Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Ma lähen jalutama!’’ ütlesin Sanderile kui olin oma riided ära vahetanud ning veidi rahunenud. Elu peab ju edasi minema ja pealegi ootasid mind täna paljud asjatoimetused. See võib küll veidralt kõlada, et minul mingid asjatoimetused ette on tulnud, kuid nii see on.
Esimeseks plaanin ma väikse jalutuskäigu parki teha. Võib-olla kohtan seal Erikut ja kui ei, siis helistan talle. Ehk ma annangi liiga kergelt alla, aga ma vajan teda. Lihtsalt vajan. Mul on temaga selline side, mida ei saa niisama lihtsalt läbi lõigata.

Kiirelt jalutasin pargist läbi poe poole. Tegelikult ma teadsin isegi, et ma ei pruugi siit teda leida, kuid lootus, et ma saan temaga taas kokku joosta jäi.

Pargis ega ka poe juures teda näha ei olnud. Seega pean siiski helistama. Pealegi ta on mu vend ja see ei võta tükki küljest. Otsisin taskust mobiili, et tema nurmber valida ning helistada. Ootasin päris pikalt ennem kui ta vastata suvatses.

,,Enely?’’ kostus venna rõõmus hääl teiseltpoolt toru.

,,Mina jah,’’ ütlesin samuti rõõmsalt ning kuulasin venna rõõmsat muhelemist. Tundsin, kuidas rõõm minu keha enda võimusesse haaras. Ma olin sellest lausa joovastuses. Kas ma tõesti saan taas oma venna naeru kuulda, temaga juttu puhuda ning teda kallistada. Kõik need mõtted ajasid kõhus keerama. Ma tundsin temast ikka korralikult puudust.

,,Kas sul on aega?’’ küsisin kui taipasin, et me mõlemad jäime vaikides kummagi alustamist ootama.

,,Oleneb,’’ ütles ta veidi nipsakalt.

,,No aega minujaoks?’’ küsisin kahtlevalt, kuigi teadsin, et ta naljatab. See oli ju Erik.

,,Las ma mõtlen,’’ ütles ta, tehes hääli nagu ta tõesti teeks seda.

,,Erik,’’ vingusin tema nime venitades.

,,Kus me kokku saame õeke?’’ küsis ta lõbustatult naerdes. Ka minu suunurgad olid nüüdseks täileikult kõrvuni. Tema hea tuju ja naljad suutsid alati halva minuts eemale peletada ning kogu tema energia kandus üle ka minule. See on juba väikselt peale sedasi olnud. Alatasa kui ma väiksena mänguhoos haiget sain või üldse mingil põhjusel kurb olin, siis tuli tema, viskas paar kõvemat kildu ja halb tuju või valu olidki kadunud. Väiksena ma uskusin siiralt, et minu vennast saab arst, kes naljatades inimesed terveks teeb ning nende tujusi parandama hakkab. Hiljem kui ta juba tugevamaks sirgus, arvasin, et temast saab politseinik, kelle ainukeseks relvaks on nali ning millega ta sulid ninapidi veab ning sedasi nad kinni nabib. Saaks kõik ka päriselt sedasi olla, usun, et maailm oleks palju helgem ja ilusam paik. Kuid tõenäoliselt ei saa temast kumbagi.

,,Emmm...Saame Rocca al mare juures kokku!’’

,,Jälle tahad loomaaeda minna? Alles kolm kuud tagasi me käisime seal,’’ ütles ta kõiketeadvalt.

,,Jah, aga siis olid paljud loomad peidus ja ma ei näinud kõiki,’’ asusin ennast kohe kaitsma. Ma tõesti tahan loomaaeda minna, eriti kui saan seda koos Erikuga teha.

,,Jajah, mõmmi ju magas. Sa ei suuda ilma selle karuta eladagi ju. Pead teda aastas kasvõi korra nägema jah?’’ tögas Erik minu loomaarmastuse kallal.

,,Just,’’ kiitsin innukalt.

,,Kui sa tahad võid Kätlini kaasa võtta,’’ üritasin talle ettepanekut teha.

,,Mida?’’

,,Ma ütlesin, et võta Kätlin kaasa!’’ kordasin taas.

,,Kas sa kukkusid?’’ küsis ta imestunult ning võisin tema häälest vabalt teatud kahtlustava noodi ära tunda, mis mind kohe üldse imestama ei pane.

,,Vist jah!’’ ütlesin naerdes.

Ma loodan, et ta võtab siiski Kätlini kaasa. Väga loodan.

