"Kõik on alati enda teha" - 7. osa

Pealkiri on mingi random ja alles praegu välja mõeldud, nii et ärge seda väga tähele pange xD.
Igatahes on mul juba pääris pikka aega peas kogunud üks mõte kirjutada üks jutt. Ühe kindla teemaga. Ja mul tuleb seoses sellega nii tihti uusi mõtteid, et ma lihtsalt lõpuks ometi võtsin kätte ja tühjendasin oma pead pisut enne, kui see tõesõna lõhki lendab.
Et jah.. enjoy siis või midagi. Ja sorry, et sissejuhatus nii pikk tuli. Või kui see ei ole pikk, siis ignoreerige seda lauset. : D

------------------------------------------------------------

Sissejuhatus
20.12.2010

Oli üsna veider leida selline suur ja uhke villa ühe väikese, kiiksuva aia tagant, kuid ometigi oli see seal olemas. Oli kohe aru saada, et tegu oli vana majaga. Peale selle, et ehitise välimust võis võrrelda ainult kusagilt 18. sajandist pärineva villaga, reetis ka pragunev krohv majaseintel selle ajalise väärtuse. Vaatepilti võis isegi pidada hirmuäratavaks, arvestades asjaolu, et taevas oli tumehall ja igahetk võis hakata vihma sadama, müristama ja välku lööma.

Üks tunnustav vilin kostus mu kõrvu ning ma viisin pilgu hääle tekitaja suunas, kergitades pisut üllatunult kulme. "Sulle tõesti meeldib see koht?" küsisin ma imestunult.

Amanda, tüdruk, kelle suust see vilin ka tuli, noogutas. "Mhmh," lisas ta, viies pilgu korra minule ja siis teisele neiule – Mayale.

"Mina arvan, et see koht on creepy," lausus teine tüdruk, vaadates maja ilmega, milles oli näha nii halvakspanu kui ka imetlust samal ajal.

"Nõustun," sõnasin koheselt.

Amanda turtsatas pahaselt. "Äh, ärge olge sellised pidurid. Mis sest, milline maja välja näeb. Tony ju mainiski, et esmamulje võib pisut veider olla. Kuid see, kes siin elab, tema pidavat kohe raudkindlalt head tööd tegema. Tema peal testitud!"

Ma ohkasin kergelt. Me tulime inimese juurde, kes väidab olevat selgeltnägija võimetega. Või tähendab – tema ei olnud see, kes seda otseselt meile ütles. Teda lihtsalt soovitati ja öeldi, et tüüp räägib täielikku õigust. Ei mingeid valesid. Mitte, et ma seda jama uskunud oleksin, kuid Amanda oli juba kord selline, kes millegist vaimustudes kohe peab seda ka oma silmaga nägema või ära proovima. Ja loomulikult ei kavatsenudki ta seda üksi teha, vaid kaks parimat semu kaasa tirida. Raske oli ju talle ei öelda.

"Olgu peale," sõnasin alistudes ja viisin ka pilgu korra Mayale, kelle näost võis välja lugeda, et talle endiselt see mõte ei meeldinud. Tegelikult mind täitsa üllatas see tema puhul. Ta oli koguaeg selline sünge olnud ja nii edasi, nii et ennustamine võinuks ju tema pärusmaa olla. Aga tundus, et mitte. Eks ma sellest müstikast ei tea ka ju midagi.

Me avasime kiiksatuse saatel aiavärava ja kõndisime maja suunas, lumi all krudisemas ja süda ärevalt peksmas. Ma küll ei saanud sajaprotsendiliselt teiste puhul kindel olla, kuid üldiselt olid ka nemad kaks täiesti vaiksed, kui neil mingisugune ärevus või närv sees oli.

Me jõudsime maja ette ja ma tõstsin käe, et ukse küljes rippuva sangaga vastu ust koputada.

Kuid ma ei jõudnud seda teha.

Uks avanes ja meile vaatas vastu üks mees, kelle vanus võis olla kolmekümnest kuni viiekümneni. Päris ekstreemne vahe küll, kuid tema vanust oli tõepoolest raske määrata. Tema näojooned olid sirged ja tundusid nii nooruslikud, kuid samal ajal reetsid tema tumedad silmad, et väga noor ta ju olla ei saanud. Tal olid pisut pikemad, kui tänapäeval moes on, juuksed, mis korralikult tugevasse patsi taha seotud olid. Ja talle tekkisid silmade juurde naerukurrud, kui ta näole naeratus ilmus.

"Ma ootasingi teid," lausus ta lahkel toonil, mille peale me kolmekesi üksteisega pilke vahetasime. Me ei olnud teada andnud, et me kohale tuleme. Tony oli meile lihtsalt öelnud, et sinna tuleb kohale tulla, sest mitte kusagilt ei leia ei tema telefoninumbrit ega meiliaadressi.

Ta astus tee pealt eest ja osutas käe siseruumide suunas, nagu näitaks meile teed. "Tulge aga edasi."

Pisut kõhelnud, tegin ma siiski esimese sammu, astudes üle ukseläve ja sealt edasi, Amanda ja Maya mulle järgnemas. Oli kohe näha, et seestpoolt ei oldud samuti mitte kui midagi tehtud, et see uuemaegsem välja näeks.

"Oma mantlid ja joped võite siia samasse nagisse riputada. Õues oli kindlasti väga külm, kuid ärge muretsega. Siin seda ei ole. Ma kütan regulaarselt," rääkis mees.

Mind pani imestama mõte, et ta kasutas sõna "mina". Kas tõesti tegutses ta siin majas üksi? Ilma ühegi teenrita? See oli muljetavaldav, eriti arvestades seda, et too maja nii suur oli.

"Ma jätaksin enda oma selga. Ma ei ole veel esimesest külmast lahti saanud," lausus Amanda samal ajal, kui meie Mayaga enda üleriided nagisse riputasime.

Selgeltnägija viis pilgu hetkeks üle tema, kuid kehitas siis õlgu. "Kuidas soovid," sõnas ta ainult, kaotamata oma lahket hääletooni, ja hakkas seejärel edasi liikuma, "tulge minu järel."

Kolmekesi kobisime talle järele, samal ajal ümbrust uurides. Nagu arvata oligi, oli selle maja põhivärvid punane ja pruun. Veinipunane vaip ja kastanipruunid seinad. Milline klišee.

Jõudsime järgmisesse ruumi, mis ilmselt oli elutuba, arvestades selle suurust, diivanit keset tuba ja kaminat, milles põles tuli. Telekat ei olnudki. Kui veider. Äkki oli see tal kusagil mujal? Sest kes ikka saaks ilma televiisorita elada. See oleks nagu kogu maailmast enda väljalõikamine.

"Palun, istuge," näitas mees diivani poole ning istus ise selle vastas olevale tugitoolile. Pisut kõrval oli veel teine samasugune ning meie keskel asetses madal laud.

Ta tõstis jala üle põlve ja viis kordamööda pilgu kõigile meile kolmele. Ma nihelesin pisut diivanil, mille peale tema pilk minule pikemalt jäi. "Ebamugav?" küsis ta.

Ma raputasin pead.

"Olgu peale," sõnas ta, "alustame siis. Kõigepealt tahaks ma teile ennast tutvustada. Minu nimi on Edwin Broom ja nagu te ilmselt kuulnud olete ja millepärast te ka siin olete, olen ma selgeltnägija. Ehk ma ennustan tulevikku." Ta vaatas jälle kõiki meid kolme, nagu ootaks mingeid küsimusi, mida ei tulnud. "Rääkige mulle, miks te enda tulevikust teada tahate? Kas ei oleks mitte põnevam kõike üllatuseks jätta?"

