Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Nii palavat ilma poleks siin Eestis küll osanud oodata. Selline tunne nagu kõnniksin kuskil Sahara kõrbes, mitte maanteel, mis viib Tallinna. Kindlasti ei olnud tark mõte viimasest bussist maha jääda, mis sealt pärapõrgust koju toob.  Eriti veel siis kui koju on umbes 20 kilomeetrit kõndida.

Nimelt tuleme Neleliga tema vanaema juurest, kes muidu on väga armas inimene, aga kui selleks, et tema maitsvaid pannkooke süüa, pean 20km koju kõndima, siis paneb mõtlema küll, kas järgmine kord tulla või mitte.

,,Enely, ära vaata mind sellise näoga nagu sa süüdistaksid selles mind, et me siin oleme!’’ hädaldas Neleli sellise hääletooniga, mis mind närvi ajas.
,,Vaatan ainukese inimese otsa, kes kella ei tunne! Sina ju ütlesid, et buss tuleb kella viiest, aga tegelikult läks viimane buss juba kell neli. ’’ lasin oma kõikvõimsa sarkasmi valla.
Olin ta peale lihtsalt nii vihane, kuid kui nägin tema torus huuli ja jonnakaid silmi, siis muutus mu tuju veidi paremaks, sest teadsin, et tegelikult ta mõistab enda viga ja kahetseb seda.

,,Olgu, ära porise ja aita mul parem välja mõelda, kuidas me siit nüüd koju kavatseme minna?’’ tegin sõbrannale ettepaneku, mida juba kahetsesin.

,,Oh mul tuli mõte!’’ kiitis Neleli võidurõõmsalt.

Ja ennem kui olin arugi saanud viibutas Neleli läheneva auto poole oma pöialt. Nüüd olin täiesti kindel, et kahetsesin oma ettepanekut. Ainult tema suudab selliste idiootsuste peale tulla, et hääletada.

,, Kas sulle on kuumus pähe hakanud või oledki peast soe? Kas sulle pole kohale jõudnud kui ohtlik see on?’’ käratasin Nelelile vihaselt, kuid sellest polnud enam kasu, sest auto oli seisma jäänud ja Neleli keksis juba rõõmsalt auto poole pikk blond hobusesaba lehvimas.

,,Tuled ka'' hõikas ta naeratades ja vaatas mulle küsivalt otsa.

Vaatasin kahtlevalt seisma jäänud autot. Selles istusid kolm poissi. Kõik tundusid päris nägusad, eriti juht. Kahte tagumisel istmel istujat mu silmad enam nii hästi ei seletanud.

,,Kaua ma pean ootama? Kas tuled või tahad jala minna? Muideks tuletan meelde, et siit on umbes 17 km veel!’’ vastas Neleli samasuguse sarkasmiga nagu mina seda ennist teinud olin.

Väga alatu temast, kuidas ta võis mulle nina alla hõõruda, seda kui pikk maa siit veel minna on.  Tema pärast me ju sellises olukorras olimegi. Mida ma tegema peaksin, minema võõra auto peale...jah...ei. Ei, ma lähen jala, hoolimata sellest, et ma siit paari kilomeetri pärast juba rooman või veel parem, keegi mu laipa koju lohistab. Või ikkagi minna sellesse autosse.  Võimalik, et nad polegi ju halvad inimesed, kuid sama palju on võimalik, et nad on sarimõrvarid, vägistajad või lihtsalt jobud.

Otsustamiseks polnudki enam aega, sest Neleli tiris mind juba auto poole, hoolimata minu jonnakale vastuhakule. Heaküll, oletame siis, et nad on sarimõrvarid, mis siis ikka juhtub, vaevalt nad kohe mind tappma hakkavad ja üldse kõige hullem, mis juhtuda saaks oleks see, et nad...tapaksid mind. Külmavärinad jooksid üle mu selja kui sellele mõtlesin. Tore oleks kui ema näeks lehte ja esikaanel oleks uudis kahest 17 aastasest tüdrukust, kes tapeti teel vanaema juurest. Loodan, et nad teevad seda siis kiiresti, põmm ja valmis, mitte ei piina.

Endalegi märkamatult istusin juba autos, juhi kõrvalistmel. Neleli oli ennast tagaistmele kahe teise poisi kõrvale juba mugavalt sisse seadnud. Mul hakkas pea ringi käima, ilmselt palavusest. Keda ma lollitan? Ilmselgelt on see hirmust. Ma olin hirmust lausa kange. Jõllitasin pingsalt auto esiklaasil olevat kärbest, kelle viimaseks maandumispaigaks oli selle kena auto tuuleklaas ja nüüd oli temast saanud lihtsal üks laip, mille kojamees varsti halastuseta minema pühib. Loodan, et minu saatus on määranud mulle veidike ilusama surma kui sellele vaese kärbsele.

,,Mis teie nimed on?’’ katkestas vaikuse üks poistest, kes istus tagaistmel.

,,Mauro, sa oled ikka täielik mühakas, ennem peaksime meie ikka ennast tutvustama!’’ noomis teine poiss tagaistmel oma sõpra ning toksas teda küünarnukiga sõbralikult vastu õlga.

,,Nii tüdrukud! Mina olen Sten, see ohmu siin minu kõrval on Mauro ja meie taksojuht on Robin!’’ lausus ennast Steniks nimetanud poiss kätega viibates igale poisile eraldi.

Muideks Sten oli keskmist kasvu blond ja väga tõmmu poiss, aga kuna hetkel oli väga soe suvi, siis oli see ilmselge, sest ega teised ka just lumivalgekesed polnud. Teised kaks olid tumedate juustega ja tundusid veidi pikemad kui Sten. Kuid mis kõige märkimisväärsem, mitte keegi neist ei kandnud särki ja minus tekitas see veidi ebamugavust. Neleli oli sellest kindlasti vägagi vaimustuses. Kõigi poiste kehad olid lihastes. Seega oletan, et trennita ei möödu neil ükski nädal.

,,Nüüd on meie kord!’’ kilkas Neleli rõõmsalt selga sirgu lükates.

,,Minu olen Neleli ja see tagasihoidlik neiuke seal eesistmel on minu sõbranna Enely.Ta tegelikutlt ei ole selline jonnipunn, aga ta pelgab võõraid.’’ Ütles Neleli edvistades ja käega minu poole viibates.

Kõik poisid jõllitasid mind. Muidugi tuleb selle eest tänada Nelelit. Nii piinlik oli,  mul oli tunne, et hakkan kohe punastama, kuid see vist ei jõudnud juhtuda, sest minu õnneks hakkas Neleli poiste vanuseid uurima.

Robin oli 19, Sten 20, Mauro 18. Kõige hullem polnudki. Arvasin, et nad on veidi vanemad. Edasine jutt sujus juba ladusamalt. Neleli tegeles poistega tagaistmel ja mina palvetasin, et jõuaksime juba rutem linna.

,,Oled koguaeg nii vaikne?’’ küsis Robin oma kõlava häälega. See hääl ajas lihtsalt hulluks ja see naeratus, mis tema nägu kaunistas pühkis minema kõik hirmu, mida olin autosse istudes tundnud. Lähedalt oli ta veel võluvam kui ennem väljast paistis.

,,Jah..Või tähendab ei, ainult võõrastega. Ja nagu mu hiilgav sõbranna juba mainis siis olen vahel jonnakas.’’ Vastasin kohmetult ning jõllitasin teda.

Kahetsusväärne oli ainult see, et ma mitte ainult ei jõllitanud teda vaid lausa õgisin teda oma pilguga. Ja mis veel jubedam, mu suu oli pärani lahti. Oi te ei kujuta ettegi kui häbi mul oli. Ilmselt arvab ta nüüd, et olen mingi veider tibi, kes pole kunagi palja ülakehaga kutti näinud. Mul pole vist kunangi nii piinlik olnud, kuid samas ma ei mõista, miks ma piinlikust tunnen, ta on ju täiesti võõras inimene ja kui ma siit autost elusalt väljun ei näe ma teda tõenäoliselt enam kunagi.

Panin suu kinni ja keerasin pilgu kõrvale ning vaatasin aknast mööduvat metsa. Mu pea käis endiselt ringi ja mul oli tunne nagu oleksin lõbustuspargis ja sõidaksin karuselliga. Või olid need liblikad? Kõrvalt aknast välja vaatamine tegi asja ainult hullemaks. Vaatasin otse ette ja minu üllatuseks paistiski juba Tallinn. Nelelil oli taga väga lõbus ja minu arvates oli ta juba algusest peale nendega seal tõsise jutusoone peale saanud.

,,Kas ma lasen teid kuskil siin maha või sõidutan koduni?’’ küsis juht viisakalt ja vähendas kiirust, sest olime juba linna sisse jõudnud.

,,Ei me läheme siin maha!’’ vastasin kiirelt, sest teadsin, et pean Nelelist ette jõudma, ennem kui ta midagi rumalat ütleb ja ma ei pääsegi siit autost.

,,Kindel, et...’’ alustas Robin. ,,Ei!’’ katkestasin teda ja andsin oma pahura pilguga märku, et mind ei saa ümber veenda.

,,Hea küll!’’ vastas Robin väärikalt ja naeratas mulle, mis mind millegipärast närviliseks muutis. Vähemalt ei hakanud ta rohkem vaidlema. Ainult Sten ja Mauro tegid jorisevaid hääli ja vaatasid Nelelile otsa, ilmselt selleks, et ta mind ümber veenaks.

Kuid ma ei raisanud hetkegi ega lasknud seda ka Nelelil teha. Tirisin tüdruku autost välja samamoodi nagu tema minu autossegi tiris.

,,Oota!’’ ütles Neleli nipsakalt ja liikus tagasi autoni, võttis kotist oma huulepulga ning kirjutas auto tagumise ukse küljeklaasile oma telefoni numbri.

