Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Liikusin lähemale lapsele, kes kätega plätserdades poriloigus istus ja sedasi kõik oma riided ära määris. Ta ise tundus sellega väga rahul olevat, sest tema näol ilutses siiralt lustakas naeratus. Miks ta seda teeb? Oli minu ainsaks küsimuseks, kuid mida lähemale ma lapsele jõudsin, seda selgemaks asi sai. Väike mina. Miks ma nii väike olen? Kortsutasin endamisi kulme ning jälgisin, mida laps edasi teeb. „Kes sa oled?“küsis ta oma lapselikult armsal häälel. „Enely.“vastasin kahtlevalt, kuid kinkisin siiski lapsele ühe lahke naeratuse. „Tore, mina ka!“kilkas lapsuke rõõmsalt. Kõik tundus kuidagi tuttav. See poriloik, selle asukoht, lapse käitumine ja see, et ta tundis kogu sellest plätserdamisest sama suurt rõõmu nagu mina lapsenagi. „Ma tean, et sooviksid ka minuga mängida, aga hetkel sa ei saa.“ütles laps nii tähtsalt nagu oleks ta kõiketeadja. „Miks sa seda ütlesid?“küsisin endiselt soe naeratus näol. „Sest sa pead ärkama!“

„Ärka juba!“kostus kellegi lakkamatu, närviline kamandamine kuskilt kaugelt, kuid see tuli aina lähemale ja lõpuks lendas midagi märga vastu mu nägu. Kõik mu riided said sellega kokku ning mulle tundus, et see millel ma hetkel istusin on midagi väga külma ja märga. Suurest ehmatusest avasin silmad ning nagu unesegasena vahtisin ennast ümbritsevat hämarust. Lootsin, et kui ma silmad avan, siis ma näen midagi, kuid ainus, mida ma nägin oli hämarus ja kivist seinad. Või siis ka mitte, sest mida kauem ma oma lollakal ilmel seda ruumi jõllitasin, seda selgemaks sai mulle see, et siin jooksevad ringi mingid elukad ning eriti oluline on ära mainida, et see koht siin ongi kuradi külm ja märg. Külmajudinad jooksid üle mu selja kui tundsin midagi karvast ja sooja oma kätt puudutamas. Võis eeldada, et mõni hiir või koguni rott, aga pikemalt ma sellele mõelda ei tahtnud, sest teadmine, et olen siin koos seesuguste närilistega ajas hirmu nahka.

Hakkasin käsi tõstma, et oma segaduses silmi hõõruda. Arvasin, et magan ikka veel, kuid tunne, et mu käed on kinni seotud langetas selle lootust andva võimaluse koheselt ning nüüd tuli närv sisse.

„Mida kuradit ma siin teen?“lasin kuuldavale üsna tottra, kuid usun, et õigustatud küsimuse.

„Hetkel veel mitte midagi.“ütles keegi, kelle hääl kõlas nii tuttavalt, et oleksin tahtnud oksendada. Võiksin oma pea panti panna ja vanduda, et see on Tanel, sest selle näraka hääl kajab vist veel terve igaviku mu ajude vahel.

„Kas ma võin sinult midagi küsida?“küsisin, üritades seejuures võimalikult rahulikuks jääda, et ta minu meeletule hirmule jälile ei saaks, sest usun, et selle paljastamine oleks viga.

„Mida iganes sa soovid, sest kuidagi me peame end siin lõbustama kui sa just midagi ahvatlemavat välja ei paku.“vastas ta nii pagana sarkastiliselt ning ise seejuures rõvedalt irvitades.

„Miks sa nii haige inimene pead olema? Kas sind piinab mingi aju hälve?“lasin kuuldava küsimused, mida ma koheselt kahetsesin, sest järsku ei suutnud ma enam hingata. Ta surus oma vastikud ja räpased käed mu kõrile nii pagana kõvasti, et minuni ei jõudnud enam õhuraasugi.

„Sa...“üritasin midagi öelda, kuid sõnad ei pääsenud välja.

„Sa vali parem oma sõnu, kui tahad, et sul siin väga täbaralt ei läheks!“liikus ta oma näoga mu kõrva juurde ja sisises läbi hammaste nii, et sülg mis tema suust välja pritsis, otse mulle kõrva lendas. Üritasin temast veidi eemale nihkuda, kuid tema haare, mis minu kaela endiselt pitsitas oli liiga tugev, et oleksin saanud seda teha. Lasin kuuldavale vaevalisi oigeid, et anda märku oma lämbumisest. Pole kuigi suur üllatus, et eriti see talle korda ei läinud, aga tundsin, et ta siiski lõdvendas mingil määral oma haaret, sest korraga tundsin taas veidi õhku, mida sain endale sisse ahnitseda.

„Nüüd veedad sa siin veidi koos minuga aega, seega mõtle, kas sa soovid neid päevi veeta inimlikult või soovid, et kohtleksin sind nagu looma, sest ausalt öeldes on minul ükskõik, mismoodi ma nendel päevadel sinuga lõbutsen.“üritas ta uuesti mulle minu olukorda selgeks teha. Pomisesin talle midagi ka vastuseks, aga kahtlen, et ta sellest vaevalisest pominast mõned sõna eristada suutis.

