Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Olin täiesti üllatunud pargis toimuvast või õigem oleks vist öelda, et ma olin täiesti endast väljas. Täiesti uskumatu, et Kätlin oli selliseks asjaks üldse võimeline. Loomulikult tahtsin ma sõda, aga kas see siis tuleb tõesti sellisel viisil lahendada. Tahaks loota, et nii need asjad päris ei lähe, sest vastasel juhul pean ma küll politseisse pöörduma.

Asja hea külg oli see, et ma sain tänu pargis juhtunule ilma keerutamata Robinile kogu loo ausalt ära rääkida ning uskuge või ei ta oli nõus. Ta isegi ei kahelnud enne kui mulle oma nõusoleku andis. Ta lubas isegi mind aidata plaani väljamõtlemisel, juhul kui mul endal midagi head pähe ei tule. Loomulikult ei saada ma Kätlinile Robinit, Maurot ja Steni ähvarduseks nagu tema saatis mulle oma sõbrad hoiatuseks, aga ma usun, et midagi palju paremat mõtlen ma küll välja.

Ma pean talle kuidagi ligi pääsema ja temast rohkem teada saama. Peab ju leiduma mingi nõrk koht kust teda lüüa.

Huvitav, miks Robin nõustus nii kergelt mind aitama, kas minu venna saatus läheb talle siis tõesti nii väga korda või teeb ta seda sellepärast, et korda lähen talle hoopis mina. Raske on keskenduda mingi vett pidava plaani väljamõtlemisele kui minu peas keerlevad sellised mõtted.

Iga päev mõtlen ma temale aina rohkem. Robin siin ja Robin seal. Selline tunne tekib juba, et kogu minu elu keerleb nüüd tema ümber, kuigi minu käitumise järgi võiks vist öelda, et mina keerlen tema ümber nagu mesilane meepoti ümber. Seega on Robin mesi ja mina mesilane, kes on meest täielikult sõltuvuses.

Ma ei suuda uskuda, et ma sellistest asjadest praegu mõtlen. Ma pean keskenduma millelegi palju olulisemale.

Ja siis järsku minu peas oleks justkui mingi pomm plahvatanud, kust seest lendasid minu pähe igasuguseid rumalaid ja häid mõtteid. Mesilane on Kätlin ja mesi on Robin, mille kaudu pääsen ma Kätlinile lähemale. See on nagu söödaga mängimine. Jääb ainult üle loota, et saak ilusasti õnge läheks.

Samas tekitab see mõte minus hirmu ja kohutavalt ängistust, sest kahjuks pean ma tegema haiget oma vennale. Mul on seda raske teha, kuid mul ei jää muud üle. Ma parem riskin sellega, et ta hakkab mind vihkama kui sellega, et Kätlin rikub tema elu ära.

Nüüd pean leidma jälle sobiva hetke, kuidas sellest Robinile rääkida. Arvatavasti jääb ta nõusse, sest oli ise lubanud mind aidata, kuid ma ei saa ka välistada seda, et tema arvates on minu plaan nii tobe, et ta lihtsalt keeldub mind aitamast. Mis tundub mulle tõenäolisem kui nõustumine.

Loomullikult tean ma ise ka, et plaan on väga riskantne ja väga jabur, aga just sellepärast ma usungi, et see kõik toimib, sest kui see ei toimi rikun ära enda ja Robini elu, rääkimata sellest, mida see kõik minu vennale teeb.

Läksin täna veidi varem magama, sest olin kogu selle pargis juhtunu ja plaani pärast nii ärevil ja teadsin, et magama jäämine võtab naunii tunde aega. Esiteks mõtlen veel pikalt sellele, kas plaan ikka toimib, siis sellele kuidas seda Robinile rääkida ja veel nii mõndagi muud, mis segab uinumist.

Hommikul ärkasin päris värskena ja kuna olin hästi välja puhanud olin kohutavalt näljane, kuid siiski heas tujus. Õigemini vähemalt nii heas, kui see hetkel üldse võimalik sai olla.

Otsustasin täna süüa ära korraliku portsu mune ja peekonit ning lootsin siiralt, et ema on ka täna varane ja jõuab ennem tööd mulle seda valmistada. Mitte, et ma ise ei oskaks või ei tahaks, aga tema teeb seda alati nii suure heameele ja armastusega, et nenede maitse on lihtsalt kümme korda parem kui minu valmistatud hommikusöögil.

Minu õnneks nii see ka oli. Ta oleks justkui minu mõtteid lugenud sest soojad munad ja peekon ootasid mind juba taldrikul ning nende värske lõhn tungis mulle ninna juba trepil.

,,Tere hommikust, kallis!’’ ütles ema rõõmsalt.

,,Kas oled elevil?'' lisas ta oma hommikutervitusele veel ka veidra küsimuse.