See veel puudus. Nüüd saavad nad iga hetk meiega ühendust võtta. Olid jah kenad kutid, aga kas tõesti oli  vaja võõrastele inimestele oma number anda. Ma ei mõista alati tema käitumist, vahepeal ajab see mind isegi marru, sest kui aus olla siis olen äkilise iseloomuga ja praegu tahaksin talle tõesti korraliku keretäie anda, terve tänase päeva eest ja rohkemgi veel.



***
Nagu tavaliselt olen ma väga ebaviisakas ja unustan kõige muu kõrvalt ennast tutvustada. Nagu te kõik juba ilmselt aru saite on mu nimi Enely ja ma olen 17. Mul on suhteliselt lühikesed vaevu õlgadeni tumepruunid juuksed ja rohelised silmad. Neleli arvates käin liiga poisilikult riides, sest armastan pükse ja minu riidekapist on võimatu leida mõni kleidi või seelikutaoline riideese. Kuid seda pole mulle veel keegi ette heitnud, et näen välja nagu poiss, sest nii see pole. Mul on pikad ripsmed ja väga naiselikud näojooned. Ema arvates olen väga ilus, aga noh, kelle ema ikka oma lapsele ütleks, et ta on inetu.

Olen keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega, seega arvan, et peaksin endaga rahul olema, kuid tean väheseid teismelisi, kes on endaga rahul ja kahjuks ei kuulu mina nende väheste hulka, sellest on siis tingitud ka minu pükste armastus ja kleitide põlgus. Muideks üks asi, mis vajab veel kindlasti märkimist on see, et ma olen kaksik. Mul on kaksikvend kelle nimi on Erik. Vennana päris normaalne, aga tüdrukute suhtes on ta nagu magnet, sest näeb super kena väja, kuid kahjuks valib ta alati kaaslaseks mõne rõveda tibi. Pärast kurdab jälle, et teda on petetud, selliste tüdrukutega pole see mingi ime, ma arvan.

Panin juuksed kinni, jalga lühikesed püksid ja selga oma lemmiku T-särgi ning seejärel siirdusin kööki, et midagi süüa. Nagu arvata võiski, oli ema juba tööle läinud ja Erik nägi alles ilusaid unenägusi oma tüdrukutest. Otsustasin täna hommikusöögi vahele jätta ja jõin paar lonksu külmikust leitud mahlapakist. Ma tean, et kui ema seda näeks, siis saaksin praegu korraliku peapesu, aga kuna teda polnud võisin julgelt sellest pakist mahla endale kõrist alla kallata. Võtsin riiulilt ema jäätud taskuraha ja võtmed ning hakkasin uksest välja minema, aga ennem uksest välja astumist soovisin, et täna tuleks parem päev ja et väljas poleks  nii palav, kuid nagu alati mu soov ei läinud täide, sest väljas oli veel palavam kui eile ja mul jäi ainult üle loota, et ei tule sama kohutav päev nagu eile.

Otsustasin ennem Neleli juurde minekut poest läbi käija, et pudel vett osta, kuid ennem kui jõudsin sellele mõelda, põrkasin juba kokku oma päeva katastroofiga ja selle katastroofi nimi on Kätlin.

Nimelt on ta mu klassiõde, aga kuna praegu on suvevaheaeg, siis on tema viimane, keda ma näha soovin. Kõige hullem tibi, keda üldse kohanud olen. Praegugi nägi ta välja nagu plastikust Barbie nukk. Väga lühikese sädeleva seelikuga, 10cm-ste tikkkontsadega ja kohutavalt paljastava nabapluusiga. Krohvikihist, mis talle näkku oli valatud, ma parem ei hakka rääkimagi, sest see on tõsiselt shokeeriv.

,,Tsäöö Enely...Kuhu minek?’’ alustaski ta oma tibi juttu, mis ajas mul lausa  südame pahaks ja selles, et tal mõni kruvi logises olin ma täiesti veendunud.

,,Poodi! Kui sa tead mida see tähendab?’’ laususin talle silmi pööritades ja veidi norivalt.

,,Mis mõttes äää? Miks sa nii tõre oled alati? See kui sul halb tuju on ei ole minu süü.’’ Nurises Kätlin minu vastuse üle ja läks pettunud nägu tehes oma teed.

Tegelikult ma teadsin, et tal pole sooja ega külma sellest, mis ma temast arvan ja ega see mingi üllatus pole. Selliseid inimesi ei huvitagi muu kui ainult see, kas nad näevad piisavalt jõledad välja, kas krohvi on piisavalt ja kas lõhnaõli on nii palju, et ajaks silmad vett jooksma.

Tunnen sügavalt kaasa sellele kutile, kes talle vastu oli tulnud ja teda suudles. Kahjuks olid nad liiga kaugel, et näga, kes see poiss oli. Kuigi Kätlin vahetas mehi nagu oma aluspesugi. Mind oleks lihtsalt huvitanud, kes sellise tüdrukuga tahab ringi liikuda ja teda veel musitada. Jäkk, kuidas ta suutis? Nüüd peab ta kindlasti terve oma ilusa päeva krohvitükikesi köhima.

Õnneks on ta nüüd mu silma alt kadunud ja ma loodan, et sellel suvel ma teda enam nägema ei pea. Kuid kuna on suve algus, siis kaldun arvama, et ka see soov ei täitu.

Poes oli meeletult palju rahvast. Ukse juures seisis väike poiss, kes nuttis, sest pool tema jäätisest oli ära sulamise tõttu maha kukkunud. Uskuge või mitte, seda oli kurb vaadata, aga mis teha, elu on karm ja vahel kiusab see ka väikeseid.
Olin juba terve igaviku järjekorras seisnud kui lõpuks jõudis järg minuni ja ma sain oma vee eest makstud. Nüüd pidin veel Neleli kätte saama. Võtsin taskust mobiili ja valisin tema numbri.

,,Tsau Enely!’’ kostis juba teisel kutsumisel sõbranna rõõmus hääl.

,,Kus sa oled? Võiks kuskil kokku saada?’’  küsisin  ilma pikemalt mõttlemata.

,,Võiks jaa! Muideks mul on sulle üllatus ka. Räägi kus sa oled ja ma tulen kohe sinna! Sa ei usu oma silmi kui seda näed.’’ ütles Neleli väga elevil häälega.

,,Ma olen selle poe ees, mis mu kodu kõrval on, kas tahad siin kokku saada?’’ küsisin imestunult.

,,Okey, ma olen kohe seal!’’ vastas Neleli kiirelt ja lõpetas kõne.

Neleli käitumine oli väga veider ja see pani mind muretsema. Mis üllatusest ta küll rääkida võis. Igatahes ma loodan, et see on ikka hea üllatus, sest vastaseljuhul on mu päev totaalselt rikutud. Nojah, tegelikult selle rikkumisega tegi Kätlin juba vaikselt algust, seega ma ei imestaks kui veel hullemaks läheb.
Tuleb tunnistada, et Nelelil oli õigus öeldes, et ma ei usu oma silmi kui ma seda näen, sest nii see oligi, ma ei uskunud. Ei olnud võimalik, et Neleli nad kuskilt  uuesti üles leidis, mitte neid.

Neleli hüppas rõõmsalt autost välja ja tervitas mind lömastava kallistusega. Oli ju ilmselge, et tema oli Robini ja Steni ülesleidmise pärast seitsmendas taevas. Minus tekitas see ärevust. Minu kõhus toimus midagi, ei oska seda kirjeldadagi, nagu tornaado või midagi muud keerlevat.

Järgnev tõi kaasa veel ühe löögi minu nõrgestatud seisundile. Nimelt astus autost välja Robin ja see kohutavalt võluv ja särav naeratus, mis tema ilusat tõmmut nägu kaunistas oligi viimane, mida minusugusele inimesele vaja oli. Nüüd ei jäägi mul vist muud üle, kui üles tunnistada oma nõrkus, mis on mulle juba korra kätte maksnud, naiivsus. Ma lasen alati ennast kõigel ilusal võluda. Ärge arvake, et ma selle üle uhke olen, ma vihkan ennast sellepärast.

,,Tore sind jälle näha!’’ alustas Robin vestlust.

,,Pole jah päris ammu näinud!’’ vastasin tema viisakale tervitusele väga mageda naljaga, mida kogu südamest kahetsesin, sest ta ainult naeris.
Huvitav, kas ta naeris selle nalja peale või hoopis minu üle? Karta oli, et talle tegin nalja mina, mitte minu nali.

,,Miks te kahekesi olete?’’ Küsisin Robinilt mingi suvalise küsimuse, et enda häbi varjata.

,,Kas sa sooviksid, et oleksin üksi?’’ vastas ta naerdes minu küsimusele ja vot see oli alles julm. Ta teeb vist minu kulul nalja?

,,Loodad liiga palju?’’ see oli ainus, mida vastata oskasin.

,,Võib-olla! See oleks lihtsalt korraldatav olnud! Aga jah, meil oli plaan täna Steniga kahekesi olla, kuid õnneks suutsite teie selle plaani rikkuda.’’ Vastas Robin viimaks minu küsimusele.

,,Miks õnneks?’’ nõudsin seletust.

,,Lihtsalt Sten on vahel väljakannatamatu!’’ vastas Robin jälle naerdes.

,,Aga mulle tundub, et Nelelit see väga ei häiri!’’ laususin vaikselt endale ja vaatasin Neleli ja Steni poole, kellel tundus väga lõbus olevat. Tundub, et nad lausa meeldivad teineteisele. See veel puuduski, et Neleli armuks võhivõõrasse.

Mobiili andis taskus märku, et aku saab tühjaks. Unustasin selle eile laadima panna. Kartsin juba, et Stenil ja Nelelil on plaan tänane päev kahekesi veeta ja mind Robiniga kahekesi jätta. Pean tunnistama, et see oleks mulle isegi meeldinud...natukene, kuid ta on ikkagi võõras ja ma ei usalda teda veel nii palju, et julgeksin temaga koos midagi ette võtta.

Kuid ma eksisin. Sten ja Neleli otsustasid siiski seldskondlikult päeva mööda saata.

