Peegel

Keemiaravi

Avan silmad ja tunnen oma sõõrmetes kohvilõhna. Tõusen istuli, ajan selga lohvaka t-särgi ja hõõrun silmi. Tuppa paistab ere päike. Astun akna juurde ja teen selle lahti. Jahe augustiõhk tungib tuppa ning toob mu ihule tibutagi. Sirutan käed lae poole ja ringutan. Ehmun, kui kellegi jääkülmad käed ümber minu põimuvad ja aknalauale kohvitassi panevad.
„Ma ei osanud sind oodata,“ lausun seda tasa ja väga õrnalt panen oma käed võõra omadele, justkui kartes, et see portselanikarva nahk katki võiks minna. Silitan hellitavalt ta käsi.
„Ma ei plaaninudki tulla.“ sõnab ta sosinal. „Miks sa siin külmas kükitad, väljas on juba jahe,“
Kuuldes vaid ta esimest lauset, mõtlen, et ta tuli siiski. Keeran end tema käte vahel ringi ja kallistan teda tugevalt. Tahan libistada oma sõrmed läbi tema pikkade juuste. Tõstan käe, et seda teha, kuid põrkun siis tagasi.
„Johan, mida sa oma juustega teinud oled?“ ma kõlan liiga järsult ja ehmunult, kuid ta muigab ja vaatab aknaklaasilt oma peegeldust.
„Kas sulle ei meeldi?“ küsib ta. Vaatan teda ja vean käega üle tema kiila pea. Peegelsile. Ta on ilmselgelt oma uue soenguga väga rahul.
„Ei, see on…hea.“
Ta haarab mu käest.
„Tule, lähme!“ just nagu väikene laps tormab ta välisukse poole, mina tema kannul.
„Kuhu?“
„Mul on sulle üllatus.“ ta on ülimalt elevil ja kuigi mu sisetunne käsib mul tuppa jääda, järgnen ma talle siiski. Ma tean, et ma ei tohiks, aga lähen ikkagi.
Astun lifti paljajalu ning seljas on mul vaid õhuke särk.
Ma olen alati lifte põlanud. Neis on suured peeglid ja need on kitsad ja..
Lift seiskub järsu jõnksatusega kahe korruse vahel.
..ja need seiskuvad.
Johan klõpsib kõikvõimalikke nuppe ja mina hakkan samal ajal paanikasse sattuma. Et end rahustada, istun ühte nurka maha ja vaatan põrandat. Johan uurib oma uut soengut.
„Heh, ma polegi seda veel kõikidest külgedest näinud.“ muigab ta, kuid vaatab siis kiirelt ja kordamööda igasse peeglisse.
„Candy, siin on veel midagi,“ tema hääl väriseb ja ma tõmban end kägarasse ning langetan pea.
„Ära tee mulle nii, Johan,“ sosistan seda nii vaikselt, et kahtlen, kas ta üldse kuuleb.
Liftiuksed avanevad, ilma et me vahepeal sõitnud oleks ja Johan tormab välja. Oleme esimesel korrusel.
„Lähme palun tagasi.“ ma peaaegu, et anun teda, kuid ta ei tee kuulmagi. Ta raputab pead ja aitab mu püsti ning me astume välja. Siin on jahe. Vaatan teda veelkord anuvalt, kuid ta näib üllatavalt enesekindel.
Minu käsi ühendatud tema omaga, veab ta mu majadevahelisele muruplatsile ja näitab uhkusega üht väikest puud. Ma ei suuda naeru tagasi hoida.
„Mis see olema peaks!?“
„Õunapuu. Sulle. Ma tean, kuidas õunad sulle maitsevad.“
Ta on totter. Kortermajade vahel ei kasva ju õunapuid. Jätan talle selle ütlemata, ma vaid naeratan ning pistan siis maja poole jooksu ja Johan järgneb mulle.
Ta saab mu kätte alles trepikojas, kui ma trepist üles hakkan minema.
„Miks sa treppidest lähed? Üheksa korrust on päris palju.“ muigan ja ütlen talle:
„Sa võid ju selle surmakastiga sõita, kui mina ei astu sellesse lifti enam jalagagi.“
„Teeme siis võidu: mina liftiga, sina jala.“
„Nõus!“ hüüan seda juba pooleldi joostes.
Üles jõudes kuulen, kuidas lift ikka veel sõidab. Istun liftiuste vastu põrandale. Lift jõuab pärale rohkem, kui kümne sekundi pärast ja uste avanedes näen ma kõigepealt Johani jalgu kõlkumas umbes kolmekümne sentimeetri kõrgusel maast.
Sõnatult ajan end püsti ja astun korterisse. Lukustan ukse ja toetun siis sellele.
Ja mitte kunagi enam ei astu ma mitte ühtegi lifti. Ning trepid jäävad mu südamesse kogu mu eluks.


