Destiny - vampiirijutt, aga ei meenuta mitte milleski Videviku saagat (poolik)

Mina olen Destiny. Vanemad panid mulle selle nime, sest olin nende jaoks ootamatu saatus. Sündisin suhteliselt ootamatult, ja enneaegselt. Aga mul pole midagi viga. Mitte ühtegi haigust, võib-olla ongi parem, kui sündida enneaegselt.

Vaikne kumin mu peas tähendas kooli. Kool aga tähendas õppimist, mis mulle sugugi ei meeldinud. Võib-olla oleks parem olnud koju jääda ja teeselda haigust. Ma polnud ühtegi korda koolist puudunud. Liiga riskantne. Pealegi, olin ju näinud neid õpilasi, kes kasvõi ühe päeva koolist puudunud on ja nad ei oska tuhkagi. Nad ei mõista õpitud teemat. Noh, mina olin viieline.
Mina istusin tagareas. Seal oli hea teistega juttu ajada. Jah, hoolimata sellest, et ma ei puudunud kunagi koolist ja olin põhimõtteliselt nohik, olid mul sõbrad.
Tegelikkuses huvitas neid vist rohkem see, et minu pealt sai alati maha kirjutada. Enamus ajast süvenesin ju õpetaja juttu ja vaasis olevatesse lilledesse. Okei, võib-olla oli see liiga nohiklik, aga just selline ma parasjagu olin.
Olin vanemate pailaps, täpselt selline, nagu on iga lapsevanema unistus. Tubli, korralik ja andekas. Nojah, kust nemad teadsid, et ma aegajalt pidudel käisin ja suitsu tegin.

Ühel hommikul ärkasin täpiliste voodilinade vahel. Olin selle eile ära vahetanud. Juba olid sinna tekkinud šokolaadijäätise plekid. Mis teha, kui ei viitsi köögi laua taga süüa. Mu helerohelised silmad olid veel väsinud ja anusid veel magamist. Ei, mitte täna, mõtlesin ja tõusid voodist üles.
Vaatasin kella, alles pool üheksa. Ma polnud isegi mitte kümmet tundi maganud.
Jälgisin pingsalt kella, kuni see sai kolmveerand üheksa. Ikka liiga vara. Sellisel kellaajal oleksin pidanud kooli minema. Minu kool algas ju kell üheksa.
Sellest hoolimata tõusin üles, mul ei olnud viitsimist voodis olla. Eriti kui olin juba niikuinii üleval. Panin hommikumantli selga ja läksin alla. Elasin üksi, vanemate juures käisin nädalas korra. Mõnikord käisin seal ka kaks korda, sest siis oli vaja ema aidata. Läksin kööki ja panin suitsu ette. Mmm...mõnus. Väike suitsupahvakas väljus mu suust. See oli ikka kuradima mõnus.
Vaatasin välja. Inimesed sagisid mööda Central Parki. Lollid, nagu nad ei teaks, et täna pole mõtet tööle minna.
Mu kena nägu muutus sekundiks, kui nägin ühte kena meest kõrvaltänavas kõndimas. Ta oli nii kuradima valge, ta kaela kaunistas tätoveering ja tal oli seljas must nahkmantel.

Viskasin suitsu aknast välja ja läksin riietuma. Midagi, mida tänaval kanda.
Olin riietatud. Hüppasin aknast välja, elasin ju esimesel korrusel. Nii sai tunduvalt kiiremini. Mu helerohelised silmad otsisid nähtud meest. Märkasin teda eemal. Ta kõndis Souflee lähedusse. Ma jälitasin teda ja siis, järsku oli ta kadunud. Tundsin kellegi käsi oma õlgadel ja pöörasin ennast.
„Mida teeb nii kena tütarlaps nii varasel hommikutunnil siin? Miks ta mind jälitab?“ Mehe silmis oli näha naeru, irvitusi ja veel midagi, mida ma ära ei tundnud.
„Kas tüdruk on tumm? Kas Destiny on tumm?“ Kuidas ta mu nime teadis? Avasin oma suu:
„Ma tulin jalutama. Ma ei jälitanud teid, meie tee viis lihtsalt samasse kohta. Kust te mu nime teate?“ Mu hääles oli kosta hirmu.
