Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Milles see vaev seisnes siis?

Oi ei. Sa pidid kindlasti endal mõtteis pussi kõril hoidma, et need sõnad kirja saada. AGA puhas südametunnistus oli kindlasti kergem. ;D

Ohjeerum. Mulle ei meeldi paanikahood. Kannatused veel vähem. xD Kuigi ma hoian kahekümne küünega sellest kinni, et sa ei tahaks minu pihta õel ja kuri olla. (H) Kuigi noh... eks seda ka vahel vaja.

Mina ka! Kuigi, ya know... Sillel on veel lugusid. xD

That's the spirit!

Ähää.

Et siis uus osa, aga kahjuks teistest palju lühem, sest kirjutasin seda reaalselt ka nagu öö otsa ja hommikuni välja. Aga vähemalt midagigi ja pealegi on see selline vahe osa, kus eriti midagi ei toimu.



,,Palun räägi Neleli! Sa võid ju mind usaldada ja sa tead seda!’’ laususin nutuselt ning silitasin õrnalt sõbranna juukseid, kes oli veidigi maha rahunend.

,,Ta...’’ ütles sõbranna vaid ühe sõna ning sellele järgnes taas hüsteeriline nutt.

,,Ta? Kes ta?’’ küsisin ettevaatlikult, et teda mitte liigselt ärritada.


,,Ma, ma...ei teadnud..!’’ lausus Neleli kiirelt paar tooni kõrgemal häälel ja nüüd ei peatanud tema pisaraid enam miski. Tardusin paigale kui tundsin midagi vibreerivat oma taskus. Üritasin seda eirata, kuid see ei lõppenud.

,,Kas sa ei vasta?’’ küsis Neleli nutuselt ja hakkas taskurätikut otsima.

Hetkeks arvasin tõesti, et ei vasta, kuid värin pükste taskus segas keskendumist.
Kohmitsesin taskust mobiili võtma ning vaatasin üllatunult helistaja nime kui olin oma mobiili taskust kätte saanud. See oli Robin. Veider tavaliselt helistan mina talle, mitte vastupidi. Mõtlesin veidi ning vastasin kõnele.

,,Emm...ma kuulen!’’ üritasin võimalikult rahulikku muljet jätta.

,,Enely! Ma pean sulle midagi rääkima ennem kui sa seda kuskilt mujalt kuuled!’’ rääkis Robin närviliselt ja mulle tundus, et ta oli kergelt ärritunud.

,,Kuule praegu tõesti ei sobi. Ma siin Neleli juures hetkel...probleemid noh...mõistad!’’ ütlesin kiirelt ning vajutasin kõne kinni, sest teadsin suurepäraselt, et ta ei lepi sellega ja nõuab siiski, et teda kuulaksin.

Pöörasin uuesti pilgu Nelelile, kes parasjagu oma leitud taskurätikusse nuuskas. Hetkel mil ta taipas, et soovin oma küsimustele vastuseid, suunas ta pilgu nüüdseks oma süles olevatele kätele, et minule silma vaatamist vältida. Ma sain temast täielikult aru. Ilmselt ei tahaks ka mina sellises olukorras mitte ühelegi küsimusele vastata, kuid ma ei kavatsenudki alla anda, sest hetkel tundsin, et pean teadma.

,,Kas sa räägid?’’ küsisin ning jäin vaikselt vastust ootama, et mitte liiga pealetükkiv olla.

,,Sten...’’ ütles ta vaid ühe nime. Vaatasin talle arusaamatul ilmel otsa ning jäin lootma edasisele selgitusele.

,,Tema tegi seda!’’ lausus Neleli, kelle pisarad olid taas valla pääsemas, kuid nüüd üritas ta neid tagasi hoida, et juttu jätkata. Ta võttis voodilt padja ning hakkas seda närviliselt mudima.

,,Ma olin temapool, kus toimus väike istumine. Aga siis tulid sinna mingid inimesed, keda ma ei olnud varem näinud ning Sten läks nendega kuhugi ega lubanud minul kaasa minna ja siis...kui ta tagasi tuli...oli ta täiesti teistsugune...mitte purjus, aga mulle tundus...pilves või midagi.’’ Üritas Neleli võimalikult rahulikult juhtunust rääkida, kuid tahest tahtmata nägin vargsi hiilivaid pisaraid tema silmanurgast alla voolamas.

