Hell No Baby! aka. HNB

Chapter 1. Dog Show

Hell No Baby! Aka. HNB

„Lisa! Palun tule!“
Ma toetasin pea vastu ust ja teadsin, et pean minema, sest Taylor poleks mind rahule jätnud. Punane rauast uks vajus meie järel kinni ja me läksime mööda igivanu treppe ikka allapoole. Mitte ülespoole, sest seal elas mu vanavanaema, kellega ma puhtjuhuslikult ühte majja elama sattusin.
„Ah! Mana nüüd endale see ilus nägu ette!“ ei jätnud Taylor mind rahule. Parim sõber, aga ka õudne tüütus! Kaks ühes.
„Taylor! Jõuame enne sinna ja siis ma manan endale topeltnaeru ette. Sobib?“ Taylor noogutas innukalt pead ja tiris mind edasi välisukse poole.
Lõpuks olime väljas. Roheline ümbrus, hall asfalt ja seda kaunistavad valged, paksud jooned ajasid mul janu peale. Täpsemalt, joogijanu.
„Ostame vett!“ nurusin enda kõrval kõndivalt punase peaga tüdrukult.
„Okei,“ vastas Tay tülpinud häälega ja seisatas putka ees, mis kujutas endast Sacramento ühte suurimat putkat. Ime eksole? Selle vanad ja kulunud seinad näitasid, et see majake siin kaua püsti ei püsi ja ma oleksin isegi õnnelik, kui ta kokku kukuks, sest siinsed tüdinud vanamutikesed olid vanemad, kui see kong ise.
„Oled rahul?“ küsis Taylor, kui ma pudeli ta käest krabasin ja sellest jooma hakkasin.
„Mmhm,“ oli mu vastus.
„Lähme nüüd! Näitus ootab.“ Just nimelt. Ta vedas mind kusagile totakale koertenäitusele. Seal olid need Pollid ja Kollid ja kes iganes.
Ma ei sallinud koeri, sest nood haukusid kõvemini, kui lennuk põrises ja ulgusid kuu peale.
„Ausõna Taylor! Ma olen sulle tuhat korda, olgu, tuhatüks korda öelnud, et koerad pole minu teema!“ Inimesed vaatasid meid tänaval ja muigasid. Ilmselt arvasid nad, et ma olen lihtsalt hull, sest kellele need armsad, röökivad olevused ei meeldiks.

***
Olin üks neist tobudest, kes seal näitusel koos oma koeraga passisid. Olgu, ma olen mees ja mul on koer. Täpsemalt dobermann, kes enda arust võiks kõik ära süüa, kui ma ainult võimaluse annaksin.
Näitus algas ja lõppes sama järsku kui algas, vähemalt minu ja Richi jaoks. Ta püüdis teisele koerale kallale minna. Õnneks pääsesin kiilaspäise kohtuniku eest, kes mind ja mu koera kirus ja hüüdis, et ta helistab politseile. Nagu mind hullult kotiks. Eemal nägin istumas kahte tütarlast. Noh, tegelikult olid nad vist umbes minu vanused. Nii 20-25. Ühel neist oli peas selline nägu, nagu oleks teda sunniviisiliselt siia toodud. Või oli see punase ja räpase tribüüni pärast? Teine oli rõõmus ja plaksutas käsi, nähes koeri, kes laua peal seisid. Evil, ehk mitterõõmsa näoga tüdruk, vaatas minu poole ja naeratas näidates oma valgeid hambaid. Ilmselt meeldivad talle kurja välimusega koerad.
Ta lehvitas oma sõbrantsile ja hüppas toolilt püsti. Pühkis oma kena tagumiku mustusest puhtaks ja lippas siis minu ja mu koera poole. Rich ei teinud väljagi. See oli ime, sest tavaliselt kargas ta kohe kallale sellele, kes minu või tema poole jooksis.
„Tere!“ hüüdis naine juba eemalt.
„Tere jah,“ pomisesin ja muigasin, nähes, kuidas naisele ta blondid juuksed suhu vajusid, kui ta jooksis.
Rich otsustas, et nüüd on õige aeg lähenemiseks ja tõmbas mind selle jumalanna poole.
Koer lükkas jumalanna pikali ja lakkus tolle nägu. Tore!
„Anna andeks! Tavaliselt ta nii ei tee, täna õnne, et ta nii tegi,“ otsustasin hoiatada.
„Olgu. Mina olen Lisa.“ Selle asemel, et karjudes minema joosta, nagu enamus, hakkas ta ennast tutvustama. Kummaline Lisa.
„Mina olen Ryan.“

See ongi pikem!!!! Päriselt! Nüüd võite loota ja uskuda.

