On elu surma väärt? (19 osa)

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 18/3/2012, 22:04

Mulle meeldib Joonas.. Very Happy

ja dialoog Liisa ja Joonase vahel on ülekõige.. :)
häirivad vaid kirjutamis vead..
UUT!! Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/5/2012, 01:03

I'm back:D

8.

„ Vaata ta silmi,“ sõnab ta ning liigub ühe naise juurde, kes meist parajasti möödumas oli. See on umbes kolmekümne aastane naine, kes näeb välja nagu tal oleks kuhugi väga kiire.

„ Vabandust,“ sõnab Joonas ning naeratab talle. See naeratus ei ole aga see õel irve mille osaks mina olen saanud, vaid näeb välja siiras ja süütu.

„ Ma olen Rasmus,“ lausub ta ning sirutab käe tervituseks välja.

Naine kahtleb veidi ning vaatab teda väga kahtlustavalt, kuid lõpuks otsustab siiski, et mis seal ikka ning sirutab ka oma käe välja.

Nüüd tuleb mul meelde jälgida naise silmi. Õnneks on see ka täpselt õige hetk, kuna hetkel, kui nende käed kohtuvad muutuvad ta silmad.

Need lähevad selliseks nagu ma olen nüüdseks juba päris mitmel inimesel näinud- iirised muutuvad täiesti mustaks ning nende ümber tuleb valge ring ning silmavalged lähevad helehalliks.

„ Kas te olete tutvunud piibli neljanda peatükiga?“ küsib noormees hetkel, kui ta naise käest lahti laseb.

„ Ei aitäh,“ pomiseb ta ning jätkab kiirelt oma teekonda.

Joonas naaseb minu juurde ning naeratab väga salakavalalt. Ta istub pingile ning silmitseb mind.

Ilmselt ootab ta minult mingit reaktsiooni, kuid ma ei suuda hetkel õige reaktsiooniga lagedale tulla.

Ma ei tea, kas ma peaksin olema vaimustuses ta hämmastavatest võimetest või tundma vastikust ta õõvastavaste võimete üle või hoopis olema segaduses, et misasi see nüüd oli.

Tema nägu vaadates kaldun ma pigem esimese poole, kuna ta tundub endaga väga rahul olevat.

Ma otsustan, et ei anna talle oma reaktsiooni naudingut ning hoian oma näo võimalikult neutraalsena.

Kindlasti ei tunne ma vaimustust tema üle, kuna ma tean, et temal ei ole sellega peaaegu midagi pistmist. Ainuke põhjus, miks ta seda teha saab on see, et tal õnnestus valel ajal ära surra.

Ma üritan ka mitte tunda vastikust. Ma tean, et see on see, mida ka mina tegema pean ning mida teevad päris mitmed inimesed ning ütleme siis nii, et see on elu…või kui nüüd mõtlema hakata, siis see on surm. Siiski tunnen ma õõvastust selle üle, et selline inimene saab otsustada, kes elab ja kes sureb ning selle üle, et ka mina pean hakkama neid otsuseid tegema.

Kõige vähem tunnen ma segadust. Ütleme siis nii, et see demonstratsioon ei jäta just kujutlusvõimele palju ruumi ning teeb kõik väga selgeks.

„ Kas see on ainult käsi või ükskõik milline kehaosa?“ küsin ma lõpuks, kuna olen jõudnud otsusele, et kui ma juba temaga siin aega veetma pean võiks ma vähemalt mingeid vastuseid saada.

Ta vaatab mind natuke aega ning ootab ikka veel reaktsiooni oma teole, kuid ta saab varsti aru, et seda ei tule.

„ Meie puhul ainult sõrmed ning nende puhul ükskõik mis osa,“ sõnab ta siis.

Ma noogutan, kuid midagi selles lauses jääb mind häirima. Mind häirib see, et mina kuulun meie alla ning suurem osa inimesi kuulub nende alla.

Ma kuulusin alles eile nende hulka. Vähem kui 24 tundi tagasi olin ma nemad. Mul polnud õrna aimugi, et „meie“ olemasgi oleme ning nüüd vaatan ma rahuliku südamega, kuidas üks üsna nõme noormees tapab puudutusega ning ma tean, et ka mina hakkan seda tegema.

„ Kas seda saab välja lülitada?“ küsin ma siis, kuna ma tõesti tahaks seda välja lülitada. Kui ma seda teha saaks siis võibolla oleks mul võike võimalus oma normaalset elu edasi elada. Või vähemalt väga lähedal oma normaalsele elule.

„ Sina ei saa,“ lausub Joonas ning ma lihtsalt vaatan teda. Kas ta tahab tõesti öelda, et teised saavad ja mina ei saa?

„ Mina ka ei saa,“ sõnab ta siis ning ma ei lõpeta ta vaatamist.

„ See on õpitav, aga väga raske. Osad ei saa seda teha ning teised ei taha seda teha niiet kokkuvõttes on neid üsna vähe. Ning need kes oskavad on ka juba viienda astme surmajad,“ seletab ta seejärel ning sellega jään ma peaaegu rahule. Peaaegu.

„ Surmajad?“ küsin ma veel ning ma näen, kuidas ta kannatus vaikselt kaduma hakkab. Ilmselgelt olen mina tema esimene nö õpilane, kuna kogenmad inimesed peaksid oskama paremini varjata oma tülpimust õpilaste kohutava lolluse üle. Aga see ei ole nagu ma oleks temalt küsinud, et kas maa tiirleb ümber päikese.

„ Surmaingel on ametlik nimetus. Isekeskis kasutame me rohkem surmaja. See on lühem ning eemaldab nimest ingli,“ seletab ta ning ta tülpimus suureneb selle juures iga sõnaga,
„ Mis teil inglite vastu on?“ küsin ma osalt uudishimult, aga suuremalt osalt selleks, et teda närvi ajada, kuna ma nägin ta nägu kui ta kasutas sõna ingel.

