MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Habras (taas üleval!) | |
|
+22Mezilane liisucatye Getzzzu V2ikeP2ike Naughty Kärolyn Herbts socialpoetry Smile* Dreams Cilen *Nastik. Stardoll NunnuOled- H6umy shine PINK -mariliis Asssu Karro pipisike Audrey 26 posters | |
Autor | Teade |
---|
Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 30/7/2011, 01:29 | |
| Nojaa. Ma ei suuda oma klaviatuurist sõnu välja imeda, kui mul kirjutamistuhinat peal pole. Mul pole isegi vastavat muusikat, et vastavat meeleolu luua... Või tegelt... Hmm, Beyonce'i "Broken hearted girl" läheb tegelt küll... Ok, küll youtube appi tuleb :) Mul on selline tunne, et kui vol 2 tuleb, pean ma selle kõrvalvaataja stiilis kirjutama. Muidu on nagu eriti keeruline... Või siis lihtsalt katsuma end piisavalt palju kokku võtta. Ja relax, küll nad ära lepivad EHK... | |
| | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 30/7/2011, 01:40 | |
| | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 30/7/2011, 01:54 | |
| Ma pean tunnistama, et ma olen totaalselt emotsionaalne kirjutaja. Ma kirjutan põhimõtteliselt oma emotsioone juttu nii palju, kui ma julgen neid endast välja lasta ja... ma ei tea. Vist aitab... Ma vist NP teemas kunagi kirjutasin ka, et ma panin ennast totaalselt Summerisse (iseloom jne.). Breathtaking- sama lugu. Habras- sama.
Ja tead, mis? Ma pole alates NP kirjutamisest mitte kordagi teinud Wordi/Notepadi lahti, ilma ühegi mõtteta. Kui ma end sunnin ei tule asjad hästi välja.
Aga jah... Mul on palju põhimõtteid seoses kirjutamisega ja üks põhimõte... või noh, pigem reegel on see, et ma kirjutaksin midagi, mida mulle endale meeldiks lugeda. Kui mul on teksti näiteks paar kuud peale valmimist mugav lugeda ja ma arvan et see on hea, on kõik korras :) | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 30/7/2011, 17:59 | |
| 23. Toetasin pead vasakule käele ja segasin lusikaga kohvi, oodates, millal sinnapistetud suhkrutükk lõpuks ära sulab. Oli esmaspäeva varahommik ning ärkasin ligi pool tundi enne äratuskella, mistõttu oli mul piisavalt palju aega, et pabistada eelseisva koolipäeva pärast. Mul polnud aimugi, kuidas kõike korda saada. Ma tahtsin aega tagasi keerata, et ma poleks nii rumal olnud ja ära jooksnud aga ma ei saanud sinna midagi parata. Ma kartsin. Ma olin hirmunud. “Hei,” ilmus ema kööki, õhuke hommikumantel seljas. “Sina nii vara üleval?” “Kool,” vastasin tuimalt ja tõstsin kohvitassi suule. “Ahjaa,” naeratas ema ja võttis kapist tassi ning valas sellesse kohvi. Ta istus minu vastu. “Pean ka mõned asjad kokku panema ja jälle tööle minema. Ma sain uue ülemuse. Ta helistas mulle eile õhtul ja ootab mind tagasi tööpostile. Ma jääks hea meelega paikseks, mitte ei rändaks mööda ilma ringi. Ausalt öeldes ma ei arvanud kunagi, et ma nii palju kodust ära töö pärast pean olema.” Noogutasin aeglaselt. “Ja just need mõned viimased aastad. Ma olen sind üksi jätnud.” “Ma ju mõistan,” ütlesin, jõin viimase sõõmu kohvi ära ning panin tassi kraanikaussi. “Sa oled ainult neli aastat seda tööd teinud ja ma olen ju siiani