Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Vastu tahtmist avasin silmad, sest olin veel liiga unine, et rõõmsalt ärgata. Oleksin tahtnud veel magada, kuid aknale langevate vihmapiiskade sabin häiris mind ning tahest tahtmata hakkas uni vaikselt kaduma. Vaatasin oma toa ukse kohal olevat seinakella, mis näitas alles kaheksat. Vaatasin veelkorra aknast välja ning kohe kui mulle oli kohale jõudnud tõsiasi, et väljas ei ole täna päikest muutusin reipamaks. Mulle meeldis selline ilm nagu oli täna. Just selline sombune, mitte liiga märg ilm, aga vähemalt ei olnud seda meeletut palavust, mida ma tõsiselt pelgan.

Võtsin voodi kõrvalt kargud ning komberdasin võimalikult vaikselt kööki, et mitte kedagi äratada. Oletasin, et kõik magavad veel, sest oli laupäeva hommik ja isegi ema, kes tavaliselt on suhteliselt varajane ei ärka laupäeval nii vara.

Köögis valitsesgi täielik vaikus, kõik magasid nii nagu olingi arvanud. Vahepeal oli nii mõnus üksinda köögis hommikusööki süüa ja asjade üle järele mõelda. Mõtlemiseks ma seda ilusat hommikut aga raisata ei soovinud, seega otsustasin midagi süüa teha. Tahtsin ema ja Erikut üllatada, kui nad ärkavad ning nende jaoks on nagunii üsna ebatavaline kui mina süüa teen, eriti veel hommikul. Täna olin aga hoopis teistsuguses tujus ja soovisin oma päeva veelgi rõõmsamaks muuta laupäeva hommikuste traditsioonilisete pannkookidega mustsõstra moosi ja külma piimaga.

Külmkapist võtsin piima ja natuke mune ning seejärel komberdasin oma karkudega mööda kööki ringi, otsides kappi, kust võiks jahu leida. Õnneks olid pannkoogid üks selliseid toite, mille valmistamisega sain hakkama ka kinnisilmi. Valmistasin taigna ning seejärel võisingi küpsetamist alustada. Kiirelt valmis üks pannkook teise järel ja endalegi märkamatult olin küpsetamisega ühelepoole saanud. Haarasin taldrikult ühe pannkoogi, määrisin sellele veidi moosi, keerasin selle sõrmede vahel rulli ning kugistasin selle endale alla. Kui olin juba oma teise pannkoogiga ühelepoole saanud, kuulsin kellegi raskeid samme trepist alla tulemas. Eeldasin, et see oli Erik, sest ema kõndis alati väga vaikselt ja üldse mitte nii lohakalt. Varsti ilmuski nurga tagant välja Erik, kes nägi välja selline nagu poleks öö otsa magada saanud. Mind see eriti ei üllatanud, sest ta nägi alati hommikuti selline välja.

,,Hommik!’’ pomises ta vaikselt ning viipas lohakalt käega.

,,Hommik! Padja oleksid võinud voodisse jätta!’’ ütlesin endamisi naerdes.

,,Sa oled nii vaimukas õeke...’’ ütles ta ringutades ning seejärel haaras taldrikult ühe pannkoogi. ,,Ja mailma kõige armas kokk!’’ lausus ta pannkooki mäludes.

,,Miks sa nii vara üleval oled’’ küsis ta nüüd juba veidi reipamalt.

,,Seda peaksin mina sinult küsima. Üsna ebatavaline, et sa nii vara ärkvel oled.’’ Ütlesin vaikselt pomisedes ning piilusin äsja lugema hakanud ajalehe tagant välja.

,,Mul on jah täna mõngingad plaanid. Ei saanud ju päeva maha magada.’’ Selgitas Erik olukorda.

,,Räägi siis!’’ käskisin ajalehte kokku voltides ning seejärel viskasin selle ükskõikselt lauale.

,,Muidugi...!’’ ütles ta naeratades.

