Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Too päev seal loomaaias lõppeski sellega, et me läksime kohe koju. Õigemini igaüks oma koju, sest Kätlin haises veidralt ja ega tal enam tuju polnudki. Kuigi Robini kõne muutis mind veidi ärevaks, oli see siiski üks ütlemata tore päev. Tore juba seetõttu, et ma sain veeta päeva koos Erikuga ning sain ka ellu viia ühe kauaoodatud magusa kättemaksu. Ma küll soovin endiselt, et midagi juhtuks nende vahel, et nad lahku läheksid, kuid miski Eriku pilgus rääkis enda eest. Neil on probleeme ja usun, et see suhe ei pea kaua vastu, seega ei hakka ma nende suhet hetkel torkima. Teen seda siis kui tunnen, et selleks on piisavalt põhjuseid. Hetkel keerlevad mu peas hoopis teised mõtted. Mõtted Robinist.

Kas ta tõesti tuleb vasrti tagas? Kas asjad tõesti polnud nii hullud ja ta võib naaseda? Igatahes kui ta naaseb ja taas ära otsustab minna, siis ühes olen ma kindel. Ma ei lase tal enam ilma minuta minna, sest temast eemalolek tõestas seda kui väga ma teda tegelikult vajan. Jabur, et üks inimene suudab muutuda nii lühikese ajaga täielikult sõltuvaks teisest inimesest, kuid nii see on. Meie vahel on mingi tõmme, mida ma ei suuda eirata. Ma vajan teda.

Ma pole Sanderile kunagi eriti Robinist rääkinud, ega vist plaanigi seda teha. Jah, ta teab, et on midagi, mis mind masendab ja selliselt käituma paneb, kuid ta pole suutnud seda minult kunagi välja pinnida. Tegelikult pole ta piisavalt palju mulle ka peale käinud ja just see mulle tema juures meeldibki, et ta ei pea vajalikuks minult kõike uurida. Ta lihtsalt on olemas. Õigel ajal õiges kohas.
Unelesin köögis oma kohvitassi taga ning sonkisin lusikaga oma müslit, mis oli piimas kergelt pehmeks muutunud. See nägi nüüdseks juba päris rõve välja. Võtsin sellest veel viimase ampsu ning seejärel lükkasin kausi endast eemale, et selles olevat müslit mitte enam rüvetada.

,,Oo söök!’’ kuulisin kellegi reibast häält. Pilku ülesse tõstes nägin Sanderi näljast nägu, millel ilutses selline ,,Tere hommikust’’ naeratus. Ta võttis äsja eemale lükatud müslikausi ning asus selles olevat ollust endale hoogsalt sisse kugistama.

,,Ökkk...Kuidas sa suudad seda veel süüa?’’ küsisin kui olin teda veidi aega jälginud. Ta nägi praegu välja elu naljakas. Juuksed olid püsti ja sassis nagu Kunksmooril kunagi ning tema ainsaks riietusesemeks olid lühikesed püksid. Peaaegu porgandpaljas poiss seisab minu ees ning laseb heal maitsta müslil, mis oli minupoolt rohkem kui ära solgitud. Olen alati vihanud ütlust, et asi on maitses, kuid nüüd oli see ainuke lause, mis mul tema vabandamiseks pähe kargas. Päris irooniline, eks?

,,Nälg tahab ära tappa,’’ ütles Sander tühja kaussi lauale tagasi pannes. Ta liikus külmkapini, et nüüd seda rüüstada. Ta nägi välja nagu hävitaja, kes kõik enda käe ulatusse sattuva toidu lihtsalt halastuseta kõrist alla ajas.

Kookides kapist hunniku võileiva materjali, suundus ta tagasi lauani ning tõmbas selle alt välja tooli, et istuda ning omale ühed korralikud võilevaid meisterdada. Kusjuures ta tegi ka neid väga veidral kombel. Kui mina võileiba teen, siis viskan sellele viilu juustu, vahel kaks ning kui tuju panen vorsti ka, kuid tema määris saiale hoolega ühe korraliku kihi võid, seejärel ladus sinna kolm neli kihti vaheldumisi vorsti ja juustu, asetas sellele veel ühe võiga määritud saja ning kordas eelmist tegevust vorsti ja juustuga. No oli see vast võileib. Isegi Räägu burger ei ole nii suur kui tema võileib.

Uskusin siiralt, et sellest sellele näljasele piisab, kuid eksisin. Ta vorpis veel kaks sellist tohutut võileba ning vitsutas needgi silmi pilgutamata ära. Kuhu ta need pani, ma ei tea, aga kadnud nad olid.

,,Jõhker õgard oled,’’ ütlesin naerdes ja pead käele toetades. Jõllitasin, kuidas viimane võilevaamps tema suus matsus ning seal kohe varsti oma lõpu leidis. Ta neelas selle suure klõnksatuse saatel kõrist alla ning loputas piimaga seda veelgi sügavamale oma sisemusse. Teate vahel on päris huvitav jälgida seda, kuidas teised söövad. Eriti veel siis kui nad teevad seda sellisel muigama paneval viisil. Tuju läks kohe heaks.

