Diana, kas pole mitte tore?

Tglt peaks tegevus toimuma Inglise keeles, aga ma ei viitsind tõlkida ja, palun, kujutage ette, et nad räägivad Inglise keeles.


Diana, kas pole mitte tore?

Olgu. Alustan ehk endast. Mina olen Diana. 16 aastane, brünett ja loomulikult kõhn, nagu enamik minu vanuseid.
Ja miks ma nüüdsama seda juttu teile räägin? Sest ma tahan kirja panna kõik, mis on toimunud koolis kuhu ma lähen. Noh, praegu ma elan Eestis, Tallinnas. Kahe päeva pärast elan ma Iirimaal, ülikoolis. Vahe on päris suur, eksole?

Mul on ema ja isa. Vend on ka, aga tema on juba 23 aastane. Tal on 3 aastane laps ja naine, kes on temast aasta noorem.
Homme, homme lähen ma lennukiga Iirimaale ja sealt kooli, kus mind keegi ei tunne. Vapustav!


1.PEATÜKK – Tundmatud!

Ma istusin lennukis ja püüdsin magama jääda. Kõik teised minu ümber norskasid ja ma püüdsin teha sama.
Minu kõrval istus üks ääretult tüütu vanapapi, kes minuga rääkida püüdis.
„Omal ajal olin ma ikka koolis päris populaarne. Kas sina oled ka?“ Ma vaid noogutasin ja ütlesin: „Ma nüüd jään magama!“ Papi noogutas ja sulges ise ka silmad. Õnneks uinusin ma varem, kui tema, sest ta norskas üüratult valjusti.
Lõpuks jõudis lennuks Iirimaale, Dublinisse. Sinna pidi mulle järgi tulema üks kooli õpilastest. Keegi James Longbot.
Lennukist maha astudes haarasin oma koti ja otsisin pilguga silti, mis ütleks „Diana“.
Lõpuks leidsin selle. Seadsin sammud ühe tumedapealise poisi juurde. Ta võis olla sama vana, kui mina. Ehk vanemgi.
„Tere!“ ütlesin Inglise keeles.
„Tere!“ vastas ta samaga.
„Sina oled James?“ küsisin ja ootasin vastust.
„Jup. Ja sina...“ ta vaatas silti, „...Diana.“ Ma muigasin ja viskasin oma koti James'i sülle.
„Ma arvasin, et sa kannad seda ise,“ ütles ta.
„Ei. Poisid on selleks, et nad kotte kannaksid.“
„Selge pilt,“ ta naeratas ja ma märkasin, et ta hambad olid lumivalged. Kas ta kasutab valgendajat, mõtlesin.
„Näed? See auto seal on minu oma. Sain selle isalt sünnipäevaks.“ Nuputasin, kas James'i oma oli see suur must Mitsubishi või see suhteliselt vana Opel.
Ta suundus Opeli juurde.
„Oled pettunud?“ küsis ta ja naeris.
„Mitte eriti.“ Tegelikult olin ma päris pettunud, sest nii ilusal poisil lihtsalt ei tohtinud olla niivõrd koledat ja vana autot.
Viskasin oma kodinad ta tõlda ja sõit võis alata. Mul oli hirmus piinlik istuda autos ta 2 sõbra kõrval.
Just nimelt, seal oli veel 2 poissi.
„Ja mis su nimi on?“ küsis üks neist, kes nimetas ennast Ceviniks.
„Diana,“ vastasin ja vaatasin autoaknast välja. Maantee, just selline nagu mulle meeldis.
„Mina olen Jael Jackson. Tema on Cevin Literal ja see seal ees on James Longbot,“ ütles teine poiss, kes tundus olevat normaalsem, kui Cevin.
„Olgu. Tore teada. James, kunas me jõuame?“ Mul oli kopp ees, otseses mõttes. Kolm poissi. Üks neist ülitüütu, teine natuke normaalsem ja kolmas kõige normaalsem.
„Varsti, Di. Varsti,“ kostis James.
„Ma tahan siit ruttu minema saada!“ sisistasin kurjalt ja vaatasin Cevinit.
Blond, suured silmad.
Jael. Tõmmu, süsimustad juuksed ja rohekapoolsed silmad. Vot selliseid silmi ma armastasin. Kes teab, ehk oleme me tulevikus suured sõbrad.
Umbes poole tunni pärast jõudsime me maja juurde, mis pigem loss tundus olevat.
„Pärast näeme, Ja ja Cev! Ma lähen aitan Di'l administratsioonist tuba küsida ja saadan ta tuppa.“ Mõlemad poisid olid nõus ja nad läksid naerdes oma teed. Ilmselt eemal seisva staadioni poole, kus teised poisid kossu mängisid. Või kuidas nad seda ka ei nimeta...
Lõpuks jõudsime me kabineti juurde, mille uks avatud oli ja kus istus prillidega, vanem mees.