Uus osa siis, neile kes loevad. Hääd lugemist!

Chapter 2. It's party time!

Harjasin oma juukseid, oodates, kunas me lõpuks filmi võisime vaatama hakata. Taylor lubas käia pesemas 15 minutiga, aga nüüd oli ta olnud vannitoas tund aega.
„Taylor?“ küsisin ja koputasin kulunud uksele.
„Mis on?“ vastas too nutuselt.
„Lase mind sisse!“ käskisin ja lootsin, et ta teeb mis käskisin. Kolletunud uks avanes ja Taylor astus välja. Ta nägu oli punane. Ilmselt nutust.
„Mis lahti on?“ küsisin kurjalt.
„Ta jättis mu...Jättis mu lihtsalt maha.“ Tüdruk puhkes jälle nutma. Ma vist teadsin, kes ta maha jättis. Jason. Ilus poiss, aga hull seelikukütt. Ta jahtis noori seelikuid ja vahetevahel isegi endast vanemaid seelikuid.
„Kullake! Tule siia! Unusta see Jason ja sea ennast korda. Me lähme välja. Ei mingit jorisemist ega torisemist, arvestades seda, et sa minu ka täna sellele koertenäitusele vedasid.“
„Tunnista, et sulle meeldis see onkel, kes oma kutsaga seal oli!“ Taylor muutus juba rõõmsamaks. Ma astusin oma sõbranna roostepruuni värvi kapi juurde ja avasin selle uksed. Mulle vaatasid vastu eredad riided. Otsisin kapist välja ühe seeliku ja kauni pluusi, mis Tayle kindlasti sobima pidid.
„Säh! Pane ennast valmis!“ Taylor naeratas ja tänas mind. Ta pesi oma silmad märjast nutust puhtaks ja ajas endale riided selga.
Teksad ja topp, minu lemmik riideesemed.

***

Peale pidu vedas Taylor mind mehe juurde, kellega ta klubis tutvus. Too oli tobeda irve, habemetüügastega ja kiilaspäine mees, kes mulle koguaeg silma tegi.
„Tule Taylor!“ ütlesin ja tirisin Taylori mehe majast eemale.
„Miks sa nii tegid, Lis?“ küsis neiu mult vihaselt ja lõi mulle käega vastu põske.
„Sa ju nägid milline ta oli!“ vastasin ja kõndisin kiiresti sellest koledast kohast eemale. Nägin kuidas Tay taha vaatas ja mulle järgi kiirustas.
Koju jõudes istusin arvuti taha ja kiikasin kirjasõprade kodulehele. Ma vajasin kirjasõpru. Seal oli üks uus, keegi Ryan. Mu mõte jooksis kohe mehe peale, keda hommikul näitusel näinud olin. Lisasin kasutaja oma sõbralisti ja hakkasin talle meili kirjutama.

Tere!
Mina olen naine Californiast, Sacramentost. Ma olen 23 aastane ja mu nimi on Lisa. Ma ei armasta koeri.
Varem elasin ma Colorados, aga otsustasin kolida siia ja otsida siit tööd, mis ei andnud vastuseid. Muidugi võiksin minna baaridaamiks või siis müügimeheks, aga ma sooviksin olla näiteks raamatupidaja või sekretär, sest need on ametid mida ma õppinud olen.
Ära ehmata, kui seda kirja näed, sest mulle meeldib kirjutada meili teel kirjasõpradega, kes ka mulle vastu kirjutavad.
Kirjuta mulle kindlasti vastu!
Lisa

Vajutasin nuppu „Saada“ ja kiri oli läinud. Läbi juhtmete keerutas ta ennast ilmselt selle saladusliku Ryani arvutisse ja nüüd ootab see kiri avamist.
Järsku vilksatas mu postkastis tuluke „Teile on uus kiri!“
See oli sellelt samalt Ryanilt.

Tere sullegi!
Mina olen mees, Californiast, Los Angelesest. Ma olen 25 aastat vana ja mu nimi on Ryan. Mul on koer, Rich.
Praegu olen ma Sacramentos, koertenäitusel, koos Richiga. Tead, täna nägin ka ühte naist, kelle nimi on Lisa, kellel on blondid juuksed ja, kes mu koerale väga meeldis. Äkki olid see sina?
Või noh, maailm on suur ja see linnake siin on ka suur. Mulle meeldivad ka kirjasõbrad, eriti kui neid on ohtralt.
Kirjuta mulle ka!
Ryan

Otsustasin jätta kirja kirjutamise homse peale. Mu läpakas oli niigi ülekoormatud. Taylor magas juba, ma heitsin ta šokolaadipruunid juuksed enda padja pealt minema ja heitsin pikali. Mõne hetke pärast ma juba magasin.

