Põrgu!? (20. osa)

Katsu sa seda nüüd mõista...

Mulle on siiamaani meeldinud!
Kurb, aga hea!

EITC - Kuidas mulle meeldiks öelda, et see jutt tuleb Ummi ja Birxu omast parem. Aga Korter tundub niiiiiii omaette klass olevat, et... ei julge midagi väita.
Mulle meeldib, et sa nutad, (A)

Asssu - Tore, et meeldib. :)

Murtagh - Jei.

Suurepärane! Ma ei oskagi kohe midagi paremat öelda Uut!

Täääääänan. :)
Loodan, et see osa ka meeldib, ise tajun seda pisut segasena. (Kuigi mulle on kõik selge, sest mina ju kirjutasin selle. :d)


7. Osa

MARKKUS:

Ma olen võtnud elu.

Mitte lihtsalt selles tuksuva südame kontekstis. Mu käsi liigub automaatselt mu südame kohale, mis on vakka, ei anna endast mingitki elumärki.

Vaid perekonna, sõprade ja tuleviku kontekstis.

Liisi oli noor, arvatavasti õnnelik... tal oli veel nii palju ees. Nii palju, mida näha, mida õppida, mida kogeda... Ja mina... mina olen röövinud selle palju rohkematelt inimestelt kui vaid Liisi. Aga näha seda kõike nüüd siin... näha, kuidas ta on kaotanud oma elu ja kuidas ta näeb, et ta selle kaotanud on...

Ma väärin põrgus kõngemist.

„Juudas küll! Kas ühel inimesel annab veel hullem välja näha?“ Maria seisab meist jälle paarikümne meetri kaugusel. „No päriselt ka, kas teile näidatakse nüüd seda, mida president teie surmast reageerides teeb?“ küsib ta põlglikult. „Ütleb ’okei’ ja joob oma kohvi edasi. Pole midagi vaadata kui te just hullud vabariiklased pole. Aga tulge nüüd, ma tahaks lõpuks sooja saada.“

Piikan Liisi poole, kes on vahepeal oma selja sirgu ajanud. Ta nägu on endiselt kohutavalt punaselapiline ja mul on tunne – kuigi ma seda hästi praegu ei näe – et ta pisarad voolavad endiselt. Mul on tunne, et ta käsi ei suudaks isegi mina tema ümbert kangutada, kuid hetkel pole vahet. Ta kõnnib. Ta liigub. Üks jalg teise ette ja kordus.

„Kuhu te meid viite?“ küsin Marialt väsinult. Tahaks lihtsalt pikali heita ja ma-ga-da...

„Siit paar tänavavahet edasi. Oma seltskonna juurde. Saate asjadest natukene sotti ja mul pole südant teid tänavale jätta... Muidugi mul pole päriselt ka südant, aga see on juba teema teiseks õhtuks.“

Umpfh.

Kohkun, kuid üritan seda mitte välja näidata. Ma usun, et see võib tal päris pehme koht olla.

Kõnnime ülejäänud tee vaikuses. Vaid korra või paar – ma tõesti ei viitsi lugeda – tunnen seina, sest Liisi pole mulle piisavalt järgi jõudnud. Sellistel puhkudel ma lihtsalt seisan ja ootan paar sekundit, et siis jälle edasi kõndida.

Sa võtsid elu, elu, elu, elu...

Nagu kajana trummeldaks see sõna mu peas. Ja nagu mulle näib, on mulle antud terve igavik, et seda Liisile heastada. Kas sellist asja saab üldse heastada? Kas ma peaksin üritama seda heastada?

Ta võttis ka elu. Minu oma.

Kuid oli mul sellist elu? Vanematega ma ei suhtle, õega... aastas kord-paar räägime. Elukaaslast pole... Kuid nüüd ma ei räägi enam õega kord-paar aastaski. Ma ei saa endale iial elukaaslast...

„Okei. Siia majja. Jätke see hästi meelde. Vahel meeldib siin majadele natukene... ujuda.“ Vaatan ehmunult maja fassaadi. Ee... hall nagu ikka, kolm korrust, majal number 13...