„ Sa võiks seda juba küll teada sa ju kohtasid neid,“ lausub noormees ning sellega õnnestub tal mind segadusse ajada. Ta ilmest on näha, et segadus talle meeldib. Talle võib küll närvidele käia mu ignorantsus surmajate osas, aga segadusse ajamist ta ilmselgelt naudib.

„ Kohtasin?“ ütlen ma lihtsalt ning üritan näida võimalikult ükskõiksena.

„ Kui sa ära surid,“ vastab ta lihtsalt ning ma meenutan oma kohtumist kahe tumma tüübiga ning kolmandaga, kes ei olnudki nii hull, kui nüüd järele mõelta, kuigi sel hetkel oli ta mõnes mõttes väga hirmuäratav.

„ Need kolm?“ sõnan ma lihtsalt, kuid näen ta näost, et see vajab veel täpsustamist, „Need kolm olid inglid?“ lisan ma ning ootan, et ta vastaks mulle, et muidugi mitte, kust sa küll selle peale tulid, ingleid pole ju olemas. Nagu pole olemas ka surmajaid.

„ Kolm? Sa pead ikka väga eriline olema. Mina kohtusin surres ainult ühega ning seegi oli üsna armetu ning mitte eriti jutukas,“ sõnab ta ning ma näen temast uut poolt.

Ta vaatab mind nüüd natuke teisiti. Siiamaani on ta mind vaadanud kui täiesti haletsusväärse ja haleda olendina, kuid nüüd vaatab ta mind natukese tunnustuse ning natukese kadedusega.

Mingil põhjusel tekitab see minus hea tunde. Mulle meeldib, et ta vaatab mind kui midagi paremat ja mitte kui lihtsalt lolli väikest tüdrukut, kes ei tea, kuidas maailma asjad käivad. Tegelikkuses oma küll olen see loll väike tüdruk, kuid mulle ei meeldi see.

„ Kas sa tahad mulle väita, et inglid kannavad nahktagisid?“ ma ei tea, miks mind just see, kõige rohkem häirima on jäänud, kuid tõesti…keegi, kes ütleb mulle, et ma olen surnud, võiks vähemalt ennast ilusti riidesse panna. Ma muidugi ei ütle, et ta ei olnud ilus…aga natuke austust surnute vastu võiks ikka olla.

„ Nahktagiga?“ küsib Joonas ning oma suureks rõõmuks näen ma, et nüüd on tema segaduses. See näeb tema peal üsna kurb välja. Ta on ilmselt harjunud kõike teadma. Ning kuigi ma tahaks jätkata tema piinamist selle teadmatusega soovin ma ka ise vastust saada oma nahktagi müsteeriumile.

„ See inimene…või siis ingel, kes ütles mulle, et ma olen surnud kandis teksasid ja nahktagi,“ lausun ma lihtsalt nagu see oleks asi, mida ma iga päev ütlen.

„ Ma tean ainult ühte inglit, kes kannab nahktagi. Ning ma loodan, et ma teda kunagi ei kohta. Sa peaksid ettevaatlik olema,“ sõnab ta rohkem nagu iseendale.

„ Ja kas ma peaksin tõesti kuulama sind? Tema andis mulle mu elu…või siis surma…see kogu terminoloogia on väga segane. Ja sina. Mida sina tegid? Sina tulid minu tuppa, ründasid mind, solvasid mind. Sa pole teinud mitte midagi, et ma sind usaldaks ning see tähendab, et ma ei tee seda,“ sõnan ma ning olen ka ise natuke üllatunud. Tegelikult pole asi üldse nii hull, aga millegi pärast pean ma seda ütlema.

„ Meie aeg on läbi,“ sõnan ma siis ning tõusen kiiresti pingilt püsti.

„ Kohtume järgmine nädal,“ sõnan ma veel ning hakkan ära kõndima. Ma olen jõudnud juba kümne meetri kaugusele, kui kuulen oma nime.

Ta hääles ei ole seda tavalist ülbust ja üleolevust, vaid midagi muud ning just see midagi muud paneb mind peatuma.

„ MIDA?“ küsin ma jäädes seisma ning pöörates väga järsult tema poole.

„ Ma valetasin,“ sõnab ta lihtsalt ning mitte väga kõvasti. Ma mõtlen hetkeks, et kas suremine parandas mu kõrvakuulmist, kuid eiran seda.

Ma vaatan talle kulme tõstes otsa ning ootan, et ta oma väidet täiendaks.

„ Ta läks koju,“ sõnab ta lihtsalt ning ma olen hetkeks segaduses, kuid mul ei lähe kaua aega ta lause tähenduse mõistmiseks.

„ Mida sa ütlesid?“ küsin ma väga teravalt ning liigun tagasi talle lähemale.

„ Kaarel läks koju,“ lausub ta ning mind ei häiri lause sisu, vaid see, et ta temast nii tuttavlikult räägib.

Ma kiirendan oma sammu ning jään ta ette seisma. Ma mõtlen hetkeks, mida temaga teha, kuid lõpuks otsustan jätkata oma kõrvakiilukarjääri. Mul on tunne, et kui ma Joonast veel väga kaua tunnen muutun ma selles väga osavaks.

Ma tõstan oma käe ning teen enda kohta ühe väga tugeva löögi. Seda on kuulda ka mõnusast plaksatusest, mis mu käe kohtumisel tema põsega tekib.

Ta õnneks ei proovigi sellest välja saada vaid esimest korda saan ma öelda, et ta käitub nagu mees.

