Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Enely sa pead õppima inimesi kuulama. Sa ei saa kohe oma järeldustega jalgu trampima hakata. Kuula ta ära!’’ ütles Erik minu närvi minemise pärast väga pahaselt.

,,Nüüd siis oled sina ka tema poolel jah?’’ küsisin talle vihaselt otsa vaadates ,,Igavene reetur!’’ lisasin veel ning seejärel vaatasin oma raevunud pilguga Georgi poole.

,,Ma lihtsalt kuulasin ta ära. Me oleme ikkagi tema lapsed ja me ei saa teda hätta jätta. Enely, ta vajab meie abi. ’’ rääkis Erik rahulikult ning asetas käe Georgi õlale. Vaatasin silmad pärani vaheldumisi Erikul ja Georgile otsa. Kas asi on tõesti nii hull. Erik oli talle andeks andnud. See on ju täiesti haiglane.

,,Kui see mees siia kolib, siis võite talle minu toa anda!’’ ütlesin irooniliselt naeratades ning kui see oleks võimalik olnud, oleksin silmadega tuld pursanud.

,,Mida sa sellega silmas pead?’’ küsis ema ning nägin tema silmis helkimas mingit lootusekiirekest, et võib-olla ei hakkagi ma sellele vastu seisma.

,,Ma mõtlen selle all seda, et saate ta minu tuppa elama paigutada. Sa ema ei ole talle ju ometi nii andeks aindnud, et ta enda juurde magama võtad, ega ju? Nii et teil on vaja kohta kuhu ta paigutada.’’ ütlesin veelgi iroonilisemalt ning märkasin ema näole tekkinud valulikku ilmet. Tegin talle vist seda öeldes kõvasti haiget, aga hetkel minu sees valitsev viha ei lasknud sel ennast mõjutada.

,,Ema ära pane teda tähele, ta ei anna endale aru, millest ta räägib!’’ ütles Erik mulle pahuralt otsa vaadates.

,,Enely palun anna mulle võimalus!’’ kuulsin Georgi manuvat häält, mille peale ma ainult turtsatasin ja talle vihaselt otsa vaatasin.

,,Kus siis su enda lapsed on? Miks nemad sind ei aita? Või tahad nemad ka siia tuua?’’ lasin küsimustel üle oma huulte voolata.

,,Ainult Georg tuleb meile elama.’’ Ütles ema vaikselt ning lõi pilgu maha.

,,Teate ma ei viitsi sellel teemal rääkidagi. Nagu ma aru olen saanud, siis minu arvamus ei mõjuta teie poolt lanetatud otsust, aga võtke teatavaks, et kui see mees siia majja elama tuleb siis vabaneb üks ruum selles majas ja mind te selles majas enam ei näe. ’’ esitasin oma tingimused, võtsin maast kargud ning komberdasin ema hüüetele reageerimata oma tuppa.

Ema ja Erik olid mind reetnud. Nad mõlemad. Oleksin mõistnud ema sellist käitumist, aga see, et Erik mind sedasi reetis oli lihtsalt liiga valus. Ta ju lubas mulle, et ei hakka Georgiga isegi mitte rääkima, veel vähem teda kuulama. Kuid nüüd ta lausa kaitses teda. Mida teha?

Rahutult istusin oma toas voodil ning mudisin oma sõrmede vahel olevat juuksesalku. See rahustas mind. Mõtlesin ees ootavatele probleemidele. Kuhu minna kui Georg peakski siia kolima? Ma ei suudaks temaga ühe katuse all elada. Mul ju ei olegi kuhugi minna. Tänavale? Peaks töö otsima? Mis saaks, siis minu lõpiklassist, mis südisel algab. Võimatu oleks eksamid tublisti kirutada kui pean selle kõige kõrvalt veel tööl käima. Pealegi, kes sellist pooliku haridusega saamatut plikat ikka tööle võtaks? Tõenäoliselt mitte keegi ja kui aus olla, siis ega ma ei oskagi midagi teha.