,,Mis te arvate kui teeks väikese väljasõidu?’’ tuli Sten oma päeva plaaniga lagedale.

Väljasõit? Mina ja Neleli nendega koos kuskile sõitma! See ei saanud ju ometi tõsi olla, see pole lihtsalt võimalik.
 
,,Jaa, lähme kuskile kaugele linnast!’’ oli Neleli Steni plaanist vaimustuses.

,,Oodake, mina olen autojuht! Kõigepealt peaksite minult küsima!’’ Ütles Robin oma sõna sekka ja tegi tähtsa näo pähe. See nägi nii armas välja, et ma kohe pean seda kirjeldama. Ta kortsutas veidi oma paremat kulmu ja muigas nii kavalalt, et isegi mina arvasin, et ta ei nõustu Steni plaaniga, aga nagu alati ma eksisin jälle.

,,Sa pole nõus?’’ küsis Neleli pettunult.

,,Olen nõus ainult siis kui Enely kaasa tuleb!’’ vastas Robin ja vaatas mulle kavalalt otsa.

,,No ei, mind te küll ei veena, ma ei tule mitte kuhugi!’’ protestisin koheselt, sest esiteks ma ei teadnud millisest väljasõidust nad räägivad ja teiseks, kuidas ma saaksingi nõustuda sellise idiootsusega.

,,Enely palun! Ära ole selline, see on kindlasti tore. Läheme kuhugi metsa matkama või midagi sellist. Noh oled nõus??’’ üritas Neleli mind veenda. Huvitav kas ta on segane peast või?

,,Metsa, võõraste inimestega? Kas teist keegi üldse orienteerub metsas? Mida me teeme seal, korjame marju?’’ asusin ennast kaitsma ja nende ettepanekut ümber lükkama.

,,Rahune, kui raske see metsas orienteerumine ikka on? Sellega saab iga titt hakkama!’’ kiitles Sten.

,,Titt võib-olla saaks, aga sina ei ole titt vaid täiskasvanu, kes arvab endast liiga palju.’’ Puiklesin endiselt minekule vastu.

,,Issand kui tõre!’’ lausus Sten naerdes.

,,Noh sõbranna...matkale minek?’’ küsis Neleli võidurõõmsalt, sest oli juba kindel, et ma nõustun.

Ja ega ta ei eksinudki, mul polnud plaanis tänast päeva üksi veeta ja kui endale valetamine ka lõpetada, siis oli ju ilmselge, et tegelikult olin mina see, kes sellele matkale kõige rohkem minna tahatis, kuigi

pelgasin natuke.

Kindlasti on väga väga palju kirjavigu, aga loodan, et mitte väga häirivaid.
igatahes on nüüd uus osa üleval ja ma loodan, et sellele osale tuleb ka palju palju kommentaare, sest see inspireerib ja innustab mind kirjutama.

2.peatükk

Matk

Uskuge või mitte, aga ma olin nõus. Ma olin nõus minema sinna pagana matkale või milleks iganes nad seda jaburust nimetasid. Nii rumal minust eks? Aga kahjuks ei ole nüüd enam midagi teha ja just sellepärast ma vihasena oma toas asju pakkisingi. Ma ei olnud vihane oma ,,armsa,, sõbranna peale ega nende poiste peale. Vihastusin enda lolli mõistuse ja jabura mõtlemise peale. Mis tehtud see tehtud. Nüüd tuleb lihtsalt minna ja see matk üle elada ja ma loodan südamest, et seal on lõbus või, et see matk on vähemalt talutav.

,,Kõik kaasas?’’ küsis Robin kavalalt naeratades.
,,Usun, et on!’’ laususin kindlalt, kuid lootes, et see nii ka tegelikult on, sest kui nüüd aus olla, olin rohkem rõhku pannud oma mõttevooludele kui asjade pakkimisele ja nagu alati on mul komme võtta kaasa palju asju, kuid kahjuks palju kasutuid asju.

,,Siis on tore, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib, eriti kui läheme matkama selliste spetsialistidega nagu seda on Sten ja Neleli!’’ katkestas Robin minu mõttelõnga.

Huvitav, mida see tähendama pidi? Kas ta kavatseb mind päriselt metsa ära eksitada. Kui ta seda teeb siis vihkan teda oma elupäevade lõpuni, kuid samas...! Rumaluste mõtlemiseks ei antud mulle lihtsalt aega, sest juba kuulsin Neleli vingumist, et nad on niigi kaua minu järele oodanud ja nad tahavad liikuma hakata.

,,Kas liigume?’’ küsis Robin rõõmsalt ja avas mulle viisakalt autoukse.

Noogutasin nõustuvalt ning istusin autosse. Ma ei tea miks, aga ma lausa põlesin seest. Võib-olla oli see sellest, et ma olin matkast lausa elevil, aga lihtsalt kartsin, et need inimesed ei ole päris need kelleks me neid pidasime. Õigemini, kelleks Neleli neid pidas, sest minu arvamus neist oli hetkel suure küsimärgi alla seatud ja kes teab, millal ma sellele suurele küsimärgile vastuse saan või kas ma üldse soovin mingit vastust, sest vahel on lihtsalt parem kui tõde ei tulegi päevavalgele ja jätab saladustesse ka endaga kaasnevad probleemid.

Hetkeks tundus, et sõit kulgeb rahulikult ja vaikselt, kuid siis kostusid tagaistmelt Neleli ja Steni kudrutavad hääled, mis mind kohutavalt närvi ajasid. Lausa nii närvi, et olin sunnitud Robinilt paluma raadio sisselülitamist, mida ta ka loomulikult minu palve peale tegi. Raadiost tuli hetkel Billy Talent- Fallen Leaves, mis õnneks kuulub ka minu lemmikute hulka.

Huvitaval kombel muutus ilm nii kiiresti. Alles kodust lahkudes säras taevas kõrvetav päike, aga nüüd kerkisid igast ilmakaarest kohutavalt tumedad äikesepilved. Ma loodan, et ilm täielikult meie vastu ei pöördu. See veel puudus, et äikest lööma hakkaks.

Äike on üks jubedamaid asju, mida mina tean. Meie maja on äike laastanud mitmeid kordi. Enamasti olin ma siis väike, kuid mäletan nii värskelt, kuidas välk meile majja lõi ja ma öösärgi väel koos oma pisikese Kustiga välja jooksin, et mitte äikese poolt tekitatud tulekahjus surma saada. Peale seda kardan äikesetorme ja mitte vähe. Ahjaa, muideks oli Kusti minu armas kass, kes möödunud aastal otsustas, et tal on aeg siit ilmast lahkuda. Ma olin kurb ja isegi väga, kuid tean, et ta läks siit rahus ja palju paremasse ja ilusamasse paika, kust ta mul alati silma peal hoiab. Igatahes, kui peaks välku lööma ja padu vihma sadama, nõuan mina koheselt koju sõitmist, vot nii.

Me sõitsime päris kaua. Ma arvan, et umbes tunnikese, mis tähendas seda, et ma olin kodust tunni aja kaugusel autoga, kuid jala tähendas see kõvasti rohkem kui mõni tund. See hirmutas mind veidi, kuid ma ei tahtnud ega viitsinud sellele enam mõelda. Tuleb ainult loota, et samal viisil nagu ma tulin, pääsen ma ka tagasi. Kuid nagu öeldakse: ,,Lootus on lollide lohutus!’’ Ilmselt ei jää mul muud üle kui sellega leppida, sest kui aus olla siis see lootusekiireke lohutas mind päris kõvasti.

Ma tean, et kardan võib-olla liiga palju, aga ma arvan, et see on ikka parem kui see, et ma ei kardaks, sest kui ma oleksin selline nagu Neleli, siis oleksin ma ammu kuskil teises ilmas, näiteks seal, kus Kustigi. Mõte sellest tundus korraks isegi ilus, aga see oli jabur mõtte ja kadus üsna kohe.

,,No nii kotid selga ja minekut?’’ kilkas Neleli rõõmsalt ja keksis juba metsa poole oma hiiglasliku pambuga. Mul oli heameel, et ma kaasa tulin, aga nii vaimustuses ma ilmselt polnud, sest lähenevad äikesepilved olid aina ähvardavamad. Huvitav, kas ma olin ainuke, kes neid märkas? Olgu mis on, aga mina ei hakka teiste tuju oma hirmude pärast rikkuma. Haarasin oma koti ning olin valmis sukelduma sinna suurde ja laia metsa.

Matka kõige jubedamad osad olid maha kukkunud puud, juurikad, künkad ja kõik selline, mille otsa mina oskasin ideaalselt koperdada, kuid õnneks pole ma nii koba, et esimese juurika ette kohe pikali langen, see tähendab seda, et ma ei ole jõudnud veel kõhuli prantsatada, millega Neleli on juba kümneid kordi hakkama saanud. Võib-olla oli see tema salakaval plaan, et tema üüratult viisakas ja mehelik Stennuke ta püsti aitaks. Ma tegelikult ei kahtle selles üldse, aga ei välistanud ka seda, et Neleli ongi hullem kobakäpp kui mina.

,,Kas te ikka teate kuhu me läheme?’’ küsisin metsas kahtlevalt ringi vaadates, sest kahtlesin, et keegi meist tagasiteed teab.

,,Aga loomulikult, järgnege mulle ja teate, et olete õigel teel!’’ kiitles Sten taas.

,,Ma ei tea, miks, aga ma arvan, et sa tahtsid ikka öelda, et siis oleme eksinud, sest praegu mulle nii tundub!’’ nähvasin talle üsna pahuralt vastu, sest olin juba suhteliselt paanika piiril.

,,Ma ei saa aru, miks sa käitud nagu tita ja siis arvad, et mina ka titt olen, miks sa vingud ja virised? Kui sa arvad, et ma sind siia metsa tahan jätta ja ära eksitada, siis miks sa tark linna tibi ise õiget teed ei otsi ja juba kodupoole ei kõnni, ah?’’ Karjus Sten vihaselt kõik välja, mis teda ilmselt juba terve tee vaevas ning marssis kiirelt metsasügavustesse.

