Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Kõik mu lihased valutasid ning enesetunne oli äärmiselt sant. Kui ma silmad avasin olin ma oma toas. Mitte selles oma toas, mis mul Sanderi juures oli, vaid täitsa oma toas ja oma kodus. Miks ma siin olen? Üritasin juhtunut meenutada.

,,Robin?’’ sosistasin valulikult ning üritasin toas ringi vaadata.

,,Ole rahulikult. Sa said päikesepiste ja pead nüüd puhkama.’’ Kuulsin Eriku hoolitsevat häält seletamas.

,,Aga Robin?’’ küsisin segaduses ilmel Erikule otsa vaadates. Tahtsin end voodis istukile ajada, kuid venna tugevad käed takistasid seda.

,,Pikali!’’ käskis tema range hääl. Pahuralt vaatasin talle otsa, kuid otsustasin siiski alluda.
,,Mis Robiniga on?’’ küsis Erik nägu krimpsutades ja veidralt kulmu kergitades.

,,Kas siis tema ei toonudki mind siia?’’ küsisin kohkunult, sest venna ilmest võis selgelt välja lugeda seda, et tal polud õrna aimu ka, miks ma Robinist räägin.

,,Issand...su aju kärvas selle kuumaga ikka korralikult ära!’’lausus vend naljatavalt ning silitas õrnalt mu juukseid.

,,Kuidas ma siia sain?’’ küsisin peale pikka vaikust.

,,Sa olid meie uksetaha tulnud ja siis kokku kukkunud. Isa...’’ selgitas Erik, kuid peatus kui minu tülgastust täis nägu nägi.

Gerog oli küll viimane, kellest ma hetkel kuulda soovisin. Ma ei mõista, kuidas ma siia sain? Mismoodi ja üldse, miks ma siia tulin? Miks ma Sanderi juurde ei läinud? Ometi oli seal autos Robin. Kus ta siis nüüd on ja miks keegi ei tea, et tema mind teepealt üles korjas?

Hoidsin kätega tugevalt peast kinni ja üritasin meenutada hetke peale seda kui ma Robinit nägin. Kuid mitte midagi ei meenunud. Täiesti tühi koht. Kuidas see võimalik saab olla? Ma tean, et see oli tema...pidi olema.

,,Kõik korras?’’ küsi Erik ja vaatas mind murelikult.

,,Usun küll,’’ ütlesin ükskõikselt ning settisin ennast mugavamalt lamama. Erik, aga tõusis ning patsutas õrnalt mu õlga.

,,Puhka sina siin ilusasti! Ma lähen käin korrask ära,’’ ütles ta vaikselt, peaaegu sosistades ning seejärel lahkuski.

Ohkasin raskelt, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Ma ei näinud sellel mitte mingit mõtet, sest mul polnud plaaniski siia jääda. Ma ei saa siia jääda. Mõtegi sellets, et Georg võiks tulla siia pärima, kuidas mul läheb, ajas iiveldama. Peab leidma mingi viisi, siist kadumiseks.

Ootasin kannatlikult, kuniks kuulsin välisukse sulgumist. Olin rohkem kui kindel, et lahkujaks oli Erik. Nüüd jäi vaid üle loota, et kedagi teist kodus pole, sest vastasel korral muutub välja hiilimine palju raskemaks kui minu praegune plaan ette näeb.

Vaevaliselt tõusin voodist püsti ja hakkasin oma mobiili otsima. Üritasin meenutada kuhu see jääda võis, kuid veidi aega mõtlemist ja meenutamist, sai mulle selgeks, et ma ei võtnud mobiili üldse peaole kaasagi, mis tähendas seda, et mobiil vedeles täiesti kasutult minu teise kodu voodis padja all.

Vaikselt hiilisin toa uksest välja ning kuulatasin hoolikalt, kas majas on kosta liikumist. Minu kõrvad ei seletanud ühtegi inimese poolt tekitatavat heli, ainult külmkapp üürgas köögis veidralt. See tähendab, et saan plaani libedalt ellu viia ja siit kiirelt kaduda.

Ma tean, et Erikule see ei meeldi, aga hetkel ei saanud ma ainult sellepärast minemata jätta. Kui Sanderi juurde jõuan, siis saadan talle sõnumi ja seletan kõike. See on ainus, mida ma teha saan.
Pea on nii kohutavalt uimane ja igasugune käimine või liigutamine on seetõttu raskendatud, kuid ma pean vapralt vastu ja peagi kuulengi eemalt Dipa haukumist. Kuidagi mõnusalt koduse tunde tekitas see, aga samas hakkas seest keerama, sest kartsin kohutavalt Taneliga kokku joosta. Kuigi kahtlen, et ta on julgenud pärast minu ninapidi vedamist koju naasta. Tema on esimene, keda Sander kahtlustaks.

Huvitav, mida sander üldse mõtleb. Ta on nii jubedaid asju seoses Luisaga läbi pidanud elama, et ma ei julge talle otsagi vaadata.