Lause oli "Ta on ilmselgelt oma uue soenguga väga rahul." ja see tuli Pingult. Aitäh, Pingu.

Hakkan kirjutama. kiirelt. Kool imeb minust viimsegi energiaraasu.

O.O

Ma mõtlesin tükk aega, mismõttes jalad kõlkumas kolmekümne sentimeetri kõrgusel maast.




Välja mõtlesin.

Aaaah niiii.

Lõpuks on kõik surnud. Mulle ei meeldinud see, et oli nagu mingi otsitud tegevus ja siis surm oli perfektne ja siis sellel tšikil oli savi üldsegi.

Rohkem ma ei oska midagi nagu öelda.

Ta oli šokis : D
Tal endal hakkab ka vist juba üle viskama, et kõik ära surevad : D

Hmh. Kes järgmine on?

Ma ei tea. On ettepanekuid?

Ma ei teagi. Aga kes iganes see ka poleks, verd võiks palju olla.

Jagasin selle osa kaheks. Teise poole saate hiljem.

Kokkupõrge.

Istun odava tumeda laua ääres ja põrnitsen seda. Mu käed lebavad laual ja vastasseinas on peegel. Lasen oma peal valju mürtsatusega lauale kukkuda ja sulen silmad. Ta vaatab mind hoolikalt.
„Ära endale muhku pähe viruta, hiljem veel väidad, et mina tegin,“
Persse.
„Tahad sa mulle midagi öelda?“
Persse. „Ma ei olnud teda enne tänast kunagi näinud.“
Ilmselgelt ei usu ta mind, kuid tal pole tõendeid. Ta eirab mind.

