MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Smile, like you mean it. 10 | |
|
+14FleurDeLis worfets C0l17 *Nastik. Deffu FlyWithMe -mariliis Katu1995 NunnuOled- onneriin LittleMissy Karro Audrey RememberMe 18 posters | |
Autor | Teade |
---|
RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 26/8/2011, 22:49 | |
| Veidi pikem osa, sest ma ei saa umbes neli päeva midagi kirjutada/lisada tänu Soome minekule ning ma ei viitsi oma läpakat kaasa tirida. Nii et head lugemist ja värki. Ja andke teada, kui vead on. :) Minu äratuseks oli seekord maavärin. Ma nägin kuidas mu uni muutus ning seal oli järsku maavärin ja siis ma tundsin seda. Kõik rappus ja voodi kriuksus ja ma kartsin. Kui ma lõpuks unes aru sain, et tõesti päris maavärin on tõusin ma õhku ahmides istukile ja valmistusin ära põgenema, kuid mida ma ei arvestanud, et keegi minu ees on. Minu kiirest istukile tõusmisest põrkasin ma pead pidi kellegiga kokku. „OUCH! What the hell, Sandra?“ küsis Claire oma peast kinni hoides. Segaduses ringi vaadates nägin ma, et Kate seisab Jonaga koos ukse juures ja naerab. „Where’s the earthquake?“ küsisin ma paaniliselt toas ringi vaadates. Kate hakkas kohe naerma, kuid Claire vaatas mind hetke kahtlaselt, kuid liitus siis enda emaga. „What are you talking about?“ küsis ta naerdes. Raputasin pead ning hakkasin asjadest veidi rohkem aru saama. „You were shaking my bed and well...My mind kind of, sort of, maybe was telling me that...well...That there is an earthquake…But, what are you doing here in,”-vaatasin kiirelt kella-“in eight o’clock in the morning?” “Well, we wanted to tell you that my old friend invited me, Jona and Claire to go to their summerhouse for the weekend and we came here to tell you that you are on your own for couple of days. Or with Robbie, I’m not really sure that he will be at home all this time…But I left your key downstairs and we pretty much have to go so good luck and bye,” lausus Kate ning läks Jonaga ära. Claire kallistas mind ruttu, ütles, et ta loodab, et mul muhku ei tule ning läks siis samuti alla. Mina olin aga üllatunud. See on minu viies päev siin ja juba nad usaldavad mind nende majja ÜKSI?! Wow… Kuna ma otsustasin veidi edasi magada, panin ma äratuse kella kaheteistkümneks, keerasin enda ukse igaks juhuks lukku ning jäin uuesti magama. Kui mu äratuskell helises proovisin ma kõigest väest mõelda, kas see mis enne juhtus oli päriselt või kõigest minu kujutlusvõime vili. Ennast valmis pannes ja hambad ära pestes läksin ma igaksjuhuks Jona tuppa, aga kuna teda tõesti ei olnud läksin ma edasi kööki. Seal endale kaks sooja võileiba ja kohvi tehes pluss kohukese võttes, läksin ma enda tuppa tagasi voodisse telekat vaatama. Kui ma söödud sain viisin ma nõud kööki ning otsustasin ujuma minna. Kuna maja oli vaikne oletasin ma lihtsalt, et Robertit pole kodus. Peale ujumist tundsin ma kuidas mu lihased ennast tundma hakkavad andma ning ma otsustasin veidi lebotseda ning läksin alla korrusele telekat vaatama, kus ma üsna pea magama jäin. Taaskord ärkasin ma maavärina peale, kuid seekord sain ma kohe aru, et keegi mind äratada üritab. „What?“ küsisin ma ning surusin näo rohkem diivanisse, et ärataja aru saaks, et ma ei taha mingit tegemist temaga teha ja edasi magada. Ärataja hakkas naerma. „I’m gonna go out,“ lausus Robert. Isegi, kui ma Ryanile ja Tylerile nii lihtsalt andestasin siis no way, et ma Robertile nii ruttu andestan. Kui ma üldse talle andestan. „Good,“ laususin ma tuimalt ja ootasin, et ta ära läheks ning ma edasi saaks magada. Ma nägin just head und, et ma sain endale põhjapõdra. Kui kõik teised lapsed tahtsid endale hobust või poni siis mul on kahtlane soov põhjapõtra punase ninaga saada juba lapsest saati ning mul pole õrna aimugi miks... „I’m not going to be home ’til tomorrow,“ lausus ta. „Cool.“ „Don’t throw a party,“ lausus ta ning hakkas naerma. Ma ei vastanud midagi ja ootasin kannatlikult millal ma kuulen samme, mis tähendaksid, et ta läinud on, kuid mida ei olnud olid sammud. Väsinult tõstsin ma pea ning vaatasin talle kulm kortsus otsa. Ta muigas. „Why aren’t you leaving yet?“ küsisin ma lõpuks pahuralt. Mind ei tasu äratada, kui ma lõunauinakut teen. Ma muutun tigedaks ja pahuraks. „Aren’t you going to say goodbye?“ küsis ta ikka veel muiates. „You can’t answer a question with a question, idiot,“ tujutsesin ma edasi, mis ajas tema suu suuremaks muigeks. „Ooh, you finally gave me a new nickname- I like it better than the last one,“ ütles ta mõnitades. „Go away, get lost, whatever just leave me alone!“ laususin ma tüdinult ning lasin oma peal tagasi diivanile kukkuda. Ta hakkas naerma, kuid ikka ei kuulnud ma samme, mis tähendaks, et ta lahkuks. „Why aren’t you leaving already?“ küsisin ma ahastuses ning istusin diivani peale rätsepistesse ja üritasin oma juukseid normaalseks teha, mis mul muidugi ei õnnestunud ja lõpuks võtsin ma randmelt patsikummi ja panin juuksed lohakasse hobusesabasse. „You going out today?“ küsis ta järsku. „Why do you care?“ küsisin ma nähvates. See poiss käis mulle närvidele. „Are you or are you not?“ küsis ta uuesti. „Argh, didn’t I just tell you that it’s not nice to answer a question with a guestion?“ „You did the same so...zip it. And are you or are you not?“ „I don’t know, maybe...I’m going to get junk food wasted today so I should go to supermarket or something...“ laususin ma, kui olin veidi selle üle mõelnud. „Lock the door if you go and lock it when you’re going to sleep.“ „Uuu, someone’s worried about me,“ ütlesin ma norides. Poiss hakkas naerma. „I’m not worried about you, I’m worried about what might get stolen if you don’t do as I said,“ lausus ta ning LÕPUKS hakkas ära minema. Väga hea, et ta just sel hetkel lahkus, sest mu põsed võtsid punase tooni ning mul oli mark. Natuke aega telekat vaadates läksin ma enda tuppa ning tegin juuksed korda. Pikad mustad ja lohvakad dressid ja pusa pannud läksin ma poodi, mis asus kohe kohviku juures. Üle tee astudes nägin ma, et Sam hakkas kohe poodi sisenema. Kiiresti temani joostes hüppasin ma talle selga ning panin enda käed tema silmade ette. Thank God, et ta mu jalgadest automaatselt kinni võttis, mis tema piha ümber olid muidu oleks maandumine päris valus olnud. „Guess who,“ laususin ma kõige madalama häälega mida ma teha oskasin. „Megan Fox?! Did you finally realise that you love me too?“ küsis ta nii õhinal nagu oleks ta laps kellele jõuluvana külla oli tulnud. „In your dreams, Sam,“ laususin ma naerdes. Tüüp patsutas enda käega mu jalga ning sisenes poodi. „So, what are you doing here?