Põrgu!? (20. osa)

Ai kus mulle meeldis, et ta Krappile kallale läks ja Liisi toolilt maha tõmbas xD

Ja ma tahtsin sult küsida isegi ükskord, kas laps siis edasi ei kasva kui nad seal pmst elus on, a siis ma mõtsin, et see natuke liiga utoopiline. Aga ennäe!

Uut.

WT - Varsti, varsti...

Murtagh - Tänan. :)

EITC - Tore sind jälle meie ridades näha.

Käro - Aga see on ju paha, et ta Liisi toolilt maha tõmbas. Liisi sai aia.

No aga kui ta poleks tõmmanud, ei oleks Markkus teda püsti aidanud ja ei oleks ta kätt Liisi põsele natuke kauemaks jätnud ja seda pilku näinud..

Milline sündmuste ahelreaktsioon! xD

ˇUUUUUTTTT

Uus.


16. Osa

LIISI:

Naine, mees, laps, koer... kes iganes. Kujutage ette, et ta teeb endale teed. Ühe kena, maitsva ja aurava tee. See tee on mustsõstramaitseline, sellelt aurustuv õhk lõhnab magusalt. Ta lisab sellele kaks lusikatäit suhkrut ja segab. Suhkur lendleb, kuni lõpuks sulab ja veega ühte läheb.

Selle tee tegija teeb endale ka võileiva. Leib, või, juust, vorst, kurk... võib-olla paneb ka tomati peale. Või salatilehe. Ta tõmbab kaugemalt laua pealt enda juurde tänase lehe ja hakkab seda lugema.

Võileib ühes, kuum tass teises käes.

Ta võtab võileivast ühe suutäie ja proovib siis teed. Ei, see on veel liiga kuum. Ta paneb teetassi uuesti lauale. Lugenud lehekülje lõpuni, paneb ta ka oma pooliku võileiva lauale. Teetassi kõrvale.

Raadios on mängima hakanud tema lemmiklaul. Laul kellelt iganes: Frank Sinatralt, Lady Gagalt või naabri-Matilt. Tema näole tükib naeratus, mis ei taha sealt lahkuda. Ta ümiseb kaasa ja keerab lehes järgmise lehekülje.

Tema käsi liigub just võileiva poole, kui kuuleb enda tagant samme. Ah. Naeratus muutub laiemaks. Naine/mees/laps, keegi on lõpuks üles ärganud, et temaga ühineda. On ju ometigi ilus suvehommik. Linnud laulavad, päike paistab...

Laual on värskelt lõigatud tulbid. Ta just enne hommikusööki käis aias.

Ja siis käib üks pauk.

Pauhh.

Ja tema keha langeb elutult põrandale. Tema peast immitseb verd... käes on poolik võileib.

Elu jäi poolikuks. Asjad jäid lõpetamata. Kõige lihtsamad, väiksemad asjad.

Seda olen ma kogu aeg tundnud. Siin olles, surnuna... olles aheldatud elu – surma – külge, mida ma ei taha. Tegemata jäid väikesed asjad – poest piima toomine, naisteka lõpuni lugemine – kas ma saan nüüd kunagi teada, mis Laurence’ist ja Ludmillast sai? Pooleli jäid suured asjad. See artikkel ajalehele, uue auto jaoks raha kogumine... lapse ootamine.

Ühe hetkega kõik pühitud. Mis mul enam sellest piimast ja Laurence’ist ning Ludmillast? Keda kuradit kotib see nõme artikkel maksude kohta? Uuest autost ma nagunii rõõmu ei tunneks ja laps... Ja laps.

Ja laps.

Ma olen segaduses. Nii paganama segaduses. Ühel hetkel olin ma elus, siis olin ma surnud. Mul polnud last, aga nüüd mul on laps. Ja mis sellest lapsest saab? Oh jumal, mis? Kas see on mingisugune haige mäng siin? Kas see on... raputan pead.

Pisarad voolavad.

Keha vappub.

Ma olen nii kuradi segaduses.

Ja ma ei jõua praegu sellele ka mõelda. Ei jõua.

