Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Ma ju üritasin sulle märku anda, et temaga peaole tulemine on viga!’’ seletas hingeldav Sander, kes oli mind Neleli majast ja Tanelist kaugemale tirinud.

,,Kas sa juba ei võiks rääkida, mis teie vahel toimub? Mis kuradi võimuvõitsus teil käib? Miks ta täna mulle sedasi käed külge pani?’’ ütlesin ka mina hingeldades, sest tema tirimine sundis mind talle sõna otseses mõttes jäele jooksma ning äsja juhtunu lõi mind veidi rivist välja. Värisesin endiselt üle kogu keha.

,,Tahad tõesti kuulda?’’ küsis Sander mu käest, mille ta just veidi aega tagasi vabastas, kinni võttes ning pigistades seda. Ka selles kohas, kuhu ta mind hetk tagasi tirinud oli, valitses pilkane pimedus. Siiski oli juba pool suve vaikselt mööda tiksunud ning nagu me kõik ajast ja arust teame, siis peale Jaanipäeva muutuvad igapäevaga ööd aina pimedamaks. Ma ei näinud teda selgelt. Ainult tema tumedat kogu. Sellepärast ka selline küsiv käepigistus.

,,Te elate ühe katuse all, olete sugulased, aga ei salli teineteist silmaotsaski. Loomulikult ma tahan teada, mis toimub.’’ Seletan ärritunult.

Vaata silmi kissitades enda ees seisvat Sanderit, kes lihtsalt vaikides seisab. Ilmselt ta mõtleb, kuidas kogu lugu mulle serveerida või siis mõtles seda, kuidas mulle mitte üldse millestki rääkida. Muutusin selle kohutavalt närviajava vaikuse pärast kannatamatuks ning sikutasin teda märguandeks tugevasti käest.

,,Mitte siin!’’ ütles ta ning asus uuesti mind kuhugile tirima.

Järgnen talle jonnakalt, kuid samas on see üsna loogiline, et me sinna seisma ei jäänud ja sellistest asjadest rääkima ei kukkunud. Judistasin hirmunult õlgu kui mõtlesin sellele, et pean homme Tanelile nagunii otsa vaatama. Õudne ta elas minua samas majas. Mul pole õrna aimu ka, mismoodi see edaspidi toimima peaks. Veelkord käis üks kohutav judin üle mu selja.

Lõpuks jõudsime tänavale, mida valgustasid tänavavalgustid. Nüüd võisin teda selgelt näha. Kuidagi kergendav tunne tekkis teda nüüd selgelt nähes. Lasen kuuldavale sügava ohke, mille peale Sander seisma jäi. Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

,,Mis on?’’ küsis ta mulle murelikult otsa vaadates.

,,Ma...’’ hakkasin juttu alustama, kuid miskipärast ei tulnud sõnad suust enam välja. Ms nüüd siis on? Tundsin oma jalas veidrat tuksatust ning seejärel ei suutnud, ma sellele jalale enam toetuda. Jalg, mis mõnda aega kipsis oli olnud, keeldus edasi astumast ning muutus tundlikuks. Mida jama?

Tegin veel paar sammu, et enda jala olukorda kontrollida, kuid koheselt kui olin oma tundlikule jalale toetunud, kadus see alt täielikult ning mina hakkasin paha potsatama. Õnneks seisis Sander sealsamas ning toetas mind kiirelt, et ma maha ei kukuks.
,,Mis sul on?’’ küsis ta paanikasse sattudes.

,,Ma ei tea...mu jalg on...imelik,’’ ütlesin oma valutavat jalga käega katsudes.

,,Tahad puhkame?’’ ütles ta mind sülle võttes ning veidi maad eemal olevale tänavapingile tassides.

Ta asetas mu õrnalt tänavapingile ning jäi minu jalga murelikult vaatama. Katsus seda pisut ning ohkas siis sügavalt.

,,Ma arvan, et sa väsitasid seda minuga koos tormates veidi.’’ Ütles Sander veidi naeratades.

,,Pealtnäha tundub, et kõik on korras.’’ Lisas ta veelkorra jalga õrnalt puudutades.

,,Ma tahaks koju minna!’’ ütlesin kurvalt oma jalga katsudes.

,,Siit ei ole enam tuhkagi minna,’’ ütles Sander ning võttis mind sülle. Hakkasin siplema.

,,Ei Sander! Ma ei taha, et sa mind koju veaksid!’’ karjusin poolenisti naeruga läbisegi.

,,Miks? Sul on jalg minu pärast haige ja ma pean hoolitsema selle eest, et sa ilusasti koju jõuaksid.’’ Seletas poiss muheledes.