Hetkeks olime me kõik vait ja ma visiin oma pilgu Amandale, lootes, et tema ütleks midagi. Ta ju oli see, kes meid siia vedas. Kui aga vaikus aina pikemaks venis, otsustasin ma ise suu lahti teha. "Vahest oleks ju tore ka midagi teada saada. Lihtsast uudishimust," laususin.

Edwin noogutas aegamisi. "Uudishimu," kordas ta, vahetades oma jalgade asendit nii, et need nüüd mõlemad täistaldatega maas olid ja ta oma käed põlvedele asetas, nõjatudes niiviisi meile lähemale."Kas te olete kuulnud lauset "Uudishimu tappis kassi"?" Me kõik noogutasime sõnatult. Mida ta sellega öelda tahtis? Mees viis pilgu Amandale ja küsis: "Sina – mis su nimi on?"

"A-Amanda," kogeles ta. Uskumatu, ma ei olnud teda varem nii ebakindlana näinud. Kas ta tõesti kartis seda meest?

"Amanda," kordas hr. Broom, "anna oma käsi." Pisike kõhklusega ta tegigi seda. Mees vaatas seda mõne hetke, tõstis üles alla, nagu katsuks selle raskust ja lasi seejärel sellest lahti. "Ma näen, et sind ootab palju edu ees. Lähitulevikus. Las ma küsin sinult midagi – kas sa kanditeerid kusagile õpilasesindusse või midagi hetkel?"

Amanda näole ilmus naeratus ning ta viis korra pilgu mulle ning Mayale ja seejärel tagasi Edwinile. "Mhmh," noogutas ta.

Härra muigas. "Jaah, seda ma arvasin. Peale selle mulle tundub, et sul hakkab ka mõnes muus asjas pisut vedama," lisas ta, pilgutades neiule silma. Ta punastas. Me vahetasime mayaga pilke. Teadagi, mida Broom silmas pidas – Amanda oli hetkel vägagi aktiivne suhtlemises ühe kutiga, kes talle väga meeldis.

Edwin viis pilgu seejärel Mayale. Mind häiris mõte, et ta minu viimaseks kavatses jätta. "Anna nüüd sina mulle oma käsi," lausus ta tüdrukule. Viivitamata ta tegigi seda. Järgnes samasugune protsess, mis Amanda käe puhulgi. "Sul läheb elu päris mässuliseks, mis?" küsis mees, vaadates Mayat tähendusrikka pilguga. Neidis ei pilgutanud silmagi. "Sa võiksid sellega pisut tagasi hoida. Ma saan aru, et käes on teismeiga ja on vaja kõik järele proovida, kuid mõtle ka pisut tagajärgedele." Maya kergitas ühte kulmu ning korra võis isegi tema näol muiet näha. See pakkus talle nalja.

Lõpuks pöördus Broom ka minu poole. "Ja nüüd sina," lausus ta, vaadates mulle pikalt otsa. Ma tõstsin käe, et ta selle võtta saaks, kuid ta ei võtnud seda vastu. Aegamisi langetasin ma selle tagasi endale sülle, näol segadus. "Mul ei ole vaja su kätt vaadata, et sinu tulevikku ennustada," lausus ta ning tema häälest võis kuulda.. kahjutunnet? "Sinu päevad on loetud."

Mu silmad suurenesid kaks korda ning ma olin lihtsalt öeldes sõnatu. "Mis mõttes ta päevad on loetud?" segas Amanda, kes oli vahepeal julgemaks saanud, vahele. Ta vaatas ärevalt mulle otsa.

"Rahu, rahu," sõnas Edwin, "asi ei ole nii hull. Sul on veel.. No ütleme, et umbes viis kuud."

Ma ahmisin õhku. "Viis kuud?" hüüatas Maya, keda ka see asi häirima oli hakanud. "Asi ei ole nii hull? Te valetate. Raudselt valetate." Ta tõusis püsti. "Tänan, et te meile aega leidsite, kuid me hakkaksime nüüd minema." Ta viis pilgu meile kahele. "Tulge," sõnas ta. Me tõusime sõnakuulelikult püsti. "Väljapääsu leiame ise," lisas Maya mürgiselt, kui oli pilgu mehele viinud, kes samuti püsti oli tõusnud.

Me hakkasime minema, kui ma kuulsin veel oma seljatagant häält: "Mul on kahju, Carly, kuid saatus on kord selline."

Ma jäin seisma.

Ma ei olnud öelnud talle oma nime.

Mm, mina vist pole õige inimene seda otsustama, kuid pealkiri võiks küll midagi lühemat ja konkreetsemat olla.

Igatahes... GOSH, see oli nii põnev ja hea. Ja see lõpp... Aah, tõesti
See ennustamine on minu jaoks üleüldse põnev teema. Ja mulle meeldib, et sa sellega seotult midagi kirjutasid/ kirjutad.

Mulle on ka ennustatud. Kui seda nii öelda saab... See naine ütles mulle, et "Ilus tüdruk, sa oled ühe poisi pea totaalselt segi ajanud." Ja soovis mulle veel tulevikku ka ennustada, kuid ma hakkasin kartma.

Muidu paaris kohas hakkasid pisikesed vead ka silma (nt. kanditeerid). Ja osa pikkus on täiesti paras. Nii pikk on just normaalne.

Seega UUUUUUT!!!

Jah, see pealkiri ootab veel muutumist. Panin kiirelt midagi sinna, et see lihtsalt tühjana ei seisaks.

See ennustamine.. jap, mulle ei ole küll kunagi ennustatud, kuid lahe tundub see mullegi.

Aga muidu aitäh ^^

Ohsa. See tundub tõesti väga väga põnev, seega ootaksin minagi meeleldi uut. (;
Ning tõepoolest, see pikkus oli väga hea! (Y)

Aitäh, P2nta :).
Nüüd tuli pisut lühem (üks A4 lühem), aga samas mulle ei meeldi ka korraga nii palju ette teile anda..

--------------------------------------

Esimene osa.
20.05.2011

Ma ärkasin ülesse kõhuvalu pärast ja ainult sellepärast, et avastada enda sissemagamist. Kiirelt olin ma püsti ja vaatasin enda äratuskella – selle patarei oli tühjaks saanud. Tore. Koheselt läksin ma oma kapi juurde, et riideid välja tirida, kuid jäin seejärel seisma, kuna tundsin mingit haisu, mida võis võrrelda.. tulega. Ma tormasin ukse juurde ja avasin selle ning kohe peale seda jõudis mulle näkku suitsupahvak, mille peale ma köhima hakkasin. Mu süda hakkas halvast eelaimdusest puperdama ning ma liikusin edasi, tundes aina rohkem, kuidas mul palav hakkab. Lõpuks jõudsin ma enda köögi ukseni, avasin selle ja..

Mu köök oli leekides.

Sinu päevad on loetud.

Ma ärkasin võpatusega ülesse, jäädes umbes minutiks enda voodisse lebama. Kohe peale seda helises mu äratuskell ja ma tulin oma väikesest mullist välja, pannes tirina kinni. Ma tõusin istukile ning hõõrusin silmi. Vähemalt ei maganud ma sisse, mõtlesin endamisi ja tõusin püsti, et vannituppa komberdada. Sinna jõudnud, astusin ma dušikabiini, panin kraanist sooja vee jooksma ja astusin selle alla.

Täpselt viis kuud oli möödunud sellest ajast, kui ma käisin ühe selgeltnägija, Edwin Broomi, juures ning ta mulle midagi ennustas. Nimelt – minu surma. Üldjuhul oleksin ma ainult selle üle naernud ja pärast sealt lahkumist ma seda isegi tegin, kuid nüüdseks olid asjalood pisut muutunud.

