Just The Way You Are

Nii juhtub kui segada kokku Tron, Banged Up Abroad, Eminem ja Kid Cudi.

Pealkiri pole tegelikult suvakas. See tuleb viimases osas, sest jah, mul on lõpp juba valmis mõeldud, tuleb lihtsalt mõni öö veel mitu tundi muusikat kuulata ja kirjutada ja oodata lennukit, kuigi mina ei ole kuhugi minemas.

Nii et, ma ei vastuta, aga k r i i t i k a t

Kummide vilinal peatus must sportauto koolimaja ees. Ei, see ei olnud tõsi. See pole võimalik. "Amy, hüppa sisse!" hüüdis mu venna üle rahvamassi. David. Ma polnud teda näinud juba...kolm aastat? See oli pikk aeg. Ja niimoodi lihtsalt lampi minu kooli ette ilmuda, kui minu andmetel on tal veel karistus kanda, ei ole eriti normaalne. "Amy, mine!" hüüatas Scar ja tiris mu ülekäiguraja juurde. Ma nägin, kuidas ta käed kergelt värisesid. "Hei, Scar!" tervitas David näilise kergusega meid, kui me ta auto juurde jõudnud olime. Scar hoidis mul ikka veel randmest kinni. "Scar," pomisesin ma ja tüdruk vabastas mu haardest. "Sorry.." Põrnitsesime mõlemad maha. Tumesinine küünelakk oli päris õnnestunud valik, peaks märkima. "Kas sa kinni ei peaks istuma?" alustas Scar veidi väriseva häälega. Seda tahaks me kõik teada. "Ma sain enne tähtaega vabaks, hea käitumise eest, ema ajas advokaatidega asju.." Nii et seda mu ema minu eest nii väga varjanud oligi. Tõstsin pilgu. David vaatas mind, silmis mingi arusaamatu pilk. "Ma mõtlesin, et tulen sulle kooli järele, kuna sul täna midagi pole ja meil on õhtul....õhtusöök või midagi." Jah, ma kujutasin täpselt ette, mida ema oli kavandanud. Kadunud poja tagasituleku puhul üks perekondlik õhtusöök. "Kas me saame Scari ka ära visata?" alustasin ma kõige lihtsamatest asjadest. Nii et need olidki minu esimesed sõnad üle kolme aasta. Jah, kulla venna, mind ausõna ei koti, kuidas kurat sa vanglast välja said või kuidas sul läheb, lihtsalt, kas sa saaksid mu parima sõbra ka koju viia? "Muidugi," naeratas David, avas meile ukse, ootas kuni me sisse ronisime, lõi selle pauguga kinni ja istus siis rooli.

