Just The Way You Are

Natuke häirib, kui tekstis on inglise keelsed väljendid. Ma saan aru, et sellised on selle tegelase mõtted...aga nojah. Rohkem midagi tarka ma öelda ei oska ja arvestades kellaaega see eriline ime ei ole.
Jutt meeldib.

Jah, ma armastan su juttu. Rohkem nagu öelda polegi :)
Nii et jätka ruttu. sest muidu ma saan kurjaks

Mulle meeldib su stiil, oskad juttu põnevaks teha. Ja millal sa ülejäänud osad siia paned, ahh?

See on nii harjumatu, et meil Kapsta ära kaob. Sul kirjandus tehtud?? Ma saan kohe kinda valmis, hahaa, vaid pöial teha

Harjumatu jah, aga J U M A L I K!! Me saame targaks!! Kirjandus pole tehtud, ma pole seda raamatutki lugenud Kle lucker, mul 1. kinnas ja põidlaauguni valmis, edasi ei oska... Aga tänan, tänan!

Maarit, Sulesepp ja LittleMissy suur-suur aitäh!!

Loodan, et see seletab midagi...

Pühendus... aa, ma tean- Cristiano Ronaldo nende kolme imelise värava eest (L)


"Oota," pomises Sam oma tumedate silmadega mind jälgides, "Mis värk selle Jessicaga on?"
"Jessica, tead ju küll.." pomisessin ma ja hakkasin siis naerma. "Sorry, ma unustasin, et sind eelmine aasta polnud. Jessica siis." Keerutasin lokki ümber sõrme, mõtiskledes, kust alustada.
"Jessica on Alexi eks. Nad käisid eelmisel aastal, enne kui ta kohtus minuga. Ma ei teagi, kaua nad tuttavad on, aga nagu ma Alexist aru sain, siis suhe oli neil juba päris sügise algusest. Nad käisid terve aasta-alguses hoidsid seda saladuses, aga umbes jõulude ajal- jah, see oli jõulupidu, kui kuulujutte kinnitati ja kõik nägid, et nad tõesti käivad. Pärast seda olid nad avalik paar. Eksamite ajal läksid nad lahku- Alex ei öelnud mulle kunagi miks, arvas lihtsalt, et nad on liiga erinevad inimesed. Aga ausalt äeldes," pöördusin ma Sami poole. "Ma olen üpris kindel, et Jess jättis ta ise maha ja õige kaj- Alex pole kellegile hea."
"Isegi mitte sulle?" küsis Sam vaikselt. Ta oli tõsine ja tema määramatu värviga tumedad silmad justkui kõrvetasid mind.
Raputasin õrnalt pead, nii et tumedad lokid lehvisid. "Ei, ta... Ta teeb su õnnelikuks. Alguses. Aga lõpuks.. Lõpuks.. Seda on võimatu seletada, aga ta muutub nõmedaks. Võib-olla on asi minus, aga lõpuks hakkad sa teda vältima." Sam noogutas ja puudatas mind õrnalt käsivarrest. Tõstsin pea.
"Jätka," pomises ta kerge naeratuse saatel.


Äratuskell. Vaevaliselt ajasin ennast püsti. Kuulsin koridorist kolistamist. Oigasin. Mitte jälle. Panin vaikust oodates kooliasjad kotti, riided selga ja krimpsutasin nägu, kui kuulsin kellegi oigamist. Ma oleks tahtnud joosta välja, päästa see inimene, keda seal helide järgi klobiti...Aga ma ei saanud, 11-aastane ei saa mitme täisjõus nooruki vastu. Lõpuks helid vaikisid. Mul polnud palju aega. Vinnasin koti selga ja astusin toast välja. Vale ajastus. Märkasin Deani. Ta vaatas mulle oma uduste silmadega otsa ja vaarus siis minu poole. Pilves.

Hüppasin tal eest ära. Sirutasin käe ketside poole, kuid Dean haaras mu õlast ja lükkas mu vastu seina.
"Sa ei lähe mitte kuskile!" karjus ta. Vabisesin hirmust. David, kus sa oled... Dean jälgis mind oma uduste silmadega. Siis tiris ta mu elutuppa. Karjusin ja peksin teda nagu meeletu, kuid sellest polnud kasu. Elutoa ukse peal jäin ma seisma. Maas labas üks tüüp, keda olin ennegi Davidi seltskonnas märganud. Veri ümbritses ta pead, tuletades mulle kummaliselt meelde aupaistet. Ta nägu oli verega kaetud ja ka tema heledal pluusil olid vereplekid. Pistsin karjuma. Dean vihastas ja surus mu taas vastu seina. Kuulsin ta katkendlikku hingamist mu kõrva ääres. "Näed, Amy? See kutt seal on surnud. Ja kui sa kellelegi piiksatad, oled sina järgmine." Pisarad voolasid üle mu näo ja ma vajusin mööda seina allapoole. Ta oli surnud. Oleksin tahtnud Deani lüüa, karjuda talle, kui väga ma teda vihkasin, kuidas ta oli kõik ära rikkunud... Ja siis märkasin ma Davidit. Ta lebas diivanil, käes õllepudel ning jälgis mind tühja pilguga. Vaatasin talle anuvalt otsa. Mitte ükski lihas ei liikunud ta näos.

