Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Tegelikult ei olnud mul halli aimu ka kuhu ma minema pidin. Ma lihtsalt võtsin kätte ja läksin sinna kuhu jalad mind viisid. Jääb vaid üle loota, et sellest sihitult ringi uitamisest ka mingit kasu on. Minu esimeseks mõtteks oli loomulikult Neleli juurest läbi astuda, sest äkki teab Sten midagi. Kui Robin on tagasi, siis peab Sten sellest teadlik olema ning võis eeldada, et kui ta midagi teab, oskab ka Neleli mind aidata.

Hingasin sügavalt sisse, enne kui Neleli uksele koputasin. Kuulatasin hoolega peale koputust, kas majas on kuulda liikumist. Esialgu oli kõik väga vaikne ja mu pähe jõudis tekkida mõte, et kedagi polegi kodus, kuid peagi oli kosta kellegi raskeid samme uksele lähenemas. Ohkasin kergendatult ning jäin kannatlikult ootama ukse avanemist.

,,Enely?’’küsis ukse peale ilmunud Sten imestunult ning piidles mind suurte silmadega.
Kohkunult vaatasin uksel seisvat Steni, kes seisis minu ees paljalt. Tähendab ta ei olnud paljas vaid tema ülakeha oli paljas. Õnneks olid tal vähemalt püksid jalas ning selle avastamisel suutsin taas hingata. Nii piinlik oli seal uksel seista ning teda tohmani pilgul jõllitada.

Üritasin sellele piinlikule olukorrale veidi vähem tähelepanu pöörata ning kohe asja kallale asuda.

,,Kas ma saaksin sinuga rääkida?’’küsisin talle pingsalt otsa vaadates, et tähelepanu taas kuskile uitama ei läheks.

,,Minuga?’’kordas Sten seda ühte sõna ning rõhutas seda nii, et see mind häiris. See kõlas kuidagi väga irooniliselt. Justkui see oleks mingi kohutav ime või hoopis kuritegu, et soovin temaga rääkida. Või teiseks varjandiks võis olla ka see, et tal on midagi minu eest varjata.

Heitsin talle ühe anuva pilgu, mis antud hetkel ka mõjus. Ta lükkas ukse veidi rohkem lahti ning andis peanoogutusega märku, et võin siseneda. Päris veider oli külastada Nelelit sedasi, et tema asemel võtab mind vastu hoopis Sten. Ma tean, et nad on koos ja ei suuda vist teineteiseta hetkegi olla, aga samas ma ei olnud teadlik sellest, et nad sedasi koos Neleli juures elavad.

,,Millest sa rääkida tahad?’’küsis Sten ning andis käeviipega märku, et istuksin. Ka tema istus, minu vastu teisele poole lauda. Ma tean, et ta üritab muutuda ja ta on seda mingil määral ka tõestanud, kuid siiski oli kuidagi veider temaga sedasi suhelda. Nagu me oleksime mingid semud, aga samas kui ma soovin edaspidi Neleliga edasi suhelda, siis pean leppima sellega, et hakkan Steni üsna tihti nägema. Tasub ära harjuda.

,,Kas Neleli on ka kodus?’’üritasin kuidagi alustada. Oleks olnud tormakas koheselt Robini kohta pärida, seega otsustasin oma jutuni teisiti jõuda.

,,Ta magab veel, aga vavealt sa temast rääkida tahad,’’ütles ta ning mulle tundus, et nägin tema ühte suunurka tuksatamas. Kas ta üritas praegu muiet tagasi hoida? Lõin pilgu kiirelt lauale, millel oli palju turvalisem oma silmi puhata. Kas ta aimab midagi või on need taas mingi haiglased paranaoiad?

,,Tegelikult oli jah midagi muud.’’alustasin taas rääkimist. Mudisin oma süles olevaid käsi, mis kergest närvilisusest niisked olid. Miks see minujaoks nii raske on?

,,Ma pean teadma kus ta on!’’paiskasin lõpuks selle endast välja. Minust võis jääda küll eriti tobe mulje, sest minu silmanurgast voolas alla pisar, mille ma küll kiirelt pühkisin, lootuses, et Sten seda ei märganud, aga tema ilmest võis välja lugeda, et see ei jäänud talle märkamatuks. Ta vaatas mind veidralt. Haletsevalt või kaastundlikult, ma ei teagi kuidas seda sõnadega väljendada.

,,Enely,’’sosistas ta vaikselt, kuid ma ei saanud lasta tal jätkata. Ma teadsin, et ta hakkab keerutama. Ta keerutab ja keerutab, senikaua kuniks ma lihtsalt alla annan ja lahkun. Ta ei kavatsegi mulle mingeid vastuseid anda. Tõusin äkiliselt toolilt püsti ning saatsin Stenile ühe meeleheitliku pilgu.

,,Palun, ma pean teadma, kas ta on tagasi!’’

,,See ei ole nii kerge. Ma ei saa sulle vastata.’’