Amanda oli saanud kooli õpilasesinduse presidendiks ja ta oli hetkel suhtes. Poisiga, kes oli talle juba jumal teab, kui kaua aega meeldinud. Peale selle oli ta ka äkitselt kooli üks populaarsemaid tüdrukuid ja tänu sellele nägin ma teda aina vähem. Kuid vähemalt oli mul ju veel Maya.. Või samas..

Ma ei olnud Mayat juba kolm päeva näinud. Koolis ta ei käinud, telefonile ei vastanud ja tema ema sõnul polnud ta vahepeal koju ka jõudnud. Ta leidis mingisuguse seltskonna, kellega ta aina tihedamalt ringi käima hakkas ning tänu sellele ka pisut ükskõiksemaks ja lohakamaks enda elu suhtes muutus. Ta oli hakanud suitsetama. Ja jooma. Ja ma ei imestaks, kui ta isegi narkootikume tarvitanud oleks, kuid seda ta mulle tunnistada ei tahtnud.

Ja mina? Mina olin alates sellest hetkest peale, kui Amanda õpilasesinduse presidendiks sai, täielikus hirmus elanud.

Ja nüüd oli möödas viis kuud. Täpselt aeg, mida selgeltnägija mulle ennustas.

Ma keerasin kraani kinni ja astusin dušikabiinist välja, mässides ennast rätiku sisse. Ma võtsin kätte fööni ja asusin enda juukseid kuivatama, vaadates samal ajal ennast peeglist.

Ma olin juba lootuse kaotanud. Ma teadsin, et kord tuleb see päev kätte ja minuga tõesti juhtub midagi. Mida? Seda ma ei teadnud. Amanda ja Maya ikka kinnitasid, et nendega juhtunu oli puhas juhus ja et minuga ei juhtu mitte kui midagi. Kuid ma võisin vabalt nende silmist välja lugeda, et ka nema ise ei uskunud seda väga. Rohkem nagu.. lootsid. Vist.

Mu juuksed said enam-vähem kuivaks ning ma läksin, rätik ümber, tagasi enda tuppa, kust ma endale puhta pesu ja peamised riided välja otsisin. Need selga ajanud, kammisin ma juuksed ära ning läksin juba enda ripsmetušši kallalegi, kuid peatusin siis. Ma olen täna nii kui nii kutu, milleks vaeva näha?

Ma panin meigivahendi tagasi selle õigele kohale ning läksin kööki, et midagi hommikuks süüa.

Mu vanemaid ei olnud kodus. Nad läksid juba väga varakult ära ning õed-vennad mul puudusid. Niisiis ei rääkinud ma kodus mitte kellelegi sellest, mis juhtunud oli. Ema ja isa olid küll märganud minu pidevalt masenduses olevat tuju, kuid arvasid ilmselt, et see tuleb teismeeast. Ja koolist. Nagu ikka.

Ma turtsatasin endamisi, samal ajal külmkapist kohukese võttes ja selle ära süües. Seejärel läksin ma vaatama, kas mulle kohvi oli jäetud ning kui seda tõesti oli, valasin endale selle tassi, pannes kaks lusikat suhkrut juurde ja segades ära. Ma tõstsin selle suu juurde ja jõin kuumast joogist lonksu.

Kui mul kord kohv joodud oli, panin ma enda T-särgile jaki peale, tennised jalga, viskasin koti üle õla ning lahkusin korterist, keerates ukse enda järel lukku. Kuna ma üheteistkümnendal korrusel elasin, kasutasin ma lifti, et alla korrusele saada ja kui ma kord seal olin, lahkusin ma majast, olles koheselt tänaval.

Mu kool ei olnud kaugel, ma sain vabalt sinna jala minnes kohale jõuda. Vahepeal ma küll kasutasin ka jalgratast, et kiiremini kohale jõuda, kuid jalutuskäigud olid ka täitsa mõnusad. Kuna tegemist oli maikuuga, oli väljas ilmselgelt soe.

Ma võtsin suuna enda kooli poole ning täpselt samal hetkel kihutas minust jalgrattur mööda.

Ma hüppasin võpatusega eemale, süda tugevalt peksmas. Äkitselt ei tahtnud ma enam edasi minna. Ma tõepoolest kartsin liikuda. Kuid ma teadsin, et ma siiski pean kooli lõpuks minema. Sügavalt sisse hinganud, otsustasin ma oma teed jätkata, vaadates enne hoolikalt, ega ühtegi jalgratas või mida iganes ei tuleks. Kinnituse saanud, liikusin ma edasi.

Ma ei olnud jõudnud just kuigi kaugele, kui ma pidin teed ületama. Seistes koos veel hulga inimestega valgusfoori taga, jälgisin ma närviliselt ümbrust, kartes edasi minna. Ma ju oleksin võinud end massi sisse mässida ja niiviisi justkui kaitse taga olla, kuid see plaan nurjus, kui ma avastasin, et roheline tuli juba paistis ja kõik teised, peale minu, edasi liikusid.

Ma liikusin kiirelt edasi ja samal ajal nägin ma silmanurgast autot tulemas, mis mind lihtsalt paigale naelutas.

Ma tahtsin edasi minna, kuid jalad ei kuulanud justkui sõna. Selleasemel seisin ma keset teed, valgusfoori roheline tuli juba tasapisi vilkuma hakates ja autod valjult tuututamas. Ma pigistasin silmad kinni, olles kindel, et nüüd tuleb lõpp.

Aga ei.

Keegi haaras mind äkitselt sülle, mille peale ma ainult ehmatusest kiljatada suutsin ning järgmisel hetkel olin ma teiselpool maanteed.

Ooo, põnev. :)
Tahaks teada, mis siis juhtus või kes see oli.
So yeah, uut.

...

"Kas sa oled hull peast? Sa oleksid peaaegu, et surma saanud niiviisi!" tõreles keegi minuga. Hääleke mu peas? Vaevalt. Ma ikka oletasin, et kui mul ka selline asi eksisteeriks, siis oleks sel vähemalt naishäälgi. Kuid selle ütleja oli keegi meessoost.

Ma tõstsin pilgu ning tuvastasin temas ära ühe kuti, kes minust äkki paar aastat vanem oli. Ilmselt oli tegu minu koolikaaslasega. Ehk käis ta kaheteistkümnendas? Ta nägu väljendas vägagi suurt pahameelt, mis tekitas mulle tahtmise nähvata, et mis see tema asi on, et ma keset teed seisma jäin. Äkki olingi suitsiidne. Ja hull.

Kuid ma ei olnud kumbagi neist, nii et ma ainult punastasin ja lõin pilgu maha. "Vabandust, jalad ei tahtnud enam edasi liikuda," pomisesin ma.

Kutt – kui palju ma ka ei oleks üritanud meelde tuletada, siis nägu ja nimi ei läinud hetkel mitte kuidagi kokku – ohkas ning vaatas siis korra mind. Ma ei saanud selles küll sajaprotsendiliselt kindel olla, sest mu silmad olid endiselt maapinnale kinnitunud, kuid üldiselt ju saab aru, kui kellegi pilk sinul on. "Kas sa kõndida saad?" küsis ta.

Ma noogutasin ja noormees libistas mind enda sülest maha. Kuid ma ülehindasin enda võimeid. Ilmselt olid mu reeturlikud jalad endiselt šokis ja kohe, kui need maad puudutasid, kadusid alt, nii et ma äärepealt maha potsatanud oleksin.