Jõudsin Roccasse tunduvalt varem kui arvasin, seega sain Erikut seal päris kaua oodata ning nagu alti kombeks, siis ei jäänud olemata ka tema traditsiooniline hilinemine. Nagu oli palutud, võttis ta endaga ka Kätlini. Tore.

Venna sõna otseses mõttes lihtsalt jooksis minuni, et mind kallistada. Ta pigistas mind nii kõvasti, et oleksin äärepealt murdunud.

,,Erik, sa tapad mu,’’ ütlesin tema kätevahel ägisedes, jalad poolenisti õhus.

,,Oh sa mu piskene,’’ lausus ta mind maha pannes.

Vaatasin sõbraliku ilmega Kätlini poole ning kinkisin talle ühe püüdliku naeratuse. Ta nägi kuidagi teistsugune välja. Kahvatu ja veidi haiglane. Näos polnud enam seda paksu krohvikihti ning üleüldse oli ta veider.

,,Kas Kätlin on haige?’’ küsisin Erikult kui jõudsime suhkruvatiputkani. Erik viskas ühe uuriva pilgu meie taga kõndivale Kätlinile, kes mobiilis midagi nokitses.

,,Ta vist tunneb ennast veidi kehvasti jah. Eile oli pidu olnud kuskil!’’ seletas vend samalajal kui hinnatabelit uuris.

,,Pohmakas?’’ küsisin liiga kõvasti, mille peale Kätlin meie poole vaatas. Keerasin pilgu hetkeks temale kui olin näole süütu naeratuse maalinud, et ta midagi imelikku mõtlema ei hakkaks. Hetkel oli see viimane, mida vaja.

,,Kas sa tahad maasika või vanilli oma?’’ küsis Erik teemat mujale viies. Kuna mind see väga ei huvitanud ka, siis ei hakanud ma enam edasi torkima. Kui ta tahab sellest rääkida, siis ta seda ka teeb.

Kolmekesi alustasime rahulikku jalutuskäiku. Mina Eriku vasaku käe vangus ja Kätlin parema. Suvel on loomaaed ikka kümneid kordi ilusam ja kirevam kui mõnel muul ajal üldse ja kuna täna ei olnud ka meeletult palav, siis loomad liikusid ilusasti oma aedikutes ja puurides ringi. Keegi ei olnud sisse varjule läinud. Isegi karu oli ennast mõnusalt oma päikesevarju alla sättinud. Aeg ajalt ajas ta oma suure karvase käpaga eemale kärbseid, kes tema rahuliku põõnamist segada püüdsid.

Kui jõudsime kaamelite juurde, siis saabuski minu hiilgehetk. Tegin näo nagu kuulaskin juttu, mida Kätlin mulle innukalt kätega vehkides rääkida üritas. Mulle tundus, et tema halb enesetunne oli justkui hetkega kadunud. Kas loomaaias käimine mõjub tõesti pohmakale nii hästi, et lausa peletab selle. Kahtlane.

,,Kiiresti Kätlin! Tule vaata, mis see kaamel just suhu võttis!’’ kisasin näpuga kaamelite poole näidates. Seisin käega viibates Eriku kõrval, kes uudishimulikult kaamelite poole vaatas. Kätlin aga astus mõned sammud aedikule lähemale, et asja uurida, sest ilmselt ei tahtnud ta väga blondi muljet meile jätta, mis tal tavaliselt hiilgavalt välja kukub. Mõni vanaema ei oska nii hästi sokkigi kududa kui tema endast lolli muljet jätta.

Ta kiikas keha veidi ettepoole kallutades aia poole, et paremini näha. Mõlemad aia ääres olevad kaamelid ehmusid veidi kui Kätlin nendeni oma käe sirutas. Järsku kostus üks vali röhatus ning kaamel saatis suure löraka ila Kätlinile otse näkku. Terve tema nägu kattis üks suur ila mass, mis valgus tema pikkadesse juustesse ning riietele. Ila iseenesest ei olnudki palju, kuid sellel oli nii kohutavalt veider lõhn, mis ei olnud kohe kindlasti meeldiv.

Mina ega ka Erik ei suutnud naerupahvatust tagasi hoida ning lasime selle kõik endast välja. Vaatasime, kuidas Kätlin ilase ja abituna meie naeruhoogu pealt vaatas, nägu suurest vihast punetamas.