Minu kõige suuremaks mureks ei olnudki see, et Sten minema läks vaid hoopis see, et Neleli vaatas mind nii pahaselt, et oleksin selle pilgu kätte vist ära surnud.

,,Kas sa kohe üldse ei või viisakas olla?’’ lisas ta veel oma tapvale pilgule ning jooksis Stenile järele.

No nii, nüüd läks päris hästi. Olin metsas, millest ei osanud iseseisvalt väljuda ja minu sõbranna armastas mind nii kõvasti, et jättis mind metsa kahekesi poisiga, kellel ilmselt polnud aimugi, kus me oleme, sest tema oli vist terve tee kindel, et Sten teab, mida ta teeb. Ainult mina võisin nii loll olla ja meie päeva ära rikkuda.

,,Mis me nüüd siis teeme?’’ küsis Robin vist veidi pettunult, kuid võisin seda ka endale ette kujutada.

,,Küll on tore, et sa seda minult küsid, aga kahjuks olin plaaninud seda vastust sinult saada!’’ vastasin Robini küsimusele sellise sarkasmiga, et see ajas teda naerma. Hea, et keegigi minu lolluste peale naerda suudab.

,,No sellisel juhul ei jää meil muud üle kui kahekesi õige tee leida?’’ ütles Robin kindlalt, kuid tema hääletoonist võis välja lugeda, et ka tema kahtleb, kas oskab siit pagana metsast välja minna.

,,Sa oskad?’’ küsisin kurvalt.

,,Ma ei tea, aga usun, et kuskilt peab ju välja saama.’’ Lausus Robin lohutavalt ja võttis mu käest kinni, et mind endaga kaasa tirida.

,,Oota, äkki me peaksime siin ootama? Võib-olla Neleli veenab Steni tagasi tulema, aga kui me siit liigume ja ära eksime, siis ei leia nad meid enam ülesse. Ja pealegi, ilma sinuta ei lähe nad ju koju, sest sina oled ju autojuht.’’ Seletasin võimalikult kiiresti Robinile, miks me peaksime paigal püsima.

,,Sa oled päris tark tüdruk, aga kui nad ei tulegi tagasi?’’ tekkis Robinil kohe küsimusi.

,,Kas Sten jätaks su metsa, kui teaks, et sa siit välja ei oska minna?’’ küsisin ehmunult.

,,Ma ei tea, kas Neleli sinu jätaks?’’ vastas Robin minu küsimusele samalaadse küsimusega. Uskuge see ei teinud mind üldse rõõmsaks, sest nad mõlemad olid minu peale pahased ja kui aus olla, siis Nelelyt tundes tean öelda, et ta on üsna kangekaelne ja väga kättemaksuhimuline. Seega olin ma päris kindel, et temast võib kõike ja kõige halvemat arvata.

,,Sten on metsas väga osav, sest ta on praktiliselt terve oma elu metsas veetnud, kuna tema isa on skaut ja nagu sa juba aru said on Sten päris isekas ja seetõttu, et tema on metsas osav, arvab ta, et me kõik oleme.’’ Vastas Robin lõpuks minu küsimusele.

,,Väga tark sinust seda mulle mitte mainida, eks?’’ Otsisin kohe endale õigustusi.

,,Sellisel juhul oleksid pidanud sina mulle varem mainima, et sul on plaanis Sten täna korralikult välja vihastada. Ja üldse, üksteise süüdistamine meid siit metsast kohe kindlasti välja ei aita, seega oleks parem kui sa ei hakkaks ennast rohkem õigustama!’’ pani Robin oma konkreetsete sõnadega mind kohe paika, mille peale ma teda päris pahaselt põrnitsesin. Teadsin, et tal on vägagi õigus, aga ei tahtnud, seda endalegi tunnistada, veel vähem temale.

Kiljatades kargasin Robinile kaela, sest järsk mürin ja kõmin, mis meieni kostus, ehmatas mind nii kõvasti, et oleksin tahtnud lihtsalt ära minestada. Kartsin nii kõvasti, et värisesin üle kogu keha. Mul oli häbi, sest olin kindel, et isegi Robin märkas seda.

,,Enely, see on kõigest äike!’’ üritas Robin mind rahustada ja ennast minu kägistavast embusest vabastada, et mulle otsa vaadata.

,,Ei, see ei ole kõigest äike, see on jubedus, see on hirmus ja kes teab mida veel see kõike ei ole!’’ üritasin Robinile selgeks teha, et minu jaoks ei olnud see lihtsalt äike.

,,Sa tahad öelda, et sa kardad seda?’’ küsis Robin murelikult, õnneks mitte naerdes, sest just seda ma arvasin. Olin täiesti veendunud, et see teeb talle nalja.

Vaatasin talle punastades otsa ja noogutasin õrnalt, sest mis seal enam salata, ma olin juba ennast nagunii reetnud. Vaevalt ta oleks uskuma jäänud kui oleksin seda eitama hakanud. Ta hoidis õrnalt minu nägu ning vaatas oma siirate silmadega mulle otsa. See oli ainus, mis mind hetkel rahustas ja korraks isegi unustasin, miks ta seda teeb. See ei häirinudki mind, kuigi ise arvan, et oleks pidanud, sest see pole õige, ta on endiselt minu jaoks võõras ja ma ei tea millised kavatsused tal minuga on.

,,Sa ei pea kartma, ma ei luba sinuga midagi halba juhtuda!’’ lausus Robin veelgi rohkem rahustavaid sõnu.

,,Kui sa tõtt tahad kuulda, siis see rahustas mind päris kõvasti, aga ma seisan keset metsavõõra poisiga ja ilmselt hakkab kohe sadama ja väga kõvasti, seega arvan, et nendest sõnadest ei piisa, et mind maha rahustada.’’ Seletasin üsna selgelt, et tahan siit juba ära ja et tema peab mind sellest tobedast olukorrast välja aitama.

,,Kas sa tõesti arvad, et ma jätaks su siia metsa kõdunema?’’ küsis Robin väga kavalalt ja tema näole tekkis kohutavalt õel naeratus.

,,Mida sa sellega öelda tahad?’’ nõudsin seletust.

,,Kas sa tõesti jäid uskuma, seda mula, et ma ei tea siit metsast väljapääsu?’’ seletas ta vägagi rahulolevalt.

,,Mida...’’ alustasin ärritunud häälega.

,,Palun! Ära hakka ennast üldse vaevama mõtetega, miks ma seda tegin ja mille jaoks! See lihtsalt oli vajalik ja kunagi ma kindlasti seletan seda sulle, aga mitte praegu.’’ Üritas Robin minu närvi minekut vältida.

Torm andis endast juba palju selgemaid märke, sest vihma hakkas sadama ja kõuemürin muutus aina kõvemaks. Peale selle hakkas möllama tugev tuul.

,,Me räägime sellest veel! Nüüd viid siit metsast mind kohe minema, sest ma ei kavatse siin enam minutitki veeta! On see sulle selge?’’ nõudsin kannatamatult.

,,Selles on sul õigus, et leidub paremaid paiku, kus sellest rääkida, pealegi kisub vist suuremaks tormiks.’’ Nõustus Robin minuga koheselt.

Asetasin selga koti, mille olin juba ammu maha pannud ja vaatasin käskivalt Robinile otsa, et ta ennast juba kiiremini liigutama hakkaks, sest minul oli juba külm ja ma olin täesti läbimärg. Lisaks kartsin praegu kohutavalt seda pagana äikest. Väljas hakkas juba pimedamaks minema ja välgusähvatused tihenema. Torm oli kohal ja tegeles parasjagu selle metsa rüüstamisega, kus meie viibisime.

Robin ei jõudnud sammugi astuda kui juba kostis tugev pauk ning selle järel ragin. Ma kiljatasin nii kõvasti, et endalgi läksid kõrvad lukku. Seejärel saabus pimedus. Ma ei tea kui kauaks, kas ainult hetkeks või pikemaks ajaks, aga mulle tundus, et toibusin koheselt. Ma lamasin metsa risus kui silmad avasin. Pead katsudes tundsin suurt valu. Tegelikult valutas igalt poolt. Mu jalg oli kuskil taga kinni ja ma ei saanud ennast liigutadagi. Torm kestis ikka veel ja oli palju ägedam kui ennem.

Otsides vaatasin ringi, et aru saada mis juhtus. Ma oli hiiglasliku puu okste vahel kinni ja minust mõni meeter eemal lamas teadvuseta Robin. Ma sattusin paanikasse, sest olin kinni ega pääsenud tema ligi. See kuidas ta seal lamas, oli lihtsalt hirmus. Ta oli täiesti elutu.
Hakkasin ennast nendest neetud okstest välja tirima. Kõikjalt oli nii valus. Oksad justkui oleks minu sees kasvanud ja mina pidin need endast välja tirima. Mu püksid olid täiesti katki ja igast katkisest kohast immitses verd.

Ma ei hoolinud sellest. Ma ei hoolinud mitte millestki. Tahtsin lihtsalt lahti pääseda,et saaksin Robinile lähemale, aga kõik jõupingutused olid täiesti kasutud. Ma olin nede okste vahel lootusetult kinni, ega suutnud ennast lahti päästa. Soojad pisarad jooksid mööda mu põske. Ma kartsin nii kohutavalt ja tundsin ennast nii kasutu ja abituna.

Kuulsin Robini valulisi oigeid. Oleksin tahtnud rõõmust kiljuda, sest ta oli elus.

,,Kas sinuga on kõik korras?’’ küsis Robin murelikult.

,,Ära minu pärast muretse, ma olen ainult kinni, ma ei pääse välja.’’ Valetasin veidi, et ta muretsema ei hakkaks, sest tegelikult olid mu mõlemad jalad nii valusad, et ma ei suutnud neid liigutadagi ja peast jooksis kõvasti verd.

