Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Majja sisse astudes jäi mul hing kinni ning korralik hingamine taastus alles siis kui nägin üht naist, rõõmus naeratus näol, meie poole tulemas.

,,Sander sa oled juba kodus ja tulid koos külalisega?’’ lausus Sandri ema ning tema näol ilutses lai naeratus. Oletasin, et see on tema ema, sest ainult emad oskavad oma poegadega sellisel toonil rääkida ja pealegi oli Sander väga ema moodi. Tal oli võrratult kaunis ema.

Naiterahvas kandis talle veatult sobivat kitsast ja väga värviküllast lillelist kleiti. Mis tõi välja tema ilusa figuuri. Jalas olid tal kõrged valged kingad, mis andsid talle kõvasti pikkust juurde. Tema nahk oli ühtlaselt tõmmu ning tema kaunist nägu raamisid mustad ja peaaegu tervet selga kattvad juuksed. Need olid pikad, väga pikad, kuid need olid kadedust tekitavalt terved, tihedad ja tugevad. Oleksin tahtnud neid katsuda, kammida ja soengusse settida. Naise laia naeratust ehtisid veel pärlvalged hambad ja punaseks värvitud huuled. Tema suuri tumedaid silmi raamisid pikad ja kaardus ripsmed. Kas oli võimalik, et üks naine saab nii veatult ilus olla. Teadsin, et meigi ja photoshopiga sai kõike teha, aga tema oli reaalselt minu ees ja ainuke meik, mida ta kasutas oli punane huulepulk ning arvatavasti oli ta värvinud ka oma ripsmeid.

,,Ema palun saa tuttavaks, see on Enely, minu sõbranna!’’ ütles Sannder emale kahtlustavalt otsa vaadates.

,,Tere!’’ ütlesin vaikselt ning vaatasin endiselt naist, kelle sarnast olin ainult seebikates ja ajakirjades näinud.

,,Oi Enely sa oled väga ilus!’’ ütles naine ning tormas mind kallistama.

,,Tere tulemast meie koju! Loodan, et hakkad meid tihedasti külastama!’’ lisas ta veel ning seejärel vabastas ta mind oma tugevast, kuid ettvaatlikust embusest. Naeratasin talle ning ainult noogutasin vastuseks.

,,Tule Enely ma näitan sulle kogu maja!’’ pistis Sander vahele, et päästa mind oma ema küüsist, kuigi mul ei olnud ta ema vastu midagi.

,,K-k-ogu maja?’’ küsisin kokutades, et veenduda, kas kuulsin ikka õieti.

,,See ei ole nii suur kui tundub.’’ Ütles Sandri ema heliseval häälel ning asetas oma käe mulle õrnalt õlale.

,,Mitte seda, lihtsalt see on nii ilus.’’ Ütlesin ning jõllitasin pärani silmadega maja igat vaateväljale jäävat detaili.

Maja oli kirjeldamatult ilus. Hall, kus hetkel viibisime oli heledates toonides ning seintel oli palju pilte. Hallist viis pisike käänuline koridor teistesse maja ruumidesse. See koridor oli lihtsalt väga veidralt ehitatud ja ma polnud üldse kindel, et seda ehitada oli võimalik, aga näe, valmis on saanud.

Igatahes kui koridor lõppes jõudsime suurde söögisaali, millega oli ühendatud ka väga moderne elutuba ja köök. Elutoast viis kivist keerdtrepp ülesse teisele korrusele. Kus ootas meid sama käänuline, kuid veidi laiem ja lühem koridor, mille lõppedes jõudsime pisemasse halli moodi ruumi, kus olid samuti pildid ja vastaseinas asetsev tiibklaver. Mõlemas küljesenas oli kaks ust. Usun, et magamistoad. Vasakus seinas olev esimene uks viiski kohe Sandri magamistuppa ning sellest järgmine oli tuba, kus elas Sandri tädipoeg. Vähemalt nii mulle öeldi. Teda polnud kodus, seega pole mul halli aimu ka milline ta välja näeb. Paremas seinas olev esimene uks viis tuppa, kus ei elanud kedagi ja seal pakuti magamisaset külalistele. Sellest järgmine uks oli ema-isa magamistuba, mis oli teistest tubadest loomulikult kõige suurem ja eraldi vannitoaga. Luksus. Seega peab olema veel üks uks, kust saab ühis kasutuses olavasse vannituppa. Kohe ema-isa toa ukse kõrvalt veidi edasi kõndida ning tiibklaveri juurest paremale pöörata oli väike nurgatagune, kust paistiski veel üks uks. See oligi vannituba, mida kasutavad kõik.

