Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Ilma kipsita haiglast väljudes tundsin kuidas tuulehiil õrnalt jalga paitas ning tol hetkel tundsin, et mu jalg elab. Kahjuks jah mulle anti kaasa ka kargud, mille abil pean veel veidi kõndima, aga heameel kipsi eemaldamise üle ei lasknud end sellest heidutada.

Eriku üks sõber sõidutas meid ka koju tagasi, et me ei peaks ühistrantsporti kasutama. Mitte et meil selle vastu midagi oleks olnud, aga karkudega mööda busse ringi ajada oleks liiga vaevaline ja äärmiselt ebamugav. Igatahes on ta minu ja Eriku tänu kindlalt välja teeninud.
Kui olime autoga meie maja ees peatunud, siis tundsin, et pean minema parki. Minus tekkis mingisugune tahe sinna minna ja see, kelle pärast ma sinna minna tahtsin, pani ka mind ennast imestama. Kas ma tõesti tahan minna parki Sandri pärast. Lootuses, et kohtan teda seal. Issand kui tobe see välja näeks, sest kui ta juhtukski seal olema, siis arvaks ta kohe, et tahan ennast talle külge kleepida. Raudselt arvaks ta sedasi. Aga see ei ole sedasi. Vähemalt mitte nii nagu tema seda tõlgendaks. Ta ei meeldi mulle sedasi...nagu Robin. Tundsin rinnus pitsitavat valu ja pilgutasin kiirelt silmi, sest pisarad olid vaikselt võimutsema hakanud. Ma ei hakka tema ärast nutma. Ma olen tugev ja ta ei ole nutmist väärt. Kindlasti mitte.

Viskasin veelkorra pilgu pargi poole, kuid võtsin suuna siiski maja poole. Ma ei lähe parki, vähemalt mitte praegu. Ma tean, et Robin ei oleks sellist austust väärt, kuid miski minus keelab talle sedasi teha. Kelleltki teiselt nii ruttu lohutust otsida. See oleks lollus. Ma ei vaja seda ja ei pea seda ka tegema, sest hetkel just nii ongi. Sander on lihtsalt lohutus, inimene, kes ajab mind naerma ja paneb hetkeks unustama mured Robiniga, kuid see on ebaõiglane kõigi suhtes.

Vaikselt komberdasin oma tuppa, sest mul ei olnud mingisugust tuju jääda alla Eriku ja tema sõbraga jutustama. Sellegipoolest tänasin teda, et ta meid arsti juurde sõidutas ja olin rõõmus, et vähemalt Erikul oli piisavalt tuju ja viisakust, et teda sisse kutsuda. Pealegi oli ta ju Eriku sõber ja minul polekski millestki temaga rääkida, seega ei tundnud ma ka süümepiinu seltskonnast lahkumise pärast.

Panin muusika vaikselt käima ning viskusin voodile pikali. Lihtsalt lamasin ja nautisin kuidas rahulik muusika läbis mu kõrvu seejärel liikus see mu pähe ning siis läbistas see kogu mu keha. See oli kirjeldamatult rahustav ja lõõgastav tegevus. Polekski uskunud, et muusika võib teatud olukorras nii nauditavaks muutuda, kuid ilmselt ei ole osanud ma ennem seda õigesti tajuda ega ka kuulata.

Sulgesin silmad, et seda tegevust veelgi nauditavamaks muuta, kuid endalegi märkamatult olin magama jäänud, sest kui ma uuesti silmad avasin olin juba paar tundi sedasi lebanud. See oli küll rahustav ja lõõgastav, aga minu eesmärgiks ei olnud tänast päeva maha magada. Loomulikult ei olnud mul ka midagi targemat teha, aga ma ei saa ju sellepärast enda toas terved päevad magada ja kopitada. Ma pean välja saama ja seda ma ka teen. Vastumeelselt võtsin voodi kõrvalt kargud ning komberdasin alla.