Kuid too sama poiss püüdis mind enne kinni ja lausus pahaselt: "Ei suuda ju!" Ta võttis mu uuesti sülle ning hakkas edasi liikuma. "Ma parem viin su ise kooli. Kes teab, millega sa hakkama saad," lisas ta veel samal ajal.

Ma vaikisin. Ja mõttes olin rahul, et ma ise liikuma ei pidanud. Vähemalt tundus tolle abiturendi süles olles kuidagi märksa kindlam, kui ise liikudes. Ei jäänud jalgratturitele ega autojuhtuidele ette vähemalt.. Ja üldse oli ta õnneks korralikult lihastes, nii et tundus, et lähiajal ma maha sealt ei lenda.

"Mis su nimi on?" küsisin ma, kui mulle see väike pisiasi taaskord meelde tuli. Oleks nõme olla kantud ühe kuti süles, teadmata isegi tema nime. Peale selle päästis ta ju siiski mu elu.

"Ian," vastas ta lühidalt, kui edasi kõndis. Kus nüüd tuli alles kidakeelsus isiklikult välja.

Ma noogutasin selle peale aegamisi. Huvitav, et see nimi üldsegi seoses selle sama näoga tuttav ette ei tulnud. Ma ikka arvasin, et mulle tekib too "Ahjaa" moment, aga ei.. "Mina olen Carly," tutvustasin ennastki, mille peale Ian mulle sellise ma-tean-ilme tegi. Nojah siis. Tema mind teadis, mina teda mitte. Kui kummaline.. Tavaliselt oli ikka vastupidi.

"Seda et," alustasin kohmakalt, "aitäh, et mu elu päästsid ja nii. Ma olen sulle vist nüüd võlgu." Mitte, et mul oleks aega seda võlga ka tasuda, mõtlesin süngelt. Ma olin isegi suutnud korra selle mõtte peast ära ajada, et täna mu surmapäev peaks olema. Aga see oli tõepoolest ainult korraks.

"Pole tänu väärt," vastas ta ükskõikselt ning peatus siis. Ma vaatasin uudishimulikult ringi, et teada saada, miks ta seda tegi, kuid märkasin seejärel koolimaja veidi eemal. Kui kurb, ma pean nüüd ise edasi kõndima. Ta asetas mu ettevaatlikult maha ja viis seejärel pilgu minule, laskmata veel enne lahti. "Kas sa nüüd saad edasi kõndida?" küsis ta.

Ma viisin oma keha raskuse jalgadele ning oh üllatust – ma ei kukkunudki enam kohe maha. "Mhmh," noogutasin ning naeratasin siis korra. "Tänks, et mind siia tassisid. Ma võisin ilmselt üsna raske olla."

Ian muigas. "Ära muretse, polnud sa nii raske midagi," lausus ta ning lasi lõpuks ka minust lahti, vaatas mind hetkeks ning kõndis seejärel minust mööda, kooli suunas.

Ma pöörasin end kiirelt ümber ja midagi mõtlemata lihtsalt hüüdsin: "Oota!" Nagu arvata oli, jäi ta seisma ja viis oma küsiva pilgu minule. Ma hammustasin huulde ning mõtlesin kiirelt, mida öelda. Mul ei olnud õrna aimugi, miks ma ta peatuma panin. "Ee.. Aitäh veel kord sulle!" suutsin ma lõpuks ainsa asjana välja mõelda.

Ta ohkas tüdinult. "Ma juba ütlesin – pole tänu väärt," sõnas ta ning pöördus uuesti, et edasi minna.

Enam ma teda ei takistanud. Jäin ainult oma kohale ning hingasin puhinal välja. Küll on alles tore hommik olnud! Kõigepealt oleksin ma äärepealt jalgratta alla jäänud, seejärel auto ning lõpuks tassiti mu lihtsalt süles kooli. Ma ei tahtnud teadagi, mida see päev veel tuua võib.

Ma võtsin suuna kooli poole, kuid enne, kui ma sammugi teha jõudsin, sõitis minust jalgrattur vägagi lähedalt mööda.

Ma jäin järjekordselt tardunult seisma.

Ning peale seda jooksin ma Ianile järele.

Sorry, et veits aega läks uue osaga.. Suuht busybusybusy. Ja te võiksite tegelikult tihedamalt oma arvamust öelda.. Ja kritiseerida ka. Ma talun tegelikult väga hästi kriitikat. Ausalt ka!

----------------------------------------------


Teine osa.

Ta vist kuulis juba eemalt kellegi samme ning tänu sellele pöördus ta seljataha vaatama, kortsutades korra kulme, kui mind nägi, ning aeglustas oma sammu. Ta oleks võinud muidugi ka arvata, et ma kavatsen temast lihtsalt mööda joosta, kuid minu pilk, mis oli Ianile suunatud, reetis vist mu.

Ma muutsin oma jooksu kõnniks, kui poisini jõudsin, samal ajal vaikselt hingeldades. "Ära jäta mind palun üksi," pomisesin ma.

Iani silmad suurenesid üllatusest. "Misasja?" küsis ta, vaadates seejärel enda ümber, nagu kontrolliks, ega kedagi läheduses ei ole. "Kuule, ma ei teagi sind väga ja ära nüüd solvu, kuid sa paistad pisut nagu.. noh.. peast põrunud olevat ja nii edasi, et.." Ta naeratas vabandavalt.

Ma pööritasin silmi. "Ja jah, mida iganes," laususin ja võtsin ta käest kinni, tirides pisut eemale, kus ei olnud nii palju inimesi. "Mul on su abi vaja," sõnasin seejärel.

Ma ei tea, kas see oli mu pilk, mis ilmselt üpriski meeleheitel näis olevat või hoopis sõnad, mille toonist võis tõelist abi vajamist välja lugeda, kuid Ian muutus kuidagi leebemaks. Ta vaatas hetkeks mind ning noogutas seejärel korra. "Räägi," sõnas ta.

Korra jäin ma aga vait. Äkitselt ei tahtnud ma enam rääkida. Minust oleks ilmselgelt ühe hullumeelse mulje jäänud, kuid kui ma juba alustasin.. "Olgu, ära siis väga ära ehmata, kuid.." Ma hammustasin korra huulde. Ian vaatas mind endiselt ootavalt. "Ma arvan, et ma suren täna."

Hetkeks oli meie vahel täielik vaikus. Ainult pisut eemalt kostuv inimeste rääkimine jõudis mu kõrvu nagu üks mesimummi sumin. Pikalt vaatasime me üksteist ning ma hakkasin isegi pisut närveldama, oodates, mida ta ütleb, kuid siis, täiesti sõnatult, kõndis ta minust mööda.

Mul vajus suu lahti ning ma seisin korra paigal. Miks ta nii tegi? Ma ei saanud mitte millegist aru, kuid kaua ma selle üle ei juurelnud, vaid pöörasin otsa ringi ning taaskord pidin talle järele jooksma. "Kuule, kuhu sa lähed nüüd!" hüüdsin ma, kui tema ette jõudsin ja niiviisi ta teed takistasin.

Ian vaatas mulle täiesti tõsiselt otsa ja mulle tundus, et ta oli isegi pisut pahane. "Misasja sul viga on? Kas ma olen sulle kunagi teinud midagi või mis? Öelnud halvasti? Ignoreerinud? Kurat küll, ma ei ole isegi kunagi rääkinud sinuga," nähvas ta ning kõndis jälle edasi.

Ma olin üpriski pahviks löödud, kuid sellegipoolest ei jätnud ma jonni, vaid sörkisin talle järele. "Oota nüüd," laususin ma ning asetasin oma käed ta õlgadele, et takistada tal edasi liikumist. "Misasja sa ajad? Ma rääkisin sulle just oma mingi.. ma ei tea, elu saladuse ja sa reageerid lihtsalt niimoodi?" Ma ohkasin korra. Kutid.. saa siis nendest aru.