„Ee... mis toimub?“ küsib Liida. Ta hääl ei kõla nii, nagu teda hullult huvitaks. Ma arvan, et tal on imelik meie nutmist vaadata. Ja miks Markkus üldse nutab? Mis paganama osa temal selles on? „Ärge nüüd öelge, et te olete seda tüüpi inimesed, kes nutavad, sest asjad on ilusad... sest ma vannun, et kui nii on, hakkan ma oksele. Ja tõsiselt oksele. Mis sellest, et mul midagi oksendada pole. Taevamannat oksendan kui vaja,“ seletab ta monotoonselt.

See oleks isegi naljakas olnud, kui ta sellesse mingit elu oleks pannud.

Markkus ajab end istukile ning vaatab küsivalt minu poole. Ma pööran pilgu ära, olles rahul ka meie laua vaatamisega. Ma arvan, et ta tahab teda, kas ta võib nüüd rääkida. Ma ei tea – võib? Peaks võima?

„Oii... Ärge nüüd öelge, et...“ alustab Liida mesimagusa häälega. See ajab mul südame pahaks. See hääl ei meeldi mulle. Ja mu käed liiguvad automaatselt mu kõhule. Jälle. Mujal nad nagu polekski.

„Ja ongi nii!“ hüüatab Tõnn oma toolilt püsti karates, silmad säramas. Ma ei suuda sellesse midagi parata – ma vaatan teda. Seda, kuidas ta silmad tantsivad ja vuntsid liiguvad. Kuidas ta suu on laial naerul. „Sa oled rase, Liisi!“

Näen silmanurgast, kuidas Rasmuse pea ülespoole nõksatab.

„Ma...“ alustan, kuid ei suuda seda lõpetada. Markkus on end põlvili ajanud ning on nüüd minu kõrval. Ajan end vaikselt istuli.

Ta elab.

„Kas see on päriselt nii? Et see laps... see laps...“ Markkus neelatab. „Et ta kasvab ja... ja sünnib ja... kõike?“

Tõnni naeratus tuhmub pisut. „Jah... aga see nõuab palju tööd,“ nendib ta Liida poole vaadates. Naise pilk on mõtlik ning ta noogutab. Tõnn hammustab huulde ja vaatab mulle otsa. „Ma ei ole kunagi ühtegi sellist last kohanud... isiklikult, aga nii palju kui mina aru saan, vajab ta elamiseks ja kasvamiseks süüa – vett, muid asju... Mitte küll samamoodi nagu... elavate maailmas, kuid ta keha vajab midagi, et kasvada, areneda...“

Neelatan. „Ja kui ta seda ei saa?“

Tõnn kehitab õlgu. „Ta sureb.“ Minu ehmunud pilgu peale ta naeratab, kuid mitte õnnelikult. „Ta on elus surnute maailmas. Elab kaua ta elab... kuid kui ta sureb, siis on ta nagu meie. Enne seda ta kasvab... kuid kui ta sureb...“ Tõnn kehitab taaskord õlgu. „Siis ta sureb. On nagu meie. Iseasi, kas ta siis meiega jääb... Tundub ebaõiglane... karistada last oma ema pattude eest.“

Karistada last ema pattude eest... Neelatan, üritades mitte uuesti pillima hakata. Kas see siis ongi see? Või karistatakse hoopis mind minu pattude eest? Minu lapsega?

Oleme kõik natukene aega vaiksed.

„Aga kas see, nagu... tähendab, et üheksa kuud ja pauhh, laps on käes?“ küsib Markkus.

Liida ohkab. „Vaid kurat ise teab seda. Pole kunagi kokku puutunud.“ Tema hääl on pehmem kui viimane kord. „Kuid selleks, et ta üldse sündida saaks, peab Liisi sööma hakkama. Kaks nädalat oma surnud emalt toitaineid saada... võtaks igaühe läbi.“ Naine tõuseb ja ringutab. „Vähemalt oled sa vett joonud...“ Ta pilk langeb mulle, kes ma nüüd jälle kramplikult kõhust kinni hoian.

Viimased päevad... viimased päevad mitte. Mu hingamine muutub raskemaks. Ei, oh jumal, palun ei. Ma ei suudaks seda... Jälle. Ei, ei, ei, EI!

„Mida ma teha saan?“ küsin hirmu tagaplaanile surudes. „Mida ma nüüd teha saan? Võimalikult kiiresti? Et, et...“

„Et kõik ikka hästi lõppeks,“ lõpetab Markkus minu eest. Saadan talle pilgu, kuid ei suuda sellesse midagi panna. Saadan talle lihtsalt tühja pilgu. Mees tõmbab põsed lohku.