Naine muigab ja tõmbab selle vana hoone ukse lahti. Talle järgnedes leian end suurest eeshallist... ja mõtlen hetkeks, et see ei olegi nii paha, kui niimoodi elatakse. Ümberringi vaadates on kõik räämas ja tolmune, kuid see ei tähenda, et majal potentsiaali pole.

Uks langeb ka Liisi järel kinni ning ta vaatab ringi, see nukker olek pisut... helgem. Helgem, mitte rõõmsam.

„Jalanõude pärast ärge muretsege. Tulge nüüd siit trepist üles...“ ütleb Maria ühest kriiksuvast trepist üles astuma hakates. Krimpsutan nina – see ei kõla just eriti kandvalt, kuid samas... ma olen surnud, mis minuga ikka enam juhtuda võib?

„TÕÕÕÕÕÕÕNN! LIIIIIIIIIDAAAAA! RAAAAAASSSSMUSSSSS! UUUUUSTULNUKAAAAAD!“ hüüab naine lae poole. Paganama kõva häälega. Krimpsutan nägu, kui see mu kõrvadele haiget teeb.

Jõuame järgmisele korrusele ning naine juhatab meid mööda hämarat koridori edasi. Mõlemal pool meid on uks ukse järel, kuid alles koridori lõpus teeb ta ühe ukse lahti ning juhatab meid sisse.

Olen viisakas ja lasen Liisi enne sisse. Või noh, üritan seda teha. Ta ei pane mu abipakkuvalt ettesirutatud kätt tähelegi ning jõllitab vaid lahtist ukseava.

Maria naksutab keelt. „Kiiresti nüüd. Lasete kogu sooja välja.“

Soe. Ptrühh. Kui ta suust praegu hingeauru tuleb, siis ega selles toas teisiti pole. Ja mul on õigus.

Astun üle ukseläve ja leian end mõnevõrra paremini valgustatud toast – süüdlaseks on vist igal pool süüdatud küünlad. Tuba on suur ja tühi, välja arvatud suur laud selle keskel, mille taga istuvad kaks meest ja üks naine.

Ja vaatavad meid.

Nad ei ole midagi erilist. Sama väsinud ja tuhmid, nagu kõik siin majas. Kuid miski vanema habemiku naeratuses ütleb mulle, et ma ei peaks nii ruttu oma halvustavat hinnangut andma. Noorem mees – kuskil minuvanune ehk kolmekümnendates, istub tema kõrval ja vahib meid suurte tülpinud silmadega. Panen tähele, et ta kannab enam-vähem räbaldunud riideid. Krimpsutan nägu.

Mitte ilus vaatepilt.

Aga see naine... Ta on noor. Kõhetunud või mitte, temast kiirgab mingit ilu. Kujutan ette, et kui ta oma juuksed valla päästaks – ja kui nad just rasvased pole – oleks tema juures ebasurnulik õhkkond.

Noorem mees kergitab Maria poole kulmu. „Miks sa nad siia tõid?“

Vanahärra äsab talle oma rusikaga vastu pealage. „Ole nüüd viisakas. Ise vedeleksid praegu kukil solgiurkas, kui Maria sind enda ulu alla poleks võtnud.“

„Või oleksin kuskil surnute kuningas. Sa ei või seda eal teada.“ Mees sülitab maha ja krimpsutab nina. Okei, ebameeeeeldiv tüüp.

„Rasmus. Suumulk kinni või kasi tänavale. Mul pole sinu jaoks praegu aega. Tõnn, järgmine kord löö tugevamini, jõuab ehk kohale midagi,“ seletab Maria kiiresti. Ta viib oma pambud vastasseinas asuva kaminasimsi juurde ja laseb neil tuhmi mütsakuga maha langeda.

„Leidsin nad tänava pealt. Päris värsked veel teised. Nagu ahjusoojad.“ Naine naerab oma nalja üle.

