Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Kus sa olnud oled?’’ ütles Neleli rõõmsalt ning kallistas mind. Tema tavaline rõõmsameelne olek oli tagasi ja enam polnud märkigi sellest haavunud sõbrannast, keda ma viimati lohutasin. Mul oli heameel tema pärast.

,,Tead, sa näed päris jube välja!’’ ütles Neleli mind pealaest jalatallani oma karmi pilguga mõõtes.

,,Ma tänan!’’ ütlesin talle põgusalt naeratades.

,,Mul on nii kahju, et sul perekonnaga sellised...’’ hakkas Neleli kaastunnet avaldama, kuid katkestasin teda, sest see oli viimane, mida ma kuulda soovisin.

,,Palun...ärme täna sellest räägi!’’ ütlesin lootuses, et ta mõistab. Õnneks mõistiski. Veidi pettunud oli, kuid vähemalt ei hakanud ta oma joru ajama nagu tal tavaliselt kombeks oli.
,,Mida sa täna teha tahad?’’ küsisin ning üritasin rõõmsam näida.

,,Eee...Ma kardan, et see mõte ei meeldi sulle väga, aga minust oleks äärmiselt ebaviisakas sellest sulle mitte rääkida, seega...’’ rääkis Neleli mulle täiesti arusaamatut teksti.

,,Räägi asjas!’’ käskisin teda ning julgustasin oma naeratusega.

,,Noh, ema läks maale, vanaema juurde ja maja on tühi. Mõtlesin väikese peo teha. Või õigemini juba on korraldatud.’’ Ütles Neleleli hetkeks pilku maha keerates ning seejärel saatis mulle ettevaatliku pilgu.

,,Aga?’’ küsisin uudishimulikult.

,,Mis aga?’’ vastas Neleli minu küsimusele küsimusega.

,,Selles sinu jutus peitus mingi aga!’’ ütlesin silmi pööritades.

,,No aga on see, et see ei olegi tegelikult väike pidu.’’ Ütles ta jälle pilku maha lüües.

,,No see ei üllata sinupuhul mind kohe mitte kuidagi!’’ ütlesin naerma puhkedes.

,,Ära põe. Ma tulen su peaole nii või naa, sest esiteks me pole kaua midagi koos teinud ja teiseks, kuidas ma saaksingi sinu peole tulemata jätta. ’’ ütlesin oma sõnadega teda rahustada.

,,Võta keegi kaasa!’’ ütles Neleli, kuid pani käe kohe suule, sest kahetses öeldut kiiremini kui ta arvata oleks osanud.

Ohkasin raskelt ning vaatasin kurvalt Nelelile otsa.

,,Anna andeks!’’ ütles tüdruk häbi tundes.

,,Kuule...’’ ütlesin peaaegu karjudes.

,,Ma võtan Sanderi ja Taneli endaga kaasa. Tohib?’’ tegin enda meelest hiilgava ettepaneku.

,,Ma ei tea, kes nad on või mis asju sa nendega ajad, aga siis ongi hea aeg ja ka koht nende tutvustamiseks.’’ Ütles Neleli rõõmsalt ning haaras mu käest, et mind poodi tirida.

,,Mis kell?’’ küsisin veel ennem kui olime poodi sisse astunud.

,,Täna õhtul kell seitse võiksite näole anda!’’ ütles ta ning tema elevil nägu lihtsalt ajas mind naerma.

,,No mina olen kohal. See, kas ka teised tulevad ei ole veel kindel. ’’ ütlesin kulmu kortsutades ning nähes Nelelit enda ees kiirelt liikumas, taipasin, et rohkem nagu iseendale.

Istusime sinna samma parki ning limpsisime rahulikult päikest nautides oma jäätiseid. Nii hea oli jälle üle pika aja koos olla oma sõbrannaga, kes oskas oma tobedalt rõõmsa olekuga alati naerma ajada. Temaga oli alati lõbus kui ta just mõne totra tembuga hakkama ei saanud.

,,Kas Sten tuleb ka peole? Suhtlete ikka?’’

,,Jah! Meil on hetkel kõik korras, kuigi oma probleemile ei ole ta veel täielikult kriipsu peale tõmmanud. Kuid ta lubas ennast parandada. ’’ üritas Neleli talle vabandusi leida.

