"9 juttu minu elust"

Pole mõtet vist lisada, et see pole minu elu. Mõte tuli mul bussis sõites ja Terminaatorit (!) kuulates.

Lugu on ühest neiust, kes on kokkuvõtte teinud sündmustest oma elus, mis teda juhtisid teda aina rohkem valele teele. Kuigi tegu on üsna ekstreemse ja tugeva variandiga, näitab see siiski, et mõnikord on veerema hakanud lumepalli tõesti raske peatada.

9 juttu minu elust

8-aastane

Täna oli minu sünnipäev. Lõpuks sain ma 8-aastaseks, olen juba päris suur. Klassikaaslased soovisid mulle hästi palju õnne. Emme ei jõudnud koju enne hommikut, ta oli täna öösel tööl ja siis läks ta ka kohe magama. Issi ei ole ikka veel kodus. Mõlemad ei tea, et mul täna sünnipäev on. Nad unustavad alati.
Täna leidsin emme peidukast need kõrred, mida ta kogu aeg tõmbab. Suitsuks nimetab ta neid. Ma olen juba nii suur ja võtsin ka ühe. Tikk pudenes kogu aeg näppude vahelt, kuid lõpuks sain selle põlema. Kus ma alles köhisin! Ja kui palju tossu tuli! Ma läksin peegli ette ja vaatasin ennast samal ajal. Jah, nüüd ma olen sama suur ja ilus nagu emme.

11-aastane

See on meie suitsunurk. Mina, mu sõbranna ja kõik meie klassi poisid peale ühe, aga see on ka igavene nohik. Kellel teda vaja siia on, las toksib kodus oma arvutimänge. Kokku on meid päris palju, kümme tuleb vast välja. Mõnel on käes ka õlled, mina joon hoolega oma siidrit. Ma mäletan, esimene lonks oli umbes aasta tagasi. Mitte väga vara, võib-olla ainult mõne jaoks. Tookord tundus see minu jaoks ebameeldiv, aga kuna teistele nii hullult maitses, tegin ka mina näo, et see on jube hea. Ja nüüd see meeldibki mulle.

12-aastane

Jälle suitsunurk, ainult nüüd on seltskonnas ka võõraid ja mõned tobitegijad on maha jätnud. Küllap emad-isad sundisid nii kõvasti. Tegelikult käib meil siin hull pidu. Kõik on vanemad, aga sellest ei hoolita, meist ei tehta välja, vahepeal mõnitatakse ainult, et mis sa, tatt, siit otsid, mine koju nukkudega mängima. Ise on paras tatt.
Lähengi tagasi tuppa, hoidudes nendest ilkujatest eemale. Käes on mul mahlapakk ja poolik viinapudel, mille sisu vähimagi vaevata mu kõrist alla voolab. Ma saan tegelikult väga hästi inimestega läbi, eriti meeldib mulle aga üks minust vanem poiss. Ta on 17, kena, populaarne ja kannatab viina nagu vana härg. Olen isegi temaga paar korda rääkinud.
Keegi libistab käe mulle pihku ning see sama tuttav poisihääl sosistab mulle kõrva:“Neiu, tule minuga kaasa…“ ning viib mu vannituppa. Ta lukustab ukse seestpoolt ja ma vaatan uimaselt enda peegelpilti. Sassis juuksed, tugev meik natuke laiali, väljakutsuvad, kuid moodsad riided. Jah, see peaks igale poisile peale minema. Noormees liibub mu ligi, suudleb mind ja lükkab suurde vanni, kohmitsedes püksiluku kallal. Ning mina ei tõrku…

13-aastane

„Kus sa, kuradi lits, jälle hulkusid?“ lõugab ema, harjavars käes, kui ma pool kolm öösel uksest sisse tuikusin. Unustasin, ta ju ei käi enam tööl. Kuid ma pole ainuke, kes joonud on. Kui see on võimalik, siis ema on isegi rohkem täis kui mina ja see on juba märkimisväärt. Pärast töökaotust hakkas ta pudeli kallal rohkem käima.
„Pole sinu asi, vanamutt,“ ühman vastuseks ja kiirustan enda tuppa, lukustades kähku ukse, et ta varrega mulle pihta ei saaks. Ning kolksatus ukse pihta näitaski tema hiljaksjäämist. Lasin tema joobunud möla ühest kõrvast sisse, teisest välja. Mitte alati ei pääse ma minema. Mõnikord olen ma nii sinise- rohelise ja veremeid täis, et ei julge kooligi minna ja tõmban siis suitsu kuskil tänavanurgal või olen mõne poisi juures.. Ning isa… tema ainult konutab nurgas ja vahib ahjutulle. Ka tema saab ema käest mõnikord lakse, kuid tal pole piisavalt selgroogu, et oma naist takistada. Praegu on ta ainuke leivatooja. Ning mis amet see ka on, teed juhutöid suvalistele.
Löön oma vallutuste-märkmiku lahti ja märgin sinna 37. inimese. Minu eesmärk on seitsme aasta pärast 500 kokku saada. Ma usun, et see pole keeruline. Ning siis hakkan ma korralikuks, lähen rikkale mehele, et tööl ei peaks käima, ja olen talle täiesti truu. Aga praegu naudin ma noorust.

