Habras (taas üleval!)

"Mida sa ometi mõtlesid, ah?" küsis Thalia naerdes ja liikus sujuvalt teisele poole voodit. Ta nägi nii tõeline välja, et tundus lausa uskumatu, et ta on lihtsalt üks õel, vihane vaim. Ta oli läbinisti inimene. Või vähemalt paistis seda olevat.
"Et Rafe tõi selle sulle?" Ta vaatas mind pilkavalt. "Oh ei, kullake. Sa pead pettuma."
Thalia vaatas nina kirtsutades mu toas ringi ning astus minu poole. Ta pilk jäi peatuma põrandal lebaval tulbil, mille ma ehmatades maha pillanud olin.
Ma soovisin teada, mida Thalia minuga nüüd peale hakkab, kuid miski minus keelas temalt selle kohta aru pärida. Tundus targem olla vait ja võita aega...
"Ta ei tule siia niipea," lausus Thalia jahedalt ja vaatasin meie vahele põrandale jäävat lille, mis Thalia pilgu all kiirelt närtsima hakkas.
"Mida sa kavatsed teha?" avasin enese üllatusekski suu ja suutsin lõpuks ka liikuda.
"Mida?" küsis Thalia, silmad suured, suul võlts naeratus. "Ma hävitan su, Quinn. Ja ma kavatsen seda nautida, kuna meie kallil Rafe'il pole aimugi, mis toimub. Selleks ajaks, kui tema su ükskord siit leiab on kõik ammu läbi ja... " Ta jäi järsku vait.
Tema mind uudistava pilgu järgi võisin kihla vedada, mida ta mõtles...
Kui Rafe'i jaoks polnud see raske, siis siinsamas, õigel hetkel, on minu keha varastamine Thalia jaoks kui lapsemäng...
Ta raputas pead: "Ei, ma pigem naudin tema piina kui sa suured tervikuna. Su hing ja su keha. Ma tahan, et see kõik... kaoks."
Thalia tegi käega viipava liigutuse ning tema ükskõikne nägu täitis mind hirmuga...
Ma ei taha surra.
"Aga sa pole... Rafe on ju elus."
"Quinn, mina olen ka. Aga teistmoodi."
Ootasin, et ta jätkaks, kuid Thalia lihtsalt vaatas mind mõtlikult. Alles siis, kui ma oma käed selja taha viinud olin, taipasin ,et ma olin aeglaselt taganenud, kuni jõudsin seinani.
"Sul pole mitte kuhugile põgeneda. Sa ei pääse majast välja."
"Võib-olla aga ma ei anna alla," kinnitasin talle sundides end enesekindlalt rääkima. Lootsin, et mu väikene vastuhakk aitab.
Thalia tunnustas mu katset kerge noogutusega.
"Ma tahtsin sulle väikese üllatuse teha, kuid arvestades seda, mida ma nägin, arvan ma, et mõistad, miks ma pisut... rahutu olen?" Ta kallutas pead.
Teadsin sekundipealt mida ta selle all silmas pidas. Rafe suudles mind ja Thalia nägi seda...
"Mina ei tahtnud seda."
"See ei loe."
Sekundi pärast täitus kogu mu keha valupistetega ning mingi jõud tõmbas mind seinast eemale. Kui surve järele andis, prantsatasin täie hooga vastu seina ning kukkusin põrandale istuli. Mu pea huugas tohutust valust. Tundsin, kuidas mu pähetekkinud haavast verd immitses.
"Sa oled mu teel ees," lausus Thalia surmtõsiselt.
Proovisin vastu vaielda ja püsti tõusta, kuid see oli võimatu. Mu silmad nägid vaid väörvilaike, ei midagi enamat. Ei mingeid detaile ega piirjooni.
Ja see oli hetk, mil ma taipasin, et ma ei pääse. Thalia on oma võidu kindlustanud, nüüd ta lihtsalt naudib minu piinu.
"Kui sind poleks, suudaksin ma Rafe'i tagasi saada aga kuna sa koperdad aina kindlamal sammul tema ellu, pean ma karmimaid meetmeid kautusele võtma."
Kuulsin põranda kriginat, kuid sama hästi võis see ka Thalia trikk olla. Nägin ähmaselt, kuidas ta minu ette kükitas ja oma käe minu poole sirutas.
"Alguses olin ma leebem, kuna ma lootsin, et Rafe ei komista selliste otsa..."
Tahtsin selle peale valjusti turtsatada- mida ta sellega silmas peab? Sellistega? Millistega siis? Ma pidasin ennast thaliast ikka väga palju paremaks. Ma ei ole ideaalne, kuid ma olen hea inimene...
"Nii palju seda armastust tal minu vastu jätkuski siis..." Thalia ohkas. "Päris alguses ma jälitasin sind ja lõpuks otsustasin tegude kasuks. Kuidas su autol praegu läheb?" Ta naeris. Kõlavalt ja õelalt.
Proovisin mõelda ei millegile muule, kui vaid rafe'ile. Lootsin, et mingil imelisel moel ta tajub midagi ja tuleb tagasi... Või siis unustas näiteks telefoni maha või... ükskõik mida. Peaasi, et ta tuleks. Vaid tema suudab olukorda muuta...
"Ja su onu... Väga kobe tükk. Lausa kahju oli talle halba teha, kuid ta sillutas selleks ise teed."
"Sina..," suutsin ma vaid kuuldavale tuua. Mu kurku tekkis klomp. Tema tappis Clarki...
