Habras: Haavatav XVII

No lõpuks ometi, eks ole. Sorry kui liiga kiire osa või midagi sellist. Midagi on viltu, sest ma ei tunne end enam nii hästi, kui varem kirjutades. Aga ma loodan, et teile siiski meeldib! Ma soovisin selle osa kenasti lõpetada ja loodetavasti meeldib teile see lõpp


VI

"Quinn?
Istusin kiirabiautos ja kirtsutasin nina, kui arst mu vigastada saanud silmaümbrust uuris, mis lillakassiniseks muutunud oli. Samuti oli see ka korralikult paistes. Ausalt öeldes jäi mulje nagu oleksin mina ka peksa saanud, mitte kogemata obaduse saanud.
"Quinn?" kuulsin jälle tema ülimurelikku häält.
"Kao minema, Rafe," sosistasin tema poole vaatamata.
"Noormees, me peame teid läbi vaatama, palun tulge..," proovis üks punasesse riietatud naine teda pingile istuma saada, et talle kiire kontrolliv pilk peale heita. Rafe ei teinud temast väljagi, vaid seisis kiirabiauto juures edasi ning proovis endiselt vabandust paluda. Aga Rafe oli terve, ta ei vajanud kontrolli.
Meist tükk maad eemal turgutasid arstid Jake'i.
"Quinn, palun..."
Tõstsin pisut pead: "Lihtsalt mine minema, eks? Sa oled niigi paraja jama kokku keeranud."
"Quinn?" Ta hääl murdus, kuid ma ei hoolinud sellest. Ta oli mulle haiget teinud ja mind ei huvitanud, kas see juhtus kogemata või mitte. Ta oleks pidanud piisavalt ettevaatlik olema, et seda vältida. "Palun?"
Keerasin pea kõrvale, kuni kuulsin Elly tigedat häält.
"Mida sa mu vennale tegid!?"
"Võta vaiksemalt, Elly," kuulsin Sarat teda maha rahustamas.
"See oleks vist kõik," lausus minuga tegelenud arst. "Paistetus ja sinikas kaovad mõne päevaga."
"Okei, aitäh teile," hüppasin autost välja ja marssisin kiirelt Rafe'ist mööda. Ma pidin teada saama, kuidas Jake'il on.
Sara ja Elly tulid minu juurde ja oiatasid valju, kui mu nägu nägid.
"Issand, mis sul juhtus?" küsis Sara ja katsus õrnalt mu sinikat.
"Ma katsusin neid lahutada ja sain Rafe'ilt löögi..."
"Sa oled ikka täielik värdjas!" kisas Elly nuuksudes Rafe'ile, kes eemalt meid vaatas ja jalaga kivi eemale lõi.
"Jäta," ütlesin talle vaikselt.
"Jah, Elly. Lähme ära koju."
"Ei, ma jään siia. Jake viiakse haiglasse... Ma lähen kaasa."
"Oh, olgu..."
Elly kallistas meid Saraga ning kadus siis kiirabiauto juurde, kuhu Jake'i viidi.
Sara võttis toetavalt mu õlgade ümbert kinni.
"Siis lähme meie koos koju. Huvitav kus Alyson on?"
"Pole aimugi," vastasin. Otsisin teda silmadega Rafe'i lähedusest, kuid ei näinud teda.
Jõudsime auto juurde ning Sara helistas Alysonile. Kui ta telefoni kitsasse teksapükste taskusse surus jäi ta mind vaatama. "Kas sa räägid mulle, mis tegelikult juhtus?"
"Sara..."
"Ma kujutan ette, et midagi pidi lihtsalt juhtuma, et Rafe niimoodi reageeris."
"No ta... ee..," kogelesin ja lõin pilgu maha. "Ta sattus meile peale, kui Jake mind suudelda üritas."
"Mida!?" vajus Sara suu lahti. "Uskumatu!"
"Me jõudsime isegi suudelda... Natukene."
"Ei, ei või olla!" naeris Sara ja plaksutas käsi. Hetke pärast ta tõsines: "Ma ei saa aru, miks te üldse lahku läksite? Tema käitumisest võib välja lugeda vaid üht..."
"Jah, seda, et ta on värdjas," segasin vahele.
Sara pööritas silmi: "Ei, Quinn. See tüüp on su järele hull. Ja see, et ta Jake'i selle pisikese musi pärast oimetuks peksis vaid tõestab seda."
Raputasin väsinult pead.
Õnneks jõudis Alyson kohale ning torutas imestunult huuli, kui mu nägu nägi.
