Habras (taas üleval!)

Avasin õhku ahmides silmad ning kätele toetudes ajasin end istukile. Lebasin trepi ees vaibal. Vaatasin ringi- all oli hämar.
Kell võis umbes viis hommikul olla.
Mäletasin mõned tunnid tagasi juhtunut ähmaselt, kuid ometipiisavalt palju, et olla kindel et Thalia siin käis.
Tõusin ettevaatlikult püsti ja kiirustasin alla. Käisin elutoast ja köögist läbi ning veendudes, et väliuks on lukus, läksin kööki tagasi. Lülitasin raadio tööle, et muusika mind veidigi rahustaks ning panin kohvi hakkama. Kui kohvimasin turtsudes töötas, toetusin vastu köögi tööpinda ja sulgesin silmad.
Thalia lubas mind hävitada, kuid ma olen elus. Miks ta asja pooleli jättis? Või oli ta lohakas või arvas, et oli oma eesmärgi saavutanud, kui ma teadvuse kaotasin?
Masseerisin oma oimukohtasid ning lükkasin siis juuksed üle pea. Võtsin kapist kruusi, poetasin sellesse tüki suhkrut ning mõtetega juhtunud kinni, läksin oma mobiili otsima.
Ma pidin Rafe’iga rääkima.
Kui koos telefoniga alla tagasi läksin, oli kohvi valmis saanud ning valasin kruusi täis. Segasin lusikaga suhkrut ning valisin Rafe’i numbri.
Lasin kaua kutsuda ning loobusin lõpuks. Ta magab. Tal pole aimugi, mis toimus. Ja mis õieti toimus?
Ma olen elus ja terve- seega mitte midagi hullu.
Heitsin telefoni lauale ajalehele, mis seal lebas ning proovisin kohvi kurgust alla valada, kui telefon järsku ootamatult helisema hakkas, rabasin selle pihku.
“Quinn?” küsis Rafe veidi unise ja äreva häälega.
“Mina ise,” venitas vastuseks ja ohkasin raskelt.
“Magada ei oska?” Ta hääl muutus. Võisin kihla vedada, et ta naeratas- seda oli võimalik tema häälest aru saada.
“Tundub nii. Tegelikult ma magasin. Päris..,” vaikisin hetkeks, “sügavalt. Ja mitu tundi.”
“Mida sa sellega silmas pead?” Rafe’i toon muutus.
“Thalia käis siin.”
“Mida põrgut..?” sisistas Rafe. Unisus tema häälest oli kadunud.
“Minuga,” oli kõik, mida ma öelda veel sain, enne kui Rafe kõne katkestas. Proovisin talle tagasi helistada, kuid ta ei võtnud vastu, mistõttu hakkasin ma pisut kartma. Võib-olla juhtus nüüd midagi?
Paar tassi kohvi ja mitukümmend murelikku mõtet hiljem kihutas õuele ja jäi siis seisma Mercedes. Rafe väljus ja sammus kiirelt maja poole. Tõusin, et uks lukust lahti keerata.
Tõmbasin selle lahti ja Rafe haaras minust kohemaid kinni ning kallistas mind tugevalt.
“On sinuga kõik korras?” päris ta, kui olin ta sisse kutsunud ja ukse sulgenud. Ta käed olid mu põskedel ja nägu kõigest mõne tolli kaugusel minu omast.
“Ee, vist küll. Jah,” kogelesin vastuseks, veidi häiritud tema lähedusest. Mõned tunnid tagasi lõppes see kohmaka suudlusega…
Kui Rafe käed ära tõmbas, läksime kööki. Ma istusin, kuid Rafe toetas end küljega vastu külmkappi ning näris mõtlikult pöidlaküünt.
“Räägi mulle, mis siis toimus siin,” käskis ta.
Neelatasin. “No kui sa ära läksid, kustutasin kõik tuled, keerasin välisukse lukku… Läksin oma tuppa ja kui tule põlema panin, leidsin padjalt tulbi. Arvasin, et selle oled sina sinna pannud aga ma ei suutnud meenutada ühtegi hetke, mil sa oleks saanud selle sinna panna…” Heitsin kiire pilgu Rafe’ile. Ta oli käed teksade taskutesse surunud.