"Elad sa ikka samas kohas, Scar?" heitis David meile tahavaatepeeglist pilgu. "Eeh...jah," oli Scarlett veidi segaduses. Süütevõti. Kõrvalistmel oli veepudel. Ja rahakott. Taipasin äkki, et see polnud ju Davidi auto. "Kust sa auto.." pomisesin ma ebamääraselt. Kurk kuivas. Pea käis ringi. Scar paistis enam-vähem sama närvis. "Sõber laenas. Ta on ise reisil, alles kahe kuu pärast tuleb tagasi." Noogutasin. See oli kuidagi nii kummaline, rääkida nüüd, pärast seda kolme aastat...kust ta auto sai. Mul oli Davidile ainult üks küsimus. Kuid tundus, et pärast nii pikka aega oli täiesti võimatu seda küsida, sest isegi kui olime Scarletti tema maja juures maha laslnud ja ta mind kallistades vaikselt sosistas "Kuula ta ära. Ja siis helista.", ei suutnud ma midagi öelda. Sõitsime vaikides kodu poole. "Kas sul poissi ka on?" Nii et, sa tuled täiesti ette hoiatamata vanglast ja ilma ühegi selgituseta, mis toona toimus, küsid sa mult kas mul poiss ka on?? Sa oled hale, ausõna. "Ei ole," pressisin ma üle huulte. Pärast hetkelist vaikust vaatasin talle tahavaatepeeglist otsa. "Ja isegi kui oleks, siis ma ei leia, et see väga sinu asi oleks." Ta sai vist vihjest aru ja oli vait ning jälgis pingeliselt teed. Peatusime meie maja ees. "Amy, ma ei taha..." Olin juba autost välja hüpanud. Kuulsin, kuidas David süütevõtme välja tõmbas ja autost välja hüppas. "Oota, Amy..." Otsisin oma seljakotist võtit. Kuskil peab see ju olema...Leitud. Avasin ukse ja jooksin oma tuppa. Otsisin kotist oma suured kõrvaklapid-neid ma tundide ajal ei kasutanud, sest siis oleks see näha ka kõige isiootsemale õpetajale. Kõrvaklapid pähe, ühendus iPodiga, play. Memories. Rohkem teemasse vist ei saagi. David haaras mul õlast. Pause. "MIDA?" karjusin ma oma vennale näkku. Ta ei olnud erinevalt minust eriti kasvanud. Ta oli minust vaevu 3 sentimeetrit pikem. "Amy, ma ei taha, et sa mind vihkad, lase ma..." "TEAD MIS? MIND ABSOLUUTSELT EI HUVITA SEE, MIDA SINA TAHAD. POLE JUBA 3 AASTAT HUVITANUD. AGA MINA TAHAN SEDA, ET SA MU TOAST KAOD JA KOHE!" Mulle ei meeldi teiste ees nutta. On olnud üks poiss, peale mu isa, venna ja klassikaaslaste (süüdistage algklasse), kelle ees ma nutnud olen. Ja ta murdis mu südame. Mu esimene armastus. David vaatas mulle otsa, neelatas, keeras siis ringi ja lahkus. Vajusin põrandale. Kuidas ta julges tulla, loota, et ma teda kuulan, tuletada mulle meelde Teda...

all the crazy shit I did
tonight
those will be the best memories
I just wanna let it go for the night
that would be the best
therapy for me
Põrand oli külm. Roomasin voodile. Hing hakkas nuttust kinni jääma. Vaevalt, et ma kunagi nii meeletult nutnud olin. Ei, olin küll. Ühe korra. 21. juuli. Kõige kohutavam päev mu elus. No olgu, siis korra olin. Aga see oli natuke teistmoodi. Ta oli siiski mu vend, mitte mu poiss. Telefon värises. Sõnum Scarilt.
Kuidas on?
Jah, kuidas on? Virutasin telefoni vastu mu kirjutuslauda. Aku kukkus tagant. Oh, suurepärane. "Cinderella man" hakkas kõrvaklappides mängima. Aitab. Seda kõike oli liiga palju. Järgmine lugu. Järgmine. Järgmine.
And if I die before I wake, I pray the lord my soul to take
But please don't cry, just know that I have made these songs for you
And if I die before I wake I pray the lord my soul to take
'Cuz I'm ready for a funeral

I totally am.

Ei, see on esimene kord siin foorumis, kui ma saan siiralt öelda, et keegi kirjutada oskab. Ma eeldan, et esimene osa on mulje tekitamiseks ja me hakkame kunagi aru saama, mis toimub, seega

Jaa, selgitused tulevad järgmistes osades Aga aitäh muidu!!

Mulle meeldis, 13. aastase kohta hästi kirjutatud!
Võiksid võib-olla natuke rohkem lõike teha, või kui mina näiteks kirjutan, siis ma alustan peaaegu iga otsekõnet uuelt realt, muudab lugemise kergemaks. Mul kadus näiteks mitmel korral praegu järg ära aga see võis olla ka sellest, et ma olen alles kohutavalt unine...
Igal juhul tahaks järgmist osa ka lugeda, enne, kui midagi targemat öelda saan. :)

Emma, ma lugesin ja mõtlesin, et sa oled kirjutama hakanud. See on teine jutt vist?
Ja pealkirjaga tuli mul meelde kohe Bruno Marsi nunnu lugu *õhkab* Eniveis, I like it.

Maarit Aitäh, lõigud saabuvad

Audrey Jaa, teine jutt... Pealkiri selle järgi ka, see on lihtsalt nii-nii nunnu lugu, ma ei või

Senseless Aitäääh...