"Muidugi mina, kes siis veel, ah? Mida sa teed nüüd?" Ta tõusis ja kõndis mu ees edasi-tagasi, aeg-ajalt seisma jäädes. Vaikselt hakkas mu nägemine taastuma. Mul polnud aimugi, kas Thalia oli sellest teadlik, kuid ma ei soovinud seda talle oma käitumisega mõista ka anda. Thalia vahutas edasi: "Jooksed politseisse? Kujutan sind ette seal oma muret kurtmas. Mingi vaim tappis mu onu. Naljakas. Eriti veel siis, kui nad su hullumajja viivad..."
Mu nägemine oli korras ning vaatasin kuidas Thalia kummutilt pildi, kus me emaga kahekesi peal oleme, võttis ja seda vaikides vaatas.
Kasutasin hetke ära ja vaatasin toas pisut ringi. Mingi võimaluspeab veel olema. Alati on... Ma ei tahtnud uskuda, et mu ainuke lootus kõigest eesootavast pääseda on Rafe...
Tõstsin lõda käe ja proovisin haava suurust oma juustes kindlaks teha. Minu õnneks ei olnudki see väga suur.
"Su onu oli väga rahulolev, kui ma külla tulin. Tutvustasin end su klassiõena. Kui kõik formaalsused läbitud olid, läksid asjad päris kuumaks..." Thalia üks suunurk kaardus pisut. Ta vaatas mind ja nähes mu hämmastunud ilmet, hakkas taas naerma. "Ma vist hakkasin talle meeldima... Igatahes ei meeldinud mulle selline käitumine ja ma tegin seda, milles ma kõige parem olen. Ma piinasin teda tükk aega, kuni ta viimaks alla andis ja läks. Selleks ajaks, kui sina ükskord koju jõudsid, olin mina juba ammu läinud. Ma ei viitsinud sind ära oodata, et su ilmet näha. Ja samas oleksin ma õudsat kiusatust tundnud kõike uuesti teha."
"Sa oled täielik mõrd! Ta polnud milleskis süüdi!" Ajasin ennast karjudes püsti ja soovisin Thaliale kallale minna.
Ta kissitas minu suunas silmi: "Vait."
"Ei," laususin vastu. Mu kurgust tuli kuuldavale tugev nuuksatus.
"Jää vait!"
"Ei!" röökisin täiest kõrist ja soovisin teda tõugata, et ta kukuks ja saaks kõvasti haiget, kuid enne kui ma viimase sammu astunud olin, oli ta juba mu selja taga ning käskis mul uuesti vait jääda. Vastust ootamata lennutas ta mind vastu kummutit.
Kõik pildid läksid ümber ja mõned kukkusid põrandale. Kuulsin klirinat ja alles siis tajus mu keha nõelavat valu, mis mu kõhus oli.
Ma olingi vait. Vaid mu silmadest veeresid pisarad ja peas oli hakanud keerlema vaid üks soov- ükskõik, mida ta minuga teha kavatseb, peaasi, et ta teeks seda ruttu. Ma ei taha piinelda.
"Kas sa tahad mind tappa?"
Thalia oli mulle lähemale tulnud.
"Jah," kuulsin kristallselget häält. "Ma tahan, et sind ei eksisteeriks neis maailmades, kus mina ja Raphael oleme. "
"Aga kui ma ütleks Rafe'ile, et ta jätaks mind?" See ei saaks ju nii raske olla... Ma polnud kindel mida ma täpselt tema vastu tunnen...
Kas see ongi armastus..?
Mu südant pitsitas mõte emast ja sellest, et ta üksi jääb...
"Seni kuni sina olemas oled, jookseb Rafe sinu järele nagu kutsikas. Tal jätkub silmi vaid sinu jaoks."
Surusin käega oma kõhtu. Vaatasin tasakesi nuuksudes Thalia varju, mis mulle jälle lähemale liikus, arvates, et ei peaks seda nägema.
Ta on ju vaim!
Ta ei saaks või... Siiski saaks nii palju muutuda?
Esimene kord kui ma teda nägin oli ta samasugune- läbi ja lõhki inimene, kuid siis oli ta palju ilusam.
Thalia kükitas mu ette, mulle hästi lähedale ja lükkas mõlema käega mu juuksed, mis minu nägu katsid, kõrvale.
"Oh, kullake, kas sa ei soovi, et see kõik lõppeks?" uuris ta mesimagusal toonil.
Mu keha hakkas kontrollimatult värisema. Mu laubale ilmusid jahedad higipiisad ja mu süda hakkas puperdama... ma teadsin, et ma olen lõksus ja ei pääse.
"Kui ma midagi veel sinu heaks teha võin, siis seda, et ma tegutsen kiirelt..," sosistas Thalia ja naeratas vildakalt.
Mu pea oli mõtetest paks, kuid need kõik keerlesid ema, mu kahe parima sõbranna ja Rafe'i ümber. Ma kartsin ema pärast ning vajasin Rafe'i. Vaid tema suudaks midagi veel teha... Elly ja Sara saavad kahekesi hakkama.
Proovisin ennast kramplikult püsti ajada, kuid mu liigutused sarnanesid inimesele, kes end ülilibedal jääl püsti üritab saada. Kuulatasin Thalia õelat naeru ja proovisin viimsegi raasu jõudu kokku võtta. Heitsin end ukse suunas, haarasin lingist ja tõmbasin ukse lahti.
Ja siis oli kõik, mida ma nägin, must pimedus, mis mind lõpuks oma võimusesse haaras.