„Tohoh,“ pomiseb Tõnn endale nina alla. „Me siin mõtlesimegi, et kuhu sa nii kauaks kadusid. Pidite emba-kumba ootama?“ Mees mühistab naerda ning tema vuntsid liiguvad naljakalt üles-alla.

„Oh, sa ei tea parimat osa!“ seletab Maria rõõmsalt nende kõrvale minnes ja laua alt tooli võttes. Vaatan selja taha, kus Liisi seisab ja suurte silmadega seda seltskonda vaatab, nagu väike laps. Meie kaks oleksime praegu nagu unustatud, mis sest, et meist räägitakse.

„Nad on seotud!“ piiksatab Maria välja. Ja see tõmbab Liidast – ma eeldan, et ta on Liida – välja esimese reaktsiooni. Ta võpatab ja vaatab meid juba hoopis uudishimulikuma pilguga. Üritan naeratada, kuid see ei tule välja.

Seotud.

Tundub, et see teeb siinmail inimesed eriliseks. Kes ei tahaks eriline olla? Aga kas niimoodi eriline olla on hea?

„Ja täiesti verivärsked!“ pomiseb Tõnn erutatult. „Vot see on huvitav...“ Ta nõjatub toolileenile ning sobrab oma kuuetaskus, tulles sealt nähtavalt ühe piibuga. Tahaksin naerda – see ta välimusest puuduski.

Ta popsutab oma piipu ja hetkeks jäävad kõik vait. Nihelen. Mida teha, mida teha?

„Noh, igastahes. Võtame nad natukeseks enda hoole alla ja kui nad harjunud on, vaatame edasi,“ ütleb Maria lõpuks asjalikult meie poole pöördudes. „Ma eeldan, et teile sobib see rohkem kui kuhugi jumal teab kuhu üksinda uitama minemine? Me ei pruugi alati just kõige meeldivam seltskond olla, kuid seda on siinmail raske leida. Mõne erandiga,“ naine vaatab Rasmust, „oleme me suhteliselt ühtehoidev grupp, mida on samuti siinmail raske leida.“

„Mis teie nimed on?“ Liida. Tema hääl on nii pehme, nii heliline. Oh, jeerum. Hammustn huulde.

„Markkus,“ ütlen vaikselt.

Kui siis Liisi oma nime ei ütle, vaatan kõhklevalt taha, tema poole. Ta huuled on justkui kinni liimitud.

„Ja tema oleks siis Liisi,“ lisan vaikselt.

Ma loen seda ja olen simply amazed...

... ja siis mõtlen, et miks Sille veel trükis autor pole. Sest ta kirjutab nii, vabandage mu keelekasutust, KURADIMA VÕRRATULT.

Aga jah.

Uut osa? (A)

Murtagh - me likes those dudes.

Werewolf - Ma olen meelitatud, et sa minust nii hästi arvad, kuid ma kardan, et sa oled mind natukene üleidealiseerinud. Aga tänan. :)

...ja terror koolis ei lõpe. Istusin e-etteütlusel Käro kõrval. Ja isegi siis ei saanud rahu... (Mis muidugi pani täna ka kirjutama, kuid siiski. ) Ja noh... mis sest, et mina istusin sinu kõrvale, mitte vastupidi.

Loodan, et uus osa meeldib. :)


8. Osa

LIISI:

„Ma usun, et te võite selles toas siin magada,“ ütleb Liida-nimeline naine üht ust lahti lükates. Hammustan huulde ja astun üle ukseläve. Markkus järgneb.

Vaatame ringi.

Tuba on väike, aga siia on ära mahutatud kaks üheinimesevoodit. Nagu meile kahele loodud, eh? Tuba on pime – näen, et kardinad on akende ees, kuid õues ei tundu enam üldse valgust olevat, nii et see ei loe.

„Valgust saame me küünaldest. Ärge vaha puutuge, see peab jääma. Saame uusi küünlaid teha.“ Naine näitab käega ebamääraselt ühe lauakese poole, kus on näha kolm küünalt. „Tulekivid on nende kõrval – meil siin tikke ei ole.“

Okei. Kas see on mingi nali või? Kas see on mingi... oi, see ongi põrgu ju.