Õnneks on mul olemas väga hea sõbranna ja usun, et ka Sander ei jätaks mind hätta, sest viimastel päevadel on just tema olnud see, kellele olen saanud toetuda. Loomulikult on tema viimane, kellelt ma abi paluma lähen, sest see tunduks kuidagi ära kasutamisena.

Hingasin sügavalt sisse ning viskusin voodile pikali. Veidi aega lihtsalt lebasin seal ning siis pugesin juba korralikult põhku, sest tänanses päevas oli palju üllatusi ning see mõjus kuidagi väga väsitavalt. Minu mõtetes ei olnud ruumi kellelegi peale Sanderi ja Robini. Nad mõlemad olid alatult tunginud mu mõtetesse ning lõpuks kui uinusin, siis olid nemad endiselt minu peas kinni.


***
Vihaselt viskasin oma asju suurde spordikotti ning kiirustades tormasin toas ringi. Karkude kasutamise lõpetasin pisut varem kui arst seda lubas, kuid tundsin end piisavalt kindlalt, et oma jalal astuda ja pealegi ei olnud mul enam sellist tunnet, et jalg oleks nõrk, ega suudaks mind kanda.

Päevast, mil ema ja Erik mulle teatavaks tegid, et Georg meile kolib oli möödas kolm päeva. Valitses täielik vaikus ja kõik said rahulikult oma eludega edasi minna. Ma peaaegu, et ei rääkinudki Eriku ja emaga, aga siiski oli kõik rahulik ja talutav. Arvasin, et nad on minu vastu olemisega leppinud ning selle tobeda plaani katki jätnud, aga ei. Nad lihtsalt lootsid, et ma rahunen aega mööda, kuid seda ei juhtunud.

Ning nüüd kui nad seda mulle teatasid, et Georg oma asjadega täna sisse kolib, asusin mina otsekohe enda asju kokku pakkima. Mõtlesin äraminemist surmtõsiselt. Loomulikult tegi see mulle haiget. Oma pere juurest lahkumine oleks igaühele raske, aga kahjuks tundsin, et mul ei ole valikuvõimalust. Ma ei saa oma ,,isaga’’ ühe katuse alla elada. See oleks peaaegu sama, mis andestamine ja sellist rahulolu ma sellele mehe pakkuda ei kavatse.

Nutsin, sest tundsin kahetsust, et lasen mingil võõral mehel ennast oma kodust välja lüüa, aga ma ei saanud sellele vastu seista ning kannatada tema lähedust ma ka ei suutnud. Ma tean, et olen nõrk.

Oleksin pidanud talle sõja kuulutama, kuid ei suutnud. Kuidas ma hakkaks teda siin terroriseerima kui ei kannata mõtetki välja, et ta meie majas viibib. Peaksin alati oma toast välja tulles mööda maja ringi hiilima ning palvetama, et ma temaga kokku kuskil ei jookseks. Maja polnud üldse nii suurgi, et teda sellisel moel vältida. Võimatu. Hommikul peaksin söögilauas tema nägu nägema ning võib-olla juhtub, et ta palub mul endale soola ulatada või veel midagi jubedamat. Ma ei suudaks seda kõike vaimusilmaski endale ette kujutada. Rääkimata sellest, et ma seda kõike reaalselt läbi peaksin tegema.

Külmavärinad jooksid üle mu selja. Pakkisin aina edasi, et kiirelt siit kaduda. Ma ei taha, et Georg jõuab ennem oma asjadega sisse kolida kui mina välja. Ma ei tahtnud üldse teda näha. Isegi mitte tema varju.

Asjad kokku pakitud, viskasin veel ühe kiire pilgu toale, veendumaks, kas kõik vajalik sai kaasa võetud. Hiljem tulen ka suurtematele asjadele järele, kuid selleks leian päeva, mil Georg on majast lahkunud või kuskil eemal.

Kiirelt liikusin oma suure kotiga alla, et ära minna, kuid all trepi ees seisis kuri Erik. Peatusin poolel trepil, et aru saada, mida tal vaja, kuid taipasin kohe, et ta üritab mind lihtsalt takistada. See ei huvita mind. Jah, ta on mu vend ja ta on mulle kallis, kuid mida tegi tema. Ta lõi mulle noa selga.