“ küsis ta ja võttis käru. „Everybody is out so I’m going to get junk food wasted tonight and gonna watch some movies, and how about you?“ küsisin ma naerdes, kui ta endale kaks pakki kondoome kärusse viskas. „Sounds awesome. Mind if I join you since I have zero thing to do tonight?“ küsis ta. Ma proovisin ta seljast maha vingerdada, et tal raske ei oleks, kuid ta ei lasknud ja võttis hoopis tugevamini kinni. „Not at all, it would be boring if I’d have to be alone all night,“ laususin ma ning proovisin teda kurgu alt kõditada, et ta mind maha laseks. Kui ka see ei õnnestunud ohkasin ma raskelt. „Come on, let me down,“ laususin ma naerdes, kui ta kättemaksuks kuidagi minu kõhtu kõditada suutis. „You sure?“ küsis ta lõbusalt ning ma sain aru, mis ta plaanis. „No, not like that! Let go of my legs,“ ütlesin ma ning naersin, kui ta viimast korda ’kogemata’ mu kõhtu riivas, kuid lõpuks siiski mind maha lasi. „Junk food wasted- here we come!“ karjus Sam, kui me poest välja astusime. Mulle meeldis Sami puhul see, et ta oli nii vaba. Ta tegi mis tahtis ning teda ei huvitanud, kui inimesed talle imelikke pilke saatnud. Ta meenutas nii palju mulle mu kodukoha sõpru. Sam ja Claire olid mul siin ainukesed inimesed, keda ma võtan nagu tõelisi sõpru ning keda ma tean, et ma usaldada saan. Nad ei tundu sellised inimesed, kes su lihtsalt üle screwivad ning sind siis süüdistama hakkavad. „So, why didn’t you go to the party?“ küsisin ma, kui me kahe suure kilekotiga tagasi maja juurde kõndisime. „Nah, I don’t really like that let’s-get-drunk-and-fuck-a-girl partying with them,“ vastas ta ükskõikselt. „Good, I wouldn’t like you if you did,“ laususin ma ning patsutasin talle õlale. Ta hakkas naerma. Majja jõudsime me suure viivitusega, sest teepeal tuli vastu keegi Sami sõber oma kahe suure koeraga ning samal ajal, kui nemad juttu rääkisid mängisin mina koertega. Koju jõudes tahtsin ma pesemas käia ning riided ära vahetada, sest ma olin koerakarvu täis tänu faktile, et üks koertest oli valge. Sam oli samal ajal minu arvutis. Ma olin pesemas, kui järsku Sam karjus: „What’s your facebook?“ Karjusin talle vastuse ning lõpp kokkuvõtteks pidin ma talle enda nime spellima, sest ta ei saanud aru. „What’s your msn?“ karjus ta kaks minutit hiljem. Hingasin tüdinult sisse. Kas tõesti see poiss ei oska paremal ajal teemat arendada, kui mina pesemas olen? „Look at my facebook!“ karjusin ma talle vastuseks. „What’s your number?“ karjus ta varsti jälle. „Seriously Sam? Can’t you ask those questions..oh I don’t know, when I come out the shower, maybe?“ küsisin ma iroonitsedes. „Sure thing, hon,“ karjus ta vastuseks. Lõpuks sain ma end rahulikult ära pestud ning tundsin ennast paremini. Kui ma käterätiku endale ümber panin tabas mind karm reaalsus- ma unustasin endale teised riided võtta. „Sam....hon,“ alustasin ma vaikselt ukse tagant. „What did you do?“ küsis ta ning ma sain aru, et ta tahtis naerda. Ma küll sellest olukorrast midagi naljakat ei leia... „I can trust you, right?“ küsisin ma aeglaselt? „Yeah...Seriously, Sandra. You’re scaring me, what did you do?“ „I might..Kind of...Maybe...Have forgotten to take my clothes...“ laususin ma vaikselt ja ma tundsin, kuidas mu nägu punasemaks läheb. „So..?“ küsis ta vastu. Okei, ta ei saanud pihta. Veel piinlikum olukord. „Well...Promise you wont look if I come out wearing my towel?“ küsisin ma vaikselt. Vaikus. Ma olin valmis juba küsima, et kas ta kuulis, kuid siis hakkas ta naerma. Tõsiselt naerma. Ma arvan, et ta kukkus ka tooliga ümber, sest mingi tümps käis ning ta karjus: „Ouch!“ „Sam...are you okay?“ küsisin ma murelikult. „Yeah, yeah...And I promise I wont look. I’m not some perv, you know?“ küsis ta ning nii palju, kui ma hääle järgi aru sain tõstis ta tooli püsti ja läks tagasi arvutisse. Paar korda sisse-välja hingates tegin ma vaikselt ukse lahti ning nägin, et Sam oli end veidi keeranud, et kui ma kapi juurde lähen, siis ta ei näe mind. Kiirest kapi juurde joostes otsisin ma seal välja pesu, lühikesed püksid ja t-särgi, mis jättis õlad paljaks. Tagasi jooksin ma samuti kiiresti, kuid ma ei arvestanud sellega, et märjad jalad võrdub libe põrand. Kerge karjatusega leidsin ma ennast maas, kuid õnneks jäi käterätik mind siiski katma. „Can I turn around now?“ küsis ta ning ma sain aru, et ta muretseb. „NO! I mean...No need, I’m okay, bye,“ ütlesin ma kiirest ning läksin tagasi vannituppa. Seal panin kiiresti riided selga ning kuivatasin ja kammisin juuksed ära. Vannitoast välja läksin ma aeglaselt ning jäin kahtlaselt enda voodi äärele istuma. Sam pööras mind aeglaselt minu poole ning muigas. „Ready to have a junk food war and watch some movies?“ küsis ta. Tänasin Jumalat, et ta eelmistest sündmustest juttu ei teinud. Kiiresti ja hoogsalt noogutades jooksin ma kinonurka. Kuna kell oli juba peale kümmet oli õues üsna pime. Kui me krõpsud kaussidesse olime pannud ja endale topsid toonud ütles Sam, et ta läheb teeb korraga kohe kolm pakki popkorni ära, et me pärast alumise ja ülemise korruse vahelt jooksma ei pea. Ma soovitasin tal siis kohe neli teha, sest mina söön neid nagu masin. Ta nõustus. Endale mugava aseme sättinud jäin ma teda ootama, kui järsku Robert kinonurga toa ukse juurde ilmus. Näidates, et ma karjuma ei hakkaks oletasin ma, et ta tahab Sami ehmatada, kui ta siin on, kuid kui ta minu juurde hakkas tulema kortsutasin ma kulmu. Sam ei kuuleks ju nagunii alumisele korrusele.. „Robert, what ar-“ hakkasin ma küsima, kuid kohe, kui ma suu lahti tegin oli ta minu peal ning hoidis oma kätt minu suul. Kergelt kartma hakates üritasin ma teda enda pealt maha lükata, kuid ta istus nii, et minu jalad ja käed olid kasutud. Enne, kui ma reageerida jõudsin oli tema suu minu omal ning ta suudles mind vägisi. Tema suust oli tunda alkoholimaitset. Kui ma kõvemini siplema hakkasin hammustas ta mind huulest mille peale minu suust karjatus kostis, kuid tema suu summutas selle. Ta liigutas minu käed enda jalgade alla ning kui tal mõlemad käed vabad olid hakkasid need minu keha avastama. Pisarad hakkasid voolama ning ma lihtsalt lootsin, et Sam tuleb enne kui ta liiga kaugele jõuab. Kui tema käed minu rindadeni jõudsid hakkasin ma kõvemini siplema ning proovisin teda enda pealt maha saada, kuid asjatult. Tema suu lahkus minu suult, kuid enne kui ma karjuda jõudsin oli tema käsi valusalt minu suul tagasi. Tema suu liikus minu kaelani, õlani ning siis lükkas ta minu pluusi allapoole ning tema suu jõudis minu rindadeni. Vaikselt oiates hakkas ta mind jälle suudlema ning tema käsi hakkas mulle allapoole liikuma. Pisarad hakkasid rohkem voolama ning ma hakkasin eluseest siplema. Kui ma kuidagi enda käe vabaks sain tirisin ma teda juustest. Kohe kui ma natukenegi vaba ruumi sain karjusin ma täiest kõrist. Minu õnneks kuulsin ma alt korruselt klaasi purunemist ning jooksusamme. „YOU BITCH!“ karjus Robert ning virutas mulle vastu nägu. Kuna ta lõi tugevalt siis tundsin ma kuidas mul hetkeks silme eest mustaks läks ning ma peaga vastu maad kukkusin. Kuid kui ma Sami karjuvat häält kuulsin suutsin ma kuidagi enda silmad lahti teha. Enne, kui kõik mustaks läks tundsin ma, kuidas keegi mind voodisse paneb. | |