Pelglikult liikusin aiast sisse ning otsisin silmadega Sanderit, lootes teda aiast leida. Seal teda polnud. Eeldasin, et ta konutab oma toas.

Ehmusin iga väikse krõbina ja sammu müdina peale. Isegi kui need kuulusid vaid Dipale. Ma nii kartsin kokku joosta Taneliga. Kuid iseenesest oleks päris põnev tema nägu näha kui ta mind siin näeb ja teada saab, et tema haige plaan on nurjunud. Seda raevu ja viha tahaksin tema näos näha ja kavatsen seda täiel rinnal nautida kui mul peaks see võimalus avanema.

Kõhklesin ennem kui õrnalt Sanderi toauksele koputasin. Kõik oli vaikne. Koputasin veelkorra, aga ikka ei midagi. Ootasin veel veidi ning siis otsustasin tuppa siseneda. Ettevaatlikult lükkasin toaukse lahti ning vaatasin toas toimuvat.

Kõik asjad toas olid laiali ja Sander istus, pilk tuimalt ühte seina vaatamas, oma arvutitoolil. See vaatepilt oli nii õõvastav. Ma ei julgend oma pähe lasta mõtetki sellest, mis tema peas hetkel toimuda võis. Temajaoks kordus kõik.

,,Sander?’’ sosistasin vaikselt tema nime. Ta oli nii kinni, et ei pannud tähelegi, et olin tuppa sisenenud. Ta tõstis hooletult pilgu, kuid see muutus kohe kui ta nägi mind ukselävel seismas. Ummisjalu jooksis ta minuni ning kallistas tugevasti. Ta kompis rapsides mu keha ning mõõtis mind oma ahastava pilguga.

,,Mida ta tegi sulle?’’ kostus tema veidi nutune hääl. Täpselt samasugune nagu tookord kui ta mulle Luisast rääkis. Nii valus oli seal, tema ees seista. Mõelda, mida ta tunneb. Ma ei teadnudki, kuidas talle kõigest rääkida, et ta asjadest valesti aru ei saaks, et ta suudaks mind lõpuni kuulata.

Kõige parem oleks lasta tal hetke rahuneda ja kohaneda mõttega, et minuga on kõik korras ja ma olen tagasi. Ta peab rahunema, ennem kui talle kõigest räägin. Õrnalt nügisin ta voodini, et ta saaks istuda ja rahuneda. Issand ta lausa nuttis. Nii veider oli vaadata, kedagi enda pärast nutmas.

,,Me peame ta politseisse ülesse andma,’’ütles ta tõsinedes. Tema ahastust täis ilme muutus äkitselt vihast pakatavaks ja nendest lausa purskas tuld.

,,Kas sa arvad, et meid usutakse kui me sinna sellise jutuga läheme? Isegi su oma ema ei usu, et Tanel Luisa surmas süüdi on. ’’ laususin üsna rahulikuks jäädes. Minu närviminek oleks Sanderi olukorra veelgi hullemaks teinud.

,,Ma ei tea, ma ei tea...aga kas me ei peaks vähemalt proovima?’’ küsis ta ning hõõrus närviliselt käsi. Usun, et tema käed sügelesid kohutavalt selle järele, et nendega Tanelit päris korralikult tümitada, kuid õnneks suutis ta ennast veel vaos hoida. Mina, aga polnud kindel kui kaua ta veel vastu peab.

,,Mina usun, et me peame ta mingil muul viisil vahele võtma. Ma ei tea veel kuidas, aga hetkel teda politseile ülesse andes, teeme kahju endale, mitte talle. Meil pole vett pidavaid tõendeid. Luisa on surnud ja minu sõna on temaoma vastu. See on mõtetu Sander. Me peame ootama ja õige hetke saabudes olukorra enda kasuks pöörama.’’ Seletasin talle nii arusaadavalt kui võimalik oma seisukohta.

,,Sul on õigus, aga...sa ei saa siin temaga ühe katuseall elada. Ta võib iga hetk sulle midagi teha.’’ Kriiskas Sander aina valjemini. Panin käe talle suu ette, andes märku, et taoma hääletooni kontrolliks.

,,Teised kuulevad meid,’’sosistasin vaikselt ning võtsin seejärel käe tema suult kui taipasin, et ta mõistab.

,,Palun rahune lihtsalt maha, siis saan sulle kõigest, mis juhtus, rääkida,’’ ütlesin kätega tema õlgu siltades. Tõmbasin laua juures oleva arvutitooli voodile lähemale, et ennast mugavamalt istuma settida ja seejärel rääkisin kõik üksikasjalikult ära. Küll veidi kõheldes, sest kartsin tema reaktsiooni. Ma ei teadnud, kas ta suudab ennast taltsutada, kuid õnneks võttis ta selle informatsiooni üsna rahulikult vastu, kuid tema ilmest oli näga, et ta talletas selle kõik endale ajju ja kui saabub õige hetk, siis on ta valmis ükskõik milleks, et Tanel väärilise karistuse saaks.