„Head ööd.“ Naine hakkab juba toast välja tagurdama, kui mulle idee tuleb. Või lihtsalt mõte... lihtne küsimus. Äkki...

„Kas... ee...“ Vaatan oma jalgu. Ma olen nii väsinud, et ma ei jaksa enam isegi oma hääle taha mingit emotsiooni panna, ma isegi ei taju oma hääle taga mingit emotsiooni. See on lihtsalt üks küsimus. „Kas mul omaette tuba poleks võimalik saada?“

Liida ei ütle midagi. Sekundid jooksevad mööda. Lõpuks kehitab ta õlgu ja näitab sõrmega Markkusele: „Mine sinna akna alla, sina aga,“ lisab ta mind vaadates, „jää paigale.“

Umm...

Markkusel on samasugune hämmeldunud nägu, kuid ta teeb, mis kästud. Kui ta on akna all, torutab Liida huuli. „Liiga väike tuba... Mine sa nüüd uksest välja – teisele poole koridori.“ Ma lihtsalt vean end välja.

Teisele poole koridori. Yes, madam. Mida iganes, madam. Head ööd, madam.

Kuid saanud jala üle ukseläve, olen ma sunnitud peatuma. Tõke on ees. Ohkan ja pöördun. „Ma ei saa edasi minna. Tema-“ näitan sõrmega Markkusele, „-peaks natukene siiapoole tulema.“

See paneb Liida millegipärast kergelt naeratama. „Seda ma näha tahtsingi. Ma kardan, et teil pole võimalik end nii lahku tõmmata, et sa järgmise toa uksest sisse mahuksid...“ pomiseb ta nina alla.

Hmh. Astun tagasi tuppa. See saab nüüd küll lõbus elu olema.

„Kui sa seda aga väga soovid, siis võib-olla Tõnn viitsib natukene laamendada. Kurdab, et muidu jääb selg kangeks, kui tegevust pole...“ Ma pole kindel, kas see jutt on meie kõrvadele mõeldud, naine räägib lihtsalt niivõrd vaikselt. „Aga seda ei juhtu kohe kindlasti täna, nii et... head ööd.“

Ja sõnagi lausumata tagurdab ta meie toast välja, paneb enda järel ukse kinni ja me Markkusega kuulatame, kuidas tema sammud koridoris vaibuvad.

Panen käed jälle rinnale risti ja vaatan maha. Ma ei oska midagi öelda.

„Ee... kas sa tahad äkki aknaalust voodit?“

Me oleme surnud ja me magame. No tõsiselt... tere tore tali.

„Võib kah,“ ütlen selleni kõndides ja voodile istuma potsatades. Mu õlad vajuvad längu ja ma vaatan enda ümber ringi. Kõik on nii tühi, kõle... Mul pole siin isegi omi asju ümberringi... Sobran oma taskutes, aga kõik, mis mul ette näidata on, on meie korteri võtmed, poolik salvrätipakk ja veel avamata nätsupakk.

Kas ma vajan endiselt süüa? Naudin ma nätsu?

Markkus liigub enda voodini ja istub sinna samamoodi maha nagu mina... ainult et mõne hetke pärast vajub ta pea rinnale ning küünarvarred toetuvad põlvedele. Ta näeb välja nagu viiekümnene.

Milline mina välja näen? Ei taha mõeldagi... Ohkan ja sirutan käe üles, et mütsi peast tõmmata. See tobe, nõme jänkumüts... Ugh. Väristan õlgu. Ainult et kui ma mütsi peast hakkan tõmbama, liiguvad mu sõrmed, aga mitte müts.

Mu hingamine kiireneb. Mida hekki?! Võtan mõlemad käed appi, et mütsi ära kiskuda. Aga ei tule, no ei tule. Mu sõrmed justkui läheksid sellest läbi ja müts oleks nagu superliimiga mu pea küljes kinni.

Ei. Ole. Nii.