hakkama saanud.” “Oled küll ja mul on selle üle vaid hea meel.” Pöördusin: “Okei, ma lähen võtan toast oma asjad ja lähen.” “Nii vara?” “Ma ei kiirusta. Pealegi on mul palju mõtlemisainet.” Viskasin mõned pastakad ja suvalised lehed musta nahkkotti ning tõmbasin siis luku kinni. Mu ärevus oli kasvamas iga sekundiga. Haigutust alla surudes avasin autoukse ja viskasin koti kõrvalistmele. Ronisin rooli taha ja käivitasin auto ning lasin sel natuke aega vaikselt nurruda, enne kui sissesõiduteele keerasin ja kooli poole sõitma hakkasin. Kooliparkla oli alles pooltühi, kui endale kohta otsisin. Kuna mu tavapärane koht oli hõivatud parkisin selle kõrvale, otsides silmadega Rafe’i Mercedest. Esialgu see uhke auto mulle silma ei hakanud, kuid kell oli alles vähe ka. Või siis ei tule ta lihtsalt kooli… Sättisin koti õlale, virutasin ukse pauguga kinni ning lukustasin uksed. Ma piinlesin kuni lõunapausini. Ma kartsin Rafe’iga kohtuda. Ma teadsin, et ma ei suudaks tema jahedat pilku endal taluda. “Ma tahtsin sind sel õhtul ette hoiatada,” sosistas Elly juba ma ei teadnud mitmendat korda. “Rafe oli hullumas. Ta helistas mulle, Sarale… Mis teie kahe vahel juhtus?” Vaatasin neid kahte ja ei osanud midagi vastata. Mingi hull kummitus tahab mind ära tappa kuna tema ammu aega tagasi surnud poiss-sõbra vaim tahab minuga koos olla? Kõlab kui hullumeelse väljamõeldis… “Lihtsalt väike arusaamatus, mille peale ma nõmedalt reageerisin.” Vaatasin ohates laua poole, kus Rafe tavaliselt koos Alysoni ja Dantega istus. Viimased kaks olid seal. Alyson märkas mu ekslevat pilku ja jäi mind hetkeks vaatama. “Mul ei lähe see alla,” tõstsin sokolaadimuffini Elly kandikule ning tõusin. “Ma lähen matemaatikasse. Hiljem näeb.” “Kas ma sinuga koju saan?” hüüdis Sara. “Muidugi,” vastasin üle õla ja väljusin sööklast. Koht mu taga oli endiselt tühi, kui teine kell tundi helises. Lehitsesin oma vihikut ning kuulasin õpetajat, kui ta meile uuest teemast rääkis. Ja siis kuulsin ukse avanemist ja samme. Ma teadsin ilma pilku tõstmatagi, kes saabus ja nüüd oma koha poole sammus. “Väga rõõmustav, et te aega leidsite ja meiega liitusite, Dephona,” lausus õpetaja üsna sarkastiliselt. “Rõõm on minupoolne,” pomises Rafe õpetajale vastu ja sammus minust mööda ning tõmbas tooli lauast eemale, et istuda. Õhus oli tunda Rafe suurepärast lõhna, mis mind tavaliselt jalust nõrgaks tegi. Aga sel hetkel seda efekti ei tekkinud. Oli vaid hirm. Tund möödus ruttu. Olime jõudnud osa läbi võtta ja ka mõned ülesanded lahendada, mida ma vihikusse ümber kirjutada ei viitsinud. Klass tühjenes õpilastest välkkiirelt ning koridori pääsedes avastasin end Rafe’i otsimas. Sama juhtus ka peale viimaseid tunde. Imestasin, et olin end üleüldse nii palju kokku võtnud. Asjalood võisid ju keerulised olla ja Rafe’il oli õigus pahane olla, et ma teda ei usaldanud aga tegelikult olime viigis. Mina ei suutnud temast aru saada ja tema minust. Või noh, tegelikult sain mina temast väga hästi aru. Rafe lihtsalt keeldus asja minu künka otsast vaatamast. Minu jaoks oli kõik üle mõistuse käiv, mitte tema