,,Mis sul täna plaanis?’’ küsis Sander kui oli oma piimaklaasi tühjaks joonud.

,,Emmm...ehh...Ega midagi vist,’’ütlesin kogeledes, sest tema küsimus ehmatas mind ennastki. Ma polnud sellele veel isegi mõelnud, kuid üks mis kindel. Ma ei kavatsenudki seda lihtsalt toas molutades veeta. Ma tahan midagi teha ja midagi lõbusat, mis mõtted igasugustest nõmedustest eemale viiks.

,,Korraldaks midagi?’’

,,Sa mõtled pidu?’’ küsis ta muiates. Tema näost võisin selgelt välja lugeda seda, et ka tema tahab midagi lõbustavat teha.

Võtsin taskust mobiili, et Nelelile helistada. Otsisin kiirelt sõbranna numbi ning helistasingi.Pidin kaua ootama, kuid lõpuks ta siiski vastas.

,,Jaaahhh!’’ kostus teiseltpoolt toru tüdruku ähkiv-puhkiv hääl.

,,Ehh...Kas ma segan?’’ küsisin kohkunult kui tema häält kuulsin.

,,Põhimõtteliselt ei, aga võib-olla varsti see juhtub,’’ vastas Neleli, kes endiselt ähkis ja puhkis. See kõlas veidralt ja kui nüüd hoolega kuulata, siis kuulsin veel kellegi ähkimist või oli see ohkimine. Mida? Kas ma...

,,Räägi, mis sa tahtsid!’’käskis ta nõudlikult mind katkestades.

,,Kuule...kui ma segan, siis äkki ma helistan tagasi?’’ vastasin kiirelt, sest hetkel mõlkus mu peas üks ja ainuke mõte kõne lõpetada.

,,Ei,ei...Me jõuame nagunii kohe lõpuni,’’ seletas Neleli veelgi hullemini puhkides. Tegin suurest üllatusest isegi suu lahti. Mida mu kõrvad pealt peavad kuulama? See ei saa ju ometi reaalne olla. Vaatasin kulmu kortsutades Sanderile, kelle nägu oli täis naeru, otsa. Ka tema kuulis seda meeletut ohkimist.

Vaatasin talle nõutult otsa ning laiutasin teadmatut nägu tehes oma vasakut kätt.

,,Uuu...kas sa oled veel seal?’’ kuulsin Neleli huiget, mis minu hajunud tähelepanu taas püüdis.

,,Mida sa täna teed?’’ küsisin kogeledes.

,,Kohe läheme Steniga pessu ja siis vaatab, mis edasi saab,’’seletas ta eriti valju puhina saatel.

,,Pesema?’’ küsisin kiljatades.

,,Jah...Kas sa siis pole kuulnud, et inimesed käivad peale jooksmist ka pesemas. Vaata...see higistamine ja kõik muu on üsna tülgastav kui seda vahepeal maha ei loputa. Tead ju küll?’’ iroonitses ta kõiketeadvat häält tehes. See ajas mind naerma. Vaatasin Sanderile, kes juba oli asjale pihta saanud otsa ning me mõlemad lasime kuuldavale ühe vaikse itsituse.

Loomulikult olin ma asjadest valesti aru saanud ja nagu ma kord olen, mõtlesin asjadele veel asju juurdegi. Issand kui mark. Loodan, et Neleli minu haigetest mõtetest aru ei saanud, sest kui jah, siis ei taha ma talle enam otsa vaadata.

,,Me Sanderiga mõtlesime, et tahaks täna midagi lõbusat teha. Kas lööte ka kampa?’’ küsisin lõpuks, kui olin oma itsitamisest järelejäänud jõuvarud kokku kogunud.

,,Sten ka?’’ küsis ta imestunult.

,,Loomulikult! Kui ta soovib muidugi!’’ andsin oma nõusoleku.

,,No korraldame siis minupool midagi. Ema sõitis peale maalt tulekut kohe kuskile tööreisile, ega tule niipea,’’ seletas Neleli väga energiliselt.

,,Sa oled jälle üksinda?’’

,,Jah...Kas see siis polegi see, mida meile hetkel vaja?’’ küsis ta üllatunult.

,,Ei...jah...aga sa tead, et mulle ei meeldi kui su ema sind nii tihti üksi jätab? Sa ei võiks vahet pidamata üksi kodus olla,’’ seligitasin talle oma seisukohti.

,,Ma polegi enam. Sten on minuga,’’ ütles ta rõõmsamalt kui kunagi varem.

,,Ja sina tead, et ta ei ole minujaoks veel kõige usaldusväärseim inimene, eriti veel sinu lähedale,’’ ütlesin veidi nõudlikumalt.