„Mis? Mis lahti?“ Markkuse hääl on ärev.

Hetkeks unustan ma ära fakti, et ta mu ära tappis. „See müts!“ suudan ma paanilise häälega kuidagi välja öelda. „Ta ei tule ära!“ Sikutan oma sõnade illustreerimiseks mütsi.

Mees vaatab seda suu ammuli.

„Kas ma... ee... tohin?“ küsib ta ettevaatlikult. Ta tõuseb pooleldi püsti ja sirutab oma käed minu poole välja. Sulgen silmad ning noogutan. Ükskõik, mida. Peaasi, et ma selle endal peast saan.

Markkus läheneb ettevaatlikult ja võtab siis mu mütsist kinni – ma vähemalt eeldan, et ta seda teeb, ma ei saa kindel olla. Kui ta siis aga mõnekümne sekundi pärast eemale astub, nägu veel rohkem segaduses kui enne – kui selline asi üldse võimalik on – jätab mu süda löögi vahele.

Viskun voodile pikali.

„See oleks nüüd küll super, kui ma terve igaviku niimoodi ringi käima peaksin,“ ütlen sarkasmist nõretava häälega.

„Noh, tehniliselt on meil minna veel vist nelikümmend-midagi aastat vähemalt...“ üritab Markkus nalja teha. Ma ei pea seda vastuse vääriliseks ja hakkan hoopis jopelukku lahti tõmbama.

Ja see ei tule. See lihtsalt ei tule.

Ei. Eieieieieiei!

Sikutan veel mõnikümmend sekundit seda lukku nagu pooletoobine, kuni tunnen pisaraid silma tikkumas. No muidugi. See on lihtsalt... närviajav...

Markkus seisab veel mu voodi kõrval, kuid ma lihtsalt... ignoreerin teda. Viskun vägeva vandesõna saatel voodile pikali ja panen silmad kinni.

See peab olema unenägu. Lihtsalt peab olema unenägu.

Seisan meie magamistoas. Minu ja Tormi omas. Tormi istub voodil ja vaatab mingeid asju oma sülearvutist, prillid ninal. Naeratan ja niisutan tema kõrvale voodisse pugedes huuli. Nihkun talle lähemale ja peagi paneb ta mulle oma käe ümber.

„Mm... Mis sa siin teed?“ küsin ühe käega hajameelselt tema paljast rinda silitades.

Tormi muigab ning vaatab mind oma sa-oled-totu pilguga. Läpakakaane kinni vajutanud ja selle voodi kõrvale kummutile pannud, asetab ta ka oma teise käe minu ümber.

„Nii hea on sind oma kaisus tunda...“ pomiseb ta vaikselt. Naeratan ja tunnen, kuidas ta oma lõua minu pealaele toetab. Nii hea, kodune tunne... Uni tükib peale.

„Niii... hea...“ lisab ta uuesti. Tõstan oma pead ja ta nihkub, et mulle laubale üks suudlus vajutada. Siis ninale... põsele... teisele põsele... suule.

Mähin oma käed mehe ümber ning tõmban ta enda peale. Tunnen, kuidas ta keel mu suhu liigub ning mu silmad sulguvad, kui me suudleme. Lõpuks tõmbub Tormi eemale, et hingata.

„Küll on kahju, et sa surnud oled...“ pomiseb ta oma kätega mu keha hellitades. Tema huuled liiguvad minu kaelale ja minu omad paotuvad vaikses mõnuohkes. Tormi on oma käed mu maika alla saanud ning liigutab selle alläärt sentimeeter sentimeetri haaval üles, kui mulle jõuab kohale, mis ta ütles.

Kortsutan kulmu.

„Ma ei ole surnud.“

Tormi naerab ning suudleb mu naba. „Muidugi oled.“ Ja nagu ta polekski midagi ebatavalist öelnud – nagu ta oleks mind kutsunud vaid armsamaks, suudleb ta mind edasi.