Ma keeran ennast kiiresti tagasi ümber ning hakkan uuesti kõndima. Ma kuulen, kuidas ta midagi ütlema hakkab, kuid ma takistan seda enne, kui ta midagi arusaadavat kuuldavale jõuab tuua.

Ma teen taaskord ühe kiire pöörde ning vaatan talle väga kurjalt otsa. „ ÄRA räägi minuga,“ sõnsn ma lihtsalt ning pärast selle teatamist vaatan ma teda veel kümme sekundit ning teen taaskord ühe kiire pöörde.

Ka pöörlemine tuleb mul juba päris hästi välja ning kui ma veel harjutan, siis ilmselt saab selgeks ka minema tormamise kunst.

Tema silme alt minema jõudes jään ma seisma ning toon kuuldavale ühe väga raske ohke.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mis, Maa pöörleb ümber Päikese? Aga ma arvasin ju, et Jupiter pöörleb ümber Päikese... *on segaduses*
Su bänner on kriipi. Very Happy

Osa oli hea, sinulik.
Uut! Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 12/5/2012, 19:22

Minumeelest on sinu bänner väga lahee! Very Happy

Just nagu sinu jutule loodud, mida ta ju ongi, eks! Very Happy

Kahju ainult, et osad nii tihti tulevad. Very Happy

Irooniaga loomulikult. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 12/5/2012, 19:57

Ei tead:D leidsin netist sellise, koos pealkirjaga ja puha:D
Aga jah ta peabki natuke kriipi olema:D
Mis te vingute ma tegin eksameid hmpf:D ühesõnaga järgmine osa on juba pooleli niiet jah:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Tubli oled. Very Happy

Aga mul ka eksamid. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 12/5/2012, 21:13

No sina oled sina:D Sul on 72 osa mitte 8:D

Igatahes on mul siin kaks laulu:D ma soovitan need alles siis käima panna, kui jutt sinnamaani jõuab, aga eks te tehke mis tahate:D
1.
2.

9.

Mu surmast on möödunud peaaegu nädal ning selle aja jooksul olen ma aru saanud, et elu surnuna ei ole sama, mis elu elusana.

Vannis tehtud katse aitas väga edukalt tõestada, et õhku mul enam vaja pole. Samuti on ka mu nahk muutunud muutumatuks, kuna see katse tõestas ka, et nahk ei lähe enam vees krimpsu.

Söögiga tehtud katse oli natuke keerulisem, kuna üldiselt mulle meeldib süüa. Tänu sellele ei olnud see katse täielik, vaid tõestas lihtsalt, et mul ei lähe enam kõht tühjaks.

Magamise katsega on samuti natuke halvad lood kuna ka seda on olnud raske täielikult läbi viia. Siiski tõestasin ma, et füüsiliselt ma ei väsi. Küll aga aitab magamine vaimse väsimuse vastu niiet selle eest ma kaitstud ei ole ja magamine on selle nädala jooksul olnud väga teretulnud.

Alles paar päeva tagasi vaatasin ma esimest korda peeglisse ning sain sealt kinnitust sellele, mida ma tegelikult juba teadnud olin. Minu läbinisti mustad silmad tõestasid, et ma ei kuulu enam elavate sekka.

Eile läksin ma esimest korda pärast eelmist pühapäeva kodust välja. Ning ka seda ainult selleks, et ennast veel vaimselt väsitada. Nimelt võtsin ma Kaarli korterivõtme ning viisin tagasi asjad, mis olid aja jooksul minu tuppa kogunenud. Minu õnneks oli tema jätkanud oma tavapärast rutiini ning oli parasjagu trennis.

Mina ei ole suutnud oma tavalist elu edasi elada. See ei tundu lihtsalt kõige ülejäänu kõrval enam üldse oluline, et ma oma sõpradega peaks kohtuma või midagi lõbusat tegema.

Minu jaoks on lõbustus olnud oma lepingu lugemine – mida ma olen teinud umbes 30 korda.
Viimased paar tundi on mu lõbustuseks olnud paberilipiku vaatamine mu öökapil. See on telefoninumber. Kui täpsem olla siis see on mu nõmeda nõustaja telefoninumber, kes mu surnud olemist just eriti kergemaks ei ole teinud.

Ma vaatan seda veel umbes pool tundi ning siis otsustan talle helistada. Nädal mu surmast saab küll täis alles homme, kuid ma tahan temaga kohtumisi ise reguleerida. Ma ei taha, et ta ilmuks suvalisel ajal mu ukse taha ja otsustaks näiteks mu ema puudutada.

Seetõttu võtan ma selle lipiku kätte ning panen numbri endal kiiresti telefoni. Ma vajutan enne helista nuppu kui ma jõuan oma otsuses kahtlema hakata ning jään siis ootama.

Minu üllatuseks võtab ta vastu juba teisel kutsel ning ma olen ta kiirusest nii ehmunud, et ma ei oska midagi öelda. Niisiis ma lihtsalt hoian telefoni kõrva ääres ning kuulan teiselt poolt tulevaid taustahelisid. Ta ilmselt ootab, et mina rääkima hakkaks, kuid mina ei suuda hetkel isegi hingata. Ma küll tean, et mul pole seda vaja teha, kuid hingamise harjumus on ikka suhteliselt tugev.

„ Liisa?“ ütleb ta lõpuks ning ma leian ennast aeglaselt noogutamast. Siiski tulen ma üsna kiiresti selle peale, et ta ei näe mind ning otsustan lõpuks oma suu lahti teha.

„ Millal?“ küsin ma lihtsalt ning ma tean, et ta saab mu küsimusest väga hästi aru. Ma vaatan kella, mis näitab mulle, et 20 minuti pärast on kell 7.