Terve tee ei rääkinud me kolmekesi sõnakestki. Viisime kõigepealt Sara koju ja siis võttis Alyson suuna linnast välja.
"Kahju, et see pidu sellise lõpu leidis. Mulle meeldis Crave'is."
Vaatasin Alysoni, kes omaette naeratas.
"Okei, ma vist ei taha teada..."
"Tahad küll. Ma lihtsalt tundsin end ülihästi ja oli peotujus, kui kuulsin, mis teil õues juhtus. Kui ma tulin kuulasid politseinikud Rafe'i üle. Ma ei tea, mille pärast te lahku läksite aga Rafe elab seda igatahes raskelt üle..."
Me läksime lahku Thalia pärast, lootes, et ehk see hoiab teda vaos... Aga ma ei saanud seda Alysonile öelda. Me peame kõigile mulje jätma, nagu läksime me tõesti mingite erimeelsuste pärast tülli...
Sel hetkel ei osanud ma mitte kuidagi oma tundeid Rafe'i vastu kokku võtta... Ma ei teadnud, kas ma hoolisin temast endiselt. Muidugi hoolisin, kuid ma olin solvunud ja pettunud, et ta nii matslikult käituda võis. Nii minu kui ka Jake'iga.
Me ei rääkinud Alysoniga palju ning kui ma lõpuks koju jõudsin, tundsin kergendust, et majja varju pääsen. Soovisin pesema minna, ööriided selga tõmmata ja voodisse pugeda, et unustada kõik, mis juhtus.
"Esmaspäeval näeme," naeratas Alyson mulle ja ma noogutasin talle enen kui autost väljusin.
Lükkasin ukse lahti ja olin seda juba kinni lükkamas, kui Alyson mind hüüdis.
Pöördusin: "Jah?"
"Palun ära ole Rafe'i vastu liiga karm, eks?"
"Al..," ohkasin niheledes.
"Ta ju armastab sind," lausus Alyson, nagu vabandaks see Rafe'i teguviisi.
"Paljugi mis," pomisesin ja viipasin Alysonile, enne kui autoukse kinni lõin ja maja poole lippasin.
Ma teadsin seda nagunii, et Rafe armastab mind. Jah, ma lubasin teda oodata aga ma ei teadnud kas ma suudan kaua oodata...
Jõudsin pimedasse majja, ema arvatavasti oli juba magama jäänud.
Võtsin jaki seljast ja panin selle nagisse ning liikusin teisele korrusele, et pesema minna. Viis minutit hiljem läksin kööki, tegin omale tassitäie teed ning hiilisin üles oma tuppa. Asetasin tassi öökapile, kui tajusin, et midagi on viltu. Pöördusin ja samal ajal kui Thalia ukse pauguga kinni lajatas, kukkusin ma hirmunult oma voodile, riivates öökappi. Lamp kukkus klirina saatel põrandale ning selle järgnes teetass. Kuum teevesi imbus läbi riide ja põletas mu jalga.
"Tere, Quinn."
"Thalia," laususin hirmu alla surudes ja ajasin ennast teiselepoole voodit püsti.
"Mina ise, kullake. Kuidas läheb?" Ta naeratas õelalt.
"Mida sa tahad?"
"Mida ma tahan? Minu meelest sa tead suurepäraselt mida ma tahan."
Ta astus sammukese voodi poole ja täiesti ootamatul paiskas mu voodi vastu toa teist seina. Mürtsatus oli nii tugev, et ma olin kindel, et kui ema magas, siis ta ärkas selle peale kindlasti üles.
"Kao minema!"
"Ei kao," ta liikus aeglaselt minu poole ning ma taganesin seni, kuni olin seinani jõudnud.
"Ma ütlesin- kao minema," kordasin kogu oma viha kokku võttes.
"Mis teil Rafe'iga juhtus?" küsis ta järsku ja kallutas oma pead. Ta tulipunased huuled tõmbusid torru.
"Me läksime lahku," surusin läbi hammaste ning nautisin Thalia hetkelist hämmingut.
"Ah nii on lood," venitas ta õnnelikult ja koondas kogu oma tähelepanu mu sinikale.
"Nii jah," tõstsin pea ja proovisin olla julge. Vaim või mitte- Thalia oli ohtlik ja talle meeldis kui ta nägi nõrkust. Seepärast pidin olema julge. Vähemalt praegu kui üksi olen.
"Aga see ei takista mul sulle otsa peale tegemast."
Nüüd oli minu kord hämmingus olla.
"Kas sa teed seda kohe?" küsisin kahtlevalt. Mu süda hakkas katkendlikult põksuma.