Ta võttis mõlema käega mu näost kinni ning vaatas seda taaskord oma ahastama paneva pilguga. Ma pole ealeski ühe poisi silmades nii palju kurbust näinud kui praegu temaomadest näha võis.

,,Oled ikka kindel, et ta ei puudutanud sind kuidagi...’’ alustas Sander, kuid katkestasin teda koheselt. Ma ei tahtnud, et ta selle välja ütleks.

,,Tssss...kõik on korras. Ta ei teinud mulle midagi,’’ ütlesin rahustavalt ning kinkisin talle ühe julgustava kallistuse. See oli nii hea. Ma tean, et see andis turvatunde talle, aga ma poleks ealeski uskunud, et mina ennast nii hästi teda kallistades tunnen. Et kellegi teise läheduses, kes pole Robin, tunnen mingit seletamatut tunnet, mis meeldis mulle. See meeldis mulle nii kõvasti, et polekski tahtnud temast lahti lasta.


***
Kohe peale Sanderiga rääkimist, saatsin Erikule vabandava sõnumi, millele tuli üsna mõistev vastus, kuigi teadsin, et talle ei meeldinud minu käitumine üldse. Praegu ei suutnud ma sellele pikemalt mõelda. Miskipärast mõlkusid minu peas mõtted vaid Robinist. Kas see oligi siis viirastus või minu rikkalik fantaasia? Kujutasin sinna autosse kellegi, keda oleksin soovinud seal istumas näha? Mõistus rääkis, et just nii see oligi, kuid sisetunne ütleb vastupidist. Ometi ma ju tajusin tema kohalolu.

Otsustasime Sanderiga, et ma ei ööbi enam üksinda oma toas. Taaskord loovutas ta oma voodi mulle ning seadis endale magamiseks aseme põrandale. Nii halb oli vaadata teda põrandal magamas, kuid niipalju julgust ja kindlustunnet mul veel polnud, et temaga voodit jagada. Isegi mitte siis kui magaksin riietega või eraldi tekkidaga. Isegi see tunduks kuidagi väär.

Nii raske oli kõikide nende mõtetega uinuda. Keerasin ennast ühelt küljelt teisele, et sobivat asendit uinumiseks leida, kuid ikkagi ei leidnud ma asendit, mis oleks piisavalt mugav ja tõrjuks välja peast mõtted, mis ei lase uinuda. Kuulsin ka Sanderit madratsin vähkremas.

,,Mis sul on?’’ küsisin vaikselt kui tema vähremine närvidele käima hakkas.

,,Und pole,’’ ütles ta end madratsil istuli ajades. Nägin tema näol põgusat naeratust.

,,Mmm...sama siin.’’laususin ning otsustasin ka enda suule mingi väikese naeratuse vine vorpida.
,,Mis sa arvad kui teeks midagi?’’ küsisin veidi rõõmsamalt ning vaatasin otsivalt toas ringi, et tegevust leida.

,,Teeks mida?’’ küsis Sander imestunult ning suunas pilgu sinna kuhu vaatasin mina.

,,Kas sa mõtled seda sama mis mina?’’ küsis Sander naljatlevalt.

,,Usun, et jaa,’’ütlesin voodist püsti hüpates ning asusin oma plaani teoks tegema.

,,Oota...sa mõtled tõsiselt?’’ küsis ta imestunult ning tõusis samuti. Ta oli lühikeste pükstega ja tema ülakeha oli paljas. See vaatepilt pani mind hetkeks tarduma, kuid proovisin sellest mitte välja teha.
Üritasin silmad ainult tema näol hoida. Nii ei saa, Enely. Manitsesin ennast mõttes.

,,Sa ei kavatse nüüd vastu ööd minna veini varastama!’’ kriiskas Sander üllatunult.

,,Kavatsen ja lähen ka. Ise jätsid eelmise tüja pudeli ahvatluseks siia. Tuled ka?’’ küsisin näole laia naeratust maalides.

,,Parem oleks vist jah,’’ütles ta ettevaatlikult ning seejärel hiilisimegi vaikselt alla, et oma lõbus plaanike teostada.

Ennem tuppa tagasi minemist lipsasin ka korraks köögist läbi, et korgitser leida. Üritasin võimalikult vähe kolistada, aga see ei õnnestunud kuigi hästi. Vajaliku asja leidnud, lipsasime mõlemad tuppa tagasi.

Lõin suurest elevusest ukse liiga valjult kinni ning meie mõlema nägudele ilmus kohkunud ilme. Kuulatasime, kas oleme nüüd ennast paljastanud, kuid kõik tundus endiselt vaikne olevat. Lasime mõlemad kuuldavale naeru, mida naeravad tavaliselt lapsed, kes on millegi väga pahaga hakkama saanud.