Ta mõtleb natuke, kuid lõpuks vastab: „ Ma olen poole tunni pärast seal.“

Ma otsustan teda oma vastusega mitte austada ning lõpetan lihtsalt kõne ära.

Seejärel hakkan ma väga kiiresti oma toas ringi sebima ning ennast riidesse panema, kuna ma ei taha talle anda mingit põhjust sisse tulemiseks.

20 minuti pärast olen ma oma maja ees ning ootan ta saabumist.

Mõne aja pärast (ehk siis umbes 20 minuti pärast) sõidab mu maja ette ning sealt vaatab mulle vastu endaga väga rahul olev noormees.

Ma istun kiiresti autosse ning lihtsalt vaatan teda. Selle pilgu all muutub ta rahulolu natuke vähem ilmselgeks ning selle tulemusega olen ma üsna rahul.

„ Kui sa ütled, et sa tuled poole tunni pärast, siis sa tuled poole tunni pärast ning kui sa tuled 40 minuti pärast siis sa ütled, et sa tuled 40 minuti pärast,“ sõnan ma ning manan enda näole ühe väga võltsi naeratuse.

„ Selge?“ küsin ma siis ning hoian oma naeratust veel väga kramplikult näol.
Ta lihtsalt noogutab ning hakkab sõitma. Ma haaran turvavööst kinni, kuid enne kui ma jõuan seda välja tõmbama hakata otsustan ma, et ma ei pane seda peale.

Joonas vaatab korraks minu poole ning otsustab sekkuda.

„ Pane turvavöö peale,“ sõnab ta üsna külmalt. Seda mängulisust, mis tal oli alles minut tagasi enam ei ole.

„ Ei,“ ütlen ma lihtsalt, kuna miks ma peaksingi tegema seda, mida tema mul teha käsib.

„ Pane turvavöö peale,“ lausub ta uuesti ning nüüd on asi juba põhimõttes.

„ Miks?“ küsin ma siis kuna otsustan, et ei ja jah vaidlus muutuks liiga kiiresti igavaks.

„ Ma tõesti ei soovi sinu pärast trahvi saada,“ vastab ta ning üllataval kombel on see isegi üsna loogiline vastus, mille peale ma ise ei tulnud.

„ Ja miks see mind peaks huvitama, mida sina tahad või mitte?“ vastan ma siiski kuna ma ei saa ju lihtsalt ühe loogilise argumendi pärast alla anda.

„ Sest et siis ma järgmine kord enam ei sõiduta sind,“ sõnab noormees, kuid ma näen, et ta saab ka ise aru, et see pole just väga hea argument.

„ Minugi poolest. Ma olen täiesti suuteline ise ringi liiklema,“ ütlen ma talle ning see ka lõpetab meie vaidluse. Ilmselgelt olen mina lihtsalt nii palju parem vaidleja, kuigi tema teeb praegu näo, et ta on minust nii palju parem ja ei lange minu tasemele.

„ Kuhu me läheme?“ küsin ma pärast mõnda aega piinlikku vaikust.

„ Siis näed,“ vastab ta lihtsalt ning see vaikus jätkub.

Alles nüüd märkan ma, et raadio mängib väga vaikselt. Siiski tunnen ma ära selle loo, mis parajasti mängib ning hakkan mõttes kaasa laulma. Ma üritan küll seda mitte väga välja näidata, kuna ma juba näen ta näost, et see pole kohe kindlasti mitte tema muusikamaitse järgi.

Siis otsustan ma, et oleks ju hoopis tore teda natuke närvi ajada ning otsustan hakata kõvasti kaasa laulma.

„Ever fallen in love with someone Ever fallen in love.  In love with someone.  Ever fallen in love.  In love with someone.  You shouldn't've fallen in love with,“ laulan ma ning õõtsun muusikaga kaasa.

Selle laulu sõnum pole mulle küll hetkel just kõige teretulnum, kuid ma otsustan seda eirata ning lihtsalt Joonast närvi ajada.

Ma saan aru, et see töötab veel paremini kui ma ootasin kui ta raadio kinni vajutab.

Mind ta aga kinni vajutada ei saa ning kuna selle laulu sõnad pole just eriti keerulised ja raskesti meeldejäetavad on nad mul suhteliselt hästi meeles. Niisiis otsustan ma, vaatamata ta püüdlusele mind vaikima panna, laulu edasi laulda.

„ You spurn my natural emotions.  It makes me feel like dirt.  And I'm hurt . If I start a commotion.  I run the risk of losing you.  And that's worse.   Ever fallen in love with someone . Ever fallen in love . In love with someone.  Ever fallen in love In love with someone . You shouldn't've fallen in love with,“ laulan ma edasi ning tunnen, kuidas mu tuju läheb rõõmsamaks. Selle sõnad pole just kuigi rõõmsad, kuid kiire tempo ning lustlik viis teevad selle tasa.

Kui ta mõistab, et ma ei jäta laulmist, kui ma olen refrääni juba viis korda korranud üritab ta mind teisiti kinni panna. Nimelt paneb ta mängima raadio, kust on juba järgmine laul alanud ning keerab selle nüüd väga kõvaks.

Ma jään vait ning vaatan, kuidas ta näole ilmub rahulolu, kuid ma ei vaiki kaua kuna ma tean ka seda laulu ning mul on kindel plaan laulda raadiost kõvemini.

„ I’m satisfied,“ alustan ma laulmist ning vaatan rahulolevalt ta nägu, „ Hiding in a friends apartment, leaving only once a day, to buy some groceries. Daylight I’m so absentminded nighttime meeting new anxieties,“ jätkan ma siis ning loodan, et ta mind autost välja ei lükka.