| | | Deffu Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 9
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 26/8/2011, 23:36 | |
| Aww. Sam on niiiii tore . aga Robert praegu üldse ei meeldinud,et ta nii tegi ! Paha,paha poiss aga jutt on niiiiiiiiii amazing | |
| | | -mariliis Võlur
Postituste arv : 63 Age : 29
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 27/8/2011, 13:10 | |
| deeem, ma elasin jutule niii kaasa ma tahaks juba uut osa, plaun lihtsalt pane neid koguaeg järjest ja jäägi nii edasi kirjutama | |
| | | onneriin Vapper lohetapja
Postituste arv : 131 Age : 27 Asukoht : estonia
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 27/8/2011, 22:00 | |
| VƤƤga super, ja muide ma olen su jutust nii sƵltuvuses et kuna mul lƤpakat pole tulin telfas netti ja lootsin et on Ć¼leval uus osa. Robert on idikas tahan teada miks ta seda kƵike teeb??? | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 29/8/2011, 16:40 | |
| | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 29/8/2011, 20:08 | |
| | |
| | | C0l17 Tasane
Postituste arv : 2
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 30/8/2011, 00:41 | |
| | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 30/8/2011, 11:47 | |
| Nii äge, et teile meeldib! :) Ning ma arvan, et uue osa saab täna õhtul, kui ma suudan ennast kuidagi kokku võtta. Ning nastik0120, mul polnud sellest õrna aimugi, kuid aitäh informatsiooni eest. | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 1/9/2011, 19:30 | |
| Andke andeks, et ma pole uut osa enne üles pannud, kuid seoses kooliga ning Soomega olid nii kiired ajad ja ma jõudsin alles täna lõpu valmis kirjutada. Ning ma kardan, et tänu koolile ei hakka ma enam nii tihti osasid postitama, kuid ma proovin ikkagi nädalas üks-kaks osa postitada (: Head lugemist!
Hommikul ärkasin ma selle peale, et nägin unes, kuidas mind vägistati. Ehmatusega üles ärgates vaatasin ma toas ringi ning enne, kui ma eilset õhtut meenutada suutsin olid kellegi käed minu ümber ning hoidsid ming tugevalt. Mõeldes, et see on Robert kiljatasin ma ehmatusest. „Shh, babe. It’s me,“ lausus kellegi rahustav hääl. Kiiresti aru saades, et see Sam on kallistasin ma teda vastu ning pisarad hakkasid vaikselt hääletus nutus voolama. Sam ronis voodisse minu kõrvale ning tõmbas mind tema poole nii, et mu pea tema rinnale jäi. „Did you talked to him after..that?“ küsisin ma vaikselt, kui pisarad pidama olid jäänud ning tema sõrmed mu seljale joonistades maha olid rahustanud. „No, not really. First, I didn’t want to. I mean, I know he is a player but no-one takes a girl when she doesn’t want to and no man should ever hit a girl, even when he’s drunk, ever. Which brings me to my second point- he was too drunk. He couldn’t talk at all. After you passed out and I brought you to bed I went back to..talk..“-isegi mina sain aru, et ta rääkimist ei mõelnud, ta lihtsalt sülitas selle sõna välja-„, but he was just standing there and zoned out. I yelled at him but he didn’t even blink. So I just kind of dragged him to ice cold shower and but him to bed too and walked away. Then I came here in case you wake up in the middle of night and I guess I just fell asleep,“ rääkis ta ning naeratas mulle vabandavalt. Vaatasin oma arvutitooli...Vaene poiss, ta kael võib päris valus olla. „Should I tell Kate?“ küsisin ma peale järjekordset vaikust. Sam mõltes natuke. „I don’t know...I seriously don’t. But I’m afraid that if you tell her she might send you away...Back to Estonia,“ ütles ta ning saatis mulle nukra naeratuse, kuid ma teadsin, et see mis ta ütles on tõsi. On suur võimalus, et kui ma kõik Kateile ära räägin saadetakse mind tagasi Eestisse ning kui ei saadeta, siis räägib Kate seda mu emale ning siis ma lihtsalt peaksin tagasi minema pluss ta saaks mulle öelda „ma ju ütlesin sulle.“ Jääb ära. Ma kavatsen siia jääda ning sellega silmitsi seista mitte Kateile kaebama minna. „I’m not going to say anything to anyone. You, me and..him..are the only ones that will ever know about this, okay? I don’t want to leave. I’m just going to ignore him and yeah...you okay with that?“ küsisin ma tema käest. „Yeah, of course. I don’t want you to leave...And if he wakes up, I’m going to have a serious talk with him,“ ütles ta ning ma nägin, et ta üritas enda viha tagasi hoida. Ta nukid olid valged tänu faktile, et ta oma käsi rusikasse surus ning ta lõug oli natuke ettepoole surutud tänu faktile, et ta enda hambaid kokku surus. Noogutasin, sest ei osanud midagi talle vastata. Pool tundi suutsime me veel vaikuses lamada ja pooleldi magada, kui Sam oma tüdrukult sõnumi sai ning ta ära läks. Kohe, kui Sam toast lahkus lukustasin ma igaksjuhuks ukse ning läksin arvutisse. Ma ei kavatsenud ka oma sõbrannadele midagi sellest rääkida, sest ma teadsin, et kuidagi jõuaks see jutt mu emani ja siis oleks meil kõigil jamad. Kui mu kõht lõpuks korisema hakkas otsustasin ma alla minna. Saab mis saab, ma ei usu, et eilne kordub ning seekord ma tean temast eemale hoida. Kööki jõudes hakkasin ma endale muna praadima, kuid kuna ma suutsin selle ära kõrvetada pidin ma leppima röstsaia ning kahe pudinguga. Õnneks ma polnud harjunud hommikuti palju sööma. Telekatuppa minnes sättisin ma ennast mugavalt diivanile istuma ning hakkasin filmi vaadates sööma. Veidi hiljem kuulsin ma trepist samme, mis aeglaselt alla tulid. Teades, et see on Robert võtsin ma veidi valves oleva seisaku, et olla valmis, mis iganes siit tuleb. Kui ta alla jõudis seisis ta teleka ette. Mulle ühe sammu lähemale võttes tõusin ma ruttu püsti ning läksin diivani taha. Kui ta veel ühe sammu mulle lähemale hakkas astuma võtsin ma paar sammu tagasi ning ütlesin vihaselt: „Don’t you dare to come closer to me!