"Mida mina ajan?" küsis ta vastu. "Mida sina ajad? Enne tänast ei teadnud sa mu nimegi. Ma ültse ei imestaks, kui sa ei oleks mind varem näinudki. Mille pagana pärast peaksid sa mulle lihtsalt lambist ütlema, et sa sured täna? Sa teed raudselt mingi nõmedat nalja ja loodad, et ma sellega kaasa läheksin, kuid tead mis – ei kavatsegi."

Ta tahtis edasi kõndida, seda oli ta silmadest näha, kuid ta ei tahtnud ka minu käsi enda küljest vabaks rapsida. Ilmselt kartis mulle haiget teha või midagi. Kui tüüpiline.. Ja samas hetkeolukorras vägagi positiivne. "Ma ei valeta, ausõna," laususin ma ning neelatasin seejärel, sest ma tundsin klompi oma kurgus. Oh pagan, see veel puuduks, et ma hetkel nutma hakkaksin. Ian vist märkas seda, sest ta muutus äkitselt eriti ettevaatlikuks. "Ma lihtsalt..," pomisesin ning ohkasin seejärel, võttes oma käed tema õlgadelt. Miks ma üldse üritasin? Tal ei olnud raudselt plaaniski mind kuulama hakata. Igal võimalikul hetkel ta lihtsalt jookseks minema. Peale selle oli tal õigus – ma ei teadnud varem ta nimegi ning ma ei olnud sugugi kindel, et ma teda ka näinud oleksin olnud.

"Anna andeks, ma ei tahtnud sind segada. Sul on raudselt muudki teha, et.. Anna.. jah. Sorry." Ma pöörasin end kooli poole ning, pea norus, kõndisin edasi.

See oleks praegu täpselt selline stseen olnud, kus koheselt kuuleksin ma enda selja tagant hüüet "Carly!" ja ma pööraksin ümber ning ei näeks enda ees kedagi muud, kui Ianit, kes oli mulle järgi jooksnud ja siiski mind kuulata tahtnud. Kuid ei, teda ei tulnud. Mingi hetk ma isegi pöördusin enda selja taha vaatama, kas see on tõesti nii, et võib-olla ma kõnnin liiga kiiresti ja tema ei jõua mulle lihtsalt järgi. Kuid ei – teda ei olnud isegi näha. Ma ohkasin endamisi ning kõndisin kooli, samal aja lootes, et ma jälle kusagile ette ei jää.

Endiselt loeksin meeleldi edasi, sest tundub ikka veel põnev ja värki.
Paaris kohas olid mõned kirjavead, aga need on mõistetavad.. Ning ühes kohas hakkas see "misasja" silma, et see nagu kordus päris mitu korda, et võib-olla seda seal asendada või midagi.
Aga üldiselt meedib. :)

Opa. Veart jutt. Aga mina tema asemel ei julgeks k8ll voodist hommikul p8sti t6usta. V6i nh v2hemalt ma ei veedaks viimast p2eva koolis.

Eks iga ühel ole prioriteedid erinevalt paigas. :D

Nooh, uut palun

Mulle väga meeldis, kuigi Ian on võib-olla pisut liiga tõrges ja torisev, aga ju siis on see ainult alguses, loodan, et ta muutub sõbralikumaks

Väga hea oli muidu

Sõnadest jääb ausalt puudu... Kõige lihtsam on öelda, et UUT! :)

Aitäh teile heade kommentaaride eest. ^^

******

See mul ka õnnestus. Ma küll koperdasin trepi peal, aga jäin siiski püsti ning jõudsin tervelt koolimajja. Ma läksin enda kapi suunas ning sinna jõudes nägin ma kedagi enda kapi juures mind ootamas. See oli Amanda.

"Hei, mis toimub?" küsisin sõbralikult, kui lähemale jõudsin.

Sõbranna näoilme jäi aga tõsiseks."Me peame rääkima," lausus ta süngelt ning võttis mu käest ja tiris tüdrukute WC suunas. Ma olin küll üllatunud, kuid ei puigelnud vastu ja läksin sõnakuulelikult talle kaasa.

Tualetis olid kaks tüdrukut, mõlemad peegli ees ning ennast meikimas ning korra ma lausa mõtlesin, et me pöördume kohe ringi ja läheme kusagile mujale, kuid Amanda jäi kindlalt oma kohale ja viis pilgu neidudele. "Kasige välja!" käskis ta neid, mille peale tüdrukud võpatasid, imestunult mu sõbrannale otsa vaatasid ja seejärel kadusid. Ma kergitasin kulme, kuid endiselt ei öelnud midagi.

Amanda saatis neid pilguga ning pöördus siis minu poole, endiselt ees kooli presidendile omase karmi näoga. Seejärel ta aga ohkas, muutudes täielikult ümber – üheks mures olevaks neiuks. "Ma kardan Maya pärast," lausus ta lõpuks, oodates minult kommentaari selle kohta.

Ma naeratasin talle korra. "Ei ole asi nii hull midagi. Ta on ju varemgi niiviisi mitmeks päevaks ära kadunud. Ilmselt jõlgub koos oma gängiga mööda tänavaid, nagu alati. Küll ta varsti jälle välja ilmub," laususin rahustavalt. Ma ei tahtnud lisada, et minagi olin mures.. Kas mitte viis kuud tagasi ei oldud talle halbu tagajärgi ennustatud? Eriti veel arvestades seda, mida kõike vahepeal juhtunud on..

"Aga seekord on teisiti," lausus Amanda ja vaatas seejärel tõsiselt mulle otsa. Mu ilme oli küsiv. Ta köhatas pisut ja viis seejärel pilgu mujale, hakates närviliselt ringi käima. "No, vaata.. Sa ju tead, et tegelikult ei usu ma väga seda ennustamise värki ja nii edasi, eriti veel pärast seda viimast korda.." Ta viis mulle paljutähendusliku pilgu. Ma noogutasin aegamisi. Tema mõtted vist olid samu teid läinud, mis minu omadki. "Aga ma ei saa siiski peast mõtet, et nii palju asju on täppi läinud." Ta ohkas uuesti ja jäi seisma. "Andrew ütles mulle, et ta oli kuulnud Mike'lt, tema omakorda teada saanud Christielt, kes kuulis Laurenilt, kes sai sellest teada Josephilt," - ta viis hetkeks pilgu mulle ning nähes seal kannatamut nägu, jätkas ta edasi kiiremalt – "ja noh, nii edasi ja edasi.. Lõpuks, et Trudy olevat näinud, kuidas Maya eile õhtul midagi korda saatmas oli. Ta – tähendab, Maya – olevat ühe silla peal olnud, hästi ääre lähedal, silmis selline kummaline pilk ning kui Trudy talt küsis, et kas kõik on korras, oli tema ainult korra naeratanud ja vastanud: "Jah, muidugi." Peale seda läks Trudy edasi, kuid ta ütles, et..," Amanda neelatas korra ja jätkas sosinal, "et ta nägi kedagi silla juurest alla lendamas. Kedagi.. punasejuukselist."

Ma ei osanudki algul midagi vastata. Mayal olid punased juuksed. Vähemalt seda värvi oli ta viimati need värvinud, lisades, et ta tunneb ennast nagu leek niiviisi. Ma küll pidasin seda tol ajal pisut veidraks, kuid lasin tal teha, mida ta tahab. Pealegi, talle sobisid seda värvi juuksed..