,,Kas sina oled terve?’’ tundsin ka tema pärast muret.

,,Vist küll, aga ma pole kindel, sest tunnen ennast hetkel pannkoogina.’’ Seletas Robin oiates.

,,Issand, kas sa tõesti pead ka sellises olukorras nalja tegema?’’ küsisin veidi pahuralt, kuid samas oli mul kohutavalt hea meel, et ta suutis veel nalja teha, see tähendab seda, et ta ei ole ehk suremas.

,,Ma üritan ennast siit välja saada!’’ üritas Robin mind ilmselt rahustada.

,,Mina juba üritasin, aga olen täiesti lootusetult kinni.’’ Ütlesin kurvalt ja peaaegu nuttes, sest mul oli kohutavalt valus. Nii valu, et oleksin tahtnud kõvasti karjuda ja oma jalgadest lihtsalt lahti saada. Aga ei, ma ei tohi nuttma hakata. Esiteks see ei aita mind kohe mitte kuidagi ja teiseks ajaksin ma Robini oma ulgumisega kindlasti närvi.

Robin sikutas ja tiris kõvasti, kuid mulle tundus, et ka tema pingutused ei kanna vilja. Ilmselgelt ma eksisin, sest juba varsti oli ta minu juures. Ma pole vist kordagi teda nähes nii õnnelik olnud, kuid seekord olin ja isegi väga.

,,Miks sa seda tegid?’’ küsis Robin murelikult.

,,Tegin mida?’’ üritasin aru saada, mida ta silmas pidas.

,,Sinuga ei ole ju kõik korras, sa oled täiesti katki, kui nii võib öelda.’’ Selgitas Robin ning vaatas mind oma hoolitseva pilguga.

,,Mis tähtsust sellel enam on, ma olen siin kinni olenemata sellest, kas katkisena või mitte!’’ hädaldasin nagu väike laps.

,,Ma pean su siit kuidagi välja aitama, aga üksi ma sellega hakkama ei saa.’’ Üritas ta mulle selgitada midagi, mis mulle arvatavasti ei meeldi.

,,Mida sa silmas pead? Kas sa jätad mu siia üksinda?’’ küsisin ägestunult.

,,Ma ei tea, aga see tundub ainsa võimalusena.’’ Vastas ta ja hoidis kõvasti mu käest kinni.

,,Olgu, aga palun ära eksi ära ja tule ruttu tagasi, sest ma ausõna kardan kohutavalt!’’ andsin kahtlevalt oma nõusoleku.

,,Ma luban, et teen ruttu! Ma lähen ja otsin Steni ja Neleli ülesse!’’ ütles ta minu lohutuseks.

,,Kust sa tead, et nad ära ei ole läinud?’’ küsisin imestunult.

,,Ära päri, ma selgitan hiljem! Palun püsi siin, ma olen kohe tagasi!’’ ütles Robin ning seadis end minekule.

,,Nagu mul oleks võimalust siit kuhugi kaduda!’’ hüüdsin talle jäele, kuid ilmselt ta ei kuulnud seda, sest torm ei andnud märkegi sellest, et hakkab vaibuma.

Ma olin üksi. Ma tundsin ennast kui mahajäetuna ja abituna. Ainuke millele ma võisin loota oli see, et Robin saabub kohe varsti abiga ja ma saan koju oma pehmesse voodisse magama minna, sest olin kohutavalt väsinud ja kõik kohad valutasid. Pehme voodi oleks ainukene hea koht, kus seda valu unustada. Mu silmad muutusid aina raskemaks ja ma lihtsalt ei jõudnud neid enam lahti hoida ning need sulgusid. Ümisesin vaikselt ühte lauluviisi, et hirmu peletada, kuid siis kadus jõud ja ma kas kaotasin teadvuse või jäin magama.

Hetkega olin paigas, kus oli soe ja mitte mingeid märke tormist ega maha langenud puust. Ma olin täiesti terve. Mu jalgadel ei olnud ainsatki kriimu ja ma ei tundnud enam valu. Kuid siis järsku hakkas see kõik kaduma. Ma vajusin aina sügavamale pimedusse ja taas hakkasin tundma valu. Kõik ilus ja hea, mida olin selle lühikese hetke tajunud kadus veel lühema hetkega. Seda nagu polekski olnud. Siis saabus täielik pimedus ja ma ei tundnud enam midagi, mind nagu polekski.

Üritasin oma silmi avada, kuid see oli minu jaoks liiga raske. Tundsin enda näos midagi väga ebameeldivat ja pitsitavat. Üritasin sellest vabaneda ja see mul ka õnnestus, kuid keegi asetas selle tagasi.

,,Kullake, see peab olema, sa ei tohi seda ära võtta!’’ kuulsin ema rahustavat ja heldet häält lausumas.

Vaevaga avasin oma silmad, et veenduda, kas see saab tõsi olla. Kas ma polegi enam metsas kinni ja kas see emalik hääl sai tõesti kuuluda minu emale.

,,Ära muretse sa oled haiglas ja sinuga saab kõik korda.’’ Jätkas ema rahustamist.
,,Kas Robin on terve?’’ küsisin oiates, sest kõikjalt oli endiselt väga valus.

,,Põhimõtteliselt küll, aga ta murdis paar ribi. Arstid ka imestasid, et tal oli jaksu sind veel päästa. Kahju, et sinul nii hästi ei läinud.’’ Selgitas ema rahulikult.

,,Mida sa sellega öelda tahad?’’ küsisin ehmunult.

,,Sa murdsid jala, mõned ribid ja said tugeva peapõrutuse. Lisaks palju palju kriimustusi.’’ Lausus ema kurvalt.

Jah, ma tean, et ma peaksin tänulik olema, et elan, kuid on raske olla tänulik kui su jala- ja ribiluud on sodid. Isegi enesehaletsus ei aita, kuigi sellises olukorras kipub see tihti peale tulema. Ainus, mis mind lohutab on see, et ma ei ole ainuke, kellelel on mõni luu murdunud. Muidugi lohutuseks seda nimetada on pehmelt öeldes kuri, aga sedasi ei pea ma nii palju ennast haletsema.

Robini peale olin ma lausa kade, sest tema sai palju rutem haiglast koju, aga mina pean siin veel paar päeva konutama. Isegi kui ma koju saan, siis pean kolm nädalat selle tobeda kipsiga ringi komberdama. Minu meelest on päris mage pool suvevaheaega kipsiga veeta.

Minu üllatuseks isegi Neleli ja Sten käisid mind iga päev haiglas vaatamas. Ma ei oska öelda, kas need olid süümepiinad või neid tõesti huvitas, kuidas mul läheb. Igatahes, mina olin Stenilt juba oma lapsikuse ja tobeda käitumise pärast vabandust palunud. Tõsi, küll vastumeelselt, aga siiski. Ta vist isegi andis mulle andeks, aga kui aus olla, siis andeks palusin ma ka ainult selle pärast, et ta on Neleli ja Robini sõber.

Robin hakkas mulle aina rohkem meeldima, sest nüüdseks võin peaaegu kindel olla, et ta pole mingi pervert ega sarimõrvar. Pealegi ei jätnud ta mind metsa surema. See näitas teda juba heast küljest.

Õnneks sain ma täna haiglast välja. Need kohutavad haiglapäevad aina venisid ja venisid, kuid nüüd olin teel koju ja see rõõm, mis mind valdas oli seletamatu. Ma vist pole kunagi nii suure heameelega koju läinud, sest tavaliselt pole ma pidanud kodust nii kaua eemal olema.

Ukerdasin oma kohutavalt ,,lahedate’’ karkudega oma tuppa. Trepist ülesse ei olnud just kõige kergem saada, aga pole hullu küll ma selle kunsti ka kunagi ära õpin. Nimelt ei ole mul sellist lahedat isa, kes mind kätel oma tuppa kannaks. Õigemini võiks vist öelda, et mul polegi isa, sest ta elab Ameerikas koos teise naisega. Läks sinna oma karjääri tegema, kui meie ema rasedaks jäi. Lubas, et kui on seal jalad alla saanud ja meile sobiva elukoha leidnud, siis tuleb oma perele järele, kuid nüüd on sellest lubadusest möödas seitseteist aastat ning temal on nüüd uus perekond. Ilus naine, kaks ilusat tütart, kes on enamvähem sama vanad kui mina ja Erik ja paar aastat noorem poeg.

Võib jääda mulje, et on väga lahe, kui Ameerikas on sugulasi, aga lahe pole see siis kui su isa ei tahagi teada, kes meie oleme. Jah ta teadis, et tal oli Eestis ootamas naine ja kaksikud, kuid see teda ei huvitanud. Kui me Erikuga sündisime ja ema talle sellest teatada tahtis, ütles ta vaid seda, et temal on oma perekond olemas ja meie oleme talle kui võõrad. Ta ei tea isegi seda, kas sündisid tüdrukud, poisid või hoopis poiss ja tüdruk. Vaevalt see teda huvitabki. Ja kui aus olla siis mind ka enam ei huvita. Veel paar aastat tagasi ootasin ja lootsin, et isa tuleb tagasi või vähemalt võtab minu ja Erikuga ühendust, kuid ilmselgelt seda ei juhtunud ja nüüdsest tunnen, et see lugu pole isegi rääkimist väärt, veel vähem lootmist.

Viskasin kargud maha ning heitsin voodile pikali. Sulgesin silmad ning mõlgutasin niisama mõtteid, sest paraku ma ei osanud tõesti midagi lahedamat teha. Uskusin tõesti, et ilusate mõtete mõtlemine peletab igavuse. Minu ilusates mõtetes viibis ainult üks inimene. Tuleb tunnistada, et lõpetasin mõtlemise peaaegu kohe kui taipasin, kellele ma mõtlesin. Ma isegi ei tea, miks see mind ehmatas, aga praegusel momendil see lihtsalt hirmutas mind ja tundus vale. Ma ei teagi, kas tohiksin temale mõelda ja ma ei taibanud sedagi, miks ma temale mõtlesin.