„Kuidas saan teid aidata?“ küsis mees. Rinnasildi järgi otsustades, Johann.
„See tüdruk... Ta on siin uus. Diana Lihaste,“ veeris James mu nime.
„Selge. Kohe otsime teile toa ja tunniplaani. Kas olete koolivormi juba tellinud?“ Noogutasin vaikides pead ja ootasin kunas ta oma asjad selle iidse kompuuteriga valmis sai. Ta ulatas mulle paberilehe ja võtmed, kus peal seisis „672e“.
„Teie tuba asub kolmandal korrusel.“ Johann naeratas ja ma mõistsin, et kohtun temaga varsti igapäevaselt.
„672...E?“ küsisin Jamesilt ja ta aitas mind.
„E tähendab klassi. Meil on siin klass A, E, D ja K. Sina sattusid E-sse. Mina käin ka seal.“
James saatis mu toani ja aitas mul ukse lahti keerata. See oli raske. Jätsin hüvasti ja astusin tuppa. Kõike kaks. Voodeid, kappe, laudu ja viimase peale oleksin ma vist kriiskama hakanud, kui mul endal seda sama kaasas ei oleks olnud. KAKS UUT APPLE'I SÜLEARVUTIT!
Vannitoast, vähemalt see tundus see tuba olevat, astus välja blondi peaga tütarlaps.
„Sina oled vist see uus?“
„Jah. Ja sina?“
„Caley. Kooli üks populaarsemaid. Ära muretse, populaarne ei tähenda siin koolis tibilikust ja üleolevust. Ma olen lihtsalt tark ja ilus.“
Ja see ei olnud üleolevus?
Panin oma asjad voodile, mis asus akna all ja olin selle üle õnnelik.
„Sa vist juba nägid, aga kool soetas meile uued sülekad. Apple. Vana mudel, aga sellegipoolest jube hea. Mul on kodus samasugune.“ Caley tundus olevat väga õnnelik.
„Mul on endal ka kaasas, aga see on päris vana pann. Arvan, et hakkan seda uut kasutama, teda pole ju lihtsalt seismiseks ostetud,“ sõnasin ja tõstsin arvuti endale sülle.
„Räägi endast!“ käskis Caley ja istus oma voodile, ise põnevusest õhetades.
„Ee... Noh, ma elasin varemalt Eestis, see väike riik Venemaa kõrval ja see peaks olema Soome all.“
„Ma tean seda kohta. Suvel käisin vanematega seal. Tartus.“
„Tore. Mul on täiskasvanud vend, ema ja isa. Vennal on 3 aastane laps, aga nad kõik jäid Eestisse. Mina tahtsin lihtsalt tulla välismaale õppima.“
„Mida sa siin õppima hakkad?“ Ta küsimused olid normaalsed. Just sellised, millele ka vastata võis.
„Juristikat. Ma tahan saada advokaadiks. Aga sina, mida sa õppima hakkad?“
„Ma ei tea. Ma mõtlesin ka advokaadile, sest mu vanemad on juristid. Äkki ongi see õige valik?“
„Ma arvan küll.“
Pärast seda näitas Caley mulle kooli ja selle ümbrust. Eemal seisid elamud, kus elasid pooled meie kooli õpilased.
Siis oli seal üks hiigelraamatukogu, 96 klassiruumi, 7 WC-d jne.
Ma proovisin jääda tõsiseks, kui ta rääkis, kuidas E klassi poisid keset tundi vetsu küsisid, aga tegelikult läksid nad kooli peale kondama. Me mõlemad puhkesime naerma.
Siis jalutas meile vastu James.
„Jou pliksid! Caley...“ Ta suudles Caley huuli ja ma polnud kade. Mitte sugugi, James isegi ei meeldinud mulle.
„Ahjaa, Jael tahab sind pärast näha. Ta on tuba number „661e“, ma olen ka seal. Caley teab, kus see on. Pärast näeme!“
„Sa vist meeldid Jaelile!“ hakkas Cal mind narrima.
„No ja siis? Ta on ka päris kena...“ Ma tundsin, kuidas mu palged õhetama lõid.
„Oh sind küll, Di!“ Meist olid hetkega saanud head sõbrad.
Õhtu jõudis kätte. Me läksime Caleyga poiste ukse taha.
„Jõudsite ka lõpuks.“ Jael avas ukse ja ta ülakeha oli puhta paljas. Lihased, musklid. Suutsin vist armuda.
Jael kallistas mind ja Caleyt ja sasis me juukseid.
„JAEL!“ röögatas Cal ja hakkas Jaeli peksma.
„Täitsa hullud, või mis?“ küsis James minult.
„Jap.“ Tundus nagu oleks Calile Jael meeldinud. Lõpuks sai peksmine läbi ja Jael suundus minu juurde.

