"Kõik on alati enda teha" - 7. osa

"Ei no muidugi, hakkame aga geograafia tunniga pihta," turtsatasin ma ning otsustasin hoopis Edwini sahtlites pisut sorida. Kui ma juba murdvaras olin, siis tuleb ikka kõik kohustuslikud punktid ära täita.

Tundus, et Monica ja Ian mõlemad ignoreerisid mu mõnitust, sest mõlemad olid nüüd leidnud midagi, millesse süveneda, nii et ma peale esimese sahtli lahti tegemist neile vargsi pilgu pidin saatma.

Nad kummardusid kaardi kohale ja blond naine ajas sõrmega mööda erinevaid riike, endal keskendumisest kulm kortsus. Ian paistis sama pinevil.

"Näedsa," lausus Monica, "punane rist. Edwinil on juba aastaid olnud kombeks tähistada ära kõik need kohad, kuhu ta järgmiseks minna kavatseb."

Ian kummardus lähemale. "Brasiilia?" küsis ta kahtlustavalt. Ma turtsatasin. No muidugi – lähme aga lennukisse ja põrutame Lõuna-Ameerikasse!

Monica raputas pead. "Vaata lähemalt," kamandas ta.

Oli näha, kuidas Ian pidi lausa silmi kissitama, et lugeda välja midagi, mille kirjasuurus oli arvatavasti väga väike. "Roosevelt'i jõgi," kostus lõpuks üle tema huulte. Hetkeks mõelnud, ilmus tema näole sära.

Mina aga ei saanud millestki aru. "Millest te räägite?" nõudsin ma. "Mis Roosevelti jõgi? Mis sellest? Kas me lähme Brasiiliasse? Unistage edasi!" Ma tõusin püsti, olles justkui valmis koheselt minema jalutama. Või takistama neid mind kinni haaramast ja lennukile tarimast.. Selle mõtte peale vaatasin ma toas ringi, otsides võimalikku kaitsevahendit. Kus see ahjuroop nüüd oli?

Monica pööritas silmi, Ian aga naeratas leebelt. "Rahune Carly. Keegi ei vii sin kusagile." Huvitav, kas mu mõtted olid tõepoolest nii näost välja loetavad? "Mõtle nüüd natukene. Roosevelt. Mis seoses temaga sulle meelde tuleb?"

"Et ta oli USA president," vastasin automaatselt, ise mõeldes, kuhu Ian küll sellega sihtis.

"Olgu. Seda ta tõepoolest oli. Aga mõtle temast nüüd meie kodukoha suhtes."

Ma kortsutasin kulme. Inglismaa? Mis oli Rooseveltil seos Inglismaaga? Mis oli üldse tema seos Edwini kadumisega? Tema oli selle taga? Ma muutusin närviliseks, kui leidsin, et mitte millelegi pihta ei saa. "Kuule, ausalt, ma ei.."

"Oota nüüd pisut," segas Ian vahele. Tema näol virvendas lõbus muie, kui talle ilmselgelt palju nalja minu mõistmatus tekitas. Ma viisin hetkeks pilgu ka Monicale. Too ei paistnud meid tähele panevat, vaid sobras järjekordselt härra Broomi sahtlites.

"Sa ju tuled kooli mööda Bondi tänavat. Kas sa oled märganud seal midagi iseäralikku?" õhutas ta edasi, hääl vihjetest paks.

Ma kortsutasin mõtlikult kulme. Tänav täis hunnik poode ja turiste, parke, kuju Chruchillist ja Rooseveltist pargi pingi peal, mis enam ammu isegi nalja ei pakkunud.. Ma peatusin, vaadates suurte silmadega Iani poole.

"Kuju.. Vana ja Uue Bondi tänava nurga peal. See kus.. Roosevelt ja.. Churchill..," kohmasin ma, endal näole lai naeratus tekkimas.

"Tubli tüdruk," muigas noormees, astudes minu juurde, et veel mu pead patsutada. Nagu ma oleksin mingi koer! Phäh!

"Oota," sõnasin ma äkitselt, kortsutades kulme, "kas see siis tähendab, et Broom on seal? Miks ta seal üldse olema peaks? Selles suhtes, et.. kui ta ka on seal, siis mitte just eriti kauaks." Ma sattusin ähmi täis. "Miks me juba liikuma ei hakka?" Ma viisin pilgu Monicale, kes oli juba mehe kapi kallale jõudnud, üha intensiivsemalt midagi otsimas. "Mida sa teed?" ei suutnud ma muud, kui nähvata.

"Ma otsin..," alustas ta, lõpuks aga midagi leides – seda andis märku tema peatumine ja võidukas muie huulil -, "seda."

Tema käes oli musta värvi teksase stiilis revolver, mille ta enda käekotti sobitas. Mu silmad läksid hirmust pärani.

Noh, ahjuroobist oli see igatahes etem.

Jei, potensiaalne uus lugeja!

Soovitaksin jah algusest lugeda. Saab ehk rohkem sotti, mis siin toimub.

Ma lugesin kõik läbi :

Kõik osad on põnevad, kas jätkad? muidu ootan ! :)

Karro ja Viinamari - aitäh teile!