Kahjuks pidin endale tunnistama, et mõtlen Robinile aina sagedamini. Ta siiski päästis minu elu ja see muutis teda minu silmis päris kõvasti. Mitte ainult ei muutnud vaid tekitas minus veidraid tundeid, millest ma veel päris täpselt aru ei saanud. Ma ei teadnud, kas tunnen sõprust või suurt kiindumust, aga ma teadsin, et need tunded hakkavad aina tugevamaks muutuma ja minu usaldus tema vastu aina suurenema.

Lebasin endiselt oma voodil ega osanud oma ajaga midagi peale hakata. Oleksin tahtnud välja minna, aga karkutega oleksin väljas piinlikust tundnud. Seega otsustasin siiski päeva oma toas voodis lesides mööda saata.

Mu pähe ei jõudnud veel uut mõttelõngagi tekkida, kui keegi selle juba katkestas. Kuulsin, kuidas midagi väikest ja kõva vastu minu toa akent lendas ja keegi üritas sosistades minu nime hüüda. Võtsin maast oma kargud ning koperdasin nendega akna juurde. Vaatasin üle akna serva alla ja minu üllatuseks vaatas mulle vastu Robin, kelle suul ilutses lai naeratu.

,,Mida sa siin teed?’’ küsisin talle vastu naeratades.

,,Tulin vaatama, kas keegi viitsib minuga jalutama tulla!’’ vastas ta kavalalt ning naeratas veel laiemalt kui ennem. Nii laialt, et nägin tema säravvalgeid hambaid.

,,Ja ei tea, kes see keegi olema peaks?’’ ütlesin naljatades.

,,Arvasin, et võib-olla sina tead! Ma tegelikult tulingi seda sinult küsima, kas sina tahaksid see keegi olla!’’ seletas ta oma kohalviibimist maailma kõige tobedama ja naljakama vabandusega üldse.

,,Võib-olla, et sul täna veabki ja sa leiadki selle kellegi!’’ vastasin naerdes ning käskisin Robinil veidi oodata.

Koperdasin oma karkudega võimalikult kiiresti ja hingeldades trepist alla. Ma ei tea miks ma hingeldasin, aga kindlasti polnud see sellest, et karkudega trepist alla tulemine võhma välja võtab, sest hingeldama hakkasin ma ennem kui ma treppini jõudsin.

,,Kus su auto on?’’ oli esimene asi mida ma Robinilt küsida oskasin.

,,Unustasin koju!’’ vastas ta naljatades. ,,Ja kes üldse autoga jalutamas käib?’’

,,Olin veendunud, et sina olied üks nendest, kes ei armasta jala käija!’’ ütlesin üllatunult.

,,Eksimine on inimlik, isegi sinu puhul!’’ lausus ta oma arvates lohutavalt, aga minu arvates irvitavalt.

,,Mida see pidi tähendama?’’ küsisin veidi solvunut mängides.

,,Seletan seda sulle teepeal, sest muidu ei jõua me jalutada. Usun, et sul võtab karkudega see pisut kauem aega kui muidu.’’ Ei lõpetanud ta nailjatamist.

,,Ja sina oled kindel, et ma kavatsen nende puujalgadega kuhugi jalutada?’’ küsisin karke talle näidates.

,,Jah, sest kui ma laseksin sul ilma nendeta tulla, siis oleks ma sadist, aga seda rõõmu ma sulle juba ei valmista.’’ vastas ta kindlalt ja ei kavatsenudki alla anda.

Oleksin tahtnud talle karguga virutada, sest ta tõesti irvitas minu üle ja seda kõige kohutavamal viisil, nimelt otse näkku. Miks see kutt kunagi alla ei või anda ja miks mina ei suuda talle kunagi ,,ei’’ öelda.

,,Kas sa irvitad minu üle?’’ võtsin viimaks julguse kokku ja küsisin seda temalt nii otse kui oskasid.

,,See on tõsine süüdistus!’’ vastas ta endiselt irvitades ning näitas suunda kuhu ta minuga jalutada kavatseb.

Jalutasime päris tükk aega niisama tühjast tähjast lobisedes või õigemini tema jalutas ja mina koperdasin oma karkudega nii viisakalt kui üldse võimalik.

,,Sa oled nii julm, kuidas sa võid mind sellises asjas süüdistada?’’ tõstatas ta viimaks taas teema mille olin algatanud juba päris kaua aega tagasi.

Jah me olime juba kaua jalutanud ja väljas hakkas juba hämaramaks ja jahedamaks muutuma. Olime rääkinud paljudest tähtsusetutes asjades, kuid selle teema jättis ta nagu magustoiduks või midagi sellist.

,,Mis sulle jõudis see alles nüüd kohale või?’’ küsisin irooniliselt.

,,Ei, aga see litsalt jäi mind kummitama. Ma ei taha, et sa minust sedasi mõtled. Ma pole kunagi irvitanud sinu üle! Vähemalt tahtlikult mitte!’’ lausus ta peaaegu, et kurvalt.

,,Sellisel juhul tekib sul neid mitte tahtlike momente päris harva!’’ ütlesin nüüd mina naljatades.

,,Ma loodan, et sa annad selle mulle andeks, sest see ei ole minu süü, et mu huumorisoon lekib korralikult ja pealegi on see täiesti süütu, ma ei mõtle sellega midagi halba, lihtsalt see võib vale mulje jätta.’’ Üritas ta oma ,,patust’’ välja rabeleda.

Seda oli päris naljakas vaadata. See oli nagu tema murdumine väga ebatavalisel viisil. Loomulikult andsin ma talle andeks, sest see oli lihtsalt nii naljakas, kuidas ta oma, enda arvates süütut viga, siiski vabanduse vääriliseks pidas ning julges seda ka tunnistada. Juguse kogumine võttis ju terve õhtu aega.

,,See oli kõige armsam vabandus, mida keegi minult palunud on!’’ laususin naerdes.

,,Ahaa, vahele jäid! Pole sa ise nii süütu midagi, naerad süütu poisi vabanduse üle.’’ Ütles ta muiates ning üritas minu arvates teemat lihtsalt mujale viia.

See tal ka õnnestus, sest sellel teemal me enam ei rääkinud. Kuna väljas oli nüüd juba tõeliselt pime, tegin ettepaneku koju tagasi jalutada, sest kartsin, et ema juba muretseb minu pärast. Iseenesest oleksin võinud Robiniga igavesti jalutada ja tema lekkivat huumorisoon taluda, sest mida rohkem ma temaga rääkisin ja teda kuulasin, seda rohkem ta minu mõtetesse tungis ja mind lummas. Mul oli raske mitte naerda iga tema nalja peale või vaadata tema laia võluvat naeratust, mis tekitas külmavärinaid üle kogu keha.

Seda kõike, mida ma tol hetkel temaga jalutades tundsin on lihtsalt võimatu sõnadesse panna, see oli nii võõras nii eriline ja segatusse ajav. Ma satun segatusse kui jään temaga kahekesi või õigemini mul tekib hirm kõik jälle ära rikkuda, seda võib isegi lausa paanikaks nimetada nagu mingi foobia, mingi ,,Robini foobia’’.

Kodupoole jalutamine läks kiirelt, nii on see alati kui seda ei taha.

,,Kas ma aitan sind tuppa?’’ küsis ta viisakalt ja osutas käega uksele.

,,Väga armas sinust, aga peale nii pikka karkudega kõndimist arvan, et see ei tekita raskusi!’’

,,Selge preili kõikvõimas!’’ naljatas ta.

,,Igatahes, kui sul tekib taas tuju oma auto maha jätta ja jalutada, siis helista!’’ laususin sõnad, mis nagu polekski olnud minu omad. Kas ma tõesti ütlesin seda?

,,Võid kindel olla, et oled esimene kellele helistan!’’ lausus ta ning kinnitas just seda mida mina ei uskunud.

Viisakusest aitas ta mu siiski uksest sisse ning lehvitas ennem lahkumis. Tundsin ennast jobuna kui ma talle laialt naeratasin ja vastu lehvitasin nagu väike laps.

Komberdasin külmkapini, sest tundsin ennast väga näljasena. Karkudega kõndimine on ikka paras trenn ja pealegi võtab see kogu energia. Ma lausa õgisin endale kohukesi näost sisse, ilma et oleksin külmakapi juurest ära läinud. Lõpuks kui taipasin kui tobe see on haarasin veel paar kohukest ja lükkasin külmiku ukse karguga kinni.

Ennem enda tuppa minemist astusin ema toast läbi, et talle head ööd soovida, kuid ennem kui jõudsin midagi öelda märkasin, et ema on millestki häiritud.

,,Ema, kas kõik on korras?’’ küsisin murelikult. Loomulikult ma teadsin, et kui midagi on, siis ta mulle sellest ei räägi, sest ta ei taha, et mina muretseksin.

,,Miks ei peaks olema, kallis? Ära muretse, olen lihtsalt väsinud!’’ vastas ta minu küsimusele naeratades, mis oli tema puhul üsna tavaline.

,,Hea küll ema, aga ma tean, et midagi on valesti ja sa ei taha mulle sellest rääkida!’’ ei andnud ma alla.

,,Aga räägime sellest homme. Olen üsna väsinud ja lähen magama, soovitan sul sama teha!’’ ütlesin ema matkides.

,,Head ööd, kallis!’’ lausus ema ning tegi mu põsele musi.

,,Head ööd sulle ka, ema! Kallis oled!’’

Hakkasin juba toast välja astuma, kui ema veel midagi ütles.

,,Muideks, sinu vend jäi ööseks sõbranna poole, nii et sul pole mõtet teda otsima minna!’’ ütles ta naeratades ja mulle silma pilgutades.

,,Sõbranna!’’ kiljatasin ma läbi hammaste.

,,Mis ajast tal on selline sõbranna kelle juurde ööseks minna?’’ küsisin jahmatunult.

