Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Ma pole päris kindel, kas olen kunagi teadnud või tahtnud teada, kui palju inimesi sureb ühes päevas ja seda mitte ainult siin, kus elame meie, vaid kogu maailmas. Tähtis polegi täpne arv, palju neid on, aga teadmine, et see arv on külmavärinaid tekitavalt suur. Inimesi sureb ja sünnib igal, meie jaoks tühisel näival minutil, ilma et me sellele üldse suuremat tähelepanu pöörame, sest meieni jõuavad vaid käputäis nendest uudistest, kus teatatakse kellegi surmast ja isegi neid on meie jaoks vastuvõtmatult palju. Millal hakkame meie surmale kui sellisele suuremat tähelepanu pöörama? Tõenäoliselt alles siis kui see juhtub meie enestega või lähedastega, kelle kaotuseks ei ole sind ette valmistatud ning isegi kui oleks, on valu nii suur justkui oleksid ise suremas.

„Millele ilusake mõtleb?“äratas Robini mahe sosistav hääl mind mõtteist.

„Sellele kui lühike elu võib olla ja kui palju aega me raiskame vihkamisele, kadedusele ja rumalustele.“

Robini pilk oli nukker ning ta ohkas raskelt. Ta võttis palati nurgas seisva tooli ning tõi selle lähemale toolile, millel istusin mina. Pilgu minule pööranud, sirutas ta oma tugevad käed minuomadeni, et neid hoida.

„Ma mõistan täielikult, et kõige sellega toime tulemiseks vajad rohkem aega ja see ongi normaalne. Keegi ei nõuagi sinult midagi enamat. Võta oma aeg toibumiseks ning proovi enda jaoks asjad klaariks saada. Meil kõigil tuli sel päeval midagi täiesti talumatut läbi elada ning iga üks tuleb läbielatuga omal viisil toime. Tea, keegi ei heida sulle midagi ette. Lihtsalt minu pärast proovi nüüdseks ka juhtunu positiivsemale küljele läheneda. Kõik on nüüdseks möödas. Minu jaoks on juhtunu kõige hullem reaalsus see, kuidas sa kõike seda endas kinni hoiad. Ma näen seda praegu ja olen näinud seda kõik eelnevadki päevad. Usu nii ei kao see iial. Proovi see endast lahti kiskuda ning heita see mineviku nii et saaksid kõigile tunnistada et see on minevik.“ütles ta südantkriipivalt ja kurvalt. Pilk millega ta mind vaatas oli sama palju võluv kui rahutust tekitav. Rahutust sellepärast, et osalt ma teadsin millest ta räägib, kuid teatud osa tema jutust heitis mu pähe üha enam tumedaid varje.
 
„Ütled, et see on möödanik,“ohkasin raskelt ning vaatasin haiglavoodil lebavat Erikut,“minujaoks on kõige hullem osa veel ees. Mis siis kui ma ka tema kaotan?“küsisin kähiseval häälel ning pühkisin kiirelt pisara, mis silmanurgast põsele veeres.

„Tssss,“vaigistas ta mind ning haaras enda sooja ja turvalisse embusse,“kõik saab veel korda.“

„Ma ei saanud ega saagi mitte iial talle öeldagi kui tänulik ma olen, et ta mind päästis. Ma kohtlesin teda nii halvasti. Arvasin, et ta ei hooli minust ega Erikust, aga ta hoolis, sest muidu ta poleks tulnud ja oma eluga riskinud. Ja nüüd teda enam pole. Arvasin, et vajasin teda kõige enam siis kui ema üksi meid kasvatama pidi, aga tegelikult oli meiega lõppude lõpuks alati kõik hästi. Hoopis nüüd vajaksin teda rohkem kui kunagi varem. Kallistusi, tema lohutusi, isalikku hoolt, millega ta oleks mind üle külvanud kui saatus poleks tema vatsu nii karm olnud. Mul pole enam võimalustki talle öelda, kui palju ma sügaval sisimas teda alati igatsesin ja armastasin. Lihtsalt kõik need aastad üritasime Erikuga neid tundeid matta, et oleks kergem, et poleks nii valus ning nüüd on veelgi valusam, sest meie isa suri teadmisega, et vihkasin teda.“lasin kõigil emotsioonidel, mida üritasin sellest päevast saadik endas hoida, viskuda põlvili Robini ette, et keegi saaks need vabastada vangistusest, mis oleks võinud olla igavene.

See oli päev kui mu isa suri, vend sai raskelt haavata ning  Sander tappis meie suurima õudusunenäo, Taneli. See on päev, mida ma ei suuda meenutada, hoolimata sellest, et käin ravil. Päev millest ma ei mäleta või ei taha mäletada peaaegu mitte midagi, sest olin šokis. Olen siiani. Paistab päris hull, aga tegelikult on veelgi hullem. Ma tean, et see päev on sööbinud igavesek minu mõistusesse, südamesse ning hinge, aga oma alateadvuses ei soovi ma seda päeva mäletada ning sellepärast ongi selle meenutamine minujaoks peaaegu et võimatu, kuid ainus mis aitaks mul täielikult paraneda. Nagu Robin ütleb, selle minevikku heitmine nii, et suudaksin seda ka tunnistada. Mitte igal korral kui keegi end unustab ja julgeb suu paotada, kangestuda kui kivi ning segaduses ähmane pilk toas ringi rändamas. See pole see mida ma sooviksin.  

„Arst ütles, et pead rahulik olema, eks.“üritas Robin mind maha rahustada. Väliselt võis tunduda, et see tal õnnestus, kuid seesmiselt olin ma enidelt segaduses ning täis ängi.

Ma soovin, et saaksin taas olla endine, et saaksin meenutada seda, mis tol päeval juhtus, aga lihtsalt ei suuda. Arst räägib, et kõik tuleb omal ajal kui olen piisavalt püüdnud. Loomulikult saan teistelt, kes koos minuga selle õuduse läbi pidid elama kõik teada, aga arsti sõnul poleks sellest kasu. Paranemiseks ning oma vaimse tasakaalu saavutamiseks, pean selle meenutamisega ise toime tulema. Pean alla suruma oma hirmu ning laskma sel päeval veel ühe korra endani jõuda, et see siis uuesti enda peast välja heita, kuid sel korral rahu sõlmides.

Nukralt vaatasin voodil lamavat venda, kelle seisund oli peale kolme pikka nädalat endiselt kriitiline. Tema pale paistis nii kahvatu, suletud silmad nii eksinud ning keha nii liikumatu. Isegi teadmisest, et ta on võitleja, jäi väheks. Minu usk tema jõusse poleks tohtinud kaduda, aga fakt, et masinad hoiavad teda elus ja arstide sõnul on ta põhimõtteliselt läinud, tirib minust usu tema jõusse. Ema usub endiselt ja tõenäoliselt usub lõpuni ja sellepärast polegi me tal minna lasknud. Olen oma emale selle eest...tänulik. Selle eest, et ta usub oma pojasse ning süstib sellega ka minusse uut lootust.

Ma ei ole emale rääkinud, et hakkan usku kaotama. Me oleme kaksikud ja tugev side meie vahel ei tohiks iial katkeda ja ma ei suudaks emale tunnistada, et tunnen iga päevaga, mismoodi mu vend minust aina kaugeneb ja side, mis on alati väga tugev olnud, hakkab vaikselt niit niidi haaval katkema. Vaimusilmas juba näengi teda üksiku kaluri kombel vanas lagunenud paadis istumas, meist aina kaugemale ja kaugemale triivimas, näol kurbus ja hüvastijätt.
 
„Kas sa jätaksid mind temaga kahekesi?“palusin Robinit. Veidi murelikult, kuid mõsitvalt ta tõusiski, suudles mind õrnalt suule ning lahkus.

Seadsin palatis olevad toolid tagasi nii nagu need olid. Istusin nurgas olevale tugitoolile, et end veidi mugavamalt tunda, sulgesin silmad ning lasin mõtetel oma pea vallutada.

Kõndisin taaskord kuumava päikese käes täiesti tundmatul teel. Kõik oli võõras, kuid sisetunne aimas, et tegelikult tuttavam kui ise uskunud oleksin. Hirmunult, kuid uudistavalt vaatasin ühele poole teed ning siis jälle teisele poole. Kaugemal eespool märkasin midagi, mis sundis sammu kiirendama. Pingutasin silmi, et seda näha, kuid nägemiseks oli see liiga kaugel. Kiirkõnd muutus sujuvalt üle jooksmiseks. Täiesti kurnatuna jõudsin piisavalt lähedale, et näha. Seisatasin ning jõllitasin teeääres lebavat meest. Ettevaatlikult hakkasin tundmatule lähemale liikuma, kui äkki lipsasid mu eest mööda meedikud, käes igasugused vidinad ja kanderaam. Teda oldi kahel või kolmel korral selga tulistatud ning ta lamas kõhuli maas. Jälgisin õudusega, kuidas meedikud tema ümber tegutsesid ning teda aidata püüdsid. Minu õudus muutus veelgi suuremaks kui nad mehe külili keerasid ja tundmatust mehest sai mitte nii tundmatu. “Isa? Ei,ei!“hakkasin suurest meeleheitest karjuma, kuid keegi ei teinud väljagi. Meedikud üritasid teda kõikvõimalike vahenditega elustada, kuid tulutult. Ta oli läinud. Segaduses pilgul vaatasin enda ümber ringi. Mu pilk jäi pidama teisele poole teed, kus seisid Erik ning Tanel vastamisi. Tanel hoidis käes relva, millega ta Erikut sihtis.

„Erik mida sa teed?“karjatasin ehmunult ning hakkasin tema poole jooksma.

„Enely hoia eemale!“kuulsin tema kajavat ning südamest läbilõikavat hoiatust.

„Erik...“üritasin taaskord, kuid siis kostus vali lask. Pöörasin pilgu sinna kust arvasin lasku tulevat, ning väga minu lähedal seisis mees, keda ma ei tundnud. Keegi võõras, mustade riietega mees. Ta pööras pilgu minule ning vaatas oma kalkide silmadega mulle otsa. Võpatasin kui tundsin tema käsi enda kehal. Tugevalt haaras ta minust kinni ning hakkas mind kuhugi tirima. Oimukohale surus ta oma hirmuäratava relva. Kangestusin ega söendanud enam liigutada. Silmadega otsisin Tanelit, kuid ei leidnud enam. Ta oli kadunud.

„Tule näita mulle oma nägu sa igavene tõbras!“karjusin talle, et ta enda juurde meelitada.
Järsku juhtus kõik nii kiiresti. Mees, kes minust kinni hoidis kadus nagu tina tuhka. Vaatasin ringi, et toimunut mõista. Nägin maas lamavat Erikut, ega suutnud uskuda.

„Palun aidake keegi!“karjusin hüsteeriliselt ning jooksin mööda tundmatut teed. Märkasin eespool kedagi, lootes abi saada, jooksin ummisjalu edasi.

„Aidake!“hüüdsin taaskord. Tundmatu reageeriski ning keeras end ringi.

„Sander?“küsisin kohkunult. Võtsin kahe käega ta näost kinni, et veenduda.

„Ära muretse Enely, ma teen sellele kõigele lõpu.“ütles ta enesekindlalt ning kõndis minust mööda, tagasi sinna kust mina just ummisjalu põgenesin.