“ Ma olin kindel, et ta ütleb midagi enda kaitseks või siis nähvab mulle midagi ning üritab jätta muljet, et see on minu süü, kuid see mis ta tegi üllatas mind. Ta võttis paar sammu tagasi ning langetas pea. Veidi hiljem tõstis ta selle uuesti ning ma nägin, kui väsinud ilmega ta oli. Ta silmade alused olid sinaka tooniga ja veidi kottis ning ta juuksed olid igale poole püsti. „I’m sorry,“ ütles ta vaikselt. Ma vaatasin talle vihaselt otsa ning ootasin, et ta edasi räägiks. „I’m sorry for doing this to you...My excuse is pathetic, I know that, but I was drunk and I wanted you and I did..this. I’m so sorry-“ hakkas ta uuesti vabandama, kuid ma katkestasin teda. „I get it- you are sorry. But I don’t care, not anymore. Not after all those things you did and tried to do to me. I came here, I TRIED to be friends with you and you hated me with no reason! I did nothing to you, NOTHING! But still you called me a bitch. I don’t care that you were drunk, I wouldn’t even care if you were high, that does not change the fact that you tried to RAPE me! What if Sam wouldn’t come yesterday, what if I was alone?! You would have raped me! So, my point is, don’t bother. I don’t care and I never will care because of what you did. Just...Don’t bother,“ laususin ma viimaks kõik asjad, mis ma olen tahtnud talle esimesest päevast saadik öelda. Endalegi aru andmata olid pisarad jälle jooksma hakkanud. Nähes, et ta mulle jälle lähemale proovib astuda, astusin mina ühe sammu tagasi ning tõstsin käe, et ta peatuks. Talle viimase pilgu saates jooksin ma ruttu enda tuppa ning panin endale soojemad riided selga ja võtsin rahakoti ning pusa ja jooksin alla. Teda vaatamata jooksin ma välisuksest välja kõrvus kajamas, kuidas ta mu nime hüüdis. Majast eemale jõudes proovisin ma oma jooksmisest ebaühtlast hingamist kontrolli alla saada. Kui mu hingamine natuke normaalsem oli hakkasin ma aeglaselt pargi juurde kõndima. Peaaegu sinna jõudes panin ma kõrvaklapid kõrva ning hakkasin muusikat kuulama samal ajal, kui ma mööda parki oma kaks,kolm tundi kõndisin. Samuti leidsin ma läbi metsa raja, mis viis jõe poole, kus oli suur kivi millel ma istusin ja veidi mõtlesin. Kui õues juba veidi pimedamaks hakkas minema ning ka natuke jahedamaks võtsin ma suuna raamatupoe poole. Seal ees natuke seistes läksin ma lõpuks sisse ning tuttava lõhna peale ilmus mu näole naeratus. „Hey William,“ laususin ma, kui teda raamaturiiulite vahel toimetamas nägin. Mind kiiresti tervitades küsis ta, kas ma saaksin teda aidata, sest tema selg valutab ning ta ei suudaks enam raamatuid ise kõige kõrgemale riiulile panna. Ta istuma aidates hakkasin ma raamatuid tagasi panema ning temaga juttu rääkima, ise samal ajal hoolikalt eilsest päevast rääkimast hoidudes. Peale pooletunnist juttu kutsus ta mind enda koju õhtusöögile ning tema naisega kohtuma. Viisakalt nõustudes küsisin ma kas neil midagi poest vaja on. Lühikese nimekirjaga ja riidest kotiga, mis on ilmselgelt päevi näinud, hakkasin ma poe poole liikuma. Kiiresti poes ära käidud läksin ma tagasi Williami raamatupoodi, kus ta viimaseid asju ära pani ning viis minutit hiljem kõndisime me Williami ja Paige maja poole. Kui William mulle eemal olevat maja näitas ja teatas, et see on nende maja hakkasin ma veidi närveerima. Ma loodan, et Paige on sama sõbralik kui William ning võtab mind hästi vastu. Maja juurde jõudes astusin ma aeglaselt Williami järel sinna sisse. Taaskord tuli mu ninna lõhn, mis meenutas raamatupoes olevat lõhna. „Hello, you must be Sandra,“ ütles mulle lühike ja kõhnake hallide juuste ning suure naeratusega vana naine. „Hey, yeah, I’m Sandra and you must be Paige,“ ütlesin ma viisakalt ning hakkasin temaga kätt suruma, kuid ta tõmbas mind sooja kallistusse, mis oli veidi awkward, sest ta oli minust lühem. „Don’t be silly, friends don’t shake hands,“ ütles ta, kui ta mind lahti lasi ning hakkas naerma ja viipas käega, et ma talle järgneks. Kööki sisenedes panin ma kilekoti laua peale ja võtsin sealt asjad välja enne, kui Paige mind köögist välja ajas jutuga, et külalised ei pea tööd rügama. Ennast imelikult tundes läksin ma nende väikesesse telekatuppa ja istusin nende diivanile. Ümber vaadates nägin ma kaminat mille peal olid pildid ning küünlajalg. Seina peal oli paar maali ning diivani ees oli suur õhuke telekas, mis oli naljakas vaatepilt arvestades nende veidi vanamoodsat kodu. „Hey darling, food is ready,“ hüüdis Paige köögist viieteist minuti pärast ning ma hakkasin paaniliselt mõtlema, kas ta mõtles darlingu all mind või Williamit, kuid mu küsimus sai ka kohe vastuse. „You too Sandra, food is ready,“ hüüdis ta järgmisena ning kergendusest ohates võtsin ma suuna tagasi kööki. Õhtusöök läks hästi ning oli tore nendega aega veeta ja lõpuks Paigega kohtuda. Me rääkisime Eestist ning ma sain veidi rohkem Williami õetütre tütrest teada. Samuti rääkisin ma natuke oma elust Kate juures ja Jonast. Kui ma lõpuks nende juurest lahkusin oli kell kümme minutit enne keskööd. Kiiresti kohvikust läbi käies ja kakaod ostes läksin ma koju, kus mind ootas ees väike üllatus. „WHERE WERE YOU? I THOUGHT YOU RAN AWAY AND I WENT LOOKING FOR YOU!“ karjus Robert esimese asjana, kui ma uksest sisse astusin. Kangestusin üle keha ning võtsin valveseisaku, sest ta oli vihane ning kes teab mida ta mulle teha võib. „I was out,“ laususin ma lihtsalt ning lükkasin varbaga endalt ketsid jalast ja hakkasin üles minema, kuid Robert takistas mind mu randmest haarates. Karjatades proovisin ma seda vabaks kiskuda ning kui ta ehmatusest lahti lasi tagurdasin ma poole trepi peale suurte silmade ning hirmunud pilguga. „I’m sorry,“ ütles ta jälle ning miski mu sees ütles, et ta ei vabanda ainult praeguse juhtumi pärast. „Like I told you, I don’t care anymore,“ laususin ma vaikselt ning astusin aeglaselt tagurpidi trepist üles, kartes, et kui ma selja pööran kasutab ta võimalust. „Please, I’m trying here! I do care about you! I was starting to like you and after what happened with..her..I didn’t want to feel that way so I tried to push you away,“ lausus ta vaikselt. Mina aga seisin suu lahti. Ma meeldisin talle?! Aga...Ta ei meeldinud mulle. Mitte selles mõttes ja nüüd isegi mitte sõbra mõttes. Isegi kui meeldiks, meie vahel ei saaks midagi olema... Ja miks pean mina maksma vea eest, mida tegi Emily või mis tema tegi Emilyle. „You tried to push me away by hurting me?! You tried to push me away BY RAPING ME?! And you don’t get to say you like me, ever. You’re sick and I hate you, get this into your pretty little head. I. Hate. You,“ ütlesin ma vihaselt, pöörasin selja ning jooksin ruttu enda tuppa. Kiirelt pesemas käidud ja tudukad selga pannes läksin ma arvutisse, otsisin endale hea filmi ning laadisin selle alla ja lihtsalt keelasin enda mõistusel midagi muud mõtlemast, kui filmist. Vahepeal hiilisin vaikselt alla ning otsisin endale midagi näksida, et mul filmi ajal igav ei hakkaks.
