Tõsist juttu kah:D

Kui tõsiselt kirjutamist võtate, kas tahate saada kunagi kirjaikuks, või pidada seda mõne teise ameti (kui siis millise)kõrvalt. Või teete lihtsalt seda hobi korras? Jagage mõtteid;)

Nii. No mina isiklikult võtan kirjutamist üsna tõsiselt, kuigi naljakas on selle kõige juures see, et mu lähedased mu hobist midagi ei tea. Vaid üks väga hea sõbranna ja mõned tuttavad teavad.

Aga tulevikust siis:
Ma arvan, et ma olen liiga kaua (6-7 aastat) kirjutanud ja liiga pühendunud sellele, et seda tulevikus enam mitte teha. Keskendumisraskustega loominguline inimene nagu ma olen...
Õpin parasjagu rakenduskõrghariduses 'teatud' ametnikuks ning see ala on ikka üsna raske. Aga ma usun, et tulevikus töö kõrvalt ikka saab kirjutada. Aja jooksul ju areneb kirjutamise stiil ja kõik, mis sellega kaasas käib. Seega, tulevik on helge, ma arvan.
Tahaks ikka ühe raamatu ka kunagi kirjutada, kui aeg küps. Ja ma rõhutan- ma ei teeks seda raha pärast. Pigem enda arendamiseks ja muidugi sooviks teada, kuidas suhtuvad mu loomingusse tähtsad kirjastajad ja teised lugejad.

Aga jah- kui midagi kehvasti läheb, on mul niiöelda töö olemas. Ja kui hästi läheb on töö kõrval üsna suur hobi. Ja ausalt öeldes ma ei ütleks et see nii väga hobi minu puhul on... Ma ei oskagi öelda tegelikult kui oluline selline väljendusviis on. Ma armastan seda (juhul kui aega ja inspiratsiooni on), ma jumaldan kirjutamist, oma ideede ja väljendusviisi arenemist, ma jumaldan seda vabadust, loo arengut, oma mõtete keerkäike, mõtete vabaks laskmist, seda kui inspiratsioon mind ründab... Lihtsalt kõike!

Minu puhul see vist siiski on hobi? Või töö? Ma ei tea, ma ei oska seda liigitada... Võib-olla on see lihtsalt üks mu kirgedest? Writing is my passion :)
Ainult et... mul on kahju, et ma nii harva praegusel kiirel ajal kirjutada saan. Lausa vaimselt tunnen et midagi on viltu :)

Et jah, võib-olla päris kirjanikuks ei hakka, kuigi iga inimene peale raamatu avaldamist muutub selleks. Hetkel mina end kirjanikuks ei pea. Pigem olen lihtsalt kirjutaja. Aga kirjutamisel on väga oluline osa mu elus.
Paljud tuttavad ja õpetajad soovitasid mul koguni ajakirjandust õppima minna aga uurisin ülikoolides ja sel alal oli vist mata eksamit vaja, seega... jahmm...
Kujutan ette, et ajakirjanikuharidus oleks kirjutamisele ka korralikult kasuks tulnud :) Aga ma ehk arenes siis aja jooksul veelgi paremaks.

Nastiku jutu peale tuli meelde, et mul ema ütles, et ma päääris pisikesena kirjutasin igasuguste nukkudega jms intervjuusid, mis polnud sugugi lapiku sisuga, kui arvata võiks. Ja kirjutamiseni aastad tagasi jõudsingi vist selle pärast, et kooris laulmine jäi soiku.
Mina kuskile oma asju saatnud pole, sest ei pea end piisavalt heaks. Aga koolisisestel luuletuste võistlusel olen väga edukas olnud (imelisel kombel I-II kohad), kuigi pole ka eriline luuletaja.

minu poolt siis natuke teistsugust arvamust ka
minu jaoks on kirjutamine kindlasti hobi, kuigi tulevikust võib minust isegi ajakirjanik saada... kes teab . Igatahes meeldib mulle kirjutada, väga . Aga millegi pikema kirjutamiseks läheb mul kaua aega ja ma ei olekindel, et see väga hea välja tuleks. pigem meeldib mulle kirjutada väikeseid lühijutte.
kuigi kui rääkida sellest, mida ma väiksen kirjutasin siis *naerab*
kirjutasin päris palju jutte umbes 7 aastaselt, mis olid küll väga rohkete kirjavigadega, aga see-eest neid praegu lugedes õudsalt armsad

Ma siis ka endast. Kirjutama Ãĩppisin nelja-viieselt. Mul on tohutu hunnik illustreeritud jutte sellest ajast:) vÃĩistlustel on alati hästi läinud. Vāga hästi, niiet ma usun endasse. Enesekriitikat jagub ka. Ajakiri Va(värske rÃĩhk) mind avaldanud ei ole. Jumal tänatud tagasivaates:D praegu osalen sahtlist netti ja tänapäeva romaanis. Hoidke pÃļialt. pean rohkem hobiks mis ei t2henda et ma seda t6siselt ei vÃĩta.

Selles Tänapäeva omas mille tähtaeg oli 1. sept? Oh, mina küll ei kiirusta neist osa võtma. Võiks vist küll aga ma olen liiga kriitiline vist...