Mis kurat tal arus on. Ta teab, aga ei räägi. Minusse tekkis viha, mis paisus iga hetkega.

,,Miks? Kas sa ei saa aru, et see kõik piinab mind? Kui ta on tagasi, siis miks mina ei või sellest midagi teada?’’lasin kuuldavale küsimused, mis oleksid pidanud minus kasvavat viha leebemaks muutma, kuid nende küsimuste välja ütlemine andis sellele vaid hoogu juurde.

,,Ma tean, et sul on raske ja temal on ka, aga Enely, kõik tuleb omal ajal. See kõik ei ole lihtsalt niisama kerge. Ta tuleb tagasi siis kui sa seda kõige vähem oodatagi oskad. Ma luban sulle.’’seletas ta midagi, mis jäi mulle arusaamatuks. Kas ma oleksin pidanud seda kõike mõistma?

,,Kas mul on üldse mõtet teda oodata? Misk ma peaksin ootama kedagi, kes mind piinab? Ta palus mul end mitte oodata, aga ma näen teda kõikjal. Igalpool. Ta ilmub nagunii siis kui ma teda oodata ei oska, aga samas kaob sama kiirelt. Ta justkui oleks, aga samas mitte minule. Kuidas ma saan teda mitte oodata või kuidas ma peaksin olema suuteline teda unustama kui ta elab minu sees?’’ karjusin peaaegu nuttes, sest ma pole seda kõike iial suutnud endast välja lasta, aga nüüd see lihtsalt tuli. See voolas minust välja selle keeva vihaga, mis just hetk tagasi minus paisus.

,,Palun rahune!’’oli ainus, mida ta suutis veel öelda. Ka tema oli tõusnud ning vaikselt mulle lähemale liikunud.

,,Sa saad temaga sellest ise rääkida. Kõigest, mis on jäänud rääkimata. Sa lihtsalt pead mind uskuma ja veel veidi ootama!’’ ütles ta ediselt väga vaikselt ja rahulikult. See tema rahulikkus ärritas mind. Mida kuradit lihtsalt?

,,Ma ei taha seda kuulata! Ma ei taha maha rahuneda ja seda pagana juttu kuulata! Sa tead midagi, mida ma pean teadma, aga sa lihtsalt ei räägi. Kuidas sa saad nii julm olla? Nii alatu ja valelik? Te kõik olete!’’karjusin nii vihaselt, et tekkis tunne nagu plahvataksin. Olin kontrolli täielikult kaotanud. Meeleheide, mis minus enne lihtsalt varitses oli nüüd rünnakule asunud. See lihtsalt haavas mind kõikjalt. Minu mõistust, minu süda, minu hinge. Kõike seda, mis oli haavatav.

Vihaselt ja nuttes pöörasin ennast ringi ning tormasin ukse poole. Silmanurgast nägin Neleli hämmeldunud nägu, mis mind saatis seni, kuniks olin ukse enda järel sulgenud. Ilmselt olin oma tunnetepuhanguga ta äratanud.

Mul polnud mõtet enam kuhugi minna. Ma sain teada, et ta kas on juba tagasi või kohe varsti tulemas. Ma poleks teda isegi kõige suurema tahtmise juures ise leidnud ja Sten lihtsalt keeldus mind aitamast. Korraks ma isegi mõtlesin tagasi minemisele, et temalt veel midagi välja pigistada, aga see ei muudaks midagi. Pettunult viskasin veel ühe pilgu majale, kust lahkusin täpselt sama teadmatusega nagu olin sinna läinud.

,,Enely, palun oota!’’kuulsin kedagi ennast hõikamas kui olin majast eemale kõndinud. Pöördusin tagasi vaatama, kuigi tundsin hõikaja juba häälest ära. Oleksin Neleli hääle ükskõik millises olukorras ära tundnud.

,,Mida?’’küsisin natuke ülbelt ja üleolevalt. Võib olla oli see veidi ebaõiglane tema suhtes, aga hetkel ei läinud see mulle eriti korda. Vaatasin ta pisut kohkunud ilmet ning see pani mind leebuma. Sisimas ma teadsin, et tema pole milleski süüdi.

,,Mida sa soovid?’’küsisin nüüd juba viisakamalt, et pühkida tema näolt see tobe ilme.

,,Kas sa ei arva, et me pole ammu koos midagi teinud?’’küsis ta nüüd juba naeruselt ning tema soe ja naiivne naeratus pani isegi minu suunurga hetkeks tuksatama. Olin oma eesmärgi saavutanud. See ehmunud ilme oli asendunud tüüpilise Neleli anuva ilmega, mis tõesti veidi mu tuju parandas.

,,Tavaliselt lõppeb see katastroofiga,’’laususin silmi pööritades ja veidi naeruselt.

,,Ma tean, ma tean, aga sa pead nõusse jääma. Seekord on see midagi erilist ja ei tohiks lõppeda katastroofiga,’’ ütles ta elevalt oma hobusesaba sõrmede vahel keerutades.