„Ei...“ ütlen segadusseaetult. „Ma ei ole surnud.“ Üritan naerda, kuid see ei kuku just eriti veenvalt välja. Tunnen, kuidas paanika vaikselt oma teed minuni kaevab.

Mis tal viga on?

„Tormi. Ma ei ole surnud!“ kordan juba vihasemalt. „Vaata mind, kurat võtaks!“

Ja ta vaatab. Ja oh, kuidas ta vaatab. Tormi tõstab oma pea ja vaatab mulle otsa. Ja kui ma teda vaatan, muutub ta nägu aina enam koolnusarnaseks. Silmad muutuvad suurteks ja mustadeks. Nad vajuvad auku. Tema põsesarnad joonistuvad välja ja liha justkui kaoks tema näolt. Järelejäänud nägu muutub mustaks ja tõmbub krimpsu. Prillid tema ninal vajuvad maha, kukuvad mu kõhule.

Hingan raskelt, pahinal. Ja tunnen, kuidas ma karjuma hakkan.

Ainult et keegi jõuab minust ette.

Karje sureb mu huulil, kui ma voodil istuli tõusen. Vaatan ehmatusega toas ringi, kui kõik, mis ma kuulen, on ebainimlik karje. Karje nii tugev, nii luust ja lihast läbikäiv, et ma tahaksin vaid kätega oma kõrvad katta ja teki alla peituda.

Et see kisa vaid lõppeks.

Markkus on samuti üleval ja vaatab mind segaduses näoga. Või ehmunud näoga. Või ükskõikse näoga. Tal võiks praegu meie presidendi nägu ka ees olla, ma ei paneks seda tähele.

Sest. See. Kisa. On. Kõrvulukustav.

Tõuseme kui sünkroonis oma voodilt püsti ning kui jalad kord juba all on, pistame jooksu. Tormame läbi koridoride, üles kolmandale korrusele. Jääme hingeldades selle taga seisma.

Karje tuleb sealt seest. Ma olen kindel. See ei saa kusagilt mujalt tulla.

Ja see karje ei sumbu.

Just siis, kui Markkus mulle kinnituseks korra otsa vaatab ja ma noogutan; just siis, kui ta käe ukselingi poole sirutab; just siis kaob see maja, need seinad, meie ümbert... ja me oleme uues toas.

Ja mina seda tuba ei tunne.

Markkuse kodu? Aah võiks olla. Ja jumal tänatud, et nad ühes toas lõksus on.

Ja ma olen liiiiga perv, aga mu aju leidis kohe ühe suure miinuse selle juures, et nad riideid eemaldada ei saa..

jaa.. Vesi keeb *Läheb paneb spagetid sisse*

(uut (A) )

Näe, said oma kaks kommentaari. Kolm juba tegelt.

SILLEEEE.. AUUUUUUU


Uut tahan. Raisk.

Issand, te kohe siis niimoodi mõtlete...

(Sillel pole old mahti hingata ka. *teeb ajaloo kodutööd, õpib saksa keelt ja... ja jätab füüsika õppimata* (A) )

VAHEAEG ON! Ma ootan uut osa IGA PÄEV!

Starting now.

Sa oled tõsine õudukas, tead seda?
Kõik ehmatasid ära neljapäeval sööklas.

Mulle kaaa meeldis jälle
Aga ma ootan KA uut

Uus tuli, uus tuli. :)
KÄTLIIIIIN VÕIIIITIIIIIS! (MoeP.A.R.Kist jutt. )
Aa. Ja Käro. Vabandan ette, sul vist imelik lugeda seda osa.


9. Osa

MARKKUS:

Neelatan.

Marelle tuba.

Tähendab, et nüüd on vist minu kord... Minu kord... Noh, jah.

Neelatan.

Ma olen Marelle magamistoas. Ta abikaasa – misiganes ta nimi siis polnudki – on juba voodis pikali ning vahib niisama lakke. Tuim tükk. Ma pole tast kunagi midagi eriti arvanud. Kui ma õde näinud olengi, on see mees alati tahaplaanile jäänud.