„Ei, kullake, ära karda! Ma ei hammusta, vähemalt mitte praegu. Sinu nime? Sinu kaunist nime? Ma tundsin seda. Su nime.“ Tema hääl oli nii meloodiline ja see uinutas mind. Ma sulgesin silmad ja õõtsusin ta häälega ühte. Järsku tundsin ta nägu oma kaelal, tema hambaid sisenemas mu kaela ja seejärel valu mu kaelas.

Ma ärkasin kuskil pimedas ruumis. Aga imekombel ma nägin. Meenutasin, mis juhtus. Meenus vaid mees, ja valu mu kaelas. Kui kaua ma olin siin olnud?, mõtlesin ja tõusin voodist. Katsusin ukselinki, uks avanes.
„Destiny, oled ärganud. Kui tore.“ Jälle mehe meloodilise hääle kõla.
„Jah. Kui ma küsida võin, siis kus ma olen ja kes te olete?“ Mees irvitas. Järsku oli mees minu ees ja tema käed mu põskedel.
„Kus sa oled? Kena ja asjalik küsimus. Sa oled siin, kus minagi. Kes ma olen? Veel asjalikum. Mina olen Lucas.“ Lucas ulatas mulle oma käe ja ma võtsin selle kõhklevalt vastu.
Mu kurku tungis valu.
„Ai,“ karjatasin ja haarasin oma kaelast.
„Mis viga,“ küsis Lucas murelikult ja katsus mu kaela.
„Sul on janu. Tule!“ Ma järgnesin talle. Ta mantel sulas põrandaga ühte ja ta nägu nägi välja nii noor ja nii ilus.
Me jõudsime tunnelitest välja, olime nüüd kusagil talu juures.
„Mis nüüd? Palun, öelge mulle, miks ma tundsin tol päeval, seal kõrvaltänavas valu oma kaelas?!“
Lucas naeratas ja vastas: „Sest ma hammustasin sind. Sa oled nüüd üks meist, üks vampiiridest. Ja nüüd, on sul janu.“ Ta paljastas oma hambad ja ma nägin nugateravaid kihvu endale vastu vahtimas.
Ta võttis mu käest ja tiris mu talu ukse ette. Lucas koputas ja avama tuli keskealine naine. Lucas paljastas oma hambad ja hüppas naisele kõrri kinni. Naise nägu muutus uimaseks ja ta keha lõtvus.
„Tule, ime tast elujõud välja!“ Lucas oli tõsine, ma läksin kõhklevalt naise keha juurde ja imesin ta kaelast verd. See oli imeline maitse, mu kurgust kadus valu ja ma jätsin naise sinnapaika.
„Tubli,“ kiitis Lucas mind ja kõndis rahulikult eemal oleva luugi juurde.
„Oota,“ hüüdsin ma Lucasele.
„Mis on,“ küsis ta ja peatus.
„Ma...Mul on vaja,“ oleksin tahtnud nutta,“vanemaid näha.“ Mehe suu vajus muigeks.
„Sa tahad oma vanemaid näha?“ Ma noogutasin.
„Ja oma õde.“ Tõmbasin ninaga ja nägin kuidas mees irvitas.
„Nojah. Eks sa siis vaata neid.“ Lucas astus mulle lähemale ja asetas oma käed mu laubale.
Mu pähe ilmusid selged pildid emast, isast ja mu kuue aastasest õest. Lükkasin Lucase käed laubalt ära.
„Ei! Sa ei mõista. Ma tahan neid päriselt näha!“ Ma nuuksusin. Just, mu silmadest ei tulnud pisaraid, aga valjud nuuksed andsid mõista nutust.
Lucase näolt kadus kuri irve ja sinna ilmus muie. Ei tea, kas ta naeriski nii, iga asja peale.
Ta võttis mu pluusest kinni ja tõmbas mu endale lähemale. Kui me olime vastamisi, ütles ta mulle: „Sa ei saa!“ Ta lasi mu varukast lahti ja pöördus luugi poole.
„Tuled ka?“ Noogutasin ja jooksin talle järgi.

Paar tundi hiljem olin väljas. Otsisin vanemate korterit.