,,No räägi asjast!’’käskisin ning manasin ette nõustuva pilgu.

,,Ma tahaks vanaemale külla minna,’’ütles ta nägu krimpsutades, sest ilmselt teadis ta täpselt mismoodi ma sellele reageerin. Vaatasin teda suu ammuli.

,,Kas sa kukkusid?’’küsisin hämmeldunult ning lõin teda käelabaga norivalt vastu pead.

,,Mis selles imelikku on? Ma pole seal juba tükk aega käinud ja pealegi ta on ju vana. Kes teab kui kauaks teda meile veel on?’’selgitas ta omi põhjuseid, mis mulle küll veidi vähe usutavad tundusid, kuid samas mul polnud põhjust ega ka erilist õigust temas kahelda.

,,Sa ikka mäletad eelmist korda?’’küsisin häält tõstes. Silmitsesin teda altkulmu ja väga pahuralt.

,,Ole nüüd! Lihtsalt külastame vanaema ja ärme mõtle igasugustele minevikus juhtunud asjadele.’’

,,See minevikus juhtunud asi muutis päris kõvasti minu elu!’’ pahurdasin aina edasi.

,,No mõtle siis nii, et tänane muudab samuti!’’ Ta vaatas mind veelgi anuvamalt ning nüüd hakkas see mulle vaikselt närvidele. Pööritasin silmi ning noogutasin nõustuvalt.

,,Olgu, olgu!’’sõnasin naerdes ning nügisin Nelelit tema maja poole tagasi.

,,Aga mitte enne kui sa oled oma lollid tudukad normaalsete riiete vastu vahetanud.’’ütlesin itsitades, mille peale langesin Neleli tapva pilgu ohvriks.


***
Enne veel kui me bussi peale liikuma hakkasime, helistasin Sanderile. Arvestades praegust olukorda on parem kui ta on teadlik sellest kus ma viibin ning temast oleks väga armas ka enda käikudest mind teavitada. Loomulikult ei ole see kohustuslik, aga turvalisem kindlasti.

,,Ma ei ole veel siiamaani aru saanud, mis teema sul selle kutiga on?’’alustas Neleli oma spioneerimisega.

,,Selle kuti nimi on Sander ja meil ei ole mitte midagi enamat kui sõpprus,’’laususin kindlalt ning vaatasin Nelelit pisut pahaselt.

,,Üldse, kuidas sa võid arvata, et mul saab kellegi teisega midagi olla?’’küsisin samal ajal kui askeldasin oma koti kallal, et sealt bussisõiduks raha võtta. Täpse raha kätte saanud, suunasin oma küsiva pilgu taas Neleli poole.

,,No kõike võib ju olla. Sa elad tema pool ja iga kord kui sind näen oled sa temaga. Kas ma peaksin kade olema?’’küsis ta nöökivalt ning andis mulle rusikaga päris korraliku müksu vastu õlga.

,,Aiaaa!’’kisasin üle bussijaama ning hõõrusin haiget saanud kohta.

,,Nagu ma juba ütlesin, me oleme vaid sõbrad ja midagi enamat sellest ei arene ka, aga kade pead sa küll olema, sest temaga veedan ma kohe kindlasti rohkem aega kui sinuga. Me ju elameee ühes majaaas!!’’ütlesin viimased sõnad venitades ning väga õrritavalt, sasides samal ajal sõbranna juukseid. Neleli ajas uhkelt nina püsti ning silus oma sassi läinud soengut. Ta küll üritas veidi solvunut mängida, aga ega see tüdruk ei suuda seda kuigi kaua, seega ununes see teema päris ruttu, mille üle oli mul vaid hea meel.

,,Kas sa oma perekonnaga ka suhelnud oled?’’küsis Neleli kui olime bussis ennast mugavalt sisse seadnud.

,,Mitte eriti. Kui siis ainult Erikuga.’’vastasin lühidalt, lootes, et ka see teema jääb lühikeseks.

,,Oled teadlik sellest, et neil on Kätliniga päris soojad suhted?’’jätkas ta pärimist põhimõtteliselt samal teemal. Hakkasin vaikselt juba närvi minema, aga samas Kätlini ja Eriku suhe pakkus ka minule huvi. Viimati kui loomaaias käisime, siis tundus, et neil pole kõik päris korras. Aga nüüd?

,,Tõesti? Mida sa sellega öelda tahad?’’küsisin imestumist teeseldes, sest tegelikult ei olnud ma mitte üllatunud vaid hoopis sügavalt pettunud. Pettunud oma lollis vennas, kes on nii naiivne ja loodab tõesti sellise inimesega ühist tulevikku.

,,Jaa...kui ma viimati Erikut nägin, siis otsis ta korterit, kuhu nad saaksid Kätliniga kahekesi kolida, et mitte ema ja...kukil olla,’’ütles Neleli viimased sõnad kahtlevalt ja jättis sõna ,,isa’’ üldse mainimata, sest ta teadis täpselt, missugused sädemed minu ja Georgi suhetega kaasnesid.

