Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Seda kõike oli minujaoks liiga palju. Loomulikult ma tahtsin kogu tõde, aga ma ei oleks iial osanud arvata, et nende läbisaamise taga võib kellegi elu olla. Neleli juures juhtunu tõttu olin ka mina Tanelit halvaks inimeseks pidanud, kuid see, mida Sander rääkis oli liiga jube.

Ma olin omadega täiesti läbi kui olin vaevaga oma riided magamisriiete vastu välja vahetanud ning voodisse pugenud. Väsimus oli tohutu, kuid uinumine ei olnud sugugi kerge. Kõiksugused kahtlased mõtted takistasid seda.

Ma ei mõelnud enam nendele asjadel, mis täna juhtusid. Mu pea vallutas jällegi Robin. Sulgesin silmad, et teda ette kujutada. Ma olen temast pildi endale ajju salvestanud, et alati kui silmad sulgen suudan teda näha. See aitab mul seda igatsustunnet leevendada ja välja kannatada.

Ohkasin raskelt ning tõmbasin teki kõvasti enda ümber, et lõpuks uinuda.

Kuulsin oma toaukse kriiksumist. Keegi oli sellest sisse astunud. Ma ei julgenud vaadata, sest see tundus kahtlane. Kes peaks nii hilja minu tuppa sisenema? Pigistasin tugevasti oma käte vahel olevat tekiäärt ning jäin ootama. Vaikus. See keegi, kes oli just ukse avanud, seisin seal, ega astunud edasi. Ma ei julgenud ka vaadata. Olin nagu väike laps, kes peitis ennast kapikollide eest teki alla. Järsku tegi see keegi ühe ja siis kohe teise sammu. Rahulikult ja üsna vaikselt sammus ta minu voodini. Värisesin üle kogu keha. Teadsin, et see ei ole kummitus, ega ka kapikoll, kuid kes siis? Just see keelaski mind vaatamast, sest hirm selle teadsaamise ees oli liiga suur. Tuppa sisenenud võõras asetas oma raske käe minu teki all olevale käele. Võpatasin ning lasin kuuldavale piiksatuse sarnase häälitsuse. Oleksin tahtnud karjuda, kuid ma kartsin isegi seda teha. Võtsin enda olematu julguse kokku ning vaatasin.

,,Robin?’’ küsisin üllatunult ning hääl värisemas. Ta ei vastanud midagi, ainult naeratas veidi ning vaatas mind veidra pilguga. Hakkasin tema kätt puudutama, kuid siis ta kadus. Külmavärnad jooksid üle mu selja.

Ärkasin võpatades ülesse kui tundsin häirivaid külmavärinaid oma seljal. Mu keha kattis jällegi külm higi. Hingeldasin. Ma ei suutnud isegi oma silmi avada, et kontrollida, kas see kõik oli uni või ei. Lihtsalt istusin suletud silmadega oma voodil ja hingasin sügavalt sisse ja välja.

Lõpuks kui silmad avasin nägin enda voodi kõrval seismas Tanelit. Mõtteis ma juba kiljatasin, kuid üle huulte see ei jõudnud, sest Tanel oli juba poolenisti voodisse roninud ja ühe oma tugeva käe minu ümber asetanud ning teisega kattis ta minu karjuvat suud.

Hakkasin siplema, et tema haardsest pääseda, kuid nagu eelmisel korralgi, oli see võimatu. Ta sõna otseses mõttes ronis voodisse ning elas mu otsas, et ma ei saaks liigutada. Ta tõi oma irvitava suu mulle lähemale ning sosistas mulle kõrva.

,,Sa ei pääse sellest nagunii!’’ ütles ta õudust tekitaval häälel irvitades.

Minu üllatuseks lasi ta peale seda kohe minust lahti ning ronis voodist välja. Kiirelt tõmbasin teki enda ümber tagasi ning jäin teda hirmunult vaatama. Korraks isegi mõtlesin, et hakkan karjuma, sest nüüd oli mul selleks võimalus, kuid ma ei pidanud seda enam vajalikuks, sest Tanel oli juba uksest väljumas.

Jäin jahmunud näoga talle järele vaatama. Ma ei osanud midagi teha. Ma isegi unustasin hingamise. Hoidsin hinge kinni ning ootasin kuniks ta lahkub. Veel uksel vaatas ta tagasi ning minuni kostus taas üks jube irvitus. Ootasin vedi aega peale ukse sulgumist ning siis hüppasin kiirelt voodist välja. Panin oma voodi ees olevad sussid jalga ning kiirustasin koridori. Vaatasin koridoris ringi, sest kartsin, et Tanel on endiselt kusagil seal. Veidi aega kõhelnud, koputasin vaikselt Sanderi uksele. Jäin ootama. Peagi ilmuski uksele unine Sander, kes mind silmi hõõrudes vaatas.

,,Palun aita mind!’’ ütlesin teda tuppa lükates ning sulgesin seejärel ukse.