,,Noh..!’’ sosistasin ning liikusin talle üle laua lähemale nii, et olin peaaegu kõhuli laua peal.

,,Unista edasi!'' Ütles ta naerdes ning sikutas mind õrnalt hobusesabast, mille olin lohakalt ennem pannkookide valmistamist teinud.

,,Erik...’’ porisesin vakselt ,,miks sa mulle rääkida ei taha?’’ küsisin ning saatsin talle kurja pilgu.

,,Sest ma tean, et see ei meeldi sulle ja ma ei taha sinu head tuju rikkuda. Üldse, miks sa täna nii heas tujus oled?’’ küsis ta kavalalt naeratades.

,,Sa vahetad teemat!’’ jonnisin edasi.

,,Jätame parem selle jutu!’’ ütles ta justkui iseendale.

,,Sa tahtsid mulle eile midai rääkida!’’ vahetas Erik jälle teemat, kuid seekord ei püüdnudki ma teda takistada.

,,Jah, ma tahtsin sulle rääkida, et Georg või noh meie isa on tagasi!’’ sosistasin vaikselt, sest kartsin, et ema võib kuulda.

Erik vaatas mulle küsivalt otsa ning lõppetas sõrmedega laual trummeldamise.

,,Millal? Mida ta tahab?’’ nõudis Erik vastuseid, millele ma ei osanud vastata.

,,Ma ei tea millal ta Ameerikast Eestisse tuli, aga mina nägin teda eile ja seda miks ta siin on ei tea ma ammugi.’’ Selgitasin olukorda.

,,Sa nägid teda?’’ küsis Erik üllatunult.

,,Ja, ma isegi rääkisin temaga. Ta käis siin eile kaks korda. Esimest korda käis lõuna ajal, ennem kui ma arsti juurde minema hakkasin ja teist korda siis kui ma õhtul koju tulin. Ema istus temaga siin meie elutoas ja nad arutasid midagi.’’ Vuristasin talle ilma pausiteta ette kõik, mida teadsin.

,,Millest nad rääkiksid?’’ ei jätnud Erik oma küsimuste esitamist.

,,Erik ma ei tea millest. Tean ainult seda, et ema on tema poolel ja tahab, et me ta ära kuulaksime.’’ Vastasin ning vaatasin Erikut nägu krimpsutades.

,,Ebareaalne, me pole teda elusees näinudki. Seitsetesist aastat!’’ pomises Erik endamisi.

,,Sa ei kavatse teda ju kuulata?’’ küsisin imestunult.

,,Kas sina ei taha teda ära kuulata?’’ küsis Erik jälle sosistades.

,,Nalja teed? Loomulikult mitte ja loodan, et sina seda ka ei tee.’’ Laususin vihaselt.

,,Sul on õigus. Ta ei ole meie isa ja ta ei kuulu meie eludesse. Ta ei ole seda ära teeninud!’’ sisistas Erik läbi hammaste, tõusis ning kadus oma tuppa.

Erikul oli õigus. Loomulikult ei olnud Georg ära teeninud isegi seda, et me teda kuulaksime ja miks me oleksime pidanudki. Üleüldse ei mõista ma, mida ta meist saada tahab, kas ta tõesti arvab, et ema annabki talle andeks ja võtab ta tagasi. Sellisel juhul ei tunneks ma oma ema ära, see lihtsalt ei oleks loogiline.

Ma ei kavatsegi kogu tänast päeva raisata selliste asjade peale mõtlemiseks. Koristasin natuke köögi lauda ning seejärel läksin oma tuppa mobiili otsima. Lülitasin selle sisse, sest polnud seda eile enam teinud, kuna kartsin, et keegi helistab ja langeb samuti minu viha ohvriks. Valisin Neleli numbri ja helistasin. Lasin pikalt kutsuda, aga keei ei vastanud. Ilmselt ta magab veel, ega taha kelleagi rääkida või siis lihtsalt ei kuule.