jaoks… Istusin just autosse, kui nägi Rafe’i ja tema uhkelt läikivat Mercedest paar autot eemal. Lükkasin ukse lahti ja hüppasin välja. “Rafe!” hõikasin teda, kuid ta ei teinud väljagi. Tüüp, kellega ta parasjagu vestles, patsutas teda õlale ja osutas käega minu poole, kuid Rafe vaid raputas pead. “Rafe!” Ka uus katse jäi tulemusteta. Istusin pettunult autosse tagasi, lohutades end mõttega, et kaotused pole suured. Ta polnud mu poiss-sõber, ta oli lihtsalt sõber, kellesse ma veidi kiindunud olin. Ja ta hoidis mul silma peal. Pigistasin rooliratast ja vaatasin läbi tuuleklaasi, kuidas Rafe oma uhkesse tõlda istus ja hetke pärast kohalt välja tagurdas. Lõin oma autole samuti hääled sisse. Kooliparkla tipptund oli omamoodi kohutav, kuid sel hetkel tundsin selle üle siirast rõõmu. Sõitsin kooli sissesõiduteele ja naeratasin, kui nägin, et mõnikümmend meetrit eespool seisev auto on Rafe’i oma. Vahetasin käike, surusin gaasipedaali põhja ja lootsin tekitada kahju. Kasvõi pisike mõlk oleks hea. Värv võiks praguneda. Võib-olla on see auto selleks pisut liiga uus aga siiski võiks. Kokkupõrge raputas mind üsna korralikult läbi ja metallikrägina hääl pani päid pöörama. Proovisin normaalset hingamist taastada, kui nägin, et Rafe väljus autost, vaatas minu poole ja tema suu tõmbuks tõsiseks kriipsuks. Kerisin akna alla, vältides publiku näpuganäitamisi. Ma ootasin, et ta minu juurde tuleks ja minuga räägiks. Isegi kui ta karjub mu peale jälle on asi seda väärt. See oli liialeminek, kuid nüüd oli see tehtud. Nägin teda tulemas. “Milleks see vajalik oli?” Rafe toetas end seisma jäädes mu auto vastu ja vaatas mind pikalt. “Ma tahan sinuga rääkida.” “Ja selle pärast lõhkusid oma auto ära? Kas see pole juba mitte liialt kannatama pidanud?” Mu esialgne võidutsev naeratus oli asendunud hämminguga. Vaatasin juhmilt Rafe'i, kes võidutsevalt mu auto esiosa uurima asus. Minu ja tema auto vahele jäi umbes meetrike. “M-mida..?” ronisin autost välja. Läksin Rafe’i kõrvale ja oiatasin valju, kui nägin krobelist mõlki. Mu süda jättis löögi vahele, kui Rafe lahtist stanget pisut raputas. “Ei!” hüüatasin. “Käed eemale minu autost!” “Oli see väga vajalik? Mina seda küll seekord kinni ei pleki. Ise tegid.” Rafe toetas end vastu oma Mercedest ja surus käed jakitaskutesse. Mõned autod sõitsid meist mööda ning ma tänasin mõttes taevast, et ma selle lolli tembuga kooliväravate juures hakkama ei saanud. “No see mõlk… Stange pole nii lahti nüüd ka… Ma saan koju sõita, eks ju?” küsisin Rafe’ilt kogeledes ning jäin siis Mercedese endiselt veatut tagaosa suu pärani vaatama. “Kas su auto on rauast või midagi!?” kükitasin, lootes leida kasvõi imepisikest kriimu. Rafe hakkas naerma: “Nii et kui sul järgmine kord jututuju tuleb, sunnid mind relvaga?” “Ei-ei, Rafe,” raputasin pead ja katsin näo kätega. Kuidas ma küll nii rumal olla võin? “Quinn, sa… Sa oled totaalselt ära pööranud,” sosistas Rafe minu kõrvale kükitades. “Mis su peakeses küll toimub? Pidevalt ainult valed otsused.” “Oh,” kiunatasin ning ajasin end oma autole toetudes püsti. “Kõigepealt sa põgened