,,Mis on? Kell on alles kaks öösel!’’ ütles ta mind murelikult jõllitades, sest ilmselt märkas ka tema, et ma värisen üle kogu keha.

,,Ma kardan üksi olla!’’ ütlesin veidi nutuselt. Issand jumal! Ma ei hakka nuttma. See oleks nõme. Ma ei tohi.

,,Räägi mis on?’’ küsis ta minu õlgadest kinni võttes ning raputas mind õrnalt, et ma maapeale tagasi tuleksin. Kõik juhtunu hakkas mulle alles nüüd kohale jõudma ja paanika võttis minu üle võimust.

,,Tanel...’’ suutsin ainult öelda kui tundsin taas Sanderi nüüd juba tugevamat raputust.
,,Mida ta tegi?’’ küsis ta õudust täis näol.

,,Käis minu toas!’’ ütlesin jällegi veidi nutuselt. Oleksin tahtnud ennast selle eest nüpeldada. Ma ei saa nii olulist asja rääkides nii rumalalt pillima hakata. Võta ennast kokku Enely!
Sander ainult jõllitas mind, silmad ehmatusest peaaegu pealuust välja kukkumas. Ma loodan, et vaene poiss nüüd üle ei mõtle. Seda talle küll vaja pole.

,,Ta ütles ainult, et ma ei pääse sellest!’’ lisasin veel kiirelt, lootes teda maha rahustada. Ka see katse ebaõnnestus, sest ta muutus näost väga valgeks.

,,Mis on?’’ küsisin teda õlast raputades.

,,Kas sa siis aru ei saa? Ta on sind nüüd sihikule võtnud ja tahab sinule sama teha, mis ta Luisalegi tegi. ’’ rääkis ta mulle jälle pingsalt otsa vaadates.

,,Kas ma võin täna siia jääda?’’ küsisin vedi punastades ja pilku maha lüües. Ma ei osanud muud öelda. Teadsin ainult seda, et ei julge üksinda olla.

Sander ohkas raskelt ning noogutas õrnalt.

,,Mine sina voodisse! Ma magan põrandal.’’ Ütles ta nüüd juba rahulikumalt ning hakkas kapist omale uusi magamisasju otsima. Mina pugesin tema segamini voodisse, mis oli veel soe ning tõmbasin teki endale ümber. Ma tundsin koheselt endasse voolavat turvatunnet. Vaatasin Sanderi tegevust pealt ning tundsin ennast veidi halvasti, et ta minu pärast nüüd põrandal magama pidi.

,,Mul on halb kui sa minu pärast põrandal pead magama!’’ ütlesin lõpuks kui ta minu juurde voodiäärele istus.

,,Ära sellepärast nüüd küll põe. Mulle meeldib põrandal magada!’’ ütles ta muiates.

,,Miks sul toas siis voodi peab olema?’’ küsisin naerdes.

,,Moepärast, et äge olla!’’

Vaatasin teda lõbustatud ilmel ning tundsin, kuidas hirm minust kadus. Tema tuba oli kuidagi nii hubane ja mul oli temaga koos turvaline. Pugesin veelgi rohkem teki alla kui ennast voodisse pikali settisin, et veidikene siiki magada.

,,Palun ära mind ainult üksi jäta!’’ ütlesin talle paluvalt otsa vaadates, ennem kui silmad sulgesin.

,,Ei jäta!’’ ütles ta vaikselt, peaaegu sosistades ning jäi sinna voodiäärele istuma ja õrnalt minu juukseid silitama. Peagi uinusingi sügavasse ja ruhulikku unne.


***
Öö möödus rahulikult ning lõpuks kui ma olin uinunud oli ka Sander oma pesakesse magama pugenud. Ta magas veel nii mõnusat und, et ma ei hakanudki teda äratama. Hiilisin vaikselt toast välja, et kööki hommikusööki sööma minna.

Esimene, kes mulle köögis vastu vahtis oli Tanel, keerasi koheselt otsa ringi, et ülesse tagasi minna, sest ma ei kavatsenudki temaga koos hommikust süüa, kuid ta jooksis mulle järele. No on ikka vilumust kellelgi närvidele käia. Jälle haaras ta oma tugevate kätega minust kinni ja tiris mu kööki tagasi.

,,Mida sa tahad?’’ karjusin veidi liiga kõvasti.

,,Ära karju nagunii Sander sind ei kuule ja kedagi teist ei ole.’’ Ütles ta, vaevumata mulle isegi kätt suu ette panema, et ma karjuda ei saaks.

,,Mida sa...’’ hakkasin oma küsimust kordama, kuid siis lasi ta minust kiirelt lahti ning vaatas ehmunult ukse poole.

,,Jäta ta rahule!’’ kurjustas Sander ning hakkas Tanelile lähemale tormama. Takitasin teda, sest ma ei tahtnud, et nad oma kodus kaklema läheksid.

,,Palun rahune!’’ ütlesin tema ja Taneli vahel seistes ning silmitsesin Sanderit üsna anuvalt võiks mainida.