Sain juba vihjetest aru, sulle ei meeldi! Olgu. Ega raamatutes on ka pealkiri nt: Söök, aga toidust räägitakse seal paar-kolm sõna.

Chapter 3. Ryan

Ma ärkasin hommikul, kui kollane päike kõrgel taevas oli. Vaatasin kella, see näitas 12 päeval. Taylorit ei olnud enam minu kõrval ja köögis kolistas keegi.
Ma tõmbasin endale hommikumantli peale ja tatsusin kööki, kust tuli head toiduaroomi. Taylor oskab väga hästi kokata, mõtlesin.
„Hommik!“ ütles naine rõõmsalt, nagu oleks Jason peast pühitud. Taylori juuksed olid veel märjad, ilmselt käis ta pesemas. Tal oli peal pisuke krohvikiht, mis talle sobis.
„Hommik!“ vastasin ning kallasin endale kohvi.
„Kurat!“ hüüatasin, kui kuum ja kange kohvi mu käele langes.
„Mhh! See on ainult kohvi,“ parastas neiu mu kõrval.
„Ma lähen arvutisse.“
Juba istusin ma arvuti taha ja avasin oma meilboxi. Vajutasin „Uus kiri“ ja kirjutasin Ryanile kirja.

Tsau!
Ilmselt olin see naine mina. Anna andeks, et ma nii tormakas olin ja kohe su koera juurde jooksin. Ma ei oskand arvatagi, et ta võib kuri olla.
Kas sul on naine või oma tüdruk?
Lisa

Juba vajutasin punast nuppu, millel oli „Saada“. Ärge pange tähele, ma olen tormakas. Tähelepanematu ka.
Mu telefon helises, helinaks oli Rihanna „Cry“.
„Jaa! Kes? Ryan? Olgu. Siis seal? Selge.“ Seesama mees, Ryan helistas.
„Kuule! Seesamune Ryan helistas!“ hüüdsin Taylorile.
„Üü!“ vastas Taylor ulakalt.
Väljas oli oma 30 kraadi sooja ja ma panin endale selga kleidi. Kellele tuunika kellele kleit.
Juba oli aeg minna, maja kuhu ta mind kutsus oli üsna lähedal, seega sain ma jala minna.
Seisatasin maja ees ja kontrollisin valgelt paberilehelt aadressi. Kohaku 14. Peaks õige olema, olid mu mõtted enne, kui kella tiristasin.
Vastu võttis mehehäälega isik.
„Jaa!“
„Lisa,“ ütlesin rahulikult ja uks avanes. Trepikoda oli suur ja puhas, nagu kortermaja isegi.
„Nii, teine korrus,“ pomisesin omaette ja kui olin teisele korrusele jõudnud, ohkasin raskelt.
Uks avanes, paremalt teine uks. Rauast.
„Oi, tere!“ ütles mees ja ma nägin, kuidas koer ukse vahelt koonu välja pistis.
„Tere! See on vist Rich?“
„Jap. Täitsa õieti arvasid.“ Ta lasi mu sisse ja hakkas kohvi keetma. Samal ajal mängisin mina koeraga.

Nii, esiteks. Tsikk vihkab koeri ja siis juba jookseb näitusel selle Ryani koera juurde. Ebaloogiline?
Teiseks. Nad vahetasid omavahel kolm kirja. Kolmandas kirjas viitab Lisa sellele, et tema on too tüdruk, keda Ryan nägi näitusel. Ning siis juba heliseb Lisa telefon ja ta läheb Ryani juurde? + veel mängib tema koeraga, kuigi nagu enne mainitud, siis ta ei armasta koeri.

Lisaks veel kirjeldusi sooviks rohkem näha :) Aga noh, harjutamine teeb meistriks :)

Ma ju mainisin, et talle meeldivad kurjema välimusega koerad!

Sa mainisid seda Ryani vaatenurgast. St. "Ilmselt meeldivad talle kurja välimusega koerad." Sealt loeb välja Ryani arvamuse, kuid mitte seda, et Lisale tegelikult kah meelivad kurja välimusega koerad. Ka oma kirjas Ryanile sõnab ta, et ta ei armasta koeri. Seega jääb see mulle kui lugejale arusaamatuks, et miks ta nüüd järsku mängib koeraga.
Tänu sinu vastusele ma sain aru, kuid katsu see nüüd juttu kah sisse kirjutada :)