„Mida sa teed?“küsisin, kuid juskui iseendalt, sest tema oli kadunud.

Olin jälle üksi. Keerutasin siia-sinna, et mõsita. Arvasin, et lähen hulluks või juba olen.

„Ma tapan su!“kuulsin kellegi karjumist. Vaatasin ringi ja nägin taas Sanderit. Nüüd hoidis relva hoopis tema ning sihtis sellega Tanelit. Kõrvu kostus Taneli ebameeldiv irvitus.

„Sina mind?“küsis ta mõnitavalt ega paistnud hoolivat, et Sander teda relvaga sihtis.

„Kõige eest, mida sa teinud oled. Ma ei hooli, et sa minu sugulane oled, sest ka sina ei hoolinud. Sa rikkusid meie kõikide elud. Sul polnud selleks õigust. Keegi meist ei teinud sulle midagi halba.“karjus Sander ning surus sõrme üha tugevamini päästikule. Juba instinktid hakkasid võimust võtma ning sundisid mind käed kõrvadele asetama ning valmistuma järjekordseks lasuks.

Kõike seda oli minujaoks juba liiga palju. Kõikjal kuhu ma vaatasin valitses lõputu õudus. Sulgesin silmad ja surusid käed tugevasti kõrvadele, et mitte näha ega kuulda. Vaatamata sellele kuulsin veel üht lasku.

„Ei.“sosistasin endamisi.

Ärkasin võpatades tukastusest. Vaatasin Eriku voodi poole ja nägin selle ääres istumas Kätlinit. Otsustasin neid mitte segada, sulgesin silmad ja jäin vaikselt ootama. Mingi veider uudishimu sundis mind kuulama. Kätlin ei sosistanud, seega kuulsin kõike, mida ta rääkis.

„Me igatseme sinu järgi. Ja pealegi sa pead meie kodu nägema, see on lihtsalt suurepärane. Köögis peab nii mõndagi veel ära korraldama, aga muidu hakkab kõik valmis saama. Magamistoa seinad said täpselt sellised nagu soovisid. Natuke halli ja romantilist kirsipunast. Ma tean, et selle halli pärast nägelesin sinuga ilma asjata, sest tulemus meeldib ka mulle. Sa lihtsalt ei usu oma silmi. Mul on sinu arvamust ka köögi kohta vaja.“Kätlini viimased sõnad tulid pooleldi läbi nutu. Ma olin täielikus hämmingus. Kätlin oli nii palju muutunud ja seda nii lühikese ajaga. Mitte ainult välimuselt vaid ka see, kuidas ta rääkis. Nii südamlik ja habras.

„Pealegi pisike kasvab ka juba. Meil mõlemal on sind nii väga vaja. Ma tean, et sa saaksid väga pahaseks kui ei näeks tema kasvamist ja ilmale tulemist. Sa pead üles ärkama!“rääkis Kätlin üha enam nuttes. Ettevaatlikult ja õrnalt võttis ta Eriku käe ning asetas selle oma kõhule. „Ma ei tunne veel hästi tema liigutusi, aga ma tunnen ja tean, et ta igatseb sinu häält.“jutustas Kätlin nuuksatades.

Ma ei teadnudki, et ta lapseootel on. Ma küll aimasin kui me loomaaias käisime, et nii võib see olla, aga ei tahtnud seda uskuda. Välja see igaljuhul veel ei paista. Samas on tema riietumisstiil, välimus ning käitumine niipalju muutunud, et tegelikult ei ole ma üldse kindel. Kõige selle virr-varri sees pole ma talle ausalt öeldes ka erilist tähelepanu pööranud, sest esimesed päevad möödusid minujaoks justkui mustas augus. Samas nüüd teda vaadates hakkab mul temast lausa kahju. Seda enam ma saan tädiks. Minu vend saab isaks. „Erik sa pead välja vedama, ma palun sind!“sosistasin endamisi.

Kuulsin Kätlini kohmitsemist, piilusin veidi ja nägin, et ta hakkab lahkuma. Ma ei kavatsenudki endast märku anda. Tajusin, et enne lahkumist seistatas ta minu juures hetkeks, nuuksatas korra ning seejärel alles lahkus.

Vaikselt tõusin toolilt ning liikusin Eriku voodini. Vaatasin teda ja ei suutnud uskuda, et ta Kätliniga lapse saab. Tüdrukuga, keda ma silmaotsaski ei salli saavad nad lapse, kes hakkab mind tädiks kutsuma. Ma valetaksin kui ütleksin, et ei ole rõõmus, aga valetaksin ka siis kui ütleksin, et hüppan rõõmust lakke.

„Venna kuulsid? Sa parem aja oma laisk tagumik siit voodist püsti ja tee mida sa tegema pead! Ära arva et luban sul vastutusest kõrvale hiilida, pealegi arvestades kui jubedasti Kätlin näost ära on, siis tuleb sealt üks sama pirtsakas kui mina ja sama nägus tütarlaps nagu sina. Erik palun!“

„Ausalt Enely ta ärkas, kas kuuled?“tundsin esmalt kellegi käsi enda kehal, mis raputasid seda paaniliselt ning seejärel jõudis mulle kohale alles hääl mis ütles, et keegi ärkas. Oota keegi ärkas... Ehmunult lõin silmad lahti ja kargasin kiirelt püsti tugitoolilt, millel tukkusin.

„Kas ta...“hakkasin küsimusi esitama.

„Ta tegi silmad lahti, täiesti lahti!“kilkas Kätlin suurest rõõmust ning lömastas mu oma ootamatu kallistusega.

„Tsss!“üritasin teda maha rahustada ja end tema haardest vabastada.

„Oih!“lausus ta kohmetult eemaldudes paari sammu võrra.

Jäime mõlemad jälgima, kuidas arstid Erikult igasugu juhtmeid ja voolikuid ära võtsid ning asendasid need peaaegu samasuguste asjadega, kuid neid oli kordades vähem ja need tundusid juba palju sõbralikumad.

„Kus mu ema on?“küsisin sosistades ning pooleldi läbi nutu.

„Läks hetkeks koju, aga ta peaks praeguseks juba tagasi olema.“vastas Kätlin, endiselt Eriku kallal sahmerdavaid arste jälgides.

„Ema, sa oled seda hetke kuu aega oodanud ja sa magasid selle maha.“sosistasin endamisi.

Piilusin silma nurgast Kätlinit, sest ei osanud oma emotsioonidega kohe kuidagi toime tulla ja lootsin, et tema omasi nähes tulen ka ise paremini toime, kuid minu suureks ehmatuseks olid tema emotsioonid müstilise muutumise läbi teinud. Suurest rõõmust, millega ta võinuks mind ennist surnuks lömastada, oli saanud pisarate meri. Ta nuuksatas mitu korda järjest ja proovis nuuksatuste vahele meeleheitlikult õhku ahmida, sest muidu oleks ta oma enda pisarate valamise tõttu ära lämbunud. Kahte kätt kõhul hoides ta lihtsalt töinas seal. Ja mida tegin mina? Seisin seal nagu kivikuju ja lasin vaesel tüdrukul lihtsalt nutta. Mida muud ma oleksingi saanud teha? Kuid siis, endalegi ootamatult ma lihtsalt astusin talle kaks sammu lähemale, haarasin ta enda tugevasse embusesse ja nutsin koos temaga. Kujutate seda ette? Mina ja Kätlin, koos nutmas. Aplausi palun.

Eriku arsti käeviibatuse peale vabastasin Kätlini oma kallistusest ning pühkisin ruttu oma neetud pisarad.

„Nad kutsuvad meid.“

Liikusime mõlemad Eriku voodile lähemale. Ühtemoodi oli see kergendust ja ärevust tekitav. Me ei teadnud, mis seisundis ta on kui ta ärkab. Kas ta mäletab, ei mäleta? Hirm muutus veelgi suuremaks kui ta silmad polnudki avatud. Kohkusin hetkeks.

„Kas ta ei ärganudki?“küsisin arstilt ja surusin käed tugevalt rusikasse.

Kuulsin vaikset valulikku itsitust. Ehmunult vaatasin oma venna suletud silmi ja tema pool muigvel olevat suud.

„Mis sa tõesti arvasid, et ma jätan selle Hullu Robini sind siia kohutavasse ilma valvama. Ma ei kahtle väga tema võimetes, aga siiski tahan oma õeraasukese järele ise vaadata ja pealegi tahaksin nii väga su nägu näha kui kuuled, et saad tädiks.“

„Sa igavene!“toksasin teda rusikaga vastu õlga.

„Auts,“lasi Erik kuuldavale valuliku häälitsuse,“pean tunnistama, et seal teispoolsuses olid vähe sõbralikumad inimesed.“

Tema teada tuntud huumor oli endine. Hakkasime kõik kolm naerma ning isegi arstid kihistasid endamisi. Nende jaoks oli see märk meie rõõmust, et ta ärkas, aga meie jaoks oli see märk sellest, et meie Erik on ikka see, keda me lootsime teda olevat. Kahtlemata muutunud, kuid siiski meie.



***

„Ma nägin und.“

„Kas sama und, mida paar nädalat tagasi?“

„Peamiselt sama, kuid mõningad detailid olid erinevad ja ei lasku kokku nende detailidega, mida mina mäletan. Kuid kas see on tähtis?“

„Kas sa ise usud, et on?“

„Kas te vastate alati minu küsimustele enda omadega?“

„Oleneb, kas sinu küsimusele järgneb küsimus.“

Ohkasin tüdinenult ning vaatasin pahuralt otsa mehele, kes peaks mu psüholoog olema.

„Kas see siin peaks mind kuidagi aitama? Minul sellist tunnet ei ole, et liigun kuhugi.“

„Su vend ärkas.“

„Jah, kuid kas see on märk, mida peaksin edasiliikumise esimeseks sammuks pidama?“

„Edasi liikumiseks ei pea teistega midagi juhtuma vaid sinuga peab. Sina oled see, kes peab samme tegema. Teistega toimunu vaid tõukab sind esimesi edusamme tegema, kuid ei tee neid ise.“

Lasin taaskord kuuldavale raske ohke.