,,Elevil? Millest sa räägid ema?’’ küsisin emalt üllatunud nägu ees.

,,No me ju pidime täna arsti vastuvõttule minema! Kas sa oled juba unustanud?’’ ütles ema nüüd ise üllatunult.

,,Miks? Kas vara ei ole veel kipsi ära võtta? See on ju olnud alles veidi alla nädala! Mitte et ma ei tahaks sellest juba lahti saada!’’ seletasin emale enda üllatunud oleku põhjust.

,,Jah kallis, ilmselt kipsi ära võtmiseks on vara, aga see ei tähenda, et arts ei taha sind üle vaadata, ega siis luumurd naljaasi pole, peab jälgima, et see ikka ilusti kokku kasvaks.’’ Seletas ema.

,,Aga sa pead ju tööle minema?’’

,,Tõsi, aga ma arvan, et kui ma ülemusele helistan ja ütlen, et pean sinua arstile minema, saab ta kindlasti aru!’’

,,Ei ema, mitte mingil juhul ei taha ma, et sul ülemusega minu pärast mingid jamad tulevad, see töö on sulle oluline ja kui sa peaksid sellest ilma jääma, siis oleme tõsises jamas. Parem on kui ma ise arsti juurde lähen!’’

,,Aga kuidas?’’ küsis ema murelikult.

,,Ma lähen bussiga või midagi!’’ ütlesin emale samal ajal kui sõin oma ülimaitsvat hommikusööki.

,,Enely, ma ei usu...’’ tahtis ema oma seisukohta võtta, kuid takistasin teda.

,,Palun ema, ära muretse. Tead ma helistan Robinile ja küsin, ka võib-olla tema saab minuga arsti juures ära käia.’’

,,Ah, et Robin jah. Küll tema juba viib, kui sa temalt seda palud!’’ ütles ema sarkastiliselt, vähemalt mulle tundus, et tema lausesse oli peidetud tohutu sarkasm.

,,Mida sa sellega öelda tahad, ema?’’ küsisin naerdes.

,,No, viimasel ajal muud ei olegi kui Robin ja Robin. Ja pealegi mulle tundub, et ega tema sinustki vähem huvitatud pole.’’ Ütles ema väga magusalt naeratades.

,,Ema...Palun lõpeta see rumal jutt! Minu ja Robini vahel ei ole midagi, lihtsalt natuke sõbrad, muud midagi.’’ Üritasin ennast kiiresti sellest nõmedast olukorrast päästa ja pealegi kui ma tahan oma plaani käiku lasta ei tohi mitte keegi arvata, et Robini ja minu vahel võiks midagi olla või olema saada.

,,Lihtsalt natuke sõbrad jah?’’ kordas ta minu vastust irooniliselt.

,,Lihtsalt sõbrad ja ei midagi enamat!’’ kinnitasin seda talle.

,,Seda arvad sina!’’ ütles ema naerdes.

,,Aga igatahes, arvad siis, et saad Robiniga arstile?’’ viis ema jutu nüüd mujale.

,,Olen selles kindel!’’

Samal ajal trükkisin laua alla juba SMS’i Robinile, et sellele ka päriselt kinnitus saada. Koheselt tuli vastus ning võisin rahuliku südamega ema nüüd tööle saata.

,,Olgu, ära siis unusta, et vastuvõtt on kell 12.00!’’ ütles ema veel ennem minemist ja lahkus siis.

Arvan, et peale arsti juures käimist on õige aega Robinile kõigest rääkida. Seega pean ma ta kuskile parki või kohvikusse meelitama, aga peale eilset ei ole park just kõige meeldivam koht kuhu ma minna soovikisn, seega pean ta kuidagi endaga kohvikusse meelitama. See ei tohik kuigi raske olla.

Peale hommikusöögi lõpetamis otsustasin minna ülesse ja ennast varakult valmis panna, mitte sellepärast, et see kaua aega võtab, aga mulle lihtsalt meeldib varem valmis olla, et ära hoida mingeid ebameeldivaid üllatusi.

Kui olin ennast valmis pannud otsustasin minna alla, et ennem Robini tulekut natuke telekat vaadata, kuid ennem koputasin Eriku uksele, et teada saada, kas ta ööbis kodus või jäi ta ööseks Kätlini poole. Minu õnneks magas ta üksinda enda voodis.

Liikusin võimalikult vaikselt karkudega trepist alla, et teda mitte äratada, kuid alla jõudes ootas mind suurim üllatus üldse, mida elus kogenud olen. Tegelikult ei olnudki see üllatus, pigem nagu ikka korralik ehmatus. Välis ukse juures seisis mees, kes nägi kohutav välja. Nagu mingi paadunud alkohoolik, kes on aastaid prügimäel elanud.

,,Kes te olete ja mida te siit tahate?’’ küsisin ehmunult ja olin valmis karjumiseks, et äratada magusalt magavat Erikut.