„Miks?“laususin vaid ühe sõna, peale seda kui ta otsustas siiski mu hingamisteed vabastada.

„Miks? Miks? Kas sa ei arva, et mida vähem sa tead, seda parem sulle endale?“ ütles ta püsti tõustes ning kõndis minust pisut eemale.

„Kas sa ei arva, et mul on õigus teada, miks ma siin urkas koos sinuga aega pean veetma?“ küsisin kähiseval häälel ning rõhutasin viimaseid sõnu erilise jõledusega. Tundsin kõris veidrat karedust, mis segas rääkimist. Köhatasin paar korda, et seda leevendada, kuid tegin asja hoopis hullemaks.

„Ainus, mida mina arvan on see, et sina ei ole siin see, kes küsimusi esitab.“vastas ta mulle irvitades ning astus taas lähemale. „Sina oled see, kes teeb nii nagu mina käsin.“lausus ta minu ette kükitades.
Suure jälestusega vaatasin tema higistavat nägu. Kahetsen nii väga, et ei suutnud endale teadvustada seda, kui vastikuks võib see inimene muutuda.

„Ilus unistus! Ma ei kavatsegi sinusugusele juhmardile alluda. Ma ei ole mingi koer, kes kellelegi allub ja selleks ei kavatse ma ka hakata. Veelgi enam kui see keegi on sinusugune inimeste ahistaja.“ütlesin ning vaatasin teda sellise põlastusega, et ta oli sunnitud pea kõrvale pöörama.

„Olgu! Kui sa soovid sellist mängu mängida, siis minugi poolest.“ütles ta närviliselt, sest vist tabasin tema nõrka kohta. Tuleb välja, et see ei olegi teema millest tal ükskõik oleks. Igaüks oleks aru saanud, mismoodi see tema närvidele mõjus.

Ta haaras mu juustest ning sikutas mind nende abil põrandalt püsti, mille peale mina kõikvõimalikud vandesõnad lendu lasin. „Igavene kõnts selline!“karjusin samal ajal kui tema mind kuskile teise ruumi otsa tiris. Üritasin talle jalaga paar head obadust anda, kuid ürituseks see vaid jäigi, sest täiesti lootusetult siputasin jalgadega, ega tabanud mitte kordagi nendega Tanelit. „Sa oled rõve tõbras, kes tuleks lihtsalt maha lasta!“ karjusin uuesti ega plaaninudki vaikida.

„No lase käia! Ütle kõik välja, mis sul öelda on!“ käskis ta karjudes ning võttis püksi värvli vahelt püstoli. Hetkeks lõpetas ta mu tirimise ning püstolit nähes tardusin ka mina paigale.

„Segane oled? Ära vehi sellega mu ninaall! Mõtle kui see lahti läheb!“ ütlesin täiesti hämmeldunult tema käes olevat püstolit jõllitades, mille peale tema näole õel irvitus tekkis.

„Kas sa arvad, et kellegil oleks väga kurb, kui ma sinu ajud selle püstoliga siia põrandale laseksin? Usud, et Robin nutaks sind taga? Või sinu vend?“ küsis ta küsimusi, mis pani terve mu sisikonna keerlema. Ta asetas püstoli vastu mu põske, surudes seda aina kõvemine selle vastu. Oigasin valulikult.

„Mida sina nendest tead? Minu vennast? Robinist?“küsisin vihaselt sisisdes ega suutnud enda pisaraid enam kontrollida.

„Rohkem kui sinu väike peake ette suudab kujutada,“liikus ta mu näole aina lähemale ning ütles kõrva sosistades.

Otsustasin ära kasutada olukorda, mil ta arvab, et keskendun vaid tema kuulamisele. Virutasin jalaga tema jalge vahele nii tugevalt, et ta sinna samma põrandale oiates põlvili laskus. Üritasin jooksu pista, kuid kinni seotud käed olid väga häirivad. Viivuks heitsin pilgu seljataha, et oma olukorda hinnata. Paanika hakkas juba täielikult üle pea kasvama. Kuulsin tema vihaseid vandesõnu, mis ta minupoole saatis ning veelkorra pilku seljataha heites, pidin seisma silmitsi tõega, et ta oli end püsti ajanud ja minul polnud õrna aimugi, kuhu ma peaksin jooksma.

„Igavene mõrd!“kuulsin tema sõimu endale aina lähenemas. Jooksin nii kiiresti, kui see kinni seotud kätega võimalik oli. Tahtsin pageda kuskile pimedamasse nurgatagusesse, kuid enne kui suutsin selle mõtte enda peast läbi lasta, haaras Tanel tugevalt minu õlgadest. Kiljatasin ning üritasin end lahti raputada. Hetkeks tundus, et see isegi õnnestus, kuid kui üritasin uuesti plehku panna, haaras ta minu jalast ning nagu arvata võibki, siis lõpetasin kõhuli maas. Mu nägu suruti vastu räpast ja külma kivipõrandat.