"Väga ahvatlev aga... ei."
"Quinn, mis toimub?" kuulsin järsku ema häält.
Thalia vaatas hetkeks ust ja heitis siis vihase pilgu minule.
"Kõik on korras! Mine magama!" hüüdsin ja vaatasin suu lahti, kuidas Thalia hetkega mu toast haihtunud oli.
Vajusin seinale toetudes värisedes põrnadale ning enne kui nutma hakkasin, otsustasin veenduda, et Thalia tõepoolest läinud on. Avasin hiirvaikselt oma toa ukse ning hiilisin alla. Sinna jõudes jooksin välisukse juurde ja tõmbasin selle lahti.
Nähes kedagi seal seismas, taganesin paar sammu. Ma tahtsin karjuda, kuid olin nii hirmunud, et ei suutnud midagi kuuldavale tuua.
Mulle tundus nagu sooviks mu süda rinnust välja hüpata. Ma ahmisin hirmunult suurte sõõmude kaupa õhku sisse ja vaatasin oma teist ehmatust täiesti uskumatult.
"Ma ei suutnud olla lihtsalt," raputas Rafe aeglaselt pead.
"Thalia oli just siin," sosistasin vastu.
Me rääkisime üksteisest täiesti mööda aga sellest polnud midagi.
"Anna mulle andeks, Quinn..."
"Nii hea, et sa siin oled."
Astusin sammu uksele lähemale ja nägin kuidas Rafe kahtlevalt sisse-välja hingas.
Paari sammuga ületas ta meid lahutava vahemaa, libistas käed minu ümber ja suudles mind. "Minu meelest ka," sosistas ta, huuled minu omade vastas ning suudles mind veel kord. Tundsin, kuidas ta õhkõrnalt oma sõrmedega mu paistes silmaümbrust puudutas. Naeratasin ja tõmbasin ta enda vastu ning unustasin kõik, mis vahepeal juhtunud oli, sest luges vaid see hetk...

Kuulsin ema häält, mis kostus minuni kuidagi veidralt kaugel. Avasin pisut silmi. Mu tuppa paistis sisse päike, mis muutis punased voodilinad veelgi eredamaks. Tundsin, kuidas ema voodile istus ja mind õrnalt õlast raputas.
"Quinn, kullake, ärka. Kell on juba palju..."
"Okei," mõmisesin talle vastuseks, pead tema pole pööramata. Ma ei soovinud teda oma paistes silmaümbrusega shokeerida. Ja ükskõik kui kehva mu läbisaamine Rafe'iga parasjagu ka polnud, ei soovinud ma tõesti anda emale veel ühte põhjust, miks Rafe'i halvasti suhtuda.
"No-oh?" venitas ema ja raputas mind pisut tugevamalt. "Neiu, aja end nüüd püsti," käskis ta naerdes ja hüppas voodilt püsti. "Ma pean välja minema. Külmkapist leiad piisavalt süüa, kui sul kõht tühi peaks olema."
"Kuhu sa lähed siis?" küsisin ja oleksin juba näo tema poole pööranud, kuid õnneks tuli mulle õigel hetkel meelde, miks ma seda teha ei tohtinud.
"Mul on... pisike koosolek." Kas mulle ainult tundus või oligi ema ülevoolavalt rõõmus?
"Laupäeval?"
"No jah," mühatas ta sellise häälega nagu oleks see tavaline. Aga see ei olnud. Ma teadsin, et midagi on viltu. Positiivses mõttes viltu.
Enne, kui ma jõudsin järgmise küsimuse välja mõelda, oli ema toast kadunud. Ajasin ennast püsti ja tuikusin uniselt peegli ette ning otsisin oma kõige parema jumestuskreemi välja.
Paistetus oli pisut alanenud ja minu suureks õnneks oli ka sinika värv pisut tuhmunud, mis selle jumestuskreemiga varjamise tunduvalt lihtsamaks tegi.
Kui puudrikiht näol, jäi mulje nagu polekski minuga midagi juhtunud. Taganesin pisut ja uurisin oma peegelpilti, kui miski mu pilgu püüdis. Keerasin end ümber ja vaatasin toas ringi- iga asi, iga detail oli oma kindlas kohas ja mina neid nii asetanud polnud.
Alles sel hetkel meenus mulle mis mõned tunnid tagasi toimunud oli. Thalia. Ta ju keeras mu toa sassi?
