Habras: Haavatav XVII

"Me võitsime!" kisas Elly mulle ja langes mulle oma rõõmujoovastuses kaela.
See oli hetk, mil ma ärkasin oma unest.
Olin mitte midagi nägemata vaadanud mängu, kuulanud rahva kaasaelamist, kuid ei taibanud tegelikult ka, mis toimub. Aga meie kool võitis 2:1. Teine, see otsustav värav löödi lisaminutitel.
"See on... äge," pressisin läbi hammaste ja vaatasin platsil kobaras koosolevat meeskonda.
Otsisin pilguga Rafe'i, kuid ei leidnud teda...
"Nii, nüüd hakkame minema!" kiirustas Sara meid tagant. Ta tõmbas meid endaga kaasa ning trügisime jälle kõik rahvamassist läbi.
Meil polnud aimugi, millal poisid Crave'i kohale jõuavad, kuid olime kindlad, et me saame sinna sisse. Alyson, kelle kätesse juhtimine usaldati, sõitis rahulikult terve tee koolist linna teise serva, kus järelpidu toimuma pidi.
Kui me lõpuks peopaika jõudsime, olin suutnud oma peotuju taastada ning ma soovisin end kõigist ahelaist vabaks päästa. Mind ei hoia ju enam miski kinni. Kui, siis ainult igatsus...
Kui rahvast majja muudkui rohkem ja rohkem sisse marssis, kaotasin teised silmist. Otsustasin, et kõige parem ja mugavam on meeskonna saabumist oodata baarileti juures istudes.
"Hei!"
Olin mõteisse vajunud ja võpatasin valju tervituse peale.
"Oh, jõudsite ka lõpuks kohale?"
"Nagu näed. Moodne hilinemine..."
Vaatasin, kuidas Jake käega oma niiskeid juukseid katsus.
"Kuidas mäng meeldis?"
Jake istus minu kõrvale vabale pukile.
Noogutasin: "Väga äge oli." Vähemalt see osa, mida ma pisut tähelepanelikumalt jälginud olin.
Jake naeris: "Ma lihtsalt nautisin nende nägusid, kui Rafe lisaminutil võiduvärava lõi."
"M-mida?" pomisesin vaevukuuldavalt. Rafe lõi värava tänu millele me võitsime? Klammerdusin baarileti külge, et mitte pukilt maha prantsatada. See oleks üsnagi tõenäoline olnud.
"Ja esimese lõin ju mina," naeris Jake. "Seega kus mu jook on?"
Pigistasin silmad kinni: "Ahjaa, telli... Ükskõik milline siis... Ma maksan."
"Tore oleks," naeris Jake ja andis baaridaamile märku meie juurde tulla.
Kui pidu liiga lärmakaks muutus, läksime Jake'iga pubi tahahoovi, kuhu muusika häguselt kostus. Tuled põlesid ja valgustasid purskkaevu, mille veesulin olemise hubaseks muutis. Aega-ajalt kostus seest kellegi lõbusat naeru ja kisa.
"Istume siia," ütles Jake ning tõmbas mind enda kõrvale pisikesele puust pingile.
Ohkasin ja hõõrusin aeglaselt oma käsivarsi. Valge sviiter tundus õhtuks hea valik, kuid nüüd, palju hiljem hakkas mul jahe.
"On sul külm?" märkas mu vabisemist Jake ning tiris oma musta dressipluusi lukku allapoole.
"Natuke küll," vastasin ja sirutasin käed välja, et dressipluus vastu võtta, kuid Jake eiras mu käsi. Ta laotas dressipluusi ümber mu õlgade ja tõmbas lukku kinni. Kui ta käsi mu lõua alla jõudis jäi ta mind vaatama, üks suunurk kergelt ülespoole kaardus. Ta nihkus mulle sentimeetrikese lähemale.
"Ee, Jake?"
Ja veel ühe.
Mu süda hakkas puperdama.
Mitte veel, mõtlesin.
Mitte veel ja mitte nii...
See oleks liiga vara...
Ma oleksin ta kohe eemale lükanud, kuid ma kartsin talle haiget teha. Samas pani mind imestama Jake'i julgus selline samm astuda. Oletasin, et need paar drinki, mis ta kurgust alla oli kallanud, kasvatasid tema enesekindlust tohutult.
Ma olen tema õe sõbranna ja pean Jake'i ennast oma sõbraks.
Muid tundeid meie vahel polnud, kuid jah, ma ei saanud eitada, et ma panin juba ammu tähele mingeid märke.
Aga ta ei saa mind nüüd heast peast lihtsalt suudelda.
"Shh," sosistas Jake ja asetas oma nimetisõrme mu huultele.
Neelatasin tugevalt nagu oleksin just suure pahandusega maha saanud ja vahele jäänud.
Ta libistas mõlemad käed mu keskkoha ümber ja liikus mulle aina lähemale ja lähemale. Vahemaa meie nägude vahel polnud suur, kuid praegu tundus asi hoopis vastupidisena. Ma tahtsin, et see pinge kaoks ja lõpuks midagi juhtuks. Siis oleks see tehtud ja meil tuleks seista silmitsi tagajärgedega.
"Ma saan aru, et sul on keerulised ajad aga..."
"Ära aja siis asju veelgi keerulisemaks, Jake."
"Sa meeldid mulle, Quinn," sosistas Jake ja kõik järgnev timus kuidagi liiga kiirelt.