Viimati muutis seda RememberMe (4/9/2011, 21:48). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | FlyWithMe Juudijõulupuu
Postituste arv : 241 Age : 29 Asukoht : EiKunagiMaa
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 4/9/2011, 19:35 | |
| Niiiiiiiiihea.. Tahan uut!!!! :)
+ Sul on kogemata seda osa kaks korda kopeeritud siia. | |
| | | Deffu Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 9
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 4/9/2011, 19:35 | |
| Vägaväga hea oli :) Ootan põnevusega uut ! :) | |
| | | worfets Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 7 Age : 31
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 14/9/2011, 15:16 | |
| *GRRR* Robert, miks sa rikud kõik ära?
Sam on tore, väga tore! Sõbralik ja puha, aga ta on suhtes ja sebib way too much, in my opinion muidugi.
*Paneb käed rusikasse* Robert, kui sa ennast kokku ei võta ja Sandrale muljet avaldama ei hakka ja Sandra endasse armuma ei pane ja te forever love osaliseks ei saa, siis ma tapan su oma enda kätega ära!!!!
you better to something, uut rutttttttu! | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 14/9/2011, 15:20 | |
| Sam...Well, Sam võtab Sandrat rohkem nagu oma väikest õde ja mõtleb seda kõike rohkem naljaga ja nii. Ning ma vabandan, et ma uut osa pole pannud. Uus osa ilmselt tänase või homse õhtu jooksul. :) | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 15/9/2011, 21:14 | |
| Andke mulle andeks lühema osa eest, kuid see-eest tegin ma mini...umn... lõigu/paar lõiku Roberti osapoolest. Andke teada, kui seal vead on ning kes tõlget vajab- andke samuti teada. Head lugemist. (: A, ja andke andeks ka topeltposti eest.
Hommikul ärkasin ma paugu peale mille põhjustas läpaka maha kukkumine. Kiirelt kella piiludes nägin ma, et see on alles kaheksa. Kergelt oiates vaatasin ma, kas läpakas jäi terveks ning lükkasin ta siis voodist eemale ning proovisin uuesti magama jääda, mis mul ka koheselt õnnestus. Teist korda ärgates oli kell juba kaksteist ning mu uni oli läinud. Ma olin õnnelik, et ma suutsin rahulikult magada, kuid mu hea tuju kadus koheselt mõeldes, et täna tulevad Kate, Jona ning Claire koju ning ma pean neile naeratama ja tegema näo, et kõik on korras. Raskelt ohates läksin ma pesema ning seisin oma kümme minutit kuuma vee all, et mu lihased lõdvestuksid. Pool tundi hiljem tulin ma du¹¹i alt välja ja tundsin ennast veidi paremini. Pesu väel kammisin ma enda juuksed ära ning pesin hambad ja näo ära. Väike naeratus näol läksin ma enda tuppa ning panin endale valge kleidi selga, sest aknast oli näha, et päike paistis ning ilm tundus soe. Kõrva vastu ust pannes kuulatasin ma, kas Robert on ärkvel või magab veel. Kergeid norsatusi kuulates tegin ma ukse lahti ning läksin vaikselt alla. Seal endale kerge hommikusöögi tehes võtsin ma selle kaasa ning läksin koos kahe inglise keelse Cosmopolitaniga õue sööma ning lugema. Kui ma lõpuks mõlemad loetud sain viisin ma nõud kööki ainult selleks, et seal Robertiga kokku põrgata. Kiiresti paar sammu tagasi võttes vaatasin ma teda suurte silmadega. Ta silmist oli aru saada, et ta tahtis midagi öelda, kuid dramaatiliselt tõstis ta kaks kätt üles allaandmise märgiks ning tagurdas köögist välja. Hingasin sügavalt välja õhu mida ma olin kinni hoidnud. Kiiresti enda tuppa minnes mõtlesin ma selle korralikult korda teha ja ehk poest midagi selle sisustamiseks osta. Enda toas muusika kõvasti mängima pannes ning kaasa tantsides ja keksides hakkasin ma koristama. Kui Hugo poolt tuli ’99 problems’ hakkasin ma madala häälega kaasa laulma. „If you’re having girl problems I feel bad for you son. I got 99 problems and a bitch ain’t one,” laulsin ma kuni tundsin kellega käsi enda piha ümber. Kiiresti ümber pöörates virutasin ma inimesele, kes mu selja taga oli, tolmulapiga. „Ow, what’s that for?“ küsis Sam valu teeseldes oma pead hõõrudes. „Oh, I don’t know, maybe because I thought you were Robert?“ küsisin ma ning tõstsin oma ühe kulmu üles. Sami silmist oli aru saada, et ta mu näo pärast naeru tagasi hoidis, kuid kui ma pea veidi kõrvale pöörasin, et oma nägu veel dramaatiliselt küsivaks teha hakkas ta naerma. „Sam man? You’re here?“ kostis järsku kellegi hääl koridorist ning kohe oli ka küsijat ennast näha- Robert. Oh, God must hate me, mõtlesin ma irooniliselt. Endalegi märkamatult liikusin ma Sami selja taha, et ta mind vajadusel kaitsta saaks. Sam ei vastanud talle midagi mille tulemusel Robert talle küsiva pilgu saatis. Kas ta üldse mäletab, et Sam oli seal või oli ta liiga täis? Või on ta liiga loll? lisas mu veidi ebaviisakam ajupool. Muigasi mõrult. Vaikusest veidi villand toksasin ma rusikaga Sami selga, mis ta vähemalt rääkima pani. „What do you want, Robert?“ küsis ta tüdinud häälel. Robi silmad läksid suureks. „You never call me Robert, what’s up?“ „Oh I don’t know. Maybe I don’t call you Rob anymore because you tried to RAPE my best friend?“ küsis Sam vihaselt. Kartes, et ta võib Robertile kallale minna panin ma talle oma käe õlale ning sosistsin vaikselt: „Don’t.“ Ta noogutas ning ma nägin kuidas ta ennast rahustada proovis. „But I told you- I am sorry!“ ütles ta nagu väike laps kommi nurudes, mis ajas mind nii närvi, et ma tahtsin teda lüüa. Ja mida ma tahan, seda ma enamasti ka saan. Sami selja tagant välja astudes kõndisin ma Roberti ette ja andsin talle raevunult kõrvakiilu. „You fucking idiot! THAT is not enough! You can’t do shit like that and then believe a simple ’sorry’ fixes everything, I have a newsflash for you- it fucking doesn’t! If you weren’t that stupid I MAY forgive you but THIS-“ viipasin käega järsult tema poole ning hingasin teravalt sisse ja jätkasin, “-YOU, are so arrogant! You cannot fix almost raping with a simple ‘sorry’, you can’t expect me to suddenly be friends with you after what you did and you can’t expect me to believe you won’t do that again! So, just give up! I said it before and I’m still saying it- I don’t care anymore!” ütlesin, peaaegu, et karjusin talle. Ma proovisin oma hingamise kontrolli alla saada, mis mu järsust vihapurskest veidi ebaühtlane oli. Roberti silmad olid suured ning oli aru saada, et ta oli üllatunud. Ennast ümber pöörates nägin ma, et Sam naeratas mulle hetkeks, kuid keeras siis enda silmad Roberti poole. „I would say something more, but hey! Sandra here made my point pretty clear so my only suggestion is..oh wait, scrap that. My only o r d e r is that you’re going to stay the hell away from her..Have a good day Robert,“ lausus ta, tuli minu juurde, pani oma käe minu õlale ning tõmbas mind toast välja. Kui me juba majast välja jõudsime küsisin ma talt kuhu me lähme. „You are going to meet my girlfriend,“ lausus ta mulle sõbralikult naeratades ning võttis suuna, mind kaasa tirides, enda auto poole.