minu juurest ning arvad, et see, mida teed, on õige. Aga sa seadsid end lõksu. Sul vedas, et Thalia su põgenemist tähele ei pannud. Ja nüüd sa lõhud oma autot. Mis mõttega?” “Sa…” Ta ohkas: “Mida?” “Ma kartsin, et sa jätad mind,” vuristasin kiirelt. “Ma olin endast väljas, Quinn. Pealegi ei saa sina end kuidagi kaitsta. See oleks su surmaotsusele alla kirjutamine kui ma jätaks su valveta.” Unustasin kõik. Selle, et me oleme endiselt kooli territooriumil. Selle, et varsti peaks tulema Sara, et ma ta koju viiks. Selle, et me siiski takistame sujuvat liiklust. “Kuidas ma siis…?” jõudsin küsida, kui Rafe’i pilgust aru sain, et meil on seltsi. Keerasin pead- Sara ja Elly jälgisid meid paar meetrit eemal. Kui ma oma tähelepanu uuesti Rafe’ile koondasin, olin valmis sulama. Ta naeratas võluvalt ja hetkeks katkes mu mõttelõng. Mu suu avanes pisut, kui ma ei toonud kuuldavale ühtegi sõna. “Mulle tundub, et nad ootavad sind.” Ta patsutas mu auto kapotti. “Võid julgelt sõita. Kahjud pole nii suured aga väike parandus oleks vajalik. Veab, et tuled terveks jäid.” “Ma olen nii loll.” “Oled küll jah,” naeris Rafe ja kallistas mind siis. “Kõik on ju korras. Ma lihtsalt muretsen su pärast.” Tundsin, kuidas ta suu kergelt mu kõrva riivas: “Ma astun hiljem sinu poolt läbi. Mine nüüd.” Pilgutasin end kogudes silmi kui vaatasin, kuidas Rafe autosse istus ja väravate suunas sõitis. Elly ja Sara olid mu kõrvale tulnud. “Mida see tähendas?” päris Sara. “Mitte midagi,” vastasin õnnelikult. “Mitte midagi? Midagi pidi see tähendama küll…” “Kui midagi, siis ainult seda, et ma tegin ennetlikke järeldusi.”
Viimati muutis seda Audrey (28/6/2013, 21:13). Kokku muudetud 2 korda | |
| | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 1/8/2011, 00:51 | |
| 24. Viisin Sara koju ja sõitsin seejärel linnast välja. Ma ei teadnud, kas ema on veelk kodus või on ta juba läinud, kuid kui koduuks oli lukus ja ma majja pääsedes köögilaualt kirjakese leidsin, teadsin, et olen mõnda aega jälle üksi. Kägardasin paberikese kokku ning viskasin esiku prügikasti. Võtsin maast sinna sisenedes visatud koti ning enne kui üles oma tuppa läksin, keerasin ukse seestpoolt lukku. Viskasin koti diivanile ja vahetasin kooliriided kodusemate vastu ning läksin lõpuks alla tagasi. Oletasin, et ema polnud just kaua aega tagasi tööle sõitnud. Ta oli enne minekut isegi koristada jõudnud. Köögis ja elutoas valitses laitmatu puhtus ning ma lülitasin mõlemas ruumis mõned väiksed tuled põlema, et veidi hubasemat olekut luua. Mul oli ääretult igav. Kuna järgmisel päeval pidi olema bioloogias kontrolltöö, soovisin ma end kokku võtta ja ükskord ausalt selle sooritada. Olin liiga kergelt ja liiga kaua juba kontrolltöid spikri abiga sooritanud. Oli viimane aeg mõni ausalt ära teha. Käisin üleval toas ära ning otsisin kotist bioloogiaõpiku välja. Seadsin end köögilaua taga sisse, et lugeda esialgu olulised peatükid läbi. Õpetaja oli meid korralikult piinata soovinud ning pidime selgeks õppima kõik, mis puudutas DNA-d ja pärilikkust. Iseenesest oli teema huvitav, kuid palju oli mõisteid, mida