4 tundi varem..
„Mu sõbrannal on peaaegu kohting, ma juba täiega ootan, et ta sellest räägiks, kuid ta pole mulle ikka veel helistanud. No saad aru noh!?“
Noogutan igavlevalt. Veel kümme minutit tagasi astusin nurgapealsesse kohvikusse, et pisut rahu saada, kuid nüüd leian end mingi pubeka psühholoogi rollist.
Blondiin ohkab sügavalt „Mida ma tegema peaks?“
Tema numbrit oskad kasutada!? Siis tee seda!
Kehitan õlgu. „Oota veel pisut, ta helistab kindlasti varsti.“
Blond noogutab ja võtab siis taskust oma vibreeriva telefoni, heidab sellele pilgu ja kiljub siis „Ou, mai gaad! Sa oled niii tark!“ Ta vastab telefonile ja sädistab sinna midagi. Ja siis lahkub rutakalt.
Jumal tänatud, ma poleks teda enam kauem taluda suutnud. Võtan lonksu oma kakaost. See on külm. Hakkan püsti tõusma, kui kohviku uks lahti lendab ja sisse astub umbes kolmekümne aastane mees. Ta tulistab kaks korda lakke ja karjub midagi. Ta on ilmselgelt närviline. Vajun oma kohale tagasi ja märkan siis, et kõik teised on end põrandale surunud. Vaistlikult libistan end põrandale istuma. Mees nõuab raha, kuid juba on kuulda politseisireene. Ta satub paanikasse. Hetkeks on kõik vait, kuid siis astub kohvikusse telefoniga rääkiv blondiin. Vaatan lauale – ta on maha unustanud oma roosa võtmerõnga.
Mehe otsaesisel pärlendavad higipiisad ja enne, kui ta jõuab ringi keerata ja blondiinile pilgu heita, kõlab juba lask ning blondiini ajud lendavad üle kohviku laiali. Inimesed karjuvad ja mees vaatab, suu ammuli maha kukkunud telefoni, kust kostab jutukõminat. Tundub, et mehele pole asi veel päris kohale jõudnud. Järgnev lask rebib telefoni pilbasteks.
Leti ääres tõuseb püsti vanem naisterahvas, kes vaatab meest ja sõnab rahulikult „Kuula, sa ei pea seda tegema. Anna end üles ja kõik läheb hästi.“ Välja on kogunenud terve hunnik politseinike. Mees vaatab päranisilmi naist.
„Anna nüüd relv ilusti-kenasti mulle ja kõik saab korda.“ tunnen ära Kitlimuti hääle ja tean, et see ei lähe tal eluilmas läbi. See siin ei ole psühhiaatriahaigla ja tema ees ei seisa abitu viieteistaastane. Mees suunab relva muti poole. Ta sulgeb silmad ja siis kõlab neli lasku. Vaatan Kitlimutti. Ta on pikali, kuid liigutab veel. Tundub, et üks kuul tabas teda põlve – ei midagi surmavat. Teine on teda tabanud kõhtu – asukoha järgi: ei midagi surmavat. Teised kaks kuuli on tunginud ta kopsu, suhteliselt lähestikku. Ei midagi surmavat..?
Üle kohviku kõlab õõvastav korin. Veri valgub tohutu valu saatel naise kopsu ja tema heledale seelikule valgub uriin. Ta on suremas, kuid see võtab veel aega. Võib ainult loota, et ta valust pildi eest viskab.
Mees vaatab teda ja tundub, et ta hakkab šokki saama. Keegi ei liiguta end. Politsei on väikese kohviku ümber piiranud.
Vaatan ümberringi ja tunnen, et aeg on käes. Nüüd või ei eal.


Oli piisavalt verd, Annu? : D

Marmelaadi lause: "Mu sõbrannal on peaaegu kohting, ma juba täiega ootan, et ta sellest räägiks."

Wow. O.O

see oli äge.

Mulle meeldis, et see blond suri. Ja et kitlimutt suri. Mulle meeldib kitlimuti hüüdnimi ka.

EDIT: Vajun oma kohale tagasi ja märkan siis, et kõik teised on end põrandale surunud. Vaistlikult libistan end põrandale istuma

See koht meeldis ka. Ma ei tea, miks.

Ja teine pool sellest osast...