Noogutasin kergelt ning limpsisin oma jäätist edasi. Mu mõtetesse tungis hiljuti nähtud unenägu ja mul oli plaanis täna kontrollida, kas mingi osa sellest totrast unenäost ka paika peab. Neleli pidu oli selleks parim koht.

Istusime mõnda aega veel peale jäätiste lõpetamist pargis ning seejärel otsustasime mõlemad oma toimetuste kallale asuda. Saatsin ta poeni. Temal oli vaja veel mõni ettevalmistus peojaoks ära teha ning mina pidin Sandrile ja Tanelile peost rääkima. Ainult ma ei tea, kuidas ma seda neilt küsin, sest mäletan täpselt eilset insidenti. Oleksin tahtnud häbist maaalla vajuda. Nüüd pean nad hoopiski uuele peaole kutsuma, kus ma tõenäoliselt veel kellegi täis suudan oksendada.

Kiirustades hakkasin Sanderi majani kõndima, kuid teepeal jooksin kokku Erikuga.

,,Enely!’’ krahmas Erik kohe mu käest kui nägi, et üritan põgeneda. Ma ei saanud temaga rääkida. Ma tean, et ma murduks kohe ja oleksin valmis kasvõi kohe oma asjadega koju tagasi minema, kuid ma ei saa lasta sellel juhtuda. Nad on selle rohkem kui kuhjaga ära teeninud.

,,Mul on kiire!’’ käratasin vennale kurjalt ning üritas oma kätt vabaks päästa.

,,Palun tule koju tagasi! Ema on täiesti läbi omadega. Kas sind üldse ei huvita, mida see temaga teeb?’’ Üritas Erik minus kahetsustunnet tekitada.

,,Aga teie? Kas teie minule mõtlesite kui Georgi sinna elama võtsite?’’ nähvasin talle vastu.

,,Kas sa ei võiks teda kasvõi niipalju aktsepteerida, et te ühe katuse all elaksite?’’ küsis Erik mulle anuvalt otsa vaadates.

,,Kahjuks on see võimatu!’’ ütlesin pahuralt, kuid samaaegselt võitlesin sellega, et mitte nuttma hakata.

,,Palun ära siis mind vähemalt eira! Helista mulle, räägime! Sa tead, kuidas ma ei kannata kui sa sedasi teed!’’ lausus Erik veelgi kurvemaks muutudes.

,,Olgu! Ma helistan sulle mõnipäev kui sa mul minna lased!’’ ütlesin talle paluvalt otsa vaadates.

Sellepale vabastas Erik koheselt mu käe ning tema suule ilmus kergelt võidutsev muie. Ta teadis väga hästi, et ma ei suuda kaua tema peale vimma pidada ning nüüd kasutas ta minu nõrkust ära.

Saatsin talle veel ühe sõbraliku pilgu ning seejärel lippasin minema.

,,Sander!’’ hõikasin teda kui olin majani jõudnud. Nägin teda aias võrkkiigel istumas ning õuna söömas. Jooksin temani, et peost rääkida.

,,Mis on?’’ küsis poiss kiigele istukile tõustes ning ehmunult mind jõllitades.

,,Kas sa minuga peaole tahad tulla?’’ küsisin laialt naeratades.

,,Peole?’’ küsis ta kulmu kortsutades.

,,Täna kella seitsmest, minu sõbranna majas!’’ täpsustasin veidi.

,,No sinul käis eile ka üks korralik pillerkaar!’’ ütles Sander muiates. Mul hakkas piinlik ja olukord muutus veelg piinlikumaks kui ta mind veidra näoga ülevalt alla silmitses.

,,Ära hakka!’’ ütlesin talle punastades. Kurat jälle ta suutis seda. Jälle ma punastan. Kuidas ta seda teeb? Lõin pilgu maha korraks, et oma punastamist veidigi varjata, kuid olin juba nagunii lootusetult vahele jäänud. Loomulikult ei jätnud ta juhust kasutamata, et mulle tagasi teha.

,,Kes siis nüüd punastab?’’ ütles ta naljatades.

,,Minupärast ei ole mõtet piinlikkust tunda. Mõtle parem sellele, kuidas Tanelilt tema täis oksendamise eest vabandust paluda. ’’lisas ta kohe.