"See ei pruukinud tema olla," lipsas lõpuks mu huulilt. Kas ma ka ise uskusin seda? Vaevalt, kuid vähemalt, kui ma seda valju häälega välja ütlesin, hakkas mul endal kuidagi parem. Nagu oleksin alateadlikult seda endale kinnitanud.

Kuid Amanda nagu ei oleks kuulnudki mind. "See on kohutav. Mis siis, kui tegu oligi Mayaga? Meie sõbrannaga? Mis siis, kui ta.. ta.." Ning peale seda hakkas ta nuuksuma. Ma muutusin algul päris kohmetuks, kuid kiirelt taastasin end ning läksin teda lohutama.

"Ole nüüd," sõnasin, minnes tagasi sinna lohutava sõbranna rolli, kes otsib kõigest positiivset välja, "ma ei usu, et ta midagi sellist teeks. See on ju Maya. See, kes alati rääkis, et enesetapp on puhas lollus."

Korra tundus see sõbrannat isegi lohutavat, kuid peale seda tundus talle mingisugune uus idee pähe tulevat. "Aga.. mis siis, kui.. kui keegi ta alla lükkas?" küsis ta katkendlikult, viies õudu täis silmad minule.

Ma neelatasin. Sellise asja peale ei olnud ma tulnudki. See võis ju ka tõsi olla..

Ei!

Maya oli elus. Ta oli kindlasti elus! Miski ütles mulle, et ta oli veel täiesti alles ning lihtsalt.. uitas mööda tänavaid? Niisiis ma raputasin pead. "Ma ei usu," laususin, "kes tahaks Mayale küll halba? Pealegi ei öelnud Trudy ju, et oleks kedagi veel seal näinud.. Või ütles?"

Amanda raputas pead, peatus korra ning kehitas seejärel õlgu. "Ma ei tea.. vist ei öelnud... No sa tead küll, kuidas nende kuulujuttudega olla võib. Osa infot läheb kaotsi.."

"..Ülejäänud osa võib vale olla," jätkasin, viies talle targa pilgu. Amanda ohkas ning peale seda helises koolikell. Ma viisin pilgu ukse poole. "Me vist peaksime nüüd minema," laususin aegamisi, ukse poole suundudes.

"Oota, korra," ütles Amanda veel ning ma jäin koheselt seisma. "Kas sa.. mm.. võiksid minuga täna sinna silla jurude tulla? Noh, et lihtsalt vaadata.. Igaks juhuks."

Ma vaatasin hetkeks sõbrannat. Ta tundus tõsiselt hirmul olevat sellepärast, mis Mayaga juhtunud võis olla. Ma ei tahaks öelda, et ma nüüd halvem sõbranna oleksin, kuid millegipärast olin mina rahulikum. Ma ju teadsin Mayat. Ta võis täiesti vabalt lihtsalt hetkeajendil seal silla peal seista, nähes kõigile nii sünge ja kõike veel.. Peale selle oli tegu ju ainult kuulujutuga. Kui suur osa nendest ikka tõele vastas?

"Olgu peale. Ma tulen," laususin, naeratasin hetkeks ning seejärel läksin WC-st välja, suundudes klassi.

väga hea, ootan uut osa, et see kiirelt tuleks!!!!

Mulle meeldis!:)

Head vana aasta lõppu ja uue algust teile! ^^

-----

Kolmas osa.

Terve tund olin ma üpriski rahutu, kuna mu peas keerles liiga palju mõtteid ning see muutis omakorda keskendumise raskeks. Õnneks oli õpetaja otsustanud minust mitte välja teha ning tund möödus ilma probleemideta.

Kui ma klassist välja läksin, pilk maas, tundsin ma äkitselt kellegi tugevat kätt, mis mind kõrvale tõmbas. Ma oleksin ehmatusest peaaegu kiljatanud, kuid piirdusin vaid pilgu ülestõstmisega ning minu üllatuseks seisis minu ees ei keegi muu kui Ian. Ma tahtsin talt küsida, et milles probleem, kuid ta ei vaadanud mulle otsa, vaid tiris mu pisut kõrvalisemasse vahesse, et liigsetest inimestest eemale minna.

Kui ta lõpuks seisma jäi, viis ta pilgu minule ning peale paari sekundkit vaikust ohkas ta ning tõmbas käega läbi oma juuste. "Olgu peale, ütle mulle, mida sa tahad, et ma teeksin," lausus ta.

Hetkeks ilmus minu näole segadus, kuid siis tuli mulle meelde – ma ju küsisin tema abi. Selle.. surma asjus. Kuid ma muutusin skeptiliseks ja seepärast ei vastanud talle kohe. "Mis su meelt muutis?" küsisin hoopiski.

"No.. ma mõtlesin sellele veits ja siis otsustasin, et ah, persse kah, miks mitte sind aidata," vuristas Ian vastuseks ning kehitas õlgu, vaadates seejärel mulle ootavalt otsa.

Selline vastus siis ongi? Ma põrnitsesin teda vastu, endal kulmu kergelt kipras. Ma ei olnud päris kindel, kas peaksin siiski teda usaldama. Ma tean, et alguses oli nii varmas temal abi paluma ja kõike, kuid kuna ta mulle esimesel korral ära ütles, kadus koos sellega ka mu julgus. Teisiti öeldes – mõistus tuli pähe. Ta oli siiski täiesti võõras. Mingisugune Ian kusagilt.. Issand, ma ei teadnud isegi, mis klassis ta käib. Ega perekonnanime. Mitte kui midagi. Käis ta üldse meie koolis või?

Ian märkas minu viivitust ning tõlgendas seda kindlat moodi, mistõttu ta kannatamatult ohkas ja seejärel käed näole pani. "Tead, unusta ära. Unusta ära, et sa üldse minuga rääkisidki. Mine ela oma elu edasi täpselt nii, nagu see oli enne. Lihtsalt.." Ta raputas peas ning pöördus ümber, et taaskord lihtsalt tuimalt lahkuda, kuid ma haarasin tal viimasel hetkel käest kinni, mille peale ta peatus ja kõigepealt oma kätt vaatas ning seejärel silmad mulle viis.

Ma hammustasin kergelt huulde ning lasin tema randmest lahti. "Tahad sa siis mind aidata või ei?" pärisin vaikselt.

Järjekordne ohe temalt poolt. Ma panin tähele, et ta teeb seda päris tihti. "Ma ei saa sinust aru, Carly. Sa küsisid mu abi, ma ütlesin ei. Nüüd, kui ma siiski nõus olen, ei vasta sina midagi. Selline tunne, nagu sa meelega üritaksid mul lihtsalt pea sassi ajada," lausus ta ning ma võisin tema pilgust välja lugeda nii segadust kui ka pisut nördimust. Ta tõesti tahtis mind aidata..

"Nii et sa siis.. usud minu juttu?" küsisin alustuseks ettevaatlikult. Ian kehitas korra õlgu ning noogutas siis. Selge.. Sellest rohkemat ma vist kinnituseks ei saa. "Olgu. Sellisel juhul sa vist tahaksid ka tervet lugu teada?" jätkasin ning tema "ilmselgelt"-pilk andis mulle mõista, et ta tahab küll. Ma mõtlesin veidi. Kuidas ma peaksin talle rääkima? Kogu jutu üksikasjalikult? Ma vaatasin Ianile otsa ning ta paistis endiselt ootavalt. Ilmselt pole kõike vaja rääkida.. "Teen lühidalt.. Ma läksin kahe sõbrannaga ennustaja juurde ning ta ennustas mulle surma ja enne, kui sa naerma jõuad hakata või umbuslikuks muutuda või mida iganes, siis on asi päris tõsine. Nimelt on kõik need asjad, mida ennustaja mu sõbrannadele ennustas, täppi läinud." Noh, enam-vähem siiski.. Ma ootasin tema reaktsiooni.