Leidsin selle mõne hetkega. Koputasin.
„Kes seal on,“ küsis ema väsinud hääl.
„Mina,“ vastasin ja avasin ukse. Ema naeratas ja kallistas mind .
„Sa...Sa oled ju täiesti külm, tütreke!“ Ta nägu muutus murelikuks ja ta käskis mul Diana voodisse minna. Mu õe kõrval oli soe, aga ma ei saanud parata, et ta mu kõrval külmast värisema hakkas.
„Destiny,“ küsis ta ja nähes mind naeratas.
„Mina jah.“ Naeratasin talle vastu ja panin pea padjale. Vaatasin ta armsat nägu ja mõtlesin, et ma ei suuda nii armast olevust kunagi tappa. Ta sulges oma silmad ja ta naeratus kadus hetkega. Mu kurku ilmus jälle valu. Kuidas ma sain nii kuradima näljane olla.
„Diana! Kas teil toorest liha on?“ Diana noogutas ja keeras teise külje. Noh, hea seegi, vähemalt ei jäänud talle see küsimus meelde.
Tõusin vaikselt voodist ja läksin kööki. Avasin külmkapi ja võtsin sealt välja sealiha. See oli vähemalt natukenegi verine. Rebisin sealt tükke ja natukese aja pärast oli mu kõht ''täis''.
Läksin tagasi voodisse ja sulgesin silmad. Ma tahtsin nii väga magada. Lausa meeletult.

Ärkasin, kui keegi mind tiris.
„Ära tee,“ laususin kurjalt ja tundsin kätt oma suu peal.
„Tasa! Järgmine kord ära jookse niimoodi minema!“ Lucas.
Ma avasin silmad ja nägin ta nii kaunist nägu. Pidin temaga kaasa minema, nii kenale näole lihtsalt ei saa ei öelda.
„Ära tiri! Ma juba tulen,“ ütlesin kurjalt ja panin Dianale teki peale. Hüppasin graatsiliselt aknalaual maapinnale.
„Kui tohib küsida Lucas. Mitme aastane sa oled?“ Lucas vaatas mind ja ütles: „Umbes 300, varem, inimesena olin ma 24 aastane.“ Ah sellest see kena näolapp tuligi.
„Wuhh. Sa olid siis nii noor?“ Tobe küsimus.
„Jah. Ega sinagi kuigi palju noorem pole.“ Naeratasin ja vaatasin kõrvale.
„Oot, sa oled siis 22,“ küsis ta ja kiirendas sammu.
„Jah. Ja umbes kaks päeva olen olnud vampiir.“
Nüüd ta juba jooksis. Kas ma peletasin teda siis tõesti nii hullult eemale?
„Kuhu sa jooksed?“ Ta seisatas ja tundus, nagu oleks ta pidurid peale pannud.
„Meile järgneb üks võõras vampiir. Mulle tundub, et ta on Hillowsi klannist. Me ei ole küll vaenlased, aga ega me sõbrad ka ei ole.“
„Terekest, mulle tundub, et see tütarlaps on siin uus!?“ Minu kõrva ääres oli kellegi külm nina.
„Liam, lõpeta! Jah, ta on uus, aga ta on juba vampiir.“ Minu kõrva ääres aelenud vampiir põrkus minust eemale.
„Oled olnud kiire, Luca.“ Luca?
„Sinu jaoks Lucas, Liam. Kuidas Hillowsi klannil läheb? Toitu on piisavalt?“ Liami nägu muutus hetkega vihaseks.
„Toitu? Toitu? Me murrame tänavatel inimesi, me nälgime,“ ta karjus.
„Anna andeks, Liam. See oli lihtsalt küsimus. Ma ei tea ju oma kõrvalklanni pisiasju.“ Liam lükkas Lucast jõuga. Lucas jõudis seisatada, enne kui ta vette oleks jõudnud.
„Nonii Liam. Aitab! Mine metsa ja murra mõni suurem loom maha. Sa tekitad meile niimoodi häbi.“ Liam irvitas.