õpetajale meeldis tööse sisse panna. Mõisted mulle pähe ei jäänud ja see ajas vihale. Ma kaotasin nende pärast alati nii palju punkte. Lugesin vajalikud osad läbi ning heitsin seejärel pilgu kellale- pool seitse. Päike oli metsa kohale vajunud ning oranzikas valgus muutis õue hubaseks. Tundsin, et vajan väikest jalutuskäiku ning tõusin, jättes õpiku lauale lahti. Läksin esikusse ning panin musta jaki selga. Keerasin ukse lahti ning lukustasin selle enda järelt, pistes võtmed taskusse. Jalutasin ümber majanurga ning aeglaselt majast eemale liikudes mõtlesin kõige üle, mis vahepeal juhtunud oli. Oli ilmselge, et parim, mis juhtunud oli, oli mu sõprus Rafe’iga. Naeratasin, mõeldes, kuidas me üleüldse kokku sattusime. See oli puhtalt Sara süü. Kuigi meie algus oli üsna konarlik, oli see nüüd minevik. Ma ei teadnud, mida Rafe minu vastu tunneb, kuid ma olin juba ammu aru saanud, et ma hoolin temast. Ta meeldis mulle ja mulle meeldis temaga koos olla, temaga rääkida, teda kuulata… Kuid ma teadsin, et meie vahel on Thalia. Ta ihub minu peale hammast, ta tahab, et ma kaoks Rafe’i uuest maailmast. Ja peale tema on veel Alyson. Tüdruk, kelle elu oli keeruline ja kel oli Rafe’i elus mingi koht… Võib-olla olen mina lihtsalt Rafe’i sõber. Keegi, keda on vaja kaitsta, kuid see on ka kõik. Kui ma olen päästetud on kõik. Ta küll ütles mulle, et tahab minuga koos olla Kuulsin autoukse avanemist ja kohe löödi see ka kinni. Pöördusin ja jooksin maja poole. Lõpuks ometi jõudis ta kohale, mõtlesin õnnelikult. Jooksin ümber maja nurga ja nägin Rafe’i verandal seismas. “Ma olen siin,” hüüdsin, kui olin seisma jäänud ning liikusin mõõdukate sammudega tema juurde. “Ma oletasin, et sa oled toas. Tuled põlevad…” “Ma tean.” Astusin ukse juurde ja toppisin võtme lukuauku ning keerasin. “Astu edasi.” Rafe lükkas botased jalast ning ootas kuni ma jaki seljast olin võtnud. “Lähme kööki. Ema sõitis alles mõne aja eest jälle tööle” Rafe astus köögilaua äärde ja lehitses mu bioloogiaõpikut. “Soovid midagi juua?” küsisin, et vaikust elavdada. “Sama mida sina,” vastas ta ja tuli minu juurde. “Kuigi ma ei tulnud selleks siia, et sinuga teed juua.” Ta vaatas kahte kruusi mu ees ja seejärel mind. Asetasin pasrasjagu teekotikesi kruusidesse ning mu käed hakkasid pisut värisema. Rafe mõjus kuidagi nii suurelt, ohtlikuna või siis oli asi lihtsalt minus. Ma olin temasse liialt kiindunud. Veekeetja sisises. “Mille pärast sa siis tulid?” küsisin. “Sinu,” ütles ta mu kätt kergelt puudutades. Tõmbasin aeglaselt oma käe ära kui veekeetja plõksudes märku andis, et vesi on piisavalt kuum. Rafe ohkas. “Me peame rääkima.” Noogutasin. “Thaliast,” lausus ta lühidalt. Istusime köögilaua taha ja ma lõin õpiku kinni ning lükkasin selle eemale. Ma kuulasin kõike, mida Rafe Thaliast rääkis, lausa ammulisui. Tema olemasolu tundus endiselt uskumatu ja viis, kuidas teda nii-öelda kahjutuks teha, samuti. Mul oli valus, kui Rafe rääkis nende koosolemisest, ajast, mil kõik korras oli ja Thalia hea oli. Olin tee lõpuni joonud ja tõusin, et kraanikausi juurde minna. Rafe jäi