Habras (taas üleval!)

Avasin tasakesi koduukse. Kuulsin köögist kolistamist ja seadsin sammud sinnapoole, jäädes lävel seisma. Ema pesi nõusi ja õõtsutas pead mingi lõbusa loo järgi, mis parasjagu raadiost tuli. Naeratasin ja ootasin, millal ta suure taldriku kuivatusrestile paneb, et siis teda hüüda.
"Emme," poetasin veidi kähiseva häälega ning olin siiski pisut kiirustanud. Uhke märg portselantaldrik libises tema näppude vahelt põranda suunas, purunedes mitmeks suureks ja mitmekümneks väikseseks killuks.
"Oi, kullake!" Ta kuivatas käed rätikusse ja tuli minu juurde. "Juba tagasi?"
Noogutasin: "Plaanid muutusid."
"Kas te..," küsis ema vaikselt ja sirutas käed mu ümber, et mind kallistada.
"Ei, me ei läinud tülli," kinnitasin ja surusin pea ema õlale ning sulgesin silmad. Ma ei imestaks, kui me nüüd oleme tülis. Rafe on kindlasti maruvihane, et ma jalga lasin.
"Ma ei osanud sind oodatagi. Ausalt öeldes näed sa päris... narts välja arvestades seda, et te käisite spaas."
Proovisin naerda: "Aitäh."
"Soovid midagi süüa? Ma tegin omale pisut, võin sulle natuke soojendada..."
"Ei, pole vaja. Ma lähen üles ja vahetan riided."
"Okei, ma koristan need killud ära."
Võtsin kätega enda ümbert kinni ja läksin trepist üles. Jäin hetkeks oma toa ukse taga seisma, enne kui sisse astusin. Lülitasin öökapilambi põlema ja tõmbasin kleidi seljast. Panin selle riidepuule ja otsisin siis kapist midagi mugavat selga. Seejärel läksin vannituppa, pesin nägu külma veega, kammisin juukseid ja kinnitasin need hobusesabasse.
"Kuhu Rafe'il siis nii kiire oli?" uuris ema ääri-veeri, kui köögis istet olin võtnud.
"Midagi juhtus vist," valetasin. "Ta tõi mu siia ära ja sõitis kohe minema ka."
Vaatasin mõtlikult aknast välja. Rafe kindlasti otsib mind. Mõtleb kes teab mida. Kardab, mis minuga juhtuda võis...
Või siis taipas, et ma lihtsalt põgenesin hirmust.
Ma teadsin, et varsti seisan taas temaga silmitsi. Ja ka kõige muuga, millesse ta mind pühendanud on...

Ärkasin järgmisel hommikul piiksuva heli peale. Mu mobiil öökapil vibreeris ja tegi lärmi, mis mind magusast unest välja tiris. Pea endiselt padjal ja silmad poolkinni, haarasin telefoni, kuid see lendas kolksatuse saatel põrandale. Lootsin ,et ehk kukub selle nõmeda asja aku tagant ära ja piinav heli lõpeb, kuid ei. Sirutasin käe jahedale põrandale ning sain telefoni kätte.
Ekraan vilkus ning seal säras Elly pilt.
Olin just valmis rohelist nupukest vajutama, kui telefon vakka jäi ning tuba taas vaikusesse mattus. Mõmisedes tõmbasin teki üle pea, magasin veel pool tunnikest, enne kui riietusin ja alla hommikust sööma läksin. Ilm oli äärmiselt kummaline- maja ümbritses paks udu.
Ema tegeles elutoas oma tööasjadega ning mina ootasin, millal kohvi valmis saab. Meisterdasin omale hunniku kuumi võileibu ja sättisin end köögilaua taga mugavalt sisse.
Kui kuulsin veidrat mürtsu, mis kostus õuest, tõusin kiirelt püsti ja jooksin akna juurde. Mu süda lausa puperdas, kui nägin maja ees Mercedest seismas. Nägin Rafe'i. Tal oli tumehall nahktagi seljas, mustad teksad jalas. Ta astus kergel sammul veranda poole ja mul jäi üle vaid sekundeid lugeda, kuni kuulen koputust uksele.