Naughty - wheee, pikk kommentaar!
Selle Rooseveltiga on nii, et mul läks selle seose välja mõtlemiseks ja seejärel ka teostamiseks veits aega. Ma olen veits sellisest loogilisusest inspiratsiooni saanud paljudest raamatutest ja mõtlesin, et kõik ümbrus ei pea ka väljamõeldis olema. Niisiis mõtlesin ma väikese seose mõningate asjade vahel teha. Õnneks ei olnud ma veel välja mõelnud, kus Carly elada võiks, nii et ses suhtes oli mul lihtsam. Ehk see jõgi ja kuju ja tänav peaksid olema faktid. (Ega ma muidugi päris täpselt ei tea, sest ise pole nendes kohtades kordagi käinud..)
Ian nii sobib mu tegelaskujule muarust.
Ja Maya ei ole mul meelest läinud. Temaga on mul omad plaanid.
Suur aitäh ka sulle!

Uus osa siis! Ma tean, et ma olen oma pikkade vahedega nõme. Kirjutaks siis pikema osa ka eksole, aga ei..
Ja järgneva vähemalt kolme päeva jooksul te niikuinii uut osa ei saa, sest lähen Tartu. Loodan siis tagasitulles kirjutama hakata. :)

---------------------------

Viies osa.

"Mida.. mida sa relvaga teed?" pärisin Monicalt kohkunult.

"Ära ole nii nõrganärviline," turtsatas naine, kui seejärel enda koti plõksatusega kinni pani. "Lähme nüüd." Ta pöördus minekule, mina aga jäin kõhklevalt seisma.

Kas Monical oli plaanis Edwin ära tappa? Ei saa ju olla, et relv oli tal lihtsalt enesekaitseks, sest härra Broom ei näinud just eriti ohtlik välja. Või kui näinukski, siis milleks ikka lausa revolver kaasa võtta? Mu ette sähvisid kujutluspildid sellest, kuidas Edwinini jõudes Monica relva kätte haarab ja mehe lihtsalt külmavereliselt ära tapab.

Issand, ega me mõrtsukaga kokku ei ole sattunud?

Äkitselt tundsin ma kellegi puudutust enda käsivarrel, mille peale ma võpatasin ja külmavärinatel mööda selga ringi joosta lasin. Viinud pilgu kõrvale, oli seal kõigest Ian oma mureliku näoga.

"Kas kõik on korras?" küsis ta

Ma surusin huuled kriipsuks ning noogutasin. Miks? Ma ei tea seda isegi. Ilmselt ei tahtnud lasta talle alust arvata, et ma ühte revolvrit nähes automaatselt vedelaks löön. Ma ei olnud ju nii hädine ka!

Ta ohkas vaid korra, libistades seejärel oma käe mulle pihku, mille peale mulle uued külmavärinad kohale jõudsid. Seekord sugugi mitte hirmust.

Me läksime Monicale järgi Broomi toast välja, jättes endast maha ühe paraja korralageduse. Mis siis saab, kui ta koju tuleb ja avastab, et keegi on sinna vahepeal sissu murdnud ja tema sahtlites soranud, võttes endaga kaasa ka tema relva? Kas kahtlus langeks kohe meile või on tal ka muid vaenlaseid, keda süüdistada? Ma viisin pilgu enda ees oleva Monica seljale ning muigasin mõrult.

Raudselt oli. Kui üks mees suutis juba ühed noorukid ennast taga ajama panna, siis ma võisin vaid ette kujutada, millist mõju ta mõnele täiskasvanule veel osutada võis. Eriti veel sellistele, kellele sissemurdmine on pärastlõunane ajaviide ning kellegi maha laskmine lõbus meelelahutus enne magamaminekut. Nagu minule lugemine.

Ma peatusin hetkeks. Kas ma tõepoolest võrdlesin raamatu lugemist praegu tulistamisega?

Ian sikutas mind edasi ning mul ei jäänud muud üle kui talle järgneda. Me olime majast välja jõudnud ja ukse enda järel sulgunud ning nüüd ei jäänud muud üle, kui otsida üles too selgeltnägijast Edwin Broom.

Ei tea, kas ta üldse tunneb mu ära, kui ma teda ükskord jälle näen? Me ei olnud temaga juba viis kuud kohtunud ning ta oli kindlasti väga tiheda töögraafikuga ees. Ma mõtlesin korra, kui mitmele inimesele ta oma eluaja jooksul surma oli ennustanud? Kas mõni teine oli samuti teda peale seda üles otsinud? Kas ta äkki nägi ette, et ma olen sel päeval platsis ja seepärast ta enda kodust plehku panigi? Ta ju siiski oli selgeltnägija. Enda sõnul.

Ma mõtlesin Amandale ja Mayale ning sellele, kui täppi nende ennustus läks. See oleks ju nii veider, kui minu oma nüüd täiesti mööda oleks olnud. Samas, ma ei saanud salata, et see oli miski, mida ma kogu südamest lootsin. Olgem ausad – kes tahaks ära surra, olles kõigest seitsmeteistkümne aastane? Ma ei olnud veel jõudnud elu nähagi!

Me olime jõudnud juba üsnagi kaugele Edwin Broomi majast ning nüüd ei jäänud muud üle, kui jalutada bussipeatusesse, et ühte kollasesse elukasse astuda ja siis loks-loks Bondi tänavale sõita.

Kuid selle asemel, et õiget teed pidi minna, võttis Monica hoopis teise suuna, kõndides rahumeeli edasi. Ma vaatasin hetkeks segaduses pilguga otsa Ianile, kes ei paistnud järgnevaga väga kursis olevat, nii et ma naisele järgi sörkisin.