Kui ma Marellet piisavalt hästi ei teaks, võiksin ma isegi vabalt arvata, et vahepeal on mees muutunud. Või on tegu armukesega. Aga kui tema kord juba end paigale sätib... siis ta sätib end ikka korralikult paigale.

Uks avaneb ja õde astub sisse. Ehmatan tema väsinud kogu nähes. Mäletan teda ikka pontsaka ja rõõmsameelsema, kuid see, kes nüüd võõra mehe kõrvale asemele nihkub, pole minu õe moodi. Ta on väsinud. Tema juuksed on rasvased ja keha kondine. Ta on kurb.

Noh, hommikust, Markkus. Ta vend just suri.

Mina surin.

Mind tapeti... mõrvati, rebiti mu elu küljest.

Okei, aitab vast melodramaatiliisusest.

Mu naise abikaasa – nimetagem ta... Mikuks – paneb oma käe ümber mu õe ja Marelle toetab oma pea tema õla najale. Okei... seda on veider näha. Miks nad peavad... nii olema. Miksmiksmiks?

„Kuidas sa end tunned?“ küsib Mikk Marelle juukseid peadligi silitades.

Õeraas ohkab ning kehitab õlgu. Panen jällegi tähele, kui kondised need on. Mis sinuga juhtus, Marelle? „Mõistagi pole ma õnnelik, aga...“

„Aga...?“

Aga? Aga?!

Marelle krimpsutab nägu. „See on nagu... maidea... Ma nagu alati teadsin, et midagi sellist võib juhtuda. Ta lihtsalt oli selline...“ Ta sulgeb silmad ja justkui üritab mõnda sõna meenutada. „Ah, natuur. Ta nagu alati otsis pahandusi... Astus kõikjale vahele, sattus kaklustesse...“

Õde ohkab jälle ning toetab oma pea hoopis padjale. „Jumal teab, mis sealgi oli...“

„Jah...“ Mikk masseerib ühe käega oma oimukohti. „Ja mida see tüdruk seal tegi? Nii noor ka veel...“

„Eks see selgub. Meedia võib seda lugu veel nädalaid hekseldada...“ Marelle hammustab huulde. „Ja relvad? Miks neil mõlemal püss oli?“

„Püstol, kullake. Püss on see pikk.“

„Ah, ära tänita,“ salvab naine ning nad jäävad lõpuks vait. Lihtsalt vaatavad koos lage ning... arvatavasti mõtlevad.

Pöördun Liisi poole. Ta seisab akna all ja vaatab hajameelselt aknast välja, käed rinnal risti. „Kas sa kuulasid seda?“ küsin ettevaatlikult, ebakindel, kuidas on järgmist küsimust sõnadesse panna.

„Jah...“ Ta tõstab pilgu. Ta silmad pole enam punased ja kogu ta olek tundub olevat... kindel. Ammutan sellest julgust. Me peaksime sellistest asjadest ju rääkida suutma, või mis?

„Kas sa...“ pomisen oma sõrmust näppides. „Kas sa... kas sa arvad, et siit on veel midagi tulemas? Või see... see, mis ma kuulsin,“ neelatan, „kas see peaks nagu juba haiget tegema?“

Liisi vaatab mu õde ja Mikku ning kehitab õlgu. „Mõne jaoks see teeks haiget.“

Kortsutan kulmu. „Mis teeks haiget?“

„Noh...“ Liisi vaatab mulle areldi otsa. „Sest su... ma ei tea, kes nad on. Aga nad ei ole eriti kurvad... ei nuta... Rahumeelselt arutlevad selle üle, kuidas sa surid. Nagu... nagu see oleks mingisugune uudis, mis nad hommikukohvi kõrvale lehest lugesid.“

Pilgutan silmi.

Vaatan uuesti voodislebava paarikese poole. Nad näevad välja nii, et on veel loetud sekundid enne seda, kui nad magama jäävad.

Toa uks paiskub uuesti lahti. Kaspar, nende väike poeg – või on see hoopis Kaarel? Kumb see neist vanem oli? Ah, vahet pole... Ta tuiskab sisse ning tema järel jookseb ka noorem poiss. „Emme! Issi!“ karjub ta nende voodi juurde tormates.