Liida ja Tõnn vahetavad pilke. „Maria kuivatas paar aastat tagasi õunu. Kas need võivad kusagil alles olla....?“ küsib mees mõtlikult.

Liida kehitab õlgu. „See võis oma kuus-seitse aastat tagasi olla. Jumal teab, mis lood nendega veel on... Tead sa, kus nad olla võivad?“ Tõnn raputab pead ja nad vaatavad Maria poole, kes lage silmitseb ja omaette midagi vaikselt pomiseb.

Tõnn ohkab raskelt ja läheb Maria juurde. Kätt talle õrnalt õlale pannes, hakkab mees raputama, kui Rasmus järsku üle ruumi: „EI!“ karjub. Võpatan, sellest järsust karjest üllatunud, ning vaatan mehe poole.

Rasmus silmitseb oma käesolevaid käsi ja tundub häbenevat. Ta toetub uuesti toolileenile ja laseb end lõdvaks. „Lihtsalt seda, et...“ Ta kõhkleb. „Ärge öelge talle, miks meil täpselt õunu on vaja. Ta... tema minevikku arvesse võttes.“

Kortsutan kulmu.

„Mis tema minevikuga on?“ küsib Markkus.

Liida ja Tõnn vahetavad uuesti pilke. Liida noogutab. „Rasmusel on õigus. Hoiame selle väikese teadmise esialgu enda teada. Ärme... võta mõttetuid riske.“

„Mis tema minevikuga on?“ küsib Markkus uuesti.

Tõnn raputab pead ning tonksab oma sõrmega Mariat.

„See on jutt mõneks järgmiseks õhtuks.“

Naine, mees, laps, koer... kes iganes. Kujutage ette, et ta teeb endale teed.

Kas on normaalne, et mina kujutasin ette koera? Kuidas ta oma käpakestega salatilehte leiva peale sätib ja.. lehti keerab..



Ta oli dogi.



Uut!

Haha.
Ei olnud normaalne.

Murtagh.... su alakas on geniaalne. xD

Video.

Täiega hea laul. xD

Me too, me too.

Uhh.
Nüüd on kaua aega vahele jäänud, (A) Vabandage!
Aga see-eest saab selles osas ehk natukene teie uudishimu rahuldatud.
Ja uus osa on ka valmis, kuna mul lihtsalt jõudis see osa oma loomuliku lõpuni, aga see ei tähendanud, et mul kohe otsa tähtsat kraami kirjutada poleks olnud.


17. Osa

MARKKUS:

Mitte miski ei muuda surnud olemist paremaks kui elamine. Mitte miski ei ole sellega vääriline, kui sa oled surnud, aga leiad endas jõudu edasi elada.

See on nagu mingisugune uim, millest kõik pärast Liisi olukorrast teadasaamist ärkasid. Talvekuud kulusid põhiliselt vee varumisele – muudkui õue, lumi tuppa ja siis suurtesse vaatidesse sulatama. Kõikvõimalikud veekindlad anumad tegime tühjaks ja vett muudkui tuli ja tuli ja tuli.

Kuigi ta seda eriti tunnistada ei taha, on Liisi õnnelik. Või noh, vähemalt nii õnnelik, kui praeguses olukorras võimalik on. On hetki, mil ma taban teda lihtsalt seina jõllitamast, kulm kortsus ja silmad murelikud; on hommikuid, mil ta lihtsalt oma voodil lebab ja mitte midagi nähes lage vaatab; on päevi, mil ta jälle nutab, pisarad hääletult mööda nägu alla vooramas.

Kuid ta tuleb sellest alati välja ja tegutseb edasi. Paneb mind rakkesse meie toa sisustust muutma – voodeid ümber tassima, kapikesi kohendama (sest Liida on naine, Tõnn on vana, Rass on omas maailmas ja Maria... noh, tema on juba hoopis teine teema).

Istume kõik oma laua ääres, mis hakkab üllatavalt koduseks saama, olles tänaseks oma toimetused lõpetanud. Ainult Rassi ja Mariat pole – Rass konutab omas toas ja Maria... noh, ju ta passib seal nurga taga ja ootab, et Rass midagi korda saadaks.