,,Ma juba tean, kuidas ma seda teen!’’ ütlesin võidurõõmsalt.

,,Kuidas?’’ irvitas Sander valjult.

,,Ma kutsun tema ka peaole koos meiega!’’ ütlesin käsi laiutades.

,,Mida?’’ karjatas Sander, kes kargas sellise hooga võrkkiigelt püsti, et oleks peaaegu kõhuli maha lennanud.

,,Kuulsid küll. Ma kutsun ta mei...’’ hakkasin enda öeldud lauset kordama, kuid mind katkestati.

,,Pidu? Kus täna pidu on?’’ kuulsin Taneli uudishimulikku häält oma seljataga.

Pöördusin, et talle otsa vaadata, kuid kahetsesin, et seda tegin. Tema näol ilutsev naeratus tekitas minus halva enesetunde. Ma pean ju siiski vabandama. Kui keegi oleks mind täis oksendanud, teeksin kohe tagasi. Ajaksin kasvõi näpud kurku, aga jumala eest, ma teeksin tagasi. Jääb ainult loota, et tema nii õel pole.

,,Me Sandriga lähme...’’ alustasin selgitusega, kuid taaskord katkestas Sanderi pahane hääl mind.

,,Sa kuulsid valesti! Peaksid kõrvu rohkem pesema!’’ ütles ta ülbelt mühatades.

Saatsin Sanderile ühe kurja pilgu ning asusin uuele katsele.

,,Me läheme peaole! Tahtsin sind ka kutsude! Ühtlasi oleks see siis ka vabandus eilse pärast.’’ Ütlesin pilku maha lüües.

,,Mis eile toimus?’’ küsis ta mittemidagi teadvat nägu teeseldes ning vaatas vilistades taevapoole.

Naersin. Kuulsin Sanderi purtsumist ja portsumist oma seljataga.

,,Kui ma ütlesin ,,me’’ siis pidasin ma silmas sind ja Tanelit!’’ ütlesin Sanderile naeratades.

,,Kui sa kutsusid Taneli peaole, siis magasid sa maha võimaluse, minna peole koos minuga.’’ Ütles ta pahaselt ning hakkas samme majapoole seadma.

Arusaamatul pilgul jälgisin tema tobedat käitumist. Üritasin teda mõista, kuid ei suutnud. Ma olen seda siin olemisest saadik peale märganud, et neil on Taneliga omavahel mingi hõõrumine, aga pole suutnud kunagi aru saada, mis selle põhjuseks olla võiks.

,,Sa ei laseks mul üksi minna?’’ karjusin talle järele.

Kuulsin kõrvalt Taneli võidurõõmsat irvitust.

,,Sa ei lähegi üksi! Mina tulen sinuga!’’ oli ta mulle lähemale tulnud ning sosistas seda mulle kõrva.

Vaatasin talle põgusalt naeratades otsa. Äkki tema räägib mulle, mis nende vahel on?

,,Mis tal hakkas?’’ küsisin end Taneli poole pöörates.

,,Ah...Sa ära tee üldse välja! Ta on koguaeg selline pidur.’’ Ütles Tanel ükskõikselt.

,,Kas teil on omavahel mingisugused probleemid?’’ küsisin kui olin veidi julgust kogunud.

,,Meil?’’ küsis ta süütut nägu tehes.

,,Seda on üsna kaugele märgata, et te omavahel läbi ei saa.’’ Selgitasn talle.

,,Ta on lihtsalt kade. Kas sa siis ise aru ei saa, et ta ei taha sind kellegagi jagada? Isegi mitte sõbrana.’’ ütles Tanel pahuralt, kuid rahunes kohe.

Ohkasin ning saatsin Tanelile ühe kahtlustava pilgu. Miski minus kahtles, et asi selles oli, kuid kui aus olla, sis ei hakanud ma oma pead sellega enam vaevamagi. Kell oli juba päris palju.

,,Pidu hakkab kella seitsmest. Pane ennast selleks ajaks valmis.’’ Ütlesin Tanelile rusikaga õrnat vastu õlga lüües ning seejärel võtsin suuna oma tuppa, et ennast vedi sättida.