14-aastane

Siin ma istun juba teist korda, oodates oma operatsiooni-aega. Ma vaatan vasakule ning seal lamab nuttev noor naine, kelle kätt hoiab ja rahustavaid sõnu lausub vanem mees. Surun alla tahtmise turtsatada. Kah armastus. Kui mees teda tõeliselt armastaks, ei käseks ta naisel aborti teha. Mina aga tahan seda teha, sest mis see ära ei ole- natuke läheb raha, pannakse magama ja juba sama õhtul võid minema kõndida. Ning oledki vaevast lahti. Ema ei tea ka sellest korrast. Ta on end nii ära joonud, pole ime kui ta vedru välja viskab varsti. Parem ongi. Eelmisele tekkis väärareng tema peksmise pärast. Võib-olla luges ka endise eluviisi jätkamine.. kuigi ma suitsetasin siis vähem- ainult pakk päevas.
Tulebki minu kord. Arst räägib midagi võimalikest riskidest, ma löön käega ja ütlen, et ma juba tean. Pole mõtet lisada, kui hukkamõistvalt ta mind vaatab. Aga mis see tema mure on.

15-aastane

Nüüd on mul juba raskem raha hoida, kuna mu harjumustele on lisandunud veel üks mõnuaine. Hakkasime sõpradega kokaiini tarvima. See teeb enesetunde nii- nii heaks, kuigi vahepeal nagu viskab kopa üle. Sellega on väga palju nalja saanud, ükskord ma ärkasin raudtee kõrval, kaenlas üks hästi suur mängujänes. Teinekord olin ma kuidagi kellegi autokapotile oma pead peksnud, niisiis helistati kiirabi. Ma põgenesin võimalikult kiiresti.
Kuu aega tagasi puutusin ma esimest korda isiklikult kokku politseiga. Varem olen ma nende eest ikka minema ka pääsenud. Seis oli päris ränk. Tavaline joove, narkojoove, suits tolknes suunurgas ja lisaks unustasin ma krõpsupaki eest maksta. Noorsootöötaja pani mu varjupaika. Kujutate ette, mind, täiskasvanud inimest! Muidugi ma ei jäänud sinna. Ah, miks varjupaika? Isa läks aasta eest lõpuks minema ning ema poos end sellepärast ülesse. Sugulasi, nagu näha, mul polnud.
Seni olen ma erinevate sõprade juures olnud. Pidevalt on peod, siis on ettekääne seal olla. Rahavajadus pani mind küsima seksi eest raha. Miks ma varem selle peale pole tulnud? See on üks kasulik äri.
Ahjaa, mind visati koolist välja natuke enne mu 15. sünnipäeva. Nad vist ei kannatanud enam mind välja. Väitsid, et ma lõpetan ükskord oma teekonna niimoodi vangimajas. Ise ka usuvad oma jama või?

16-aastane

Jaah.. Üks hall sein, teine ja kolmas. Ning neljandas on trellid. Siin ma nüüd siis olen. Esimest korda elus ma kahetsen midagi. Nimelt ma olin suure koguse narkot võtnud ja ühe inimese ära tapnud. Haiglas olin ma tihe külaline, pidevalt päästsid mind veremürgitusest, külmumisest või millestki muust. Ka politsei oli minuga tuttav, sest pärast esimest korda oli mul vahelejäämisest juba suva. Nii tegelikult viimase kahe aasta jooksul.
Aga siin on hea. Saab kolm korda päevas süüa, mida ma vabaduses ei saanud. Hea, kui midagi suhugi sain pista korra päevas. Inimesed on siin küll igavesed pain in the ass, aga paari kaklusega tegin neile asja selgeks, et jätku mind parem rahule.
Oi, kuidas sügeleb süstla järele. Suitsust pole ma loobunud muidugi, nad smuugeldavad seda sisse ning teatud asjade eest saab seda osta. Mina olen selle salaäri kõrgemal otsas, olen üks müüjatest. Ning vahel panen kõrvale ka. Tätoveeringuid olen ka lasknud endale teha. Natuke tüüpiline on, aga lahe. Parem käsi on täiesti täis joonistatud.
Välja saan ma vist 10 aasta pärast. Need Eesti seadused on ikka naljanumber küll, mujal maailmas oleks äkki 15 või 20 antud. Aga imelik mõelda, et ma olen siit välja saades juba 26. Täielik muld juba..