Ohhhhh,ma armastan seda.
Miks ma pole seda varem lugeda veel saanud.Pähh
Aga jah,mulle meeldib see jutt.Väga hea on

Sest ma alles eile kirjutasin selle ja sind polnud öösel sees.

ma lihtsalt pidin sisse logima ja ütlema, et see jutt oli väga hea :)

EDIT: tahtsin lisada, et kuulan juba mitmendat korda samanimelist laulu ja ma totaalselt armastan seda laulu. nii et see nimi kutsus mind juba lugema

Nagu ma aru saan, siis erinevatelt teistest, saan ma vist isegi enam-vähem aru, mis toimub (H)

Aga keset ööd, tulevad vastikud mälestused, masemõtted...

niiet, pean tõdema, hästi kirjutatud!

Oota, kes nüüd ütles, et ta kirjutada ei oska, ah? AH??

LittleMissy Aitääh. Ma ka armastan seda laulu,pealkirja otsides hakkas iPod seda mängima ja siis otsustasingi panna

Jannu Mina. Ja ma arvan seda siiamaani, muide. But eniveis, thanks.

Pink Tänan Ja saadki.


"Amy..." Keegi raputas mind õlast. Avasin vaevaliselt laud. Ema. "Mis kell on?" mõmisesisin ma unesegaselt. "Kell on juba seitse kullake." Seitse? See tähendas, et olin maganud üle kolme tunni. Kurat."Amy.." Ema istus mu voodiäärele. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle siis jälle kinni. Ta istus niimoodi vaikides minuti, kuni lõpuks alustas: "David...kullake, ma ei õigusta teda, kuid ta on siiski su vend ja ta on muutunud, usu mind. Sa ei pea seda kohe tegema, ma saan aru, kui sa vajad aega. Aga lihtsalt tea, et ma tahaksin, et sa ta ära kuulaks."

Jõllitasin valgesse lakke. Nii et ka tema oli Davidi poolel. Imeline. Ema ilmselt ootas mu vastust. "Ehm, jah," pomisesin ma umbmääraset. "Õhtusöök saab varsti valmis." Noogutasin, pilk kinnitatud väiksele praole laes. Ema tõusis kõheldes püsti ja lahkus. See lagi hakkas mulle juba närvidele käima. Tõusin püsti ja vahetasin särgi ära-see oli magades täiesti kortsu läinud. Kammisin juukseid, pea täiesti tühi. Ma ei suutnud ikka uskuda, et ta on tagasi. See tundus nagu uni- mu vend, kes siiamaani oli minu teada vangis, ilmub musta sportautoga kooli ette, toob mu koju.. See ei ole võimalik.

"Amy, õhtusöök on valmis!" Ohkasin, tõusin voodilt ja lonkisin toast välja. David. Ta seisis nõudekapi juures ja otsis parajasti neljandat taldrikut. Hammustasin huulde ja marssisin läbi köögi. Võtsin oma kohal istet ja põrnitsesin rohelist laualina. David pani vaikselt taldriku mu nina ette. Ma ei tõstnud pilku. Surusin pea kätele. Kõik istusid ilusasti laua taha. Võtsin sõnagi lausumata vastu toidu, mille isa mulle ulatas ja asusin siis tujutult toitu sonkima. Nad rääkisid midagi, kuid ma ei pannud tähelegi, mida.

Sõin kiiresti ära, viisin nõud nõudepesumasinasse ja varjusin oma tuppa. Lebasin voodil, kuulsain muusikat ja passisin internetis. Ma logisin MSNi, kuid panin end kohe offline`i peale, nii et vaid Scarlett teadis, et ma tegelikult sees olen. Ta tahtis teada, mis juhtus. Tegin lühikokkuvõtte. Give him a chance, oli tema soovitus. Aga siis pidi ta minema ja ma kolasin suvalistel lehtedel, et veidigi aega viita. Sam rääkis minuga, tegi tuju paremaks...ta on imeline. Lõpuks küsis ta mult minu aadressi ja teatas, et tuleb mind lõbustama. Naersin ta välja aga andsin siiski aadressi. Never know millal vaja läheb. Ta logis välja ja mu tuju langes taas nulli. Sulgesin läpaka ja võtsin esimese raamatu, mis kätte juhtus ning hakkasin lugema. "Tuulest Viidud" Teist korda. Ma armastasin seda raamatut.