Alla jõudes nägin lohakalt diivanil istuvat Erikut, kes oli üksi. Huvitav oli see, et ta veel Kätlini juurde läinud pole ja veelgi veidram on see, et kui tema Kätlini juures pole, siis miks Kätlin siin pole. Kas midagi juhtus? Loodan, et jah.

,,Miks sa kodus oled?’’ küsisin vaikselt, et tema teleka vaatamist mitte liigselt häirida.

,,Kas see on keelatud?’’ küsis ta irooniliselt ning asetas oma jalad lauale.

,,Ei see ei ole keelatud, aga see on veider, et sa sellisel kellaajal kodus viibid!’’ ütlesin veidi solvunud hääletooniga, sest ega see üllatus pole, et Eriku pidev Kätlini juures viibimine või siis tema siinviibimine mind kohutavalt häiris.

,,Olen kodus, sest tahan kodus olla ja sama on ka Kätliniga.’’ Ütles rik juba veidi pahuralt, mis tekitas mulle aina uusi küsimusi.

,,Kas teil juhtus midagi?’’ küsisin veidi kurbust teeseldes, sest sisimas oli mingi õnnesoon minus lekkima hakanud. See oli väga kuri minu venna suhtes, aga ma ei saanud sinna midagi parata.

,,Enely palun! Sa ei pea tegema nägu nagu sa hooliksid. Sind ei huvita, kuidas mul Kätliniga läheb. Või siiski. See huvitaks sind juhul kui ütleksin sulle, et minul ja Kätlinil ei ole kõik korras. On nii eks?’’ lausus Erik sõnad, mis ajasid südame pahaks. See tegi haiget, et ta minust sedasi mõtles, kuigi ma polegi talle paremaks arvamuseks põhjust andnudki.

,,Ma lihtsalt ei taha, et sa õnnetu oleksid!’’ ütlesin veidi kõvemal häälel, sest hakkasin endast välja minema. Jälle hakkab kõik ülepea kasvama. Miks ma ennast kunagi talitseda ei suuda. Vihkan seda. See ei meeldi mulle, et ma iga väikse asja peale kohe närvi lähen ja karjuma hakkan.

,,Haiget teed mulle sina, mitte Kätlin. Kas sa oled ülds mõelnud, mida ma tunnen kui sa teda sedasi tõrjud. Või mida tema tunneb? Te olete mulle mõlemad armsad, aga sina tahad selle kõik lihtsalt ära rikkuda. Kas sa arvad, et ma ei tea sinu sepitsustest meid lahku ajada. Arvesta kui see peakski sul õnnestuma, siis võid kindel olla, et mind kui venda sinujaoks enam ei ole.’’ Ütles ta nüüd juba karjudes. Oleks vist parem öelda, et ta sõna otseses mõttes röökis minu peale. Seda oli kohutav vaadata kui vihane ta oli. Ta vist ei ole mitte kunagi minu peale sedasi karjunud nagu ta seda praegu tegi.

,,Erik...ma...’’ üritasin ennast õigustada, kuid tundsin kuidas kurkku tekkinud klomp mind takistas ,,ma ei taha Kätlinit meie ellu. Ta on maailma kõige jubedam tüdruk üldse, kelle sa endale valida oleksid saanud. Miks sa seda tegid? Mida sa selles lipakas näed? Oled sa üldse kindel, et sa oled hetkel ta ainuke kutt, kellega on tore lõbutseda. Ta on räpane eit, kes meie kõigi elud ära rikub. Kui sina sellest ise aru ei saa, siis teen ma nii, et sa hakkaksid sellest aru saama.’’ Laususin sõnad, mille peale lajatas Erik mulle lahtise käega vastu põske. Ta lõi mind. Esimest korda selle aja jooksul, mis me koos oleme ülesse kasvand. Hoidsin käega oma põsest kinni ning vaatasin talle vihaselt otsa, kuid samas tndsin sooja pisarat enda põsele voolamas. Ootasin ja lootsin, et näen tema silmis kasvõi väiksest kahetsuskiirekes, kuid seda ei olnud.