„Teile? Häh. Ega's teie neid süütuid, aga imemaitsvaid inimesi maha murra. Need oleme meie. Peamiselt mina, sest ma suudan ennast vaos hoida. Aga Aiem? Aiem ei suudaks isegi tükikesele vastikule ja kärbatanud inimlihale vastu panna.“ Ma mõistatasin kellest jutt käis. Aiem?
Müksasin Lucast: „Kes see Aiem on?“ Ta sosistas mulle vastu: „Pärast räägin.“
Nojah, ega ta polekski saanud rääkida siin, Liami ees.
„Ja kuhu teil minek on? Või tulek,“ küsis Liam naeru kõhistades.
„Tüdruk jooksis minema jah?“
„Liam! Kao siit! Meil on aeg minna!“ Lucase selge hääl sundis mind liikvele. Liam seisis meie taga ja ootas. Vist seda, et me tagasi läheksime.
„Kes on Aiem,“ küsisin Lucaselt kannatamatult.
„Aiem on Hillowsi klanni poolpealik,“ vastas Lucas ja kõndis edasi.
„Mis mõttes poolpealik?“
„Noh, tal on abiline, kes on temast tegelikult kõrgemal astmel. See teebki tast poolpealiku.“ Lucase vastus oli selge ja ma mõistsin, mis ta öelda tahab.
Me jõudsime tunnelite juurde, need avanesid kahele poole. Esimene läks paremale ja teine vasakule. Lucas valis kindlal meelel vasakpoolse.
„Kas sa siin ära eksida ei karda,“ küsisin mõtlematult. Ta naeris ja vastas:
„Kullake, ma olen läbi nende tunnelite käinud juba sajandeid. Miks ma peaksin järsku kartma ära eksida?“ Oih, olin olnud mõtlematu.
„Vabandust.“ Olime jõudnud kahe ukse juurde. Need olid tehtud täispuidust ja ukse sisse oli tehtud muster, mis kujutas tiigrit ja lõvi püsti seismas.
Lucas avas uksed ja meie ette ilmus eikusagilt noor mees.
„Vennaraas,“ hüüdis mees ja tormas Lucase juurde, mind põlastavalt jälgides.
„Kes see on,“ küsis ta valvsalt.
„Ära muretse. See on üks uus, ma ise muutsin ta,“ noore mehe pilku nähes, jätkas Lucas paluvalt, „mul oli nälg.“
Mees meie ees vaatas mind hindavalt.
„Su valik pole paha.“
„Chris! Mu valik pole kunagi olnud paha, eks?“ Lucas naeratas ja astus Chrisile lähemale. Nad kallistasid ja vaatasid siis üksteist.
„Vabanda Chris, et ma pole saanud aega sind vaatama tulla. Lihtsalt, mul ei ole palju aega, pealiku töö tähendab suurt vastutust.“ Lucase vend muigas, nähed venna ausat pilku.
„Jaajaa. Alati see sama vana jutt. Kui kaua sa seda rääkinud oled,“ Chris jäi mõtlikuks.
„Kõigest 100 aastat. Polegi ju nii palju.“
„Chris? Ole nii hea ja vii Destiny üles, minu tuppa. Seal on ta kaitstud.“ Chris võttis mu käe ja manas näole põlgava grimassi.
„Ma oskan ise ka kõndida,“ nähvasin ja astusin vihaselt ta taga.
„Kuule tütarlaps! Destiny, nagu ma aru olen saanud. Sa oled olnud siin vaid mõned päevad ja juba varastad mu venda, huh?“ Ma ei tea, miks ta arvas, et ma ta venda varastada tahtsin.
„Ja sina, Chris! Ära arva must nii halvasti. Ma ei varastaks su venda mitte mingi hinna eest.“
„Siin on mu venna tuba. Loodan, et kärvad siin samas.“ Viimase lause pomises ta oma nina alla, justkui oleks ta unustanud, et mu kuulmine on sama hea, kui temal.
„Olgu. Ja muide, ma kuulsin su viimast lauset. Loodan, et sinuga juhtub sama asi.“ Irvitasin ja lükkasin ukse kinni. Keerasin selle lukku ja viskusin voodi peale pikali. Jaa, Lucasel oli kena tuba. Lumivalged voodilinad. Paar maali 1768. aastast ja paar kummutit. Aknad asetsesid voodi kõrval. Sealt nägi suurt saali.