Läksin peegli ette ja värvisin ripsmeid, proovides mõne tunni eest juhtunut meenutada. Mu muidu kndel käsi hakkas pisut värisema, kuid õnneks ei määriud ma mustaga oma silmaümbrust ära.
Tõmbasin kiirelt t-särgi ja retuusid jalga ning tuiskasin alla. Ema keerutas end esiku peegli ees ja jäi mind kergitatud kulmudega vaatama.
"Lõpuks ometi, unimüts," naeratas ta energiliselt.
Noogutasin: "Kas sa oled mu tuba koristanud?"
"Jah, ma käisin enne su riidekapist musti kingi otsimas ja mind hämmastas, milline seapesa su tuba oli."
Läksin kööki ja valasin tassi külma kohvi. Jõin seda pisikeste sõõmude kaupa ning ei saanud endiselt mitte milleski aru. Kas ma lükkasin oma voodi tõesti selle endisesse kohta tagasi? Ja kas Rafe tõesti käis minu juures?
See ei saanud uni olla...
"Quinn, ma hakkan peagi minema."
"Selge siis," vastasin ohates. Valasin joomata kohvi kraanist alla ning tammusin trepist tagasi üles oma tuppa. Sulgesin enda järelt ukse ja toetasin end selle vastu.
Vajusin aeglaselt, silmad kinni, maha ning tundsin, kuidas kogu mu keha värises. Ma olin hirmul. Ma ei teadnud, kas Thalia oli reaalselt siin või oli vaid mu unenäos... Sama lugu oli ka Rafe'iga.
"Ma lähen!" hüüdis ema alt ja mõne skundi pärast hüüdis mind. Ajasin end kobades püsti ja kiirustasin alla, kujutades ette ei tea mida kõike. "Sulle on külaline, nii õigel ajal!"
Jõudsin alla ja nägin esikus Ellyt, kes nahkindad käest võttis ja kõhklevalt oma mantli suuri nööpe näppis.
"Oh tsau," laususin ja vaatasin, kuidas ema oma uhke pisikese käekoti sisu kontrollis ja siis meile lehvitades ning sõnu peale lugedes õue astus.
"Tsau, jah," naeratas Elly ja vaatas mu nägu.
"Jumestuskreem," selgitasin lühidalt.
Ta noogutas. "Kuhu su ema nii üleslöödult kiirustab?"
"Koosolek."
"Laupäeval?" imestas Elly.
"Seda minagi," kehitasin õlgu.
"Tead, kui ma oleksin Sara siis ma ütleksin sulle midagi..."
"No mida?" vaatasin üle õla, kui elutuppa läksime.
"Seda, et... äkki sa saad endale kasuisa varsti?"
"Tead, kui sa oleksid Sara, siis ma soovitaks sul vait jääda aga praegu..." Jäin pinksalt enda ette vaatama, kui diivanile istusin. Elly keris jalad enda alla ja hõõrus oma käsi.
"Ma tahaksin, et mu ema õnnelik oleks aga... ma ei tea. Mõte mingist mehest tema elus tekitab minus vastakaid tundeid..."
Elly naeris. "Olgu-olgu. Me ei pea su emast rääkima. Tegelikult ma mõtlesin sinuga tüdrukute õhtut pidada ja nüüd tuli välja, et me saame seda segamatult teha. Käisin enne siiatulekut filmilaenutusest läbi ja võtsin ühe ägeda komöödia..."
Kirtsutasin nina.
"Ei sobi?"
"Mitte eriti. Ma pole just erilises komöödiatujus."
"Quinn," ohkas Elly kaastundlikult. "Rafe, jah? Asi on temas, eks?"
Hammustasin nii tugevalt huulde, et tundsin vere maiku.
"Jah." Ja veel paljus muus. Kuidas ma oleks soovinud, et saaksin kõigest Ellyle rääkida. Ma teadsin, et teadmatus on talle turvaline, kuid see kõik lihtsalt piinas mind. Põletas mind...
"Kuidas Jake'il on?"
Elly muigas: "Temaga on kõik korras. Eks ta nägu pisut paistes on aga muidu on okei. Ta tahaks sind näha..."
"Miks?" küsisin, tundes, kuidas mu nägu õhetama lõi.
"Miks-miks?" naeris Elly. "Sa tead küll, miks."
"Ärme räägime sellest, palun."
"Olgu," venitas ta ja naeris. "Kas sul midagi head pole?"
"Mida sa hea all silmas pead?"
"Sokolaadi, jäätist... Kui su emal laupäevane koosolek on, usun, et meil on üsna kaua aega siis maiustada ja värki. Pealegi ei tekiks ilma hea kraamita mingit tüdrukute õhtu tunnetki. Ja väljas on veel paar tundi valge."