Ma küll leian, et ma oskan laulda täitsa rahuldavalt, kuid väga hästi pole see mul kunagi välja tulnud. Ma olen rohkem koorilaulja kui solist. Veelgi hullem on asi kui ma üritan laulda väga kõvasti.

„ Kas sa jääd juba vaid?“ nähvab ta mulle umbes minuti pärast ning ma vaatan teda nagu ma oleks väike pahandust teinud laps. Ta paneb raadio uuesti kinni ning teeb näo, et vaatab väga keskendunult teed.

„ Rahu,“ pomisen ma vaikselt ning teen samuti näo, et tee mu ees on kõige huvitavam asi maailmas.

„ You've got my back in the city you've got my back  'Cause I don't want to panic,“ laulan ma veel laulu viimased read vaikselt ning jään siis täiesti vait.

Lõpuks peatume me ühe kolmekordse eramaja ees ning astume autost välja. Joonas avab võtmega värava ning me astume maja hoovi. Ma märkan, et kuigi kell on alles pool kaheksa ning õues on veel suhteliselt valge, põleb maja igas toas lamp. Samuti näen ma akendest mitmeid inimesi.

Me läheme suure puitukse juurde, mis näeb välja nagu selle avamiseks oleks vaja eraldi masinaid, kuid mu nõustaja avab selle nii lihtsalt nagu see oleks tehtud paberist.

„ Tere tulemast surmajate keskusesse,“ sõnab ta lihtsalt ning sulgeb minu järel ukse.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mu surmast on möödunud peaaegu nädal ning selle aja jooksul olen ma aru saanud, et elu surnuna ei ole sama, mis elu elusana.

O'rly? Very Happy

Sõõk on ka väga tore asi. Very Happy

Aga ma olin rebel ja panin esimese loo juba alguses käima ja teise poole peal. Very Happy

(H)

UUUUUUT! Very Happy

Sul on vähe osi veel. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 14/5/2012, 23:33

Sõõk on väga hea asu:D

Nii rebel oled ikka:D

Numbrites tundub jah vähe osi aga wordis on juba umbes 30 lk tihedat teksti niiet väga hull polegi:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Ja kus uus osa on? Very Happy

Ma juba lootsin. Very Happy

Mõtlesin, kuidas kirjutan siia kasti, et oled tubli ori, ma loen nüüd.
Ja siis loen... ja tulen kirjutan kommentaari lõpuni. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 17/5/2012, 00:25

10.

Ma olen koridoris, kust läheb trepp ülesse ning päris mitu ust mõlemale poole.

„ Vets,“ ütleb Joonas ning osutab kõige parempoolsele uksele. Selle peale tõstan ma lihtsalt kulme, kuna vets, majas täis surnud inimesi tundub natuke üleliigne.

„ Mõned inimesed teavad,“ sõnab ta lihtsalt ning sellega üllatab ta mind veidi. Ma ei arvanud, et mul on kunagi võimalus ennast ühelegi inimesele paljastada. Ja kohe kindlasti ei kutsuks ma teda siia majja. Üks vale puudutus ja läinud oledki.

Niisiis astun ma vetsu uksest mööda ja ootan, et ta mulle ülejäänud maja tutvustaks, kuid otse loomulikult ei ole ta ometi nii abivalmis ning lihtsalt jalutab minema öeldes mulle, et ma võin siin rahulikult uudistada. Ma pole küll väga kurb, et ta ära läheb, aga üksi siin majas on siiski natuke hirmuäratav.

Ma lähen natuke mööda koridori edasi ning näen lahtist ust. Ma otsustan, et lahtine uks on just see, mida mul vaja on ning astun sisse.

Oma õnneks ei ole ma sattunud mitte harjakappi, vaid suhteliselt suurde ruumi, kus on umbes 10 inimest, kes väiksemates gruppides omavahel räägivad.

Ma küll ei koputa, kui ma sisse astun, kuid nii kui ma olen üle lävepaku astunud jäävad kõik vait. Ja see ei ole tavaline vaikus, kus on ikka kuulda kellegi liigutamist või raskemat hingamist, vaid täielik vaikud, kus kõik on täiesti paigal ning ei liiguta ripsmekarvagi. Sellega tuleb mulle meelde, et ma ei pea vast enam ka pilgutama. Jõllitamisvõistlustes võib see väga kasuks tulla. Kuigi ma kujutan, ette, et teise surmajaga oleks see võistlus kohutavalt igav ning pikaldane.

Alles nüüd märkan ma, et midagi on siin ruumis natuke valesti. Siin on küll umbes 10 inimest, mis on minu standardita järgi juba suhteliselt suur seltskond, kuid kõik nad on mehed, ning enamus näevad välja nagu nad oleks umbes 20 aastased. Ütleme siis nii, et seda pole üll halb vaadata, kuid natuke ebamugav on olla korraga kõigi nende tähelepanu keskpunktis.

Ma tekitan oma näole naeratuse, mis peaks näitama, et ma olen tore ja sõbralik ja ei hammusta ning lihtsalt seisan seal ja ootan, et keegi midagi teeks.

Mins tuleb päästma üks blondipäine noormees, kelle naeratus on umbes kümme korda säravam kui minu oma ning ilmselt näeb ka usutavam välja.

„ Tere tulemast. Ma olen Sander,“ sõnab ta seda naeratust suult kaotamata ning enne, kui ma jõuan midagi vastama hakata on ta mu käe juba ära surunud, pannud käe mu pihale ning juhtinud mu diivanile istuma.

„ Need on Siim, Indrek Joosep, Kristjan, ja Arvo,“ sõnab noormees ning ma vaatan neid kõiki, kuid kahtlen sügavalt, et mul nende nimed meelde jäävad. Mõned mehed olid vahepeal leidnud vaba hetke, et ruumist välja lipsata, kuid millegi pärast on mul tunne, et nad tulevad veel tagasi.