sõnakordused liiga väikese vahemaa tagant
seleta lahti lause, vaikne kumin mu peas tähendas kooli...
vastuolud, üks hetk räägib et ta on total nohik ja siis et teeb suitsu, ära lasku äärmustesse, enamus inimesi on vahepealsed, ja see et ta suitsetab ka aknast välja hüppab ning sokolaadi jäätise plekid ei tundu ka sugugi nohiklik:S
veicc segane juttt, suht ebaloogiline

Saal oli täis tuhandeid vampiire ja neil kõigil oli seljas kollase vapiga ääristatud mantel.
Lucas astus naerdes saali, ta käevangus oli blondide juustega, noor naine. Naine paljastas oma imeilusad, valged kihvad ja suudles seejörel Lucast.
Mu kurku tõusis tilluke klomp. Lasin sellel välja tulla, mõistagi ilma pisarateta. Heitsin voodile pikali ja mõtlesin, mis oleks juhtunud, kui ma poleks Lucasele järele läinud. Oleksin olnud inimene, käiksin koolis. Võib – olla oleksin isegi midagi tähtsat teinud.
Koridorist kostusid sammud ja uks avanes.
„Tere! Mul kästi teile tuua kleit ja teil paluti minna saali.“ Noormees kadus sama äkitselt, kui oli sinna ilmunud.
„Kleit...Saal..,“ pomisesin omaette ja vaatasin kleiti, mis voodile oli asetatud. See oli kaunis, rindadest alanev kleit, rinnaesine oli kaunistatud väikeste ja helklevate kivikestega. Kleit ise oli valget värvi.
Võtsin oma augulised teksad jalast ja samuti ka pluusi, mis oli juba valgest mustaks värvunud.
Libistasin roosad rinnahoidjad õlgadelt ja panin kauni kleidi selga. Seadsin juuksed õlale ja astusin uksest välja. Otsisin üles saali, mida enne aknast näinud olin. Suured uksed avanesid mu ees iseenesest ja ma astusin sisse. Lucas nägi mind ja kiirustas minu juurde.
„Tore, et tulid,“ lausus ta ja viis mu oma käevangus naise juurde, kes teda suudelnud oli.
„Liana.“ Naine ulatas mulle oma käe. Võtsin selle vastu ja vastasin: „Destiny.“ Liana naeratas ja vaatas Lucast.
„Lucas lähme tan...“ Liana ei saanud oma lauset lõpetada, „Mitte praegu Liana. Mul on vaja Destinyga rääkida. Ehk tantsime hiljem?“ Liana noogutas ja läks lilla kleidi lehvides teise saali otsa.
„Kas pole mitte kaunis kleit? Ma ise valisin selle. Ainult sulle.“ Kas Lucas püüdis ligi tikkuda?
„Jah, mulle see kleit meeldib. Kes Liana sulle õigupoolest on?“ Lucas naeratas ja võttis mu peopesa endale pihku.
„Ta on mu sundkaaslane. Vampiiride pealikele määratakse need, et nad midagi arutut ei teeks.“ Ma küll ei mõistnud Lucast, aga sellest hoolimata noogutasin.
„Kas lähme tantsima,“ küsis ta ja haaras mu käest.
„Ma ei tea.“ Järgmisel hetkel olime me juba tantsupõrandal. Liana seisis eemal ja vaatas mind põlastavalt. Ka tema vihkas mind.
„Kas Chris vihkab mind?“
„Kui ausalt öelda, siis sa meeldid talle. Ta peab lihtsalt oma vennakohustusi täitma.“
Klaverimängija kummardas ja lahkus saalist. Vampiirid plaksutasid ja huilgasid rõõmust.
Nüüd oli kaetud pidulik laud. Pigem koosnes see verest.
„Kust te verd saate?“
„Me murrame maha suuri loomi.“Mehe silmadest peegeldus tilluke läige, kui ta nägi suurt kogust verd laual.
Ta haaras mult käest ja tiris mu laua poole.
„Kas ma pean,“ küsisin ettevaatlikult, sest ma poleks tõesti tahtnud süütute loomad verd juua.