,,Palun ära ainult karjuma hakka, ma ei tee sulle haiget!’’ ütles mees ning hakkas käed ees minu poole liikuma.

,,Ära tule lähemale!’’ karjusin talle vihaselt ning seadsin ühe kargu löögi valmis, et teda pisutki hirmutada.

,,Palun Enely...’’

,,Mida? Kust te mu nime teate?’’ küsisin ehmunult.

,,Sest ma olen sinu isa!’’ ütles mees naeratades.

,,Sa valetad, minu isa elab Ameerikas ja tal on perekond, ta ei ole selline nagu teie, ta on rikas.’’

,,Jah ma olingi rikas ja mul oligi perekond, aga nüüd olen ma pankrotis ja nüüd kui ma olen laostunud ei taha minu perekond minust midagi kuulda. Sellepärats ma tulingi siia, et teilt abi paluda. Sinult ja Erikult. Ma olen ju teie isa.’’

,, Nüüd arvate, et meie oleme teie perekond jah? Ennem olime tühised nartsud, aga nüüd kui te abi vajad oleme järsku olulised jah? Kui meie abi vajasime siis teid polnud! Ja teade mis, meie saime ilma teieta hakkama ja saame ka edasidi nii, et palun lahkuge siit. Te ei ole mitte kellegi isa, sellist isa ei ole kellelegi vaja. Palun lahkuge!’’

,,Miks sa mind teietad Enely tütreke?’’

,,Ärge kutsuge mind nii. Teietan teid sellepärast, et minu ema õpetas, et võõraid ja vanemaid inimesi tuleb teietada ja just see te minule just oletegi, keegi võõras. See pidavat austuse värk olema, aga ilmselt on teil õigus, ma ei peaks teid nii kohtlema, sest te pole seda väärt.Nüüd aga palun lahkuge!’’

Vaatasin hetkeks seda armetut meest, kes oli just äsja väitnud, et on minu isa ning siis viskasin ta välja.

,,Ärge enam siia tagasi tulge, me ei taha teist midagi teada!’’ olid viimased sõnad, mis ma talle ütlesin.

Kohe kui olin ukse sulgenud kuulsin koputust uksele. Juba arvasin, et ta tuli tagasi ja otsustas nüüd viisakusest koputada, kuid mitteavamine ei tulnud kõne allagi, sest see võis sama hästi ka Robin olla. Seega otsustasin siiski avada. Õnneks nii see ka oli.

,,Kes see mees oli?’’ oli tema esimene küsimus kui ukse avasin.

,,Tere sullegi Robin...’’ ütlesin veidi pahuralt, sest hommikune hea tuju oli nüüdseks juba minevik.

,, Vabandust...Aga ikkagi, kes ta oli?’’ kordas Robin oma küsimust.

,,Mitte keegi!’’ ütlesin ükskõikselt.

,,Mitte keegi? Keegi pidi ta ju olema!’’ jätkas ta oma uudishimulike küsimuste esitamist.

,, Ei Robin, ta ei olnud mitte keegi, vähemalt minu jaoks mitte ja võib-olla me nüüd jätame selle jutu ja hakkame liikuma. Muidu jääme veel hiljaks ka ja see pole ilus!’’

,,Olgu, läki siis!’’ nõustus ta ja jättis oma uudishimu sinnapaika.

Kui autoni jõudsime muutus mu tuju veidi paremaks, sest Robin otsustas täna tõelist dzentelmani mängida ja see tegi mulle nalja. Esitaks võttis ta mu kargud, et need auto tagaistmele asetada ning samalajal toetas mind oma teise käiega, et ma ei kukuks, siis avas ta autoukse endiselt ühe käega mind toetades. See oli küll naljakas, kuid samas tundsin ma end invaliidina, aga hetkel ei tahtnud ma sellele tähelepanu pöörata.

Samal hetkel kui ta autosse istus oli ta ei kusagilt välja võlunud lillekimbu, mille ta ulatas laia naeratuse saatel minule. Kuna ma olin liiga üllatunud, et midagi öelda, siis lihtsalt naeratasin ja võtsin selle punastades vastu.

,,Aitäh lillede eest!’’ ütlesin lõpuks kui olin veidi toibunud.

,,Hmm, ma juba arvasin, et tegin ennast lolliks!’’ ütles ta õrnalt muiates.

,,Ei...Miks sa seda arvasid?’’ küsisin üllatunult.

,,Sest sa jäid järsku nii vaikseks.’’

,,Võib-olla olin ma lihtsalt sinu žestist sõnatu ja ei osanud midagi öelda.’’

,,Mul on hea meel, et sa lõpuks kõnevõime ikkagi tagasi said. Ma teinekord üritan vähem nii liigutavaid žeste ette võtta, sest ma siiski eelistan kuulata sinu häält, kui vaadata su punastavat nägu!’’ ütles ta naerdes.