vait, kui ma tõusin ja laua juurest minema läksin, kuid ma tundsin, et ta tuli minu juurde. Ta seisis mu selja taha ja toetas oma pea hästi õrnalt mu vasakule õlale, justkui kartes, et ma tõmbun temast eemale. “Ma tean, et sul on raske. Ma teen kõik, et ta sind igaveseks rahule jätab.” “Kuidas sa seda teed, kui see nii keeruline on?” Kallutasin pisut pead. Mulle meeldis tema lähedus sama palju kui see ebamugavust tekitas. Aga ometigi ei suutnud ma temast eemale tõmbuda. “Ma leian selleks viisi. Maybel õpetas. Ma saan ka Alysoni appi paluda.” “Alysoni? Kas sa arvad, et ta aitab?” “Miks ta ei peaks?” Rafe võttis kruusi mu sõrmede vahelt ja pani selle kraanikaussi. Seejärel pööras ta mind ümber ning mu hing jäi kinni, kui ta oma käed mu ümber pani. “Miks ta ei peaks?” “Ah, ei, ära pane tähele.” “Muidugi ta aitab mind, Quinn.” Rafe võttis mu näo oma käte vahele. Selline lähedus oli juba midagi, mis veidi ootamatult tuli. “Ja kui ei, siis saan ma üksi hakkama.” “Üksi? Alles sa ütlesid, et ta on liiga võimas.” “Mitte siis, kui tead, kuidas temast lahti saada.” “Kuidas sa üldse kindel olla saad, et see õnnestub?” küsisin. Rafe naeratas kergelt. “Seni, kuni sina elu eest põgenesid, kuulasin mina hoolikalt Maybeli juhiseid.” Raputasin pisut pead. See rituaal, millest Rafe mulle enne rääkis, tundus ohtlik. Pealegi ei kujutanud ma ette, mis juhtub, kui Rafe viga saab. Selle tõenäosus oli suur… Peab olema veel mingi võimalus, kuidas Thaliast lahti saada. Ta on ju kõigest vaim. Kõigest üks eksinud hing… “Quinn,” sosistas Rafe vaikselt. Olin lõksu surutud. Mu alaselga rõhus köögi tööpinna kumer äär ning Rafe’i jalad, mis pisut harkis olid ei lubanud mul ühtegi sentimeetrid liikuda. Ma ei teadnud enam, kas mulle meeldib see või mitte. “Ma olen leidnud sinu ja sa oled mulle oluline. Thalia on minevik…” “Minevik, millesse sa kunagi meeletult armunud olid,” laususin vaikselt, laskmata Rafe’il lauset lõpetada. “Ei, Quinn. Ma hoolin sinust. Ainult sinust ja ma teen kõik, et sind ükski oht ei ähvardaks.” Ta silitas sõrmedega mu lõuajoont ning tervet mu keha läbistas värin. Vaatasin tema ilusatesse silmadesse ja unustasin kõik muu. Isegi hingamise, kui märkasin, et vahemaa tema ja minu näo vahel vähenes millimeetrite haaval. “Mida sa teed, Rafe?” “Tõestan seda,” sosistas ta ja surus oma huuled minu omadele. Suudlus kestis kõigest hetke, sest ma rapsisin õrnalt vastu ning kaardusin pisut tahapoole. Rafe taganes väikese sammukese. “Anna andeks.” “Ei-ei, kõik on korras… See oli lihtsalt pisut… ootamatu.” Rafe muigas pisut. “Ma ei suutnud vastu panna.” Tundsin, kuidas kogu mu nägu õhetama lõi. Ta vaikis pikalt ning ma pöördusin, et oma tass puhtaks loputada. Rafe tõi enda oma ning loputas selle ise ära. “Ma vist peaksin minema. Heidan kiire pilgu su autole ka. Tulen teen selle millagil korda… Võib-olla nädalavahetusel. Eks näeb…” Ta silmitses mind mõtlikult. “Aga kuidas ma kooli saan? Ma ei saa ju sellise autoga sõita…” “Minuga.” “Aga Sara… Ta ju loodab minu peale.” Vaatasin lootusrikkalt Rafe’i poole. “No kuule,” hakkas ta naerma. “Sara elab