Minust sai sinu kaitsingel, tütar! (2)

Emm. Ma arvan,et see jutt on ka kuidagi viisi armastusega seotud, aga ta natukene teistmoodi. See on mul juba väga väga ammu kirjutatud ja muidugi võib sisaldada ka kirjavigu. Loodan,et meeldib, aga igasugune kriitika on ka oodatud :)


Kõik unistused olid tühjad, kõik soovid olid täidetud, kõik asjad olid tehtud. Mida ma veel siin teen? Siin , kus on inimesed halvad, pahad ning vastikud. Ma tahan tagasi taevasse, sinna kus on paradiis, rahu, sõbralikus. Siin mind ei nähta, ei tunta, vaid teatakse kui üht tühja mälestust. Las ma tutvustan teile. Mina olen Angel Freiheit. Praeguse ajaga oleksin ma 25 aastane, kuid saatus jättis mind ainult 20 aastaseks. Mul on heleblondid juuksed, kus on veel lisatud, erkrohelised, erkroosad ning erkpunased salgud. Minu nägu katab väike nina, mille ümber ümbritsevad tuhanded tedretäpid, silmad on erkrohelised kristall selged, põsed tõmbuvad alati roosakaks värviks. Ma olen kui punkt, kahe maailma vahel. Ma ei suuda unustada oma elu tänavatel, perekonna juures, oma kallima kaisus, kellel on juba teine.
Ma teen lühidalt, seletades miks saatus lõi minu elule kriipsu kui sain 20. aastaseks.

„Üksikud puud kõiguvad tuule hooga kaasa, lehed lendavad okstelt maha, tekitades tunde, et käes on sügis, mis tegelikult ka on. Vesi aegamööda külmeneb, pannes lapsed igatsevalt ennast vahtima. Emad on kenasti oma kullakesed soojalt sisse mässinud, et õues ei külmetuks nende õrn kurk. Koerad ei suuda enam kauem õues püsida, hakates oma peremeeste ees värisema. Ühel üksikul pargipingil istub tüdruk, põskedelt veeremas suured pähklisuurused pisarad. Käes hoidmas paberit, mis koheselt suure tuule keerisega kaugemale lendas. Tütarlaps tõusis kõndides vaikselt kiikede suunas lausudes sõnad mida ta kunagi kuulnud pole. „Kallis lähme nüüd koju, tuttu on vaja minna.“ Väikene printsess tõusis kiigelt sammudes oma ema juurde, võttes temalt käest kinni ning koos jalutasid nad eemale, koju. „Issi, me oleme kodus.“ Karjus kaheaastane plikatirts oma isale, kes vaatas eestoas telekat. „Printsess tule siia.“ Kuulis Eliise. Printsessiks nimetatu jooksis eestuppa oma isa kaissu. „Angel, sa oled nutnud.“ Astub Jan teisest toast välja, „Printsess jäi magama.“ Lausub ta veel, ning kallistab teda tugevalt. „Ma sain kirja. Kirja politseist.“ Lausub tüdruk, oma pead poisi rinnale toetades. „Mis seal seisis?“ küsiti temalt. „Ma kohe,“ ning Angel krahmas oma taskust lehekese, mis oli ennem tuulega kaasa läinud.
„Kallis Angel,
Sinu ema ja isa on üles leitud, kuid meil on kahju öelda, et te ei saa kunagi üksteisega kokku, te jääte alatiseks lahku. Nad on surnud juba viisteist aastat. Nad maeti ühele Orgasti külalähedale surnuaeda. Keegi sealsetest, ei tundnud teid ära. Meil on väga kahju, et te pidite sellist elu elama, ilma vanemateta. Olge tubli.
Politsei meeskond.“
„Oh tibu. Mul on nii kahju. Kuidas ma sind aidata saan?“ pakkus Jan ennast koheselt välja. „Kas sa viitsiksid mulle teed teha.“ Laususin õrnalt naeratades. „Muidugi.“ Ning poiss keksis kööki, ise astusin eestuppa jäädes vaatama oma väikest printsessi, kuidas nukuke naeratades unemaailma rändab.

See oli algus, minu kurva elu poole. Elu, mida ma kunagi mäletada ei taha, kuid ma pean. Eliise ehk minu tütar sai täna üheksa aastaseks. Ma olin ainult kuusteist, kui hoidsin oma kätel üht imepisikest tüdrukut. Ta oli kui päike, mis soojendas minu südant. Kuid kõik lõppes siis, kui ma ei näinud teda enam kunagi. Pilved ekslesid alatihti minuga kaasas näitamaks, et ma ei saa kunagi õnnelikuks. Ma jätsin mainimaks, ma olen ingel nagu minu nimi ütleb. Ma rändan ringi kaitstes lapsi, kes kunagi ei ole õnnelikud, nagu seda ka mina polnud. Jan minu tütre isa, on väga heasüdamlik ning hoolitsev, kuid vahepeal ka sai pahaseks ning karjus. Ta armastas mind, nagu mina armastan teda ning oma tütart Eliiset.