,,Ma ei punastanud!’’ ütlesin pahuralt.

,,Sina võib-olla ei märganud jah, aga mina olin see, kes sinu nägu tol hetkel nägi seega ma olen tunnistajaks, et sa punastasid rohkem kui sa arvatagi oskad. ’’

,,Sulle kohe meeldib inimeste üle irvitada jah?’’ küsisin naerdes.

,,Ei, miks sa sedasi arvad? Mulle ihtsalt meeldib tõtt rääkida. Muide sa oled punastades väga armas, seega ma arvan, et muretsemiseks pole põhjust.’’

Olin täiesti kindel, et ka sel korral ma hakkasin punastama, kuid õnneks ei hakanud ta seda mulle nina alla hõõruma, sest muidu oleksin häbist maaalla vajunud ja pealegi jõudsime päris ruttu kohale, sest linnas oli üllatavalt hõre liiklus.

Sama dzentelmanilikult nagu oli ta mu autosse aidanud aitas ta mu ka sealt välja.

,,Kas sa tahad, et ma tuleksin sisse kaasa?’’

,,See oleks sinust kena härra viisakas!’’ vastasin talle naeratades ning haarasin tema käist kargud.

,,Kuidas preili soovib!’’ ütles ta vaikselt justkui endale.

,,Ma kuulsin seda!’’ ütlesin vaikselt itsitades.

Robin tuli minuga ka arsti kabinetti kaasa.

Kui arst oli mu läbi vaadanud vabandas ta ning lahkus hetkeks kabinetist. Vaatasin uudishimulikult Robinile otsa.

,,Huvitav, kas midagi on halvasti?’’ küsisin Robinilt justkui tema teaks.

,,Kõik on korras, ära muretse!’’ lohutas ta mind ning võttis minu käest kinni nagu siis kui juhtus see õnnetus seal metsas.

Vrasti saabuski arst tagasi ning tema näol ilutses lootust andev naeratus.

,,Mul on teile häid uudiseid!’’ ütles arst rõõmsalt.

,,Milliseid?’’ küsisin ikka veel pisut kahtlevalt, kui siiski olin väga elevil.

,,Teie jalaluu on väga ilusasti kokku hakanud kasvama ja ei ole mingeid märke sellest, et tekiks mõni tõsisem tüsistus ning arvatavasti saame kipsi oodatust varem eemaldada. ’’ seletas arst olukorda.

,,Millal siis?’’ küsis Robin.

,,Võib arvata, et pean teid juba järgmise nädala alguses juba tagasi kutsuma!’’ ütles arst ning kirjutas oma märkmepaberile uue vatuvõtu päeva ja kellaaja.

Olin nii rõõmus, et millelegi mõttlemata kallistasin Robinit nii kõvasti ja ta pidi mulle meelde tuletama, et ta peab ka hingama.

Tänasime arsti ning lahkusime haiglast.

,,Mis nüüd edasi? Kas sa tahad, et ma su koju viiksin?’’

,,Ei...Tead ma olen nii näljane, et pistaksin praegu terve elevandi nahka. Võib-olla läheks kuhugi sööma või mis sa arvad.’’

,,No ütle mõni koht kus sulle terve elevant tehakse, sest mulle ei meenu praegu ükski selline koht!’’

,,Naljatilk...Lähme, ma tean ühte vaikset ja head kohta.’’ Ütlesin võidurõõmsalt.

,,Robin, tegelikult tahtsin ma siia tulla sellepärast, et sulle rääkida...’’alustasin oma juttu, kuid ta katkestas mind.

,,Tahtsid rääkida oma plaanist, mida sa eile terve päev haudusid ja mis tänaseks on koorunud jah?’’ ütles ta veidi murelikult. Võib-olla mulle lihtsalt tundus nii, sest ta ei naljatanud enam eriti.

,,Sa oskad mõtteid lugeda?’’ küsisin teeseldud ehmatusega.

,,No vahel õnnestub jah!’’ ütles ta nüüd jälle naeratades. Nüüdseks pean ma kahjuks tunnistama, et olen tema naeratusse kõrvuni armunud.

,,Kuna ma juba lubasin, et aitan sind, siis lase tulla, ma kuulan!’’

,,No me peame Kätlinile millegagi lähemale jõudma ja tema nõrkusi teadma ning selleks on mul sinu abi vaja!’’

,,Olgu, aga mida mida tegema pean?’’ küsis ta mõtlikult.

,,See kõlab veidi tobedalt, aga sa pead olema sööt mille Kätlin alla neelab!’’ ütlesin veidi vaiksemalt, et teda mitte ehmatada.

,,Sööt? Mismõttes sööt nagu lihatükk, millega lõvisi ja muid selliseid elukaid meelitatakse. Kas sa pead sellist sööta silmas?’’