„Jaah, kui sa ei võta vähemalt klaasikest verd, kõrbed sa ära.“ Kiirustasin nüüd söögilaua juurde. Lucas istus Liana kõrvale ja surus teistel vampiiridel kätt. Suured uksed avanesid järsult ja sealt tormas sisse Chris. Vaatasin oma kõrval olevaid kohti ja tõdesin, et ainuke vaba koht oli minu kõrval. Oigasin vaikselt ja kuulsin krääksatust, kui Chris tooli laua alt välja tõmbas.
Vampiiride pilgud peatusid nüüd minul. Nägin, et nad kõik olid üpris noored. Alla kolmekümne, võiks öelda.
„Kuidas siis on,“ küsis Chris mu kõrval ja sügas oma lumivalget kukalt. Ta tumedad juuksed katsid ta valget peanahka.
„Eeh...Mis asi?“ Kuidas ma sain nii totakas olla? Chris naeris ja vastas: „Hah, eks ikka vampiiriks olemine.“
„Ahsoo. Ei ole eriti hull. Harjumatu,“ vastasin ja võtsin oma klaasist lonksu.
„Ja kust see kaunis kleit tuli,“ pistis Liana vahele ja vaatas mu kleiti. Lucas vaatas kohkunult oma kõrval olevat isikut ja moodustas suuga sõna, ei.
„Ma ei tea. Teener või kes iganes ta ei olnud, tõi selle mulle.“ Liana pilk peatus Chrisil.
„Sul on kena maitse, Chris.“ Chris noogutas ja minu imestuseks, ei öelnud ta, et tema polnud seda kleiti mulle saatnud.
„Lucas, miks sa selle kauni ja noore tüdruku vampiiriks muutsid,“ küsis Liana ja paljastas oma hambad.
„Sest...Noh mul oli nälg.“
„Aga sa poleks pidanud teda muutma!“
„Tänan joogi eest,“ lausus Lucas ja kõndis saalist välja.
„Näed nüüd, mis sa tegid! Ma imestan, et sind üldse mu vennale kaaslaseks valiti,“ ütles Chris ja jooksis oma vennale järele. Tundsin kuidas mu palged õhetama lõid ja pomisesin vaikselt:
„Aitäh.“ Kõndisin vaikselt Lucase tuppa. Avasin ta toa ukse ja nägin teda voodi peal istumas.
„Miks sa siin oled?“
„Ma ei tea. Mul sai kõht täis ja...“ Ma ei saanud oma lauset lõpetada.
„Oh, pole midagi. Ma lihtsalt vihkan Lianat ja olen endast väljas. Ta on parajalt armukade.“ Istusin mehe kõrvale voodile ja jälgisin ta hingetõmbeid.
„Miks sa temaga siis midagi ette ei võta,“ küsisin ja viskasin voodile pikali.
„Sest muidu ei saaks ma olla juht,“ vastas Lucas ja vaatas lakke.
„Nojah.“ Lucase pruunid juuksed sobisid kokku ta nahaga.
„Tahad välja minna?“ Ta küsimus imestas mind.
„Aga...“
„Ahhaa! Sa mõtled, et praegu on alles päike väljas?! Tule kaasa, ma näitan sulle!“ Ma tõusin püsti ja kiirustasin Lucasele järgi.
Ta laskus ühest luugist väikesesse tunnelisse. Tunnelis olid rotid ja hiired, kes siblisid edasi tagasi, tekitades väikeste kivitükikeste langemist seinas.
Lucas avas uue luugi ja me leidsime end mäe pealt. Meie taga oli mets, mis tundus olevat päris sügav.
Lucas avas pluusinööbid ja ma nägin, kuidas ta nahk pruuniks muutus.
„Me ei taha näidata ennast nii. Me ei näeks tavaliste inimeste moodi välja, kui meie nahk ootamatult pruuniks muutuks. Sellele pruunile järgneks punane.“ Otsisin varju puu alt.
„Kardad?“
„Ehh, ei. Aga sa ise? Kas sa ise kardad?“
„Mispärast? Miks peaks sajandeid vampiir olnud mees kartma?“
„Ma ei tea. Osalt sellepärast, et ta on päikese käes ja osalt selle pärast, et ta ei tea, mis ohud teda siin ootavad,“ vastasin ja sulgesin silmad, kui tuulekohin lehti laiali pildus.