“Oot-oot, tulp? Mida ma tulbiga teen, kui..,” seletas ta arusaamatult, kuni, lõpuks märgates, et ma punastasin, vakka jäi. Ta sai aru.
“Ahsoo,” venitas ta teadlikult ja naeratas muhelevalt.
Katsin näo kätega: “See on nii piinlik.”
“Pole midagi.”
“Ma valetasin seekord.”
Rafe naeris ja see mõjus mulle hästi. Unustasin Thalia mõneks hetkeks sootuks.
“Nii et tulbid... Okei, jätan meelde. Aga kuidas roosidega jääb?”
“Need on liiga ülespuhvitud. Tulbid on kenamad. Vähemalt minu jaoks.”
“Thalia jaoks ka,” lõi Rafe pilgu maha ning tuli lohisevate sammudega minu juurde. Ta tõmbas laua alt tooli ja istus minu kõrvale.
“Thalia,” kordasin vaikselt. “Ta… piinas mind. Ähvardas mind hävitada, lubas mind tappa… Miks ta seda siis ei teinud?”
Rafe vaatas mind pikalt ja lükkas siis käega mu laubalt pisut juukseid eemale. Ta libistas sõrmed üle pika haava, mille olemasolust ma teadlik polnud. Ma ei tundnud, et mul juuksepiiril mingi haav on.
“Mul pole aimugi. Ju ta lihtsalt soovib mind hirmutada. Ta teab, et teeb sinu kaudu haiget mulle. Mis, veidral kombel, on kokkuvõttes talle endale kahjulik.”
“Jah, sest ta tahab sind endale…”
“Õige.” Rafe’i käsi leidis koha mu õlal. “Tundub, et kedagi häirib see fakt vist tõsiselt?” uuris ta vihjavalt.
“Muidugi,” pomisesin. “Sest Thalia on opakas.”
Rafe muigas ja vaatas mu silmadesse. “Sa ju valetad.”
“E-ei, ma tõesti arvan nii.”
Ta kehitas õlgu ja tõusis, et kohvi võtta. Vaatasin, kuidas ta toimetas.
“Kooli tahad minna?” küsis Rafe.
“Tahaks küll. Mis sinul siis plaanis on?”
“Samuti kool. Ma lihtsalt arvasin, et sa soovid koju jääda ja maha rahuneda. Pealegi jätsin ma kooliasjad koju. Mõned raamatud ja muu vajalik on tagaistmel, kuid enamus siiski kodus. Samas ma võin Alysonil paluda vajalikud asjad kaasa võtta…” Rafe lõpetas oma jutu. “Aga kui sa ei taha kooli minna, jääme siia.”
“Kool ja sõnad ‘ei pea minema’ ei käi kokku,” ütlesin talle.
Rafe naeris. “Nii kohusetundlik?”
“Kas just seda aga ma lihtsalt ei taha emale pettumust valmistada.”
“Ja selle arvelt kurnad ennast?”
“Minuga on kõik korras.”
“Ei ole, Quinn. Sa oled endast väljas. Sa ise ei saa sellest aru, aga ma näen seda. Kõigest üks päev. Kaotused on minimaalsed. Sa saad ju hiljem teada, mis õppida on…”
“Sa lausad anud, et ma puuduksin.”
“Sinu heaolu ennekõike.”
“Sa ei pea muretsema, Rafe.”
“Pean küll. Ise sa seda ei tee.”
Mu suu peaaegu et vajus lahti. “Kas me tülitseme jälle?”
Rafe’i kulmud tõusid ja langesid. “Nagu tavaliselt.”
Tõusin ja võtsin kruusi, et see puhtaks loputada ja restile kuivama panna. Kui ta nii vastupandamatult mõjunud poleks ja olukord teistsugune olnuks, visanuks ma ta majast otsekohe välja.
Loputasin kruusi ja piilusin üle õla, kui kuulsin teda tooli lauast eemale lükkamas ning samme, mis kaugenesid.