,,Mmm, ärme aja asja nii karmiks. Pigem mõtlesin ma seda, et sina oled nagu mesi ja Kätlin on mesilane, kes ilma meeta olla ei taha.’’ Seletasin talle oma versiooni.

,,Ma taipan küll kuhu sa sihid!’’ ütles ta nüüd juba veidi närvilisemalt.

,,Nii et sa oled siis nõus?’’ küsisin nüüd juba veidi enesekindlamalt.

,,Sa oled hull!’’ ütles ta ning mulle jäi mulje, et mitte just väga rõõmsalt.

,,Ma tean, et see kõlab väga rumalalt...’’ üritasin endale vabandusi leida.

,,Rumalalt? See on lausa haige. Sa ei saa sellist asja minult paluda.’’ütles ta nüüd juba vihaselt ja virutas rusikaga vastu lauda. Tundsin end imelikult, sest kõik vaatasid meid.

,,Võta vaiksemalt, see peab meie vahele jääma, aga praegu kuulab meie juttu terve kohvikutäis rahvast.’’ Ütlesin vaikselt talle otsa vaadates, mille peale vaatas ta kiirelt kovikus istuvat rahvast ning niheles veidi, et maha rahuneda.

Järsku tõusis ta püsti ning ulatas mulle kargud.

,,Kuhu me läheme?’’ küsisin kohkunult.

,,Tule ma viin su kuhugi, kus oleme veidi privaatsemalt kui siin!’’ ütles ta vaikselt ning vaatas inimesi, kes meid uudishimulike nägudega jõllitasid.

,,Robin, mida me siin teeme?’’ küsisin nägu krimpsutades, sest hetkel ma tõesti ei taibanud, miks ta siia tulla tahtis.

,,Siin saame rääkida!’’

,,Rannas? Tahad päevitades minuga rääkida?’’ küsisin naljatades, seslt lootsin, et võib-olla see muudab teda veidigi rõõmsamaks.

,,Ei, me ei hakka päevitama!’’ ütles ta liivale istudes ning mind käest sikutades, mis andis mulle märku, et peaksin samuti istuma.

Me istusime vaikides. Kumbki meist ei soovinud rääkida, ega seda ilusat hetke rikkuda. See oli liiga ilus, et olla tõsi. Temaga koos rannas, oodates vaikides päikeseloojangu saabumist. Piilusin iga poole sekundi tagant silmanurgast, et näha igat tema liigutust, kuid ta oli liikumatu. Ainsad, mis liikusid olid tema silmad. Need vaatasid rahulikke ja ühtlaselt kalda poole liikuvaid laineid, mis pühkisid rannajoonelt viimse kui ühe jalajälje.

,,Kas näed kuidas lained pühivad liival olevad jäljed?’’ küsis ta järsku kurvalt.

,,Näen.’’ Ütlesin vaikselt.

,,Kujutle, mis saaks siis kui need oleksid meie jäljed, need jäljed, mis on jäänud meie koos käidud teele, sest olenemata sellest, et me teame üksteist lühikest aega oleme pidanud siiski nii mõndagi koos läbi elama.!’’

Sisimas teadsin täpselt kuhu ta oma jutuga jõuda tahtis, aga enesele tunnistada oli seda liiga valus, sest teadsin, et tal võib õigus olla.

,,Mida sa öelda tahad?’’lasin kuuldavale küsimuse, millele teadsin isegi vastust.

,,Ma tahan öelda seda, et sa palud minult midagi sellist, mis võib meie ühised rõõmud ja mured pühkida nagu lained pühivad need jäljed liivalt. Kui ma nõustun sinuga seda kaasa tegema, siis ei pruugi enam tagasiteed olla.’’

Ta vaatas mulle kurvalt otsa ning ma nägin enda silmi tema silmades ning alles siis taipasin ma päriselt, millest ma ilma võin jääda. Mina ja tema. Me koos oleksime tervik. Mina tema südames ja tema minu omas.

,,Ma tean Robin, ma olen sellele kõigele mõelnud, aga hetkel tundub see parim lahendus ja kuna sa lubasid mind aidata, siis ma siiralt lootsin, et sa oled nõus.’’ Üritasin oma seisukohta talle selgitada.

Ta võttis õrnalt mu käe ning asetas selle oma vasakule rinnale.

,,Sa oled vaikselt ja salaja hiilinud siia, minu südamesse ja ainus milles ma olen täiesti kindel on see, et minu ainukeseks sooviks oleks see uks lukustada, võti ära visata ning pühkida ära tee, mida mööda sa siia hiilisid, et sa ei saaks enam kunagi siit lahkuda, sest ma armastan sind! Kui peaks juhtuma midagi, mida me ei planeerinud, siis tea, et sina oled siin ja jääd siia igaveseks! Palun pea seda meeles, sest ainult siis olen ma nõus sind aitama!’’