„ Liisa,“ tutvustan ma ennast lõpuks ning üritan selle juurde manada ka enesekindla naeratuse, kuna ilmselt näen ma hetkel välja nagu hirmunud hiireke.

Siis hakkavad nad kõik läbisegi rääkima ning mul tekib raskusi nende vestluse jälgimisega, kuna ma ei saa väga paljust aru.

Mõne hetke pärast saan ma aru, miks mõned noormehed olid lahkunud. Nüüd tulid nad tagasi ning neid oli umbes neli korda rohkem. Ilmselgelt olen ma vaatamisväärsus, kuna enamus neist jõllitab mind nagu nad näeks esimest korda tüdrukut. Ning vaikselt hakkan ma juba kahtlustama, et nii see ongi, kuna nüüd olen ma juba ühes ruumis umbes kolme tosina noormehega, kellest pooled jõllitavad mind nagu vaatamisväärsusting teised üritavad mulle ennast järgemööda tutvustada või vestlust arendada.

Järsku jääb ruum taaskord vaikseks ning ma näen, et sisse tuleb Joonas. Siiski ei jää ruum vaikseks tema pärast, vaid inimese, kes tuleb ruumi ta käevangus.

Ruumi siseneb esimene naissoost isik ning ma olen natuke üllatunud, et see on just koos Joonasega, kuna valik tundub siin päris suur olevat.

Nad liiguvad ruumis edasi ning mingil nagu võlujõul tekib nende ette vaba ruum, mis viib otse minuni.

Nad kõnnivad aeglaselt ning väga üksteise vastas ning see tekitab minus pahameelt. Mind häirib kohutavalt, et Joonas on siin oma tüdrukuga. Tal on tund aega nädalas, et seletada mulle ära terve uus maailm ning tema toob mu siia, jätab mu üksi ja läheb oma tüdrukuga nurga taha miilustama.

Lõpuks on nad minuni jõudnud ning nad jäävad seisma. See tüdruk vaatab mind millegi pärast nagu ma osutaks talle mingit ohtu. Enda arvates näen ma siin küll üsna ohutu ning isegi hirmunud välja, kuid ta pilgus on midagi, mis on väga ettevaatlik.

„ Liisa. Ma oletan?“ lausub ta lõpuks ning tõstab ühte oma tumedat kulmu. Ta näeb välja umbes 20 aastane ning on näha, et puberteedieast on ta ammu välja kasvanud. Ta nahk on nii sile, et seda on natuke veider vaadata ning ka kulmud on väga selged ja konkreetsed. Rääkimata veel tema pikkadest tumedatest lokkis juustest, mis näevad välja nagu nad oleks välja hüpanud šampoonireklaamist.

Ma noogutan lihtsalt ning vaatan mõnda aega tema mustadesse silmadesse. Ma tõstan ühe oma jala üle teise ning millegi pärast on mul pärast selle tegemist palju mugavam ning julgem olla.

„ Ja sina oled?“ küsin ma vastu, kuna mingil põhjusel tundub ta arvavat, et mina peaks teadma, kes ta on. Selliseid arvamusi on alati väga tore lõhkuda.

„ Karmen,“ sõnab ta lihtsalt ning jääb mind lihtsalt jõllitama. Kas ta siis ei tea, et inimesi on ebaviisakas avalikult jõllitada?

„ Ma ütleks, et meeldiv tutvuda, kuid eriti meeldiv mul praegu pole,“ lausun ma ning oma suureks rõõmuks näen ta ilmet natuke muutumas. Ta ilmselt ei arvanud, et ma olen keegi, kes vastu räägib ning ilmselgelt ei sobi see talle sugugi.

Minu vastuse peale aga tekib ruumis taaskord sumin ning kõige suurem pinge on kadunud. Hetkel kui Karmen eemale vaatab liigub Sander mulle väga kiiresti lähemale ning tõstab oma käe.

„High fivee,“ sosistab ta ning oma üllatuseks tõstan ma ka oma käe, mida ta seejärel õrnalt lööb. Hetkel kui neiu tagasi pöörab, teeb noormees mõned väga kiired liigutused ning teeskleb, et tema ei teinud midagi.

Kuid Joonas ei olnud pilku pööranud ning vaatab mind taaskord nagu ma oleks väike pahandust teinud laps.

„ Kas see ongi su õppetund? Visata mind ühte tuppa 30 surnud mehega?“ küsin ma temalt ning üritan seejuures neiut ta küljes vältida kuna ta vaatab mind nagu ma oleks midagi väga kohutavat teinud, kuna ma julgen kõnetada tema mängukanni.

„ Päris hea õppetund, kas sa ei arva,“ vastab ta mulle ning ta kõlab veel ülbemalt kui tavaliselt ning ma oletan, et see on Karmeni süü, kes mind parajasti väga kurjalt jõllitab.
„ Sel juhul….ära sega ma õpin,“ lausun ma talle ning keeran ennast siis täielikult Sandri poole ja hakkan temaga rääkima. Me ei räägi millesti erilisest vaid lihtsalt justkui ajatäiteks ning ka teised hakkavad järsku rääkima.

„ Paras paar?“ küsin ma hetkel, kui nad toa uksest välja astuvad, kuna ma ei tahaks teha enneaegseid järeldusi, kuna tegelikult ei tunne ma neist kumbagi.

„ Ooooojaaa,“ vastab noormees mulle ning on ilmselgelt kergendunud, et ka mina sellele arvamusele jõudsin.

„ Kas ta on pidevalt selline bitch või ainult minuga?“ küsin ma seejärel, kuna tegelikult ma tahaks temast rohkem teada.

