Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Tantsisime Neleliga senikaua kuniks joogijanu talumatuks muutus.

,,Pagan...mismoodi mu kurk kuivab,’’ ütlesin endale kui olime joogilauani jõundnud ja olin asunud endale jooki valmistama. Tegin ühe joogi ka Nelelile, kuid talle seda ulatades, tõstis ta käe ning raputas pead.

,,Ma lähen otsin parem Steni ülesse,’’ ütles ta ning lahkus. Lihtsalt jättis mind sinna üksinda seisma, koos kahe joogitopsiga. Lahe! Hetkeks mõtlesin ka ise Sanderit otsima minna, kuid eeldasin, et ta saab siiski ise hakkama ja ma ei pidanud õigeks tal sabas sorkida. Võibolla on ta just praegu sooritamas vallutusretke, mida mina küll segada ei sooviks. Samas jäi miski minu sees kripeldama, sest ta ei teadnud siit mitte kedagi ja võibolla on tal igav.

Jõin kiirelt mõlemad topsid tühjaks ning seadsin sammud aina tihedamaks muutuvasse rahvasumma, et Sander siiski ülesse otsida. Rahvas lihtsalt valgus majja. Kui aus olla, siis ei usu ma, et ka Neleli neid kõiki teab. Selliste pidude puhul ei ülleatagi see väga, sest nagu alati sõber kutsub sõbra, kes omakorda kutsub kaks teist sõpra, kes võtavad endaga kaasa sõprade sõbrad.

Lootus, et ma Sanderi siit ennem peo lõppu leian oli minimaalne, aga ma siiski üritasin, pressides ennast läbi hüplevatest ja karglevatest inimestest, kes oma käes olevaid jooke mulle peale loksutasid. Pidin õnnest ümber kukkuma kui nägin kaugemal enda ees paistmas veel ühte joogilauda, sest kui seda seal poleks olnud, oleksin ma ilmselt otsad andnud ja sinna samasse surnult maha kukkunud. Selles majas ei olnud mitte ainsatki hapniku kübet, mida oleks saanud endale sisse hingata. Ainult üks ühtne süsihappegaasi ja alkoaurude mass.

Tegin laua juures väikese joogituuri ja hinge tõmbamise pausi, et siis vappralt edasi rühkida ja Sander leida.

Kokteilid olid juba korralikult asunud oma tööd tegema, sest õhu puudus ja alkoholi kogus veres muutsid pildi päris uduseks. Ma ei eristanud korralikult inimeste nägusigi. Ma ei saa ju veel nii purjus olla, et hakkaksin topelt nägema? Kuigi tõsiasi, et ma tühja kõhu peale sellise koguse endale kõrist alla valasin, muudab asjaolusi päris palju.

Liikusin läbi massi välisukse poole nii kiirelt kui see antud hetkel üldse võimalik oli ning kui ma lõpuks sellega hakkama sain, jõudis minuni meeletus koguses värsket õhku, mida ma endale lihtsalt ülbelt sisse hingata ahnitsesin. See oli nii hea, nii värskendav, kuid samas...oh...peapööritust see ära ei võtnudki, pigem tegi see asja veelgi pöörasemaks. Toetasin ennast vastu maja seina, et püsti seista. Karusell oli vägev. Võimsam kui kunagi varem.

Hõõrusin kätega oma nägu ning üritasin sellega ennast turgutada. Pidu oli alles nii alguses, aga mina olin füüsiliselt nii purjus, kuid mitte minu tuju. See ei olnud veel arugi saanud, et alkohol täiel võimsusel minu kehas voolab.

Ka väljas oli üsna palju rahvast. Lasin silmadel üle rahva käia, lootes Sander leida. Ikka ei midagi. See mees oli lootusetult kadunud. Ta ei läheks ju ilma minuta minema? Me tulime koos ja peame koos ka ära minema. Kui tema sellest aru ei saanud, siis peaksin temas pettuma, kuid kahtlen, kas oleksin selleks võimeline.

Ma olin kahe vahel. Ma ei teadnud, kas minna tagasi sisse või lihtsalt siit minema kõndida. Üks osa minust soovis ära minna, kuid tuju, mis ei olnud veel piisavalt hea, ei soovinud seda kohe üldse. Veidi vastumeelselt liikusin majja tagasi.

Rühkisin taas joogilaua poole, et veel juua ja tuju üleval hoida. Kulistasin joogi endale keresse ning siis liikusin tantsima, mingi suvalise tüübiga, keda ma pole elusees näinudki. Hetkel oli see viimane, mille pärast ma muret tundsin. Mulle oli oluline meeleolu. Ma tahan sellelt peaolt võtta kõike ja seda ma ka teen.