„Sa ohkad, sest mõsitad ja tead millest ma räägin, aga sa ei taha seda. Sa ei taha mõsita, samuti ka mitte teada. Pealegi väidad sa, et ei tea juhtunust midagi, aga tegelikult pole see tõsi.“

„Ma ei teagi! Tähendab ma tean midagi, aga see pole see, mida mulle vaja.“

„Siis räägi, mida sa vajad!“

„Ma tahan teada, mis tol päeval juhtus, aga ma ei taha, et see teadmine läbi minu tuleks. Miks peab see läbi minu mõistuse minuni jõudma? Kas kuidagi teisiti ei oleks lihtsam?“

„Lihtsam? Mida sa sellega silmas pead?“

„Kas ma pean tõesti hakkama seletama, mis on lihtne ja mis mitte?“

„Juhul kui see aitab. Lihtsam ei ole alati see, mida me lihtsaks peame.“

„Sinu kui psüholoogi mõistmine ravimisest ei olen ka alati see, milleks meie ravitavad seda peame.“

„Tegilikus on see, et me ei räägi sellest, mida mina mõistan. Mida sina mõistad?“

„Mida ma mõistan? Kas sa usud tõesti, et ma midagi sellest mõistan? Ei, ma ei mõista. Ma ei tea miks see kõik juhtus ja miks see juhtus meiega, minuga. Ma ei tea üldse, kas tahangi teada, mis juhtus ja miks juhtus. Tegelikult kui nüüd teistkordselt järele mõelda, teeksin mõningad parandused. Hea, et see juhtus, sest nüüd on see südametu ja jälestusväärne inimene surnud.“

„Kas nii sa tunnedki?“

„Just nii.“

„Aga surnud ei ole ju mitte ainult tema. Sinu jaoks oli kaotus pisut suurem kui võit.“

„Peate silmas seda, et mu isa... või seda, et Sander läks ära, sest ei suutnud mulle põhimõtteliselt enam otsa vaadata, sest ta arvas, et pean teda kõiges selles süüdlaseks ja et tegelikult tundis tema minu vastu hoopis midagi enamat kui mina tema vastu. Tema tegi kõike seda sellepärast, et mind armastas, aga mida tegin mina, miks tegin ja kelle pärast tegin? Või mõtled seda, et oleksin peaaegu oma venna kaotanud ja tõenäoliselt elu lõpuni oma ema tühjadesse ja kaotusvalus piinlevatesse silmadesse pidanud vaatama ning kõiges selles hoopis ennast süüdlasena tundnud. Kas seda mõtled?“

„Keda sina süüdlaseks pead? Sanderit, Tanelit, Robinit, ennast?“

„Peamiselt ennast, kuid päris suurt rolli mängisid ka armastus ja vihkamine.“

„Miks armastus?“

„Sest armastus külvab vihkamise.“



***

Sulgesin silmad,  nautisin kuidas jahe tuul mu nägu paitas, surusin varbad sügavale jahedasse liiva ning toetusin küünarnukkidega pehmele liivale, et lihtsalt olla.

„Kuidas ravi läks?“küsis Robin, mängeldes minu juuksesalguga, mis tuules lehvis.

„Mhhh!“

„See vist tähendas, et me ei räägi sellest?“

„Jumaldan sind!“ütlesin kiitlevalt.

Robini madal mahe naer tõi hetkega mu kehale tibutagi, mida oli võimatu varjata.

„Kas sul on jahe?“küsis ta mu käsivart silitades ning hetkega oli ta end mulle lähemale nihutanud.

Naeratasin vaid, nautides edasi jahedat  tuuleiili, mis polnud  septembris midagi ebatavalist. Ning kohati oli tunda, kuidas tuulega kandusid lainetelt mu näole imepisikesed veepiisad.

„Oled sa mõelnud, mida sa kohtus räägid?“küsisin ohates.

„Mhhh.“

„Ei lähe läbi.“manitsesin õelalt naerdes, sest suutsin ta nii osavalt kahjutuks teha.

„Jumaldan sind ka!“naeris ta jälle seda naeru, mis tõi järjekordse tibutagi.

„Niisiis...“üritasin uuesti.

„Tõtt.“oli tema aus ja konkreetne vastus.

„Mida su advokaat soovitab?“

„Tahad ausalt teada? Tema soovitab hullema enda teada hoida, aga mina usun, et kui rääkida asjadest nii nagu need olid, siis on mul lootus pääseda kergema karistusega, sest paljude meelest olen superkangelane.“

Lasin kuuldavale veel ühe naerupahvaka.

„Superkangelane? Ma ei tea millest sa räägid.“

„Ma olen sinu kangelane.“kaitses ta ennast. Tundsin, kuidas ta mind pingsalt silmitses, kuid pidasin õigeks seda mitte rikkuda ning jätkasin suletud silmadega.

„Üks minu kangelastest.“

„Hmm...nii et pean seda tiitlit jagama?“küsis ta teeseldud või siis mitte nii väga teeseldud pettumusega.

„Sa tead, et pead, kuid ära muretse, ta on ilmselt juba teises maailma otsas, seega reaalselt ja füüsiliselt oled ainult sina.“üritasin kuidagi teda lohutada ja parandada enda öeldut, sest tegelikult ei taha ma Sanderit talle ninaalla hõõruda, kuid samas arvan, et ta peab teadma kui tähtsat rolli ta minu elus mängis, siis kui teda polnud.

Õnneks ei ole see teema, millest tema rääkida tahaks ja mulle see sobib. Mul on temaga Sanderist üldse imelik rääkida ja mida vähem tema seda teha soovib, seda lihtsam minul on. Üsna isekas, ma tean.

„Mulle meeldib sinuga siin kahekesi olla.“sosistas ta, tuues oma näo minuomale lähemale. Tardusin paigale ning tegin näo nagu poleks seda kuulnudki. Mu silmad jäid endiselt suletuks, sest praegu poleks ma suutnud talle otsa vaadata ilma, et oleksin sulanud.

„Pealegi muudad sa mind närviliseks kui teed näo, et sa mind ei kuule.“ütles ta veelgi vaiksemalt. Ilmselt oli ta veel lähemale liikunud, sest nüüd tundsin tema sooja hingeõhku oma kaelal.

„Tõesti?“küsisin imestust teeseldes ning suunasin oma pilgu temale. Jumal küll, ta vaatas mind sellise näoga nagu ta sooviks mind ära süüa. Või tegelikult...vaatasin mina teda veelgi hullema näoga. Ma olen selles üsna kindel.

„Miks sa mind nii vaatad?“küsisin paigale tardudes.

„Võib-olla sellepärast, et sa oled kõige ilusam inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen, võib-olla sellepärast, et sa võlud mind oma ilusate roheliste silmade ning oma imearmsate ripsmetega. Võib-olla ka see, et sina vaatad mind samamoodi.“

Vaikus.

Ainult tuul ja lainete kohin. Me lihtsalt vaatasime üksteist nii, nagu me poleks teineteist elusees näinudki, kuid samas nii nagu me teaksime üksteist juba terve elu, kuid vajame lihtsalt aega, et end koguda.

Kas teadsite, et peaaegu enamik inimestest vaatavad vähemalt viis sekundid üksteisele otsa enne kui nad teineteist suudlevad. Jah, nii see on, kuid tavaliselt on see nii kõige enam siis kui tegemist on esimese suudlusega ja sellepärast ma olingi üllatunud, see polnud esimene, aga samas pean tunnistama, et mulle meeldib nii mõelda, iga kord kui ma teda suudlen.

Ma ei suutnud oma mõtteidki lõpetada kui tundsin tema pehmeid huuli endaomadel. Alles nüüd sain aru kui lähedal ta mulle füüsiliselt on. Hingeliselt on ta mulle lähedal olnud koguaeg, kuid nüüd on ta siin, minu juures, minuga koos. Ma saan teda puudutada, siis kui ise tahan, nii nagu ise soovin. Mida rohkem ma enda peas neid mõtteid ketrasin, seda enam sain hoogu juurde. Endalegi märkamata olin ka käed oma tegevustesse haaranud ning nüüd tundus lõpetamine ilmselge patuna.

„Me peaksime tagasi minema!“lausus Robin mind ettevaatlikult ja õrnalt endast eemaldades. Kui tore on teadmine, et kõik hea saab ühel hetkel otsa. Ma eeldan, et teatava iroonia selles mõttes püüaks kinni igaüks, kes samamoodi mõtleb.

„Tujurikkuja!“norisin teda ja õigusega.

„Ma vist olen seda saadet telekast näinud, tundus viimasel korral päris jabur.“naljatles ta täiesti rahulikuks jäädes.

„Mida?“esitasin protestiva küsimuse, millele ma tegelikult erilist vastust ei oodanudki.

„Minu tuju ei ole rikutud ja vaevalt ka sinuoma. Arvestades sinu mossis näo taha peidetud sisemist naeratust, mida reedavad sinu silmad, oled sa praegu kõige paremas tujus üldse või koguni õnnelik.“paljastas ta mu ühe hetkega.

Tõusin püsti ning pühkisin oma riitelt liiva.

„Kas ma paistan läbi või mis?“esitasin sarkasmilise küsimuse.

„Sina küll, aga ära muretse sinu riided varjavad sind üsna kindlalt, sest vastasel juhul ei läheks me siit veel kuhugi.“jätkas Robin kiusamisega.

„Noormees taltsutage oma mõtteid!“ütlesin naeru kihistades ning virutasin talle labakäega vastu kukalt.

„Auts! Hea küll sinu võit!“andis Robin alla ja hõõrus peopesaga oma hoobi saanud kukalt.

„Ja järgmine kord kui ma oma siivutu noormehega kohtumise kokku lepin, muretsen silmaklapid, sest sa loed mind nagu raamatut ja see on jube.“

Rõõmsate ja õnnelikena seadsime sammud õigluse poole, mille määramist oleme juba pikisilmi oodanud, kuigi tõenäosus, et tulemused meile midagi head kaasa toovad, seisab nullile liiga lähedal.



***

„Mida sul enda kaitseks öelda on?“küsiti Robinilt peale seda kui kõik süüdistused ja nendega kaasnevad kahjud kõigile teatavaks tehti.

Ausalt öeldes ma ei süvenenud tema kohtuistungisse. Ma ei oskagi öelda, kas see aitas mul seda kõike paremini läbi teha ja seedida, aga kõik mis räägiti kostus minuni  kuskilt kaugelt ja pole teada, kas ma üldse kõike kuulsin. Mõtted mis mu peas keerlesid või siis kui aus olla, tegelikult vaid see üks, ei lasknud mul millestki, mida saalis räägiti, aru saada. Mis siis saab kui ta vangi pannakse? See oligi ainus küsimus, mis minu keskendumist istungisse segas.

Sulgesin silmad ja üritasin end täielikult välja lülitada. Närviliselt väristasin jalgu, pigistasin pöidlad tugevalt pihku ning lihtsalt kordasin endale, et kõik saab korda.

„Palun ärge pange teda vangi!“korrutasin aina edasi. Vaikselt ja iseendale.

Ma ei tea kui kaua ma seda tegin, aga silmad avasin alles siis kui tundsin ema kätt oma õlal.

„Kas kõik on korras Enely?“küsis ta mind ehmunult jõllitades, sest ilmselt jätsin endast üsna tobeda mulje. Vaatasin kiiruga üle saali. Kõik inimesed sahmerdasid ja oli näha, et istung oli lõppenud.

„Ema? Mis sai? Mis nad ütlesid?“

„Kõik on korras.“vastas ta lühidalt.

„Ema, mida see tähendab?“küsisin närviliselt ja tõusin püsti.

„See tähendab seda, et talle põhimõtteliselt anti andeks. Peab korralik olema. Ei tohi enam pahandustesse sattuda ja eks natuke ühiskondliku tööd ka, et veidi karistusest osa saada, aga kas me võiks nüüd koju minna?“seletas ema tormakalt. Sain aru küll miks, tal oli kiire haiglasse Eriku juurde.

„Jesss, jesss, jessss!“hüüdsin üle kohtusaali ja hüppasin ema kallistama.

„Rahu kallike!“manitses ema.

„Ta ei lähegi vangi!“karjusin veelkorra.

„Enely tsss...“käskis ema juba naerdes.

„Ma ei saa, ma olen nii rõõmus. Aga tead, sina mine! Ma ootan Robini ära ja tulen temaga järele.“kallistasin ema veelkord ja saatsin ta rahuliku südamega ära.

Nüüdsest peab kõik hästi minema. See on teine võimalus ja sel ei tohi lasta käest libiseda. Seda peab hoidma, et tulevik tuleks parem.