Hetkeks oli Ian vait. Ilmselt mõtles selle üle. Seejärel nägin ma tema näost pilku, mis ütles, et ta ei tahaks mind väga uskuda ning ma olin juba alla andmas, kuid samal hetkel ütles ta: "Selge, ma usun sind. Mida mina tegema peaksin?"

Ma olin tegelikult päris tummaks löödud. Olin nii kindel, et ta kõnnib jälle minema. Tal oli selline tüütu komme, nagu ma juba märgata olin jõudnud. Äkki ta lihtsalt leppis sellega, et kuna ta on juba nii kui nii oma lubaduse andnud, ei hakka ta ka niisama seda murdma. Niisiis ma naeratasin kergendatult ja viisin oma silmad talle. "Kas sa oled nõus minuga koolist poppi tegema?"

Ops, asi läheb huvitavaks. Palun uut osa kiiremini!!!!!!
Head uut aastat!:)

Viimati postitasin ma siia alles eelmine aasta. Sorry 'bout that. xD
----------------


"Oleme kohal."

Me seisime mulle juba tuttavaks saanud vana, kiiksuva aia taga, mõlemal silmad meie ees oleval hoonel. Minu jaoks ei olnud see küll midagi uut, kuid ma pidin siiski tõdema, et nüüd, hiliskevadel, nägi see pisut vähem hirmuäratavam välja. Ilmselt oli asi selles, et ümberringi olid kõiksugu erinevaid värve lilli, mis olid õitsele löönud. Sama lugu oli puudega, mis olid nüüd kenasti rohelised, mitte vanad ja raagus, muutes vaatepildi ainult jubedamaks.

Ianile seevastu oli kõik uus ja ta ei saanud oma pilkugi villalt. Ilmselgelt meeldis see talle ja ma ei teadnudki, kas olla selle üle rõõmus või tunda pahameelt. Siiski mõtlesin ma endamisi, et vähemalt oli ta seal. Panna teda nõusse koolist poppi tegemisega võttis omajagu aega, kuid lõpuks andis ta siiski alla. Mis see üks päev ka ära ei ole? Kirjutab hiljem tõendi, et tekkis hädaolukord. Tekkis ju!

"Nii et siit sinu tore seiklus alguse saigi," lausus ta, tehes seejärel aiavärava lahti ning kortsutas hetkeks valju kiiksatuse peale kulme. See oli vahepeal veel hullemaks läinud.

"Siit jah," vastasin, üritades oma häälde kergust tuua, kuid ma ei saanud midagi parata, et seesmiselt olin ma täiesti närvis.

Me läksime sinna, et kohtuda uuesti tolle selgeltnägijaga. Edwin Broomiga. Ma olin enda arust ülimalt kindel selles plaanis, et lähen kohale ja räägin temaga asjad sirgeks. Samal ajal aga – millest ma täpsemalt temaga rääkida tahtsin? Ka Ian küsis seda minult, kuid ma vastasin lihtsalt, et "asjadest". Mul oli plaan täiesti olemata, kuid ma ei saanud peast mõtet, et ma pean temaga uuesti kohtuma.

Kõndides mööda teed, mis nüüd ilma lumeta kenasti välja paistis, jõudsime me peagi ukseni, kus vana hea sang ootas, et kumbki meist sellega koputaks. Ma viisin pilgu Ianile, mis ütles, et ta teeks seda. Kohe kindlasti ei tahtnud ma jälle kogeda seda, et uks enne minu kätt ise lahti läheb.

Ta tegigi seda, kopsides kolm korda valjult vastu ust. Me ootasime mõnda aega, kuid mitte kedagi ei tulnud. Ian proovis veel kord, kuid tulemus oli sama.

Ta viis pilgu mulle. "Tundub, et selgeltnägijat ei ole kodus. Kas lähme ära?" küsis ta.

Ma mõtlesin hetkeks. Mis siis, kui ta teadis, et mina olin ukse taga ja seepärast ei tulnudki kohale? Kartis, et tulen õiendama või midagi. Viimati ei lahkunud me just kõige viisakamalt.

"Ei," vastasin kindlalt ja võtnud mitte kusagilt julguse kokku, vajutasin ma ukselingile.

Uks läks lahti.

Ian kergitas üllatunult kulme ja pööras pilgu minule, kuid mina ei vaadanud vastu, sest oli ametis majja sisse astumisega. Ta ju pidi kodus olema. Kes ikka jätaks majast välja minnes oma luku uksest lahti? Ta ei paistnud just kuigi hajameelne isik olevat.

Ma avasin suu, et endast valjult märku anda, kuid Ian võttis mu käest kinni, et ma oma tähelepanu talle viiksin. Ta viis nimetissõrme suule, mis näitas seda, et ma vait oleksin. Ma saatsin talle vastu küsiva ilme, kuid ta ei vastanud veel, vaid kõndis aeglaselt edasi, mina talle järgnemas.

Mul tekkis lausa selline salaagendi tunne, kui me tasaselt mööda tubasid käisime, iga kord enne uut ukseava seisma jäime ja sinna piilusime. Me luurasime nii lausa kõik toad läbi, kuid ei leidnud mitte hingelistki, minnes lõpuks tagasi elutuppa, mis kõige veidramalt jäetud oli. See nägi välja täpselt selline, nagu oleks keegi kõik asjad pooleli jätnud ja majast lihtsalt välja tormanud. Poolik kohvitass kapil ja raamat, mis seisis allapoole avatuna diivanil.

"Noh, ringkäik tehtud," sõnas Ian, samal ajal kui mina diivanini kõndisin ja seal oleva raamatu pealkirja lugesin. "Kuidas valitseda maailma". Ma kergitasin kulme. Tuleb välja, et ennustajahärral on salajased unistused. Samas – mis salajased? Ma ei teadnud ju temast tegelikult üldsegi midagi.

"Jah," sõnasin ma Ianile, torutades korra mõtlikult huuli. Kogu minu plaan, mis samal ajal ka ei olnud plaan, läks luhta. Mida ma nüüd edasi tegema pidin?

"Kas tuleme äkki hiljem tagasi?" küsis ta, kui pilku minul hoidis. Ma viisin selle samuti talle, vastamata hetkeks midagi.

Äkki oligi nii ette määratud, et me teda siit ei leiaks. Mingisugune märk. Et peame ilma tema abita edasi tegutsema. Aga millega edasi tegutseda? Mind ootas ees ju lõpp!

Samal ajal oli kuulda raske eesukse avanemist ning ma viisin õudust täis silmad Ianile. Mis nüüd juhtuks, kui Edwin Broom meid sealt, tema majast, sissetunginutena leiaks? Kas ta kutsuks politsei? Teeks ise meile midagi? Vaated ei paistnud just kuigi helged. Pigem... hirmsad. Seetõttu lootsin ma tõsimeeli, et minu kaaskurjategijal nüüd mingisugune mõte kiirelt pähe kargaks, et meid edasisest säästa.

Tal paistiski idee olevat. Ta viipas mulle kiirelt ning ma tippisin vaikselt tema juurde ukse kõrvale seina äärde, kuhu tema vahepeal kiirelt sammunud oli. Ma märkasin tema käes ahjuroopi ning ma kortsutasin ärritunult kulme, tahtes küsida, et mida kuradit see veel pidi tähendama. Kas ta kavatses majaomanikku sellega surnuks peksta?

Minu pilk ilmselt seletas nii mõndagi, sest tema näole ilmus kerge muie ja seejärel vastas ta pea, et hääletult: "Igaks juhuks."