,,Sa räägid rumalusi. Minu vend ja Kätlin ühes korteris...pshähh,’’laususin silmi pööritades ning vajusin istme sisse kössi, et see teema lukku panna. Ma lootsin nende suhte kohta hoopis midagi muud kuulda, aga mitte seda, et see hakkab soojenema ja nad tahavad kokku kolida. Mitte seda.

,,Ja millisel tasemel sinu ja Steni suhted siis on?’’üritasin kiiresti teemat vahetada, kuigi see polnud ka päris see, millest oleksin soovinud rääkida.

,,Oh meil on kõik väga hästi!’’alustas Neleli oma suhtejutuga, mis kestis terve tee. Mõtetega olin küll kusagil mujal, kuid austusest oma sõbranna vastu tegin näo nagu kuulaksin suure hoolega ning vahepeal pistsin ka mõne küsimuse vahele, et ka teda selles veenda.

Peagi jõudsimegi pärale ning tema endiselt veel elrõõmus ja kõbus vanaema ootas meid oma ülimaitsvate pannkookidega. Tõesti need olid võrratud. Kui ma peaksin selle naisega koos elama, siis ilmselt oleksin selline parajalt mõnus rasvarull, mis mööda tuba ringi veereb.

,,Kas soovite veel kooki?’’küsis vanaema Linda lahkelt ning asetas meie mõlema taldrikule veel ühe koogikese. Olime mõlemad end oksendamiseni täis õginud, et kui nägime neid viimaseid pannkooke, mille vanaema oli suutnud meile veel taldrikule puistada, lasime kuuldavale rasked ohked.

,,No nii...laseme siis käia!’’ütlesin oma kõhtu käega patsutades ning alustasin viimase koogi söömist. Ka Neleli ühines minuga ning pressis selle koogi oma taldrikul endale sisse.

,,Okei vanaema, me oleme nüüd kurguni sinu maitsvaid pannkooke täis. Me nüüd läheksime heameelega aeda ja laseksime leiba luusse.’’rääkis Neleli meie mõlema eest.

Aias ootas meid Max, vanaema bernhardiini tõugu koer, kes oli selline elajas ja kohutav ilalõug. Tore koer, aga minul temast jõud üle ei käinud. Ta suutis mind alati muru peale pikali hüpata või siis oma suurte käppadega mind müksata nii, et olin sunnitud lihtsalt tema eest jooksu pistma. Nii me siis loksutasimegi pannkoogid aina sügavamale makku. Mängisime ja jooksime Maxiga aias päris kaua. Ajataju oli selliselt kerge kaduma ning kui ma kella vaatasin, siis avastasingi, et oleme juba liiga kauaks jäänud. Taaskord ähvardas aeg meid hätta jätta ning olime peagi maha jäämas viimasest bussist.

,,Neleli me peame minema!’’karjusin sõbrannale, kes ikka veel koeraga müras. Ta vaatas hetke minu poole ning hakkas siis taskust midagi ostsima. Ilmselt oma mobiili, et kellaajas veenduda.

,,Oi,oi!’’kuulsin Neleli oigavat häälitsust.

,,Mis nüüd on?’’

,,Ma ei leia...’’alustas ta selgitamist. Ta tõusis püsti, et veelkorra vaadata, aga ikka ei midagi.

,,Ega sa mu mobiili näinud pole?’’hõikas ta mind ehmatama paneva küsimuse ning jooksis kiirustades minuni.

,,Mida? Kuhu sa selle panid?’’kilkasin pahaselt.

,,See oli just enne taskus kui me toast tulime. Ma võin vanduda, et oli,’’lausus ta kindlalt ning vaatas otsivalt ringi.

,,Neleli me jääme bussist maha!’’karjusin närviliselt ning aitasin seda neetud mobiili otsida, kuid täiesti lootusetult. Seda polnud mitte kusagil. Olin juba lootuse kaotanud. Vaatasin mornilt Maxile otsa, kes meid keel ripakil jälgis.

,,Ega sina ometi seda ära ei söönud?’’küsisin koera pahuralt jõllitades. Vaatasin mornilt kella. Kümme minutit puudus bussi ajast, aga siit bussipeatuseni jõudmine võttis oma viis kuni kuus minutit. Olin nii vihane. Alati kui me siin käime, peab midagi nõmedat juhtuma.

Otsisime veel tükk aega Neleli mobiili, mille me lõpuks ka leidsime. See oligi müramise käigus muru sisse kadunud ja selle leidmine läks meile maksma viimase bussi.

,,No tore! Buss väljus umbes täpselt pool tundi tagasi.’’ütlesin nördinult ning viibutasin Neleli ninaall oma mobiiliga.

,,Palun...’’hakkas Neleli vabandusi otsima, aga ma keeldusin teda kuulamast.