,,Kuhu sa minna kavatsed?’’ küsis ta lõpuks pika põrnitsemise peale.

,,Ära! Ükskõik kuhu. Peaasi, et siit minema saan.’’ Ütlesin pahuralt ning hakkasin uuesti trepist alla liikuma.

,,Sa oled arust ära! Sul ei ole ju kuhugile minna. Sul on oma kodu, kus olla. Sa ei pea ju seda tegema.’’ Seletas Erik aina edasi, ega lasknud mind endast mööda. See ajas mind vihale, sest tahtsin lahkuda, et mitte Georgiga kokku põrgata. Kuulsin ema nuukseid elutoast. Ilmselt ta juba taipas, et lahkun ja sellepärast ka Erik siin mind takistada üritab, et ema veidigi maha rahuneks.

Rabelesin Eriku haardest lahti ning lõin teda piisavalt tuevasti oma suure kotiga, et ta minust lahti laseks. Ta vaatas mulle valulikul ilmel otsa kui oli mind lahti lasknud.

,,Palun ütle meile siis vähemalt seda, kuhu sa lähed!’’ ütles Erik rahulikumalt ja leebemalt.

,,Milleks? Et saaksite tulla ja mulle koguaeg närvidele käia?’’ ütlesin pahuralt ning avasin välisukse, et väljuda.

,,Me oleme sinu perekod. Sa ei saa meid lihtsalt tõrjuda.’’ Ütles Erik nüüd juba vihasemalt ning üritas mind uuesti takistada.

,,Ei! Te heitsite mind just sellest perekonnast välja kui lasite selle mehe meie ellu.’’ Karjusin vihaselt ning näitasin näpuga Georgile, kes oli just oma asjadega ukse taha ilmunud. No tore. Ei õnnestunud mul see, et ma tema nägu ei näeks. Sammusin vihaselt Georgist mööda, ilma, et oleksin talle otsagi vaadanud. Kiirelt eemaldusin oma kodust ning omale kallitest inimestest.

Tundsin jälle, kuidas soojad pisarad mööda põske alla voolasid. Üritasin neid pühkida, et vastu tulevad inimesed mind veidralt ei jõllitaks, kuid mida rohkem ma seda teha üritasin, seda rohkem hakkasid need voolama.

Võtsin suuna pargi poole, sest hetkel oli see ainus koht kuhu oskasin minna. Ma ei taha minna Nelelilt paluma, et ta mind enda juurde võtaks. Teadsin, et tal ei oleks selle vastu midagi, aga minu ema ja Neleli ema said liiga hästi läbi ja ma ei tahtnud, et Neleli ema hakkaks mind alatasa veenma selles, et ma ikka koju taasi läheks. See oleks liiga ahistav ja vastuvõetamatu. Ma pean midagi muud välja mõtlema. Kuid mida?

Närviliselt viskasin koti pargipingi ette maha ning andsin sellele veel ka ühe korraliku hoobi jalaga. Olin nii vihane, et oleksin aina veel ja veel seda kotti tagunud, aga ma ei saanud seda teha. Kott ei ole ju minu hädades süüdi.

Nördinult istusin pingile ning hoidsin oma pead käte vahel. Mõtlesin mida teha, kuid midagi arukat ei tulnud pähe. Tegelikult ma ainult üritasin mõelda sellele, mis edasi saama hakkab, aga tegelikult olid mu mõtted hoopis mujual.

Millegipärast just sel hetkel hakkasin iatsema Robinit. Miks? Ma ei taha temale mõelda. Ma ei või teda igatseda. See ei aita mind. Enely sa pead rahulik olema ja lihtsalt mõtlema. Üritasin uuesti, kuid siiki suutsin ma mõelda ainult Robinile.

,,Arulage!’’ podisesin vihaselt enesele ning virutasin uuesti jalaga koti pihta. No nii hea tunne oli enda viha selle vaese koti peale välja elada. Kohe palju, paju parem hakkas.

