Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Kus sa olid?’’ küsis Sander murelikult kui olin taaskord ühel päeval rannast nutetud silmadega majja ilmunud, mida nüüdseks oleksin pidanud kodusk kutsuma. Seal olen ma nüüd juba viimased paar nädalat elanud. Ma ei ole suhelnud oma perekonnaga. Olen teinud kõikvõimaliku selleks, et nad ei saaks teada, kus ma olen või kelle juures ma olen. Ma võin küll õelana näida, aga päriselt, las praevad.

Kõik see oli suutnud peaaegu ühe päevaga kogu minu suve rikkuda. Kõik asjad kuhjusid üksteise otsa ning praeguseks ei suutnud ma nautida isegi Sanderi seltskonda. Olin masenduses. Täielikult läbi omadega.

,,Käisin rannas!’’ ütlesin talle ükskõikselt otsa vaadates ning plaanisin kiiret pagemist oma tuppa.

,,Miks sa minuga ei räägi enam?’’ küsis Sander minu käest kinni haarates ja veel ühte mureliku ning pettunud piku heites.

,,Palun lase...’’ tõmbasin tuimalt käe tema haardest ning jooksin kiirelt enda tuppa. Kuhu ma ennast kogu ülejäänud päevaks lukustada kavatsesin. Mul ei olnud tuju kellegagi rääkida, ega kellegi moraali kuulata, sellest kuidas ma pean oma probleemidega silmitsi seisma. Ma olen nõrk ja ma üldse ei hakka seda eitama. Vihkan ennast sellepärast, aga mis parata, selline ma juba olen.

Istusin oma pehmele voodile ning hoitsin kätega põlvede ümbert kinni. Vaatasin tühjusesse ning mõtlesin Robinile. Mõtlesin sellele, kus ta olla võiks. Või mida ta teeb? Kas ta igatseb mind või on juba eluga edasi läinud. Sai ta üldse põgenema või on need hullud kapid ta juba kätte saanud.

Üritasin mõtlemist kiirelt lõpetada, sest sellised mõtted tekitasid minus paanikat ning tahtmist nutta. Ma ei suuda enam nutta. Tahaksin, aga silmad on kuivad ning kipitavad. Ükski pisaranääre ei ole võimeline enam ühtegi pisarat tootma. Mitte ainsatki.

Vahetasin voodis asendit. Pugesin oma teki alla ning üritasin uinuda. Väga tobe, sest olin kõigest neli tundi tagasi ärganud ja oli alles lõuna, aga see oli ainus tegevus mis mind rahustas. Pika üritse peale ma uinusingi.

,,Neleli, miks sa Steni kaasa kutsusid?’’ küsisin pahaselt tüdrukule otsa vaadates.

,,Ta teab midagi, millest sa huvituda võid ja ma arvasin, et oleks õige kui ta ise seda sulle räägiks.’’ Selgitas tüdruk Steni siinviibimist.

,,Mida siis?’’ olin endiselt vihane ning vaatasin etteheitvalt Stenile otsa.

,,Ma tean kus ta on!’’ ütles poiss tõsise ilmega mulle otsa vaadates.

,,Kes on kus?’’ küsisin segadusse sattudes.

,,Ma tean kuhu Robin läks!’’ täpsustas ta nüüd oma küsimust.

,,Tead! Ütle kuhu!’’ käskisin pannikasse sattudes ning hakkasin poissi kätega krabama, et teda veidi raputada. Ent siis ta kadus. Nad mõlemad kadusid ja ma jäin üksinda.

,,Kuhu?’’ karjusin nii kõvasti kui suutsin, aga vastuseks kostus ainult minu enda küsimus kajana.

Ärkasin higistades ülesse ning vaatasin toas ringi. Väljas oli juba pime, mis tähendas seda, et olin juba kaua maganud.

Pea valutas meeletult ning enesetunne oli sellest miljon korda hullem. Pühkisin oma laubalt külma higi ning tõusin voodist, et minna kööki midagi joodavat otsima.

Alla jõudes sai mulle ka kellaaeg selgesks. Kell oli üksteist ning arvatavasti olid kõik juba oma tubades, ennast magama sättimas.

Peatusin korraks elutoa baarikapi juures ning vaatasin ühte veinipudelit. See tundus kuidagi nii ahvatlev. See oli juba avatud, kuid sellest oli joodud vaevalt üks pokaal. Avasin veinipudeli ning nuusutasin selles olevat veini. See lõhnas hästi. Võtsin sealt samast laualt ühe pokaali ning siirdusin nende asjadega tagasi oma tuppa nii kiirelt kui sain. Kartsin kellelegi vahele jääda.