"Kus lähed?" küsisin ma kulme kortsutades, kui temani jõudnud oli. Üks pilk seljataha näitas, et Ian ei plaaninud meile järele jõuda, vaid sammus endiselt mõned meetrid tagapool.

"Bondi tänavale," vastas ta, saates minu poole pilgu, mis näitas selgelt, nagu peaks ta mind poolearuliseks.

Ma vastasin samaga. "Sa ei lähe sinna ju ometi jala. Bussijaam jääb teisele poole."

Hetkeks muutus tema nägu ilmetuks, kuid siis puskas ta lihtsalt naerma, mis mind ilmselgelt ärritas. "Sa ei arva ju ometi, et ma bussiga sõidaksin?" küsis ta siiras uksumatuses.

"Mis bussil siis viga on?" nähvasin ma. See oli märksa parem, kui jala käimine.

"See haiseb ja on rahvast täis ja lonksub ja mida kõike veel," seletas ta. "Mul on auto olemas. Miks ma peaksin mingisuguse bussiga sellisel juhul sõitma?"

Mu ärritus jahtus koheselt. "Sul on auto?" pärisin ma.

Monica pööritas silmi. "Jaa!"

"Miks sa kohe ei öelnud?" küsisin, olles jälle ärritunud. See naine ei mõjunud mulle kohe üldse hästi. Ma ei olnud mitte kellegi teise seltsis pidevalt nii endast väljas. Või oli asi lihtsalt selles päevas? Närvilisus enne surma ja kõike.

Monica ei vastanud mulle, vaid kõndis edasi ning mina pöördusin ümber, et Ianile vastu kõndida. Parem tema seltsis, kui selle.. selle.. blondiini! Ülbe blondiini!

"Monical on auto," pomisesin ma mokaotsast, kui poiss mulle vastu jõudis ja ma tema kõrval edasi tatsasin.

"Loogiline," märkis ta lihtsalt, mis minu näole uskumatuse ilme tõi.

Miks ta nii rahulikult seda võttis? Kas teda ei häirinudki see, et naine meile enne midagi ei öelnud? Et me käime tema järel nagu mingid alamad, kes teevad kõike, mida boss käsib ja otsustab.

Üks pilk tema näkku andis vastuse – ei häirinud. Tema rahulik ilme andis selgelt mõista, et teda ei häirinud praegune olukord mitte üks teps.

Loomulikult. Kõik, kellel on suured rinnad, prink tagumik, blondid juuksed ja kõrged kontsad väärivad suurt imetlust!

Mossitades kõndisin ma vaikuses edasi.

Hihi, täitsa võimalik.

Mulle meeldib, et sulle meeldib.

Mulle meeldib ka

Uut ruttu!

Sorry, et jälle nii palju uues osaga võttis. Mul on pidevalt midagi muud ees. Alustades jõle tüütu uurimustööga ja lõpetades väheke põneva näitlemisega.

Igatahes, siin on uus.

-------------------


Kui me Ianiga kord autoni jõudsime, oli Monica juba sealse juhiistme hõivanud, vaadates kannatamatult meie poole. "Küll te olete alles aeglased," lausus ta, kui oli akna alla kerinud.

Ma tegin nägusid, kuid ei öelnud midagi ja ronisin seejärel masina tagaistmele eeldades, et Ian tuleb samuti sinna. Kuid ei – tema läks otsemaid ümber tolle punase auto, endal silmad elevusest läikimas.

Mis talle nii palju rõõmu pakkus? Ma vinnasin ennast esiistme poole, et näha, mis automargiga tegu oli. Ma olin väljast unustanud seda vaadata. Leidnud rooli keskelt tuttava kuju, turtsatasin ma – Jaguar. Pole ka ime, miks poiss nii säras.

Monica käivitas mootori, mille tagajärel masin vaikselt nurru lõi nagu üks õige jaaguar kunagi. Ta tagurdas enda kohalt välja ja võttis suuna kusagile üles, hakates juba varakult kiirust võimalikult suureks ajama. Mina viskasin ennast vastu seljatuge, otsustades sõidu ajal äkki pisut tukastada või midagi. Ma olin küll kindel, et ma ei jää magama, kuid ma sulgesin sellegipoolest silmad ja ajasin ennast võimalikult lösakile. Tuleb selle uhke auto hüvesid ju ära kasutada.

Ühtlane ja vaikne sõit ajasid mulle une peale ning ma isegi suutsin haigutada, samal ajal tundes, nagu ma tõepoolest jäängi magama. Kaua see aga ei kestnud, sest järgmisel hetkel vajutati järsult pidureid ning kuna ma hooletuse tõttu olin unustanud turvavöö peale panna, lendasin ma peaga vastu juhiistme seljatuge. Vedas, et see pehme oli.

"Mida kuradit," pomises Monica häiritult minu ees ja ma vaatasin, pea kergelt ringi käimas, esiaknast välja, millest avaneva vaatepildi peale mu silmad üllatusest pärani läksid.

Järgnev juhtus vägagi kiiresti.