,,Ära vaata mind sedas! Sa olid selle rohkem kui kõvasti välja teeninud.’’ Lausus ta sõnad ning kiirustas ummisjalu uksest välja.

Vaatasin lihtsalt tühjusesse ja seisin seal. Päriselt ei olnud mulle vist kohalegi jõudnud see, mis just hetk tagasi juhtunud oli. Kas see oli üldse võimalik. Erik minu vend. Ma ei tundnud teda ära. Tema kes mind alati kaitseb, astus nüüd enda tüdruku kaitseks välja, unustades täielikult, et mina tema õde olen. Tema sõnad, et kui ma Kätlinit ei aktsepteeri, siis võin üldse unustada, et mul oli vend, tegid mulle kohutavalt haiget. Tal oli valida Kätlini ja minu vahel ja tema valis Kätlini. Oi kuidas ma vihkan seda tüdrukut.

Pidin peale seda jama majast välja saama. See kõik oli liig, mis liig. Ma pean saama kellegagi rääkida ja selleks kellegiks on Sander. Liikusin nii kiiresti kui võimalik pargi poole, lootes, et Sander on seal. Võimalus, et ta just sellel hetkel kui mina teda vajasin seal pargis istub oli loomulikult õhkõrn, sest ta küll elab seal lähedal, aga ta ju ei ela pargis.

Parki jõudes pidingi saama pettumuse osaliseks, sest seal ei liikunud peale ühe hulkuva koerakese mitte kedagi. See ei olnud muidugi mingi üllatus, et seal kedagi polnud, aga lootsin, et vähemalt Sander on seal, kuid ei. Pettunult istusin esimesele pargipingile ja vaatasin tühjusesse. Mida muud mul ikka teha oli. Koju ei läheks ma mingil juhul ja kui lähengi siis peaksin ka enda toas kopitama, sest hetkel enda vennaga kohtumine oleks viimane, millest unistaksin. Ma ei tahaks praegu tema varjugi näha.

Erik ei ole küll kitupunn, aga olen kindel, et nüüdseks on ta jõudnud meie tülist emale rääkida ja otse loomulikult tegi ta seda enda vaatevinklist. Mis tähendab seda, et mina olen see kuri ja paha õde, kes soovib enda vennale halba ning kes on meeletult isekas ja hoolib ainult iseendast. Tegelikult see ei ole ju sedasi. Mu vend on mulle väga kallis ja ma ei suudaks endale ettegi kujutada elu ilma temata. Pealegi ennem Kätlinit saime me suurepäraselt läbi. Me peaaegu ei kakelnud kunagi. Nüüd ma lihtsalt tunnen, et pean teda kaitsma, sest seda kui temaga midagi Kätlini tõttu juhtuma peaks ei annaks ma endale kunagi andeks.

,,Kas sa tihti urised ja podised omaette?’’ kostus kellegi mahe hääl minuni. Tõstsin pea, et kõnelejat silmitseda. Minu näole ilmus otsekohe maailma lollakam naeratus, vähemalt seda ma arvan ning hoolimata alles eemaldatud kipsist kargasin punastades toolilt püsti. See oli Sander. Uskumatu.

,,Kas ma tõesti tegin seda?’’ küsisin idiootselt naeratades ning jällegi tundsin, kuidas mu põsed õhetasid, mis oli ilmselge märk sellest, et ma punastasin taas. Oh issand, miks ma punastan, seda ei juhtu peaaegu kunagi. Loll oled Enely. Võta ennast kokku.

,,No kui ma siia jõudsin podisesd ja urisesid siin päris hooksalt ja kuna ma kedagi teist siin peale selle koerakese ei märganud, siis tegin omad järeldused.’’ Ütles noormees näpuga koerale osutades ning seejärel kavalalt mind piiludes.

