Põrgu!? (20. osa)

*Ootab õhtut*

*Mean face*

xD
Tükk aega juba mõtlesin, et peaks postitama... No jumal teiega siis. (sinuga, khm, khm, khm. )


18. Osa

LIISI:

Kui me Markkusega sel õhtul lõpuks magama jõuame – või pigem oma vooditesse, sest ma olen kindel, et ka tema ei suuda praegu sekundikski sõbra silmale saada – ei jõua mu mõtted oma tulva lõpetada, mis sest, et ma olen läbi kui läti raha.

Pööran pead ja näen, et Markkus vaatab, silmad lahti, lage.

„Me peame siit ära minema,“ ütlen vaikselt. Ja ükskõik, kui palju ma seda ka ei kardaks – mis iganes mid seal väljas võiks oodata... ma ei saa riskida sellega, mis Maria teha võib. Ja Markkus... tema peab kaasa tulema. Ta võlgneb seda mulle. Ja ükskõik, kui palju ma ka teda anuma ja paluma ei pea, ma surun oma tahte läbi.

Sest siia ma ei jää.

„Ma tean,“ ütleb Markkus mõne hetke pärast. Olen üllatunud, kuid ei lase end kauem selle üle mõelda, miks ta minuga niimoodi nõus on. Mees keerab oma pead nii, et me nüüd üksteisele otsa vaatame. „Ma olen seda mõelnud, aga... siiamaani on see siin koduna tundunud. Vähemalt nii palju... nii palju kui see koht kodu olla saab.“

Noogutan. „Ka mul on see mõte peast läbi käinud. Nad aitasid meid ja puha, aga...“ Hingan sügavalt sisse. „Ma kardan, Markkus. Ma kardan.“ Tema nimi tuleb üle mu huulte konralikult, raskustega. Sama suurte raskustega, nagu mul on selle tunnistamisega, et ma kardan.

Ta sulgeb oma silmad ning pöörab pea tagasi otseks, nii et kui ta silmad avaks, näeks ta jälle lage. „Ma tean...“ on tema ainsad sõnad.

Surun käed oma külgedel rusikasse. Ma vajan temalt rohkem kui seda, et ta teab. Me peame üksteisega siin kogu oma ülejäänud surma hakkama saama ja kui mul on vaja end välja elada, on mul vaja, et ta minuga koos elaks.

Kui ma just midagi tema peale välja ei taha elada.

Nagu paar päeva tagasi, kui ta kummuti mulle peaaegu varba peale kukutas. Nagu... kammoon. Oleks võind ikka näha, et mina seal taga olin. Eriti veel siis, kui ma teda sealt nagu juhendasin ka.

„Me ei kuulu siia,“ jätkan. „Me ei kuulu Mariaga siia. Ta on halb. Nii palju halvem kui meie. See... see põrgu-asi pole üldse aus,“ ütlen jonnakalt. „Ma peaksin olema kuskil... Kuskil inimlikumas kohas.“

Sekund vaikust, siis: „Sa oled tegelikult üpriski inimlikus kohas,“ ütleb Markkus ettevaatlikult.

„Pträhh,“ ütlen põlastavalt. See toon on mulle eneselegi võõras. „Siis peaks Maria olema kuskil, mis on ebainimlikum, kui see koht siin.“

Markkus ei ütle midagi, vaid kehitab õlgu.

Keen omas vihas vaikselt edasi.

„Kuhu me läheksime?“ küsin mingi aja pärast. Ma pole kindel, kuid mul on tunne, et möödunud on väga pikk aeg. Kuid samas, vaikuses tundubki aeg pikk. Peaaegu alati.

„Ma ei tea... Siin vabu maju on. Läheme kuhugi... ma ei tea, linnast välja? Jääme linna? Otsime mingi maja ja... saame jalad alla. Õpime, mida õppida on ja...“

Hammustan huulde. Me ei tea selle elu kohta ju veel mitte midagi. Veel vähem laste kohta, kes siin sünnivad... Ja keda me usaldada võime? Ülejäänud surm koos Markkuse ja lappsega veeta... Mitte et ma oma last ei armastaks, kuid see oleks ekstreemne.

Ja üldse mitte point.

Mu ajusse on igaveseks söövitatud sõnad, mis üks mu sõbranna mulle enne oma joodikust mehe juurest lahkumist ütles: „Selliseid otsuseid tehes ei tule mõelda homsele. Et kui raske siis on. Tuleb mõelda järgmisele, ülejärgmisele aastale. Et kui kerge on siis.“

„See on seda väärt,“ ütlen kindlalt.