Aeglaselt, kuid kindlalt tõusen püsti ning mees vaatab mind. Ma ei ütle mitte sõnagi ja kõnnin meheni. Ta sihib mind relvaga. Võtan ta käe – see on tulikuum – ja asetan relvatoru oma meelekohale. Vaatan talle silma. Ta kardab.
„TE OLETE ÜMBER PIIRATUD! ANDKE ALLA VÕI ME AVAME TULE!“
Selge, väljas on veel mõni ebaõnnestunud psühholoog.
Ma vaatan talle silma ja sosistan:
„Tulista.“
Ta vaatab mind hirmunult. Ja ma sõnan natukene valjemalt:
„Tulista!“
Ta käed värisevad.
„TULISTA!“
„Ma..Ma ei..“
„Lase nad minema.“ sõnan vaikselt ja viitan teistele pantvangidele. „Võta mind ja lase nemad minema. See võidab sulle aega.“
Ta noogutab, kuid ei võta relvatoru mu otsaesiselt.
Ebaledes osutab ta sõrmega inimestele.
„Minge.“
Inimesed vaatavad teda hirmunult ja ta karjub: „Minge!“
Peaaegu, et suutmata kõndida, astuvad inimesed üle blondiini sodiks lastud näo ning väljuvad. Kohvikusse jääb peale meie kaks väikelast.
„Lase nemad ka minema. Neist võib veel midagi saada.“
Mees noogutab ja lapsed jooksevad hiirvaikselt väljapääsu poole. Üks neist komistab blondiini elutu keha otsa ja kukub. Välja jõudes on ta määritud vere ja ajutükkidega.
„Mis nüüd?“ küsin seda väikese pilkega „Siin ei ole kedagi peale meie kahe.“
Mees mõtleb hetke ning hakkab relva langetama, kuid ma hoian tema kätt, et relvatoru mu otsaesiselt ei langeks.
„Palun,“ sõnan seda vaikselt „palun tulista.“ mu hääl murdub ja silmist tungivad pisarad „Tee seda minu pärast, palun. Ma ei taha enam elada.“
Tema jõud käib minu omast üle ja relv langeb.
Ta muigab „Mul on padrunid otsas.“
Hakkan talle ütlema, et padrunisalve mahub üheksa kuuli ja tema on teinud vaid kaheksa lasku, kuid siis puruneb valjult aknaklaas ja selle purustanud kuul tabab meest oimukohta. Surnult langeb ta maha ja nüüd ma näen, et kogu see aeg oli ta seisnud minu ja suure peegli vahel.
Hetkeks jõllitan oma peegelpilti – mu nägu on verine – ja varisen siis kokku. Kui politsei sisse tungib, istun ma mehe kõrval ja nutan.

„Niisiis. Tahad sa mulle midagi öelda?“ kordab ta küsimust.
Vaikus.
„Olgu.“
Tõstan pea. „Kas sa võiksid need nüüd lahti teha, Vera?“
Sõnatult otsib ta võtmekimbust õige võtme ning viskab selle lauale. Saan vaevu käerauad lahti ja tänan teda vaikselt.
„Võin ma minna?“
Vaikus. Võtan seda, kui ja-d. Tõusen laua tagant.
„Mina ei olnud selles süüdi. Ta tegi seda endale ise. Sa tead, et nii on parem.“
Ta vaatab mujale. Ma puudutan teda õlast ja hakkan väljuma.
Vera murdub ja hakkab nutma.
„Sinu jaoks oli ta kõigest Kitlimutt. Kuid ta siiski oli mu ema.“


Niisiiiiis. Kus on kõik need rändom laused?

Ohhhh.. Ma olin niiiiiii kindel, et ta tulistabki. Ja see oli nii lahe, et ta valetas, et tal padrunid otsas on ja see, et see laps kukkus ja..


Aaaah. Igast pisiasjad teevad selle jutu kordades lahedamaks nagu. Ja Candy on nii messed up, mis mulle ülimalt meeldib. ^^

Aga äkki ta ei valetanudki? Äkki oli ta enne tulekut salve pannud vaid kaheksa padrunit?
I'll give you time to think about that : D

Hmmmmmm... Aga miks ta nii teeks? Oleks trumliga, siis oleks nagu kõrgemate panustega rulett. Aga salvega on pohhui ju.

Halastus.

Seisan surnuaial ja vaatan üht uuemat hauda. Hauakivi on juba paika sätitud. Ma vaatan seda ja astun kivile lähemale. Vean sõrmega mööda kivisse raiutud tähtede ning tõusen siis. Vihma tibutab ja eemalt kuulen lindude hüüdeid. Vaatan taevasse, kuid ei märka seal midagi.
Avan vihmavarju ja asetan selle üsna hauakivi lähedusse. Sõnan rahulikult:„Vihmavari. Sest siin on varesed.“