linnas, kus on üsna hea bussiliiklus.” “Ma pean talle siis helistama,” laususin ja saatsin Rafe’i rõdule. Päike oli loojunud ja õues oli hubaselt hämar ning vaikne. “Tee seda.” Rafe kallistas mind. “Olgu, ma lähen. Homseni.” Naeratasin talle ja vaatasin, kuidas ta autosse istus, ukse kinni tõmbas ja auto käivitas. Mercedes hakkas vaikselt nurruma ning veerer siis tasasel kiirusel mööda sissesõiduteed hämarusse. Katsusin käega oma suud ja sulgesin silmad. Ma ei suutnud uskuda, et Rafe mind suudles. Noh, see polnud just korralik, kuid ikkagi… Õnnelikult särades keerasin välisukse seestpoolt jälle lukku ning kustutasin kõik tuled, mis köögis ja elutoas põlesid. Jätsin bioloogiaõpiku kööki, teades, et nagunii ma seda maha ei unusta. Läksin üles oma tuppa ning lülitasin öökapi lambi põlema. Mahe valgus täitis toa ning seejärel nägin oma voodil lebamas tulpi. Üksikut tulpi. Naeratades võtsin selle kätte ja nuusutasin lille mõnusat aroomi. Imestasin, millal Rafe selle siia pannud oli… Silitasin lille punaseid õielehti kui mulle meenus, et Rafe ju ei tea, mis mu lemmiklill on. Pealegi oli maja lukus kui ta tuli. Kuid kes siis… “Leidsin,” kuulsin järsku vaikset helisevat häält enda selja taga ning kivistusin.
Viimati muutis seda Audrey (28/6/2013, 21:14). Kokku muudetud 2 korda | |
| | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 1/8/2011, 01:10 | |
| | |
| | | Stardoll 200 posti tüüd
Postituste arv : 203 Age : 28 Asukoht : Seal kus sind ei ole!!!
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 1/8/2011, 13:33 | |
| Mulle ei meeldi Quinn! Enam, peale XXIII osa. Ta on ju niiiii nõmedaks hakanud! Pähh! Suudlus oli selles osas vinge, tähendab, mulle meeldis. Thalia oli... Okei, ta meeldib mulle, aga Rafe ja Quinn sobivad rohkem kokku.
| |
| | | Cilen Magus maius
Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 1/8/2011, 15:21 | |
| | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 1/8/2011, 17:13 | |
| | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | Stardoll 200 posti tüüd
Postituste arv : 203 Age : 28 Asukoht : Seal kus sind ei ole!!!
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 2/8/2011, 10:31 | |
| Audrey, Quinn muutus nõmedaks sellega, et ta arvas tõesti, et Rafe jätab ta. Ja sellega ka, et ta kulla Rafekese autosse tahtis mõlgi teha. | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 2/8/2011, 20:15 | |
| Nüüd ta muidugi pole enam nõme, sest Rafe'i auto jäi terveks :) | |
| | | Stardoll 200 posti tüüd
Postituste arv : 203 Age : 28 Asukoht : Seal kus sind ei ole!!!
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) 3/8/2011, 11:19 | |
| Rafe auto jäi terveks jamh. Õnneks. Rafe on armas! | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | PINK 200 posti tüüd
Postituste arv : 205 Age : 27
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| | | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| | | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Habras (taas üleval!) | |
| |
| | | | Habras (taas üleval!) | |
|
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|