Margiti elu pärast lahkuminekut oli kui õudusunenägu. Mees helistas, käis pinda... Tahtis last näha. Perekond käis peale nagu uni, et ära lepiks – kuhu mujale tal ikka minna? Margit elas oma vanemate juures kolmetoalises korteris.

Aga ta sai endale kindla töö ja jalad alla. Tütar läks lasteaeda, Margit üüris neile väikese armsa korteri... Ja kui ma teda viimati nägin, oli Margitile töö juurest ka silmarõõm tekkinud.

Kõik läheb kergemaks.

Peab minema.

Sest see on õige otsus.

„Mnjah...“ pomiseb Markkus. Ta haigutab. „Arutame seda hommikul... Magame pea selgeks ja... siis.“

Noogutan, kuigi vastumeelselt. Pöörame mõlemad end küljele – seljad vastakuti, nagu alati, kuigi me ühes voodis ei ole. Kuid ma ei kuule, et ta hingamine ühtlustuks. Me lihtsalt lamame ja mõtleme.

Nii palju on mõelda.

Olen peaaegu uinunud, kui kuulen, kuidas uks kääksub.

Hoian hinge kinni, kui kellegi sammud toas kõlavad.

Maria. Ta teab, ta kuulis... Hammustan huulde, kuid leian kohe, et see oli vale asi, mida teha. Sest see oli valus ja ma ei taha ühtegi häält teha. Sammud lõpevad kusagil seal, kus peaks olema Markkuse voodi.

Kas ma peaksin häält tegema?

„Mh?“ kõlab Markkuse unine hääl. Tunnen, kuidas keha pingule tõmbub, sest ma olen valmis siit voodist sööstma ja Mariale kallale minema. Jumal teab, mis tal arus on...

„Ma... Palun,“ ütleb üks rabe mehehääl.

Rasmus, mõistan ma äkki ehmatusega.

Mida tema siin teeb...?

„Mis see on?“ Voodivedrud kääksuvad, kui Markkus end liigutab, arvatavasti püsti ajab.

„Ma... Midagi lapsele. Mänguasi või...“ Hetk vaikust ja siis ma kuulen, kuidas Rasmus meie toast lahkub ja ukse enda järel vaikse mütsakaga kinni tõmbab.

Neelatan.

Lapsele. Mänguasi.

Millegipärast ei tundu lahkumine enam nii kergena. Ma jätaksin siia nii mõndagi maha. Mis sellest, et üks nendest mahajäetavatest oleks poiss, keda suurem osa ajast ligidalgi pole. Sest kui teda pole vaimselt, ei loe keha midagi.

Kuulen puist kopsakat. Nagu Markkus oleks selle, mille iganes Rasmus talle ka tõi, oma öökapile pannud.

Mees ohkab raskelt ja voodivedrud kraaksuvad jälle, kui ta end tagasi looteasendisse nihutab.

Ma tahan ka teada, mis ta tõi.

Aga Sille on paha ja ei pane uut osa ja ma unustasin sulle täna sööklas tou ka virutada.

AGA SILLE KIRJUTAB EMMGEEEED!

Murtagh - Elame, näeme.

Käro - Need toud on täitsa valusad, kas tead. ja ehmatavad ka päris korralikult.



19. Osa

MARKKUS:

Ma ärkan lärmi peale.

See lärm on lihtsalt niivõrd veider ja niivõrd vale. Selline... tööstuse hääl, tsivilisatsiooni heli. Sellist asja ei juhtu naljalt kohas, kus on vaid 6 inimest. Ja ei mingeid sõidukeid – vähemalt nii palju, kui mina seda näinud olen.

Kuid kui ma silmad avan, näen ma, et sellel lärmil on päris hea põhjendus.

Sest me Liisiga lebame ühes kontoris, mille aknast võib näha Tallinna linna, selle tänapäevases elavuses.

Minust kõnnitakse läbi. Turtsatan ja ajan end istuli, sättides oma särki sirgemaks. „Järgmine kord, Margit, vaata ka, kuhu astud,“ ütlen tusaselt end püsti ajades. Ja siis mulle jõuab kohale. Margit.

Margit.

„Siin on need paberid. Kui midagi veel on vaja, andke teada,“ ütleb ta kambale laua ümber kogunenud meestele. Nad pomisevad midagi vastuseks ja üks neist – Rain – leiab aega talle tagumikule laksu andmiseks. Margit peatub hetkeks, naeratab, ja läheb edasi.