,,No kuule...ma palun sind! Pane mind maha!’’ ütlesin nüüd juba vihasemat häält tehes, mille peale Sander seda ka tegi. Ta lasi oma kätepealt mind õrnalt omale jalale seisma. Jalg ei olnudki enam nii valus. Veidi küll, kuid seda ma ei kavatsenudki talle välja näidata. Ma ei soovi tõsti, et ta mind oma kätel koju kannab. Ma ei arva, et ma mingi kuninanna olen, keda kätel kandma peab. See ei kõlba mitte kusagile. Mulle on loodud kaks jalga selleks, et ise nendega liikuda. Missiis, et üks veidi väärakam ja kobam on kui teine. Kuid ega loodusjõudude vastu ju ei saa. Pean sellest lihtsalt üle olema ja kõik.

,,Ma saan ka ise!’’ ütlesin talle ning manasin näole sõbralikuma naeratuse.

,,Olgu...Lähme siis!’’ ütles ta kahtlevalt. Me hakkasime vaikselt kodupoole liikuma. Tema mind paremast käest toetades.


***
Mõne ajapäras jõudsimegi koju. Lootsin siiralt, et tanel ei ole vahepeal koju jõudnud. Loodan, et tal on ka ilma minu kiusamiseta peol lõbus ja ta ei pidanud vajalikuks peale minu lahkumist ka sealt ära tulla. See oleks päris kohutav kui ta mulle nüüd kusagil vastu jalutaks.

Vaikselt piilus Sander, kas Taneli auto on juba koju jõudnud. Mitte, et tema oleks hirmsasti kartnud, kuid ta tegi seda minu rahustuseks. Ilma selle teadmiseta, kas ta on kodus, ei julgenud ma küll majja minna.

Õnneks ei olnud ta veel koju tulnud, seega liikusin rahuliku südamega oma tuppa. Tahtsin hirmsasti magada. Uni oli juba poolel teel silma kippunud, kuid nüüd oli see lausa katastroofiline, kuid ma ei saanud seda veel teha. Ma pidin teada saama, mis Taneli ja Sanderi vahel tomub.

,,Kas sa räägid siis mulle?’’ küsisin kui hakkasime trepist ülesse liikuma.

,,Kas mul on valikut?’’ vastas ta minu küsimusele samamoodi küsimusega. Mulle ei meeldi kui inimesed seda teevad, kuigi ma ise olen täpselt samasugune. Ilmselt seetõttu see mind ka närvi ajab.

,,Ei!’’ vastasin karmilt ning tonksasin teda õrnalt, et ta hakkaks trepil kiiremini liikuma.

Torisedes ja nohisedes läkski ta kiirelt, astmeid vahele jättes, trepist ülsesse. Tore, sest minujaoks tähendab see ainult seda, et saan kiiremini magama minna, mis on antud hetkel üks ütlemata tore võimalus, sest kui ma praegu pea padjale paneks, siis tõenäoliselt ma kohe norskaks ka.

Järgnesin Sanderile, kes hiirvaikselt oma tuppa hiilis. Mitte, et me oleksime pidanud hiilima, aga lihtsalt see on elementaarne viisakus, et kui kõik teised magavad, antud hetkel Sanderi ema, siis me ilmume koju vaikselt, kuigi kell oli alles üsna vähe ja oli ebatõenäoline, et tema ema juba magab.

Lomberdasin veel kuidagi Sanderi voodini, sest jalg valutas tegelikult juba päris kõvasti, aga ma ei tahtnud kurta ka. Kanntatamatult settisin ennast tema voodile istuma ning andsin ühe silmapilgutusega märku, et olen valmis teda kuulama.

,,Noh...see on selline üsna lühike lugu. Ma tegelikult ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest pole vajalikuks pidanud. Asi oli sedasi, et aasta tagasi oli üks tüdruk, kelle nimi oli Luisa...’’ alustas Sander juttu, kuid järsku muutus tema hääl kähedamaks ning ta pidi peatuma, et häält puhtaks köhida.

Oli! Miks ta räägib, nagu seda tüdrukut enam ei oleks. Kas ei olegi? Kõiksugu mõtted hakkasid juba tema esimeste lausetega mu pähe voolama, kuid iga lause vahele küsimine oleks tobe. Ma olen parem kuss ja kuulan ta ära ja kui peaks juhtuma, et ma siis ka vajalikele küsimustele vastust ei saa, küsin.

,,Igatahes me olime päris kaua aega sõbrad. Tundsime üksteist juba väikesest peale ja ta tähendas mulle palju. Ta oli mulle kallis. Või noh, mis kallis, mina armastasin teda ja tema mind. Võis olla, et armusime juba ammu, kuid välja julgesime seda öelda alles siis kui olime kogenenumad ja veidi küpsemad. Lõpuks kui olime oma tunnetes kindlad, sai meist paar ja me olime õnnelikud. Meil ei olnud palju tülisi. Kui oli, siis ainult tühiste asjade päras ja kuna me kumbki ei suutnud üksteise peale kaua vimma pidada, lahenesid need kiiresti. Ühel päeval kui Luisaga minupool olime, ilmus meie juurde Tanel. Tal olid mingid jamad oma perekonnaga ja lahkeke nagu mu ema on, võttis ta meile elama. Elasime siis veel Pärnus. Ka Luisa elas koos meiega. Siia Tallinnasse kolisime üsna hiljuti...’’ jälle katkestas Sander oma jutu, et häält puhtaks köhida. Oli näha, et tal on sellest raske rääkida. Kuid kohe varsti jätkas ta peale rasket ohet oma jutuga.