19-aastane

Kui noortevanglal polnud midagi viga, siis naistevangla on juba omaette liigast. Ma olen siin madalam kui muru. Mind ei võtnud keegi oma kaitse alla, kuna ma olen nii rääbaka välimusega ja nõrk. Ükskord ise peeglist nägin. Mind pekstakse, kui ma vanematele naistele mingit tööd ära ei tee. Kui ma esimesed korrad vastu hakkasin, suruti mulle nuga kõrile ja minu kallal rahuldati oma vajadused ära. Väljaspool olevad inimesed ei kujuta ette, kuidas see käib ja ma ei häiri parem teie õndsat teadmatust.
Ainult töö hoiab mind siin täie mõistuse juures. Nimelt õppisin ma õmblemise ära ja mind pandi selle peale tööle. Selle eest saan ma oma asjade eest maksta, kuigi palk on üle mõistuse väike. Aga välja saades suudan ma mingit tööd teha. Võib-olla suudan ma isegi endale jalad alla saada.
Minu kinniistumise aastaid lükati edasi. Ma jäin suitsuga vahele ja kuu enne noortevanglast tulekut jäin ma süüdi valvuriga juhtunud õnnetuses. See veeretati ebaõiglaselt minu kaela ja ma sain 4 aastat juurde. Nii et siis 30 ja tere, uus elu.

25-aastane
Minu viimane elupäev oli eile. Vaevaga hangitud nuga leidis ühes kakluses parema koha minu kõris. Ei saaks öelda, et mu surm oli valutu, see oli päris suur agoonia. Seda nuga liigutati edasi-tagasi, ranne murdus, kõrvalolijad peksid jalaga mu ribisid ja need murdus. Mind piinati, kuni ma verest tühjaks jooksin.
Aga täiesti tagasi vaadates… mul pole elu olnudki. Peod, seks, narko, vangla.. Teised ei lõpetanud küll siin, aga kõik mu tutvusringkonnas elasid tookord sellist elu.
Huvitav, kuidas oleks olnud selles vanuses lõpetada ülikooli ning olla kõrgelt haritud. Milline oleks olnud korralik perekond, kus isa käib normaalsel tööl, ema on hea ja hoolitsev ning õed-vennad hoiavad üksteist. Kuidas teised noored sel ajal meelt lahutasid? Kuidas nad end tundsid, kui neil oli keegi, kes neid armastas ja keda nemad armastasid?
Aga mida ma korda märkimisväärset korda saatsin? Mida ma teinud olen!?

ränk aga tõsi. :S kusjuures mulle isegi meeldis.
mulle muidu ka meeldivad tõsielu jutud. :)
väga hea ! (Y)

algus oli vähetõenäoline. Ema unustab, lapse sünnipäeva ära. Hiljem juhtuvad kõik need peod ja värk liiiga vara. Aga noh kahjuks ei ole see ka liiga tõsine liialdus. Sarnaseid inimesi on olemas:/

algus oli vähetõenäoline. Ema unustab, lapse sünnipäeva ära. Hiljem juhtuvad kõik need peod ja värk liiiga vara. Aga noh kahjuks ei ole see ka liiga tõsine liialdus. Sarnaseid inimesi on olemas:/

mulle meeldis

Kohutav.

Ei, mitte jutt, vaid see, millest see räägib. Pärast selle jutu lugemist tunnen ma tänulikkust selle eest, et mul oli normaalne lapsepõlv...

Hea

Alguses oli väga hea. See, et ta inimese tappis oli väga nõme. Aga ma olen peaagu sellise eluga natuke kokku puutunud küll. Mitte ma otseselt ise aga ma olen seda pealt näinud ja sa ei saa midagi teha kah, et neid aidata..

Kuid siiamaani on kõik paremini lõppenud, kui sinu jutus.
Et jah, kokkuvõttes siis - väga hea oli!

:)

Liiga ekstreemne, aga mulle meeldib. :)

tõesti ekstreemne, samas aga teadsin ma vanast koolist liiga paljugi neid, kes teises klassis käisid nurga taga suitsu tegemas ja mõne aasta pärast pidevalt jõid (ja see kool oli veel väga heal tasemel eestis )

aga mulle tõesti meeldis see. alguses mõtlesin, et mida iganes, et vahelduseks loen mõne rea, aga lõpuks olin ma sunnitud lõpuni lugema

Midagi ei oska ma halvasti öelda selle jutu kohta.
Mulle meeldis, tõsiselt meeldis.
Super hea!

Meenutab mu klassikaaslast see jutt aga ta 13. Käitumine sarnaneb tal küll selle 15 a omale mida kirjeldasid jutus.
viskab oma elu minema.
Muidu meeldis hullult, See tõsielu tegelikult ju.

karm, aga tõsi...

ma pole kunagi sellistest inimestest aru saanud, aga jutt oli hea. sellel oli just selline efekt, et tekitab vastikust ja... hea

Oh...väga-väga hea
Väga hästi kirjeldad ja mõnusate vahedega liikus jutt ka edasi, ehk siis meeldis (Y)