Meie ees olevast suurest, tumehallist kaubikust hüppasid kakshaaval välja relvastatud mehed, ees suusamaskid ja seljas üldse tumedad riided. Olukorra äkilisuse tõttu ei suutnud ma isegi kokku lugeda, palju neid oli. Ainuke, mida ma suutsin tuvastada oli see, et Monika võttis kiirelt oma relva välja, lõi ukse lahti ja asus nende poole tulistama. Ta suutis ainult ühele pihta saada ning ülejäänud lendasid talle kallale, lüües relva käest ja paisates ta pikali. Naise pilk oli meie kahe hirmunud nägudele suunatud ning tema suu vormis üheinsa sõna: "Jookske."

See tõi mu maapinnale tagasi. Närveldades kobasin ma ukselingi kallal ning selle lahti saades tormasin ma otsejoonest sealt välja, joostes kusagile täiesti suvalisse kohta, unustades täielikult Iani. Ma kuulsin juba eemalt minu poole tulevaid sammude müdinaid, kuid see kannustas mind aina tempot üles võtma. Adrenaliini, mis minu sees pakitses, oli tohutus hulgas ja tänu sellele suutsin ma ka enda jalad kiiremini tööle panna. Abiotsivalt vaatasin ma täiesti tühjal tänaval ringi, lootes leida mõnda head peidupaika.

Ma olin kindel, et mind aetakse endiselt taga, kuid ma pidin sellegipoolest selja taha vaatama, et näha, kui kaugel nad õigupoolest olid. See oli vale otsus. Üks meestest tõstis enda relva ette ja järgmisel hetkel käis vali pauk, mis mu kiljatama pani. Minu õnneks läks kuul minust mööda. Kui see üldse oli minule mõeldud.

Joostes kusagile nurga taha, leidsin ma enda eest kolm haru, kuhu suunas edasi minna – see andis mulle väikese eelise. Nad pidid nüüd hargena. Ma valisin sellise, mille ees ma ühte suurt ja rohelist lahtist prügikasti nägin. Minu hetkeline mõte oli selle taha peitu pugeda, kuid mõeldes, et see oleks üsnagi mõttetu kavatsus, otsustasin ma järgneva kasuks: ma pidin ennast prügikasti sisse peitma. Ma kripmsutasin selle peale nägu, kuid ma pidin tõdema, et minu elu oli märksa kallim kui riided, mille ma arvatavasti ära rikun.

Jõudnud sihtpunktini – tegelikult ei olnud see üldsegi kaugel nurgatagusest – võtsin ma piisavalt hoogu, et ühe ropsuga kenasti kasti maanduda. Minu õnnetuseks ma nii osav ei olnud ja seetõttu maandusin ma plärtsatusega haisvasse solki. Ma tõmbasin kaane kinni ja jäin ootama.

Hais oli reaalselt surmav. Ma olin näinud filmides, kuidas põgenemisolukordades ennast sellistesse haisvatesse kastidesse peidetakse, kuid ma ei oleks kunagi osanud arvata, et päriselus see nii kohutav oleks. Ma surusin hambad kokku ja üritasin ainult läbi suu hingata, et see lõhn minuni ei jõuaks. Hale üritus.

Samal hetkel kuulsin ma mingeid samme minust möödumas, algul rutakalt, kuid siis need peatusid. Kõndisid pisut, siia-sinna. Vaikne pomin. Ja siis – valgus! Minu pelgupaik oli avastatud.

"Tervist kullake," sõnas mehehääl ning peale seda tundsin ma käsi enda ümber, mis mind prügikastist välja tõstsid. Ma üritasin küll rabeleda nii palju kui suutsin, aga see haare oli paganama tugev.

"Rahu, rahu nüüd," lausus too suusamaskiga mees, asetas mu maha ning viis seejärel pilgu kusagile mujale ja hõigates valjult midagi. Samal ajal märkasin ma ka teist suusamaskiga tüüpi ja järgmisel hetkel ilmus meie juurde neid veel kaks.

Ühe käes olid käerauad ja ta tuli minu seljataha, võttis mu käed suusamaskiga mehe nr üks käest endale, väänas need seljataha ja pani seejärel raudu, nagu ma oleksin mingisugune kurjategija.

"Edasi nüüd," pomises ta ja tõukas mind korra, mis andis märku, et ma edasi sammuma peaksin.

Me kõndisime minu joostud teed tagasi ning kui me kord alguspunkti olime jõudnud, ei suutnud ma enda ees olevat uskuda – seal oli oma kakskümmend meest! Miks neid nii palju oli? Kas me olime tõepoolest nii ohtlikud kurikaelad või asjad, et meie kinni püüdmiseks oli tervet meeskonda vaja? Miks nad üldse meid kinni võtsid?

"Me saime ta kätte," lausus too mees, kes mu prügikastist leidnud oli.

"On näha jah," nähvas keegi nendest kahekümnest, "löö ta oimetuks ja viska autosse. Ta juba ootab meid."

Ta? Oot-oot.. oimetuks? Ma hakkasin suu avama, et protesteerida, kuid ma ei jõudnud, sest koheselt tundsin ma enda kuklas teravat valu ja seejärel tuli pimedus.

Väääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääga põõõõõõnev!!!!!!
RUTTTTTU UUT!!

OMG! O.o
See on tõsiselt hea ja põnev story!
Ma tükk aega kahtlesin kas lugeda või mitte ja lõpuks ma siis lugesin selle ikkagi ära ja tead mida ma avastasin?
MULLE MEELDIS SEE TÄIEGA!
Nii et uut ja käbe!!

Whee! *Hüppab heade kommentaaride pärast üles-alla* Suur äitäh teile!