,,Tule!’’ tirisin teda käest, et ta minuga koos köögist lahkuks.

,,Miks sa kaitsed teda?’’ küsis ta sisistades ning tõmbas oma käe vihaselt minu käest lahti.

,,Võib-olla talle meeldib minuga lõbutseda?’’ ütles Tanel irvitades ning näris oma poolikut võleiba edasi.

,,Ma löön su maha värdjas! Sa ei puutu teda!’’ karjus Sander raevunult.

,,Tule nüüd!’’ hakkasin teda uuesti käest sikutama, kuid ta ei võtnud endiselt vedu.

,,Miks sa juba aru ei saa, et ma teen seda mida tahan ja võtan selle keda tahan?’’ küsis Tanle, endal suu alles võileiba täis.

Saatsin talle ühe vihase pilgu ning ennem kui ma jõudsin Sanderi poole vaatada sööstis ta nagu rakett Tanelile kallale. Ta virutas talle ühe korraliku lõuahaagi nii, et poisil äsja suus olnud võileivamps sealt suure kaarega välja lendas. Tanel lendas üle köögitooli maha pikali. Sander ainult seisis seal ning hõõrus oma valilikku rusikat. See on juba teine kord ku ta on saanud Tanelile koslepit anda ja usun, et ta teeks seda veelgi kui ma teda ei takistaks.

,,Palun tule ära!’’ ütlesin nüüd juba vihaselt teda sealt ära tirides.

Ilma puiklemata tuli ta minuga kaasa ning me suunusime koos aeda, et värsket õhku hingata. Nii rahuneme mõlemad maha, ma loodan.

Väljas oli täna jahe ja kuna mina olin alles oma lühikeste tuduriietega, tundsin, kuidas tibutagi minu kehale ilmus.

,,Kas sa ei arva, et sa asja nüüd veel hullemaks tegid?’’ küsisin Sanderilt, kes närviliselt ühest kohast teise tammus nind kätega oma peast kinni hoidis, aeg ajalt oma juukseid sikutades.

,,Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma pidin seda tegema. Ma ei talu kui ta nii räägib.’’

,,Mina ka mitte, aga ma ei lähe talle sellepärast kallale, see tekitab talle veel suuremat indu sulle kätte maksta. Kas sa ei arva nii?’’ küsisin karmilt, kuigi teadsin, et peaksin maha rahunema, et ka tema saaks seda teha.

,,Ma tean! Palun anna mulle andeks!’’ ütles ta ning tuli mulle lähemale. Ta seisis minust ainult mõne sentimeetri kaugusel. Vaatasin tema murelikesse silmadesse ning lihtsalt kallistasin teda. Ma loodan, et vähemalt see suudab teda maha rahustada. Lõppude lõpuks peame õppima Taneliga ühe katuseall elama ja meil vist ei olegi teist võimalust.

,,Miks sa enda emale sellest ei ole rääkinud?’’ küsisin lõpuks kui tundus, et Sander on rahunenud.

,,Sest Tanel on tema lemmiksugulane ja ta võtab teda rohkem poja kui õepojana. Ta ei usukski sellist juttu. Ta ei ole nii kergeuskilik kui tunudub. Ta ei uskunud isegi seda kui ütlesin et Luisa enesetappu tegi. Arvas, et olen ära keeranud, sest Luisa mu maha jättis.’’

,,Mida me siis teeme?’’ küsisin temast lahti lastes ning veidi eemale jalutades.

,,Mul pole õrna aimu ka! Me peame lihtsalt ettevaatlikud olema!’’ ütles ta, hääles pettumuse noot.

,,Ma luban, et hoian sul silma peal!’’ lisas ta veel kiirelt.

,,Kas sa arvad, et see teda takistab?’’

,,Imselt mitte, aga hetkel ei tule mulle ühtegi paremat mõtet ka!’’ ütles ta õnnetult.

,,Mõtleme positiivselt. Enamik ajast on su ema ikkagi kodus ja me ei ole üksinda. Sinu ema juuresolekul ei julgeks ta midagi ette võtta.’’ Püüdsin ennast ja teda rahustada.

Ma olin juba nii harjunud selle majaga ja siit lahkumine oleks olnud jälle paras löök. Pealegi ei olnud ju enam kuhugile minna. Isegi kui oleks, siis kahtlustan, et see ei aitaks. Kui Tanelil on kindel plaan mind hävitada, siis teeb ta seda nagunii. Ükskõik kus ma siis ka ei viibiks.
Millegipärast hakkasin just praegu oma vennast puudust tundma. Oleksin tahtnud kuulda tema lohutavaid sõnu ja tema kallistusi. Ta oli alati olemas kui teda vajasin ja just praegu oleksin tahtnud temaga koos väljas grillida ja anekdoote üksteisele jutustada. Tema suutis isegi kõige suuremasse masendusse langenud inimese tuju parandada. Ma igatsen oma kallist venda.