Liisi niisutab oma huuli ja niheleb toolil. „Mm... Tõnn?“ Mees tõstab oma pilgu, kuid ei anna mingit muud moodi teada, et ta kuulab. Liisi võtab seda julgustusena. „Ma mõtlesin, et... noh... riided. Mis nendega saab? Missuguseid... ee... võimalusi siin on? Riiete tegemiseks või...? Ma peame teda ju kuidagi riietama.“

Tõnn torutab huuli ja näpib oma lõuga, mis täna on tal millegipärast siledaks aetud. „Pole kunagi sellega enda pead vaevanud. Kuid noh... põhimõtteliselt saab riiet kardinatest... Ja õmblemine...“ Ta vaatab toas lõbustatult ringi. „Saadi hakkama varem, saame hakkama ka nüüd.“

Liisi hammustab huulde ja ta käed liiguvad jälle tema kõhu juurde. Kõhu, mis juba natukene punnis on. Liisi ise arvab, et ta võib nüüdseks juba neli kuud rase olla. Meeletu, kui kiiresti aeg läheb, kui ta juba minema on hakanud. „Aga see võtab aega... Kiireks läheb. Peaks pihta hakkama.“ Ta hääl on ebakindel.

Liida ja Tõnn vahetavad pilke, nagu nad seda viimasel ajal nii tihti teevad. Liida ohkab ja pöördub Liisi poole, piieldes ta kõhtu, millest selle jope alt küll suurt midagi aru saada pole.

Veel.

Kuid see, et Liisi kõht kasvab, tähendab, et lapsega peab kõik korras olema. Muud võimalust ju pole. Eks? Vesi aitab ja... ja need kuivatatud õunad. Muigan. Tõeline dieet.

„Peaks vist jah... Me ei tea, mis võib juhtuda. Millal neid vaja võib minna...“

Liisi muutub ärevaks. „Mismõttes ei tea? Mis siis juhtuda võib? Mis-?“

Tõnn naerab, oma madalat ja muhedat naeru. „Ära muretse, Liisi. Liida sõnade tagant ei pea varjatud tähendusi otsima. Ta lihtsalt räägib.“

Liisi kortsutab küll kulmu, kuid ei ütle rohkem midagi. Vähemalt esialgu.

„Noh... Aga praegu veel valgust on veel. Lähme vaatame äkki maja kardinaid ja... hakkame pihta? Mingid plaanid?“ Muigan. „Armsad sipukad või... tekike või...“ Jään vait, kui leian, et kujutlusvõime on palju parem.

See poiss või tüdruk... Ta ei hakka millestki puudust tundma. Tal on ema ja... keegi meist võib kindlasti isa rolli astuda... Saadan kõõrdipilgu naise poole. Me teeme talle riideid ja leulusid ja mul on plaanis suvel ka voodi talle valmis teha. Ja me kallistame ja musitame ja- Oh issand. Ma jätan oma mõtted parem siia katki.

„Me ei saa käia majas ringi ja kõikide akende eest kardinaid tirida... Mitte siin,“ ütleb Liida pärast mõningast vaikust.

„Hmh. Miks mitte?“ küsin, võib-olla tsipake järsemalt, kui kavatsetud oli. „Me ei kasuta siin majas iga tuba. Me ei vaja neid kardinaid. Nagu Teistes oli...“ protestin.

Liida vaatab mind, kulm kergitatud. „Teistes?“

„Ah, tead küll... Teised. See Nicole Kidmani film,“ ütlen ükskõikselt. Siis jõuab mulle kohale, et Liida suri umbes siis, kui Nicole Kidman üldse sündis, ja ma pomisen vaikse: „Vahet pole.“

Liida vidutab mu poole silmi, kuid ma ei pane tähele. Ega mina pole süüdi, et ta vale aja suremiseks valis. Ta oleks veel nii palju näinud. Ja siiski... vaevalt et ta ise endale ettekirjutise tegi, et neljakümneselt surema peab.

„Mm... Liida, äkki me peaksime natukene... asjaolusid selgitama neile,“ ütleb Tõnn. Panen tähele, et ta on jälle oma piibu välja võtnud ja poleerib nüüd seda. Miks ta alati oma piibu lagedale toob, kui rääkimiseks läheb?

„Ma... ma ei tea,“ ütleb Liida oma toolil kortsu tõmbudes. „See on suhteliselt... isiklik.“

„Kuid praegu puutub see ka neisse,“ vaidleb Tõnn.