„Vaiksemalt!“ ütleb Mikk kulmu kortsutades. „Kuuleme ju küll teid.“

„Vabandust, issi,“ pomisevad lapsed kooris.

Issand. Jumal.

„Me ainult tahtsime teada...“ Noorem vaatab kõhklevalt vanemale vennale otsa. Too noogutab julgustavalt. „Lihtsalt seda tahtsime teada, et, noh... Meil on see suur mänguauto, eksole...“

„Noh...“ pomiseb Mikk väsinult.

„Me läksime Priiduga-“ Ah, Priit! Muidugi, kuidas ma selle unustada võisin?! „-vaidlema, et kes selle kinkis. Kas see oli see sinu sõber või emme vend? See, kes ära suri? Mina väidan, et see on sinu sõber, aga Priit ütleb, et see on selle onu oma, kes täna ära suri.“

Marelle ja Mikk vahetavad pilgu.

Mina üritan kurgus kerkivat näärimist eirata.

„Karel...“ pomiseb Marelle end lõpuks voodil istukile ajades. „See... selle kinkis teie onu Markkus.“

„See, kelle üks tädi ära tappis?“ küsib poiss elevil silmadega.

Piilun Liisi poole. Ta vaatab, silmad suured, seda väikest, vaevalt 5aastast poissi.

Õde vahetab jälle oma abikaasaga pilgu. Surun käed rusikasse. Ma ei teaks, mida selle kohta öelda.

„Rohkem onusid sul ei ole,“ ütleb Mikk viimaks.

„Aa. Okei.“ Kareli näole ilmub taas naeratus ning ta jookseb kõigepealt ema voodipoolele, saab temalt öömusi, ja kordab siis toimingut isaga. Priit jääb paigale – nähtavasti selliste asjade jaoks liiga suur olles.

„Head ööd!“ hüüavad nad vanematele enne oma tuppa minekut.

„Ja voodisse nüüd, marss!“ hüüab Mikk, sunnitud lustliku häälega.

Laskub vaikus.

„Head ööd,“ pomiseb Marelle lõpuks silmi kinni lastes.

„Head ööd,“ kordab Mikk kajana. Ta lülitab tuled kustu.

„Mul on kahju,“ pomiseb Liisi vaikselt.

Ma ei vasta.

Me kaome.

Umff. *ohe* See oli lihtsalt armas osa. Need Marelle (Murty saab su peale nii kurjaks...xD) lapsed, Kaarel/Karel ja Priit (*väike muig, on nende nimedega oma värk*) olid nii ajuvabalt nunnud ja no üldse ja värki ja ... *ohe*

Ma lähen maale täna. Kuna ma maal Internetti kogu aeg ei saa, siis ma tahan mitut osa reedeks, et nälga tasa teha. xD

Jah, ma olen kuri.

*näitab keelt*

Mõtlesin, miks mul imelik peaks olema..

Siis loen. Marelle.

Aa.

Mulle meeldib just. Marelle on ilus nimi siiski. (Minu Marelle lendab 76 päeva pärast ära. )

Ja sry, et ma teid ehmatasin. Inks nägi mind tulemas ju.

ja mulle meeldis selle osa lõpp. ja mulle meeldis, et neil seal pohhui oli.
See tekitab Liisis kaastunnet :^^:

Were - Palju tahad...

Käro - Miks Liisi kaasa tundma peaks?
Inks ei hoiatanud! Aint naeris.

No sest Markkuse lähedastel on pohhui. Kahju hakkab Markkusest ja siis.. Ah kurja.. Riideid nad ikka ära ei saa võtta.

Ei pidanudki hoiatama. Su ehmumine oli esmaklassiline ka xD

Miks nad alati voodis lõpetama peavad??

Mis minu ehmumises esmaklassilist oli? Aint võpatasin ju.

Mina ei tea.

Ja sa võpatasid täiega.