,,Nüüd jõuan ma selleni, miks ma teadsin, mida Tanel sinuga plaanid. Ma nägin seda tema näost ja ei olnud just kuigi raske ära arvata, mis tema peakeses nüüd toimu. Ka Luisale hakkas ta sedasi vaikselt küljealla ujuma, kuid siis ma ei teinud sellest välja ja ei osanud ka midagi halba karta, sest Tanel oli ikkagi minu sugulane ja kes ikka oma sugulasest halba osakab arvata. Ühel päeval kui ta Luisale kooli järele läks ründas Tanel teda samamoodi nagu sindki...’’ Sander peatus jälle.

Nägin tema silmanurgast alla voolavat pisarat. Mul oli valus vaadata, kuidas talle minule tõe rääkimine mõjus. Korraks isegi arvasin, et peaksin teda peatama ja keelama teda rääkimast, kuid teadmisjanu oli minust tugevam. Ma ei suutnud teda vaikima sundida. Lihtsalt ei suutnud.

Tõusin voodilt püsti, astusin talle paar lühikest sammu lähemale ning kallistasin teda tugevasti. Veidi teda sellega rahustanud, lükkas ta mu õrnalt eemale ning me istusime koos voodile tagasi.

,,Ma ei teadnud alguses, mis juhtunud oli, sest nad ei tulnud koju koos. Tanel tuli koju varem kui Luisa ning kui ma temalt küsisin, kus Luisa on, ütles ta, et ei leidnud teda. Jäin teda uskuma ega hakanud sellest mingit suurt probleemi tegema. Arvasin, et tal läheb koolis lihtsalt kauem. Kuid kui ta mõne tunni pärast koju ilmus, sain kohe aru, et midagi on juhtunud. Ta nuttis, tema riided olid määrdunud ning üldse nägi ta väga kohutav välja. Ta isegi ei rääkinud minuga. Ta oli täielikus šokis. Ja mina ei osanud teda kuidagi aidata.’’
Jällegi nägin Sanderi silmis vilkuvat pisarat, mis oli koheselt valmis sealt tema põsele voolama. Tundsin ennast halvasti, sest miskipärast ma teadsin, milleni see lugu kõik välja viib.

,,Ühel päeval kui olin loobunud teda rääkima saamisest, läksin seletusi Tanelilt nõudma. Miski minu sees teadis, et ta teab asjast rohkem kui välja näitas. Järsku ei olnud tal Luisast sooja ega külma ja see paistis mulle väga veidrana. Muidu aina rippus tema küljes. Loomulikult ajas ta kõik tagasi, kuid lõpuks suure ähvardamise ja veidi nüpeldamise hakkas ta rääkima ning rääkis kõik ära. Üsna palju sellest, nagu arvata võib, oli tema vaatevinklist ja kindlasti ka enda kasuks pööratud, kuid vähemalt ma sain teada mis tegelikult juhtus. Ma tean, et sa hakkad mind tõenäolselt nüüd vihkama, kuid ma tahan sulle kõik ausalt ära rääkida...Tanel sai selle eest minult ikka korraliku keretäie. Mis mul muud ikka teha oli. Luisa politseisse minna ei soovinud, et vägistamissüüdistust esitada ja mina ei suutnud teda ka veenda. Nii me siis elasime vaikides ja kannatades ühe katuse all koos edasi. Mina ja Luisa vimma pidamas Taneli peale ja tema meie mõlema peale. ’’ lõpetas Sander jutu ning ohkas veelgi raskemalt kui varem.

,,Mis edasi sai?’’ küsisin vaikselt, sest ma ei olnud veel kõikidele oma küsimustele vastuseid saanud.

,,Luisaga muutusid asjad aina hullemaks, sest ta ei laskunud ennast mitte kellelgi aidata. Ta isoleeris ennast maailmast täielikult. Lõpuks ta murdus täielikult ning ülejäänu tegid juba kanged rahustid, mida ta mõistuse piires ammu võtta ei osanud, kuid ühel õhtul läks ta nendega täielikult üle piiri ja...’’ peatus ta ega suutnud enam edasi rääkida. Ta lihtsalt nuuksus lohutamatult. Kallistasin teda kõvasti.

,,Sa ei pea enam rääkima ega seda välja ütlema. Ma saan ju aru!’’ sosistasin talle kõrva ning kallistasin teda nii kõvasti kui minu käed hetkel suutsid. Mulle läks kõik see nii hinge, et ka mina tundsin, et pean nutma ja seda ma ka tegin. Nuuksusime kahekesi. Tema tüdruku pärast, keda ta armastas ja mina haavunud Sanderi pärast.