,,Oh...see et...ma rääkisingi selle koeraga. Kas ta mitte pole armas?’’ üritasin kõigest väest ennast piinlikust olukorrast päästa.

Sander kükitas selle väeti koerakese juurde ning silitas teda ettevaatlikult. Kui ma ei eksi siis see peaks olema border kolli. Tean koertest üsna palju, sest olen endale koera alati tahtnud ja nende tõugudele omaseid iseloomujooni ja muid selliseid asju internetist lugenud ning ka pilte vaadanud. Kuid ema ei oleks kunagi sellega nõus olnud. Ta oli linnas koerte kasvatamisele katekooriliselt vastu, sest oli õppinud veterinaar ja seega suur loomaarmastaja. See koer siin nägi just selline border kolli moodi välja. Musta ja valgega kasukas. Selja pealt on kasukas must ja pea pealmine karvakte on kuni koonuni on samuti must, kuid ülejäänud koera kasukas peaks olema valge, aga kuna ta ilmselgelt on hulkuv, siis on see veidi räsitud ja kolaseks värvunud. Mine tea kus kõik ta magama on pidanud.

,,Vaene koer!’’ pomisesin endamisi, kuid piisavalt valjult, et Sander seda kuuleks ning pühkisin kiirelt pisara, mis oli mu põsele voolanud kui taipasin, et ta mind vaatab. Ma ei talu vaadata kui loomad on sedasi tänavale jätud, ma lihtsalt ei talu seda ja muutun kohe liiga dramaatiliseks.

,,Ma polekski uskunud, et selle loomakese saatus sulle korda läheb!’’ ütles Sander vaikselt ning vaatas oma sügavsiniste silmadega mulle otsa. Issand oleksin nendesse uppunud kui poleks olnud muret selle vaese koera pärast.

,,Sa võib-olla ei usu seda, aga mul on süda!’’ ütlesin veidi pahuralt ning saatsin koerakesele ühe siirama pilgu.

,,Selles ma ei kahtlegi!’’ ütles Sander rohkem iseendale kui minule.

,,Minu meelest tahab ta süüa!’’ ütlesin kurvalt koerale otsa vaadates, mille peale too energiliselt oma valget sabaotsa liputama hakkas.

,,Mulle tundub ka. Mis sa arvad kui jalutaks siia samma poodi ja ostaks talle midagi?’’ küsis Sander rõõmsamalt ning vaatas mulle küsivalt otsa.

,,Kas sul on raha kaasas? Mina tulin suht kiirustades siia nii et jah, mul ei ole midagi kaasas.’’ Ütlesin näost ära vajudes, kuid Sander ei lasknud sel juhtuda. Ta tõusis koera juurest püsti, asetas oma käed minu õlgadele ning naeratas rahulolevalt.

,,Ära põe! Küll mina selle eest juba hoolitsen, et see kutsa täna ja enam mitte ükski päev nälga kannatama ei peaks. Sina võiksid mulle lihtsalt seltsi pakkuda. Diil?’’ seletas Sander kiiruga ning viskas veel ühe pilgu näljasele koerale.

,,Diil!’’ ütlesin talle rõõmsalt naeratades ning lükkasin oma õlgadele asetatud käed õrnalt eemale.

Sander ulatas mulle pingile toetuma jäetud kargud ning ulatas need naeratuse saate mulle. Kui hakkasin nende järele kätt sirutama, siis tõmbas ta need naerdes tagasi.

,,Milleks sulle neid veel vaja? Näen, et kipsi pole enam!’’ ütles ta naljatades ning võttis kargud enda kasutusse nagu hakkaks nendega ise poodi hüppama.

,,Sest see võeti alles täna ära ja jalg peab taastuma.’’ Seletasin talle, milleks mulle neid pagana karke ikka veel tarvis on.

,,Hmm, kahju. Ma nii lootsin, et saan sind omal jalal kõndimas näha. Tead need puujalad on suht inetud.’’ Ütles ta ning vaatas nägu krimpsutades karke.