Ja ma jätkan enda nõme olemist ehk mu järgmine osa tuli järjekordselt peale nii pikka venitamist. Enda vabanduseks oskan öelda vaid seda, et endiselt on kool.
Vähemalt on mul tsipa-tsipa pikem osa kui tavaliselt!

----------------------------------------

Kuues osa.

Kui ma silmad avasin, tundsin ma kõige esimesena kerget valu kuklas, mis nüüdseks ilmselt juba vaibuma hakkas. Seejärel mõtlesin ma, kas see löök vastu mu kukalt oli mu pimedaks muutnud, sest ümbrus oli täiesti kottpime. See muutis mu närviliseks ning ma tahtsin juba kätt silme ette tõsta, kuid see ei liikunud paigast. Ma sikutasin seda veel veidi ja jõudsin järeldusele, et mu kämblad olid kinni seotud. Tore. Ma tahtsin püsti tõusta, kuid ka see ei toiminud mitte kuidagi. Sama lugu oli ka jalgadega, mille vastas ma tundsin alles nüüd midagi kõva. Toolijalad?

Issand, kas ma olin tooli külge kinni seotud?

Jah, sest nagu minu pika mõtlemisega ajule kohale jõudis, istusin ma hetkel.

Äkitselt lõi valgus minu silme ees põlema ja ma pidin automaatselt silmi kissitama, sest see oli tõepoolest ebameeldiv. Vähemalt sain ma tõestust, et ma ei olnud pime.

"Nii, nii, nii," kostus kellegi madal häält ning ma vaatasin segaduses ilmel ruumis ringi, sest ma ei suutnud mitte kuidagi tuvastada, kas see tuli mu eest, tagant või külgedelt. Tundus, nagu see olnuks igal pool.

"Tore näha, et sa ärkvel oled, Carly."

Mis mõttes teadis too inimene minu nime ja mina ei tundnud isegi häält ära? "Kes sa oled? Mida sa tahad? Miks ma kinni seotud olen? Kus Ian on? Ja Monica?" See viimane oleks mul äärepealt meelest läinud.

"Nii palju küsimusi.. Aga kahjuks pean ma sulle ütlema, et mina olen see, kes siin küsimusi esitab." Pagan küll, miks ta ei võinud välja tulla, et ma oleksin vähemalt näinud, kellega tegu? See igas suunas hääled ajasid mu pea valutama. Rääkimata siis sellest valgusest, mis endiselt otse minu näkku suunatud oli.

"Kas sa võiksid välja tulla?" küsisin siiski.

"Ei."

Pagan. "Aga tule ära kustutada?"

Möödus kaks sekundit vaikuses ja seejärel suunati tuli lake, nii et valgus püsis ruumis, aga see ei olnud enam mul näos. "Tänan," pomisesin ma.

"Aitab nüüd viisakusest," nähvati mulle. Paistis, et ma suutsin enda ülekuulaja eriti närvi ajada. Kui see ei kestnud kaua, sest edaspidi oli ta hääl jälle rahulikum. "Niisiis, Carly. Ma tahan, et sa räägiksid mulle Edwin Broomist."

Mul vajus suu lahti, kuid seda mõises, panin ma selle plaksuga tagasi kinni ja seejärel krigistasin hambaid.

Olgu neetud see kuradi päev, mil ma juhtusin kokku selle kuradima selgeltnägijaga! Nagu sellest ei oleks piisanud, et ta mulle surma ennustas ehk minu edasise elu justkui põleval sütel kõndimiseks muutis ja peale selle mu veel mingisuguse püstoliga vehkiva naise tee peale viskas – tänu temale suudeti mind veel ära röövida! Mis pagana inimene see Edwin Broom oli, et tema ümber nii palju sekeldusi toimus? Kas ta käiski lihtsalt ringi ja ennustas igaühele surma, nii et need teda taga otsima panid?

Kuna minu ülekuulaja minu mõttelendu ei kuulnud, arvas ta, et ma vaikin, sest mul on midagi varjata. Seda kostus tema enda sõnadest. "Nagu ma näen, ei taha sa mulle midagi öelda. Ma saan aru. Mõistan täielikult, kuid saa palun ka minust aru. Kui sa ei aita meid, siis võib sinuga juhtuda midagi väga halba."

Ma turtsatasin. Halloo! Ma olin juba vikatimehele maha parseldatud. Karta oli, et minuga võib juhtuda "midagi väga halba".

"Me võime sind piinata seni, kuni sa enda suu avad," jätkas ta, panemata mu turtsatust tähele. Või ta ei kuulnudki seda.. "Sa ei kujuta ettegi, millised tööriistad meil siin selleks on. Kuid me võime ka alati klassikalisi tehnikaid kasutada. Võib piisada ka ainult happest või tulest või-"

"Olgu, ma sain aru," segasin ma kiirelt vahele ja judistasin enda õlgu. See jutt muutus minu jaoks juba liiga creepy'ks. "Ma räägin teile nii palju kui tean. Seda ei ole küll väga palju, kuid kuna mina tahan teda ilmselt leida sama palju – tähendab, võib-olla tõesti mitte nii palju, kuid siiski veidikenegi – kui teiegi, siis võin ma teid aidata.. või midagi."

Ta ootas.