To Nastik0120: tänud, juba saatsin ära aga veidi kahetsen. Arvan et asja temast ei saa ja kas järgmist julgengi siis enam proovida:s

Ma olen olnud koguaeg arvamusel, et Eestis kirjaniku tööga ära ei ela, nii et minna seda lausa otseselt õppima ei ole mul kohe kindlasti plaanis, kuigi selline "sa oled tulevikus täitsa kirjanik valmis" on üks levinumaid lauseid mul sõprade seas.. Paremate sõprade muidugi ehk siis nende, kes reaalselt mu teoseid lugenud ka on. Sellepärast kavatsengi ma minna ülikooli midagi sellist õppima, mis tooks näiteks hea sissetuleku ja ma ei oska muidugi praegu öelda, kui palju vaba aega mul üle jääb, aga kuna mulle praegu meeldib väga kirjutada, siis ma kahtlen, et ma selle kunagi väga soiku jätaksin. Kuna ma praegu veel noor olen, ei ole mul selliseid isklikke kogemusi just kuigi palju, millest kirjutamiseks inspiratsiooni võtta, nii et ma loodan väga, et tulevikus mul see pluss juurde tuleb, et ma ka siis ehk parima võimaluse korral mõne raamatu valmis kirjutan, mis ka poelettidele äkki välja jõuaks, mitte sahtlisse vedelema jääks. See on mul siis see kõgie kõrgem eesmärk seoses kirjutamisega.

Ma osalesin ka paar aastat tagasi sellel võistlusel, kuigi ei saavutanud midagi. Ma arvasin tookord, et kõik osalejad, isegi kui nad ei võida, saavad oma töö kohta tagasisidet ja see oligi minu peamine eesmärk, aga ma eksisin

Häbi öelda, aga ka mina ise kirjutasin üsna masendava loo. Minu arvates ongi eestlastele omane pigem negatiivsest kirjutada, kuna see võimaldab lugeja emotsioonid enda kontrolli alla saada ja tõmbab neid rohkem kaasa

Kirjutamine on mulle alati meeldinud ja esimesed katsetused tegin ma varsti pärast seda, kui ma kirjutamise selgeks sain. Ma mäletan, et minu esimene lugu, mille kallal ma ema kirjutusmasinal sehkendasin, rääkis tüdrukust, kes läheb esimest korda kooli ja saab endale palju uusi sõpru. Kahjuks või õnneks on see kuskile kaotsi läinud ja ma arvan, et seda oleks praegu üsna hirmus lugeda Umbes sama kaua olen ma unistanud ka kirjanikuks saamisest, kuigi tõsisemalt hakkasin ma kirjutamisega tegelema alles 15-aastaselt, kui kirjutasin ühe Tokio Hoteli fanfictioni, mis venis üle 100 lehekülje pikaks ja mis oli ühtlasi ka minu esimene jutt, mille ma korralikult ära suutsin lõpetada. Praegu on minu kõige pikem jutt "KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi" ja kuigi see ei ole veel valmis, on see juba 440 lehekülge pikk. Kirjandite kirjutamine läks mul koolis ka üsna libedalt ja mul õnnestus nende eest isegi paar auhinda saada, aga kirjandeid ma üldiselt eriti ei armasta

Hetkel on kirjutamine mulle rohkem hobi, kuid ma loodan, et ehk õnnestub mul kunagi ka midagi avaldada - üks sõbranna tõotas mulle kunagi pühalikult, et kui ma seda 23. eluaastaks ei tee, saan ma kere peale, aga ma loodan, et ta on selle ära unustanud - , kuna see on üks vähestest tegevustest, mis mulle tõeliselt meeldib. Selles lootuses läksin ma ka eesti filoloogiat õppima, sest kirjutamise juures kulub hea eesti keel marjaks ära, ja mul on alati korraga peas mitu erinevat ideed, isegi kui ma neid kõiki kirja ei jõua panna

Eesti noorte kirjanike reas on tÃĩesti palju emosid:D
hullult kahju et nad raiskavad pika aja juttude lugemisele t2nap2evas aga vastu kirjutada ei viitsi. 2kki nad ei loegi l2bi?:s
aga jah, eks k6igil alguses unistus saada raamatuga maha ja edasi on juba n2ha mulle tundub:D
kas keegi kuulsaks tahab ka saada ja mis te arvate kas eestis saabki kuulsaks ja lugupeetuks v ainult parimal juhul kerttu-rakke-kuulsaks?

Et saada maha raamatuga, mis sind kuulsaks teeks, on vaja üht- shokeerida lugejat/lugejaskonda kas siis positiivselt või negatiivselt. Leiutada midagi uut, midagi sellist, mis paneks inimesi ahhetama, krutiks nende emotsioone vms... ja Eesti ajakirjandusmaastiku kihama (jep, see on ka oluline)...

Ja alles siis räägime edasi kuulsusest. Kõigepealt on vaja end lihtsalt nähtavaks muuta ja ERILINE lugu on see, mis seda teeb.

Kuigi jah, olgem ausad, avaldatud raamatuga kaasnev kuulsus kaob üsna ruttu ja uus särav kirjanik kaobki peagi teiste omataoliste halli massi. Seega on vaja nähtav olla. Kogu aeg.

Ja... ma ei tea, ma ei ütleks, et Eestis oleks raske mingi raamatuga kuulsaks saada. Vastupidi. Kui sa oled vähegi tasemel, peaksid küll välja paistma nende väheste noortekate kirjanike seast, kes arvavad, et 126 lk läbust ja elu armastusest kokku-lahku minek on maailma kõige asjalikum storyline... That simply sucks.

true that.
nõustun.
Viimane mis ta oligi...vaevatud, teema tundub õudne lauasa jube pask, andke andeks. Aga näete, palun väga läheb peale küll:s