,,Kuidas me siis nüüd linna tagasi jõuame? Jälle hääletame?’’küsisin vist juba karjudes.

,,Aga miks ka mitte? Eelmisel korral...’’alustas ta taas, kuid seegi kord ma lihtsalt katkestasin teda.

,,Eelmiselt korral on päris valusad tagajärjed muideks. Mitte sinu puhul, aga minu puhul küll.’’

,,Tahad jala minna?’’küsis sõbranna üllatunult.

,,Aga miks ka mitte?’’iroonitsesin jõhkralt.

,,Sa...’’hakkas ta protestima, kuid taaskord seisin ma sellele risti vastu.

,,Hakka ennast juba liigutama!’’käskisin teda vihaselt.

Nii me siis jalutasimegi päid norutades linna poole tagasi. Ma üritasin küll vältida mõtet, et ajalugu kordub, aga enne kui olin jõudnud üksikasjadele mõelda, peatus üks auto. Kangestusin üle terve kere, sest me polnud hääletanud ja ajab ikka judinad peale küll kui mingi suvaline inimene hakkab heast peast lahkekest mängima. Hirmunult vaatasin Neleli poole, kelle näol ilutses lai naeratus.

,,Mida? Mida sa naerad?’’küsisin üllatunult.

,,Kas tahad ikka jala minna?’’küsis ta naerdes.

,,Kas sa oled peats segi? Me ei istu sellesse autosse!’’karjusin vihaselt.

,,Mina igaljuhul lähen ja soovitan sinul ka tulla!’’ütles ta naeruselt ning hakkas rõõmsalt auto poole keksima. Jäin teda lolli ilmega jõllitama. Paanikas jooksin talle järele, et teda takistada. Seisin talle ette, et ta sellesse autosse ei istuks kui äkitselt tundsin kellegi käsi enda mõlemal õlal. Tardusin nagu kivikuju, julgemata pead pöörata. Neleli näole ilmus minu jaoks täiesti uskumatu muie.

,,Mida kuradit sa...’’hakkasin juba vanduma kui taipasin, et nüüd on õige aeg oma pead pöörata. See mis mind seal ootas oli miski, mida ma tõesti poleks osanud ega julgenud oodata. Midagi, mis oli liiga uskumatu, et tõsi olla. Midagi, mis ei olnud viirastus. See oli päris, sest ma polnud ainus, kes seda nägi.

,,Kas oled endiselt kindel, et soovid jala minna?’’kostusid minu kõrvu sõnad, mis sinna veel pikkadeks minutiteks kajama jäid.

,,Robin!!!’’sosistasin kohkunult ning jõllitasin teda nagu usuksin siiani, et see pidanudks olema viirastus.



NB:See osa tuli üle pika aja üle 2000 sõna. Täpsemalt 2596 sõna

,,Kas see oled päriselt sina?’’küsisin kohkunult ning tundsin sooja õnnepisarat põsele veeremas. Endalegi märkamatult kingkisin talle kallistuse, mis oli midagi enamat kui lihtsalt embamine, see oli midagi, mida kutsutakse lömastamiseks.

,,Ei see on kõigest minu vari,’’sõnas ta vaevaliselt naerdes ja haaras ka mind enda kaissu.
Veidi sellest üllatusest toibunud, hakkasid mu ajurakud hoopis teistpidi töötama. Oli see hea või halb –polnud aimugi. Sel hetkel ma tundsin rõõmu ja heameelt, et ta tagasi on, kuid samas tiirlesid justkui raisakotkastena minu ümber ka pahameel ja pettumus. Ta ei ole kõike seda õrnust väärt. Lihtsalt ei ole. Vastu tahtmist, kuid õrnalt lükkasin ta endast eemale ning pühkisin käeseljaga oma põselt selle totra õnnepisara.

,,Väga tore, et sa tagasi oled, aga meil Neleliga on veel pikk maa minna, seega...nägemist,’’ütlesin tõsinedes ning proovisin võimalikult ükskõikselt temast mööda astuda.

,,Mida sa teed Enely?’’küsis ta tugevalt minu käest kinni haarates, et ma ei saaks põgeneda.

,,Kas sa oled oma nägemise kaotanud? Koju kavatsen kõndida,’’sisistasin läbi hammaste, sest jõud end tagasi hoida hakkas katkema ning pisarad, mis olid kuskil minu sees vangistuses, kippusid leidma teekonna vabadusse. Nägin tema näos palju emotsioone. Hetk tagasi oli ta rõõmus, kuid nüüd varjasid seda meeleheide ja ängistus, sest tõukasin ta ära. See polud ilmselt reakstsioon, mida ta oodata oleks osanud, sest mina olin ju see, kes teda meeleheitlikult taga otsis ning sellele numbrile helistas, et teda leida. Igaüks teeks sellest järeldused, et teda oodatakse tagasi, kuid mida tegin mina.