,,Mis edasi sai?’’ küsisin vaikselt ning nihkusin talle lähemale, et tema ümbert kinni võtta.

,,Ta läks täiesti närvi...ei tundnud mind ära või häiris teda see, et ma hakkasin kohe uurima kus ta oli...ja siis see juhtuski. Ta hakkas mind raputama ning muutus aina vihasemaks ja...ja...keegi ei aidanud mind. Kõik lihtsalt seisid seal ja vaatasid pealt, kuidas ta mind...peksis.’’ otsis Neleli õigeid sõnu ja heitis pilgu korra minule.

,,Siis tuli keegi...ma ei teagi kes ja tiris ta ära.’’ Lausus ta viimaks ning vajus samamoodi mõtteisse nagu minagi.Mu aju ei tahtnud seda infot vastu võtta ega seda seedida. Vaid veidi narkotsi ja vend keeras kohe ära. Täiesti uskumatuna tundus see, et ta oma raevu ja hulluse hoogu Neleli, kes tundus talle päris korralikult meeldivat, peale välja elas.

,,Ja kuidas sa sealt ära said?’’ küsisin kui olin oma mõtetest väljunud.

,,Edasi ei mäleta ma hästi. Keegi tõi mu koju!’’

Vaatasin Nelelit uurivalt, sest tahtsin teada kui kõvasti ta viga sai, kuid pelgasin seda temalt küsida.

,,Kas asi on väga tõsine?’’ küsisin mõne sekundi möödudes kui olin end veidi kogunud.

Kuna Neleli oli nüüd juba rahulikum ja enam üldse mitte nii kinnine, tõstis ta ilma pikemalt mõtlemata pluusi kõhupealt ülesse. Kohkusin kui pilgu tema kõhule pöörasin ning jõllitasin suurt verevalumit roietest veidi allpool, mis oli juba tõeliselt lillaks muutunud. Samasuguseid verevalumeid ja sinikaid nägin ennem läbi pluusi ka tema kätel.

,,Mõned sinikad on jalgadel ja kätel ka!’’ lausus ta vaikselt ning lasi pluusil tagasi langeda.

,,Mõned? Neleli need on jubedad ja üldse mitte mõned! Sa peaksid laskma end arstil üle vaadata!’’ ütlesin ärritunult ja hakkasin vaikselt kontrolli kaotama.

,,Vedas, et nägu sodiks ei tagunud!’’ ütles ta ning manas näole sunnitud naeratuse.

,,Õnneks, sest keegi tuli ja takistas teda! Sa tõesti ei mäleta, kes see oli?’’ küsisin talle pingsalt otsa vaadates, mille peale ta vaid pead raputas.

,,Igatahes me läheme nüüd kohe arsti juurde!’’ ütlesin käskivalt ning hakkasin telefonist Robini numbrit otsima,kuid just sel samal hetkel jõudis mulle miski kohale. Robin...Sten on Robini sõber. Kui oleksin praegu seisnud oleksin kohe kindlasti ümber kukkunud, sest tundsin, kuidas süda hakkas kiirmini põksuma ja jalad värisema.

Valisin kiirelt Robini numbri ja helistasin.

,,Enely...?’’ kuulsin peale pikka kutsumist Robini veidi närvilist kuid tagasihoidliku häält. Viskasin kiire pilgu Nelelile ning nägin tema üllatunud nägu.

,,Ma pean sinuga kohe rääkima!’’ ütlesin endalegi üllatavalt vihaselt.

,,Enely...ma tahtsin...’’ hakkas Robin midagi rääkima, kuid katkestasin teda koheselt.

,,Palun hoia selgitused pärastiseks. Sul läheb neid kohe kindlasti tarvis. Tule parem Neleli juurde, siis saame rääkida!’’ ütlesin käskivalt ning andsin talle aadressi.

,,Tead kus see on?’’ küsisin ning vaatasin jällegi Neleli üllatunud nägu.

,,Ma olen kohe seal!’’ ütles Robin ning pani kõne kinni.

,,Mida see siis nüüd pidi tähendama?’’ küsis Neleli üllatunult.