Terve maja oli lihtsalt uskumatult ilus ja väga peen. Selles majapidamises ei ole mitte millestki puudust ning mitte millegi pealt ei ole kokku hoitud. Olen koguaeg teadnud, et siinpool seda linnaosa, elavad rikkurid ja need majad on väga uhked ja kallid, aga poleks ealeski arvanud, et võin kunagi ühte nendes oma silmaga näha ja et need veel nii peened on.

,,Sa võid nüüd suu kinni panna!’’ kuulsin Sanderi mahedat häält käskimas ning seejärel sulgesin kiirelt suu, sest taipasin nüüdseks ka ise, et see oli totaalselt pärani. Nii pärani kui üks suu olla saab.

,,Lihtsalt...’’ hakkasin oma imestunud olekut talle selgitama.

,,Lihtsalt liiga ülpingutatud ja nõme.’’ Ütles ta vedi pahuralt.

,,Miks sulle ei meeldi su enda kodu?’’ küsisin üllatunut.

,,Kas seda saab siin koduks nimetada? See ei ole. Pealegi tunnen end siin liiga ebamugavalt. Tunnen, et pean selle majaga sobima ja samuti uhke ja peen olema ja see ei meeldi mulle. Mõistad?’’ selgitas Sander piisavalt selgelt, et teda mõista. Noogutasin arusaavalt ning viskasin veelkorra pilgu ülemise korruse vannitoale.

,,Kas tahad aeda minna?’’ küsis Sander veidi rõõmsamalt.

,,See oleks väga lahe. Vaatame kuidas Dipa ennast seal tunneb.’’ütlesin naeratades ja võtsin suuna trepi poole.

,,Kuule kas su ema ja isa vastu pole, et sa siia koera tõid?’’ küsisin veel ennem kui trepist alla hakkasin liikuma.

,,Ei, ei ta ilmselt juba otsib talle kohta kus hea olla oleks.’’ Sõnas Sander sellse enesekindulusega, mis mind hetkeks maha rahustas.

,,Aga miks siis?’’ küsisin uudishimulikult.

,,Sest talle meeldivad loomad ja ei tema ega isa ei ole kunagi minu soovide vastu.’’ Lausus ta ning viipas peaga, et hakkaksin trepist alla kõndima.

Ta võttis minu kargud ning järgnes nendega mulle. Sellest trepist karkudega kõndida oli võimatu, seega pidin ennast käsipuu abil toetama ja sealt alla hüplema, sest ei julgend veel jalga kindlalt maha toetada.

,,Vaata, et sa ei kuhu. Ei taha sinu murdunud konte ja tükke siin korjama hakata, eks!’’ ütles Sander naerdes ning mulle vaikselt järgnedes.

,,Ma nii saamatu ka ei ole!’’ ütlesin ning puhkesin samuti naerma. Tervel ja õnnelikult jõudsin trepist alla ning võtsin Sandri käest oma kargud tagasi.

Läksime aeda. Dipa lamas murul kuhu paistis soe päike ning ta nautis praegust olemist täiega. Ta oli oma uue kodu rõõmsalt omaks võttnud, ega oleks sundimise peale ka ära läinud.

Jalutasime aias oleva õunapuude juurde. Nägin kahe õunapuu vahele riputatud võrkkiike ning tundsin, et tahan sellele pikali visata. Vaatasin küsivat Sanderile otsa, mille peale ta õrnalt peaga noogutas.

Panin kargud puunajale seisma ning ronisin võrkkiike. Settisin ennast mugavalt sisse ning jäin vaatama, mida Sander teeb. Ta istus sinna samma puu ette maha ning sulges silmad. Tegin sedasama. Kõik oli nii ilus, et unustasin üldse, et olen hetkel linnas. See tundus ebareaalsena. See kõik pidi olema uni.

Tundsin kellegi tugevaid käsi mind kuskile tirimas. Ma karjusin, karjusin kõvasti aga mitte keegi ei kuulnud mind. Ma isegi ei kuulnud ennast. See oli kohutav. Üritasin tirija nägu näha, kuid see oli kaetud, millegiga, mis tema nägu varjas. See oli tume ning selle seest paistsi ainult tema suu ja silmad. Ma ei tundnud teda ära ja mask ei paistnud üldse läbi. Järsku jättis ta järele. Vaatasin tema poole ning nägin teda kuskile kaugemale vaatamas. Vaatasin samuti sinna kuhu temagi. Sealt tuli Kätlin. Aga mitte nagu selline Kätlin, keda meie teame. Vaid selline palju teistsugusem. Julmem ja kalgim. Ta lähenes meile kiirelt ning mehe, kes mind kinni hoidis, käete haare aina nõrgenes. Vaatasin kohunult Kätlini poole ning üritasin mõista, mida ta tahab. Kuid ennem kui ma arugi sain oli ta juba meieni jõunud ning nüüdseks kui vaatasin uuesti mehe poole, kes oli mind täiesti lahti lasknud, oli Kätlin tema näolt maski eemaldanud. See oli Erik. Olin ehmunud, ega suutnud ennast liigutada, veel vähem jooksu pista. Siis see juhtus. Kätlin võttis oma kotist püstoli. Olin täielikult tardunud. Lihtsalt seisin seal. Soovisin Erikut kaitsta, kuid ei suutnud enda sõrme otsagi liigutada. Lihtsalt vaatasin, kuidas Kätlin päästikule vajutas ning seejärel kõrvulukustav lask kostus. Pisarad jooksid mööda mu põske alla ning ma karjusin. Nüüd ma kuulsin seda, kuulsi,n kuidas ma karjusin...