"Jah.. noh," jätkasin, tundes end pisut kohmetuna, "lühidalt – ma kohtusin Edwin Broomiga umbes viis kuud tagasi ja ta ennustas mulle surma. Algul ma arvasin muidugi, et see on kõik üks täielik jama, kuid siis hakkasid kõik tema teised ennustused täide minema ja.. Igatahes otsustasin ma ta nüüd üles leida, et pisut selgitusi nõuda. Või midagi niisugust."

Ta ootas endiselt.

Mina ootasin ka.

"Kas see on kõik?" küsis ta aeglaselt.

"Jah," vastasin ma õlgu kehitades. Mida ta siis arvas, et mul öelda on?

"Ja selle.. selle tühise info pärast sa algul keeldusidki rääkimast?"

Ma kortsutasin kulme. "See on kõik mida ma tean. Pealegi, ma ei keeldunud rääkimast. Sa lihtsalt ei lasknud mul seda teha," õigustasin end.

Mõne hetke oli vaikus. "Sa valetad!" räuskas mees äkitselt, mis mind võpatama pani. "Ma olen kindel, et seal on veel miskit, aga sa lihstalt keeldud sellest rääkimast. Ma soovitaksin sul hoolikalt järele mõelda, mida sa teed, sest usu mind – ma olen paljuks võimeline."

Ta keeras selle vägagi häiriva valguse mulle tagasi näkku ja ma kissitasin sele peale silmi. Mis tal viga oli? Miks ta mind siis nüüd ei uskunud? Ma ju rääkisin ausõna kõike, mis ma teadsin! Mida muud ma oleksingi saanud tead?

"Kuid see on kõik, mida ma tean," laususin ma, oodates sellele mingitki vastust. Sda aga ei tulnud ning see muutis mind pisut närviliseks. Ega ta ometi mind siia üksi ei olnud jätnud? Kui see oli tõsi, siis.. Ma olin tegelikult tol hetkel vägagi hirmul. Ma kartsin, mis minuga teha võidakse, olgugi, et ma ei olnud reaalselt mitte kui midagi valesti teinud. Ma olin lihtsalt valel ajal vales kohas.

See meenutas mulle mõnda seebisarja, kus keegi tegelastest vihkab peategelast ainult sellepärast, et ta arvas, et too tegi midagi väga halba. Tegelikult oli aga peategelane see hea tüüp ja keegi teine – kuri õde või ema või vanaema või kes iganes – oli too kurja juur. Aga too vihkaja tegelane ei teadnud seda ja vihkas peategelast edasi.

Ja praegu oli minul sama seis selle pealtkuulajaga. Too arvas, et ma olen midagi teinud, mis aga ei olnud tõsi.

"Halloo!" hüüdsin ma, lootes, et keegi siiski vastab ja ma saan aru, et mind siis ei jäetud üksi. Et ei mindud kusagile salaja nõu pidama, mida minuga peale hakata. Kas tuleriidale visata või lihtsalt tükkideks hakkida. See mõte tuli mu pähe täiesti ootamatult ning paaniliselt hakkasin ma üritama end tooliga kusagile eemale liikuda, et leida uks või midagi, peaasi, et ma välja pääseksin. Fakt, et ma olin kinni seotud ehk ei saanud enda käsi ukse avamiseks liigutada, ja see, et väga suure tõenäosusega oli oletatav uks lukus, ei tulnud loomulikult sel hetkel pähegi.

Ma ei jõudnud kuigi palju liikuda, kui suutsin tooliga koperdada ja järgmisel hetkel lendasin ma külili, saateks minu hele kiljatus.

Vähemalt ei paistnud valgus enam näkku.

pagana põnev jutt ikka
aus olla, siis minupoolt polegi mingit kurtmist selle jutu üle
ootan põnevusega uut osa!!!

lõpp mõnus jutt ikka
ootan põnevusega uut osa
muidugi mind paneb imestama see, et Carly ja Ian ka ära rööviti

Ma.. ee.. noh.. sorry? et nii pikk paus sees oli? Huvitav, kas keegi üldse mäletab seda juttu ka või?

Igatahes tuli mul tuju seda edasi veidi kirjutada. Ja inspiratsiooni. (Seda peamiselt oma kahtlastest unenägudest). Mul on ju tegelikult selle sama looga peas niiii palju mõtteid ja ma siiski tahaks neid teoks teha. Niisiis lugesin ma selle jutu siiamaani oldud osad läbi ja koheselt tuli mõte, millest edasi kirjutada. Ja seda ma tegingi. Nii et siin see on!

Ma loodan veits veel rohkem seda lugeda, sest et vaheaeg (!!!) on!

Ja veel ei ole vist hilja soovida, nii et häid pühi!!!

-----------------------------------------------

Seitsmes osa.

Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma seal lamasin. Või samas, olen vist ka, sest peale umbes paari sekundit maas lamamist hakkasin ma numbreid lugema, jõudes omadega üheksasaja seitsmekümne viieni, mis kiire rehkendamise tulemusena peaks olema kuusteist minutit ja viisteist sekundit. Päris pikk aeg selle kohta, et ma lihtsalt seal maas lebasin ja muud teha ei osanud, kui ühe koha peal niheleda. Igatahes tehti sellel viimasel sekundil uks järsult lahti ja ukseavas paistis suurt kasvu mees, peas suusamask, seljas nahktagi ning jalas tumedad püksid.

"Tere," sõnasin ülesse vaadates, huulil midagi naeratusesarnast virelemas.