Noormees jääb hetkeks mõttesse ning ma hakkan juba vaikselt arvama, et tegelikult on ta normaalne rahulik inimene ning ma lihtsalt kujutan seda ette.

„ On, aga sinuga kohe eriti. Ja tundub, et ka Jonnu on sinuga eriti bitchy,“ sõnab ta lõpuks ning mind üllatab see veidi.

„ Kas sa tahad öelda, et ta võib olla ka normaalne ja mitte täielik värdjas nagu tavaliselt?“ lausun ma, kuid samas mõtlen, et Jonnu on talle vägagi sobiv hüüdnimi.

„ Vahel, kui ta on ilma Karmenita võib ta isegi täiesti normaalne olla, kuid seda ei näe kahjuks väga tihti,“ sõnab ta ning vaatab ukse poole, justkui oodates, et nad sealt taaskord sisse astuksid.

„ Mul on küll natuke piinlik küsida, kuid kas sa vastaksid mõnedele mu küsimustele? Jonnu küll vahel teeb seda, kuid see on kohutavalt aega ning närvesööv,“ küsin ma noormehelt ning üritan oma näole manada sõbraliku naeratuse.

„ Muidugi,“ sõnab ta lihtsalt ning jääb mu küsimustevoogu ootama.

„ Mitmendal astmel sa oled?“ küsin ma temalt ning loodan, et ta saab aru, mis ma mõtlen.
„ Teise,“ sõnab ta lihtsalt ning mingil põhjusel tunnen ma natuke kergendust. Ta on veel piisavalt vähe olnud surnud, et mitte kaotada oma inimlikkust, kuid seda võisin ma ka tema käitumismaneeridest oletada. Ta pole läinud ülbeks, kuigi tal on võim ning ma loodan, et ka mina ei tee seda.

„ Aga Joonas ja Karmen?“ küsin ma siis, kuna mingil põhjusel tahan ma nied mõlemat paremini mõista ning see aitaks sellele natuke lähemale jõuda.

„ Mõlemad neljas, kuigi Jonnu oli varem,“ vastab ta ning see ei üllata mind karvavõrtki.
„ Kas ma võin küsida, kuidas sa surid?“ küsin ma siis ning loodan, et see ei ole liiga isiklik küsimus. Mina küll ei tahaks rääkida kõigile sellest kogemusest, kuid ta tundub olevat nii tore ja avatud ning mind tõesti huvitab.

„ Ma jäin väga haigeks,“ sõnab ta lihtsalt, ega täpsusta.

„ Kas haigused pole mitte…määratud?“ küsin ma nüüd kuna nüüd hakkan ma juba vaikselt segadusse sattuma.

„ On küll, aga ütleme siis nii, et ma olekd pidanud terveks saama, aga mingil põhjusel ei saanud. Vähemalt nüüd ma enam haigeks ei jää,“ sõnab ta lihtsalt ning lõpetab selle lause ühe väga kurvameelse naeratusega.

„ Kas sa jätkasid oma senist elu?“ küsin ma lõpuks, pärast mõningast vaikust. See on see küsimus, mida ma endalt iga päev küsin, kas jätkata nagu poleks midagi juhtunud, või jätkata täiesti uuena. Siiamaani pole ma veel otsuseni jõudnud, kuid varsti on aeg otsustada.
„ Mõnda aega. Ma elasin kodus ja käisin koolis, kuid see oli liiga keeruline. Minu jaoks. Paljud teevad seda kauem, kuid minu jaoks oli seda kõike liiga palju,“ lausub ta pärast mõningast mõtlemist.

„ Kas sa igatsed seda?“ küsin ma siis ning loodan, et ma ei lähe tema taluvuspiiridest üle.
„ Vahel, kuid see elu pole nii hull, kui sa arvad,“ ütleb ta ning ta näole tekib julgustav naeratus. Ning mingil põhjusel see naeratus mõjub mulle. Ta näeb lihtsalt välja nii tore ja sõbralik ja armas, et ei kujutaks teda ette isegi kärbest tapmas, rääkimata veel inimestest.

„Ma loodan,“ sõnan ma lihtsalt ning vaatan talle otsa.

Ta vaatab mind mõne hetke ning seejärel tõstab oma käed ja paneb need mu ümber. On küll veider kallistada kedagi, keda ma kohtasin esimest korda alles pool tundi tagasi, kuid seal on lihtsalt nii turvaline olla ning on hea kedagi puudutada, kartmata ta surma.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

„ Kas see ongi su õppetund? Visata mind ühte tuppa 30 surnud mehega?“ küsin ma temalt ning üritan seejuures neiut ta küljes vältida kuna ta vaatab mind nagu ma oleks midagi väga kohutavat teinud, kuna ma julgen kõnetada tema mängukanni.
„ Päris hea õppetund, kas sa ei arva,“ vastab ta mulle ning ta kõlab veel ülbemalt kui tavaliselt ning ma oletan, et see on Karmeni süü, kes mind parajasti väga kurjalt jõllitab.
„ Sel juhul….ära sega ma õpin,“ lausun ma talle ning keeran ennast siis täielikult Sandri poole ja hakkan temaga rääkima. Me ei räägi millesti erilisest vaid lihtsalt justkui ajatäiteks ning ka teised hakkavad järsku rääkima.