„Tuletan sulle meelde, et vampiiridele ei kujuta keegi ohtu.“ Lucas irvitas.
Tõusin püsti. Olin unustanud, et mu seljas oli ikka veel see valge kleit.
„Vabanda, rikkusin kalli kleidi ära.“
„Pole midagi. Võiksin selliseid osta sadu, kui vaja oleks.“Silmapiiril vajus päike mägede taha ja taevast kattis hele pimedus.
„Pimedus. Meie jaoks parim aeg. Pimeduses oleme me kõige tugevamad.“ Vaatasin Lucase nägu. Lucase silmad olid suletud ja ta muigas.
„Äkki hakkaksime minema. Olen kindel, et Chris ja Liana ootavad sind. Kes teab mida nad mõtlevad.“ Tegelikult oleksin tahtnud jääda sinna kauemaks, aga Lucas oli muutunud õudustäratavaks ja otsustasin sellel hetkel loobuda. Loobuda temast.
„Mis sa arvad, kas ma hakkan kellegile meeldima?“
„Kullake, sa ju tead, et mulle sa meeldid. Chrisile meeldid sa ka. Ta ütles mulle.“ Chrisile? Noh, ega tal väga vigagi ei olnud.
„Ei, tal pole tõesti midagi viga,“ ütles Lucas, nagu ta oleks lugenud mu mõtteid.
Olime jõudnud jälle luugini. Olime kohal.

Sulesepp kirjutas:

sõnakordused liiga väikese vahemaa tagant
seleta lahti lause, vaikne kumin mu peas tähendas kooli...
vastuolud, üks hetk räägib et ta on total nohik ja siis et teeb suitsu, ära lasku äärmustesse, enamus inimesi on vahepealsed, ja see et ta suitsetab ka aknast välja hüppab ning sokolaadi jäätise plekid ei tundu ka sugugi nohiklik:S
veicc segane juttt, suht ebaloogiline

See vaikne kumin tähendas kooli... tähendas seda, et Destiny pea kumises, sest ta pidi varsti kooli minema.
Noo, aga äkki on ta ainult õppimise mõttes nohik?! Mu õde ka õpib väga palju, loeb koguaeg ja kannab prille, talle öeldakse nohik, aga ta ikka sööb oma voodis jäätist, suitsetab ja hüppab vahepeal meie maja essalt korruselt alla.



Me astusime saali. Kõik olid juba ära läinud. Kroonlühter kõikus meie pea kohal, kui inimesed metroo peale jooksid, et kohti saada. Saali kaunistatud lagi oli vist pärit kusagilt 17.sajandist. Tundus, et siin olid elanud ka ammused vampiiripõlved. Ma tõmbasin laua alt välja ühe tooli ja istusin sellele. Tegu oli antiigiga. Pehme kate tooli peal, oli rohelist värvi. Maitsetu, oleksin ma öelnud. Krimpsutasin vaid nägu ja teesklesin nagu kõik oleks korras.
„Sulle ei meeldi see tool,“ küsis Lucas abivalmilt.
„Eh, pole viga. Lihtsalt see roheline ajab närvi.“ Lucasel oli asi kergem. Ta oli saanud endale punase kattega tooli.
„Vahetame,“ küsis ta ja tõusis püsti.
„Olgu.“
Kui olin punasele toolile istunud, vaatasin ringi. Paarkümmend maali seinal olid maalitud vampiiridest. Meie esivanemad olid olnud väga täpsed. Iga viimnegi detail oli üle kantud pildile.
„See seal on minu isa.“ Lucas osutas saali teises otsas asetsevale maalile.
„Su isa,“ köhatasin „oli vampiir?“ Lucas noogutas ja kõndis oma isa maali juurde.
„Kas tahad teada, kuidas ma selliseks muutusin? Koletiseks.“
„Muidugi. Noh, kui sa ise rääkida tahad.“ Lucas oli tagasi tooli juures ja potsatas sinna istuma.