,,Ei...ei, ei!’’ pomisesin endale aru andmata. Tundsin kellegi kõsi enda käsivartel ning need raputasid mind tugevasti, kuid ettevaatlikult.

,,Kuuled sa mind?’’ kuulsin Sandri häält, mis mu kõrvu helisema jäi. Avasin silmad ning vaatasin talle segaduses oleval ilmel otsa.

,,Oled nüüd ärkvel?’’ küsis sander veidi närviliselt ning hoidis endiselt minu kätest kinni.

,,Ma ei tea...’’ ütlesin vaikselt ,,usun, et olen.’’

,,No viimane aeg selleks, sest su karjumine ehmatas mind.’’ Ütles ta mulle mureliklt otsa vaadates.

,,Kas see on normaalne, et sa läbi une sedasi karjud?’’ pistis ta vahele ka ühe küsimuse.
,,Normaalne see kohe kindlasti pole, aga jah teen seda viimasel ajal.’’ Ütlesin ennast kiigel istukile ajades.

,,Miks?’’ ei jätnud Sander oma küsimuste esitamist.

,,Näen luupainajaid. Ja eriti jubedaid.’’ Ütlesin talle sosistades.

,,Mida sa näed siis?’’ küsisi ta uudishimulikult mule otsa vaadades.

,,Räägime sellest hiljem. Eks?’’ üritasin vastamisest kõrvale hiilida.

,,Kuidas soovid! Aga rääkima pead sa seda mulle nagunii, sest ma olen päris mures. See ei ole väga normaalne. Üldse pole.’’ Ütles ta minust lahti lastes.


***
Kuna kell oli juba väga palju ja ilmselt ema ja ka Erik muretsesid, kus ma olla võn, kartsin alguses majja siseneda. Sander oli nii kena ja saatis mind ilusasti koduni, aga sisse ma teda kutsuma ei hakanud.

Võtsin julguse kokku ning astusin tuppa. Kuulsin elutoast kostmas ema, Eriku ja veel kellegi häält kostmas. Kahtlustavalt vaatasin elutoa poole ning komberdasin vaikselt sinnapoole. Mida lähemale ma elutoale jõudsin, seda kõvemaks ja äratuntavamaks hääled muutusid.
Süda tahtis rinnust välja hüpata ning tundsin, kuidas viha igasse minu keharakku ennast pesitsema seadis. Vaatasin ettevaatlikult elutoa uksest sisse ning tõde, millele olin juba ennem vaatamist jälile jõudnud, oli kinnituse saanud. Elutoas istusid ema, Erik ja Georg kolmekesi. Rääkisid rõõmsalt juttu ning keegi nendest kolmest ei märganudki minu olemasolu.

,,Kas keegi seletaks mulle, mis mokalaat siin toimub? Eravisiidiline kokkusaamine?’’ saatsin karjatades vihased küsimused nendeni.

Kõik kolm tõusid ehmatusest püsti ning vaatasind mind kui maailma imet. Oleksin pidanud ma ennast meelitatuna tundma või veidrikuna. Vahet pole. Hetkel olin ma vihane ja ootasin neilt vastuseid. Üldse ei jõudnud mulle kohale, kuidas ema ja Erik saavad selle mehega sedasi vabalt, ilma vihata juttu ajada.

,,Tule istu siia meie juurde!’’ sai Erik esimesena sõna suust.

,,Unusta ära! Ma tahan ainult teada, miks te siin rõõmsalt jutustate?’’ karjusin veelgi vihasemalt.

,,Me arutame Georgi siia elama võttmist!’’ ütles Erik emale ja mulle vaheldumisi otsa vaadates.

,,Mida?’’ küsisin kiljatades ning lasin karkudel kõva kolksatuse saatel maha kukkuda.