,,Juba mõnda aega!’’ lausus ema rahulikult, sest imselt polnud see tema jaoks mingi üllatus.

,,Miks ta mulle midagi rääkinud pole? Tavaliselt saan mina ennem sellistest sõbrannadest teada kui sina.’’ küsisin pettunult.

,,Ega ta minule ka ei rääkinud, hea meelega, aga sa ju tunned mind, ei jäta ennem järele kui tean, mis toimub.’’ Lausus ema suure rahuloluga.

,,Selle eest ta veel maksab, et minule ei ole sellest rääkinud!’’ ütlesin emale naerdes ning läksin oma tuppa.

Uinusin koheselt kui voodisse heitsin ning terve pikk öö oli minu jaoks nagu üks tühine tunnike, sest ma magasin nii hästi, et ööd nagu polekski olnud. Ma vist pole aastaid nii hästi maganud.

Aknast välja vaadates nägin, et väljas polnud täna nii soe kui tavaliselt ja arvatavasti hakkab varsti sadama ning õuepeal paistsid mõned poriloigud, seega oli juba öösel veidi sadanud. Kuid selline ilm minu tuju ei rikkunud, sest ma pigem eelistan sellist ima sellele pagana kuumusele.

Mul polnud õrna aimu ka, mida ma täna tegema hakkan. Esiteks otsustasin minna alla uurima, kas Erik on mõistuse pähe võtnud ja vahepeal koju tulnud, sest ma teadsin väga hästi, et kui temal oli mõni sõbranna ei tõotanud see mitte midagi head.

Ta on mulle alati öelnud, et ma ei tohi oma nina tema asjadesse toppida, kuid kui tal midagi halvasti või valesti läheb olen mina esimene, kelle juurde ta nutma jookseb. Ma lihtsalt tahan vältida seda, et ta koguaeg valede inimestega suhteid looma hakkab, sest tema on see kes haiget saab. Ta on nagu pahade asjade magnet ja mina olen siis see, kes neid halbu asju pärast magneti küljest ära peab tõmbama. Nagu teada, siis tüdrukud arenevad kiiremini ja sellepärast on mul tunne nagu mul oleks kaks aastat noorem vend mitte minuga sama vana.

Kui ma trepini jõudsin kuulsin alt hääli. Keegi sõi ja ajas rõõmsalt juttu. Ma tundsin kergendust kui kuulsin oma venna häält, kuid see kadus koheselt, kui kuulsin veel ühte tuttavat häält, mida ma poleks eales osanud kuulda enda kodus. Ma oleksin nagu puuga pähe saanud. Mida tegi Kätlin meie kodus, meie köögi, meie laua taga? Kas ma ikka olin ärkvel või ma hakkan hulluks minema?

Liikusin nii kiiresti kui sain trepist alla, veendumaks, et kujutan seda endale vaid ette. Kuid kui ma alla jõudsin kostus koheselt Kätlini õõvastav tervitus: ,,Tsäo Enely!’’

Maailmas on miljoneid ilusaid ja toredaid tüdrukuid, miks just tema. Vahel tahaksin kelleltki küsida, mida mu vend valesti on teinud, et teda sedasi karistatakse? Erik on lihtsalt nii tore, nii hea ja nii armas. Kuidas ta hakkama saab selle juhmardi ja üdini litsaka Kätliniga, kes pealekauba pole ju üldsegi tema maitse.
Mida ma teen? Mida...?

,,Kas sinuga on kõik korras õeke?’’ katkestas Erik minu mõtted.

,,Ei, kuidas sa sedasi üldse arvata saad?’’ nähvasin talle vihaselt ning komberdasin oma karkudega trepist ülesse, et pääseda sellest õudusest.

Lukustasin ennast oma tuppa,sest olin nii vihane, et oleksin võinud vabalt alla minna ja sellele kahepalgelisele eidele karguga vastu hambaid virutada. Tahtsin suurest vihast isegi nutta, kuid polnud isegi selleks suuteline. Istusin voodil ja kägistasin ning tagusin rusikatega pattja. Tean, et see kõlab tobedalt, aga kuidagi ma pidin enda vihahoogu maandama.Tavaliselt ma nii närvi e lähe, aga praegu tundsin end küll tõsise närvihaigena.

Kuulsin kuidas keegi trepist ülesse kõndis ning minu toa ukse ees seisma jäi. See keegi tõmbas korraks sügavalt hinge ning alles siis kostis vaikne ja tagasihoidlik koputus uksle.

,,Enely palun, kas me saaksime rääkida?’’ küsis Erik veidi nõudvlt.

,,Kao ära! Mul ei ole sulle midagi öelda!’’ valetasin ma. Tegelikult oli mul talle palju öelda, aga hetkel ei olnud ma selleks valmis.

,,Ma tean, et sa oled selline Kätlini pärast!’’

,,Sul pole selle teadmisega midagi peale hakata. Sul pole õrna aimu ka, mida sa teed, sa isegi ei tunne teda õieti, vähemalt mitte õiget teda.’’ Laususin ma vihaselt läbi hammaste ning endiselt keeldusin talle ust avamast.

,,Palun ära räägi nii! Enely, ma ei taha sinuga tülitseda, sa tead, et see teeb mulle haiget! Palun!’’ ütles ta sellisel toonil, nagu keegi oleks teda piinanud.

,,Mine ära!’’ käskisin teda pahaselt.

Loomulikult ma teadsin mismoodi talle mõjub see kui ma temaga nii käitun ja teda tõrjun, teadsin, et teen talle kõvasti haiget, sest ta ei talu seda kui ma teda ükskõik millisel põhjusel eemale tõukan. Kuid praegu tundus see vajalik olevat, sest ma ei mõistnud teda ja tema mind.

Kuid nüüd, kui kuulsin, et ta lähebki, siis ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida. Tundsin kuidas kõigepealt üks ja siis veel ja veel pisaraid voolas minu põselt süles olavale käele. Praegu ma vihkasin ennast, sest tegin haiget kellelegi, keda armastasin nii palju, et seda pole võimalik sõnadesse pannagi.

Tundus nagu oleksid minutid möödunud nagu tunnid, ma lihtsalt istusin ja ootasin, kuni see neetud päev ükskord lõppeb, kuid see lihtsalt venis ja venis. Lõpuks polekski see midagi parandanud, sest nii või teisiti pean ma ju kunagi selle tõega silmistsi seisma, ma ei saa seda ignoreerida.

Veel ühed sammud tulid minu toa ukseni, kuid need olid teistsugused,kergemad ja aeglasemad. Teadsin, et need kuulusid minu emale.

,,Enely! Ma mõtlsin, et võib-olla on sul nälg...’’

,,Ema! Ma ei ole näljane!’’ katkestasin teda.

,,Aga, kallis sa ei ole täna midagi söönud, palun, ma tõin sulle midagi!’’ ei andnud ema alla.

Võtsin voodi kõrvalt maast oma kargud ja läksin ust avama. Kuulsin, kuidas ema minu komberdamist kuuldes kergendatult välja hingas. Kui ukse avasin nägin ema käes suurt kandikut koos toiduga, mille ta minu poole naeratades sirutas. Ta ei hakanud isegi midagi pärima vaid astus lihtsalt tuppa ning asetas kandiku minu öökapile ja seejärel lahkus. Ta teadis, et ma Kätlinit ei salli ja ta teadis ka seda, et ma polnud veel valmis sellest temaga rääkima.

Läksin vara magama, sest ootasin kannatamatult selle päeva lõppu. Ma tean, et minu jaoks ei muuda see midagi, aga vähemalt on üks päev, sellest lõputust õudusest üle elatud. Väga argpükslikult moel, kuid siiski üle elatud.

Ma tunnen ennast halva õena, sest ma ei tea kuidas oma venda selle plika eest kaitsta, kuid ma pean selleks mingi viisi leidma. Tunnen juba praegu, et seoses Kätliniga hakkab kohutavalt halbu asju juhtuma ja mitte ainult minu vennaga vaid meie kõigiga. Hoolimata sellest, et teen sellega oma vennale tohutult haiget, kuulutan ma sellele mõrrale sõja, millest kavatsen võitjana välja tulla.

Tänast päeva ei kavatsenud ma toas veeta, sest sellega raiskan ma ainult aega. Ma pean tegutsema ja võimalikult kiiresti.

Esiteks pean Neleliga kokku saama ja talle kogu loo ära rääkima, sest vajan abiväge. Tema muidugi saab kohutavalt naerda, sest ta lihtsalt teab kui palju ma seda eite vihkan ja tema pöörab kõik tõsise naljaks, nii et ma pole üldse kindel, kas ma saan temaga arvestada, kuid ma pean igat võimalust kaaluma ja pealegi mul on vaja rohkem mõtteid, sest mul endal pole õrna aimu ka, mida ette võtta.
Lasin emal ennast Neleli juurde ära viia. Kahjuks jäi tänu sellele mulle liiga vähe mõtlemisaega, sest ma ei teadnud kuidas seda kõike talle üldse rääkida. Mul oli lihtsalt nii häbi öelda oma parimale sõbrannale, et minu vend käib meie klassi lehtsabaga.

,,Tsau Neleli, ma pean sulle kohe midagi väga olulist rääkima!’’ ütlesin sõbrannale veel ennem kui ta jõudis arugi saada, et ma juba kohal olen.

,,Tsau! Enely mis lahti on? Kas asi puudutab sinu kangelast Robinit?’’ ütles Neleli juba praegi irvitades.

,,Ära irvita minu üle! Asi ei ole Robinis Neleli, asi on palju tõsisem.’’ Selgitasin sõbrannale.

,,Vau! Enely rahune maha, räägi siis, milles asi?’’ küsis ta nüüd juba tõsisemalt, mis mind veidi rahustas.

,,Sa ei usu kui ma sulle seda ütlen!’’ hakkasin juba keerutama.

,,Aiman juba, millest sa mulle rääkida tahad.’’ Ütles ta nüüd vägagi tõsiselt ja isegi see õel irvitus oli tema näolt kadunud.