Assaraisk. Hakksidki sebima?

Põnev...

Põikan Margiti tee pealt eest, saadan pilgu Liisile, kes huvitunult ringi vaatab, ja nihkun lauale lähemale. Ma tean, et kui me siin juba oleme, ei ole siit midagi head loota, kuid ma ei saa vastu panna. Pole kaua möödas ajast, mil mina siin samas oleksin seisnud ja uusimat probleemi arutanud.

„Need on pildid, mis me lõpuks välja kaevasime – lisaks nendele teistele, kus Pommer peal on,“ seletab Toomas paberite tagant üht ümbrikut välja võttes ning sealt seest pilte lauale laotades. Heidan kõhkleva pilgu Liisile ja nihkun lähemale.

Nad räägivad õhtust, mil Pommer käis sadamas meie kontaktisikutega järgmise laadungi asjus rääkimas. Õhtust, mil nähti kail istumas Liisit, kes oli varem kaamerate ette jäänud. Ja kellele kohe ajujaht korraldati, sest ta tegi kohtumisest pilte, mis valedesse kätesse sattusid ja meile probleeme tekitasid.

„Näete seda võtet siin?“ küsib Toomas üht pilti teiste poole lükates. Hingan sügavalt sisse ja astun pooleldi Kareli sisse, et pilti paremini näha.

Seal peal on Pommer, meie kontaktisik ja... Mida nad kõik siin nüüd siis vahivad? Vidutan silmi ja vaatan pildi toll tolli haaval läbi. See partii pilte oli nii tume, et meid üldse üllatas, kuidas sellelt isikuid kindlaks suudeti teha.

„Mida me siin vaatama peame?“ küsib Rain natukene üleolevalt. Muigan.

Toomas paneb näpu ühele heledale laigule pildi tagaosas ja toob siis ümbrikust lagedale teise pildi. „See siin,“ ütleb ta endiselt näppu heledal laigul hoides, „ja see siin,“ lisab ta teisele pildile osutades, „on üks ja sama asi. Ja mida te sellelt suurendatud ja teravndatud pildilt näete?“

„Inimest,“ ütleb Rain õlgu kehitades. „Naist. Blond, tumedates riietes...“

Mu suu vajub lahti ja ma koperdan Karelist välja.

Ma tean, kuhu Toomas oma jutuga sihib.

„Oh sa püha perse,“ pomiseb Rain käega lõuast haarates ja pilte vaadates. „Oh sa püha perse,“ kordab ta uuesti, kõvemini.

Toomas noogutab.

„Mis toimub?“ küsib Liisi minu juurde astudes ja laua poole piiludes. Just samal hetkel, kui kõik teised mehed ka aru saavad, mis toimub. Meie viimase aja üks tõsisemaid probleeme... Ja selline tagasilöök.

Milline tagasilöök...

Maigutan suud, oskamata Liisile vastata. Sest mida mul talle öelda olekski? Kas on kergem teada, et sa oled surnud, sest... Kas Liisi üldse teab, miks ma teda taga ajasin? Või on kergem teada, et sa ei peakski surnud olema? Et sa võiksid olla õnnelikult kodus, oodata oma perfektses elus oma perfektse mehega perfektset last ja...

Ma olen kohutav inimene.

„Aga see... Aga see siis tähendab, et tegelik pildistaja on meil veel kätte saamata!“ hüüatab Karel järsku. „See tähendab, et... Markkus raiskas kogu selle aja – ja oma elu – vale eesmärgi nimel?“

„No ole nüüd!“ ütleb Rain sõjakalt. „Mida teeb üks süütu naine poole öö ajal kuskil kail istudes, kaelas fotokas?“

Liisi pea nõksatab meeste poole. Ei, ei, eieieieiei. „Mm... läheme äkki siit eemale? Vaatame maja?“ küsin tema poole kõndides ja oma kätt areldi ette sirutades.

Liisi pilk ja olek on eemalolevad, kui ta mul oodata käsib ja lauale lähemale astub. „Kas nad räägivad... minust?“

Naeran võltsilt. „Ei, muidugi mitte, miks nad peaksidki? Tule nüüd, nad on mu endised... kolleegid. Üpris igavad. Nägid, mis Rain enne Margitile tegi? Täitsa...“ Otsin sõna. „Perverdid siin kõik koos.“

Liisi turtsatab, pöörates hetkeks kogu oma tähelepanu mulle. „Sina nende hulgas?“

Itsitan. „Mina? Pervert? No ole nüüd. Kas ma siis näen perverdi moodi välja?“

„Noh... selle habemega küll. Ja sa oled õiges vanuses.“

„Ah või nii... pervertidel on mingi vanusepiirang?“

„Jah. Ainult vanad mehed saavad perverdid olla.“

„Ma olen vana?“ küsin ehmunult. Pervert – sellega võib veel elada. Aga et ma vana olen? Jaiks. See oli valus.