Teadsin, et pean minema. Hüppasin püsti, Deani eemale lükkates ja libisesin. Libisesin punasel verel. Mu teksadele ilmus tumepunale laik. Hüppasin kiiremini püsti, kui isegi uskusin ja Deani eest põgenedes jooksin majast välja. Ära, ära, mul oli vaja saada ära. Tormasin bussipeatusesse ja jäin bussist maha. Vajusin täissoditud pingile ja nutsin, nutsin, kuni pisarad otsa said ja buss tuli. Ja ma astusin bussi peale, saades mõned kõõrdpilgud vereplekkide pärast mu teksadel. Vajusin vabale istmele ja toppisin kõrvaklapid kätte värisedes kõrva. Play.

Vauu...minu jaoks läheb asi aina segasemaks aga ega see seda juttu halvemaks küll ei tee ! Ootan uut.

Heh, kui tore on olla su best, ma saan suhteliselt kõigest aru

Aga on vist ülearune öelda, et mulle meeldib see jutt. Kirjuta edasi, ma tahan teada, mis juhtub

Ooh jeee, useful kriitika!! Igatahes, ma üritan nüüd siis rohkem seletada...järgmine osa töotab tulla pikem, ma tahan, et siis kõik selgeks saaks... Aga tõesti, aitäh, kriitikat mul vaja ongi

Sam vaatas mulle küsivalt otsa.
"Nii et, David..." Ta ootas, et ma seletaks. Vedasin sõrmega teki peal mustreid. Ma olin rääkinud sellest Scarlettile, kuid temalegi mitte täit tõtt. Ma ei teadnud, kas on hea mõte, rääkida Samile sellest kõigest...kuid samas, ta tundus usaldusväärne. Ja enamuse olin ma juba rääkinud, nii et polnud enam midagi kaotada ka.

"David oli narkomaan. See algas kõik paar aastat tagasi. Alguses ta varjas seda, oli väga tihti kodust ära, vanemad olid mures...aga ta oli noor ja keegi ei oleks osanud arvata, et ta millegi sellisega tegeleb. Siis said vanemad teada. Nad üritasid teda ümber veenda, saatsid ta võõrutusravile...Mõnda aega tundus, et asi on jälle korras, et me olime taaskord normaalne perekond. Aga siis- see algas Deanist. David ja Dean on olnud parimad sõbrad juba algklassidest. Dean oli see, kes Davidile üldse narkotsi müüma hakkas ja kui David võõrutusravilt tagasi tuli, oli ka tema see, kes Davidi tagasi narkootikumide juurde viis. David oli taas kogu aeg kodus ära, aga ta valetas hästi ja vanemad olid rõõmsad, et ta endale sõbrad leidnud on...

Aga ta tuli tagasi, ta ilmus siia koos oma sõpradega, enamasti sel ajal, kui meid kodus polnud... Ja peagi saime ka meie teada, esimesena muidugi mina, kuid ma ei suutnud midagi teha, ma rääkisin vanematele, nad palusid Davidit, ähvardasid ta kodust välja visata... Mõnikord suutis David nädalaid puhas olla, siis tuli Dean ja rikkus meie elu jälle ära. See kestis pool aastat- kuni nad tapsid selle kuti, keda ma sel homnmikul meie elutoas nägin. Nad peitsid laiba, salgasid kõik maha, kuid mina olin takistuseks. David sundis mind vaikima, kuid paari päeva pärast rääkisin ma vanematele. Kui nad seda kuulsid ja nägid, et David...ta salgas, aga oli näha, et ta valetas- ta nägu oli punane ja ta higistas, otsustasid nad selle maha vaikida. David ütles, et süüdi oli tegelikult Dean, kuid seda polnud võimalik tõestada ning nad otsustasid uurimise ajaks põgeneda. Keegi ei teadnud, et see tüüp tul õhtul koos Deani ja Davidiga oli, nii et juhul, kui meie suu kinni hoidsime, oli kõik korras. Ja me olime vait- keegi meist ei tahtnud, et David vangi läheks."