Robert’s POV.
After they left, I couldn’t help to feel a little jealous about the fact that Sam and Sandra are getting along so well. Sure, I know that Sandra hates me and does not believe me that I’m truly sorry about what I did to her but I wasn’t thinking at all. I was drunk and since I liked her I thought that she was like every other hot girl- down to fuck. But no, Sandra is nothing like that and it scares the hell out of me. Kind of pissed off, I went to my room and sat on my bed. I had to get Sandra to forgive me. And I had to do it before she was going home…That thought hurt me. I didn’t want her to leave. Roughly I pushed my hands through my hair and sighed. I needed a plan, a great plan. But first I needed to understand a females mind which meant that I need to ask for help. And I suck at asking help. I can’t ask it from my mom, she would kill me. I can’t ask it from my sister, she would kill me and then wake me up from death and probably kill me again. I sighed again. I hope my plan was worth all this shit I have to do just to win her trust back. Or...I mean…Just to earn her trust. I picked up my phone and dialed Emma’s number. “Hello?” she asked kind of surprised. I would be too. “Emma?” I asked a little unsure. “Robbie?” she asked back. “Yeah…I need a favor. A huge favor,” I said and waited. She was surprised. “You? Wait, you need my help? Ha-ha, very funny,” she said eventually. I sighed. Again. “Please Em, this time I really need your help. I screwed up, big time. And I need to make it okay!” My voice was slightly desperate and I knew that she might say no. I screwed up with her too couple of years ago. She was my best friend before I got popular at school. Before I played with every hot girl in our school...Before I changed into a jerk. “I hate you Robbie, because of you I can’t finish my book. I’m coming over in ten,” she said and ended the call. I let out a loud breath of relief. She was coming over. Everything is going to be okay. Okay, I lied. Let me correct that- everything is going to be okay if I survive after telling her the truth.
Sandra’s POV
Kui Sam ühe kena ja piisavalt suure maja ette sisse keeras muutusin ma veidi närviliseks. Ma lootsin, et ta tüdruk ei ole armukade ning keelab mul temaga suhelda. Ta oli hea sõber ning ma ei tahtnud teda kaotada. Autost aeglaselt välja astudes võtsin ma sammu ukse poole, kuid Sam tiris mind tagasi. „She’s not there,“ lausus ta lihtsalt ning läks muru pealt maja taha. Kiiresti kiirustasin ma talle segaduses järgi. Ma tahtsin talt küsida kuhu me lähme, kuid mu küsimus sai juba vastuse- aianurgas paistis väike maja, kus oli sahinat kuulda. Sami näole ilmus naeratus. Ta kiirendas enda sammu ning astus siis sisse väikese ’boo’ saatel millele järges väike karjatus ning „SAM!“ Itsitades lähenesin ma aeglaselt majale, et anda neile aega veidike...’üksteist tervitada’. Kuid tundus, et neil ei olnud aega vaja- 30 sekundit hiljem tuli Sam välja ning tiris enda taga kaasa blondi tüdrukut, kes naeratas mulle sõbralikult. „Lisa, this is my best friend Sandra and Sandra, this is my sweet girlfriend Lisa,“ lausus ta kiiresti ning vaatas meid kordamööda ootavalt ise samal ajal naeratades. Ta nägi välja nagu väike laps, kes ei suutnud oodata jõuluvana tulekut. Me vaatasime mõlemad hetkeks teda, vaatasime siis üksteisele otsa ning hakkasime naerma. Lõpuks sain ma endale ka vanema tüdrukust sõbra siia.