,,Ära vaata mind sedasi!’’ütlesin raskelt ohatses ning asusin uuele katsele, sealt pääsemiseks.

,,Palun räägime!’’anus ta mind ega kavatsenudki mu kätt vabastada.

Lasin kuuldavale sügava ohke. Ma ei teadnud mida teha. Kaalukausid olid täpselt võrdsed. Samapalju, kui soovisin temaga rääkida, oli see mulle täiesti vastumeelne. Vaatasin hetkeks tema anuvatesse silmadesse ning siis teed, mida mööda oleksin pidanud kunagi linna tagasi jõudma. See võib iseka ja rumalana tunduda, aga just praegu tahaksin ma, et Sander oleks minuga. Ma tahaks tema toetavat suhtumist kõigesse sellesse ning tema nõu, mida edasi teha, kuid ainus mis mul praegu on, olen ma ise. Loll, isekas ja otsustusvõimetu mina.

,,See on su viimane võimalus!’’hoiatasin teda ning liikusin auto poole, kuhu Neleli oli end rahumeeli sisse seadnud. Mis kõige parem, nad planeerisid sellise tagasituleku, sest ei saa vist juhuse turjale veeretada seda, et autos istus ka Sten. Uskumatu pole see, et Sten selleks võimeline oli, aga täiesti vastuvõetamatu on selline käitumine minu sõbranna poolt. Seda enam, et nad mõlemad teadsid kuidas ma teda tagasi ootasin. Seega ei jäänud mul hetkel muud üle kui istuda sellesse autosse ning sõita vastu oma tulevikule, sest just sellisena see sõit mulle näis.

Edasine möödus vaikselt, sest ei minul ega ka Robinil polnud plaanis oma jutuajamist nii avalikult jätkata. Mitte et autos viibijad asjast midagi ei teaks, aga siiski peaks see jutuajamine olema vaid minu ja Robini kõrvadele.

Minujaoks jõudsime liiga kiirelt kohale, sest ma vajasin aega, lihtsalt veidi rohkem aega, et sellest toibuda, aga nüüd kui ma olen kõige suuremas segaduses, mida ma elus kogenud olen, seisan ma silmitsi sellega, mida ma tegelikult ise nii pikalt oodanud olen. Seletused. Mida ma küsin või kuidas käitun? Kas ma üldse tahan asjadest kuulda nii nagu need on?

,,Ole siis pai ja ära teda elusalt nülgi!’’vabastas Neleli mind mu mõtete küüsist. Lehvitasin talle silmi pilutades.

,,Lõpuks kahekesi,’’ütles Robin tõsiselt.

Tema silmad, mida olin nii kaua igatsenud, silmitsesid mind viivuks nii õrnalt, et oleksin selle sama autoistme peale lihtsalt kokku sulanud.

,,Kuhu edasi?’’küsisin tema pilku vältides. Naelutasin oma pilgu kindlalt küljeaknast välja, et vältimine ei ebaõnnestuks. Ta ei vastanud midagi vaid käivitas auto ja lihtsalt sõitis. Oleksin peaaegu lendu lasknud tuhatmiljon küsimust, kuid otsustasin vaikides oodata õiget hetke, sest teadsin, et aeg küsimuste esitamiseks tuleb.

Me ei sõitnud kuigi pikalt. Olin lasknud end sügavatesse mõtetesse vajuda ning ei pannud üldse tähele, kuhu olime sõitnud.

,,Ma usun, et siin on hea,’’naeratas ta põgusalt ning saatis mulle ühe küsiva pilgu.

Oleksin tahtnud nutta, aga ma ei kavatsegi oma nõrkust temale näidata. Sten nägi seda niigi, aga temale ma seda rõõmu nii kergelt ei valmista.

Ta oli mind toonud randa, kus me oma minu teada viimasel kohtumisel, hüvasti jätsime. Mistõttu oligi nii raske oma emotsioone talitseda. Hingasin sügavalt sisse ning avasin autoukse, et väljuda. Ka tema tegi sedasama ning vaikides kõndisimegi paika, mis oleks pidanud meie mõlema hinge rahu tooma, kuid mida lähemale me rannale jõudsime, seda ärevamaks ma muutusin. Silmanurgast piiludes nägin, et Robini otsaesisel paistsid mõningased murekortsud ning ka tema silmist peegeldus meeleheidet ja ärevust.

„Tead, murekortsud teevad sind vanemaks,“ütlesin vaikselt muiates. Ma lihtsalt pidin selle valurikka vaikuse lõpetama, mille peale tema vaid laialt naeratades pead raputas, mis ühtlasi oli ka kõige hullem külmavärinate tekitamise viise. Ma isegi ei suuda uskuda kui sees ma omadega olen või miks ma seda olen ja kas selline asi üldse saab ühe täiesti tavalise keskkooli tüdrukuga juhtuda. Arvasin, et selline asi on võimalik ainult filmides. Olla kellegisse, keda sa praktiliselt ei tunne nii armunud, et see keegi on suurimaks kinnisideeks, mis ühel inimesel üldse olla saab ning kõik see mõjutab tema elu niivõrd, et võib selle isegi hävitada.