,,Sa tegid seda meelega!’’ karjus ta kätega ila nöost vähemaks pühkides. Ta nägi ikka eriti ulmeline välja. Mis ulmeline? Lausa koomiline. Mu plaan õnnestus ja mitte miski muu ei heidutatnud mind hetkel. Isegi mitte see, et kui ta rääkis, siis see jälk ila tema suult minuni pritsis. See oli päris rõve.

,,Paluks ilma vihmata!’’ laususin irooniliselt ning pühkisin käega oma näolt näilisi ilapiisku. Astusin temast paar sammu kaugemale, et Eriku taha peitu minna kui Kätlinile peaks pähe torkkama idee, mind tappa. Kui mina oleksin tema, teeksin seda kindlasti. Söödaksin mõnele lihatoidulisele. Tahest tahtmata hakkasin iseenda mõtete peale naerma, mis paistis Kätline hoopis millegi muuna.

Pöörsin pilgu sinna, kus just hetk tagasi seisis Erik, kuid nüüdseks oli ta juba kadunud. Ta oli eemal, kelleltki salhvrätikut küsimas, et kuidagigi Kätlinile abiks olla.

,,Sa kahetsed veel,’’ütles ta läbi hammaste sisistades, olles mulle vähmalt kolm sammu lähenenud. Nüüd hakkas veidi kõhe, sest mulle meenusid need tema kapid, kes mind pargis ähvardamas käisid. Olin nad juba sootuks unustanud. Aga kellelegi kapid kaameli ila pärast kaela saata oleks üks ütlemata alatu tegu.

,,See oli ju kõigest nali! Ja kust mina pidin teadma, et sa ka sellele kaamlile ei meeldi?’’ ütlesin süütut mängides.

,,Sa saad alles teadma, milline on üks nali,’’ ütles ta ning tõmbas veidi tagasi kui märkas, et Erik nüüd meie poole kõndis.

Hoolitsevalt aitas ta Kätlini, kes endamisi porises, puhtaks teha.

Tundsin oma pükste taskus kerget vibratsiooni ning kohe järgnes sellele ka sms-i meloodiline piiksatus. Võtsin taskust mobiili, et sõnum läbi lugeda.

Ma ei tea kus ta on, aga ma sain tema numbri.
5267898
Sten.

Lasin pilgul veel mitmeid kordi üle sõnumi käia, veendumaks, et see pole uni. See polnud. Sten saatis päriselt mulle selle sõnumi. Kuid nüüd tekib küsimus, kas ma julgen talle helistada? Ma pean! Ma tahan!

,,Kuulge...ma lähen käin tualetis ära. Oodake mind siin,’’ ütlesin hetkeks pilku mobiililt tõstes.

Erik noogutas põgusalt, asudes taas oma kallist sõbrannat puhastama. Nad nägid nii naljakad sedasi välja. Üks aitab teist suurest sitas välja. Tahest tahtmata ilmus minu näole taas kuri muie kui ma Kätlinile ühe kiire pilgu heitsin ja tema vihasesse näkku vaatasin.
Kiirelt liikusin neist eemale, et numbri õigsuses veenduda. Ma kavatsesin seda kontrollida. Juhtugu mis tahes. Kui olin neist piisavalt turvalistesse kaugustesse jõudnud, vaatasin veel mõnda aega sõnumis ilutsevat numbrit, et see mobiili toksimiseks meelde jätta. Veidi kõheldes vajutasin nuppu ja helistasin. Kõige jubedam selle asja juures on ootamine. Kas keegi vastab? Kas vastajaks on see, keda loodad olevat?

,,Ja!’’ kostus tagasihidlikult hääl, peale mõningaid kutsumistoone.

,,Robin?’’ küsisin kahtlevalt, kuigi tundsin tema mahedalt kõlava ning jalgu nõrgestava hääle nagunii juba ära.

,,Enely...kust sa...’’ hakkas ta juba omi küsimusi esitama, kuid otsustasin seda hetke nautida ning teda takistada.

,,Ma igatsen sind,’’ ütlesin vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et tema seda kuuleks.

,,Ma tulen varsti!’’ ütles ta kindlalt ning seejärel kõne katkes.

Vaatasin kahtlustavalt oma mobiili, kuid sellega tundus kõik korras olevat. Proovisin uuesti samale numbrile helistada, kuid nüüd oli see välja lülitatud.

,,Ma tulen varsti!’’ kordasin Robini öeldud sõnu. Ta tuleb varsti. Ma näen teda varsti.

Pettunult lükkasin mobiili taskusse ning suundusin tagasi Eriku ja Kätlini juurde.