„Olin alguses tavaline. Tead küll, selline vanaaegne. Me jõime palju, enda tehtud veini. Mu sõbra isa tegi koguaeg ise veini. See oli Prantsusmaal. Mina aitasin ka. Tallusin viinamarjade peal kuni need päris pudruks muutusid. See oli päris mõnus. Imeline, eks? Mäletan neid asju, mis on juhtunud sajandeid tagasi. Ühel päeval, peale seda korrapärast tallumist hakkasin koju minema. Mu kodu oli 2 kilomeetri kaugusel ja see sama sõber viis mu ära. Peatusime maantee juures, sest seal oli üks hääletaja. Must keep seljas. Võtsime ta peale, ta istus taha. Lõpuks kummardas ta oma pea sõbra poole ja lõi oma hambad tema kaela. Hakkasin kartma ja püüdsin tõllaust avada, aga tulutult. Ka mulle löödi hambad kaela.“
Ma istusin vaikides ja lootsin, et ta oli lõpetanud.
„Kõik?“
„Jah. Kas lootsid piinapinki, või mingisugust tapatööd?“ Raputasin pead. Ta ei saanud ju minust nii halvasti mõelda. Või sai?
„Oled väsinud?“ küsis Lucas.
„Ei...Jah, natukene,“ vastasin ja tõusin toolilt.
„Lähme siis.“ Ta läks ees ja mina tammusin taga.
Me jõudsime oma tuppa. Või peaks ütlema, et me jõudsime tema tuppa.
Lucas vajus voodile ja küsis: „Kus sa magada tahad? Diivanil või voodis? Magaksin hea meelega diivanil.“ Vastasin: „Ma ei tea. Voodis võib-olla.“ Lucas tõusis voodilt ja viskas voodilinad diivanile.
„Nonii, nüüd on meil naine majas. Kas teed selle minu eest? See on ju naiste töö.“ Kuidas võis Lucas nii isetu olla.
„Tee ise oma nõme voodi ära. Ma pole mingi teener, kes sinu eest kõik ära teeb.“ Lucas irvitas.
Viskusin voodile ja tõmbasin lumivalge teki endale peale.
Ma ei vaevunud isegi „head ööd“ ütlema, sest teadsin, et ega Lucas sellele ei vastaks. Natukese aja pärast kuulsin norskamist.
„Lucas, ära norska!“
„Mmh, ei norska,“ vastas ta ja keeras teise külje. Läksin tagasi voodisse. Mõne minuti pärast algas uuesti norskamine. See oli selline korisev ja rõve hääl, mille läheduses poleks tahtnud üldse olla.
„Kurat, Lucas! Jää juba vait!“ hüüdsin ja lõin Lucast padjaga.
„Kuule, kuule!“ Ta avas silmad ja ta nägi väga unine välja.
„Mis kuule, kuule?! Sina norskad siin ja mina pean abitult kuulama?! Vaevalt küll.“
„Vabandust. Lihtsalt järgmine kord ütle, kui sa siin tampima kukud.“
Vabandasin ja läksin voodisse tagasi. Magasin hommikuni.
„Äratus kaunitar!“ Kaunitar? „Mis kaunitar?“ küsisin ja vaatasin üllatunult Lucast.
„Ma ei tea. Lihtsalt...Sa oled kaunitar!“ Lucase nägu oli naerul ja ta tuli ja kallistas mind.
„Mind tabas vaimustus. Vaimustus sinu vastu. Ma mõtlesin, et siin pidi ikkagi midagi mängus olema, et sulle Liana ei meeldi ja puha.“ Egolaks, ma arvan.
„Okei,“ vastasin ja mu palged lõid tulitama. „Hei! Mis see's on? Sa ju puha punastad!?“
„Ei, ma ei punasta. See on lihtsalt...Ah vahet pole.“
„Misasi see on?“ küsis ta.
„See...Nojah, sul oli õigus. Midagi võib-olla tõesti on.“ Kuidas ma sain nii opakas olla. Pidin ma välja ütlema. Lucasel oli seljas jälle see tume keep, mantel või ma ei tea misasi.
„Sa normaalseid riideid ka kannad?“ küsisin ja osutasin ta rinnaesisele.
„Ei.“
„Eh, olgu.“