16 aastane ja ülikoolis? Või sain ma millestki valesti aru?

Ups. Veike kirjaviga. Tahtsin panna 19:)

2.peatükk - Esimene hommik

„Sulle meeldib siin?“ küsis Jael mu käest.
„Ma ei tea. Ma olen ju siin ainult pool päeva olnud.“
„Seda küll jah.“ Ta irvitas ja vaatas siis Jamesi ja Caley poole. Nood suudlesid ja kudrutasid omavahel vaikselt.
Mina seda veel teha ei saanud. Teoreetiliselt oleks, aga ma ei tahtnud ennast siduda poisiga, kellel võis aasta jooksul olla 10 naist.
Õpind teda tundma, siis saab meist ehk asja.
„Anna andeks, Jael. Ma parem lähen ja keeran magama. Pikk päev oli täna ja homme vist ka,“ suutsin endast välja pressida ja suundusin siis Cal'i juurde. Tirisin teda käest ja ütlesin: „Tule juba Cal! Aitab amelemisest, me peame magama, kui tahame homme õigel ajal ärgata ja seda kõike üle elada!“ Ta isegi ei kuulanud mind. Ta FUCKING mitte ei kuulanudki mind.
„Las ma nüüd olen Di! Ma jään Jamesi juurde. Mine sa Jaeli voodisse magama, või mine ole üksi meie toas!“ Nii palju siis truust sõbrast.
„Vahet pole,“ sisistasin ja istusin tagasi Jaeli kõrvale.
„Otsustasid jääda, nagu ma näen?“ küsis Jael ja sügas oma kõrvatagust. Päike polnud veel pilve taha jõudnud vajuda, aga kooli laternad põlesid.
Ma otsustasin alla minna. Vaadata ilusat ümbrust ja õiendada ma poleks saanud, sest siin koolis ei tuntud ütlust „Öörahu!“.
Läksingi. Tsau ütlemata.
Istusin pingile ja vaatasin päikeseloojangut, kui minu kõrvale potsatas keegi isik...
„Päikeseloojang on ilus, kui sa seda vaadata oskad,“ lausus ta mõtlikult ja ulatas mulle käe.
„Chris, sina oled Diana. Me käime ilmselt ühes klassis. Ma käin E-s.“ Ma noogutasin ja võtsin ta käe vastu. Mustanahaline poiss, Chris.
„Ma käin tõesti seal. Nüüd. Ma peaksin minema, homme on pikk päev ja... Tead küll,“ ütlesin. Chris naeratas ja vastas: „Mine!“ Ja ma jooksin. Tagasi tuppa 672e. Sulgesin ukse pauguga ja leidsin voodist Cal'i. Ta irvitas, nagu oleks teadnud, mis sai.
„Noh!? Mis sa siin õhkad, nagu armuvalus teismeline? Kes see õnnelik on?“
„Chris.“
„TEMA?!“ hüüatas Cal ja vaatas mulle kadedalt otsa.
„Chris on kooli kõige populaarsem poiss. Sul vedas, et sa temaga üleüldse jutule said.“
„Wow. Päriselt räägid?“ Caley noogutas. Mina. Mina rääkisin poisiga, kes oli kooli populaarseim. Minuga sai ta läbi. Ime.
„Jääme magama Di. Homme hakkab miss. Dobue meile maateadust õpetama. Ta on kuradima naljakas õpetaja.“ Ma panin endale kollase öösärgi selga ja jäin magama.
Kell tirises. 06:30, sain aru ja ringutasin. Cal oli juba üleval ja istus oma voodi peal, juukseid harjates. Päike paistis ja ilm tundus olevat soe.
„Me peame läbi õue minema, et jõuda matemaatika klassi. Peale seda peaks mul olema... Wau. Meil on kõik samad tunnid. Veab meil.“ Tunniplaan oli meil tõesti sama. Need olid nagu kaks tilka vett.
Ma seadsin ennast ruttu valmis ja me võisime minna. Väljas oli vähemalt 18 kraadi sooja ja jahe mul ei hakanud.
„Jube palav on,“ kurtsin jakki pealt võttes.
„Ma tean. Suvel on siin alati nii.“
Eemal seisis Chris koos oma sõpradega ja naeratas mulle, kui mind nägi.
„Keegi naeratab sulle! Urr!“ ütles Cal siivutult ja lükkas mind edasi maja poole, kus asusid klassiruumid.
Lõpuks me jõudsime. Astusime klassi, kus õpetaja parajasti tundi ette valmistas.
„Caley! Oled täna varajane. Ja see tüdruk peaks olema Diana, nagu ma aru sain.“ Õpetaja oli meessoost, umbes 30 aastane.
Ma muigasin ja noogutasin.
„Jah. Seep ta on. Saage tuttavaks! Di, see on mu isa, Joel ja see on Diana.“
Caley isa oli meie õpetaja!