Kelgukoerad: Juhtum 2: Reis Pärnu poole

Tere jälle! Teine juhtum Kelgukoertes. Ootan huviga kriitikat. Ja ärge muretsege, ma ei hakka nüüd "jonnima"

Kelgukoerad:Juhtum 2: Reis Pärnu poole

“Elviira, kas sa mu susse oled näinud?” Kõsta hüüatus ajas vanakese maast üles.
“Ei ole, mis mul nendega asja.” See polnud küsimus, hoopis teade.
Kõsta ohkas. Peale juhtumit, kus see Kalle ära tapeti, ei olnud enam miski sama. Peaaegu kõik oli kadunud. Lapsed veetsid pool kuud vanaema juures, kuigi selle vastu polnud Kõstal mitte vähematki.
Ta tõusis. Polnud ju suur asi minna ilma sussideta alla kööki. Või oli?
Ta lõi käega.
Vana Nokia meloodia äratas mehe mõttemaailmast. Kelk.
“Jaa, Kõsta kuuleb!”
“Kelk siinpool. Meil on uus juhtum, jälle, leidsime Pärnu poole, viivast kraavist mehe surnukeha. Põhjust pole veel teada. Olgu, ma pean nüüd sündmuspaigale minema ja ära hiline!”
Jälle üks juhtum. Nädal aega tagasi ju oli alles. See Kalle värk.
“Elviira, ma pean nüüd kohe tööle minema. Võtan teeäärest kohvi.” Elviira seisis mehe toa ukse peal, hallid juuksed, lokkidena alla vajumas ja lilleline suvekleit seljas.
“Kunas sina ka tööle ei läheks.” Oli tunda, et Elviira mõnitas väga palju Kõstat. Kõsta muigas ja läks alla.
Ta oli endale kiiruga selga saanud valge triiksärgi, musta pintsaku ja mustad püksid rääkimatta lakkkingadest.
Ust enda järel sulgedes, märkas ta oma autot. See oli hõbedane ja suvel ostetud. Ta avas autouksed ja istus sisse.
Ma pean minema nii ruttu, kui võimalik! tema motets ei olnud muud.
Pärnu poole teele asudes, peatus ta ühes teeäärses bensiinijaamas, võttis sealt endale kohvi ja jätkas teed. Polnud raske nuputada, kus kohas juhtum toimus. Mõne minuti pärast silmas ta teeääres mitut politseiautot ja peatus nende juures.
Kelk astus ligi
“Jõudsid ka lõpuks. Igatahes on meil mehe surnukeha. Toomas Saare. Olaf ei ole veel leidnud põhjusi miks mees surma on saanud.” Kõsta noogutas vaikides ja vastas
“Ma lähen vaatan üle. Kas Mart on kohal? Ma lähen küsitlen lähedalolevatest eramutest, ega nad pole midagi näinud või kuulnud.”
Mart oli kohal ja pildistas. Post seisis samuti eemal, Kõsta tiris ta endaga kaasa.
“Khmm…Kõsta? Felixil tuleb lasteaias isadepäev ja ma tahaks sinna minna. Oskad sa öelda, mis seal toimuma hakkab?” Kõsta puhkes naerma. Ta ei pidanud Posti lasteaia inimeseks, rääkimatta isadepäevadest või sellisest.
“Noo…Peamiselt istuvad seal vaiksed üksikemad, kes on tulnud endale meest vaatama. Võiksid selga panna ülikonna, kui tahad neile muljet avaldada, mida sa ilmselgelt ei tee, või mis?” Post ei naernud.
“Üksikemad? Isade peol? Naeruväärne. Nagu ka Felixi lasteaia nimi, Konnakulleste lasteaed. Võrratu.”
“Mõtle nüüd selgelt Post. Need emad ei löö üritusel kaasa, nad lihtsalt istuvad seal ja vaatavad kellel rohkem muskleid on. Vahepeal lobisevad omavahel ja päeva lõpuks oled sa pilkudest auke täis. Mitu last Felixi lasteaias käib?”
Post vaatas Kõstat. Otsustas teda usaldada ja vastas.
“16. Kui arvestada Felix sinna sisse.” Kõsta noogutas.
“Meie sinuga peame osturetkele minema. Sul on korralikke riideid vaja, tõsiselt. Sa ju ei kavatse nahktagiga minna lasteaia peole?”

hei, kas keegi seda loeb?