Jälle vaatasin ma talle silma ning taas nägin enda silmi tema omades, kuid nüüd olid need uppumas pisaratesse, sest minu ainukeseks sooviks oli öelda talle, et ka mina armastan teda, aga ma teadsin, et see oleks viga, sest teadsin, et see muudaks asjad veelgi keerulisemaks. Tõmbasin oma käe tema oma haardest ning vaatasin jälle merd, mille kohal leegitses punane päike, mis loojub kohe ning toob endaga kaasa pimeduse. Samamoodi nagu valed valikud tooksid pimeduse meie vahele ning sellisel juhul oleks õige tee leidmine veelgi lootusetum.

Ma ei suutnud uskuda, et samal ajal kui mina üritan teda veenda teist tüdrukut endasse armuma panema, avaldab tema mulle armastust. Tuleb tunnistada, et selleks ei olnud ma valmis. Ma olin valmis kõigeks, tema närvi minemiseks, minu vihkamiseks, minu peale karjumiseks ja kõigeks selliseks, aga mitte selleks. Nüüd olen totaalselt ummikus ega tea mida teha.

Ta armastab mind, aga mina käitun nagu tõeline mölakas. Oleks mul vaid veel mõni võimalus peale selle plaani ja loobumise, kuid pole ja kardan, et ei tule ka. Ma ei tea isegi seda, kas rõõmustada selle üle, et ta oli siiski nõus mind aitama või hoopis ennast vihkama, et seda temalt üldse palusin. Vihkan ma ennast nagunii, sest teen talle haiget sellega, et palun tal haiget teha minu vennale. Usun, et päris mõjuv põhjus ennast vihata. Ise tahaksin ma kahtlemata uskuda sellesse, et see on kõigest üks tobe mäng, mille abil saaksin Kätlini meie kõikide elust eemale, aga mis siis kui mängime tulega ja keegi meist, kes asja päris mänguna ei võttnud saab kõrvetada.

,,Ma tean, et Kätlinit meie ellu lastes vihkaksin ennast veelgi kõvemini, sest temast jubedamat inimest ei ole olemas ja kui vaja, siis ma tõestan seda kõigile!’’ ütlesin vihaselt ja valjult, unustades, et ma pole üksinda.

,,Veelgi kõvemini? Millest sa räägid?’’ küsis Robin ning oli näha, et ta oli minu öeldud lausest täiesti segaduses.

,,Kas sa ei arva, et peaksin ennast vihkama sellepärast, mida ma plaanin?’’ küsisin vaikselt talle otsa vaadates.

,,Sa ei pea ennast vihkama, aga sa võiksid ennem kindlat otsust lihtsalt kõiki tegureid arvesse võttes veidi asjade üle järele mõelda, sest mina ei ole hetkel kindel, et see, mida sa teha tahad on õige.’’

,,Aga mis siis sinu arvates õige oleks?’’ küsisin lootuses, et äkki tema oskab vastata.

,,Seda, mis on õige ei tea keegi, lihtsalt tuleb teha otsus ja loota, et kõik läheb nii nagu plaanitud.’’ Ütles ta rahulikult ning võttis mind enda embusesse just sel hetkel kui viimane päikesekiir meretagusesse kadus jättes taevasse ainult punakaslilla kuma.

Pimeda saabudes otsustas Robin mu koju viia ning arvatavasti oli ka minu ema juba mures, sest ilmselgelt ei olnud me nii kaua arsti juures, kuid mingil teadmata põhjusel ei helistanud ma talle ning hiljem mobiili taskust otsides nägin, et selle aku oli tühjaks saanud. See on minu puhul nii tüüpiline, et alati kui mul oleks mobiili vaja on aku tühi. Karta on, et kodus ootab mind korralik peapesu.

,,Kas saadan su sisse ka?’’ küsis Robin viisakalt.

,,Ei, pole vaja, ma ei taha, et sa näeksid, kuidas ma emalt riielda saan!’’

,,Olgu siis, aga luba, et sa mõtled selle asja üle veel järele! Ma võin sind aidata, kuid tea, et mina seda asja õigeks ei pea!’’ ütles ta mind kallistades ning lehvitas hüvastijätuks.

Ukseni jõudes vaatasin veelkorra tagasi ning lehvitasin talle naeratades, mille peale tema mulle õhumusi saatis. Oleksin pidanud õnnelik olema, kuid kõik oli hoopis vastupidi. Tema õhumusi tõi mulle kurku klombi ning pisarad tahtsid vägisi silma tikkuda. See oleks olnud nagu hüvastijätt, kuid kui asja veid sügavuti kaalutleda, siis just hüvastijätt see olla võiski. Mitte, et me üksteist enam ei näeks, kuid see võis olla viimane hetk kui saime õnnelikult koos olla.