Liisi naeratab, kõik tema hambad paistmas. „Oled küll, jah.“

„Niisiis... Liisi Must ei olnud see, kes need pildid tegi?“ küsib Karel. Ja see küsimus lõikab meie vestluse läbi. Naeratus Liisi näol tuhmub ning ta pöördub meeste poole.

Toomas raputab pead. „Me kõrvaldasime vale inimese.“

„Oh sa püha perse,“ kordab Rain.

Liisi pöördub minu poole, suu lahti, justkui ta hakkaks midagi rääkima, kui me oma... koju tagasi prantsatame. Elutuppa. Lauatuppa, nagu viimasel ajal ma seda kohta kutsuma olen hakanud.

Maria istub üksinda nurgas tooli peal ja ta huuled liiguvad hääletult, kui ta midagi oma sõrmedel loendab.

„M-mida me just nägime?“ küsib Liisi minu ette astudes ning, käed puusas, mind vaatama jäädes.

„Umm...“

„Mida?“ nõuab ta uuesti. Olete te kunagi tähele pannud, kui kamandavad võivad naised vahel olla? Äkki neil on peas mingisugune lüliti ja kui nad midagi teada tahavad, siis... „Mida?“

„Mm... minu töökohta. Need olid mu töökaaslased.“

„Ehk mehed, kes ka mööda ilma ringi käivad ja püstolitega naisi taga ajavad ja tapavad?“ nõuab naine, tema hääl juba palju hüsteerilisem.

„Eeeh...“ Astun tahtmatult sammu tagasi. Mida ma ütlema peaksin? Mu kõht tõmbub krampi, kui ma mõtlen, mida ma ütlema peaksin, kuid ei saa öelda. Sest on asju, mida on lihtsalt nii raske öelda, et... et jah. Nii raske, et sa ei saa nende raskust kirjeldadagi.

„Oh! Draama? No nii. Millest jutt? Kas keegi suri ära jälle? On meile seltsi oodata?“ küsib Maria end toolilt püsti ajades ning elevil silmadega meid vaatama jäädes. Pöörame end mõlemad tema poolt ära, nagu me viimasel ajal oleme hakanud Liisiga tegema. Nii on lihtsalt kergem, nii mõnelgi põhjusel.

„Kas see on tõsi, et... et te arvasite, et ma olen teinud midagi teile... teie korporatsioonile või milleleiganesele? Mingid pildid? Ja sellepärast, s e l l e p ä r a s t, sa mind kõik need päevad jälgisid ja siis lõpuks nii... nii... noh...“ Naine jääb vait ja tõmbab oma särgi üles, näidates mulle oma paljast kõhtu ja rinda. (Rinnahoidjad seljas... kahjuks.)

Kuid ma tean, mida ta mõtleb. Ta mõtleb seda punakat väikest haava, mis tal südame kohal on. Ta mõtleb seda kohta, kuhu ma teda tulistasin.

Langetan pilgu. „Jah... aga täna, nagu me nägime... tuli välja, et... sa olid vist vale inimene.“

Ma ei julge teda vaadata, kuid kui mu kõhtu rusikalöök tabab – ja veel nii võimas, et see mul hinge kinni võtab – tõstan ma pilgu. Liisi silmad on pisarais, kuid tema pilk resoluutne. Kuid miski selle enesekindluse all... või selles haavatavas enesekindluses, tirib mu südame lõhki. Seda on nii valus vaadata.

Ja veel valusam teada, et mina selle pilgu põhjustanud olen.

Ta hoiab mu pilku veel mõne piinava sekundi, pöörab siis ümber ja tormab minema.

Ainult et selle žesti muudab natukene haledamaks fakt, et ta paari sammu järel nagu vastu seina kõnniks. Ma koperdan küll sellest ootamatust jõust mõne sammu edasi, kuid jään siis paika.

Liisi seisab seal, käed külje peal rusikas, ja hingab raskelt.

„Ai-ai. Millega sa nüüd hakkama oled saanud, Markkus-kullake?“ küsib Maria õrnalt naeratades. „Ei tundu just kuigi kaunis asi olevat...“

Eiran teda.