,,Minu meelest olen ma nendega seksikas.’’ Ütlesin naerma puhkedes ning tirisin kargud temalt ära.

,,Pealegi pead sa neid ainult nädalakese veel kannatam, siis võin need sulle suveniiriks anda kui tahad.’’ Ütlesin õelalt irivitades.

Tundsin kuidas kutsa oma kasukaga minu jala pihta läks ning nuruvalt märku üritas anda, et ta on endiselt näljane. Vaatasin küsivalt Sanderi poole ning seejärel võtsimegi suuna poe poole. Koerake meile rõõmsalt järele lonkimas.

,,Mida sa selle all mõtlesid, et kutsa ei pea enam kunagi nälga tundma? Hakkad teda siin toitmas käima?’’ üritasin esimesena mingi jututeema ülesse võtta.

,,Miks ka mitte? Aga tegelikult mul on parem mõte.’’ Ütles ta mulle kavalalt naeratades.
,,Ja see oleks?’’ küsisin uudihimulikult.

,,Kui kuts nõus on siis jätaksin ta enda hoole alla!’’ ütles ta ning vaatas korele küsivalt otsa.

,,Teeksid seda?’’ küsisin kilgates, sest oleksin tahtnud rõõmust hüpata. Mul oli tõesti koerast kahju ja mul oleks ainult hea meel selle üle, et koerake kodu endale saaks.

,,Sulle vist meeldib mu mõte?’’ ütles Sander ning tõi kuuldavale rõõmsa itsituse.

,,Mul on kutsu üle hea meel!’’ ütlesin ning tegin koerale sõbralikult silma.

,,Mis me sulle siis nimeks paneme?’’ küsisin koeralt, kuigi eeldasin et Sander vastab sellele ise.

,,Tahad talle ise nime valida?’’ küsis Sander uudishimulikult mulle otsa vaadates.

,,Ei tea...temast saab ju siiski sinu koer.’’ Ütlesin tagasihoidlikult.

,,Hmm...kuidas oleks Sotter...või hoopis...Lord...Ei ma tean paneme Robi!’’ ütles sander rõõmsalt koreale otsa vaadates, et veenduda, kas koer reageeriks sellele nimele.

Ma ei tea miks, aga see nimi oli mulle vastukarva ja ilmselt ei ole vaja pikemalt selgitada miks. Ma ei taha, et ma peaks Robini sarnast nime iga jumala päev kuulma, see olek raske. Uurisin uudishimulikult koera, et midagi nimeosas päästa kui siis äkki märkasin justkui mingit jumala poolt saadetud imet. Loomulikult ma jumalasse ei usu, aga see oli küll õnnistus.

,,Kuule Robi ei oleks päris sobilik nimi talle.’’ Ütlesin kahtlevalt.

,,Miks? Sulle ei meeldi Robi?’’ küsis Sander veidi pettunult.

,,Ei...mitte seda...lihtsalt sellega on väike probleem.’’ Ütlesin ettevaatlikult Sanderi ja koera poole vaheldumisi pilke heites. Sander uuris pingsalt koera ning kui nägin tema suunurki tõusmas sain aru, et ta taipas täpselt, millest rääkisin. Puhkesime mõlemad laginal naerma.

,,Sa ei olegi poisu jah? Hoopis tüdruk mul siin! Mis siis sulle nimeks panna. Mis sa arvad kui laseks Enelyl otsustada?’’ ütles Sander ning kükitas uuesti, et koera silitada.

,,Kuidas oleks Becky või Dipaga?’’ küsisin ettevaatlikult.

,,Dipa on ilus! Dipa! Dipa! Sobib?’’ tutvustas ta meie uuele sõbrale tema uut nime.

Taas olime suuna poe poole võtnud ning kui olime juba poe ette jõudnud, võttis Sander mu käest kinni, et peatada mind kohe poodi tormamast.