Kord ütles  Toni Morrison: „Tulevik oli nagu päikeseloojang, minevik midagi, mis tuli seljataha jätta. Ja kui minevik ei taha kuidagi maha jääda, tuleb see jalge alla trampida.“

Kohutav kui kiirelt võib aeg lennata. Kõik tundub justkui iseenesest laabuvat, oma kohale paika loksuvat. Erik on juba ammu paranenud ja täiesti terve ning valmis oma pisikest siia ilma vastu võtma. Ausõna, käsi südamel pean tunnistama, et nad on oma isikliku kodu tänu Kätlini vanematele ja Eriku usinusele nii kutsuva ja hubase loonud. Nagu üks korralik kodu olema peakski. Isegi mind on paaril korral sinna kutsutud ja olen heameelega uudistamas käinud ja vahel teeb isegi kadedaks, et pean oma vennal laskma minna. Kuidagi uskumatu, et ta ei ole enam minu naaber. Ei maga minuga ühe katuse all ja et ma ei saa temaga mõtetute asjade üle hommikusöögi lauas näägelda, et tal on nüüd oma perekond.

Loomulikult ma tean, et meie jääme endiselt tema pereks, aga nüüd on tal ka veel oma väike pere, kelle eest ta peab hoolt kandma ning oma higi ja verd selle püsimise nimel valama. Samas teeb mind õnnelikuks teadmine, et saan ühe imearmsa tüdrukukese tädiks, kes on täiesti kindlasti osake meie perest ja keda me kõik väga kõvasti armastama hakkame ja mina olen esimene, kes tolle piiga ära kavatseb hellitada.

Minu läbisaamine Kätliniga on kõvasti paranenud ja ega teisiti vist polekski võimalik. Üldse tundub kõik kuidagi liiga hästi minevat. Hirmutav veidi, sest selline heaolutunne on harjumatu ja kukkumine võib hirmus valus olla. Mina olen endiselt veidi katki. Mitte küll enam nii nagu enne, aga siiski on veel haavade lappimist ning loodetavasti tuhmuvad peagi armidki. Olen suutnud nii mõndagi enda jaoks klaariks lüüa ning käin kõige selle kõrvalt veel ka jõudsalt koolis. Mitte küll nii nagu üks koolis käiv õpilane seda tegema peaks, aga olen oma ained edukalt läbinud ja üritan siiski lõpuni välja vedada.

Ravi, mis vahepeal üsna vastumeelne tundus on hakanud edenema ja kuigi vahepeal ma selle katkestada üritasin, õnnestus see mul vaid paariks nädalaks kui juba olin sunnitud tagasi minema ja jätkama. Praegugi käin oma psüholoogi külastamas ja ei kavatse lõpetada enne kui sellest õudusest minu peas pole jälgegi.

Ahjaa oleksingi kõige olulisema unustanud. Nagu te teate, siis Robin sai karistuse vaid tingimisi ja meie saatuseks ei saanud edaspidi üksteist läbi vanglatrellide külastada, aga selle eest teeb ta nüüd päris usinasti ühiskondliku tööd, mida ilmselt ei meeldiks mitte kellelegi teha, kuid karistus on karistus, mis tuleb ausalt ära kanda. Olen vahel teda seal isegi ergutamas käinud ja veidi aidanudki, et kiiremini ja lõbusamini ühelepoole saaks, kuid palju on veel teha ja eks ta ikka pingutab ka kõvasti, et see vastik koorem enda õlult juba ära saada. Et olla jälle see, kes ta oli. Võib-olla mitte päris see, aga siiski puhas mees seaduse ees.

„Mis sulle nii hirmsasti nalja teeb?“ esitas Robin küsimuse, mis mind mõtteist äratas. Suunasin pilgu temale. Ta pühkis käeseljaga oma laubale tekkinud higipiisad ning ohkas väsinult. Taipasin, mida ta silmas pidas ning kaotasin kiirelt oma totra naeratuse, mis mõtiskledes mu näole tekkinud oli.

„Eee...lihtsalt nii hea on vaadata kui keegi tööd teeb. Eriti seda lund rookimas, mis taevast alla sadades nii ilus on.“

„Ilus? Minu meelest võiks see juba ammu sadamise lõpetada.“ pahurdas ta ning üritas tööga jätkata.

Selle kohapealt oli tal isegi õigus. Kätte hakkas jõudma juba veebruari lõpp ja lund tuli taevast ikka veel meeletutes kogustes. Ainult unistada vist võib, et see märtsis sulama hakkab või siis aprillikski kadunud oleks. Selle teema üle vaidlesime alles ka Erikuga. Tahtis minuga kihla vedada, et kui nende laps peaks otsustama enam vähem õigel ajal ilmale tulla, siis on lumi läinud ja päike kõrgel taevas siramas. 20. aprill peaks see siis juhtuma, aga minu kahtlused, et nii see pole ei taha kuidagi järgi anda, kuid kihla ma temaga vedama siiski ei hakanud. Igaks juhuks, sest aeg on näidanud, et kõike võib juhtuda.

„Kaua sul täna veel teha on jäänud?“ küsisin Robinilt kui avastasin end taas mõtteid mõlgutamast.

„Tunnike veel, siis võin jalga lasta.“ lausus ta tüdinenult.

„Lohuta ennast sellega, et oled tublisti tööd teinud ja tunde ei ole enam palju teha jäänud. Saad varsti asjaga ühelepoole.“ üritasin kuidagi toeks olla ja lohutada.

„Ega see orjatöö nii lihtne polegi.“ naeris ta lõbusalt ning mina tundsin vaid heameelt, et suutsin ta tuju tõsta.

„Oh sind,“ laususin kergelt muheledes ja talle lähemale astudes. Võtsin oma pool niisked kindad käest, et tema nägu käega puudutada. „Pean nüüd minema ega saa seda tunnikest sinuga koos veeta. Kool ootab, tead ju küll. Kas tuled õhtul meie poolt läbi?“ küsisin oma silmi kiiremini pilgutades, sest taevast kukkuvad lumehelbed langesid mu ripsmetele ja hakkasid seal koheselt sulama. Tundus ikka jube seda lund siin kühveldada, sest tänava lõppu jõudes peab ju tänava otsast uuesti pihta hakkama. Täiesti surnud ring.

„Mõistan, vist!“ ütles Robin lühidalt ja kergelt noogutades mu viimase küsimuse peale. Ta surus oma pisut jahedad huuled minuomadele. Viivuks unustasin, et pidin lahkuma ning lasin end lõdvaks. Sulgesin silmad ja lihtsalt nautisin tema huuli enda omadel. See hetk oli vaid mõni sekund, kuid selle järelmõju kestab veel pikka aega. Naeratasin talle säravalt ning seadsin end minekule.

Koolis olemine tundus minujaoks olevat üks kõige tüütumaid tegevusi üldse, sest esiteks ei olnud mul seal üldse kerge käia ega ka seal hakkama saada. Jah, ma küll vingerdasin maksku mis maksab end igast olukorrast välja ja isegi positiivsete hinnetega, aga sisimas teadsin, et suudan kõvasti paremini ja varasemalt mul see ka õnnestus. See häiris mind kui palju eelnev suvi suutis minu viimast kooliaastat mõjutada. Plaan oli viimane aasta ikka väga tublisti lõpetada ja ülikooli minna, kuid nüüd oma tulemustele järgi vaadates hakkab pehmelt öeldes halb, sest need on jubedad ja igasugune keskendumisvõime koolis on olematu. Miks? Pole aimugi, aga teadn vaid seda, et minujaoks vist jääb ülikool kaugemasse tuleviku, sest kui peaksin koheselt peale kooli lõppu ülikooli minema jääb seegi katse vaid ürituseks, sest ilmselt pettuksin juba esimesel aastal ise ja petaksin ka kõiki teisi. Seda enam, et ma ei ole nõus, et ema hakkab minu õpingute eest maksma, samas kui mina kõik nurjatult vastu taevast lasen lennata.

Ma ei kavatsenudki viimasesse tundi kohale ilmuda, sest mul puudus selleks igasugune tahtmine ja pealegi teadsin, et see tund osutuks täiesti kasutuks. Milleks oma väärtusliku aega siis raisata? Palju parem tundus mõte koju minna ja hetkeks jalad seinale visata ning jääda ootama õhtut.

Täna oli plaanis pereõhtu, nagu iga reedeseks traditsioonik saanud on. Algselt arvasime emaga, et oleme kahekesi, kuid hiljem lisandusid ka Erik ja Kätlin ning kuna olin kutsunud ka õhtuks Robini enda poole, siis ka tema. Õnneks võtsid tedagi kõik juba pereliikmena ja muretsemiseks või ebamugavuse tundmiseks ei olnud mingit erilist põhjust, kuigi vahel jäi mulle siiski mulje, et Kätlin tundis end minu juuresolekul veidi ebakindlalt. Tahest tahtmata peame me viimaks üksteise seltskonnaga harjuma ja seda me teha püüamegi.

Võtsin kiirelt garderoobist oma riided, et minekut teha veel enne kui keegi õpetajatest seda märkab. Seadsin kiirelt sammud kooli välisukse juurde, et sealsamas olevast peatusest bussiga koju sõita. Süümepiinad jõidsid mind veel enne ukseni jõudmist tabada, kuid ma ei kavatsenudki nendest välja teha. Kindlalt marssisin edasi, et kaduda enne kui ümber suudan mõelda. Ma tahtsin koju. Mingi sisetunne ütles, et tänane õhtu saab kellegi meie jaoks olulise tähtsuse.

Lasin silmadel kergelt kinni vajuda kui olin end mugavalt bussis istmele sisse seadnud. Panin kuularid kõrva, et muusika hajutaks kõik muu ümbrusest kostuva ning lasin end lõdvaks ning lihtsalt nautisin. See tunne oli nii hea.

„Ma pean minema, sa tead seda,“ üritas Sander mind kuidagi lohutada. Tema pilk oli kauge, kuid samas seiras mind selliselt, et oleksin tahtnud sealsamas surra. Ma tean, et tal on valus ja et tema valu põhjuseks olen mina. Tunnen, et olen teda ära kasutanud, kuigi ta ise väidab, et nii see pole. Mina saan talle pakkuda vaid oma siirast sõprus, aga tema soov ei ole kaugeltki mitte olla minu sõber.
„Tean, et sul on valus... „hakkasin end millegipärast õigustama.

„Pole vaja!“ lausus ta veidi ärevalt ning surus oma nimetissõrme mu suule, et ma vaikiskin. Tundsin kuidas mu süda mängis vingerpusse. Üks osa sellest soovis, et ta jääks, teine aga anus, et ta läheks. Kas see muudaks asjad lihtsamaks? Minu, tema või kellegi teise jaoks? Vastuseid polnud. Ei, ma ei taha, et ta läheks.

„Ma ei ole valmis selleks, et sa lahkud, mitte veel? Ma vajan sind!“ anusin teda edasi, kuid nägin isegi, et asjatult. Tema oli oma otsuse teinud. Sanderi sooviks oli säästa mind ja päästa end.

„Sul on Robin,“ sosistas ta kibedalt ja see lõi veelgi enam mu jalgealuse kõikuma. Tundsin maad kaduvat ja tunne, et tõusen lendu oli rohkem kui reaalne. Vaatasin tema valu täis silmadesse ja hetkeks uskusin, et ta puhkeb nutma. Aralt sirutasin oma käed tema näo poole, et seda hoida.