„Oodake mind ka!“ karjub kaheteistkümne aastane plika oma sõpradele järele joostes, mille peale nood peatuvad ja teda kärsitult järgi ootavad.
„Tule käbe, meil hakkab aeg otsa saama.“
„Mis aeg?“ imestab plika, mille peale ootaja silmi pööritab.
„Mhh, ma ei salli uusi.“ ütleb ta ülbelt mille peale teine ootaja talle vastab:
„Jäta, Vera. Tal on niigi raske.“
Vera pööritab taaskord silmi. „Me peame kümne minuti pärast tagasi olema, muidu saame kõik karistada.“
Plikatirts jõuab neile järele ja tormab neist ka mööda, ise pilkavalt karjudes „No mida te siis munete? Tulge juba!“
Vera, plikatirts ja veel kaks noort sörgivad keskmiselt kiiremini suure punase kivihoone poole, mis oma olemuselt meenutab rohkem lossi, kui haiglat. Nad jõuavad usteni just siis, kui neid sulgema hakatakse. Napilt pääseb igaüks neist kaheteistkümne tunnisest isolatsioonist välismaailmaga. Kõik neli hingeldavad, kui ukse juurde tuleb karmi näoga vanemapoolne naisterahvas, kes võtab sõnatult Vera käest ja tirib ta teiste juurest minema. Tüdruk ise ei avalda vastupanu.
„Kuhu nad ta viivad?“ küsib uustulnuk pisut hirmunult.
„Koju.“ vastab üks lastes – see vanem ja ninakam.
„Koju!?“ imestab uustulnuk „Kuidas see võimalik on? Ta tuli alles täna hommikul ju?“
Ninakas heidab talle üleoleva pilgu. „Jah. koju. Sest tema ei ole patsient. Tema on personal.“
Laste jutuajamise katkestab üks nooremõdedest, kes palub neil ilusti oma tubadesse minna. Kuna see ei ole koht, kus oleks sul luba vastuvaidlemiseks, ei protesteeri keegi.
„Ühte tuppa mahub kaks inimest. Tavaolukordades pannakse tubadesse poisid-tüdrukud segamini,“ selgitab üks lastest uustulnukale.
„Kaua sa siin juba olnud oled, Park?“ uurib too.
„Varsti saab kolm aastat. Ja ütle mulle Johan. Ma olen siiski su toakaaslane,“ naeratab Johan tüdrukule.
„Olgu, Johan.“ sõnab uus tüdruk ja mõtleb siis hetke „Kui vana sa oled?“
„Sain just neliteist. Sina oled kaksteist, eks?“
Uustulnuk noogutab.
„Mis su nimi on?“
Tüdruk vaatab poissi kohmetult. Ta pole kunagi oma nime sallinud, kuid ta vastab siiski.
„Candy,“
„Olgu, Candy. See siin ongi meie tuba.“ osutas Johan ühele uksele ja avas siis selle. Toa üks pool oli juba sisustatud. Teine pool ootas Candyt.
Tüdruk noogutas ja astus aralt sisse.
Õhtul, kui nad mõlemad juba oma vooditesse olid pugenud, küsis Candy ootamatult:
„Johan?“
„Jah, Candy?“
„Mis on kõige kasutum asi, mille sa kodust siia kaasa tõid ja miks?“
Johan mõtles veidi ja vastas siis:
„Vihmavari, sest siin pole vareseid.“
Candy turtsatas „Mida sa sellega öelda tahad?“
„Kui ma veel kodus olin, nägin ma igal pool vareseid. Mulle ei meeldi linnud, eriti varesed, ja nii hakkasin ma endaga igal pool kaasas kandma vihmavarju. Mul õnnestus mõni vares isegi sellega maha lüüa ja alati, ma ütlen sulle, et absoluutselt iga kord, jälitasid mind vareseparved. Millest selline küsimus?“
Candy kehitas õlgu, kuid mõistis siis, et Johan ei saa seda kuidagi näha.
„Ma lihtsalt mõtlesin, et mul ei olnudki midagi kodust kaasa võtta…Ja kui Stacy ütles täna, et Vera läks koju siis..“
Johan katkestas tüdruku lause järsult „Ära kuula, mis Stacy ütleb. See ei ole kunagi hea. Stacy arvab, et kõik tahavad mind temalt ära võtta ja nii edasi,“
Johan oleks veelgi rääkinud, kuid ta märkas, et Candy juba nohises ja kordas vaikselt läbi une „…Sest siin ei ole vareseid..“

