles. Lae asemel leian ma sealt Johani näo. Ta suudleb mind laubale ja ütleb:
„Ma olen sulle ju alati öelnud, et ta on hoor. Ta on ju ikkagi Malibu Stacy.“


Ma mõtlesin noorematele foorumlastele ja otsustasin, et mingit suurt porri ei tule.

Lause "Miks tal sokid leibadega ühes kapis peavad olema?" tuli Robertilt : )

Aaaaaaaah.. Ma mõtlesin terve selle aja, et see on meeees!!!!! STACY ei ole mehe nimi!!
Aaaaaaah ma armastan sind!

See on niiiii äge.


Ma olen vist natuke liiga ekstaasis.

(A)

Ja endiselt meeldivad mulle tühjad read.


Aga nagu.. Sa suudad vist igasuguse lause juttu sisse põimida. Mis on ka lahe. veel üks asi, mida põnevusega oodata. Kuigi see algus oli juba nii.. khm.. tähelepanu köitev, et ma unustasin üldse ära, et mingi taoline lause tulema peakski.

Mulle meeldib Johan.

Ja järmisest osast võite leida juba ühe adminni lause ; )

Senikaua..Saatke mulle random-lauseid!

Teaser:

Spoiler:

Kui ma täna öösel/homme aktuse ajal viitsin midagi meisterdada, siis saate selle homme.

Mjäu! Mulle meeldib ja ma tahan uut osa.

Rämedalt haarav jutt on. Aga sa küsid mult nagunii homme koolis mis ma arvan ja siis ma pean sulle täpselt rääkima, sestab ma siia palju ei kommi. Uni on ka.

Ruttu uus osa. Aitäh.