„Robinile kuulub vaid üks osa minu südamest,“ alustasin taas õigustustega.

„Suur osa. Nii suur, et minujaoks jääb seal kitsaks. Enely, ma ei suuda leppida sellega, et saan olla vaid sinu sõber,“ jätkas Sander minu tõrjumisega, ega kavatsenudki mind sisse lasta. Ta lükkas õrnalt mu käed enda näolt ning alles nüüd märkasin üht üksikut pisarat tema põselt alla, kergelt habemesse kasvanud lõuale, voolamas.

„Kuidas ma lähen edasi ilma sinuta?“ küsisin samuti nuuksatades, sest tema pisarate nägemine murdis ka mind.
„Nii nagu enne minuga kohtumist. See saab olema lihtsam kui sa arvatagi oskad. Mina kaon igaveseks ja usu sa ei näe ega kuule minust enam midagi. Mind nagu polekski olnud.“ sõnas ta kergelt ohates.

„Sa elad ju edasi. Minu mälestustes,“ nurisesin, kuid samas püüdsin ka tema seisukohta võtta.

„Ka mälestused tuhmuvad ajaga ja lõpuks lukustad sa need endisse selliselt, et need ei tundu enam nii ehedad. Kas mõistad?“

Noogutasin talle veidi vastumeelselt, taibates, et meie jutuajamine ei muuda midagi ja tema otsus lahkuda on kindel. Minul ei jäänud aga muud üle kui lasta tal lihtsalt minna. Ma ei saanud teda kinni hoida, sest see oleks olnud isekas ja ebaaus. Eriti veel peale kõike seda, mida Sander on pidanud minu pärast läbi elama.

Raske südamega lasingi tal minna, peas kajamas tema öeldu, et ma ei näe teda, ega kuule temast enam midagi. Kuidas tulla toime selle valuga, et oli keegi nii oluline ja nüüd tuleb ta enda elust justkui kustutada, sest ei suuda pakkuda talle seda, mida sooviksid, mida soovib tema? Kui tunned süüd, et sina oledki põhjus, et ta läheb. Kui tunned, et ainult sina oled see, kes tegelikult suudab teda kinni hoida, tagasi tuua. Kuidas?

Võpatasin kui tundsin kellegi kätt õrnalt mu õlga puudutamas.

„Ma arvan, et see on teie peatus,“ ütles keegi vanem naisterahvas, keda olen selles bussis ennegi näinud, kuid pole talle suuremat tähelepanu pööranud. Ilmselt tema minule aga küll, sest teadis, et pean väljuma.

Naeratasin tädikesele põgusalt, et teda tänada ning kiirustasin bussist välja. Külm ja karge veebruarituul vuhises üle mu näo ja alles siis tundsin, et mu põsed olid kergelt niisked. Kas ma nutsin? Raputasin uskumatusest pead ja seadsin kiired sammud kodu poole.


***

Uksekella kuuldes tormasin ummisjalu oma toast alla, et avada uks. Teadsin, et seal ei saanud olla ei keegi muu kui Robin, sest Kätlin ja Erik olid juba veidi aega tagasi kohale jõudnud ja aitasid emal vajalike toimetusi köögis teha. Mina aga nägin veidi vaeva, et end korrastada. Tahtsin täna veidi teistsugune välja näha ja selleks puhuks olingi endale selga pannud lühikese, veidi sädeleva, musta kleidi, mille peaaegu olematud õlapaelad muutsid mu õlad veidigi naiselikumaks. Pole kunagi eriline kleidi sõber olnud, aga täna tahtsin seda endale lubada ja lubasingi.

Sättisin enne ukseni jõudmist veel kiirelt oma lühikesi lahtiseid juukseid, mis olid ühelt küljelt sätendava klambriga veidi tahapoole kinnitatud, et paljastada kõrvarõngaid, mis olin endale juba mõnda aega tagasi ostnud.

„Oi!“ oli ainus, mis Robin oskas kosta kui olin talle ukse avanud. Ta jäi mind ammuli sui vahtima.

„Oi?“ kordasin teda pisut ehmunult. Hakkasin paanitsema ja tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Kas ma tõesti suutsin üle pingutada. Esimest korda kui üritasin oma välimuse heaks midagi teha, suutsin selle ikka liiga suurelt ette võtta.

„Sa oled nii...kaunis,“ libisesid sõnad aeglaselt üle Robini huulte, samal ajal kui ta mind pingsalt silmitses. „Oled see ikka sina?“ lisas ta naljatlevalt ning võttis mu käe. Ta hoidis seda õrnalt üleval ja ootas, et ma talle ühe keerutuse kingiks, mida ma ka tegin. Rahunesin veidi maha, taibates, et olin siiski naelapea pihta saanud. Olin suutnud end sättida selliselt, et olin teistsugune ja see mu plaan oligi.

„Tervisist tuvikesed! Hiljem kudrutate, tulge istuge juba lauda. Kõht lööb pilli!“ hõikas Erik köögist paluvalt.

„Sa suudad ka ainult söögist mõelda,“ tögasin teda kui olime söögilaua poole liikunud.

„Tegelikult mitte ainult söögist, meil Kätliniga on teile uudis ka, mida te kindlasti juba kuulda soovite, kuid seda ainult peale seda kui ma enam nii näljane pole.“ seletas Erik oma kärsitust.

„Meil ja uudis? Vannun, et ei tea, millest see noormees siin räägib!“ üritas Kätlin näole võimalikult süütu ilme manada, kuid kõik said aru, et see oli vaid sulaselge kokkumäng. Pealegi märkasin tema käitumises midagi veidrat. Kas mulle ainult tundus või ta...?

„Ega te nüüd ometi lagedale lao, et saate korraga kaks last?“ küsis ema veidi ehmunult, kuid siiski veidi naljatleva tooniga.

„Jumal küll, ema!“ lagistas Erik oma naeru ja seadis end söögilaua taga mugavalt istuma.

„Kas hakkame juba sööma ka?“ pistsin vahele, et söömine juba alata võiks ja see piinlik ootamine juba lõppeks. Uudshimu tahtis ära tappa ja selle tunde leevendamiseks pidime kiirelt sööma.

„Kes nüüd ainult söögile mõtleb?“ lajatas Erik mulle koheselt vastu, mille peale kuulsin kõigi muhelevat naeru. Tundsin, kuidas Robin oma sooja käe mu põlvele asetas ja seda julgustavalt pigistas. Oh jumal! Jälle see õhetamine mu näol. Ta kindlasti märkas. Miks see minuga alatasa juhtuma peab? Vangutasin õrnalt pead ja alustasin söögi tõstmist taldrikule.

„No kas saame juba uudist kuulda?“ päästis Robin meid ise piinliku vaikuse lõpetamisest kui olime söömisega magustoiduni jõudnud.

„No põhimõtteliselt... „ alustas Erik rääkimist. Ta köhatas hetkeks kui siis uuesti jätkas.

„Asjad on nüüd nii, et kuna me Kätlinige varsti, varsti selle suurepärase pisikese printsessiga õnnistatud saame, siis sooviksime ka ametlikult leivad ühte kappi panna.“ seletas Erik veidi tagasihoidlikult, ilmselt kartes ema ja minu reaktsiooni.

„Mida sa silmas pead?“ küsis ema pilku oma magustoidult tõstes, katkestades hetkeks selle söömise.

„Te ju juba kolisite kokku, mida sa leibade ja ühe kapiga veel silmas pead?“ lisasin omakorda ka mina ning lasin oma magustoidulusikal kerge kolksatuse saatel taldrikule kukkuda.

„Seda,“ sosistas Kätlein häbelikult ja lehvitas kergelt oma ülestõstetud kätt, milles ilutses väikese sädeleva kivikesega sõrmus. Nägin, kuidas Erik veidi nägu krimpsutas, endiselt kartes meie reaktsiooni.

„Oh!“ kostus minu ja ema huulilt samaaegselt ja edasine asjade käik ajas mind lausa naerma.

„Palju õnne siis ühise kapi jagamise puhul ja ametlikuks saab see siis millal? Kas kaugemas tulevikus või juba enne lapse sündi?“ võttis minu üllatuseks ohjad üle Robin, ilmselt märgates, et meie emaga ei kavatse oma üllatusmomendist niipea lahti lasta.

„Alguses arvasime, et Kätlinil oleks üsna ebameeldiv aprillis pulmakleiti selga ajada, et jätame selle aega kui pisike juba käes on, aga otsustasime siiski, et tahame lasta end ikka enne tema tulekut paari panna. Nii oleks õigem.“ seletas Erik kiirelt.

Me emaga olime ka juba vaikselt toibunud ning meil ei jäänudki muud üle kui värskelt kihlunutele õnne soovida ja peatseid pulmi ootama jääda. Olin tegelikult nende üle väga õnnelik. Kõik toimus küll kuidagi kiiresti, aga vahel ongi kiiresti parem ja kuna lapseke oli juba nagunii teel, siis mis seal enam oodata.

Nagu ütles ka üks kuulus Ameerika diplomaat: Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.

Tere jälle!

Niisiis, plaan järgmine. Kirjutasi sellele loole viimase osa. Ütlen kohe, et see ei ole ideaalne nagu terve see juttki, aga ma tõesti üritasin selle loo otsi selles osas veidi kokku tõmmata, et hingerahu iseendalegi saada. Kel on soovi, võib selle algusest peale läbi lugeda, kuid omal vastutusel, sest see, mida sealt loete võib traumasi tekitada. Ma olen seda lugu nii pikka aega kirjutanud ja ei mäleta isegi kõike täpselt. Ühel ilusal päeval võtan ma selle algse versiooni siit ära ja proovin, selle veidi ümber teha, et asjad omavahel ikka kõik klapiksid ja lugu saaks oma tervikliku ilme. Senikaua peate leppima sellega, mis on.

Ilusat lugemist kõigile ja palju palju inspiratsiooni teistele kirjutajatele!  

Aeg lendab kui linnu tiivul ning lumisest talvest on märkamatult saanud kevad, üle pika aja ikka üks korralik kevad, sest mina nii palavat aprillikuud ei mäletagi. Enamjaolt on ka asjad kõik omale kohale paika loksunud ja julgen isegi arvata, et kõik on uskumatult suurepärane.

Alustuseks siis see, et Robin sai kõik oma ühiskonliku töö kiirelt tehtud ning nüüdseks on ta seaduse silmis puhas poiss. Kõigil on sellega ikka korralik koorem südamelt langenud, eriti minul. Hetkel üritame mõlemad pühenduda niipalju kui võimalik oma suhtele, mis on juba igasugust nuhtlust läbi pidanud elama. Nüüdsest üritame, sellega veidi hoolikamalt ringi käia.

Mis minusse puutub, siis kõik on hakanud omale kohale liikuma. Olen oma esimese ravi edukalt läbinud. Peagi algab edasine järelravi, mille üle on mul ainult hea meel, sest olen oma psüholoogiga juba täiesti „sina“ peal. Tuleb tunnistada, et sügaval südames on isegi kohutavalt kahju kui see ühel hetkel lõppeb.