Avasin vaikselt ukse, et põgeneda oma tuppa ja pääseda ema manitsustest, kuid tuppa astudes tabas mind üllatus, mis oleks jalad alt niitnud, kui mul poleks olnud karke. Ema istus toas koos mehega, kes täna hommikul väitis, et on minu isa. Kas see sai tõsi olla või nägin ma ainult luulusi. Minu ema ja see mees koos, meie elutoas. See lihtsalt pidi mingi nali olema.

,,Ema, mis asju sa selle mehega ajad?’’ küsisin peaaegu karjudes, mille peale ema võpatas, sest ei tema ega see mees polnud minu tulekut kuulnud.

,,Enely, sa oled kodus?’’ küsis ema ehmunult.

,,Oi, kas ma tõesti segasin teid?’’ küsisin irooniliselt ning viskasin vihaselt kargud põrandale.

,, Enely, palun rahune! See pole nii nagu paistab, las ma selgitan!’’ ütles ema ning tõstis kargud maast ülesse.

,,Loomulikult sa selgitad, kuid ennem peab see mees siit sääred tegema!’’ esitasin karmilt oma nõudme.

,,Ta oligi juba lahkumas, eks Georg?’’ ütles ema ning vaatas mehe poole, kes vaikides elutoas seisis. Tema väljanägemin oli endiselt väga räbal ja tekitas vastikust, kuid ta ei tundunud enam päris prükkarina, lihtsalt veidi väsinud ja räsitud. Võib-olla sellepärast, et nüüd ei ole ma teda nähes nii kohkunud, kui esimesel korral ja kui nüüd asjaolusi arvesse võtta, siis tuli ta ju päris kaugelt, Ameerikast.

Kurvalt lonkis ta välisukseni, vaatas korraks tagasi ja seejärel lahkus jättes mind ja ema kahekesi. Vaatasin emale otsa ning tema silmis oli mingi kahtlane pilk, mille tagajärjel tekkis mul hirm järgneva jutuajamise ees. Ma lihtsalt teadsin seda nägu, seda süüdlaslikku nägu, mis toob endaga kaasa palju probleeme.

,,Palun selgita siis, mida see mees meie kodus tegi?’’ alustasin juttu esimesena.

,,Enely, see mees on sinu ja Eriku isa ja niipalju kui ma tema jutust aru sain, ütles ta seda sulle täna hommikul, ilmselt ennem kui sa arsti juurde läksid. Või tahad sa väita, et ta valetas mulle?’’

,,Usuksid sa teda või mind?’’ küsisin õelalt.

,,Enely, sa tead, et ma usaldan sind!’’ ütles ema leebelt ning silitas käega mu põske.

,,Ei ema, ta ei valetanud sulle seekord, aga las ma tuletan sulle meelde, et tema oli see, kes valetas sulle seitseteist aastat tagasi. Jah ma nägin teda täna hommkul. Keegi võõras tungis lihtsalt meie koju ja väitis, et on minu isa, mida ma oleksin pidanud tegema, temaga viisakalt kohvi jooma ja rääkima sellest, kuidas mul läinud on. Kas seda oleksid tahtnud?’’ rääkisin endiselt väga ärritunult.

,,Ära tuleta mulle meelde seda, kuidas ma teda kunagi usaldasin, sa ei tea mida ma tunnen. Kas sa arvad, et mul on kerge leppida sellega, et ta tagasi on?’’ küsis ema nüüdseks juba vihaselt.

Muideks minu ema vihastub ja leebub sama kergelt kui mina, seega nüüd siis teate, kust see kergesti ärrituv ja leebuv mina oma geenid saanud olen.

,,Mul on kahju ema, aga ma tõesti ei saa aru, miks sa sellega siis lepid? Miks ta siin meie kodus jälle oli? Tahad talle andeks anda?’’

,,Enely, ta vajab abi, kas me saame ta sedasi hätta jätta?’’ küsis ema taaskord leebemalt.

,,Millest sa räägid? Tema vajab meie abi, aga kuidas oli meiega, kas mitte meie polnud need, kes palju aastaid vaesuses virelesid ja sina üritasid meil oma viimase jõuga hinge sees hoida. Kus oli siis tema, meie kallis isake, kui sina ja meie abi vajasime? Mulle tundub, et sa oled aru kaotanud.’’ Vihastusin jälle.

,,Ma saan aru mida sa tunned, aga me peame teda aitama ning sina ja Erik peate kogu lugu tema suust ise kuulma!’’ seletas ema veel eesseisvat kohustust.

,,Unusta ära, mina ei taha tema suust mitte ühtegi sõna kuulda. Minul ei ole isa seitseteist aastat olnud ja ei hakkagi olema. Kui Erik tahab temaga rääkida, siis andku minna, aga kahtlen, et temagi seda soovib.’’ Ütlesin oma viimased sõnad, võtsin diivani najalt oma kargud ning põgenesin oma tuppa.