Candy seisab endiselt samas kohas ja vaatab hauakivi. Ta raputab pea mälestustest tühjaks. Või vähemalt üritab seda.
Ta keerab hauale selja ja hakkab tuldud teed mööda tagasi sammuma. Hauakivi läikima löödud pind peegeldab ta samme.
Surnuaiaväravas jookseb ta peaaegu et sülle Stacy’le, kes teda ära ei tunne. Või siis ei taha tunda. Hetkeks tundub neiule veider, et Stacy sinnapoole teel on, kuid pikemalt järele mõeldes leiab ta, et Stacy peakski Johani hauda külastama. Oli too ju tema vend.


Selle osa lause oli katsumus - "Vihmavari, sest siin ei ole vareseid." by Annu!
Tänan : * (ja saa nüüd juba terveks! ; ) )
Mis te arvate? Kirjutan edasi? Mul hakkavad ideed otsa saama. Saatke lauseid, või midagi.

Kamoooon. Muidugi kirjutad edasi. ja ma võin sulle kunagi ehk isegi veel mõnme lause poetada kui mu aju tööle hakkab.

Ja see lause.. Geniaalne. See, kuidas sa selle jutuga sidusid - veel geniaalsem.

Vahepeal asjasid segadusse, kes need inimesed kõik olid, aga ma ajan sele oma aju süüks.

Tuli.