„Noh, kuhu sul nüüd minna on? Kui tahad looma kombel kohtlemist, siis selle sa saad.“lausus ta irvitades. Ta surus ühes käes oleva püstoli tugevalt vastu minu kukalt ning libistas teise käe mu pluusi alla ning andis sellele seal vaba voli. Lasin kuuldavale paar nutu, viha ja meeleheite segust nuukset, mis andsid talle veelgi enam indu juurde. Ta mõmises mulle midagi arusaamatut kõrva ning kui ta käsi hakkas juba liiga pervertseid asju tegema, lasin kuuldavale mingi kiunatuse sarnase heli.
„Palun jäta!“kiunusin ning üritasin endiselt rabeleda.

Ta ronis mu pealt maha ning tiris ka minu püsti. Sunniviisiliselt keeras ta mu näo enda poole, et midagi öelda.

„Ma ei ole sinuga veel lõpetanud,“lausus ta kurjakuulutavalt.

Ta vedas mu kuskile palju väiksemasse ruumi, kus haises hirmsat moodi mingi kohutava solgi järele. Korraga lõpetas ta selle meeletu tirimise ning lülitas kuskilt seinalt põlema tule, mis seda pisikest ruumi veidi valgustas. Tuli oli väike ja üleni tolmu ja mingi muu mustusega kaetud, seega valgus, mis sellest ruumi pääses, oli minimaalne.

Õudusega vaatasin selles ruumis ringi. Neli seina, tualettpott ja kõik. Muud midagi. Ning tualettpott nägi välja selline, et oli lausa patt seda selliselt nimetada. Pigem nagu peldikupott või sitapott. Ruum oli nii kitsas ja väike, et tundsin, kuidas hakkan jälle õhupuuduse käes kannatama. Kitsad ruumid on alati minus veidi kõhedust tekitanud, aga siiani ei ole ma pidanud üheski sellises kauem viibima kui ainult mõne hetke ja sellisel juhul on ka tegemist olnud tualetiga. Olukorra muutis hullemaks see meeletu hais, mis sisse hingamisel lausa tappa tahtis. Selle kohutavalt ebameeldiva haisu järgi võisin eeldada, et tegemist on kuivkäimlaga, sest vastupidiselt ei oleks saanud see ruum niimoodi haiseda. Kui just keegi kuskil siin ära pole surnud. Isegi siis poleks ruum saanud selliselt haiseda. Lehk oleks kindlasti teine olnud.

Kiljatades hakkasin ühelt jalalt teisele tammuma, sest taaskord tunsin midagi karvast ja liigutavat oma jala vastas. Vaatasin põrandale, et seda tuvastada ning kui ma nägin endast kiirelt mööda sööstvat suurt halli olevust, oligi kõik. See oli viimane piir.

„Palun vii mind siit ära! See koht kubiseb rottidest ja kindlasti on nad nii näljased, et tahaksid mind elusalt ära süüa!“karjusin peaaegu nuttues, sest ei suutnud end enam talitseda. Selle jubeda olevuse nägemine ja teadmine, et neid näljaseid elukaid on siin rohkem kui üks lõi mu täiesti rivist välja.

Vastuseks oma palvele kuulsin vaid lakkamatut naeru, mis tuli otse südamest ning peale naeru lakkamist lükkas ta mu selle sama ruumi räpasele põrandale pikali. Nägin, et ta pöördus lahkuma ja korraks isegi kartsin, et kustutab tulegi. „Palun! Sa ei saa mind siia jätta.“lasin kuuldavale nõmeda hala.
„Saan!“lausus ta taaskord irvitades ning seejärel ta lahkus ruumist. Kuulsin, kuidas ta pikka aega ukse kallal mässas, et seda lukustada ning varsti kostuski õrn klõpsatus, mis kinnitas seda, et ta sai ukse lukustamisega edukalt hakkama. Vähemalt ei olnud ta nii südametu, et oleks tule kustutanud.

Närveldades üritasin oma kinni seotud käte ja jalgade abil end istuli ajada, et oma olukorde veelkord hinnata. Pusisin tükk aega, enne kui end istuli vinnatud sain ning kui ma siis pilgul paar korda mööda ruumi ringi lasin käia, ohkasin kergendatult, sest ei märganud ühtegi elavat olevust peale enda. Rott, kes ennist mind ehmatas, pistis arvatavasti enne lahti olnud ukse kaudu plehku. See oli hetkel ainuke, mis mind lohutas, kuid ei hoidnud tagasi pisaraid, mis minu üle võimust võtnud paanika vägisi silmadesse tõi.

Loobusin mõtlemast põgenemis võimalustele, sest see oleks mõttetu. Muud väljapääsu ruumil ei paistnud olevat. Õrnalt tagusin oma pead vastu seina, et end kuidagi rahustada, kuid kasutult. Teadmata mida ette võtta, andsin oma pisaratele vaba voli ning lihtsalt nuttsin.

„Aidake...keegi!“pomisesin läbi pisarate.