Ennem enda tuppa minemist piilusin korraks ka Eriku tuppa, kuid ennem sinna vaatamistki teadsin, et teda pole, sest kui oleks olnud oleks ta juba ammu meie karjumise peale endast märku andnud, kuna ta vihkab seda kui me emaga kakleme.

Oma tuppa jõudes lükkasin ukse pauguga kinni nagu mõni pubekas ning viskasin vihaga kargud mööda tuba laiali.

See ei saa tõsi olla. Kuidas ta sai alles nüüd tagasi tulla ja ainult sellepärast, et tal on abi vaja. Tahaksin talle näkku karjuda seda, et mitte keegi ei vaja ega taha teda siia ja et ta läheks tagasi sinna kus on need, kes olid talle tähtsamad kui meie. Kuid ma ei tee seda, sest ma ei taha teda enam näha ja ammugi ei taha ma temaga rääkida.

Hüppasin ühel jalal oma kirjutuslauani ning võtsin selle sahtlist oma mobiili laadija, sest mulle meenus, et selle aku oli tühjaks saanud. Kiirelt lülitasin mobiili sisse, valisin Eriku numbri ja helistasin.

,,Kurda muret, kallis õeke!’’ kostis Eriku hääl juba peale teist kutsumist.

,,Kus sa oled?’’ küsisin närviliselt, sest kuulsin taustaks palju hääli ja lisaks veel ka muusikat.

,,Mmm...’’ kostis ainult vastuseks.

,,Erik, ma olen su õde, mitte su ema, sa võid ju mulle rääkida, kui sa kuskil peol oled!’’ jätkasin pinnimist.

,,Ma olen Kätlini juures, peol!’’ütles ta tagasihoidlikult, sest teadis täpselt mismoodi ma sellele reageerin.

,,Sa oled koutav inimene! Kas sa kavatsed täna koju ka tulla või jäädki selle nõia juurde?’’ küsisin urisedes ning tundsin, kuidas mu nägu suurest vihast ja ängistusest punaseks läks ning tulitama hakkas.

,,Enely, palun ära kutsu teda sedasi! Ma ei tea, kas ma tulen täna koju ja kui tulen siis kindlasti väga hilja. Räägi, mis on?’’ asus ta nüüd helistamise põhjust välja uurima.

,,Tahtsin sulle seda öleda, et meie isa on Ameerikast Eestisse tulnud, kuid ilmselt sind see väga ei huvita, sest sul on ju seal hirmus lõbus.’’ Alustasin jälle oma õelutsemisega.

,,Enely...’’ tahtis Erik veel midagi öelda, kuid katkestasin julmalt kõne ning lülitasin jälle mobiili välja, sest nüüd kui mina vajasin Erikut oli tema Kätliniga ja see vihastas mind nii kõvasti, et viis mu lausa endast välja.

Avasin oma toa akna ning lihtsalt pistsin pea aknast väja, sulgesin silmad ning ahmisin endale värsket õhku sisse lootes, et see mind veidigi rahustab. Silmi avades ehmusin nii kõvasti, et lõin pea vastu aknaraami ära. Piilusin uuesti, et veenduda selles, mida nägin, sest hetkel ei võinud ma mitte milleski kindel olla. Kuid siiski, keegi seisis minu akna all ning jälgis mind. Paparazzi see kohe kindlasti ei olnud, sest ma polnud mingi kuulsus, kelle aknate peal nad ju tavaliselt käivad, kuid ometi oli seal keegi, keda ma ei olnud varem näinud. Tal olid tumedad juuksed ning ta tundus väga lihaselise ja tugeva kehaehitusega kutt olevat. Kuna väljas oli pime, siis ei näinud ma eriti, milline ta välja nägi, kuid tundus, et päris kena.

,,Mida sa teed siin?’’ küsisin väriseval häälel.

,,Lihtsalt kõndisin mööda ja kui nägin, et sa akna peale tulid peatusin ja jäingi kogemata ilma mingi põhjuseta vaatama, sellel polnud mitte mingit tagamõtet.’’ Seletas võõras rahulikult.

,,Väga jabur komme inimesi sedasi öösel jõllitades ehmatada!’’ ütlesin ning naeratasin kõhklevalt.

,,Usu, see ei ole mul tavaliselt kombeks!’’ ütles ta ning naeratas vastu.

,, Ära tenekord sedasi enam tee!’’ palusin viisakalt ning sulgesin akna.

See ei olnud mingi üllatus, et minu akna alt inimesed mööda kõndisid, sest minu aknast nägigi otse väikesele kõrvaltänavale, kuid siiani pole ma kohanud sellist möödujat, kes peatub ja jääb lihtsalt aknast sisse vaatama. Just sellise veidra mõttega läksin ma voodisse ning ootasin hetke kuniks uinun.