Liida on hetke vait, täiesti liikumatult. Mõtlen juba, et tema on ka meie juurest lahkunud, kuigi ma teda seda kunagi pole tegemas näinud, kui ta lõpuks raskelt ohkab ning käega viipab, nagu ajaks kärbest ära. „No lase siis käia...“

Liida pöörab end kehaga meie poolt ära ning jääb aknast välja vaatama. Kell võib olla kusagil seitsme kandis ja päike ikka veel paistab. Kevad pole kaugel... Paar päeva.

Tõnn popsutab oma piipu. Mõtlen, et peaksin talle sinna mingisuguse asja sisse sebima. Suvel mingit rohtu korjama või... Et tal päriselt ka midagi sellega popsutada oleks. Siis jõuab mulle kohale, et suits pole lapsele hea. Las ta olla edasi oma kuiva piibuga.

„Marial oli kaks last... Ühest olete te juba kuulnud. Või noh... ta on seda minu meelest maininud. See laps, kes jõudis täisealiseks saada ja siis suri... Ta vist mainis seda, kui... kui see doktor meil külas käis.“ Tõnn peab mõttepausi. Eks ma siis mõtlen. Marial oli kaks last. Üks sai täisealiseks, teine mitte...

„Igastahes...“ jätkab vana mees. „Teine laps võeti tal vägisi ära. Ma ei tea, mis seal täpselt oli, ja ära minult seda küsi ka,“ lisab ta kiiresti. „Karistuseks läks ta teiste inimeste laste järele... Naabrite lapsed, suvalised lapsed tänavalt...“

Mees niisutab oma huuli. Avastan, et hoian end üle kere krampis.

„Mis ta nende lastega tegi?“ küsib Liisi vaiksel häälel.

Tõnn naeratab. Kuid see pole soe naeratus. See on nukker, külm ja kaastundlik naeratus. „Ära tappis. Karistuseks selle eest, et ta enda lastest ilma jäi. Lõikas neil südamed seest...“

Liisi tardub. Ja ka mina tunnen, kuidas ükski lihas mu kehas ei liigu. Ma tean, et Maria on nagu ta on. Kuid ma eeldasin, et see oli... et see on selle elu tulemus siin. Siinse elu. Mitte, nagu see oleks midagi, mis ta elust kaasa tõi.

Ja lapsi...

Ma ei taha teada, kuid ma pean. Ma lihtsalt ei suuda muudmoodi. „Kas lapsed olid veel elus?“

Tõnn vaatab mind. Lihtsalt vaatab mind, oma tumedate ja läbitungimatute silmadega. Tunnen vajadust neelatada. Kuid ma ei suuda oma neelu tööle sundida. Ma olen kui halvatud.

Siis kehitab vana mees õlgu. „Me ei tea asja nii detailselt.“

„Ta... Maria mainis ükskord, et tal pole südant. Mida see tähendas?“ uurib Liisi.

„Kättemaksuiha on võimas liikumapanev jõud. Ühe ohvri isa, saanud teada, mida tema lapsele tehti... ja kes seda tegi...“ Tõnn vääratab, justkui oleks see ka talle liig. „Noh... ta maksis kätte. Parimal viisil, mida ta teadis. Ta lasi Marial läbi elada sama... ja võib-olla ka hullemaid asju, mida elasid läbi tema ohvrid.“

Tõnni sõnu võtab vastu haudvaikus.

Ma ei oska midagi teha, midagi öelda. Ma olen oma töö juures näinud palju vägivalda. Kuid kui me oleme hukanud, siis kiirelt ja valutult. Ei mingit ekstra piina. Kuul südamesse ja... kõik. Muidugi võiks vaielda, et meie piin enne tapmist oli ka ülekuulamine... ja info kättesaamiseks kasutatavad vahendid, kuid see oli vajadus. Kuidas muudmoodi oleksime me kätte saanud info, mida vajame?

„Ja sellepärast,“ ütleb Liida vaikselt, „ei tohigi Maria teada saada, mis toimub. Me kardame, mis ta võib teha, saades teada, et... noh...“ Ta pöördub nüüd, et Liisile otsa vaadata. „Saades teada, et sa last ootad.“

Liisi silmist peegeldub meile vastu puhas terror.
 

@#*$ xD

Loodetavasti teeb see ta huvitavaks.

Siin on NELI kommentaari juba vahel.

VIIS!

*Nõuab uut*

Küll sa nõuad paljut.
Õhtu poole ehk.
Praegu stuudiosse.