Oleksin tahtnud välja värsket õhku hingama minna, aga ei tahtnud üksi karkudega välja minna. Kuidagi ebaturvaline tundus, seega otsustasin mõned tunnid toas veeta, seniks kuni Neleli tagasi helistab.

Mõtlesin, et lähen alla televiisorit vaatama, kuid ennem kui jõudsin oma toa uksegi avada, helises mobiil. Kiirelt komberdasin mobiili võtma ja nägin, et helistaja oli Neleli ema, mis oli veidi kahtlane, sest seda juhtus päris harva, et tema mulle helistas. Ennem oleks ta minu emale helistanud kui minule.

,,Kuulen!’’ vastasin kõnele.

,,Enely! Sa pead kohe meie poole tulema Neleliga on midagi lahti, palun tee ruttu!’’ kuulsin Neleli ema paanilist ja värisevat häält. Mulle tundus, et ta nuttis, kuid võisin selles ka eksida.

,,Aga...’’ tahtsin asjas selgust saada, kuid ta katkestas mind.

,,Sa pead siia tulema ja ise nägema! Kas tuled?’’ küsis ta hääletoonil, mis oli kohe kohe täielikult murdumas.

,,Jah, ma olen nii kiiresti kui võimalik seal!’’ laususin viimased sõnad ning lõpetasin kõne.

Kiirustades hakkasin ema tuppa minema, vaatama kas ta on juba ärkvel, kuid oma toast välja astudes kuulsin, kedagi all kolistamas. Kiirelt liikusin alla, oleksin isegi trepil peaaegu kukkunud, kuid õnneks jäin siiski püsti.

,,Ema!’’ hõikasin teda juba poolel trepil, mille peale kuulsin tema tasast kõndimist.

,,Enely! Mida sa kolistad seal?’’ küsis ema ehmunult.

,,Kas sa saaksid mind kohe Neleli juurde viia?’’ küsisin hingeldades, sest see karkudega ringi tormamine võttis täielikult võhmale.

,,Kas sellega on tõesti nii kiire?’’ küsis ema veidi pahuralt.

,,Ema! Sellega on väga kiire!’’ laususin nõudvalt ning saatsin emale ühe õela pilgu.

,,Olgu! Lähen vahetan riided!’’ nõustus ta ning seadis sammud ülesse.

Tõmbasin ka endale õhukese pusa peale, sest tundus, et väljas on päris jahe ja pealegi sadas õrnalt vihma. Närviliselt karke mudides ootasin ema, kes oli üleval juba liiga kaua. Tahtsin teda juba hõigata, kuid siis kuulsin tema rahulikke samme, mis mind närvi ajasid, sest ta polnud ikka veel taibanud seda, et asjaga oli kiire.

,,Kas lähme juba?’’ küsisin kärsitult ning vaatasin küsivalt emale otsa.

,,Võtmed, võtmed...!’’ ütles ta vaikselt endamisi ning hakkas koridoris ringi vaatama.

,,Kuhu sa nad panid?’’ küsisin aina rohkem ärritudes.

Näha oli, et minu närveldamise tõttu hakkas ka tema vaikselt närvi minema ning ennast veidi kiiremini liigutama. Vaatasin ka ise veidi ringi, et võtmeid kiiremini leida ja polnudki eriti kaugele vaja vaadata.

,,Siin! Läki nüüd!’’ ütlesin emale võtmeid visates.

Õnneks ei olnud Neleli juurde pikk maa ja ema ei saanud minult väga midagi pärida, sest esiteks ma ei teadnud isegi, mis lahti oli ja teiseks ei olnud ma kindel, kas võin sellest üldse talle rääkida, sest miks muidu Neleli ema ainult mulle julges helistada. Arvan, et ta ei tahtnud asja suure kella külge pana, sest selline ta juba kord oli. Tema jaoks on alati tähtsam olnud see, mida inimesed arvavad ning mulle on jäänud mulje, et Neleli heaolu ei ole talle kunagi eriti korda läinud. Sellest siis ka minu üllatus kui ta nii murelikult helistas.
Mu peast jõudis selle lühikese aja jooksul läbi käia nii palju igasugu jaburaid mõtteid, kuid õnneks ei jõudnud ma mitte ühegi juures põhjalikult kaalutleda, sest juba varsti nägin Neleli maja paistmas.