No hästi, jõudsin mõelda, kui kuulsin metalset kõlksu ja samme, mis nüüd valjenesid. Arvasin, et Rafe sai pahaseks ja kavatses lahkuda, kuid ei, ta tuli tagasi ja istus oma kohale.
“Mida sa tegid?” pärisin.
“Kui ma pean sind siin kinni hoidma, siis ma teen seda. Ja hetkel ma seda teengi.”
“Sa jääd siia?”
Rafe libistas võtmehoidjarõnga oma pöidlasse ning viibutas minu suunas majavõtit.
“Või eelistad sa ära oodata kuni tore ‘naabritüdruk’ tagasi tuleb?”
“Sa ajad mind närvi.”
“Ei, Quinn. Ma tahan, et sa mõistaksid olukorra tõsisust. Aeg-ajalt tundub, et see kõik on sulle endiselt üle mõistuse.”
“Eks see ausalt öeldes olegi…”
“Tegelikult on sul õigus. Thalia on opakas. Ja ta tahab sulle otsa peale teha eelkõige igavusest. Seejärel soovib ta näha minu reaktsiooni…”
“Okei,” turtsatasin kannatust kaotades. “Palun lähme kooli. Kell on palju ja mul on täna bioloogias töö, milleks ma õppisin.”
“Sa ei teeks seda testi nagunii positiivsele hindele,” lausus Rafe surmtõsiselt ja ma soovisin nende sõnade eest talle kogu jõust virutada.
“Millest sa aru ei saanud? Ma õppisin selleks.”
“Millest sina aru ei saa, Quinn?” küsis Rafe ohates. Ta toksis võtmeotsaga vastu lauaplaati. Heli oli nii tüütu, et ma kõndisin laua juurde ja haarasin Rafe’i käest kinni, et ta lõpetaks.
“Näiteks sellest, et miks me ei või kooli minna. Seal on peale minu veel sadu õpilasi ja Thalia ei tee nii avalikult midagi. Vaevalt küll. Ja kui sa ka tuled…”
“Sul on õigus aga sa oled omadega täiesti läbi.”
Ohkasin tigedalt.
“See, et sa end hetkel hästi tunned on tänu kohvile.”
“Mida iganes, tõsiselt. Kas ma üles vannituppa ikka võin minna? Lubad mind?”
Rafe noogutas.
“Kui tore,” venitasin ja keerasin end kiirelt ümber, et köögist minekut teha.
Kui ma käsi pesin ning neid kuivatades peeglisse vaatasin, märkasin ma midagi, mida on keeruline seletada. Minus oli midagi muutunud aga ma ei teadnud, mis see oli.
Läksin alla tagasi ja jäin ukselävel seisma. Rafe istus endiselt laua taga.
“Hei, Rafe?”
Ta tõstis pilgu ning kui ta suu pisut paokile vajus, teadsin, et ma ei peakski järgmist küsimust esitama.
“Kas sa ka näed seda?” osutasin käega oma näole.
Rafe pööras kogu oma tähelepanu minule. Hetk hiljem oli ta kui kivikuju- mitte ühtegi emotsiooni ega pisematki liigutust.
“Mis see on?” küsisin, hääl murdumas. “Rafe..?”
Ta poetas võtme lauale ja tuli minu juurde, näos ahastus.
“Kaugelt jah,” sosistas ta. “Lähedalt näed ainult sina seda… Kuidas ta…” Rafe’i näole ilmus valugrimass.
“Mis see on?” küsisin, jälgides hirmunult Rafe’i reaktsiooni. Ta lõi rusikaga ning seejärel jalaga seina ja toetas oma pea vastu seda nii, et ma tema nägu enam ei näinud.
“Surma vari,” sosistas ta, pannes mind ukselt tuge otsima. Ma olin sellest varemgi kuulnud ja teadsin, mida see tähendab. Aga ma ei arvanud iialgi, et see ongi päriselt nii.
“Ma pean kiirustama. Ainult nii saan ma sind veel päästa…” Rafe tõmbas mu oma käte vahele ja surus oma näo mu juustesse.
Mu silmad täitusid pisaratega. Me mõlemad Rafe’iga teadsime, et aega, mida mu päästmiseks vaja on, oli Thalia teadlikult väga vähe jätnud...