,,Kuule kas sa oleksid nõus minu ja Dipaga loomaarsti juurde kaasa tulema? Ta ju tuleb üle vaadata ja kõik need...noh need süstid või mis iganes asjandused koertele tehakse.'' ütles ta kahtlevalt.

,,Me ei pea selleks loomaarstile minema. Lasema ta lihtsalt minu emal üle vaadata. Ta on õppinud veterinaariks, aga ei tööta sellena, sest see ei toonud talle piisavalt sissetulekut, et kahte last üleval pidada. Usun, et ta oskab meid aidata ja teab soovitada, mida edasi on vaja teha.’’ Seletasin kiirelt ning viipasin käega poe poole, et Dipa saaks oma söögipalukese lõpuks kätte.

,,Selge, siis on mure murtud.’’ Ütles Sander ning astus minu järel poodi.

Ostsime Dipale palju erinevaid koera toite, kuid loomulikult ei saanud me tema tahtele vastu tulla ja talle neid kõki korraga sisse sööta. Ta oleks ennast ilmselt suurest heameelest lõhki söönud. Nii palju pakkus rahuldust ühe korakese rõõmus sabaliputus ning see millise tänuliku näoga ta meid vaatas. Olin nii uke Sanderi ja enda üle, et saime Dipat sellisel moel aidata ja eriti uhke olin ma Sanderi üle. Ta võttis koera enda hoole alla. Liigutav.

,,Kas näitame Dipale tema uut kodu ka?’’ küsis Sander koeralt pilku minule tõstes.

,,Sa mõtled...et me läheme sinu koju?’’ küsisin ja teadsin, et minu nägu valdas totakas ilme.

,,Mis on? Sa ei taha tulla? Ma ju tean, et sa kibeled uudishimust, kus ma elan ja kellega ma elan.’’ Ütles ta veidi pilkavalt, mille peale ma otse loomulikult punastasin. Miks? Mis kuradi jama see on. Ma ei punasta ju. Ma ei teagi kuidas see käib ja nüüd äkki ühe kuti pärast siis sedasi. Vihale ajab. Vaatasin talle lollaka näoga otsa ja ei osanud a-d ega o-d selle peale kosta.

,,Emm...tegelikult...umm...On see siis mingi patt, et mind huvitab kus sa elad?’’ küsisin kui olin oma kogelemisega veidi jugust kogunud.

,,Ei see ei ole patt, aga just täpselt sellel samal põhjusel ma ei mõista, miks sa punastad, justkui sinujaoks oleks patt kutile külla minna ja tema valdusi näha.’’ Jätkas ta oma piinliku jutuga.

Loomulkult teadsin isegi, et ta märkas minu punastamist, aga kas seda pidi siis nagu päriselt ka ninaalla hõõruma?

,,Kui minul kiusupunni silt otsaees ripuks, siis ma üldse nii ennast täis poleks.’’ Ütlesin võidukalt, sest teadsin, et see paneb ta paika. Pidi panema.

,,Kiusupunni silt!’’ ütles ta valjult naerdes ning kõik mööduvad inimesed vaatasid meid nagu mingeid idioote.

,,Sellisel juhul olen enda staatuse üle uhke, sest sina mõtlesid selle mulle ja sinu pärast olen nõus au ja uhkusega seda silti kandma.’’ Ütles ta ning muigas kavalalt.

,,Läki siis! Vaatame su territooriumi üle!’’ ütlesin ning jäin ootama, et ta liikuma hakkaks.
Ta vaatas kordamööda minule ja Dipale otsa.

,,Kuulsid Dipa? Ta tuleb meiega kaasa!’’ pomises Sander koerale ning lõi vaimustusest käsi kokku.

,,Sinu järel!’’ kamandasin teda ning toksasin õrnalt karguga, et ta liikuma juba hakkaks.