Telefon helises ja ehmatas mu poolsurnuks. Sam?
"Hei, Amy, ma olen su ukse taga. Saad sa mind kuidagi sisse smuugeldada?" Ta oli PÄRISELT siin?"Tõsiselt räägid või?" kontrollisin ma üle.
"Tõsiselt muidugi."
"Okei, mõtlen midagi välja." Lõpetasin kõne ja mõtlesin hetkeks. Mu vanemad olid-avasin ukse ja kontrollisin-elutoas. David ka. Nad ei märkaks, kui keegi mu tuppa lipsaks, sest olid diivanil ja nurga taha ei näinud, aga nad kuuleks, kui ma ukse avaks ja sulgeks. Astusin välja koridori.
"Mu võtmed on kadunud, ma jätsin need vist trepile," hüüdsin ma vanematele, kes selle peale vaid mõmisesid. Avasin vaikselt ukse. Ta oligi seal-Sam. Astusin välja ja sulgesin ukse mu selja taga. Sam naeratas ja kallistas mind.
"Nooh, mis sa kokku valetasid siis?"
"Mul jäid võtmed trepile," muigasin ma. "Tule lähme, nad on elutoas, sa pead ainult hästi vaikselt olema." Avasin ukse ja lipsasin sisse. Sam järgnes mulle ja jäi mu kõrvale seisma. Lükkasin ukse suure pauguga kinni ja võtsin Samil käest kinni. Astusime ühes rütmis üle põranda ja jõudsime õnnelikult minu tuppa. Kergendusohkega sulgesin ukse.

"Mida sa siin teed?" imestasin ma. Sam maandus mu voodile.
"Ma ju ütlesin, et tulen."
"Ja su vanemad?"
"Nad on ära ja mu vend läks peole. Keegi ei tea, et ma siin olen." Turtsatasin. Tahaks ka selliseid vanemaid...

"Nii et, Amy.." Sam vaatas mulle otse silma ja tõmbas mu enda kõrvale istuma. "Miks sa siis kurb oled?" Hingasin sisse.

"Saladusi oskad pidada?"

Ah jaa, ma muideks mainin, et mul on kerge crush mu Sami Ma arvan, et sa juba taipad, Krissu, et prototüüp on siin Sam Flynn Oh jaa, Tron forever(L)

Super osa nagu, ruttu edasi. Rutttttu!!!

Aga jah ma suht taipasin,kes siin prototüübiks on. Ära hakka ütlema, et sul temasse ainult kerge crush on, sest ta meeldib isegi minule (vauu)

Mulle väga meeldib see stiil, kuidas sa kirjutad. Aga sa ilmselt tead juba minu arvamust. :)

PS:Bitchface ette ja ära siis unusta meie laulukest.Ja sa tead, et Ronaldo ja tema best ruulivad.Aga ma isegi kaalun,ehk olen vallaline, mitte armunud

Of course, Ronaldo (L) ja ta best(L) And yes, vabad ja vallalised, as always

*bitchface*

Give him a slap, And take off his stupid head...

Okei, ma jään nüüd vait. Vsjo. Elvis has left the building.

PINK Tänan :) Vaatab, ehk saab isegi täna õhtul...Aga ma ei luba midagi

Ja, täna õhtul, kui uus osa, siis kõik väga viis.
Rämedalt meeldib see jutt.

Sul on tõepoolest üpriski hea stiil, kuid peab mainima, et muljete loomise aeg on läbi - sa tood kiiresti sisse palju erinevaid tegelasi, lastes aimata suhteid nende vahel, kuid ei mingit viidet nende suhete tekkimisele - minu meelset hoitakse meid liiga kaua saladuses loo kohta, kus mõningad tähtsad sündmused on minevikus ja lugu algab sündmusteahela niiöelda keskkohast. Nii kuhjub liiga palju tähtsaid tegelasi, kelle rollidest ja minevikust pole midagi aru saada. Vähemalt mulle tundub nii...
Aga kui see välja arvat, siis on küll , nii et on you crazy diamond

PINK Tähh :)

Mirei Vot seda ma kutsun kriitikaks. Tänan.

jubehea jutt ikka :)

Ma pean tunnistama et ma algul ei pidand seda juttu millegiks aga lÃĩpuks ma siiski jäin seda lugema.
God deam, sa oleks justkui selle MULLE kirjutand.
Jätka vÃĩi ma suren.