Ema on kohutavalt närvis peatselt saabuvate pulmade pärast. Mis nad nüüd nii peatselt ikka, tegelikult homme need aset leidma peaksidki. Loodetavasti ei löö keegi verest välja, milles ma küll sügavalt kahtlen, sest nii Erik kui ka Kätlin ise on justkui seitsmendas taevas ja käivad ringi nii õnnistatud nägudega, et lausa paha võib hakata. Lisaks veel on Kätlin viimase vindi rase ja näeb välja nagu maakera. Kujutate ette, et see kunagine piitsavars on rasedusega ligi 20 kg juurde võtnud ja oi milline ta välja näeb. Tegelikult talle rasedus sobib, kuigi see üllatab päris paljusi ja nüüdseks olen ma kindel, et talle võib sobida ka emadus ja ei muretse eriti tulevase lapse tuleviku pärast, kuigi seda rohkem seetõttu, et tal saab olema suurepärane isa ja maailma parim tädi.

Millega siis veel teid valgustada.

Nelelil läheb samuti suurepäraselt ja oleme otsustanud peale keskooli lõppu koos minna Tallinna Ülikooli filosoofiat õppima. Tundub imelik valik eks, kuid nüüdseks oleme oma otsuse langetanud ja usume, et see saab ainuõige valik olema.

Samuti läheb neil Steniga suurepäraselt, hoolimata nendest jubedatest probleemidest, mis neil kannul on käinud. Samas, kellel neid poleks. Nad püüvad üksteist paremini tundma õppida ning praegu on nende suhte talaks Neleli mõistvus ja Steni püüdlikkus. Usun, et see hakkab toimima, sest isegi mina umbusklike pealik usun, et Sten on paremuse poole pürginud ja annab endast kõik oleneva, et see tee lõpuni käia. Ta tõesti tahab Nelelgiga koos ühist tulevikku rajada.  

Tundub üsna roosiline, eks. Mulle ka. Tegelikult painab mind viimastel päevadel mingi kohutav ärevus, sest kõik on nii kuradi hästi ning mingi kohutav tunne kipitab ja karjub mu sees, et nii need asjad ei jää. Liiga muinasjutuline oleks muidugi arvata, et kõik jääbki nii, sest senimaani suutsin ma kõik halva justkui magnetiga enda külge tõmmata, kuid nüüd mu alateadvus lausa aimab halba. Võib-olla peaksin sellest ka oma psüholoogile rääkima, sest äkki tema suudab selle kohutava tunde kasvamise põhjuseid mulle seletada. Nad ju peaksid kõiketeadjad olema või vähemalt nii nad ise arvavad.

„Kuku!“

Tunnen kedagi oma voodile istuvat. Ehmatusega tõmban kõrvaklapid peast. See kisub mu mõtteist välja. Heidan pilgu oma isiklikku ruumi tungijale.

„Erik, kas kõik on korras?“ püüan üllatust oma näol varjata, sest no ta on ju minu vend ja mul tegelikult pole selle vastu midagi, et ta mu toas on, kuid teadmata põhjuselt üllatab see mind siiski. Ehk seetõttu, et ta juba mõnda aega meie juures ei ela ja hakkan vaikselt juba leppima sellega, et mul pole siin korrusel enam naabreid.

„Ei,“ kostab Eriku vaikne hääl ning tema nägu on kahvatu, „ma vist ikka ei taha abielluda.“

Põmm...olen täiesti hämmingus. Mis nüüd siis? Kas keegi kuskil kõrgel võttis minu mõttelõnga ja keeras selle vussi või mida? Täitsa lõpp. Ei, ei, ei see on mingi nali.

„Eeeee...“ mõmisen läbi huulte, üritades aega võita, et mõtteid korrastada. Mida ma siis nüüd ütlema peaksingi. Oi kui tore, et sulle mõistus päehe tuli. Ei. Kindlasti mitte. Või peaks küsima, kas ta on aru kaotanud? Mida teha? Mida öelda?

„Kui sa praegu oma nägu näeksid, õeraas. Sa sureksid naeru kätte ära.“ kuulen Erikut naerma puhkemas. Ma lahvatan üleni punaseks, kuid mitte häbist vaid vihast. No on ikka nali ja veel minu üle. Täielik tõbras. Müksan vihaselt talle küünarnukiga ribidesse ja nean teda päris koledate sõnadega maapõhja.

„Kas sa tõesti uskusid, et ma jätan pulmad katki?“

Vaatan üksisilmi Erikut ja üritan mõista, millist vastust ta siis nüüd minult õieti ootabki.

„No ma arvasin, et võib-olla hakkasid sa kahtlema,“ lausun pilku voodile suunates, „vahel tuleb seda ette.“

„Ja kui oleksin hakanud, mida sa oleksid ette võtnud? Mind ümber veenma hakanud?“

Ta vaatab mind pingsalt, ilmselt oodates mõistliku vastust.

„Miks sa mind niimoodi pommitad?“ küsin taaskord silmad ainiti voodit jõllitamas.

„Veendumaks, et mu õeraas lepib ikka oma venna pulmadega. Ma pole sinust tegelikult siiani sotti saanud, on see ikka sinujaoks okei? Sa oled viimase aasta jooksul nii palju läbi elanud,“ ta peatub hetkeks, „igatahes ma siin mõtlesin igaks juhuks maad kontrollida.“ vahetab Erik kiirelt teemat, sest ilmselt tekitab viimase aasta sündmustest rääkimine ka temas teatud ebamugavust ja ma ei süüdistagi teda.

„Oh,“ libiseb vaid mu huultelt.

Kõik on ju tegelikult õige. Ma mõtlen, see, et ta muretseb. Mul pole tema tulevase kaasaga minevikus kuigi soojad suhted olnud ning see, et ta veidi enne pulmi minu nõusoleku pärast pabistab on vist igati õigustatud, kuid mul polnud tegelikult aimugi kui väga see võib talle korda minna.

„Olgu, sa ei pea midagi ütlema,“ lausub Erik, pilk kindlalt minule naelutatud.

„Seda, et ma polnud tõesti eriti vaimustuses sellest, et see,  kellega sa ühise tuleviku luua tahad on Kätlin, kuid sa oled minu vend ja mina olen õnnelik siis kui sina seda oled. Pealegi on Kätlin väga palju muutunud ja ma mõtlen seda tõsiselt, ta võib mulle isegi meeldima hakata. Lisaks, Erik, ma saan tädiks ja see on ilmselt maailma parim asi, mis minuga üldse juhtunud on.“

Ma vaatan oma venna heldinud pilku ja üritan aimu saada, mida ta mõtleb. Kas nüüd sai südame puistamist liiga palju?

„Sa oled armas!“ Erik silitab mu põske.

Kas ta praegu tõesti ütles mulle lihtsalt seda?

„Sa oled täna nii imelik.“ tögan ma teda, sest ma mõtlen seda tõsiselt, „Sa siis tõesti ei kahtle? Tahadki abielluda?“ küsin nii igaks juhuks veel üle.

„Pole kahtluski, õeraas!“ lausub ta sõnad, mis toovad, oh üllatust, kergeduse südamele. See oleks alles paras pauk olnud kui asjad oleksid nüüd katki jäänud. Judistan õudustundest õlgu.

Erik saadab mulle veel enne toast lahkumist ühe siira ja sooja naeratuse ja uskuge see oligi veel puudu, et minu päev ilusaks muuta. Maailma parima venna olemasolu ongi see, mida üks tütarlaps vajab.

*

Ma olen nii kuradi närvis. Miks? Ega mina ju ei abiellu. Ma olen ikka selline tohman, et karju või appi.
Silun veelkorra oma õrnroosat põlvedeni kleiti ning lükkan oma kõrgele seatud, lokkis hobusesabast eksima läinud juuksesalgu tagasi sinna, kus on selle koht. Tunnen end peeglisse vaadates kohe palju paremini, sest näen välja suurepärane. Hoolimata selles, värisevad mu käed kui haavalehed. Oh ei, miks see juba järgi ei anna?

Keegi koputab uksele. Ma ei torma, sest kuulen ema rangelt kõpsuvaid samme uksele minevat. Kindlasti on see Robin. Nüüd olen ma veel rohkem närvis, sest ma pole teda selle suure pulmamöllu tõttu sel nädalal praktiliselt näinudki. Liblikad hakkavad kõhus lendama. Heidan veel ühe tunnustava pilgu peeglisse ning suundun alumisele korrusele.

„Hei võõras!“ tervitab Robin mind oma muheda naeratuse saatel.

Ta kannab uskumatult kena ülikonda, nähes välja väga šarmantne. Mu silmad löövad teda nähes särama. Tervituse asemel langen ma talle hoopis kaela, et teda suudelda.

„Mis hei?“ küsin ma sosistades, näksates teda õrnalt kõrvalestast.

„Preilile ei kõlba?“ küsib ta kohkunut mänguliselt teeseldes.

„Hetkel peab kõlbama, aga kui me kohe minema ei peaks, siis sa juba nii lihtsalt ei pääseks.“ lausun ma suud maigutades.

Ta silmitseb mind otsustavalt.

„Ja me ei või hilineda?“ küsib ta peale pikka juurdlemist.

„Oh mis naljamees, panete mind punastama.“

Hetkeks ma isegi kaalusin ta pakkumist, kuid ei. Ma tõesti ei saa endale hilinemist lubada. Erik saaks ilmselt kreepsud ja kohe peale seda, ema ka ja siis hakkab kindlasti meie viimase vindi maakera sünnitama. Nii ei lähe.

„Me tõesti peame kohe minema! Pealegi, ema ootab meid väljas juba.“ lausun ma vabandavalt.

Robin noogutab nõusolevalt, võttes mul käealt kinni, et minna. Tõman veelkord sügavalt hinge, saamaks end veidi koguda. Nüüd see juhtubki ja ma olen selleks valmis. Pean olema.



Kohale jõudes olen pehmeltöeldes rabatud. Ma teadsin küll, mismoodi kõik enamvähem olema saab ja et suur osa peokoha valmis panemisel on Kätlini vanematel, aga et lõpptulemus saab olema nii ehe ja looduslik, poleks ma uskunud.

Kõikjal on helelillad, väikeste õitega  lilled, millele ma nime anda ei oskagi. Ning peokoha kõrval väreleb päikese käes sillerdav, tohutu suur järv ja kujutate ette, sellel on väike armas puust paadisild ja sillast veidi taamal, järvel, õõtsub paadisaun. See on kindlasti Eriku palvel. See tundub üsna suur, võib-olla on seal isegi väike ruum, sest Eriku puhul poleks isegi väistatud, et nad pulmaöö seal veedavad. See oleks tegelikult päris tabav.

Külalistele on seatud väikesed valged toolid, millele on kaunistuseks seotud samuti helelillad lehvid. Teerada toolide vahel on kaetud lillade õielehtedega. Kätlinile vist meeldib hoopis lilla, mitte roosa värv. Igaljuhul on kõik ahhetama panevalt ilus.

„Jumal küll, siin te oletegi!“ tirib Erik mind mu ahhetusest välja.

Vaatan talle küsivalt otsa, endiselt ümbritsevast jahmunud.

„Ma juba arvasin, et te ei tulegi.“ vadistab ta närviliselt edasi.

„Mis, hakkasid pabistama,“ tögab Robin Erikut, „see on täiesti normaalne.“ lisab ta koheselt kui olen teda küünarnukiga ribidevahele tonksanud.