"Magusavarud on meil tõepoolest otsas," tunnistasin.
Elly hüppas püsti: "Siis lähme!"
"Kuhu?" pärisin õhku ahmides.
"Poodi."
"Ma ei viitsi."
"Viitsid ikka."
"Ei, ma tõesti ei viitsi sõita."
"Mina sõidan," naeris Elly ja tõmbas mu püsti. "Lähme, palun!" mangus ta nagu väike laps. "Sina lähed ostad lihtsalt head-paremat. Lähme sinna suurde kaubamajja. Siis eipea isegi linna sisse sõitma."
Turtsatasin Elly torus huulte peale naerma. "Okei, lähme siis."
"Ma jään sind siia ootama siis," silus Elly rooliratast. Ta parkis auto parkimisplatsist tükk maad eemale, et me ruttu kodu poole tagasi sõita saaks.
Mul läks toidupoes umbes veerand tundi ning kui ma parkimisplatsi autode vahel Elly auto poole tüürisin, märkasin eemal uhkele autole kedagi tontlikult tuttavat toetumas. Pillasin kaupa täis kilekoti asfaltile ja astusin paar sammu tagasi ja vaatasin, kuidas tugev tuuleiil tema musti pikki juukseid sasis. Selles oli mingil määral isegi ilu.
Siis ta pöördus ja vaatas mind. Meie vahele jäi õnneks mitu autot.
Otsisin pilguga Elly autot, mis tundus kuidagi liiga kaugele jäävat.
"Mida sa vaatad?" küsis Thalia ja oli teiselpool autot, mille kõrval ma seisin.
"Ole tugev," mõtlesin ja hingasin sügavalt sisse, enne kui Thalia heledasse näkku vaatasin.
"Quinn," venitas ta mänglevalt.
"Tõmba uttu," venitasin samamoodi nagu tema ennist.
"Võimatu, kullake."
"No siis haihtu."
Thalia naeratas. "Ära mängi oma pisikesi mänge."
"Mida?" pärisin ilmsüütult.
"Ära mängi oma õnnega, pisike." Thalia nägu tõsines.
"Mis õnnest sa räägid?"
Thalia ei vastanud.
Haarasin kilekoti maast ja liikusin vaikselt autode vahel edasi. Tundsin lausa Thalia silmi endal. Vaatasin üle õla- Thalia toetus endiselt autole. Lisasin oma sammudesse kiirust ning kui siis pead keerasin, et vaadata, kus Thalia on, nägin, et ta liikus autode vahel ringi. Tundsin, kuidas hirm mu keha enda võimusesse haaras ja hakkasin Elly auto poole jooksma. Ma pean siit minema saama. Kohe.
Mu keha läbistas elektrilöök, kui Thalia mu randme ümbert kinni võttis ja paigale jääma sundis.
"Lase mind lahti," sisistasin ja hakkasin kogu jõudu kokku võttes rapsima, et minema pääseda.
"Oota nüüd, Quinnike. Küll tänapäevaelu on ikka kiire..."
"Mida ma ootama pean? Mul on oma asju ajada! Mul pole aega ega ka viitsimist sinuga jamada siin!" Tegin uue katse vabaks rabeleda.
"Tahad ma näitan sulle midagi?"
"Ei!" hüüdsin. "Lase mind lahti."
"Vaata," lausus Thalia ja naeratas õelalt.
"Mida?" küsisin.
"Oota, Quinn. Etendus hakkab siis kui osalejad selleks valmis on, mitte siis, kui publik oma silmad avab."
"Lase mind lahti," kordasin jälle.
Ja siis järsku kuulsin tugevat kõrvulukustavat plahvatust. Nägin kuidas Elly auto maast pisut kerkis ja uperpallitades üleni leekides ja suitsedes asfaltile tagasi prantsatas.
"Elly!" karjusin kiledalt, taustaks Thalia vali naer.
"Sa neetud värdjas!" kriiskasin ja Thalia lasi mind lahti. Tahtsin auto juurde joosta, kuid uus plahvatus ja kõrgele lahvatanud leegid hoidsid mind tagasi.
"Miks tema!" röökisin nii et terve parkimisplats kajas. "Milles tema süüdi oli, ah!?"
"Oh anna andeks," teeskles Thalia kaastunnet ning oli sekundi pärast kadunud, jättes mind asfaltile piinlema. Niipea, kui Thalia oli kadunud, kadus ka tuli.
Kadus kõik, mis juhtunud oli.