Mul jätkub pilku vaid Liisile, kes seal niimoodi löödult seisab.

„Teate, te peaksite selle asja vanamoodselt lahendama. Duelliga. Ma saa teile kindlasti mõned noad muretseda ja siis te võite üksteist pureda. Ja kõige toredam on see, et põgeneda pole ka kuhugi!“ seletab Maria vaimustunult.

„Ole vait,“ ütleb Liisi vaikselt.

Naeratus naise näol tuhmub pisut. „Kuidas palun?“

Liisi pöördub aeglaselt naise poole. „Ma ütlesin, et ole vait.“

Maria on nüüd tõsidus ise. „Mismõttes? Kas ma tegin midagi halba? Hormoonid möllavad?“

Mu keelel oli juba paar teravat märkust, kuid Maria viimane küsimus ehmatab mind. Ka Liisi põrkub tagasi, ehmunud pilk abipaluvalt minule vilksatamas.

„Kuidas palun?“ on nüüd Liisi kord küsida.

Tüdruk, miks sa enesekindlamat häält ei kasutanud? mõtlen meeleheitlikult tema juurde astudes ning närviliselt Mariat vaadates. See on tobe, eksole? Karta üht vana naist? Vana surnud naist? Kes pool sajandit tagasi, midagi... valgustkartvat tegi. Ei, see on tõesti mõttetu. Teeme nii, et see on mõttetu.

Maria naeratab, puseriti hambad paistmas. „Mis sa arvad, et ma loll olen? Teie kõik siin ümberringi tegutsemas, mind saadetakse jalust ära... muretse vett. Phäh. Ja siis sina, Liisi, muudkui nosid oma õunu ja jood vett. Ja kõik see salatsemine ja... pani mõtlema, arutlema...“

„Mille üle mõtlema?“ küsin.

„Noh... kas keegi noor naine siin on meil rase või mitte,“ itsitab naine.

„Ma... ma ei ole rase! Ma olen surnud!“ ütleb Liisi taganedes ning ühe käega minu oma otsides. Selle leidnud, libistab ta oma käe minu omasse. Pigistan seda toetavalt. Ma ei tea, kas see on minust ilus või mitte, kuid... mul on hea meel, et see uus asjade kulg nüüd ta pahameele minu vastu kustutas.

See naine on mulle meeldima hakanud.

Ja oleks paganama kahju kui ma peaksin temast kogu aeg kümne meetri kaugusel olema ja me läbi ei saaks.

„Noh? Ja kust see kõhuke siis tekkis? See, mida sa eelnevalt siin nii uhkelt dremonstreerisid? Või, noh... kas just uhkelt, aga... ahastavalt. Ilus ümar kõht – päris mitu kuud juba, eh?“ pärib Maria, pilk Liisi kõhule kinnitunud.

Tõmban Liisi kõhklevalt paar sammu tahapoole, nii et mu keha teda poolenisti varjab.

„Maria!“ kõlab ukse pealt range hääl. Tõnn. Tema kõrval seisab Rass, kelle pilk on kindel ja selg sirge. Niisutan huuli. Selle puust kiikhobuse ööst saadik on temas iga päevaga nagu midagi... uut ja... elavamat.

Nagu ta leiaks samm-sammult põhjuseid, miks edasi eksisteerida.

„Ma kuulan sind, Tõnn,“ ütleb Maria mehele üht kõõrdi pilku saates. „Aga enne vasta mulle – kas sina teadsid, et meie Liisi siin... järglast ootab?“ Mulle ei meeldi, kuidas tema huuled jälle kõverdusid, kui ta sõna ’järglane’ ütles.

„Jah... ma teadsin,“ tunnistab Tõnn.

„Ja tohib küsida, miks mina sellest midagi ei teadnud?“ uurib Maria.

„See... see oli üllatus,“ torkab Liisi vahele. Oh issand. Ta tundub olevat intelligentne noor naisterahvas, aga vahel... vahel ta ei tea, mis talle hea on.

„Lollus!“ sülitab Maria. Astume Liisiga ehmunult sammu tahapoole, kui limaklomp maha lendab. Krimpsutan nina. Mina seda küll hiljem üles korjata ei taha.

Naine vaatab meie kõigi nägusid ning ohkab siis, tuhiseb tagasi oma toolile ja istub. „Ma olen nüüd solvunud.“

Kergitame kõik kulme. Kas see ongi nüüd läbi?