Üks... Kaks... Kolm...
Kopp-kopp-kopp.
"Ma avan!" hüüdsin esikusse jõudes ja hingasin sügavalt sisse-välja enne kui Rafe'iga silmitsi seisma pean.
Ta oli pöördunud ning seisis nüüd ukselävest umbes pooleteise meetri kaugusel, käed tagi taskutes. Kui ta pöördus, olid esimesed asjad, mida ma märkasin, sügavad vaod tema kahe kulmu vahel.
"Quinn," ohkas ta. Ta hääles oli tajutav viha.
"Mu ema on elutoas."
"Kes seal on!?" hüüdis ema.
"Rafe!" hõikasin vastu ning Rafe astus sisse. Sulgesin tema järelt ukse ja läksime kööki. Lükkasin taldriku kuumade võileibadega eemale, tundes, et igasugune söögiisu on kadunud. Kohvi läheb veel alla...
Toetasin end vastu tööpinna äärt ja uurisin pinksalt kohvi rohelises kruusis. Rafe seisis mu kõrval ning ma tundsin tema pilku endal.
"Kas sa tahaksid mulle midagi rääkida?"
Tõstsin neelatades pilgu.
"Mida sa ometi mõtlesid, kui minema jooksid?" sisitas ta vihaselt läbi hammaste.
"Ma ei mõelnud midagi."
"Ma täitsa usun," lausus Rafe sarkastiliselt ja ohkas. "Mis siis kui Thalia sind kätte oleks saanud?"
"Aga ta ei saanud, seega..."
"Seega ära arva, et ta tulevikus sind kätte ei saa."
"Võib-olla pole ta nii võimas, kui sa arvad?"
"Sa alahindad teda."
Panin kruusi käest. "Kui ta meiega peitust mängib, kui ta andis meile edumaad..."
Rafe ei lasknud mul lõpetada: "Arvad, et kuni tal tegemist on, võiksid ise mõne jamaga hakkama saada?"
"Ma olen ju terve, Rafe. Kõik on korras."
"Kõik ei ole korras, Quinn," lausus ta ja jäi seisma minu lähedal. Ta võttis mu randme ümbert tugevalt kinni.
"Sa teed mulle haiget," sosistasin, lootes, et ta laseb minust kohe-kohe lahti.
"Sul pole aimugi, mida ma tundsin, kui sind mitte kusagilt ei leidnud. Ma arvasin, et ta sai sind kätte..."
"Mida sa ise oleksid teinud, kui sa saad midagi sellist teada!? Sama hästi võid sina mulle otsa peale teha!" tõstsin häält, unustades, et ema on elutoas ja ta võib meid kuulda.
"Ma ei teeks seda kunagi."
"Lase mind lahti, Rafe!" karjusin nii valjult, et see oli raudselt elutuppa kuulda.
Ta vaatas mulle sügavale silma ja lasi siis järsult mu käe lahti ning taganes aeglaselt mõned sammud. "See on sinu jaoks ainult mäng. Ainult mäng..."
"Ei ole," raputasin pead. "Sa minust ka aru..."
"Kõigest mäng," kordas ta ja taganes veel paar sammu. Ta noogutas mõistvalt.
"Rafe," astusin tema suunas.
Ta tõstis allaandvalt käed: "Okei, kuidas soovid, Quinn. Ma ei ole sunnitud sinu eest hoolt kandma. Ma võin iga hetk lahkuda ja seda ma ka teen."
"Ei, Rafe!" hüüatasin ja tormasin tema suunas.
Alles siis märkasin ema, kes köögilävel seisis ja meid vaatas. Ma ei teadnud kui palju ta kuulnud oli, kuid olin kindel, et mu karjumine oli ta siia sundinud tulema.
"Nüüd oled sa selles üksi," pomises ta ja sammus köögist välja, mu emast mööda ning sekundite pärast langes välisuks nii tugeva pauguga kinni, et me mõlemad võpatasime.
Keerasin end ringi ja vaatasin kuidas Mercedes paksu udusse kadus. Ta oli läinud ja mina jäin üksinda võitlema millegiga, mille vastu olin relvitu.