Sam kortsutas kulmu. "Aga minu arust sa ütlesid, et David just pääses vanglast." Noogutasin.

"Keegi ei saanudki kunagi sellest teada. Ta jäi hoopis narkootikumidega vahele- Deani tuttav oli talle ja Deanile suurem akoguse müünud ja nad müüsid seda edasi- Davidist oli saanud diiler. Ta jäi vahele kõigest kolm kuud peale mõrva, kuna nad teadsid, et see tüüp ja David ning Dean olid omavahel tuttavad, uurisid nad ka seda, mida nad selle tüübi kadumisõhtul tegid, kuid Deani sõber kinnitas, et oli koos nendega. Nii et, David ja Dean mõisteti süüdi narkootikumide omamises ja müümises- Deanol oli veidi rohkem, tema sai kolm ja pool aastat, David pääses kolmega."

Vaatasin maha. Olin selle ära rääkinud- selle miski, mida isegi Scarlett ei teadnud. Tundsin äkki, et olin teinud vea- kindlasti läheb Sam nüüd politseisse ja kolm aastat vaikimist läheb tühja. Miks, miks ma küll seda tegin...

Kuulsin ukse taga samme. Vaatasin ehmunult Samile otsa. Kiiremini kui ma oleks osanud arvata, oli ta kahe sammuga ukse kõrval, rapsas mu riidekappi ukse lahti ning hüppas sinna sisse. Tänasin jumalat, et mul oli hiigelsuur riidekapp, kuhu tõesti ka kaks inimest ennast peita oleks saanud.
"Amy?" küsis ema ja astus mu tuppa. "Sa ei olegi arvutis?" oli ta ilmselgelt imestunud. Muigasin. See, et ma terve õhtu MSNis ei veetnud oli tõesti üpris ebatavaline.
"Mkm, ma lugesin," laususin ma ja näitasin öökapil lebava "Tuulest Viidud" poole.
'"Okei, aga mine siis varsti magama, kell on juba palju..." pomises ema ja sulges ukse.

Sam muigas, kui ta umbes minuti pärast minu kõrvale istus.
"Ja see tuletab mulle meelde, et ma peaks ka juba koju minema," lausus ta ja vaatas mulle otsa.
"Mhh," pomisesin ma ja kortsutasin kulmu. Siis tuli mulle midagi meelde.
"Sul pole kedagi kodus, eks ole?"
"Mkm."
"Aga millal su vanemad homme saabuvad?"
"Millalgi 12 ajal...mis siis?" imestas Sam. Naeratasin säravalt, andisn Samile märku, et ta tõuseks ja tõin siis voodi alt nähtavale madratsi. Sam naeris.
"Seda poleks ma küll oodanud." Naeratasin talle ja tõmbasin siis kättpidi madratsile.
"Nii et, kui ma su hommikul vara üles ajan ja sa enne, kui mu vanemad tõusevad, ära lähed, siis..." Sam muigas.
"Siis jah, ma jään siia," lausus ta ja suudles mind.

---------------------------------------------------------------


Kas ma lihtsalt võin mainida, kui kade ma praegu Amy peale olen?? Sam on lihtsalt liiga perfect -.-

I like it. Vääga. Eriti see osa, sest siin muutuvad tõesti Amy ja Sam juba päris lähedaseks ja see on nii armas :)

Aga kirjuta siis ruttu uut osa edasi, ma tahan teada saada, mis sellest lõpuks välja tuleb.

Pealegi, mu jutu kõige nummim tegelane (sinu arust) M, ei meeldi sulle enam nii varsti nii palju. Tore, et vähemalt sina oled nõus seda lugema

Ehh, muidugi olen ja teised on kaa(L) M ON NII LAHE, KÕIK M TÄHEGA POISID ON LIHTSALT LIIGA KENAD, MA EI SAAA!!! Mis sa temaga teed, et ta mulle enam ei meeldi -.-

Mais merci lugemast, je suis tres meelitatud, tra maioska enam prantsuse keelt, me oleme nagu festivalil JÄLLE. -.-

Täähh....

Eitc , SAM tuli tema juurde ju, Amy andis Samile MSN'i kaudu tema aadressi ja hetke pärast oli Sam ukse taga.

Muidu hea jutt, ei läinud magamagi, et mõni teine päev edasi lugeda . ;D

Ajasin ennast vaevaliselt püsti ja lülitasin äratuskella välja. 7.30. Heitsin muiates pilgu Samile, kelle tumepruunid juuksed aknast paistva valguse käes sätendasid ja haarasin tal siis õlast.
"Sammie, sa pead tõusma..." laususin ma veidi noriva häälega. Sam avas silmad, vaatas mulle otsa ja tõusis siis istukile.
"Mis kell on?" mõmises ta uniselt.
"Pool kaheksa," ütlesin ma ja tirisin tal teki pealt ära. Muigasin nähes tema sixpacki.
"Ikka alati ainult treenitud kutid," pomises Sam silmi pööritades. Naersin.
"Sinule peaks see ju hea uudis olema," nentisin ma. Sam muigas ja tõusis ning pani teksad jalga.