Kui olin ülesse jõudnud koputasin õrnalt Sanderi uksele. Kuulsin poisi kiireid samme uksele lähenemas ning seejärel uks avanes.

,,Enely!’’ ütles poiss üllatunult ning tõmbas mind tuppa kui märkas, et hoidsin käes pokaali koos veinipudeliga.

,,Mida sa teed?’’ küsis Sander üllatunult.

,,Tahad ühineda?’’ küsisin rõõmsalt tema ees veinipudeliga liputades.

,,Sa oled hull!’’ ütles Sander veinipudelit minul ära võttes, kuid ilmselgelt ei lasknud ma sellel juhtuda. Tõmbasin pudeli kiirelt tagasi ning vaatasin teda pahuralt.

,,Ise tead!’’ ütlesin posile kurjalt otsa vaadates ning hakkasin tema toast väljuma.

,,Oota...Ära mine! Keegi võib sind näha! Sa võid siia jääda kui sa ei hakka jooma!’’ seletas Sander kiirelt ning haaras uuesti minu randmest.

,,Olgu, siis ma lähen!’’ ütlesin talle pokaaliga lehvitades.

,,Olgu, olgu. Jää siia ja tee mis sa tahad.’’ Andis Sander lõpuks alla.

,,Mh...kui tore!’’ ütlsin ennast tema voodile istuma sättides ning endale veini pokaali valades.

Jõin esimese pokaali kiirelt tühjaks ning tundsin, kuidas see punane kraam minu kõrist alla jooksis. See oli kuidagi nii hea ja ergutav.

Valasin järgmise pokaalitäie ning ulatasin seda Sanderile.

,,Ma päriselt ei taha ja sina ka ei tohiks!’’ ütles ta kulmu kortsutades.

,,Ära ole nüüd selline!’’ ütlesin teda küünarnukida vastu õlga tonksates.

Tundsin, kuidas mu pea hakkas juba esimesest pokaalitäiest surisema ning veri soontes kiiremini voolama. Ma polnud ju ei tea mis ajast midagi joonud.

Kallasin ka teise pokaalitäie enda kõrist alla ning seejärel asetasin pudeli koos pokaaliga voodi kõrvale ja tõmbasin Sanderi enda kõrvale voodile. Vaatasin tema ilusaid silmi nii pingsalt, et pea hakkas ringi käima. Oli see ikka silmadest. Tegelikult vist mitte.

,,Miks sa selline oled?’’ küsis Sander lõpuks peale pikka vaikust.

,,M-m-illine?’’ küsisin pudiselt, sest keel hakkas pehmeks muutuma.

,,Läbi omadega? Miks sa ei taha mulle rääkida, mis too päev juhtus kui sa peale seda telefonikõnet kadusid?’’ küsis Sander ning võttis õrnalt minu käest kinni.

,,Sest...see teeb haiget!’’ ütlesin ning tõmbasin käe kiirelt tema omast vabaks. Kummardusin, et võtta voodi kõrvalt poolik venipudel, et sellele lõpp peale teha. Jõin otse pudelist, sest ei viitsinud pokaali enam kasutada.

,,Kuramus sai tühjaks!’’ ütlesin pahuralt venipudelit loksutades.

,,Aitabki sulle!’’ ütles Robin tühja veinipudelit minult ära võttes ning seda voodi alla lükates.

,,No tegelikult...see algas...ma alles alustasin.’’ Üritasin sõnu ritta panna, kuid katse ebaõnnestus.

,,Sa peaksid magama minema!’’ kamandas Sander ning tõmbas mind voodilt püsti.

,,Ma just tõusin!’’ ütlesin talle naeratades.

,,No selseljuhul pead uuesti uinuma, sest sa oled purjus!’’ ütles ta ning talutas mind oma tuppa.

,,Mis siin toimub?’’ küsis keegi kui olime Sanderi toast väljunud. See oli tema sugulane.

,,Mitte midagi! Sa võid tagasi oma tuppa minna!’’ ütles Sander ning nügis mind minu toa ukse suunas.

,,Tere...!’’ ütlesin meie ees seisvale poisile naeratades.

,,Mulle tundub küll, et sul on siin väheke abi vaja!’’ ütles poiss ning püüdis mind kinni kui hakkasin tasakaalu kaotama.