,,Sten on Robini sõber ja ma olen kindel, et ta teadis Steni probleemist narkootikumidega ja kui ei, siis teab ta kohe kindlasti midagi, mida meie ei tea.’’ Selgitasin Nelelile olukorda.

Seda kõike oli minu jaoks liiga palju. Tundub, et mu sisetunne siiski ei eksinud ja nad ei olegi nii head poisid nagu tunduma hakkas. Vähemalt osa mitte.

,,Kuule! Ma küll ei taha, et Robin mind sellisena näeb!’’ ütles Neleli pilku maha lüües.

,,Ole mureta. Ma lähen välja kui ta tuleb ning kui me oleme asjad sirgeks rääkinud tulen tagasi kui sa seda soovid.’’ Ütlesin Nelelile rahustavalt.

,,Kas sa jääksid täna minu juurde?’’ küsis Neleli veidi pelgavalt, kuid vähemalt vaatas ta mulle otsa.

,,Loomulikult!’’ ütlesin talle naeratades.

Vaatasin iga minuti tagant kella ning trummeldasin sõmedega vastu mobiili ekraani. Aeg aina venis ja venis ning minu kannatus oli katkemas. Kuid siis järsku hakkas mobiil uuesti vibreerima ning me mõlemad Neleliga võpatasime.

,,jah!’’ vastasin kõnele.

,,Ma olen maja ees! Kas tuled välja?’’ küsis Robin vaikselt ja mulle tundus tema hääl üpris kurvana. Ta nagu teaks, millest ma rääkida tahan.

,,Ma tulen kohe sinna!’’ ütlesin kiirelt.

Võtsin maast kargud ning hakkasin Neleli toast välja komberdama, et asjaga kiiremini üelepoole saada.

,,Palun tule siis ikka tagasi?’’ lausus Neleli ennem kui olin jõudnud ukse sulgeda.

Õue jõudes hingasin sügavalt sisse ning tundsin, kuidas vihmapiisad õrnalt mu näole langesid. Olin juba unustanud milline ilm täna väljas on. Üritasin rahuneda, kuid hetkel tundus see üsna võimatuna.

Nägin Robinit auto peale toetumas ning mind märgates tõukas ta end koheselt autost eemale ning vaatas mulle otsa. Tema silmist oli näha, et ta teab täpselt, miks ma ta siia kutsusin.

Vaikselt sammus ta mulle lähemale ning hetkeks tundus mulle, et ta tahab mind tervituseks kallistada, kuid miski hoidis teda tagasi. Ta vaatas mulle tungivalt silma ning noogutas peaaegu märkamatult tervituseks.

,,Sa teadsid Stenist?’’ küsisin rahulikult, kuid väga solvunult.

Nägin valuliku ilmet Robini näol ning tol hetkel olin kindel, et tean vastust.

Uuuuhh.
Pool viis hommikul? Mu esimene ärkamine oli juba pool tundi hiljem., xD
Jessas.
Ja ma aeglaselt ikka teen MG poole endale teed. Võtan asjad järjekorras ette.

See osa oli hea! :) Ja lõpuks uus osa!
Ma olen natukene kergendunud, et Neleli vaid peksa sai, kuigi nördinud, et ta peksa sai. Ja Robin (me still likes him)... loodan, et Enely ta peale liigakuri ei ole. Tema ei teinud midagi.

Come oooooon.
See on Robin ju!!!!!
(Ära ütle, et see oli Robin. )

Ei no seda ma mõtsingi, et Robin pold ju...
Robin on kullakulla. xD

Oeh....
Keda ma siis siit jutust idoliseerin?

Kes sul loll on?
Miks ma sulle halbu mõtteid pähe panen??

Süümepiinades Sille on manipuleeritav. Mitte et ma seda sulle just ütlesin.

Aga mõtle... *mõtleb, mida Naughty nüüd mõtlema peaks* AA! Kui sa naudid kirjutades veedetud aega, siis ei ole see aeg asjatu. (John Lennon... kohandatult ) Ja kui üks kommenteerija ja sada niisama lugejat seda naudivad, siis ei olnud see aeg raisatud. (Sille) ;D

*üritab kõigest väest mitte lõhki minna*