,,Kas ma ootan su ära?’’ küsis ema uudishimulikult.

,,Ei ema! Ma saan nüüd ise! Sa võid koju minna!’’ laususin veidi kamandavalt.
Olgu, helista kui midagi on! Eks?’’ käskis ema.

Hüppasin ühel jalal auto tagaukseni ning võtsin sealt oma kargud ning koperdasin nedega majani.

Ennem kui uksekella lasin tõmbasin sügavalt hinge, sest olin juba pabistama hakanud. Kuulsin kellegi kiireid samme ukseni kõndimas juba ennem kui kella jõudsin lasta, seega ei pidanud ma vajalikuks seda teha ja lihtsalt koputasin.

,,Issand kui tore, et sa siin oled!’’ lausus Neleli ema ning hakkas mind kiirelt tuppa tirima.

,,Mis siis juhtunud on?’’ küsisin ärevalt ning vaatasin Neleli ema hirmunud silmadesse.

,,Ma ei tea! Ta ei räägi mitte midagi, lihtsalt istub seal enda toas ja vaatab tühjusesse!’’ selgitas ta olukorda ning jälle kuulsin tema häält murdumas.

,,Kas ma võin minna?’’ küsisin viisakusest, kuigi teadsin, et ma võin.

,,Mine kallike, mine!’’ ütles ta ning saatis mind Neleli toani.

Kõheldes koputasin tema toa uksele, sest arvasin, et veidi alatu oleks sinna lihtsalt sisse sadada. Ükskõik millises olukorras ta ka polnud. Peale väikest pausi koputasin uuesti, sest keegi ei vastanud. Hakkasin juba ise ka endast välja minema, sest mu pähe hakkasid kogunema jälle igasuguseid jubedaid mõtteid.

,,Ma arvan, et sa võid sisse minna!’’ ütles Neleli ema mulle kätt õlale pannes.Nogutasin talle ning seejärel avasin vaikselt ukse. Kõik see, mida Neleli ema oli rääkinud vastas tõele. Tuppa sisenedes nägin voodil istuvat tüdrukut, kes meenutas mulle kedagi, kuid ei olnud päris see elujõuline ja lustakas tüdruk, keda pidasin enda sõbrannaks. Ta lihtsalt istus seal, kallistas patja ning vaatas tühjusesse. Ta poleks nagu märganudki, et ma tuppa sisenesin.

Vaikselt liikusin talle lähemale, sest esimest korda elus, kartsin temaga rääkima hakata. Ma ei tundnud teda äragi. See ei olnud see tüdruk keda mina teadsin. Nelelit sedasi rivist välja lüüa oli peaaegu, et võimatu.

Istusin vaikselt ta voodiäärele ning lihtsalt vaatasin oma abitut sõbannat, keda piinas miski ja mina, kes oleks pidanud talle toeks olema ei suutnud isegi midagi öelda, mis oleks teda kasvõi lohutanud või ilmaruumi tagasi toonud. Tundus, et ta viibis üldse kuskil mujal, mitte siin meie juures. Kuskil palju kaugemal.

Vaatasin ta käsivart, mis ta veidi läbipaistva pluusi alt välja paistis ning mille alt võis selgelt näha suuri sinikaid ja verevalumed. Tundsin, kuidas miski mu sees keerama hakkas ning klomp kurku tekkis.

,,Neleli? Kes seda tegi?’’ küsisin vaikselt ning tundsin, kuidas miski kurgus pitsitama hakkas.

Nägin Neleli silmanurgast allavoolavat pisarat ning see oligi viimane piisk minu karikasse. Võtsin ta tugevalt enda embusesse ning ei suutnud ka ennast tagasi hoida vaid nutsin koos temaga.