,,See küll väga ilus ei olnud koti suhtes.’’ Kuulsin tuttavat häält manitsemas. Tundsin, kuidas naeratus minu näole ilmus, kuid tundsin, et pean selle alla suruma, sest praegusel hetkel naeratamine oli sobimatu. Vaatasin pahurat nägu tehes ülesse ning sealt vaatas mulle vastu Sanderi rõõmus ja lohutav nägu. Tundsin koheselt enda enesetunde paranemist.

,,Ma tean, aga ega sa ometi ei soovi, et ma nüüd selle koti ees vabandaksin?’’ küsisin imestunud nägu teeseldes.

,,Võiksid selle peale ise tulla, aga ei, hakkaksin veel arvama, et oled hull.’’ Ütles ta naerdes ning kotti minu jalgadest eemale tõstes.

,,Näen, et su seksikad puujalad on koju jäänud.’’ Lisas ta vaikselt, kuid õelalt itsitades.

,,Mul ei ole neid enam vaja, aga kahjuks jäid need koju ja ma ei saagi neid sulle suveniiriks anda, sest lähiajal ei ole mul plaanis koju naaseda.’’ Ütlesin ning lõin pilgu maha, et Sanderi eest oma kurvaks muutunud nägu varjata.

,,Ei kavatse koju naaseda? Kas midagi juhtus?’’ küsis ta murelikult ning sundsi käega mind talle otsa vaatama.

,,Juhtus jah! Georg kolis meile ja mina ei suuda temaga ühe katuse all elada. See oleks piin nii mulle kui ka temale. Võimatu noh.’’ Seletasin talle olukorda lähemalt.

,,Georg? Kes on Georg?’’ küsis ta uudishimulikult, kuid murelik nägu jäi.

,,Ta on minu...ta oli minu isa. Ta läks ära Ameerikasse kui mina ja minu kaksikvend ei olnud veel sündinudki, kuid nüüd on ta tagasi ja ema võttis ta tagasi meie juurde.’’ Seletasin aina edasi ning tundsin tungivat soovi nutma hakata, kuid surusin selle kohe alla, sest see oleks liiga mark olnud.

,,Kus siis su vend jäi?’’ küsis Sander arusaamatu nägu ees.

,,Tema jäi sinna, et Georgile uus võimalus anda. Ajuloputust suudeti talle too päev teha kui ma sinupool käisin, sest kui ma koju tulin, siis oli ta juba Geori poolel.’’ Ütlesin väriseval häälel ning kohe kohe nuttma puhkemas.

Hoolimata tahtest nuttu tagasi hoida, pääses siiski üks pisar valla. Tahtsin seda kiirelt ära pühkida, kuid Sander oli kiirem ja tegi seda ise.

,,Tule! Lähme minu poole! Sööme küpsist ja joome teed. See teeb tuju paremaks. ’’ sõnas ta ning võttis mu käest kinni ning tiris mind toolilt püsti. Juba oli ta ka jõudnud minu suure ja raske koti haarata, kuid mulle tundus, et temajaoks ei olnudki see nii raske. Kott oli tema käes justkui udusulg.

Vaikselt jalutasime taas selle minujaoks nii uskumatult ilusa majani. Pelgasin veidi majja sisenemist, sest kartsin reaktsiooni, mis võib olla väga negatiivne kui Sanderi ema näeb mind suure kotiga nende majja tulemas.

Võtsin julguse kokku ning astusin majja sisse. Esimese asjana jooksis mulle vastu rõõmus ja elujõuline Dipa, kelle karv ei olnudki enam nii pulstunud ja kollane kui see ennem oli. See rõõmustas mind. Koer oli pestud, toidetud ning rõõmus. Silitasin ning kallistasin koera tugevalt.

,,Oi...Tere Enely!’’ kuulsin Snderi ema Marelle tuttavat häält.

,,Mina jälle siin jah!’’ ütlesin taasihoidlikult naeratades.