Mees ei vastanud hetkeks midagi, kuid tuli seejärel uksest sisse ja vaatas mind oma silmapaariga, mis kenasti kahest august välja vaatasid. "Miks sa pikali oled?" küsis ta, suusamaski tõttu hääl pisut häiritud. Hääle järgi ei olnud tegu kindlasti selle sama mehega, kellega ma enne rääkisin. Sellel siin oli palju heledam kõla.

"Ah, tead, mõtlesin, et nii on tegelikult palju mugavam ja värki. Ei paista valgus näkku ja kõike," iroonitsesin ma. Mida ta küll arvas, miks ma pikali olin? Godzilla tuli ja lükkas?

Mees ei saanud vist naljast aru, sest tema kehahoiakus – näost ei saanud ma ju midagi välja lugeda – ei paistnud mitte mingisugust emotsiooni. Ta kummardus minuni ja tõstis mu üles, nii et mu nägu oli nüüd ukse, mitte selle silmipimestava valguse suunas. Ta hakkas mu ümber siblima ning mul kulus nii umbes kaks sekundit aega aru saamaks, et ta seob mind lahti.

"Oh, kas ma saan vabaks?" küsisin ma rõõmsalt. Ainuke vastus, mis ma sellele sain, oli üks pilk suusamaskis tüübilt. Nojah, piisas sellestki. Peaasi, et mind nendest ahelatest nüüd vabaks lastakse.

Kui köied kord minu käte ja jalgade ümbert läinud olid, hõõrusin ma esimese asjana oma randmeid. Paistis, et need olid punaseks läinud. Pole ime ka. See, kes iganes mu enne kinni sidus, tegi seda ikka päris tugevalt. Ma üritasin püsti tõusta, kuid kuna köied olid ka jalgadesse päris tugevalt veeninud, oli vahepeal veri kinni jäänud ja mu kõndimisvahendid olid täielikult tuimad. Niisiis sain ma tõusta püsti ja seejärel kukkuda otse suusamaskiga mehe sülle.

Ta vinnas mu käe üle tema õla ja hoidis niiviisi püsti, hakates uksest välja liikuma. Mis, sülle ei saanudki? Tundub, et ma olin selle suhtes juba liiga ära hellitatud.

Koridor, mida mööda me liikusime, oli päris hele. Eriti veel, kui võrrelda seda sellega, kus ma just hetk tagasi olin. Me kõndisime – tähendab, teda kõndis, mina üritasin kuidagi tema toe abil püsti püsida – mööda koridori, kuni jõudsime ühe lahtise uksega toani, mis nägi välja nagu mõne kodus töötava isiku kabinet. Kõige taga pool oli üks suur puidust tumepruuni värvi laud, täis kõiksugu erinevaid asju, mille nimetamine võtaks väga kaua aega. Nojah, eks muidugi sellest veel taga oli üks suur riiul, täis raamatuid ja küünlaid ja muid eluks vajalikke asju, kuid see ei oma tähtsust. Sest see, mis omab tähtsust, oli see, kes seisis nende kahe eseme vahel.

Tegu oli ühe mehega. Nojah, tuleks öelda, millise mehega. Ta oli üsnagi pikka kasvu, päris korraliku kehaehitusega – kuna mul puudub võime läbi riiete näha, siis ei teadnud ma seda loomulikult päris täpselt – ja kandis seljas stiilse lõikega musta ülikonda. Särk selle all oli valge ja lips puudus. Tal olid pisut lainetavad kuldpruunid juuksed, mis olid ühel ajal nii lohakad kui ka korralikud, ilmselt heledad silmad, sest pruunid need igatahes ei olnud, ning tugevad näojooned. Ta seisis käed taskus, hoides oma pilku enda ees, kuid tõstis selle täpselt sel hetkel, kui mina ja mu uus sõber suusamaskiga mees ukselävele jõudsime. Ta huulile ilmus naeratus, mis tõi naerukurrud tema silmade juurde.

Aah!

Olgugi, et too oli minust võib-olla nii kakskümmend aastat vanem, ei saanud ma salata, et ta oli minu jaoks kohutavalt atraktiivne. Ma olin ta välimusest nii pimestatud, et ei pannudki tähele tema ees diivanil istuvat kahte peanupukest. Ilmselgelt olin ma temast liiga vaimustuses ja mu fantaasia suutis juba igasuguseid radu pidi jooksma hakata.

Kuni ta suu lahti tegi ja rääkima hakkas, mis reetis mulle, kellega tegu.

"Tore, et te meiega liituda otsustasite," lausus ta oma tuttava häälega.

Tore. Miks pidid kenad mehed alati need pahad olema? Ilmselgelt oli tegu selle sama tüübiga, kes mind enne üle kuulas. Minu peale isegi räuskas! Ja mind ei uskunud. Nüüd oli tema hääl loomulikult jälle meeldiv ja ja võiks isegi öelda, et soe.

Kaks endiselt silmist mööda läinud peanupukest pöörasid ennast minu poole ning lõpuks nägin ma ka neid, mis mu näole naeratuse tõi.

"Ian!" hüüdsin ma rõõmsalt ja jooksin diivanini, tahtes juba teda kallistada, kuid hoidsin ennast siiski tagasi. Samal hetkel avastasin ma muidugi ka, et ma jooksin. Tundub, et jalgade tuimus oli ära kadunud.