„Mis siis kui midagi viltu läheb?“ küsib Erik käsi omavahel kokku hõõrudes.

„Tule, võtame midagi juua, et sa saaksid maha rahuneda. Kindlasti on ja saab kõik korras olema. Ära sina üldse muretse. Jäta igasugune muretsemine meie hooleks.“ rahustan ma Erikut, silitades tema selga pehmelt oma peopesaga.

„Aga...“ üritab Erik protesteerida, kuid juba ma pilgutan Robinile vabandavalt silma ja tirin Erikut külalistemöllust eemale.

„Erik, võta ennast nüüd kokku!“ käsutan ma.

Miks ta täna nii närvis on? Eile oli ta omadega küll täiesti korras. Mis lahti? Kas see on mingi tavaline reaktsoon meestel, et vahetult enne pulmi lüüakse verest välja ja hakatakse igasugu jaburaid asju välja mõtlema. Oh jumal, ma ei oskagi teda kuidagi aidata, sest tema närveldamine ajab mindgi närveldama.

„Heaküll! Kätlin saabub iga hetk, me peame nüüd minema! Oled valmis vennake?“ vaatan talle julgustavalt silma.

Ta hingab sügavalt sisse ja siis välja.

„Oh, teeme ära!“ lausub ta pahinal välja hingates.



„Jah!“ vastab Kätlin.

Ma ei kuule enam paaripanija juttu, sest olen lummatud Kätlini välimusest. Ta on nii särav ja õnnelik. Tõesti talle sobib rasedus. Ehki see teeb ta väga kahvatuks ja ilmselt on tal süda paha, sest ta ise on raseduse algusest saadik kurtnud, et iiveldama ajab ja kui enamik saavad sellest tundest poolel rasedusel vabaks, siis tema puhul nii hästi ei länud. Vaatan teda veidi murelikult. Hoolimata tema õnnest, joovastuses ja sellest siirast pilgust, millega ta Erikut vaatab, on ta nii pagana kahvatu, justkui oleks veri temast täielikult kadunud. See hirmutab mind.

„Jah!“ kuulen Eriku häält.

„Peigmees võib pruuti suudelda!“ kostab paaripanija ja külaliste aplaus ühekorraga mu kõrvu. Tõusen samuti püsti, et värske noorpaari auks aplodeerida.

Oi ei pisarad. Ma ei saa sinna midagi parata. Need lihtsalt voolavad. Süda teeb imelikke vingerpusse ja tõmbub rinnus tugevalt kokku. Kas rõõmujoovastus? Ma ei tea, mis see on, aga see tunne on üüratu ja ajab veel rohkem pisaraid valama. Robin ulatab mulle naeratades oma taskuräti. Miks tal see on? Kas ta teadis?
 
Aplodeerimine jätkub. Rõõm, mis Eriku ja Kätlini näolt peegeldub on nii nakatav. Pühin lootusetult oma pisaraid ja ei suuda siiani uskuda, et neid üldse valama hakkasin.

„Kõik korras?“ küsib Robin, kätt mu õlale pannes. Noogutan kiirelt vastuseks, et siis edasi töinata. Hea küll, võta ennast kokku aitab küll!

Kui hõisked ja aplaus on vaibunud ja noorpaar külaliste vahelt läbi kõndinud, et varsti valmistuda õnnitlusi vastu võtma, olen mina ka üksjagu rahunenud, kuid mulle teeb ikka miskipärast muret Kätlini kahvatu olek.

„Kas sa Kätlinit nägid?“ pöördun nina luristades ja tema taskurätiga seda pühkides Robini poole.

„Kallis, mis imelik küsimus? Ma arvan, et kõik nägid kui sina võib-olla välja arvata, sest sa vesistasid nii hullult, et sul see nägemine oli vist raskendatud.“

„Lõpeta!“ purskan ma naerma. Virutan talle käega vastu rinda.

„Mis sulle siis muret teeb?“ küsib ta.

„Ma ei teagi. Ta oli kuidagi imelik, haige või midagi.“ Mu pilk tõsineb jälle.

„Äkki rase, päris palju,“ üritab Robin loogilist seletust leida, „ära nüüd üle pinguta, oled liiga skeptiline.“

„Võib-olla.“

Teadagi, et oma silm on kuningas, suundun noorpaarile õnne soovima, sest mingi paha tunne kipitab ikka mu sees ja ei anna rahu. Mul on tunne nagu oleksin mingi tiksuv pomm, mis kohe lõhkeb. Miks ma end täna nii veidralt tunnen. Kas tõesti liiga skeptiline?

„Näed, saidki hakkama ja polnudki üldse nii jube.“ ütlen Erikut tugevalt kallistades.

„Oleks lihtsam olnud kui mu õde poleks lahinal nutnud.“ naljatab ta, võttes mind uuesti oma karusesse embusesse.

„Kätlin,“ suundun nüüd oma värske vennanaise poole, „tere tulemast perekonda!“

Ta naeratab mulle säravalt ning embab mind lootusrikkalt. Ma tõesti usun, et ta võib mulle meeldima hakata, kuigi tuleb tunnistada, et umbes aasta tagasi, poleks ma seda miljoni eest ka uskunud.

„Kas ma saaksin sinuga korraks omavahel rääkida?“ sosistan ma talle kõrva, et Erik minu murest haisu ninna ei saaks, kuigi kui ma praegu Kätlini minema tirin, siis on hais juba niigi üles keerutatud, kuid ma pean seda tegema, enda rahustuseks.

„Mis lahti?“ küsib ta ehmunult, kuid puiklemata tuleb ta minuga kaasa. Üritan ta rahvasummast eemale viia, kuid igalpool on inimesed. Liigume sujuvalt mööda sissesõiduteed piirkonda ümbritseva heki taha, et veidigi varju jääda. Ma ei taha kedagi ilmaaaegu muretsema panna ja võib-olla tunneb Kätlin end suurepäraselt, kuid siiski tunnen sügavat vajadust kõigele kinnitust saada. Mingi täielik paranoia on mind endasse imenud.

„Enely, sa hirmutad mind, mis lahti on?“ küsib ta nüüd juba erutatult.

„Ära solvu, sa näed tõesti suurepärane välja,“ manan kiirelt näole julgustava naeratuse, et teda veenda, „aga ma muretsen, et kas sinu tervisega on ikka kõik korras, sa oled kuidagi väga kahvatu, kas sa tunned end hästi?“

„Oh,“ imestub Kätlin, „ma abiellusin just, kõik on täpselt nii korras kui antud hetkel olema peab.“

„Oled sa... „ püüan taaskord protestida, kuid mind peatab auto, mis kihutab meie poole. Justkui mingi rakett lendaks meist mööda. Ei see ei lenda meist mööda, see jääb meie juures pidama. Edasine toimub nii kiiresti, et ma ei suuda isegi reageerida, veel vähem toimunust aru saada.

„Pruudirööv!“ karjub keegi räigel hääle.

Misasja? Mis rööv? Kes selle korraldas? Miks? Tõsiselt? Kõik need küsimused ketravad mu peas aina ringiratast. Vahin totra näoga seda koletut autot, mille klaasid on toonitud. Mina sellest küll midagi ei tea ja kui keegi oleks selle korraldanud, teadnuks ka mina. See ei ole õige.

„Kätlin, mis...“ üritan temaga kontakti leida, kuid kaks maskidega inimkogu on ta juba üsna tormakalt ja jõhkralt autosse lükanud. Oi ei. Vaatan paanikas ringi ja tahan karjuma pista, kuid häät ei ole, ega tule. Järgmine olen mina. Jõhkralt lükatakse ka mind autosse, hoolimata minu vastuhakule. Ma ei ole pruut, vastikud tolvanid, tahaksin neile öelda, kuid mingi hull hoiab kätt mul suupeal ja ega vist pole kahtlustki, et sellest, kes on pruut ja kes mitte, on nad isegi aru saanud.

See kõik on vale. Miks nad seda teevad? Kas see tõesti on korraldatud? Kuid kes? Ei jäta ikka kõik need painavad küsimused mind rahule.

„Mida kuradit?“ sajatan vihaselt tagaistmele lennates.

Mõlemad eesistmele istuvat inimkogu võtavad maskid peast. Eeee...kes kurat need veel on. Minujaoks on nad igaljuhul täiesti võõrad inimesed. Mida nad tahavad? Kui see peaks mingi nali olema, siis igaljuhul on see tõsiselt tobe nali ja selle korraldajal tuleb ikka väga palju seletustööd teha.

„Marek?“ kostab Kätlini vaikne hääl.

Vaatan Kätlini ehmunud näkku. Nüüd on ta kohe ikka täiega kahvatu.

„Kas sa tunned neid tüüpe?“ küsin üllatunult.

„Ta on mu eks!“ sisistab Kätnin mulle närviliselt.

Eks? Miks peaks sinu eks pruudiröövi korraldama? Kas ma mingis seebiooperis elan või?
„Jumal küll!“ sajatan täielikus hämmingus.

„Ma ei tahaks ninakas olla, aga jumalast on asi kaugel. Me oleme plindris, Enely.“ sosistab Kätlin, mulle lähemale nihkudes.

Jälle. Miks kurat kõik sellised asjad alati minuga juhtuma peavad. Pahadusemagnet või midagi sellist?
„Oooo, kas tõesti?“ iroonitsen.

Ma tean küll, et see pole ei õige aeg ega koht, kuid no mida ma siis tegema peaks. Tema eks, järelikult tema klaarida.

„Tee siis nüüd midagi!“ käratan oma püha vihadusega vist liiga valjult, sest mõlemad esiistmel istujad, pööravad oma irvitavad näod meie poole.

Vaatan Kätlini kahvatut nägu. Uskusin, et enam kahvatumaks minna ei saa, aga vist ikka saab, sest just praegu see juhtus. Kas asi saab siis nüüd ikka nii hull olla. See on ju ometi inimene, keda ta mingil määral tunneb. Just, siis ta teabki, et asjad on väga hullud. Oi issand, issand. Mis nüüd saab?

„Ma hakkan kohe sünnitama!“ laiatab Kätlin oma vägeva plaani.

No hea plaan tõesti. Pööritan tema poole silmi ja aiman, et see annab poistele veelgi rohkem irvitamiseks põhjust.

„Aaahh...“ karjatab Kätlin valjult, hoides oma kõhust kinni.

Tema valge kleit värvub tema käe all punaseks ning tema ilmes segunevad paanika ja meeleheide.
Misasja? See juhtub päriselt? Polegi plaan?

„Ossa kurat! Kuulge mehed, nüüd on perses värk, ausõna. See maakera siin tagaistmel hakkab kohe oma tuuma väljutama ja kui te nüüd kohe midagi ette ei võta, siis näete te ausõna pealt, kuidas naine sünnitab.“ hõiskan vist üpris veenvalt, sest pälvin mõlema tohmani tähelepanu ning enda tagaismel veritsevat pruuti nähes, kaob veri ka nende sitahakatiste näost.

„Mida vittu! Kuule Rait, see valges tibi solgib meie istmed ära!“ röögib Marekiks nimetatud mehehakatis.

„Palun Marek, mul on kiiresti haiglasse vaja!“ anub Kätlin oma eksi, pisarad silmis.

Näen mingit paanika virvet selle venna näos, kuid selle kaalub suurelt üle vist mingi kättemaksuhimu, sest sekund hiljem moodustub tema näole õel irvitus.