Tundsin tema huulte soojust, sekundiks nende kerget embust ja õrna alkoholi lõhna, enne kui kiired rasked sammud meieni jõudsid ja Jake'i käed järsult mu ümbert kadusid ning ta püsti tõmmati. Tugeva mürtsu saatel maandus Jake vastu pubi krobelist kiviseina ning ma võisin vaid ette kujutada seda valu.
Mu pilk jäi peatuma tumedal, Jake'ist pisut lühemal kujul, kes oma ähvardava kehahoiakuga täitis mind hirmuga, et see olukord ei lahene just eriti kiirelt.
Jake ajas end seinanajalt püsti ja kogus end hetke.
Tume kogu noogutas minu poole: "Sa kuulsid, mida ta ütles."
"Ma arvan, et sinul pole siin millegi pärast enam muret tunda seega keera ringi ja kao."
"Mida sa ütlesid?" küsis Rafe sarkastiliselt, ollesi sekundiga Jake'i ees ning ühe silmapilgu pärast lebas Elly vend maas, hoides oma ninast kinni. Rafe hoidis oma halastamatut pilku maas istuval Jake'il ning kui ta veidi liikus, jooksin nende vahele ja lükkasin Rafe'i temast eemale. Mulle tundus, et kui ma midagi ette ei võta, jätkub kaklus karmimate löökidega ning ainuke, kes siis kannatab, on Jake.
"Lõpeta, Rafe!" hüüdsin ja tõukasin teda.
Ta vaata minust mööda nagu ma polekski tema ees seisnud... Nagu mind poleks olemas.
Jake'i pusa vajus mu õlgadelt allapoole ning ma võtsin selle kohe seljast, et veidi paremini kahe poisi vahel manööverdada. Ma ei või lasta Rafe'il rohkem kahju teha kui ta juba hetkega teinud oli.
"Rafe," surusin läbi hammaste ja asetasin pisut arglikult oma käed poisi rinnale, et teda paigal hoida.
"Sina," osutas ta käega Jake'i suunas ja marssis minust mööda ning seisis end just püstivinnanud Jake'i ees. "Sa hoiad ennast Quinnist eemal, selge?"
"Eemal?" irvitas Jake talle näkku ning katsus oma nina, et kindlaks teha, kas see veritseb ikka veel. "Miks ma peaks end Quinnist eemal hoidma?"
Rafe jõllitas teda külmalt. Siis keeras ta pea hetkeks kõrvale ja virutas Jake'ile uue löögi näkku. Jake aga hakkas vastu, kuid ilmselgelt oli Rafe kakluses osavam. See pool temas mõjus mulle pisut ootamatu ja eemaletõukavana...
Kuid teisest küljest vaadates- ma läksin talle tõepoolest kõvasti korda.
Ma kartsin nende vahele minna, kuid ometi tegin seda, sest ma oleksin maa alla vajunud, kui oleksin pidanud kellegi teise neid lahutama kutsuma. Võib-olla just seepärast jooksin nende juurde ning rabasin Rafe'i paremast käest, millega ta lööke jagas, kinni.
Mul hakkas Jake'ist nii hale.
Ta oli kui narts...
Ta sai praktiliselt ilmaasjata niimoodi tuuseldada...
"Rafe, lõpeta ometi..," anusin teda väriseva häälega. "Lõpeta! Ära tee mulle nii..."
"Neetud värdjas," sisistas Rafe läbi hammaste kui ma taas tema ees seisin ja üle õla Jake'il silma peal hoidsin.
"Vaata, kes räägib," nöökis Jake ülbelt vastu ning ma ohkasin väsinult.
"Lõpetage mõlemad!"
Mulle käis närvidele Rafe'i vajadus Jake läbi kloppida ja Jake'i ülbus. Temast vastulööjat polnud...
"Me pole veel nädal aegagi lahus olnud, aga juba see jobu arvab, et ta võib sulle ligi ajada..."
"Sa tuled keelama mind?" küsis Jake hüüdes. Tema võidutsev irve muutis ta sel hetkel minu jaoks nii ebasümpaatseks.
Hoidsin Rafe'ist kogu jõust kinni, et ta uuesti Jake'i vaeseomaks peksma ei läheks.
"Ja kui tulengi?"
Rafe rabeles mu ees nii, et ta pääses minust mööda. Hoidsin tema käest kinni ja järgnesin talle, lootes, et ehk ta suudab asjale minu vaatevinklist läheneda ja rahuneb, kuid ei. Võimalust vasturünnakuks nähes, tõukas Jake irvitades Rafe'i ning Rafe, sellest veelgi rohkem ärritatuna, raputas oma käe minu omast vabaks ning täpselt sel hetkel tabas tema küünarnukk mu parema silma ümbrust.
Löök oli tugev ning kuna Rafe'il polnud seljas pusa või midagi sarnast, polnud see ka pehme. Kohutav valupiste pani mu pea huugama ning kui ma käega oma silma kattes endiselt neid kaklemas kuulsin, olid pisarad kergelt tulemas...
Nad ei pannud isegi seda tähele, et mina viga sain.
Tammusin istuma sellele samale pingile, kus Jake'iga istunud olime ja alles siis kuulsin kedagi ukse peal "Kutsuge kiirabi, kähku!" hüüdmas.
Vaatasin teisele poole ning nägin, kuidas Rafe kui kivikuju paigal seisis, samal ajal kui Jake teadvusetult ebamugavas, lausa ebaloomulikus asendis maas lebas...