| |
| | | worfets Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 7 Age : 31
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 19/9/2011, 20:00 | |
| I can't, this is just.. brilliant! Rob saab hakkama, peab saama.. kui sandra ometi nii põikpäine poleks. Sighs! He can do it. Ma usun temasse!:) | |
| | | FlyWithMe Juudijõulupuu
Postituste arv : 241 Age : 29 Asukoht : EiKunagiMaa
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 19/9/2011, 20:07 | |
| - worfets kirjutas:
- I can't, this is just.. brilliant! Rob saab hakkama, peab saama.. kui sandra ometi nii põikpäine poleks. Sighs! He can do it. Ma usun temasse!:)
| |
| | | Deffu Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 9
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 25/9/2011, 19:49 | |
| See oli supper hea ! :) Täitsa sõnatuks tegi, ei oskagi midagi öelda selle kohta :) Aga millal uuuus osa tuleb ? | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 26/9/2011, 17:56 | |
| Asi selles, et te oleksite ilmselt täna uue osa saanud, kui ma poleks eile suutnud arvuti välja lülitada ilma salvestamata. Kuid ma suutsin ning tavaliselt on seal ääres see riba, kus salvestamata dokumendid on, aga seda ei ole... Ma proovin paari päevaga uue osa valmis saada, kuid kuna mul homme kolm ning ülehomme kaks tööd on, siis ma ei garanteeri midagi. | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| | | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 7/10/2011, 22:05 | |
| Suuuuuured vabandused, et ma enne uut osa pole lisanud. Mul on olnud kohutavalt kiire tänu koolile ning ma suutsin haigeks jääda, mis on veel hullem. Aga igatahes, siin on teile uus osa, mis just lõpetas viimase lihvi saamise. Nautige siis ja värki. Kümnes osa Kui ma lõpuks koju jõudsin oletasin ma, et kõik magasid, sest kell oli veidi peale ühte varahommikul ja kõik oli vaikne. Enda tuppa jõudes ohkasin ma väsinult. Ma olin Lisaga väga headeks sõbrannadeks saanud ning ma rääkisin talle isegi, mis juhtus minu ja Robi vahel. Tõsi küll, ma jätsin välja fakti, et see oli Robert ning et Sam teab sellest, kuid vähemalt ma sain naise arvamust kuulata ning see aitas mind väga. Kiiresti läksin ma vannituppa ja käisin pesemas ja ronisin voodisse sooja teki alla ning uinusin koheselt. Ma olin mingis hoones, see tundus olevat vana ning kohutavalt lagunenud. Aeglaselt hakkasin ma püsti tõusma, mille peale keegi nurgas lausus: „Ära!“ Võpatades jäin ma kangelt seisma ning proovisin silmi fokuseerida, et aru saada, kes see nurgas oli, kuid asjatult. Ma ei tahtnud midagi öelda, sest ma ei usaldanud oma häält seega surusin ma huuled kõvasti kokku ja hammustasin põske, et mitte häält teha. Isegi minu enda hingamine tundus liiga kõva olevat. Kui võõras midagi ei öelnud proovisin ma taaskord vaikselt seinast eemale liikuda. Ma suutsin jõuda toa keskele, kui järsku kellegi külm käsi mind vastu põske lõi ja mille tagajärjel ma pikali kukkusin. Pisarad jooksid õrnalt ning mu käsi läks automaatselt mu valutava põse peale. Võõras mu kohal hingas sügavalt sisse-välja ning oli aru saada, et ta on vihane. „Ma ütlesin sulle: ära!“ karjus ta järsult ning ma tundsin ta hääle ära- Robert. „Lase mul minna,“ anusin ma ning proovisin vaidi tagasi nihkuda, et ta mul nii lähedal ei oleks. „Iial,“ lausus ta ning virutas mulle jalaga. Mu suust väljus karjatus ja järsku hakkas maja varisema ning ma kuulsin Roberti õelat naeru. Põrand mu all hakkas lagunema ning hetkega kukkusin ma läbi põranda, kõhus liblikad, mis alati vabalangemist tehes tulevad.„SANDRA! Wake up,“ sisistas keegi ning raputas mind. Kiirelt selle hääle ära tundes lükkasin ma tema käed enda õlgadelt maha ning taganesin voodi nurka ning mu käsi läks taaskord automaatselt mu paistes põsele, mis pisaratest märg oli. „Please,“ anusin ma vaikselt. Ma kartsin. Ma kartsin, et ta lööb mind jälle või proovib mind jälle ära vägistada ning seekord ei ole Sami, kes mind päästma tuleb. „Sandra...Hey, I’m not doing anything, what’s wrong?“ küsis ta segaduses. Pisarad mu silmis hakkasid kiiremini langema ning neid tuli aina juurde. „Please, leave me alone. Don’t do this again. Don’t hit me, please, go away, leave me alone, I hate you! You hear me- I hate you!“ hakkasin ma paaniliselt korrutama ning tõmbasin teki endale üle pea ja hakkasin enda rahustamiseks ennast edasi tagasi kiigutama. Mu süda tagus meeletu kiirusega ning ma tundsin kuidas mu pea iga hetkega aina rohkem valutama hakkas. Voodi mu lähedal kriuksus ning kellegi käsi oli minu tekiäärel ja tiris seda veidi alla. „Don’t touch me! Go away! Didn’t you hear me?! I hate you, please, leave me alone, I hate you, I hate you...I..Hate..you,“ nuuksusin ma ning vajusin kurnatult voodisse pikali. „I’m sorry,“ kuulsin ma teda sosistamas ning hetke pärast ka klõpsu, mis tähendas, et uks oli kinni ning teda polnud enam minu toas. Kiiresti jooksin ma ukseni ning keerasin selle lukku ja vajusin siis ukse najal maha pikali, kust edasi ma enda põlvede ümbert kinni võtsin ja ennast kerra tõmbasin. Julmalt tõmbasin ma kätega pisaraid silmist ning mu küüned jätsid mu nahale valusad triibud. „I hate you, I hate you, I hate you,“ ja seda aina korrutades uinusin ma lõpuks maas. Hommikul ärkasin ma selle peale, et mul oli külm. Väga külm. Mu hambad plagisesid ja mu keha värises. Kurnatult ronisin ma voodisse teki alla ning ootasin, et mu keha maha rahuneks. Mõne aja pärast suutsin ma juba rahulikult olla ning ma hakkasin paaniliselt mõtlema miks ma maas magasin ja miks mul nii paha olla oli. Nähes, et kell on alles kuus varahommikul ning mul und enam ei tule ronisin ma aeglaselt teki alt välja, võtsin juukseharja ja läksin vannitoa poole. Ma proovisin oma juuksed pusadest lahti saada, kuid peeglini jõudes pillasin ma harja maha ning mu käsi läks koheselt suule, et karjatust tagasi hoida. Mu silmad olid punased ning paistes. Mu põskedel oli veri nagu ma oleks verd nutnud, kuid kui lähemalt vaadata oli näha, et seal oli kriibitud. Hetkega tuli mulle terve eilne õhtu meelde ning ma lihtsalt vaatasin tuima pilguga ennast peeglist. Ma ei suutnud mõelda, ma ei suutnud ennast liigutada, ma ei suutnud midagi teha. Ta rikkus mu elu ära. Robert. Ta lihtsalt tuli ja rikkus mu elu ära ning ma tõsiselt vihkasin teda. Ma pole mitte midagi rohkem vihanud, kui teda. Kui mul lõpuks külm hakkas riietusin ma lahti ning läksin aeglaselt pesema. Alguses lasin ma soojal veel joosta, et see mind rahustaks, kuid siis keerasin ma selle kiiresti külma peale, et see mu keha üles ärataks ning heal juhul ehk paistetust veidi vähendaks. Pooltundi hiljem suutsin ma lõpuks sooja veejoa alt välja ronida ning ma tundsin ennast veidi paremini. Ka peeglist oli näha, et paistetus oli natuke alanenud, kuid punased triibud mu põskedel olid siiski alles. Ohates võtsin ma enda valge ning pehme hommikumantli, panin selle selga ning läksin voodisse telekat vaatama. Kuna kell oli alles pool kaheksa, siis enamus kanalitelt tulid ainult multikad. Leides kanali, kus ainult muusikat tuleb jätsin ma selle mängima ning koristasin veidi oma tuba ning panin mustad riided ühte hunnikusse voodi nurka. Tund aega hiljem ei suutnud ma enam enda toas passida ja panin