Liisi hingab kergendunult välja ja laseb mu käest lahti, astub sammu eemale. Surun huuled kokku ja panen oma käe taskusse, tundes sellel ikka veel naise ihusoojust.



**********
Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Markkus hakkab Liisisse ära armuma?

Tead, Murtagh...
Sa oled mu lemmikfänn.

Sest sa üldse kirjutad kommentaare. xD
Mis on nii tore.

AGA MINAAAAAAA?!?!?!

Fain.

Ja hakkab armuma? Ta on ammu sees juba.

Käro - Sina oled minu tüütu fänn no 1. xD (Kuigi ma armastan seda, et sa mulle pinda käid - saan niimoodi midagi tehtud ka. )
Ja no... vähemalt siis Markkus pole seda endale tunnistanud. Ma alles nüüd vaatan, et kuidagi palju puudutab ja hoolib Liisist... On mees.

Murtagh - Hahahaha. Okk.

You know you love me! (xoxo, Gossip Girl)

Oli nii vist? Pole ammu vaadanud seda.

Ma täpselt ei mäleta... pole nagu ammu kuulnud seda.

Ohissand.
Ma olen kohutav, eksole??
Aga noh... ma üritan lohutada: tulemas on suvi ja rohkem aega. Mitte et sa istud poole ööni üleval ja teed oma uurimistööd ja õpid vene keele kahtesid... Praegu on veel vaid geo eksam ära teha - aine, mille ma õpikut isegi põhikoolis ei viitsinud lahti teha, ja mille kordamiseks ma siiani õpikut lahti pole teinud. Ja siis... loodan, et saan kirjutamise juurde tagasi pöörduda. Mul on niiii palju mõtteid.
Kus me pooleli jäime?
Maria on psühhopaat - teab, et Liisi on rase. :) Rass andis Liisi sündimata lapsele kingituse. Tõnn on endiselt muhe ja Liida on Liida. Ning... saime natukene selgust ka sellesse, miks Liisi üldse ära tapeti: arvati, et tema oli ühest salakaubaga seotud kohtumisest pilte teinud ja neid levitanud, sest ta oli tol õhtul digikaga kail olnud. KUID piltide lähemal uurimisel selgus, et Liisi oli ühel pildil näha - pildil, mida ta ise ei oleks saanud teha.

Natukene huumorit viimasest osast:
a) Maria Markkuse ja Liisi vahekohtunikuna, kui nad Liisi surma asjaolusid selgeks... karjuvad/löövad.

„Ai-ai. Millega sa nüüd hakkama oled saanud, Markkus-kullake?“ küsib Maria õrnalt naeratades. „Ei tundu just kuigi kaunis asi olevat...“
Eiran teda.
Mul jätkub pilku vaid Liisile, kes seal niimoodi löödult seisab.
„Teate, te peaksite selle asja vanamoodselt lahendama. Duelliga. Ma saan teile kindlasti mõned noad muretseda ja siis te võite üksteist pureda. Ja kõige toredam on see, et põgeneda pole ka kuhugi!“ seletab Maria vaimustunult.

b) Liisi ja Markkus räägivad pervertidest:

Naeran võltsilt. „Ei, muidugi mitte, miks nad peaksidki? Tule nüüd, nad on mu endised... kolleegid. Üpris igavad. Nägid, mis Rain enne Margitile tegi? Täitsa...“ Otsin sõna. „Perverdid siin kõik koos.“
Liisi turtsatab, pöörates hetkeks kogu oma tähelepanu mulle. „Sina nende hulgas?“
Itsitan. „Mina? Pervert? No ole nüüd. Kas ma siis näen perverdi moodi välja?“
„Noh... selle habemega küll. Ja sa oled õiges vanuses.“
„Ah või nii... pervertidel on mingi vanusepiirang?“
„Jah. Ainult vanad mehed saavad perverdid olla.“
„Ma olen vana?“ küsin ehmunult. Pervert – sellega võib veel elada. Aga et ma vana olen? Jaiks. See oli valus.
Liisi naeratab, kõik tema hambad paistmas. „Oled küll, jah.“



20. Osa

LIISI:

Tundub natukene irooniline, et kuigi ma olen surnud, kardan ma oma elu pärast. Ja mis siin salata, ka kellegi teise elu pärast. Selle poisi või tüdruku elu pärast, kes pole veel seda ilma näinudki. Ja mis see ilm siis üldse on? Ma loodan, et ühel päeval oskab ta mulle vastata. Ma tõesti loodan seda.