Hüppasin koos teistega keset tuba ringi ning üritasin jalul püsida. Vahel juhtuski, et komistasin kellelegi otsa, aga ümber kukkumine oli peaaegu, et välistatud, sest rahvas oli tihedalt minu ümber. Aisnus, mis ebamugavust tekitas, oli see, et palju võõraid kehasi liibusid minu vastu. See oli häiriv. Veel juua juurde, siis unustan ka selle. Tõesti ükskõik.
Õhupuuduses tantsimine ja inimeste nügimine ajas lõpuks pildi nii segamini, et ma ei eristanudki ühte inimest teisest. Kõik oli üks kirev värviline kogu. Seda oli tegelikult üsna meeletu vaadata. Võisin tantsida ükskõik kellega. Ma ei näinud nagunii tema nägu, ega seda, kes ta üldse oli. Kuid ma ei jätnud oma jonni. Nüüd oli mul reaalselt lõbus hakanud ja ma ei kavatsenudki sealt lahkuda. Nii hea oli.

Iga mu keharakk hakkas vaikselt ülesse ütlema. Mu käed ja jalad olid juba nagu keedetud juurviljad ja ma ei tahtnud mõeldagi sellele, milline ma hetkel välja näen. Vajusin sujuvalt rahvasumma seest välja ja sujuvalt just seetõttu, et hetkel ei soovinud keegi minu teel ees seista. Oleksin nagu mõni katkuhaige. Aga tunne, mis mind valdas, oli nii ülev, et oleksin tahtnud kõigile neile inimestele näkku naerda kui oleksin suutnud kellegi nägu sellest värviliseslt massist üldse eristada.

Tualetti! Vajan tualetti! Kiirelt liikusin selle poole, et ennast veidigi värskendada, sest muidu ei taha minuga enam keegi tantsida ja siis olekski kogu lõbu läbi.

Põmaki...Järsku seisis keegi, kindlalt nagu kalju, mu teepeal ees. Ning see keegi ei kavatsenudki ennast liigutada, et ma saaksin oma vajadused vetsus rahuldatud. Üritasin talle vihast ja nõudliku nägu teha, kuid olen kindel, et see ei tulnud välja nii nagu olin lootnud. Vaatasin seda ülbet kuju, kes mu teepeal ees julges seista, kuid endiselt virvendas silme ees mingi värviline udukogu, mis ei eristanud ainsati nägu. Päris masendav. Keegi võõras seisab mu ees ja ma ei teagi homme, kes seda teha julges.

,,Emmm...pissihäda on,’’ ütlesin enda ees seisvale kogule.

,,Tule,’’ kostus kellegi hääl mulle kõrvu. Vaatasin toda kuju enda ees üllatunult.

,,Tahad mind tualetti viia või minuga kaasa tulla?’’ lasin kuuldavale tobedaima küsimuse oma elus.

,,Ma tahan sind aidata,’’ ütles ta naeruselt. Tundsin, kuidas tema suured ja tugevad käed minu omadest kinni võtsid. Võpatasin, sest ta on ju siiski võõras.

,,Ma ei tea, kes sa oledki ja nüüd arvad, et tahan sinult abi, et tualetti minna? Segi oled läinud w?’’ karjusin kilevalt üle muusika.

,,Mida?’’ küsis ta ehmunult, kuid tema häälest sai selgesti eristada kerget muiet või naeruvinet.

,,Ma ütlesin, et ma...’’ hakkasin talle uuesti oma vastumeelsuse põhjust seletama, kuid too tüüp katkestas mind ning taas haaras ta tugevasti mu kätest. Pilgutasin tugevalt silmi, et pilti selgeks saada, kuid kasutult. Kõik muutus veelgi udusemaks ning nüüd hakkas muusika, mis röökis, kõrvus vastu kajama. Lahe! Nüüd on kuulmine samuti raskendatud. Kas ma siis tõesti olen juba purjus? Ei saa olla.

,,Lähme! Ma viin su Sanderi juurde,’’ ütles ta ning sikutas mind nõudlikult kätest, et ma astuma hakkaks.

,,Sa tead Sanderit?’’ küsisin üllatunult ning pilgutasin taas silmi, sest tõsti noh, oli vaja näha.

,,Jah...Ühtlasi ma tean ka kust ta on,’’ lausus ta ning peale seda lauset ma ei mõelnud enam millelegi. Täiesti tühi pea. Kõik tema suust kuuldu tundus nii õige, nii siiras ning see kajas mu kõrvus. Kuulekalt liikusin tüübile järele, et jõuda Sanderini, sest tõsti, tänaseks aitab. Tahaks juba koju minna.

Majast välja astudes tundsin midagi märga oma näkku lendamas. See ehmatas mind ning ajas mind kõva häälega vanduma. Peatusin hetkeks, et enda nägu käega pühkida, kuid kutt, kelle järel ma kuulekalt jõlkusin, sikutas mind nõudvalt aina edasi.

,,Kuhu me läheme? Väljas ju sajab ja mulle tundub...’’ seletasin vingudes, kuid katkestasin lause kõrvulukustava kijatusega kui minu kõrvu kostus vali mürin, mis ilmselgelt tuli taevast. Oh ei välk! Lõpetasin lause enda peas. Tundsin värinaid üle selja jooksmas ning tahe üldse kuskile liikuda, kadus.

,,Mida sa kardad? Me läheme nagunii kohe autosse,’’ ütles ta mind juba päris äkiliselt edasi tirides. Jumal küll! Hea, et ta mind ei lohistanud. Oleksin jalad alt ära visanud, siis ilmselt oleks ta seda ka teinud. Mulle hakkas juba vaikselt tunduma, et asi on veider. Peaksin vastu hakkama, kuid Sander. Ma pidin ju kuidagi temani jõudma.