trenniriided selga. Vaikselt enda toast välja minnes läksin ma alla, võtsin ühe õuna ning läksin maja ette soojendust tegema. Soojendus tehtud panin ma kõrvaklapid pähe ning hakkasin pargi poole jooksma. Jooksmine oli ainuke asi, mida ma tavaliselt teen, kui ma enda mõtetega ummikus olen. See aitab mul kõike rahulikult läbi mõelda ning analüüsida, mis oli täpselt mida ma hetkel vajasin. Robert ajas mind hulluks. Ma kartsin teda, ma tahtsin, et ta minust eemale hoiaks, ma vihkasin teda, kuid ikka üks väike osa minu mõistusest karjus, et ma tema juurde läheksin, et ma talle andestaksin, et ma teda ei kardaks ning see ajas mind nii segadusse. Ma ei taibanud, miks see väike osa teda minu juurde tahaks. Kui ma lõpuks ennast väsinult tundsin läksin ma kohvikusse, kus ma endale kohvi ostsin ning kõndisin siis tagasi maja juurde mille ees ma taaskord veidi soojendust tegin, et lihased maha rahustada. Higisena ning kurnatult majja sisse astudes läksin ma kohe enda tuppa, kus ma taaskord kiirelt pesemas käisin. Välja tulles oli kell juba pool kaksteist, mis tähendas, et ma peaksin poole tunni pärast Jona üles ajama, kui Kate enne üles ei ärka. Ma riietusin ennast rahulikult mugavatesse riietesse ning panin juuksed hobusesabasse, et nad nii ära kuivaksid. Viisteist minutit hiljem läksin ma suvalist meloodiat ümisedes Jona tuppa ning äratasin ta vaikselt ülesse. Tema samuti riidesse pandud läksin ma alla ja tegin meile mõlemale süüa. Kui mõlemal kõhud täis olid läksin ma telekatuppa diivanile pikali nii, et tema minu kõhu peal istus ja panin telekast multikad käima, kuid selle asemel, et ta telekat vaataks pani ta oma pisikese käe minu paistes ja õrnalt kriibitud põsele ja pomises õrnalt: „Ow, ow.“ Ma olin üllatunud tema väljendist, kuid ta nägu oli nii armsalt segaduse ja kurbuse segu seega ma vastasin talle õrnalt: „Yes, Jona. This is ouch. Looks ugly, huh?“ Tema suured segaduses silmad vaatasid mind nii armsalt, et ma hakkasin naerma. „Hey, don’t you worry about that, I’m a big girl! But look, woof-woof is there!“ ütlesin ma ning proovisin tema tähelepanu millegile muule suunata näidates näpuga telekale, kus kahtlaselt kollane koer tantsis. Ta silmad püsisid veel hetke minu põsel, kuid lahkusid lõpuks, et telekat vaadata. Ohkasin veidi kergendunult ning sättisin meie asendi paremaks ja hakkasin ajairja lugema. Mingi aja pärast ronis ta minu kaissu nii, et tema pea oli minu käel ning üks minu käsi oli ümber tema ja me jäime märkamatult magama. *** „Aren’t they cute?“ ütles kellegi hääl vaikselt. „Yeah, and look how peaceful is Jonas face,“ vastas keegi teine selle peale. „I wonder what happened with her cheek...It looks painful. Robert, do you know anything about that?“ küsis esimene hääl uuesti. „Nope,“ vastas kellegi madal hääl. „Oh, okay.“ „Should we wake them?“ küsis sama madal hääl uuesti. „I don’t know, maybe...“ vastas naise hääl. Segaduses proovisin ma aru saada, mis toimub, kuid taipasin siis, et ma olin magama jäänud. Kiirelt silmad lahti tehes olin ma üllatunud, kui leidisn enda eest häälte omanikud ehk Kate’i, Robert’i ja Claire’i. Ennast aeglaselt ning ettevaatlikult, et mitte Jonat äratada, istukile lükates, vaatasin veidi ringi, et rohkem aru saada ümbritsevast. Mu silmad ei suutnud veel kõike fokuseerida ning ma tundsin ennast kohutavalt väsinult. „Oh, good, you’re awake,“ lausus Claire rõõmsalt. Noogutasin, sest ma ei usaldanud oma häält. Olin kindel, et see on magamisest veidi kare. „What happened with your cheek?“ küsis Kate ning ta kulm oli veidi kortsus ja ilme murelik. Kiirelt Roberti poole vaadates nägin ma, et ta anus mind oma silmadega, et ma midagi ei ütleks. Köhatasin korraks, et mu hääl normaalselt kõlaks ning vastasin siis: „I..I kind of fell? You know, I mean.. I went to shower and when I came out the..the floor was slippery? Yea, and then I fell,“ rääkisin ma aeglaselt ning ebakindlalt. Kate uskus mida ma rääkisin ning hakkas kohe jutustama, kuidas temalgi nii on juhtunud, kuid Claire’i näost oli selgelt aru saada, et ta ei usu mind. Claire’le kiiresti vabandava pilgu saates, vabandasin ma ennast ning läksin enda tuppa kuhu ka Claire paari minuti pärast järgnes. „You! Put on some nice clothes and come to my room when you’re ready. I know you’re lying and I want to know the truth, ALL OF IT. I don’t care how scary or how stupid or whatever the truth is, I want to know it. Anyway, when you’re ready, come to my room and we’re going out,“ ütles ta kiiresti ning mulle viimase pilgu saates, mis selgelt ütles, et vaielda pole mõtet, lahkus ta mu toast. „Oh God,“ laususin ma närviliselt ning panin dresside asemel selga valge kleidi mille piha ümber oli must lips. Samuti kammisin ma nüüdseks kuivad juuksed ära ning panin need taha veidi korralikumasse patsi. Jalga kiiresti valged kingad pannud läksin ma Claire tuppa. Nähes, et tal oli samuti seljas valge kleit, mis talle kohutavalt hästi sobis, ilmus mu näole naeratus, kuid see kadus mu suult kohe, kui ma nägin tema vihast pilku. „I’m ready,“ laususin ma veidi alandliku tooniga. „Good, me too,“ vastas ta lühidalt ning me läksime välja, kus Claire kutsutud takso ees oli. Claire ütles taksojuhile tundmatu ning keerulise aadressi ning närvid mu sees läksid kohutavalt pingule. | |
| | | Karro Our little cutie pie (L)
Postituste arv : 1743 Age : 30 Asukoht : Tähtedel
| | | | FleurDeLis Kojamees
Postituste arv : 36 Age : 27 Asukoht : Jupiteril, läksin sugulastele külla
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 30/5/2012, 21:45 | |
| Millal uus osa tuleb? Kas üldse tuleb? | |
| | | saleiti Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 9 Age : 30
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 23/6/2012, 18:18 | |
| HEI, väga hea jutt, kas tuleb uus ka ? | |
| | | RememberMe Piraat
Postituste arv : 17 Age : 28
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 23/6/2012, 22:20 | |
| Appi, suured-suured vabandused, et ma pole uut osa lisanud. Mul see nii meelest läinud ning seoses sellega, et mu läpakas on veidi katki, siis jah... Aga kuna ma esmaspäevast-kolmapäevani Inglismaal tänu kooli intervjuule, siis ma oletan, et kui ma suudan ema või isa läpakat mingil ööl laenata, siis ehk järgmise nädala lõpus suudan uue osa teha. Suured suured vabandused jällegi :) | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 24/6/2012, 02:01 | |
| Ohjah, avastasin, et ma ju olen ka seda juttu lugenud kunagi ammu-ammu... Ma kõike ei hakanud/jõudnud veel läbi lugeda, aga ma tahtsin muidu ära mainida, et mind häiris pisut see nagu filmis asi. Seda oli esimeses osas paar korda. See pole mingi hull viga aga lihtsalt kippus Häirima. Nagu ka fakt, et kõikides, peaaegu kõikides sarnastes lugudes (keegi välismaale) jne., satutakse suurde võimsasse villa-tüüpi majja. Minu meelest oleks pisut reaalsem, kui satutakse sellisesse tavalisse majja. Või on see laste ema (üli)rikas?
Aga muidu tervikuna on jutt päris hea, seega kirjuta ikka edasi, eks? Muidu Audrey saab kurjaks. | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Smile, like you mean it. 10 | |
| |
| | | | Smile, like you mean it. 10 | |
|
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|