„Lõpppeatus!“ ütleb ta ja auto peatubki. Mõlemad kutid hüppavad autost välja ja järgmisel hetkel tiritakse välja ka meid. Mida? Ei, ei, nad ei saa seda teha. Lihtsalt niisama jätavadki sünnitava pruudi, koos kõige suurema hädavaresega teeäärde. Mida mina siis nüüd teen?

„Kuulge, hulluks olete läinud või? Mis teil arus on? Kas te tõesti ei saanud aru, et ta hakkab kohe sünnitama, asi on ju tõsine?“ lärman aru kaotades.

„Saame küll ja sellepärast me jalga lasemegi, see on ju täiesti võõras mure. Mina talle ju titte taha ei teinud.“ käratab ta vihaselt ning seejärel kaovad mõlemad kiirelt autosse ja auto kaob veel kiiremalt kui kunagi üldse ilmunud oli. Valguskiireusel.

Oo juma!

Katus sõidab täielikult ja pea hakkab ringi käima. Mu vennatütar tahab nüüd kohe ilmale tulla ja me oleme keset mingisugust pärapõrgut. Pulmakoht ei saa väga kaugel olla, kuid samas Kätlin ei pea isegi mitte lühikest maad vastu. Mida teha? Kus mu telefon on? Pagan kott on ema autos.

„Kas sul telefoni on?“ pöördun Kätlini poole, kes seisab kägaras, valus piineldes ja nuttes, teepervel.

Asi on väga hull. Nii palju verd ei tohiks olla. Midagi on väga valesti.

„Ma jooksen verd, Enely.“ halab Kätlin, pead kaotades.

Sööstan teda kiirelt rahustama ja üritan talle kuidagi toeks olla.

„Sul siis ei ole telefoni?“ küsin igaks juhuks uuesti, kuigi vastus on juba ilmselge.

„Heaküll! Katsu rahulik olla!“ palun ma väriseval häälel, silitades õrnalt tema selga.

Mida ma nüüd peale hakkan? Mul pole õrna aimu ka, kuidas sünnitust vastu võetakse. Kindlasti mitte kuskil pärapõrgus ja teepervel. See ei saa ju võimalik olla. Ma ei saa aru, kuidas nad said meid siia nii lihtsalt maha jätta, see on ju hull värk.

„Hääletame!“turgatab mulle järsku pähe mõte, mille ma valjult ja juba kahetsedes välja paiskan.
See ei meeldi mulle, aga kahjuks ei tule mul hetkel ka midagi paremat pähe ja ma ei lase ju oma vennatütrel siin teeääres sündida, ega ju?

„Hääletame? Mis siis kui mingi maniakk meid peale võtab?“ küsib Kätlin veelgi meeleheitlikumalt. Ta hääl on valust ja paanikas kõrgenenud.

„Kas sa tahad sünnitada siin või haiglas?“ küsin teda tõsiselt silmitsedes, püüdes teda oma plaaniga kaasa tuua. Minumeelest parem veidi maniakk kui mitte keegi.

„Siin ei sõida ühtegi autotki!“ sisistab ta läbi valuhoo.

Ma küll ei tahaks nii pessimistlik olla, aga ta hakkab  vist surema. Ta näeb tegelikult juba välja nagu surnu. Ma ei saa seda talle ju öelda, et kui me nüüd kohe kuskilt autot ei saa, siis ta sureb siin ära ja laps ka. Issand, kus me oleme, miks siin kedagi ei sõida. Poleks pidanud autos süvenema niivõrd nende tolguste kindlaks tegemisele. Oleks siis äkki oma asukoha kohta vähe rohkem teadlik. Mõtle, Enely, mõtle! Ma ei saa kuskile kaugemale ka abi otsima minna, sest Kätlin liikuda ei saa ja üksi ma teda siia ju ka jätta ei saa. Siis on kindlasti maniakid kohal nagu raisakotkad.

Vaatan ümberringi olevat metsa. Silman eemal metsa viivat teeotsa ja mu pilk jääb sellele pidama. Tundub nagu seal paistaks midagi punast. Kissitan silmi, et veidi nägemist teravustada. Puud varjavad vaatevälja.

„Kätlin, näed seda teeotsa seal?“ Näitan näpuga teeotsa suunas.

Kätlin tõstab oma vaevatud näo, et vaadata, kuid järgmine valuhoog sunnib ta uuesti kägarasse tõmbuma.

„Mis selle teeotsaga?“ pudistab ta läbi valu.

„Ma lippan korra sinna, see on siinsamas, ära muretse ja püüa palun rahulikuks jääda. Nõus?“ seletan oma plaani.

„Ära jäta mind üksi!“ anub ta.

„Ainult korraks, see on tõesti hädavajalik.“ lohutan ma.

Ma lippan teeotsani. Palun ole auto, palun ole auto, pomisen ma iseendale. Ja justkui nagu välk selgest taevast seisabki metsateel punane volkswagen golf. Jumal tänatud. Uudistan auto juures ringi, et kas seal läheduses on ka mõni inimene, kuid läheduses ei silma ma kedagi. Oh, ma ei saa ju võõra autoga lihtsalt minema kihutada, rääkimata sellest, et ma ei oskagi autot juhtida. Mida teha?
Kuulatan vaiksetl, kas on kosta kuskil kellegi häält. Äkki keegi telgib kuskil siin või teeb ükskõik, mida muud, kuigi ma ei tea küll, mida aprillis inimesed metsas teha võiksid, kuid kui on auto peab olema ka inimesi. Pööran pilgu autolt korraks tagasi suurele teele, et Kätlinile hetkeks pilk heita. Vähemalt on ta veel jalul, seega elab. Seegi hea.

„Kas ma saan kuidagi aidata?“ ehmatab kellegi hääl mind ringi pöörama.

Tore. Jälle mingi mees. Keskealine, aga peab mainima, et üsna kena. Kehaehituselt jube suur ja kui aus olla, siis ta hirmutab mind vähe. Kuidas nii suur mees nii väikesesse autosse küll mahub. Silmitsen kordamööda nii autot kui enda ees seisvat tumedajuukselist härrat.

„Eee...seda, et teil on auto, seega saate mind kindlasti aidata. Ärge nüüd ainult ära ehmatage, aga mu vennanaine hakkab seal teeääres kohe sünnitama. Pöördun, et käega Kätlinile osutada, kuid ehmatus võtab jalad nõrgaks kui näen tema liikumatut keha maas lebama.

„Palun aidake meid!“ anun käsi enda ees kokku pannes ja mehele paluvalt silma vaadates. Mul ei ole aega tema vastust ootama jääda. Ma pean Kätlini juurde minema, kuid õnneks või kahjuks, kuulen mootorit käivitumas.  Pöördun vaatama, mida härra plaanib teha. Loodetavasti mitte ära sõita.

Jooksen nii kiirelt Kätlini juurde kui mu hirmust nõrkenud jalad seda hetkel suudavad. Verd on liiga palju. Kõik on väga väga halvasti. Kas ta on surnud. Oh jumal küll. Mis nüüd saab? Mis lapsest saab? Mu pea pööritab hullumoodi ja korraks tunnen, et hakkan minestama. Ma ei suuda seda vaadata.

„Oot, oot!“ kuulen seda sama härrat lausumas ning tema tugevat kätt mind toetamas.

„Teie sõbranna vajab teid praegu, olge nüüd kena ja pidage vastu!“ lisab ta karmilt.

„Vennanaine, ta on mu vennanaine!" parandan ma teda, ise täielikus paanikas.

Härra abivalmis vaatab mind, üsna totral ilmel ja ma ei süüdista teda, sest pruutkleidis rase, vereloigus olev naine, koos mingi täieliku paanika Jaanikaga ei ole just igaäevane vaatepilt. Kiirelt, kuid ettevaatlikult krahmab ta Kätlini elutu keha oma kätevahele.

„Istu tagaistmele ja toeta tema pead!“ käsutab mees karmilt.

Teen nii nagu kästud. Mul pole õrna aimu ka, mis siis oleks saanud kui ma poleks teda leidnud. Me oleksime mõlemad siia teeäärde ära surnud. Kätlin verekaotusesse ja mina hirmu kätte.

See suur mees, selles väikses autos, on meie päästeingel. Kuulen läbi oma hirmunud mõtete, kuidas ta telefonis midagi räägib.

Arst. Haigla. Kiiresti. Tõsine. Sünnitama. Verekaotus. Kõik need sõnad eristuvad selgelt tema jutust. Ilmselt helistas ta haiglasse.

„Olge hea ja saatke meile kiiresti keegi vastu!“ käsutab ta telefonis.

„Pea vastu! Oma lapse pärast, ta vajab sind!“ sosistan ma, õrnalt Kätlini pead silitades.

„Mis kurat toimub?“ lõugab Erik üle haigla koridori.

„Sa said tütre. Tähendab said isaks.“ kokutan ma vastuseks.

„Sellest sain ma juba aru jah, aga mis kurat enne seda juhtus?“ kisendab ta nüüd täielikus hüsteerias.

„Tsss...“ üritan teda vaigistada, „selle peate te küll Kätliniga omavahel selgeks rääkima. Mina ei saanud ka päris täpselt aru.“ seletan talle, et ta mõistaks kui süütu osa minul selles loos on.

„Robin ootab sind väljas.“

„Palju õnne, Erik! Ma tean, et sa oled nördinud, et ei saanud oma tütre ilmaletulekut näha, aga põhiline on see, et nende mõlemaga on kõik korras.“ lohutan oma venda. Ta kallistab mind tugevalt ja kingib mulle kerge naeratuse. See rahustab mind.

„Mine! Robin ootab sind! Ta on pidanud sind niigi kaua ootama. Tead küll mida ma mõtlen.“ käsutab Erik mind.

„Andke siis mulle esimesena teada, mis vennatütre nimeks saab, eks!“

Eriku suu kaardub võimsaks naeratuseks.

„Kulla õeraas, nimi on meie printsessil ammu olemas ja peale tänast päeva me üldse ei kahtle ka, mis nimi talle panna.“

„Tõesti?“ üllatun ma.

„Ly.“ sosistab Erik mulle selle lihtsa, kuid üllatava nime kõrva. Tunnen, kuidas süda rinnus viiskummend täispööret teeb ja tõmbub suurest erutusest kokku.

„Oh,“ pühin silma tikkuvaid pisaraid, „nii ilus!“

Kallistan enne minekut Erikut uuesti.

„Enely, ära unusta, mida president kunagi ütles!“

Vaatan Erikut täiesti totral ilmel. President?

„Ma ei tea millest sa räägid.“

Naer kipub vägisi peale. Mis tal nüüd hakkas?

„Otseteed õnneni viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal.“ lausub ta minu arusaamatust väljendava ilme peale.

Otseteed õnneni viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal. See meeldib mulle. Kas tõesti president? Tänase päevani olin ma kindel, et Erik ei tea isegi, kes meie president on ja nüüd tuleb ta sellise asjaga lagedale.

Kindla jalgealuse, käänulisel rajal? Sellisel juhul ma tõesti loodan, et olen oma käänulise raja leidnud.
Liigun haigla eesuksest välja, et minna mehe juurde, kellega soovin selle raja, olgu see kui käänuline tahes, lõpuni käia.