Hmm.. No see segadus võib tekida ja, aga jap, kui temaga see juhtus oli tõesti Eliise oli Eliise 4 aastane,see tuleb lõpus välja. jap ta oli 18 , eks see jutt on väga ammu tehtud ja ma ei kontrollinud korralikult ära, aga eks ma teised osad proovin vähemate vigadega teha

„Emme, kas sa loeksid mulle muinasjuttu.“ Lausus kord nukuke raamatut ulatades. „Muidugi.“ Ning koos kõndisime Eliise kollakas rohelisse tuppa. Sättisin tütrele kenasti teki peale, võttes raamatu kätte. „ Lumivalgeke..“ alustasin juttu pealkirjast. „Ühes lossis elas lumivalgeke koos oma nõiast kasuemaga. Ühel ilusal kevad päeval kutsus nõid oma tuppa jahimehe, kes viiks lumivalgekese metsa ning tapaks ära. Järgmisel päeval viiski jahimees tüdruku metsa. Kuid jahimehel, hakkas temast kahju, ning ta lasi tüdrukul ära joosta…“ piilusin silmanurgast nukukest, kes nohisedes unemaailma suikus. Asetasin raamatu vaikselt lauale, kustutades laualambi. Liikusin aeglaselt toast välja lausudes „Head ööd kullake.“ Ning liikusin tasakesi oma magamistuppa.

See mälestus jääb alati mulle meelde. Kõik mis seondub Eliisega, on õnnelikumad päevad minu minevikus. Ma tahaksin kirjeldada seda tunnet, mis kasvab mu sees kui ma näen oma nukukest mängimas õues, aias ning võõra naisega. Ma nagu ei hingaks, süda ei lööks, veri ei käiks mööda veene ringi. Ma seisaks ühel kohal, kui näeks ,et mu tütar on õnnelik naisega, kes ilmus ta ellu, kui mind enam polnud.

„Emme, issi lähme jalutama.“ Keksis kolmeaastane piiga meie juurde, äratades meid magusast unest. „Hiljem kullake, hiljem.“ Laususime ning tõmbasime teki ülepea. „Aga mina siis tulen teie kaissu.“ Tegi Eliise kindla otsuse hüpates meie voodisse, ning seejärel pugedes meie kaissu. Koos uinusime õnnelikumalt. „Emme.“ Raputas nukuke õrnalt mind. „Issi.“ Proovis ta Jani äratada. „Möhh.“ Mõmises issiks nimetatu, ning hakkas Eliiset kõditama. „Lähme õue, igav on.“ Jonnis tüdruk kuidas jaksas. „Kohe kallis. Mine pane ennast riide.“ Andsime poisiga alla ning tõusime vaevaliselt voodist vaadates kella, mis näitas kahte päeval.

See oli meie õnnelikum päev koos. Käisime poodides, liuväljakutel ning jäätisekohvikus. Tegime seda mida alati tahtsime teha. Meie ümbert kadusid, inimesed keda me ei tundnud, ei teadnud. Olime ainult meie kolm.

„Emme, osta mulle see mõmmi.“ Karjus Eliise üle mängupoe. „Tibu, ole natukene vaiksem.“ Näitasin näpuga. Printsess mossitas ning pani käed risti. „Kohe näha kellelt õpitud.“ Lausus Jan naerdes. Virutasin poisile õrnalt vastu õlga, pannes käed risti ning hakates mossitama. „Kallis ma ostan selle sulle.“ Liikusin tütre juurde näidates Janile keelt. Ka Eliise tegi nii nagu mina pöörates ringi ning näidates oma issile keelt. Poemüüjad hakkasid sellepeale naerma. „Nii ei tohi.“ Keelasin oma nukukest. „Aga miks sina siis tegid.“ Õpis tüdruk kõik minult. „Suurena võid ka sina nii teha.“ Laususin talle. Maksin kassas palutud summa liikudes väljapääsu suunas. Poest välja astudes kajas koridoris Eliise naer. Jan oli tüdruku kinni püüdnud ning hakkand teda kõditama.

Kõik unistused olid täitunud korraga, saades oma tütre ning poisi, kes armastab sind südames edasi. Kuid puudus ainult armastav ema ning isa, keda mul kunagi polnud. Tunne oli küll, kui imeline mis tekitas mul südames igatsuse. Igatsuse kallistada kedagi, armastada kedagi, lausuda sõnu mida alati tahtnud olen. Hingata seda värsket sügis, kevad, suvist lõhna, mis väljas keerleb. Tunnetada tuule iile, autode mürinat, ning vastikut haisu. Mõtted veeresid ainult sõnadel mida olin ma ainult kaks korda oma elus tütrele öelnud „Ma armastan sind.“