Markkus istub oma voodi peal ja sõrmitseb mõtlikult Rasmuse kingitud puust hobust. Kui ma ei teaks, et siinilmas pole poode, poleks ma uskunud, et Rasmus midagi sellist suudaks teha. Muidugi ei uskunud ma üldse, et ta midagi peale olemise teha suudab... või oskab.

Aga inimesed võivad sind vahel üllatada kõige ootamatutel viisidel.

Mul oli kunagi üks klassivend, käis meie klassis vaid aasta. Kuid see oli põhikooli viimane aasta. Vaevu-vaevu vedas kolmed tunnistusele... ja siis tulid eksamid. Ta sai kaks nelja ja viie. Poiss, kellele ei pandud mingitki lootust, et ta kuhugi jõuab.

Aga kui inimene end kokku võtab... nagu näha, on paljutki võimalik. Nagu need emad, kes oma lapse kohal jõuavad tervet autot üleval hoida – või kuidas need jutud ka ei käinud. Ma olen alati eeldanud, et saan lapsevanemaks, kuid praegu ma mõtlen, et oleks võinud asja põhjalikumalt uurida.

Ma eeldasin, et kui see aeg tuleb, on mul üheksa kuud ja kõik maailma raamatud.

Nüüd on mul Lapsehakkija Maria.

Markkus paneb hobuse oma öökapile ning tuleb ja istub minu voodipervele. Ma pole veel jõudnud oma surma üle mõelda – ma ei tea, kas ma tahangi. Kibestumus, mis peale tükkida tahab, võib siis lämmatada. Ma tean, et ma pean selle enda jaoks kunagi läbi mõtlema, kuid praegu eelistan ma elada tunnike korraga.

Nii on lihtsalt kergem.

Markkus lihtsalt istub mu voodipervel ning vaatab väsinud pilguga minu öökappi, minu voodilinu, mind, minu öökappi, minu voodilinu... kui ta lõpuks ohkab ning tema pilk minule pidama jääb.

„Kas sa arvad, et Maria asja niimoodi jätab?“

Turtsataksin, kuid olen selleks hetkel liiga väsinud. „Ei. Või noh... ma pigem nagu kardan, et ta seda asja niimoodi ei jäta.“

Markkus noogutab mõtlikult ning niisutab keelega oma huuli. „Mis sa arvad, kui kinni Tõnn, Liida ja Rasmus temas on? Maria on ju nii mõneski mõttes nende ema...“ pomiseb mees vaikselt.

Oh sind, Markkus. Igipõline strateeg, mis? „Rasmus ei ole kelleski kinni,“ ütlen õlgu kehitades. „Tõnn on liiga ratsionaalne, et kelleski kinni olla ja... Liida?“ Raputan pead. „Mis sina arvad?“

Markkus vaatab meie suletud ukse poole ning ma kujutan ette, kuidas ta oma röntgenpilguga seintest läbi tungida püüab. „Liida... ta oli väga kaua aega Mariaga vaid kahekesi...“

„Aga ta tundub olevat mõistlik...“

Oleme vakka. Mulle ei meeldi see mõte, mis meil pea kohal hõljub, kuid mida me täna millegipärast sõnadesse panna ei julge.

Lahkumine.

Nii veider kui see ka pole, on sellest kohast siin nende paari kuuga saanud kodu. Veidrate inimestega veider kodu, kuid kodu. Ja isegi Maria... kui jätta kõrvale ta kalduvus lapsi tappa, ei tuleks ma selle pealegi, et siit lahkuda.

Kuid Kurat ise teab, et Maria pole stabiilne. Ja ma ei julge sellega riskida.

„Kas sa arvad, et vähemalt Tõnn ja Rass meid toetaksid?“ küsib Markkus.

„Toetaksid, ehk aitaksid meil siit minema saada või toetaksid ja tuleksid meiega kaasa? Ükskõik, kuhu me ka ei lähe?“ See kõlab nüüd küll mingisuguse hullu südantsoojendava ja dramaatilise romaani algusena. Uuritakse sõprussidemeid ja armastussidemeid ja avastatakse pika raske retke käigus iseend.

Lihtne elamine/suremine/olemine tundub olevat palju ahvatlevam.

Markkus torutab oma huuli. „Toetaksid ja tuleksid meiega kaasa. Sest noh... me oleme parajad kollanokad veel. Me ei saaks üksinda hakkama. Vähemalt mitte piisavalt hästi. Aga Tõnn... tema on ju tarkus ise.“

Naeratan väsinult. Ja sel hetkel avaneb uks ning hunt astubki sisse. Vaikselt lükkab ta ukse enda selja tagant kinni ning kõnnib oma tarbetut jalutuskeppi nina ees vehkides minu voodi juurde. Vaatame mõlemad Markkusega talle küsivalt otsa.