,,Lase temast lahti!’’ sisises Sander vihaselt ning kiskus sõna otseses mõttes mind tema kätevahelt ära.

Tundsin ennast pahasti. Selline oksekas tuli peale ja ennem kui suutsin sõnagi suust saada tegigi mu okse ühe kiire reisi üle Sanderi käe, otse tema sugulase Taneli jalgadele.

Vaatasin kahetsusega Taneli oksega koos jalgu ning seejärel üritasin vabandada, kuid keel oli nüüdseks juba katekooriliselt rääkimise vastu.

,,Ökk...sa seisad okses!’’ ütlesin Tanelile otsa vaadates ning näpuga tema jalgadele näidates.

,,Vii ta siit minema!’’ kurjustas Tanel Sanderiga ning vaatas vihaselt oma jalgade poole. Tema näole ilmus kurjakuulutav pahameel.

Sander nügis mind jällegi minu toa poole ning lõpuks me jõudsime ka kohale. Taarudes liikusin oma voodini, et sinna pikali heita, kuid tegin kaks sammu edasi-tagasi ning seejärel tundisn, et pean peatuma.

Järsku kadus maa minu jalge alt ning mul oli korraks isegi tunne, et ma lendan. Eksisin, tegelikut oli Sander mu lihtsalt sülle võtnud ning viis mu voodini.

Lamasin voodis käed ja jalad laiali nagu väike täheke. Hakkasin endalt riideid ära kakkuma, et reaalselt ka magama minna.

,,Mida sa teed?’’ küsis Sander kui hakkasin endalt pükse jalast tirima.

,,katsun pükse jalast ära saada! Võib-olla sa aitaksid mind, sest nagu sa tähele panid, olen ma üsna saamatu!’’ ütlesin pudisdades.

,,Äkki sa magad täna riietega?’’ küsis Sander kõhklevalt.

,,Kas mul on selline nägu ees, et ma tahan riietega magada?’’ küsisin pead tõstes ning talle otsa vaadates.

,,Eeee...Kas sa punastad?’’ lisasin veel ühe küsimuse kui tema nägu nägin.

,,Sa oled purjus!’’ ajas Sander tagasi. Aga ma teadsin, et ta punastas. Ta oli täielik peet näost. Täitsa peet.

Tundsin, et ei suuda enam pead üleval hoida ning langetasin selle pehmele voodile. Nüüd juhtus see, mis juhtuma pidi. Täielik karusell ja siis saabus tühjus. Magasin nagu nott.


***
Miski värises minu öökapil ning see ei kavatsenudki lõppeda. Kobasin käega, et värina allikat leida. Ilmselgelt oli see mu mobiil ning helistajaks ei olnud keegi muu kui Neleli.

,,Jaa!’’ vastasin väsinud ning kähiseval häälel kõnele. Köhatasin korraks, et häält puhtaks saada.

,,Õhhh...Enely, mis toimub? On kõik korras?’’ küsis Neleli ehmunult.

,,Jah! Mis sa tahad?’’ küsisin uniselt.

,,Sa magad? Kell on ju kaks päeval!’’ ütles ta veelgi üllatunumalt.

Ehmusin nende sõnade peale ning veendumaks, et ta tõtt räägib vaatasin mobla pealt kella. Ta ei valetanudki. Asetasin mobiili uuesti kõrva äärde tagasi.

,,Miks sa helistad?’’ küsisin lõpuks kui olin toibunud pisut.

,,Saaks kuskil kokku! Pole ammu näinud!’’ ütles ta kahtlevalt.

,,Aga kui sa haige oled, siis teinekord!’’ lisas ta veel kiirelt.

,,Ma pole haige! Ma jõuan poe juurde tunni aja pärast, eks?’’ ütlesin ning jäin vastust ootama.

,,Kindel?’’ kahtles Neleli endiselt.

,,Kindel jah!’’ ütlesin ning katkestasin kõne.

Hakkasin teki alt välja ronima ning minu üllatuseks koperdasin oma riiete otsa. Kobasin kätega üle oma keha, et teada saada, mis mul seljas oli kui mu riided maas vedelesid. Hingasin kergendatul kui tundsin oma kehal lohvat särki. Kuid see oli vaid hetkeks. Tõmbusin jälle pingule kui üritasin meenutada, mis eile juhtus.

,,Oii ei...!’’ laususin endale kahetsustundega ning lajatasin käega otsaette.