Istun kombekalt pruunil nahkdiivanil ja jõllitan vastasseinal rippuvat abstraktset maali. Või õigemini selle peegeldust. Näen sealt iseennast. Mu juuksed on kammitud ja riietelt ei leia ainsatki kortsu.
„Candy?“
Mind kutsutakse. Tõusen püsti ja sammun ukseni. Minu nime öelnud meesterahvas seirab mind hoolega. Enne kabinetti astumist kohendan veelkord oma pluusi.
Ruum on hästivalgustatud ja avar. Vaikselt tõmbab mees mu seljatagant ukse kinni.
„Kas sa soovid istuda?“
Raputan pead. Mul on tunne, nagu istudes kaoks reaalsus. Mees istub laua taha ja avab seal oleva kausta, kuid paneb selle kohe ka kinni.
„Su kaust on mahukas, Candy.“
Noogutan.
„Äkki räägid ise, miks sa siin oled?“
Vaatan teda ja otsustan lihtsama variandi kasuks. Tõe kasuks.
„Ma tulin siia, et mind ei saadetaks tagasi psühhiaatriahaiglasse.“
Nii. Nüüd on see öeldud. Mees noogutab ja kirjutab midagi üles. Mingi osa temast on nii…Kitlimutilik. Astun kolm sammu paremale ja leian end akna alt. Pruunide kardinaribide vahelt linna vaatamas.
Ilma, et mees midagi ütleks, hakkan rääkima.
„Neil on vaja, et profesionaal hindaks minu sobivust ühiskonda. Politsei ja kohtu tahavad teada, kas ma olen endale või ühiskonnale ohtlik.“
Aimates tulevat küsimust, sõnan rutakalt „Ei ole.“
Ma ei vaata tema poole, kuid tean, et ta kirjutab midagi üles.
„Kas te tahate, et ma nüüd oma minevikust räägiksin?“
Kui ta vastab ’jah’, siis tahaksin ma karjuda ’ei’. Kui ta ütleb ’ei’, pean ma rääkima millestki muust ebameeldivast. Kuid esialgu ei vasta ta midagi.
„Räägi mulle parem oma tulevikust.“
Kurat!
„Kus sa end kümne aasta pärast näed?“
Sulen silmad ja tõmban suure sõõmu õhku. See lõhnab…veidralt. Ma tunnen end väsinuna.
„Kui ma kümne aasta pärast veel ühiskonnas aktsepteeritud olen, siis..“
Ma ei jõua lauset lõpetada, sest selle katkestajaks on suitsualarm. Pööran end psühhiaatri poole ja olen ilmselgelt pisut pettunud, kuid alles siis saan aru veidrast lõhnast – suitsuving.
Ta tormab ukse juurde ja seda avades paiskub ta näkku suur suitsupahmak.
„Tule, lähme!“ karjub ta mulle. Kiirustan ukse juurde, ta võtab mu käest ning veab mind liftideni. Kui ta lifti astun, rebin ta käest lahti. Mu pea lõhub.
„Mina lähen treppidest,“ sõnan seda jonnakalt ja ma näen ta näost, et ta kaalub minu ümberveenmist. Siiski vangutab ta vaid pead ja samal ajal, kui mina näen vaimusilmas, kuidas ta midagi üles kirjutab, vajutab ta nupule, mis viib ta esimesele korrusele. Lifti läikivad uksed sulguvad, kui mees mulle pead vangutades otsa vaatab.
„Kuradi psühholoogid.“ pomisen seda vihaga ja jooksen treppide poole. Kõik kohad on tihedalt suitsu täis ja ma liigun mälu järgi.
Paremale, otse, mööda koridori ja siis vasakule.
Sünnitustuba.
Kurat!
Lähen tuldud teed tagasi ja seisan taaskord liftide juures. Olen uimane ja süda on paha. Majas on kaks lifti ja nagu kiuste avanevad ühe uksed. Hetkeks kaalun juba sinna astumist, kuid kohe, kui ma selle poole sammu astun, kostub vali raksatus ja mingi tross katkeb. Lift teeb läbi vabalangemise ja maandub esimesel korrusel.
Mõne hetke ei suuda ma teha muud, kui lihtsalt seista. Siis kuulen kusagilt mujalt tuhmi karjatust.
Satun paanikasse ja hakkan jooksma. Kuidagi õnnestub mul üles leida uks trepikotta. Siin on pisut rohkem õhku. Ma jooksen alla ja alla ja alla. Mitmendal korrusel ma juba olen? Ma ei tea. Ma ei suuda enam järge pidada. Vingumürgitus on teinud oma töö.
Mul hakkab halb ja ma haaran trepi käsipuust. Oksendan sinnasamma ja vaarun siis pisut allapoole. Kuulen hüüdeid ning koperdan oma jalgade taha. Liigun veel natuke allapoole ja tunnen, et nüüd oleks hea aeg natukene puhata. Libistan end mööda seina allapoole. Istun ja ahmin õhku. Mul on uni ja mu silmad vajuvad kinni.
Suudan veel mõelda, et ma ei tohiks alla anda, kuid siis hakkan vajuma sooja pimedusse. Kõik. Nüüd on kõik.
Tühjus...


What next?

Nüüd tuleb mingi prince charming ja päästab ta ära ja siis saab veel mõned kuumad stseenid. ^^


Minu kindel lemmikkoht:
Paremale, otse, mööda koridori ja siis vasakule.
Sünnitustuba.
Kurat!

Koomiline. Oeeeeeeh. Mulle meeldib, kuidas sul ei alga osad nagu.. otsese jätkuna eelmisele osale. Alati on vahepeal ka midagi toimunud ja see jätab ruumi kujutlusvõimele.

See lause polnud eriti loogiline vist. Ah, mis sa minust ikka nõuad.

Aga äkki on nüüd finito? : D

EI! *Mean face*

laheeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee

ei realy lahe:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D






Never Say Never But Always Say Forever

Need, kes ütlesid, et ma poleks pidanud lõpetama: ma mainisin kusagil, et ma ei pane uut osa kunagi üles enne, kui ka sellest järgmine on valmis.

Niisiis - üks osa on veel valmis, aga see on suhteliselt selline 'vaheosa' ja ma ei tea, kuhu edasi minna selle jutuga.

Ideed on teretulnud.

Ei olnud väga õudne