Tõnn naeratab, nii et tema paksud vuntsid liiguvad. „Te peaksite natukene vaiksemalt rääkima,“ ütleb ta peaga ukse poole nõksatades. „Need seinad võivad sama hästi ka papist tehtud olla... kuidas nad hääli endast läbi lasevad.“ Vana mees raputab ohkega pead ning vaatab meid tõsisemalt. „See on päris hull asi, mida te siin plaanite.“

Vahetame Markkusega ettevaatliku pilgu, kuid ei malda vastata.

„Kuhu te minna kavatsete?“

„Umm...“ Markkus kehitab õlgu. „Me pole veel päris sinnamaani jõudnud.“

„Ära,“ ütlen mina. Sest minu eesmärk ongi lihtsalt ära.

Tõnn silmitseb mind oma sitikmustade silmadega. „See on tark mõte teil. Kuid mitte selline mõte, mis teil ellu jääda aitab.“

Markkus turtsatab. „Me pole juba ammu elus.“

Pööritan silmi. Ikka ei suutnud meenutamata jätta, mis?

„Praegu pole aeg ega koht siin selliseid tarbetuid märkusi teha,“ ütleb Tõnn natukene salvavalt. Kohkume Markkusega tagasi – tavaliselt on Tõnn nagu vana rahu ise. Mees, arvatavasti mõistes, kuidas ta kõlada võis, naeratab julgustavalt. „Kõik, mis ma öelda tahtsin, oli see, et praegu on muidki asju, millele tähelepanu pöörata.“

Ma ei viitsi praegu sellest rääkida. Ma tahan lihtsalt jalad selga võtta ja siit lahkuda. Teotahe on peal.

„Mulle tundub, et kõik, mis te teete, on oma jutuga ringiratast käia,“ ütleb Tõnn nüüd rangemalt. „Kuid tegudest jääb väheks. Kas te olete oma tegudesse usu kaotanud või midagi? Ükski idee pole enne hea, kui see idee teostust pole leidnud – teie ajal seda enam ei räägita?“ Mees raputab pead.

Mul on tunne nagu ma oleks tagasi lasteaias. Kõik peab olema puust ja punaseks tehtud.

„Asjad saavad tehtud, kui me endil jalgadest kinni haarame ja astuma hakkame. Nad ei ilmu valmis kujul meie õuele.“

„Ehk siis kokkuvõtlikult,“ ütleb Markkus kuivalt, „„võtke oma kodinad ja hakake astuma“?“

Tõnn naeratab oma pooleldi hambutut naeratust. „Nüüd sa juba saad pihta.“

„Kohe praegu?“ küsin uskumatult.

„Kas sa tahad öösel selle peale üles ärgata, et keegi noaga su kõhu kallal on?“ küsib Markkus kibedalt. Võpatan, sest see poleks üldse kena vaatepilt. Ja ma ei usu, et asi nii hulluks läheks, eksole?

„See oli nüüd küll liiga võigas ja ebavajalik pilt, mis sa meile silme ette maalisid, Markkus,“ ütleb Tõnn tema poole pöördudes. „Kuid jah. Ma soovitan teil lahkuda täna öösel. Siis, kui ta karjub... tol hetkel on ta liiga sügaval iseenda valus, et millelegi muule tähelepanu pöörata.“

„Kas sa tuled meiega kaasa ikka?“ küsin Tõnnilt.

Mees vaatab mind üllatunult. „Ei, ei tule. Mul... on ka siin tegemist.“

Avan juba suu, et protesteerida, kui meie uks jälle avaneb. Tõmbun pingule, kuid nähes, et see on kõigest Rasmus, luban endal rahuneda. Kuid siis jõuab mulle kohale, et see on väga ebareaalne, et ta praegu siia sisse astus. Kõige selle oma introvertsusega.

„Mina,“ ütleb ta kähiseval häälel.

„Ee... sina?“ Markkus täna vist tagasi ei hoia.

„Mina tahan teiega tulla.“

Ma tahan uut osa.

Palun. (A)

Sa tahad kogu aeg uut osa.

Hea :) või noh mis hea, ikka väga hea...
Mulle nii meeldib, et markkus ja liisa on vaheldumis osades peategelasteks...

Aitäh! :)

Ja miks siiiiiiin uut osa pole?

Sest eeeet...

Tänan, Tiina.