,,Autosse?’’ küsisin läbi mingi veidra pudina, mis minu suult hetkel kostus.

,,Kas sa tahad jala minna?’’ küsis ta veidi pahaselt. Kostus taas vali müristus. Võpatasin, kuid õnneks suutsin kiljatust tagasi hoida. Minu ees seisev kutt oli hetkel minujaoks totaalselt võõras, kuid iga vali müristus sundis mind temaga kaasa astuma nind talle üha lähemale minema.

,,Kui kaugel ta siis on?’’ ei jätnud ma oma küsimustega pommitamist. Ta ei saanud ju nii kaugel olla, kuigi hetkel tundus iga samm, mille astusin piinavalt pikk ja vaevarikas, rääkimata hirmust, mis mind äikese tõttu valdas.

,,Kas sa palun lõpetaksi?’’ karjus ta juba päris vihaselt läbi uue mürina. Nüüd ei saanud ma ise ka aru, mille peale ma võpatasin. Kas tuttavalt kõlava hääle või mürina peale. Hääl, mis tema karjest kostus oli nii reeturlikult tuttav, kuid ma ei suutnud seda häält kellegagi seostada.

Järsku ta peatus ning avas mulle autoukse. Kärsitult nügis ta mind uksest sisse ning seejärel lükkas selle meeletu pauguga kinni. Põmm...põmm...põmm. Pea kumises ning ukse paugatus kostus veel pikka aega mu peas. Kohati tundus, et see tekitas minu ajus isegi mingit veidrat vibratsiooni, mis mind veelgi uimasemaks ajas.

Katsusin oma läbimärgi riideid ning lasin kuuldavale sügava ohke. Lehvitasin oma jaki all olevat pluusi, lootes, et see siis kiiremini kuivab.

,,Sa peaksid riideid vähemaks võtma!’’ kuulsin tema nõuannet kui ta soenduse sisse lülitas.

,,Mida?’’ küsisin üllatunult.

,,Need on märjad...’’ hakkas ta rääkima, kuid katkestasin teda vihaselt. Hõõrusin oma jahedate kätega silmi, et neid turgutada ja selle tüübi nägu näha. Ma ei saa teda sõimata kui ei tea, keda ma sõiman. Vaatasin oma erksamate silmadega tema poole. Pilgutasin silmi, vidutasin, tegin kõike, et näha ja siis...oleksin tahtnud endale kuuli pähe lasta. Pilt läks kokku. Mida? Kellega ma kaasa tulin? Miks? See oli tema. Kohe kindlasti.

,,T-t-anel?’’ venitasin väriseva häälega. Judinad jooksid mööda mu selga ja käed hakkasid mu süles veidraid liigutusi tegema.

,,Oi kui tore äratundmise hetk,’’ ütles ta õelalt irvitades.

,,Jää seisma!’’ ütlesin nutuselt karjudes ja spidomeetrit vaadates. Ta sõidab liiga kiiresti.

,,Sa siis ei tahagi Sanderi juurde?’’ küsis ta teeseldud kurbusega.

,,See peab mingi nali olema,’’ ütlesin talle jälestusega otsa vaadates. Tundis ennast koheselt palju kainemana, adekvaatsemana ja üldse kõik eelnev, peale peapöörituse, oli kadunud ja ma polnud kindel, kas mu pea käis ringi alkoholist või hirmust.

,,Sa pead mu välja laskma!’’ karjusin läbi nutu. Olin valmis isegi autost välja hüppama. Pigem suren kui temaga kuskile...lähen. Vaatasin uuesti spidomeetrit, mille näidik aina tõusis. Ükskõik...ma pean siit välja saama. Hakkasin autoukse lingi kallal logistama. Mitte midagi. See ei avanenud.

,,Palun!’’ kostus mu suust hale sõna, mis poleks tohtinudki tema kõrvu kostuda. Hirmunult surusin ennast vastu autoust ning vaatasin talle suurte pisaraid täis silmadega otsa.

,,Sa ei pääse minu käest! Miks sa sellest aru ei taha saada?’’ küsis ta suurt pettumust jäljendades.

,,Ma lihtsalt...tahan siit ära,’’ üritasin rahulikult talle midagi kokku seletada, kuid kolm viimast sõna karjusin talle vihaselt näkku.

Järsku vajutas ta pidurit ja momentaalselt auto, mis täiel kiirusel mööda teed lendas, peatus. Hingeldasin, sest ei teadnud, mida ta plaanib. Logistasin uuesi ukse kallal, et nüüd väljuda, kuid ikka ei midagi. Sattusin paanikasse, pisarad voolasid üle mu näo ja terve mu keha värises. Ma olen ikka nii loll. Mida ma tegin? Vihaselt avas ta kogu auto lukustussüsteemi ning astus autost välja. Tahtsin sedasama teha, kuid ennem kui jõudsin oma ukse avadagi oli ta seal ning sikutas mind, tagist kinni hoides, autost välja.