Alice'í saladus.

Kommentaarid ja arvamused on teretulnud:)[i]

Ma alustasin lugemisega ja mu pilk liikus kohe vigadele, peale seda ei suutnud ma edasi lugeda.
*TÜHIKUD!!!! Koma ja punkti järel tuleb tühik!!
*Otsekõne lisa järgmisele reale.
*Igal pool kus on punkt, hüüumärk või küsimärk, algab uus lause suure algustähega.
Mind paneb väga imestama, et sa oled 18 aastane ja teed selliseid vigu. Palun võta arvesse neid märkusi järgmise osa kirjutamisel, sest kui jutt on täis vigu, siis ei kutsu kohe üldsegi lugema.

Kriitika on alati oodatud aga ebaviisakused palun endale jätta!

Ma parandan oma vigu kindlasti järgmises postiuses.
Kuid lihtsalt selline ebaviisakus ei kõlba kuskile,ma räägin loomulikult -mariliisist.

Ebaviisakus? Kust otsast ma ebaviisakas olin, ma tõin sulle vaid välja vead, mida sa peaksid enda jutus parandama. Muidugi kui sa mõtled seda, et ma imestasin su vanuse ja vigade üle, siis anna andeks, kuid 18 aastasena ei tohiks sa nii lolle vigu teha. Ma loodan, et uut osa saab niipea näha!

Vabandan kui sinust valesti aru sain.Eks ma siis panen kõrva taha need nõuanded.Aga noh,ma olen koguaeg niimoodi kirjutanud ja imestan,et siis keegi pole varem midagi maininud,kui juba sind häiris.

3.osa

"Asume siis teele!" sõnas isa muiates.Biloxist Louisianasse oli üle 200 kilomeetrit. Me sõitsime tõllaga,mille ette oli rakentatud kaks hobust. Pruuni nimi oli Maximus ja valget kutsuti Lilyḱs. Silusin nende lakkasid,mille peale hobused hambaid näitasid ja ninasõõrmeid väristasid.Nad olid nii ilusad,unistasin ka oma hobustest.
Kui ema ja isa majast välusid asusime teele.Isa rääkis teel olles põnevaid lugusid. Ma olin väga elevil,kui ta rääkis mulle legendidest.
"Alice, kas sina oled kuulnud jutte vereimejatest?"küsis isa kulme kergitades. Mu keha läbis külmavärin.
"Ma ei tea,vist mitte." sõnasin häbelikult. Isa naeris selle peale vaikselt. Ema pani talle käe õlale.
"Edmund,ära hakka jälle oma tondijuttudega."sõnas ema leebelt kuid veidi noomivalt.
"Ma ei karda!"ütlesin rõõmsalt ja ootasin,et isa jätkaks.
"Texases oli kunagi üks naine,kes elas üksi keset kõrbe. Ta oli umbes üheksakümne aastane. Ühel õhtul peatusid tema ukse taga kolm meest,kolme hobusega ning palusid öömaja."isa peatus hetkeks ning jätkas siis.
"Vananaine oli lahkesti nõus,kuna tundis ennast alatasa üksikuna. Naisel oli ka väike tall oma viie kana ja ühe lehma jaoks. Naine ei tahtnud hobuseid oma väiksesse talli lasta,kuna kartis,et need kolm massiivset hobust teevad tema kanadele viga. Mehed sidusid siis hobused õue,suure puu külge ja suundusid siis ise tuppa. Vana naine seadis meestele põrandale asemed ning läks ise magama. Öösel aga ärkas vananaine lehma hirmsa ammutamise peale üles. Ta pani kampsuni selga ning väljus oma toast. Kolme meest ei olnud oma asemetel. Segaduses naine sammus vaikselt talli poole,ta silmitses märatsevaid hobuseid,kes üritasid ennast köitest vabastada. Kui ta hobuseid hoolega silmitses ja neid rahustada üritas märkas ta nende külgedel kergeid hammustuse jälgi. Need ei olnud väga suured,seega ei olnud need mõne metslooma omad. Naine oli veel enam segaduses. Kui ta talli uksed avas,kohutas teda talle avanev pilt. Kolm meest hammustasid innukalt tema lehma. Lehm rabeles ja ammuutas,kuid mehed ei peatunud ja puresid edasi. Naine ei julgenud algul sõnagi lausuda,kuid siis pistis röökima.
"Mida te oma arust teete? Kaduge siit kus kurat!"
Mehed tardusid korraga ning lasksid hambad lehmast lahti. Lehm kukkus otsekohe pikali. Enne kui naine ennast liigutada jõudis,olid kolm meest hobustega kadunud,nagu neid poleks seal hetk tagasi olnudki.Nendest oli järgi vaid surev lehm. Vananaine põlvitas lehma juurde ning poetas oma suured pisarad sinna samma maha."
Kui isa jutu lõpetas ei pannud ma tähelegi,et mu suu oli lahti vajunud ja silmad märjad. Ka ema paistis kohkunud ja nukker. Isa jätkas vaikselt.
"Selliseid inimesi nimetatakse vereimejateks. Aga tegelik põhjus miks nad looma verd jõid oli,et nad niimoodi harjunud elama. Vaata Alice, palju rändurid reisisid igal pool maailmas ringi ja tihti tuli ette suur söögi -ja joogivee puudus. Sellepärast lõid nad hambad hobusesse ning jõid selle verd,et saada jõudu edaspidiseks teekonnaks. Hobust nad surmavalt ei haavanud,sest siis oleks saanud nad oma teekonda jätkata."Nihelesin tõlla istmel.
"Kas ma ehmatasin sind ära?" küsis isa ja puhkes naerma.
"Ei,ei." vastasin suunurka kergitades.
"Aga kas vereimejad polnudki siis need,kes inimese verd jõid?" küsisin siis,ise segaduses.
"Ei muidugi mitte.Ära selliseid õudusjutte küll usu."sõnas isa naeratades ning patsutas mu põlve.
"Oh,Alice."sõnas ema leebelt ja naeratas.

Palju parem ja kohe huvitavam oli lugeda. Kohati jäid küll ikka silma kohad, kus tühikud puudusid, aga ma ei lasnud ennast häirida sel. Jätka samas vaimus, aga ära unusta vaadata kirjavigu üle! :)

Olgu:)