Ian naeratas mulle ning võttis mu käest kinni, et tema kõrvale diivanile istuma tirida. "Tere sullegi, jah," sõnas ta ja ta nägu muutus jälle tõsiseks, kui ta siis pilgu ilusale mehele pööras.

Teine peanupuke oli ilmselgelt Monica ning ma viisin korra ka pilgu talle, nii viisakusest talle lihtsalt tervituseks naeratades. Ta ei vastanud samaga. Bitch.

Ma otsustasin, et kuna kõik juba seda sama ülekuulajat põrnitsevad, siis miks mitte teha sedasama, nii et ma oma pilgu talle pöörasin, avastades seejärel aga üllatuseks, et kõikide vaatamisväärsuste hulgast oli ta valinud justnimelt minu selleks, keda hetkel vaadelda.

Ma ootasin. Ja seda sama tegid ilmselt ka kõik teised, sest ruumis oli täielik haudvaikus. Kui välja arvata kella tiksumine ja võõra mehe laua peal oleva sülearvuti vaikne surisemine.

Üks, kaks, kolm, neli..

"Niisiis," sõnas mees lõpuks, pöörates lõpuks ka pilgu minult, "nüüd, kui te kõik siin olete, tahan ma teha teile ettepaneku.."

"Kas see tähendab seda, et sa siiski usud me-.. mind?" küsisin ma.

Mees surus hetkeks pahameelest huuled kokku – ilmselgelt ei meeldinud talle vahelesegamine -, samal ajal kui Ian mind küünarnukiga ribidesse tonksas. Ma võpatasin ning viisin pilgu talle. Mida ma nüüd tegin?

"Peaaegu," vastas ülekuulaja, piisavalt valjult, et ma oma tähelepanu Iani "rangetelt" pilkudelt tagasi temale pööraksin. "Selle jaoks on mul aga üks mõte varuks. See sama, mida ma ennist just ütlema hakkasin." Viimane lause oli tal kiirustavalt öeldud, sest ma jõudsin juba suu avada ja midagi tobedat nagu "mis mõte?" või "misasi?" hakata vahele küsima.

"Nagu ma aru olen saanud," jätkas ta, "otsite ka teie kolm Edwin Broomi. Miks mitte ühendada oma jõud" – minu poolt turtsatus ja Iani poolt järjekordne löök ribide vahele – "ja teha koostööd selle jaoks, et ta üles leida? See oleks ju ometi kasulik ettevõtmine. Kõik saavad, mida tahavad – Edwin Broomi."

Korra oli ruumis jälle vaikus, kuid siis otsustas Monica suu lahti teha. "Kuid kus on konks?"

Mees vaikis hetkeks. "Konks seisneb selles, et mina saan ta endale esimesena."

Monica krimpsutas selle peale nägu, minu mõte aga hakkas selle peale teises suunas jooksma. "Ma ei tea.. Peale sind ei pruugi teda enam kuigi palju alles olla," jõudis Monica enne mind midagi öelda.

"Ma kardan, et sul ei jää muud üle, Monica. See on sinu ainus lootus."

Nüüd ma tahtsin küll vahele segada. "Oota nüüd pisut! Mis mõttes ainus? Miks peaksime me sellega üldse nõustuma?"

Mees viis pilgu minule ning enne vastamist vaatas mind pikalt, nagu tahaks mulle silmadega vastuse kätte anda. Ma ei saanud millestki aru. "Sa oled majas, kus on kolmkümmend seitse relvastatud meest ja nad kuulavad kõik igat minu sõna. Nad on väljaõppinud palgasõdurid ja oskavad teha vägagi palju muid asju peale kellegi maha tulistamise."

Ma vaikisin hetke, üritades neid sõnu pisut seedida. Ma tundsin, kuidas mul sees vaikselt keerama hakkas. "Nii et sure või tee koostööd, jah?" suutsin ma kuidagi küsida, neelatades seejärel.

"Põhimõtteliselt," sõnas ta muretult, nagu tegu oleks kõige igapäevaseima ja normaalseima asjaga. Sure või tee koostööd. Jaah. Nii lõbus! Vastik, nõme, halb, kuri, ülikena mees!

Ma oleksin tahtnud oksendada, rikkuda näiteks selle ilusa lumivalge koheva vaiba seal maas, kuid ilmselgelt ei tulnud minust mitte midagi välja.

"Nojah siis," pomisesin ma, viies pilgu Ianile. Ta raudselt vihkab mind nüüd selle eest, et ma ta sellisesse jamasse kaasasin. Kuid minu üllatuseks püsis ta nägu täiesti rahulikuna. Ilmselt teeskles.

"Olgu peale, minge nüüd. Väljas on autojuht, kes teid kusagile kohale viib," sõnas mees, tõmmates tooli laua alt välja ning istudes sellele, viies tähelepanu arvutiekraanile.

Me tõusime kõik kolmekesi püsti, kuni ma peatusin ja pilgu mehele viisin. "Kuidas me sind jälle üles leiame?" küsisin ma.

Ta tõstis mulle pilgu, otsis seejärel laualt märkmepaberi ja pastaka ning kirjutas midagi. Üsna kiirelt ulatas ta kollast värvi nelinurkse paberikese minu poole. "Helista siia," sõnas ta.

Ma võtsin lipiku vastu, viisin algul kahtleva pilgu mehele ja seejärel paberile, kus seisis:

"557-67-345
Jonathan Broom."

Ma tõstin ehmunult pea.

Broom?!