"Ma LOODAN, et keegi üleval pole..." pomises Sam, kui ta end riietanud oli.
"Ei usu, et on," julgustasin ma ja avasin oma toa ukse. Kuulatasin. Vaikus. Võtsin Samilt käest kinni ja asusin teda mööda koridori välisukse poole tirima. Köögi ukse juures kuulsin ma köhatust.
"David!" ehmatasin ma. Samal hetkel taipasin ma, et hoidsin ikka veel Samil käest kinni. Davidi kulmud olid juuksepiiri taha kadunud. Peanoogutusega andis ta märku, et ma Sami välja saadaksin. Kui olime Davidi vaateväljast väljas, kuulsin, kuidas Sam hambaid kiristas.
"Sorry," pomises ta mulle, ise ketsipaelu kinni sidudes.
"Vahet pole." Ta tõusis, tõmbas õhukese jaki selga ja heitnud veel ühe pilgu esikule, kallistas ta mind veel korraks.
"Tsau..." venitas ta siis, avas ukse ja lehvitas. Sulgesin ukse ja ohkasin. Ma ei tahtnud teada, mis David teha võib.

"Amy?" kuulsin, kuidas David mind köögist hüüdis.
"Jah?" pärisin ma, seistes köögi uksel. Ta istus laua ääres, kohvitass käes, minuga identsed erkrohelised silmad mind üle laua põrnitsemas.
"Kes see oli?" küsis ta. Ma võisin kihla vedada, et kuulsin kerget lõbustatust tema hääles.
"Sõber," laususin ma ja kehitasin õlgu. David turtsus.
"Ma ei räägi neile." Ta noogutas peaga ukse suunas, mis vist pidi tähendama vanemaid. "Aga järgmine kord vaata ette, suvalisi poisse niimoodi..."
"Kuule, mulle pole vaja hakata loengut pidama," laususin ma, märgates imestusega, et mu näol oli vist isegi midagi naeratuse sarnast. "Ma tean." David puuris mind oma pilguga. Tundsin taas seda empaatiat, mis vanasti meie vahel valitses. Jah, olime üpris perfektsed õde ja vend, üksteisele parimad sõbrad...Kuni jah, te teate, mis siis juhtus.

"Amy," ütles ta hästi vaikselt. "See, mis juhtus kolm aastat tagasi..." Ta langetas pilgu ja neelatas pilgu. Olin vait- see üks kord olin nõus teda kuulama.
"Jah?" laususin ma ehk veidi ülbemalt kui oleksin tahtnud.
"Ma...ma ei ütle, et see oli Deani süü, see...see oli tohutu viga ja sa ei tea, kui kahju mul on, et teie seda pidevalt varjama peate. Aga ma olen muutunud." Ta tõstis pilgu ja ma märkasin pisaraid ta silmis veiklemas. Hetkeks tundsin kaastundetorget, kuid siis tegin südame kõvaks- mu vend oli mõrvar. Sellist asja ei saa unustada.
Noogutasin aeglaselt, pilk kinnitatud lauale.
"Lepime?" küsis ta vaikselt. Vaatasin maha.
"Lepime," sosistasin. Siis keerasin end ringi ja läksin oma tuppa. Keerasin muusika põhja ja ootasin vanemate ärkamist. Mul ei olnud mingit viitsimist midagi täna teha, kuid ma otsustasin siiski õue minna- väljas oli maile sobilikult 25 soojakraadi. Seega panin lühikesed teksad jalga, õhukese T-särgi selga, telefoni tasku, klapid pähe ning Davidile veel hüüdes, et olen varsti tagasi, astusin ma päikselisse õue. Mul oli vaja mõelda. Vajutasin playle.

I like it, I like it, yeah, yeah...
Ära pane tähele, ajan siin soppa kokku. See sixpacki asi on lihtsalt megasinusse
Aga lase edasi, sa tead, et mulle meeldiks, kui David ja Amy ära lepiksid, aga see oleks vist liiga kerge lahendus asjale...
Igatahes, ülimegasupernitrohea jutt on. Nii minu väljend xD

Megaminusse, yeah Sixpackid mu elud. (L) (K) (L)

Selle leppimisega on nii, et....aaa, ma ei ütle

ÜlimegasuperTRON ütleks ma (H)