,,Ei sa ei kujuta ettegi...’’ üritasin uuesti oma jutuni jõuda.

,,Enely, kui sa tahad mulle Kätlinist rääkida, siis ära näe vaeva.’’ Ütles ta veidi pelgavalt, sest kartis ilmsest minu reakstsiooni.

,,Sa tead juba?’’ küsisin üllatunult.

,,Enely sellest teavad juba kõik! Kätlin ei raisanud aega, vaid kuulutas seda kõigile, kes talle teepeale jäid.’’ Lausus Neleli sõnad, mis tekitasid tunde nagu oleksin juba lüüa saanud.

,,Kõik teavad?’’ küsisin veel kord.

,,Miks sa siis minule ei rääkinud, kas ma mitte pole sinu sõbranna?’’ küsisin mürgiselt.

,,No niipalju kui mina kuulnud olen, siis paljud räägivad sellest ja sinule ei rääkinud keegi sellepärast, et Erik keelas seda. Ta tahtis seda sulle ise öelda, seega ei olnud minul ega ka kellelgi teisel õigust sellest sinule rääkida.’’

,,Mõtleks kui tore, see hull eit on ikka debiilsuse tipp, miks ta seda teeb?’’ olin juba väga ärritunud.

,,Sa litsalt ei kujuta ette, kuidas ma teda vihkan!’’ ütlesin hambaid krigistades ja käsi rusikasse surudes.

Ma pole vist mitte kunagi kedagi vihanud, aga täna tundsin ma seda tunnet kedagi vihata ja mitte ainult vihata vaid kogu südamest vihata. Ma ei sallinud Kätlinit juba ennem seda ja nüüd ma ei osanud oma viha sõnadessegi panna. See võib kõlada lapsikult, aga hetkel on just sellised minu tunded ja ma ei tea, kudas neid alla suruda, et vältida rumalate otsuste tegemist ja säilitada selget mõistust.

Igatahes tean ma seda, et nii see asi ei jää, ma võtan midagi ette ja hävitan selle suhte iga hinna eest. Ma ei tohi lasta ennast kõgutada sellest, et Kätlin on sammukese minust ees. Pean leidma mingi trumbi, mida tema vastu kasutada. Selleks, et sellest üldse midagi välja tuleks, pean ma otsima abi inimestelt enda ümber. Ainus probleem on see, et inimeste leidmine, keda usaldada saaks on jõledalt raske.

Üks kelle peale sain kindlalt loota, oli Neleli,kelle abil saab kindlasti ka appi Steni. Loodetavasti aitab mind ka Robin, milles ma veidi kahtlen, sest mulle tundub, et ta ei ole sellist sorti inimene.

Neleli lubas mind aidata, et veenda Steni aitama, kuid Robiniga pean kahjuks ise rääkima. Ma isegi ei kujuta ette, mida ma talle ütlen või kuidas ma sellist ettepanekut talle üldse teen. Ma juba kujutan ette tema nägu, millega ta mind vaatab, kui ma talle sellest räägin. Kindlasti arvab ta, et ma olen mingi hull õde, kes ei luba oma venna lähedale mitte kedagi ja kes tahab oma venna elu lihtsalt ära rikkuda. Kindlasti arvavad paljud sedasi, aga ma ei hooli eriti sellest, mida teised arvavad, aga sellest mida Robin arvab hoolin ma küll ja isegi väga.

Hoidsin mobiili kõvasti käes ning silmitsesin ekraanil olevat Robini numbrit. Kogusin julgust, et helistada. Iga kord kui olin juba peaaegu valmis nupule vajutama tõmbusin tagasi ning viskasin mobiili voodile. Kolmandal katsel vajutasin julmalt nuppu ning kuulasin pingsalt, isegi hingamata, kuidas kutsuv toon minu kõrvu tummistas.

,,Enely?’’ kostis teisepoolt üllatunud hääl.

Vaikisin, sest mulle ei olnud veel kohale jõudnud, et kutsumine lõppes.

,,Kas kõik on korras?’’ kõlas teisepoolt jälle Robini uudishimulik hääl.

Kõhklesin veidi ennem kui vastasin, sest kuulsin Robini häälele lisaks laulu Shaggy-Hey Sexy Lady, mille peale oleksin tahtnud naerma puhkeda, kuid loomulikult hoitsin ma end tagasi.

,,Minuga on kõik korras!’’ vastasin lõpuks kui olin end veidi kogunud.
Imestasin, et ta veel kõnet ei katkestanud. Kui aus olla, siis mina oleksin küll sellise kõne ammu kinni pannud.

,,Räägi siis mis sind vaevab?’’ alustas Robin uuesti juttu.

,,Kas sul on veidi aega?’’ küsisin nüüd juba julgemalt.

,,Aega milleks?’’ ei lõpetanud Robin minu küsimustele küsimustega vastamist.

,,Kokku saamiseks!’’ asusin viimaks asja kallale.

,,No selleks tarvitseb sul öelda ainult koht ja aeg!’’ ütles ta naerdes.

,,Tule sinna parki, mis jääb minu kodu lähedale, kella 18.00, ootan sind seal!’’

,,Selge!’’ ütles Robin ning katkestas seejärel kõne.

Viskasin jälle telefoni voodile, võtsin voodi kõrvalt maast oma kargud ning koperdasin peegli ette, et end veidi kohendada, kuid peeglist vaatas vastu kohutav vaatepilt. Jube endale tunnistadagi, et see olin mina.

Otsisin kapist kohe riided, mis nägid välja kõvasti paremad kui eelmised hilbud. Nimelt panin selga oma tumeroosa topi ning oma lemmikud lühikesed teksapüksid. Kohendasin veidi ka oma juukseid, et reaalselt ka veidi parem välja näha.

Kuna pidin minema jalgsi oma kallite kargukestega, siis varusin rohkem aega, et õigeks ajaks kohale jõuda, sest tobe oleks ise hiljaks jääda. Paraku alahindasin ma ennast liigselt, sest jõudsin kohale ligi 15 minutit varem.

Lasin pilgul korraks üle pargi käija ning nagu alati oli park tühi, sest siin ei käi peaaegu kunagi mitte keegi. Võib-olla on see sellepärast, et park on väike ja asub suhteliselt äärelinnas. Lõpude lõpuks kui päris aus olla, siis ega siin väga midagi muud teha polegi kui istuda. Kuid selle eest on see vaikne koht ja siin on hea salaplaane sepitseda, mis hetkel oli minu eesmärgiks.

Istusin vaikselt pargipingil ning ootasin ja lootsin endamisi, et Robin ikka nõustuks mind kuidagi aitama, sest mul ei olnud veel aimugi, mida ma ette võtan, sest nagu alati loodan ma, et keegi aitaks mul midagi väga geniaalset välja mõelda.

Mulle tundus, et olin seal juba istunud vähemalt 10 minutit, kuid kella vaadates pidin pettuma, sest olin oodanud ainult viis minutit ja see oli masendav. Seda, et ta tulemata jätaks pole mul vaja karta, selles olen ma enam kui kindel, aga aeg venis ja see muutis mind nii kärsituks, et vahepeal tuli pähe mõte jalga lasta. Samas jätaks see kohutavalt halva ja ebaviisaka mulje ning see tähendaks seda, et mingisugust abi ei ole mul mõtet enam üldse loota.

Sulgesin silmad, sest soe õhtupäike paitas õrnalt põski ning kõik see pani unustama, miks ma üldse siia tulnud olin, see oli meeldivalt rahustav ja korraks ma isegi unustasin Kätlini.

Korraga kuulsin kellegi vaikseid ja hiilivaid samme oma seljatagant liginemas, mille reetsid väikesed puuoksakesed, mis raske jala all praksatasid. Arvasin hetkeks, et Robin oli kellegi kaasa võtnud ning uudishimulikult keerasin pead, et näha tulijaid.

Tulijaid oli kaks ja mõlemad olid minu jaoks täiesti tundmatud. Järsku käis kõik nii kiiresti, keegi kolmas, kes ilmselt oli tulnud hiljem teiselt poolt asetas käe mu suule, et ma ei saaks karjuma hakata. Tundsin tema higist ja tugevat kätt oma suul, mis pigistas seda nii kõvasti, et ma ei saanud korralikult hingatagi.

,,Parem hoia oma energiat selle jaoks, et sa saaksid meid hoolega kuulata, sest meil on sulle üks tähtis teadaanne edastada!’’ sosistas kutt, kes hoidis mind kinni, kuigi ta teadis, et ilma karkudeta ei saa ma kuhugile joosta.

,,Tulime sulle ütlema, et hoia ennast Kätlini elust eemale, sest muidu ei lähe hästi ei sinul ega ka sinu lollakal vennal!’’ sosistas ta nüüd mulle juba täiesti kõrva sisse ning naeris õelalt.

See lause võttis põlved nõrgaks ning mul polnud jaksu isegi enam rabeleda.

,,Su vend on täielik tola, ega tea mille sisse ta ennast mässib, kui ta teeb tegemist sellise eidega nagu Kätlin!’’ ütles teine poiss veel lisaks ning viskas mind suitsukoniga.

Lõpuks lasi mind kinni hoidnud kutt mu lahti ning tõukas mind maha ning sülitas veel järele, kuid õnneks nad siis lahkusid. Olin nii ehmunud, et ei taibanud ennast kohe püstigi ajada vaid lihtsalt põlvitasin seal maas, ega julgend isegi vaadata, kas ähvardajad on silmapiirilt kadunud. Järsku tundsin kellegi käsi enda õlgadel, mis panid mind võpatama, sest kartsin, et nad tulid tagasi.

,,Enely, mida sa teed?’’ kuulsin tuttavat häält ja tundsin küsija kohe ära, kuid eelmisest ehmatusest veel toibumata ei suutnud ma midagi vastata vaid puhkesin nutma ning mõni sekund hiljem tundsin õrna ja lohutavat kallistust.