Muidugi oleksin ma tahtnud midagi vastu öelda või vähemalt temalt see ära võttagi, kuid ma pidin piirduma ainult silmapööritusega, sest selgeltnägija sammud paistsid aina lähemale jõudvat. Iani käsi pigistas hetkeks tema käes olevat relva, kui hääl juba piisavalt vali oli, et mees kohe vaatevälja ilmuks.

Too mees astus silmapiirile, pööras pilgu meile ning järgmisel hetkel kostis hele kiljatus.

Edwin Broomiga ei olnud igatahes tegu.

Wtf. jätka käbe.

Sorry, et ma nii aeglane pidevalt olen. Aga vähemalt ma nii enam-vähem kirjutan siiski iga päev, olgugi, et vahepeal ainult üks lõik. xD

-------------

Neljas osa.

"Issand, te ehmatasite mind," sõnas isik, kes oli ehmatuse tagajärjel endale käe südamele pannud, kuna see oli tal ilmselgelt liiga kiiresti kloppima hakanud.

Ka meie oli ehmunud. Või tegelikult – see siiski ei olnud päris õige kirjeldus. Me olime üllatunud. Ja vägagi. Meie ees seisis üks pikkade, blondide juustega naisterahvas, kes välimuse poolest jäi ilmselt kusagile kahekümne viie kanti. Tema musta värvi, kontsadega saapad ulatusid üle põlvede, kuigi praegu oli väljas vägagi soe ilm ja ma leidsin end korra mõttelt, kas tal nendega palav ei hakka. Ülemine osa oli tal aga märksa õhukesem – liibuv pluus, mille peal oli üks õhuke jakk ülesse kääritud käisetega.

Ta kõndis meist mööda, nagu me oleksime täiesti tavaline nähtus ja samal ajal märkasin ma ta käeseljal tatoveeringut. Paistis nagu oleks tegu mingi pika kirjaga.

"Vabandust, kuid.. kes sa oled?" küsisin ma ja tundsin järgmisel hetkel õrna tonksatust vastu mu ribisid. Ma viisin pilgu Ianile, kes mulle häiritud silmadega vastu vaatas. Ilmselt ei tundunud talle, et mu küsimus just kuigi asjakohane oli. Ma kehitasin selle peale ainult õlgu.

Blond naine pööras oma pilgu mulle ning tema näol ilutses muie koos ühe tõstetud kulmuga. "Kas mitte mina ei peaks seda küsima?" küsis ta vastu, libistades peale seda korra pilgu ka Ianile ja seejärel tema käes olevale ahjuroobile. Poiss märkas seda ja peitis automaatselt selle omale selja taha.

"Mina küsisin enne," jäin siiski kindlameeseks, samal ajal paaniliselt mõeldes, kellega võis tegu olla. Äkki ta elas seal ja nüüd jäime me talle lihtsalt haledalt vahele. Samas sellisel juhul ei oleks ta vist asja nii rahulikult võtnud.

"Mu nimi ei ütle teile niikuinii mitte kui midagi," vastas ta, pöörates samal ajal meile taaskord selja, kui ta seejärel diivani kohale kummardus ja seal oleva pooliku raamatu kätte võttis. Pealkirja lugenud, turtsatas ta. "Aga ma võin öelda teile nii paljut, et ma olen Edwini.. vana tuttav ja kuna ma nägin, et uks oli lahti, otsustasin ma sisse tulla. Poleks arvanud, et tema asemel leian ma eest mingisugused.. jõmpsikad." Viimase juures pööras ta ennast ümber, pilk taaskord meile suunatud.

Ma kortsutasin selle peale kulme. Ta ei paistnud meist just kuigi palju vanem. "Vabandust, et sinu ootused purustasime," nähvasin ma, saades peale seda taaskord ühe müksu. Ma viisin pilgu Ianile, põrnitsedes teda hetkeks. Miks ta ise siis ei öelnud midagi?

Tundus, et ta sai minu pilgu vihjele pihta ja ta köhatas hetkeks, viies pilgu naisele. "Mida ta öelda tahtis, on see, et.. ka meie oleme Edwini ühed.. vanad tuttavad ja tulime siia, sest uks oli lahti. Temast rääkides, ega te ei tea, kus ta olla võiks?" Erinevalt minust jäi ta äärmiselt viisakaks. Pugedik.

Paistis, et Ian meeldis endiselt nimetule naisele rohkem kui mina, sest ta naeratas talle meeldivalt. Võiks isegi öelda, et võrgutavalt. Kas me mitte just jõmpsikad tema jaoks ei olnud? "Kahjuks ei oska ma seda öelda," lausus ta aegamisi, pilk vilksatamas korra minule, "kuid ma võin aidata teil selle välja uurida."

"Ei aitäh, ei ole vaja," turtsatasin ma, kõndides minu ja Iani 'peidukohast' tusaselt minema. Mulle meeldis see naine aina vähem.

Ian aga seevastu ei paistnud minuga nõustuvat, sest üsna kohe peale mind kuulsin ma teda lausumas: "See oleks väga kena teist, tegelikult. Kas teil on mingeid mõtteid?"

Naine vaikis hetkeks, hoides oma pilku minul. Ma vahtisin vastu. "Tegelikult.. on küll," lausus ta lõpuks, viies seejärel pilgu minu koolikaaslasele. "Aga enne võiksime me tuttavaks saada. Mina olen Monica." Ta kõndis Ianini ja ulatas talle käe. Mis sai sellest, et tema nimi meile niikuinii mitte kui midagi ei ütle?

"Ian," sõnas poiss, surudes korra ka naise kätt.

"Mina olen Carly," pistsin ma vahele, kui nende kätlemine liiga pikaks tahtis venitada. Mu missioon õnnestus ja nad lasid üksteisest lahti, pöörates oma tähelepanu mulle. Ma muigasin rahulolevalt.

"Niisiis, kas jagate nüüd meiega ka oma mõtteid?" küsis Ian Monicalt, kui oma pilgu minult temale tagasi pööras.

"Jah," sõnas Monica, ilme nüüd väheke asjalikum ning ta pööras meile selja, minnes otsejoones trepi poole, sealt ülesse ja lõpuks kusagile tuppa. Mina ja Ian lihtsalt järgnesime talle, vaadates samal ajal ümberringi.

Meie ülevaatuse ajal märkasime me loomulikult seda tuba, kus me hetkel olime, kuid me – või vähemalt mina – ei tulnud vahepeal selle pealegi, et see siin võinuks Broomi isiklik magamistuba olla. Talle sobis see elutuba nii suurepäraselt, nagu ei oleks muid tubasid majja vajagi olnud. Nüüd, kui ma tähelepanelikumalt jälgisin, märkasin ma ühe öökapi peal pilti kahest isikust – üks oli nendest kahtlemata Edwin, olgugi, et mõnevõrra noorem, kuid teine..

Tegu oli väga noore tüdrukuga, nii umbes viieaastasega, kes mehe süles istus, blondid lokkis juuksed tänu tuulele näole paiskunud, kuid sellegipoolest ei varjanud need tütarlapse silmi, mis olid vägagi tuttavlikult tumepruunid. Neid juba nii lihtsalt ei unusta. Ülejäänud nägu ei meenutanud aga absoluutselt selgeltnägijat, kuid samas paistid ka need veidrat tuttavlikult..

Minu mõtisklused katkestas Monica rahulolev hääl, mis ütles: "Leitud."

Ma viisin pilgu temale ning nägin ta käes suurt.. maakaarti.

Kahjuks nii kiirelt see mul ei käi.