„Nii, ma usun, et see on ideaalne koht,“ütles ta ning viipas käega päikse käes helkivale liivale, et ma istuksin.

Vaatasin hetkeks merd, mis oli täna täiesti rahulik. Lained olid praktiliselt olematud ning päikesekiired panid vee sillerdama nii, et kõik see võttis lausa hingetuks. Nõustuvalt noogutades istusin soojale liivale ning lasin kuuldavale raske ohke. Ei oska isegi seletada, kas ohkasin hirmust selle ees, mis mind ees ootab või hoopis kergendusest, et lõpuks saavad mu küsimused vastuseid.

Mõni hetk istusime mõlemad vaikides ning vaatasime merd. Mina ei teadnud, mida küsida ja tema kas ei tahtnud alustada või ei osanud seda kuidagi teha, kuid vaikuse otsustas siiski lõpetada tema.

„Ma arvasin, et sa tahad mind siia tagasi,“ütles ta ning hoidis endiselt pilgu kindlalt merel.

„Ma...“üritasin kuidagi alustada, aga kõik sõnad, mõtted ja tunded mu sees, ajasid mind segadusse. „Ma tahangi sind siia tagasi ja usu ma ootasin seda, aga see kõik on palju keerulisem kui ma arvasin. Sa ei saa ju lihtsalt tulla ja olla keegi, kes ma tahaksin, et sa oleksid.“

„Ma ütlesin, et ma tulen tagasi kui asjad on joonde aetud ja palusin, et sa ei jääks mind ootama vaid liiguksid eluga edasi, aga sa ei ole seda teinud, ma tean et pole.“lausus ta sõnad, mis polnud need, mida oleksin kuulda soovinud. Ta keeras pilgu vaid viivuks mulle, kuid tundub, et ka tema tunneb end turvalisemana kui hoiab pilgu merel.

„Kas asjad on nüüd joondes, et sa tagasi oled?“küsisin.

„Mitte päris.“

„Kas ma peaksin teadma, mida see tähendab? Seda, et sa lahkud peale seda vestlust või kõik jääbki nii nagu on?“küsisin võib-olla veidi äkiliselt. Pöörasin ka oma häiritud pilgu temale, sest üksteise pilkude vältimine ainult takistab selle jutuajamise kordaminekut.

„Seda, et mõningad asjad tuleb veel korda ajada, aga ma ei lahku enam.“oli ainus mis ta vastas ja ma isegi ei tea, kas mulle sellest piisab või ei. On aru saadav, et mul pole kasulik liiga palju teada ja selge on ka see, et kõik see, mis peab minujaoks teadmatuks jääma, ka jääb, sest tema ei ole küll inimene, kes kavatseks sellest mulle rääkida ja äkki see ongi hea.

„Tead, kõik see mis meiega toimub on üks suur arulage mull, mis tuleks lihtsalt katki teha ja minevikku heita. Ma soovin, et saaksime sellest mullist jätta endale vaid tükid, mis meile ka midagi tähendavad. Neid tükke on ainult kolm. Mina, sina ja tunded, mis meie vahel on. Me isegi ei tea, mis meie vahel on, aga ma tean, et see tõmme, mis mind sinu poole tõmbab on nii tugev, et mul pole jaksu sellele vastu panna ja ma ei tunne, et ma peaksin. See tõmme tekkis juba siis kui ma sind esimest korda nägin. Ma ei hakkagi väitma, et see on mingi armastus esimesest silmapilgust, sest ilmselt me ei tea seda enne kui oleme kõik selle läbi teinud, aga ma tean, et see miks me kahekesi tol matkapäeval sinna metsa jäime, oligi seetõttu, et ma seda soovisin. Ma soovisin sinuga kahekesi jääda, et seda kõike mõista. See ajas mind nii segadusse, et ma pidin sellele kuidagi jälile saama. Loomulikult ma ei planeerinud sinna seda tormi ja seda õnnetust, aga tuleb tunnistada, et isegi see muutis meid lähedastemaks. Ma lihtsalt usun, et me peame veidi rohkem üritama ja kõik saab toimima nii nagu me soovime, kuid ainult juhul kui me mõlemad seda soovime.“lausus ta lõpuks sõnad, mida ma kuulda soovisin. Kõik mis ta ütles on nii uskumatult õige, kuid samas tundub nii kuradi lihtne, et see üldse toimida võiks.