,,Heaküll! Me ei hakka sellest rääkima. Lennake siis kella kuuest platsi ja teeme midagi vinget. Eks?’’

,,Teeme nii!’’ ütlesin nõustuvalt ning katkestasin seejärel kõne.


***

Õhtu saabudes jalutasimegi Sanderiga koos kokkulepitud kellaajaks Neleli juurde. Nagu alati on Neleli asjadest veidi teisiti aru saanud kui meie ja taas oli terve tema maja rahvast täis. Seekord ei häirinud meid kumbagi, et ta oli otsustanud oma rõõmu ja vaba maja ka teistega jagada, sest me mõlemad teadsime, et täna saame korralikult lõbutseda. Täna ei olnud meid takistamas Tanelit, kelle mina eelminekord lolli aruga kaasa olin tirinud.

Majja sisenesime Sanderiga koos, kuid nagu alati kipuvad sellise rahvasummaga teed lahku minema. Kuigi ta ei tundnud tõenäoliselt siit mitte kedagi, otsustasin teda veidi hiljem taga otsida. Küll ta hakkama saab ja tõenäoliselt läks ta tualetti, sest hädaldas oma hernepõie üle juba teepeal.
Liikusin julmalt läbi inimeste joogilaua poole. Neleli peod olid alati nagu mõne Ameerika teismelise omad, kust ei puudnud rikkaliku valikuga joogilaud ja suupisted. Paneb võib-olla imestama, kus selline plikake kogu sellele kuluva papi võtab, kuid mina tean juba ammu tema nippe, millega ta ei pea nendele asjadele mitte ainsatki senti kulutama. Ainult tasuta peokoht ja laud kuhu kraam panna ning kõik tuleb justkui iseenesest.

Nimelt on peaole sissepääs ainult oma söögi ja joogiga. Nii need asjad siia kogunevadki. Ka meile olime omaltpoolt midagi kaasa toonud. Asetasin need ettevaatlikult teiste toodud jookide vahele ning ühtlasi valmistasin ka endale ühe kange viinakoksi. Täna kavatsesin sellelt peaolt võtta, mis võtta annab. Nautida seda täiel rinnal ning elimineerida kõik, kes seda takistada püüavad.
Kaanisin esimese koksi väga kiirelt kõrist alla, sest siia kõndimine oli mulle kohutava janu tekitanud. Tean, et see polnud just kõige õigem tegu, sest see ajas kõhus kohutavalt kõrvetama ning keerama. Kiirelt haarasin mõned suupisted, et nendega veidigi oma olekut leevendada. Juba esimene kokteil ajas pea veidi tiirlema. See ei häirinudki mind, seega oli järgmine kokteil kohe, kohe valmimas ning ka selle suutsin endale päris kiirelt sisse ajada.

,,Whoow...Enely! Sa juba sellise hoo sisse saanud?’’ kuulsin Neleli rõõmsat häält oma seljatagant. Keerasin pilgu temale, kes hoidis kinni tema kõrval seisva Steni käest. Nad on vist juba lahutamatud.

,,Ma jah siin tegin juba algust,’’ütlesin veidi näost õhetama lüües, kuid see ei olnud sellest, et ma oleksin millegi pärast häbi tundnud, vaid hoopis sellest, et veri minu kehas hakkas alkoholi mõjul aina kiiremini ringi käima.

,,Lööme kokku!’’ ütlesin elavalt Nelelile koksitopsi ulatades, mille olin tegelikult endale varuks valmistanud ning veel teisegi, samal eesmärgil valmistatud topsitäie ulatasin Stenile, kes selle küll viisakusest vastu võttis ja meiega koos ka kokku lõi, kuid ei joonud sellest mitte tilkagi. Meie Neleliga seevastu kaanisime oma topsikud ilusasti põhjani. Tunne oli mega ja minu sisetunne karjus, et läheb veegi megamaks.

Asusin endale veel jooki valmistama, kuid kellegi tugev käsi peatas mind. Vaatasin peatajale otsa ja minu ülatuseks seisis seal keegi kelle takistamist poleks osanud unes ka ette aimata ja üldse, kes oli tema, et mind takistada. Ise pole ta just musternäidis piiri pidamisel.

,,Sten, mida sa teed?’’ küsisin tema tugevat kätt oma käsivarrelt maha raputades.

,,Lihtsalt, ära üle pinguta!’’ sõnas ta tagasihoidlikult. Huvitav, kas see on ikka seesama Sten, keda mina teadsin? Igaljuhul kui see ongi tema, siis on ta kohe kindlasti peale juhtunut palju muutunud, sest mina teda küll hetkel ära ei tundnud.

,,Ära põe!’’ ütlesin talle põgusalt naeratades ning rüüpasin topsis ühe korraliku lonksu.

,,Kas tantsime?’’ küsis Neleli, kes oli oma teise topsiga ühelepoole jõudnud. Panin topsi lauale, et tema pakkumine vastu võtta. See ju kogu täiuslikkusest veel puudu oligi.