Liikusime tagasi pargi poole, kust olime tulnud ning see tundus üsna loogilise asjade käiguna, sest eelmine kord ta ju mainis, et elab pargi lähedal. Küll aga imestasin ma siis kui hakkasime sealt liikuma selle piirkonna kõige kallimate ja uhkemate eramajade poole. Millel olid ilusad aiad, kaunistatud terrassid ja uhked rõdud.

Liikusime edasi mööda pisikest asfalteeritud teerada kuini lõpuks jõudsime ühe majani. Ma polnud siia kanti kunagi tahtnud tulla, sest need majad ajasid mind alati kadedaks ja ma ei soovinud kadedusussi endas kasvatada.

Lõpuks jõudsime majani, millel oli punakas katus ja helepruunid seinad. Ta oli teistest majadest kõige silmatorkavam ja seda maja ümbritses suur aed, kus kasvas palju puid põõsaid ja lilli. Kõik oli lihtsalt imeilus. Majal olid sellised veidi roomapärased aknad, kuigi selles osas ei saanud ma kindel olla. Maja tundus olevat suur ja kahekorruseline. Sõna otseses mõttes maja, mida nähes mu karp totaalselt lahti vajus. Ma ei teadnudki, et siin Tallinna äärelinnas, minu lähedal võib selline maja leiduda.

,,See...emmm...ongi sinu kodu?’’ küsisin kogeledes ning ei pööranud hetkekski pilku majalt.

,,Justkui nagu oleks jah?’’ ütles ta tagasihoidlikult. Mulle tundub, et ta vist ei ole oma jõukuse üle väga uke. Pigem nagu püüab seda varjata.

,,Ma olen emale ja isale alati rääkinud, et sellises kohas on see pisut liiast, aga ega mind selles osas kuulda ei võeta.’’ Selgitas ta oma tagasihoidliku hoiakut maja suhtes.

Ta avas viisakalt maja ümbritseva aia värava ning juhatas mind ja Dipat esimestena sisse. Dipale aed meeldis, sest ta hakkas seal kui meeletu ringi jooksma. Kartsin, et lõhub kõik lilled ja muud õrnemad taimed, kuid õnneks oli Dipa nendega ettevaatlik. Mängis ainult veatult niidtud ja hooldatud murul.

,,Arvasin, et ainult välismaal näeb selliseid maju!’’ ütlesin ning jõllitasin ikka veel uudshimulikult maja.

,,Eks sealt nad selle mõtte saidki, ennem kui maja ehitama hakkasid. Tead nad ongi sellised. Tahavad enda elusse võimalikult välismaad ja muud sellega kaasnevat sisse tuua. Pidavat mõnevam olema.’’ Ütles Sander ükskõikselt õlgu kehitades ning minuga koos maja vaadates.

,,Kas tahad emaga kohtuda?’’ küsis Sander häbelikult. Esimene kord kui teda nii tagasihoidlikuna näen. Kas tal oli siis midagi häbeneda?

,,Aga isa?’’ küsisin üllatunult.

,,Teda ei ole eriti tihti kodus. Tööreisid. Tead ju neid töö inimesi küll.’’ Selgitas Sander jällegi väga ükskõikselt.

,,Selge! Aga ma ei tea kui ma juba siin olen siis võiks ju ka sinu emale pilgu peale vista. Saan siis võib-olla teada, kust pärineb see sinu kiusupunnilik iseloom. ’’ ütlesin talle rõõmsalt naeratades.

,,Ise tead! Aga hoiatan sind! Ta on väga tüütu inimene. Pommitab küsimustega nii, et pistad sealt kiirelt plagama. Tead ta on sealt päris palju inimesi minema hirmutanud oma pealetükkiva iseloomuga.’’ Ütles Sander ja näitas käega maja poole.

,,Ma võtan selle riski!’’ ütlesin enesekindlaks jäädes, kuigi sisimas hakkasin juba keema.

,,Ma olen sind hoiatanud!’’ ütes ta naerdes ning seejärel nügis ta mind vaikselt mja poole.