„Võib-olla ma olengi idikas kui kõigesse sellesse, mida sa praegu ütlesin usun ja sellega nõustun, aga lõppude lõpuks on see meie elu ja meie ise oleme need, kes sellele tee rajavad, sest see tõmme ei ole ainult sinul. Miski nähtamatu, kuid samas tugev tekitab ka minus neid samu tundeid. Lihtsalt ma südamest loodan, et see mis meie vahel on või olema saab on seda väärt. Kõik see, mis ma praegu ütlesin on midagi mis tuleb siit,“ütlesin väriseval häälel ning võtsin tema käe, asetades selle oma südame kohale. Ta vaatas esimest korda selle vestluse jooksul mulle otsa nii, et ma sain tema silmadesse vaadata ja näha, mis tema sees toimub.

„Mõistus on loomulikult see, mis protesteerib kogu täiega, aga kõige selle nimel, mis meie vahel olla saab kui me vaid endale võimaluse anname, olen ma valmis oma mõistusest üle trampima ja valima tee, mille valis süda ning kui see on tee, mis on õige, siis olen mina see, kes oma mõistusele näkku irvitab, kuid kui süda valib praegu suuna, mis mind eksitab, siis jääb üle loota, et mõistus, millest ma hetkel julmalt üle trambin, tõttab ilma tingimusteta mulle appi.“lisasin veel ning haarasin ta oma embusesse.
„Sa oled mulle kallis!“ütles ta ning asetas oma mõlemad käed mu näole. Ta silmis helkisid pisarad, kuid valla need sealt ei pääsenud. Vähemalt mina seda ei näinud, sest järgmine hetk ta lihtsalt suudles mind.

Peale seda vestlust me lihtsalt istusime seal koos. Lamasime liival ja vaatasime, kuidas päike mere piirile aina lähemale vajus ning kuidas taevas aina punasemaks muutus. Kõik see tundus nii õige, kuid sisimas ma kartsin. Kartsin, et andsin end liiga kergekäeliselt kellegi kätesse, keda ma tegelikult ei tunnegi, kuid samas tahe teda tundma õppida ning temaga koos olla on suurem kui see neetud hirm. Ja nagu öeldakse, hirmudest peab üle olema ja seda ma kavatsengi teha. Seal tema embuses lamades sain veel mõningatele küsimustele vastused, sest peale sellist enese avamist oli neid palju lihtsam esitada ja temal nendele kindlasti ka kergem vastata. Ning me mõlemad andsime lubaduse, et ei mingeid saladusi enam. Ühtlasi lubas ta mulle, et diilerdamine on nüüd minevik. Mis on vist hea.

„Kas hakkame minema?“küsis Robin, hoides mind endiselt enda embuses.

„See küsimus on minu kõige suurem õudusunenägu, kas usud.“ütlesin veidi mornilt, kuid siiski naljatades. Isegi kui see päriselt seda ka on.

„Kuid tegelikult ma ei teagi kuhu me minema peame.“lausus Robin kulmu kortsutades.

„Mina tean,“ütlesin ohates,“sa peaksid mind Sanderi poole viima, sest see on koht, kus ma hetkel elan ja sa tead seda lugu juba.“seletasin oma otsust ning pükisin liiva oma riietelt. Jah, Robin teab nüüd Sanderist peaaegu kõike. Ma tean, et mul polnud õigust talle Luisast rääkida, aga samas ma ei näinud muud võimalust ja pealegi pidin talle kuidagi seletama Taneli ahistavat käitumist ja selle põhjust ning millises olukorras me Sanderiga praegu oleme, sest loodan, et Robin on see, kes meid aidata saab.

„Olgu, ma viin su sinna, aga enne peaksime midagi sööma, kas sa ei arva. Pealegi siin lähedal on üks hea söögikoht.“esitas Robin oma tingimused, millega ma meeleldi nõus olin, sest see tähendas rohkem aega temaga koos olla ja olenemata nendest pannkookidest, mis ma Neleli vanaema juures naha vahele keerasin, karjus mu kõht juba ammu söögi järele.

Niisiis võtsimegi suuna auto juurde, et sööma minna. Isegi selle lühikese vahemaa me lihtsalt venisime, et seda hetke veelgi kauem nautida. Meile tundus, et aeg on meie teha, kuid iga hetkega hämaramaks muutuv taevas andis meile märku, et päris nii see pole.

„Mida sa süü...“alustasin oma küsimusega kui äkki tundisn, et keegi haaras minust tugevalt kinni.

Midagi kõva ja suurt andis mulle hoobi vastu pead, kuid õnneks mitte nii kõvasti, et oleksin teadvuse kaotanud. Segaduses ilmel vaatasin ringi, et olukorda hinnata, kuid kõik toimus nii kiiresti.

„Laske ta lahti!“kuulsin kuidas Robin karjus.

Ma ei tea kas keegi teine tiris teda minust eemale või tiriti mind temast eemale, aga iga hetkega ta kaugenes ja see tekitas paanikat. Rabelesin nii kuidas jaksasin, aga inimene, kes mind kinni hoidis oli pagana tugev.

„Palun aita mind!“karjusin nii kõrvasti kui suutin, kuid siis tabas mind järjekordne hoop vastu pead ja seekord kaasnes ka pimedus.