OWNED! Very Happy

Kas Liisa ja Jonnu on siin need, kellele rootida? Very Happy

Aga väga huvitav, miks seal mehed ülekaalus on, ah? Very Happy

Selline... man power. Very Happy

Muidu oled tubli. KIRJUTA KIIREMINI. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 17/5/2012, 00:42

Owned tõesti:D
aga rahu...ainult rahu...minu jutt on täiesti loogiline:D kui välja arvata see, mis ei ole loogiline:D aga üldiselt siiski on:D
niiet:D

ja ma ei tea kellele rootida:D Või noh...hetkel ma tean:D aga ma ei tea, mis hiljem saama hakkab:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Aga kellele ma hetkel rootin? Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 17/5/2012, 00:50

Hetkel on jutust läbi käinud umbes 39 meest (peale isa ja venna:D) niiet take your pick:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

AAAAAAAHHHHHHH!
Devlen it is. Very Happy

xD

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/5/2012, 01:34

Homse sünnipäeva puhul siis täna sulle uus osa:D ( mul pole enam vist mõtet teeselda, et mul on rohkem kui üks lugeja:D) Aga ma olen väga tänulik, et sa loed, kuna nii ma võibolla jõuan ka selle jutuga kunagi kuhugi ja ma tõesti tahaks sellega kaugele jõuda:D
Niiet aitäh ja palun:D

11.

Mõne tunni pärast astun ma maja uksest välja. Arvestades seda, et nad on tegelikult surnud on surmajad üks väga aktiivne, jutukas ning enamasti sõbralik seltskond.

Vaatamata üsna kahtlasele algusele olid need tunnid siiski üllatavalt lõbusad nind vaatamata sellele, et ma olin Joonasle öelnud, et ta ei segaks mind kui ma õpin, täieliku sarkasmiga siis tegelikult ma tõesti õppisin. Ja ma õpppisin ilmselt rohkem kui ma õpiks temaga kahe kuu jooksul, kuid ta aitas mind selles.

Kui ei oleks neid sinna ruumi ilmunud ning mina neile nii ära öelnud poleks ilmselt kõik minuga nii jutukad olnud. Kuigi ei saa väita, et tal sõpru poleks. Tal on küll neid umbes poole vähem kui on vaenlasi, kuid siiski sain ma teada, et nad Karmeniga ei ole oma ülbuses kahekesi.

Enamus, kes seal olid ei olnud väga vanad, kuigi ma kohtasin ka ühte noormeest, kelle tegelikuks vanuseks öeldi 100. Ka tema oli üllatavalt meeldiv ning üllataval kombel ei käitunud üldse üleolevalt.

Siiski olid enamus seal olevad mehed esimese kuni kolmanda astme surmajad ning poiss, kelle nimi oli Kevin või Kent või midagi sarnast oli surmajaks saanud alles kaks nädalat tagasi, mis tähendab, et nüüd saab tema rahulikumalt olla kuna mina olen kogu uustulija tähelepanu endale haaranud. Õnneks ei tundunud ta just väga pettunud olevat.

Ma sain ka teada, et hetkel aktiivsetest surmajatest on naissoost koos minuga täpselt kolm ning üks neist on Karmen. See teine tüdruk on küll kuulduste järgi tunduvalt meeldivam, kuid mine sa tea, mida minusugune konkurent võib meeldiva tüdrukuga teha.

Mind siiski hämmastab, et niipalju meessoost isikuid on kogemata surma saanud, kuid nii vähe naisi. Sander küll üritas seda mulle seletada, kuid mulle tundub, et see põhjus võib ju täitsa olla, aga midagi on selles kindlasti veel.

Ta ütles mulle, et esiteks mehed ja eriti just noored mehed pole kõige ettevaatlikumad inimesed ning kui juba mehi rohkem oli siis pole just eriti üllatav, et mehed eelistavad naiste puudutamist. Ta rääkis mulle ka, et paljude jaoks on surmamine palju rohkem kui lihtsalt see ning naisi on rohkem surma määratud kuna mehed surmavad sageli rohkem inimesi kui vaja on ning mitte sellel eesmärgil, vaid eesmärgil nendega midagi enamat teha.

Ma hingan korra sügavalt sisse ja välja ning sulgen hetkeks silmad. Mõne hetke pärast avan ma need ning jään siis taevast vaatama. Seal on üks noorkuu, mis helendab päris erksalt. Kuna on veel suvi ei ole ka õues veel väga pime ega külm ning ma otsustan hakata koju jalutama.

Ma jõuan täpselt väravani kui kuulen selja taga ust avanemas. Ma vaatan taha ning näen seal oma õnnetuseks Joonast ning tema küljerakku. Kuigi tegelikult ei tea ma, kumb kumma küljerakk on. Ilmselt on noormees siiski see rakk kuna Karmen näeb tunduvalt õelam väja.

„ Oota,“ sõnab Jonnu mulle ning mingil põhjusel ma seda ka teen. Ma küll ei taha väa kuulda, mis tal öelda on, kuid mulle meeldib see, et neiu ta kõrval läheb minu läheduses turri nagu kass keda vanni üritatakse panna.

Ma jätan värava poollahti ning jalutan rahulikult nende juurde tagasi ja jään neid vaikides jõllitama.

„ Kas sa jätad meid hetkeks kahekesi?“ küsib noormees Karmenilt vaikselt ning nähes kui raske see temale on tekib mu näole tahtmatult väike muie. See muie suureneb kui ma näen neiu reaktsiooni sellele, mis on lihtsalt väga nauditav.

„ Palun?“ lisab Joonas mõne hetke pärast ning nüüd mul hakkab juba temast natuke kahju kuna ma näen, et hiljem saab ta selle palve eest päris korraliku peapesu, kui mitte mitu. Siiski ei ole mul temast piisavalt kahju, et oma ilme tõsiseks muuta.

Karmen viskab mulle veel ühe kurja ning hoiatava pilgu ning keerab meile siis selja ja astub majja tagasi.

„ Kas sa pead seda niimoodi nautima?“ küsib ta minult kui esiuks on sulgenud ning oma üllatuseks saan ma aru, et ta mõistab mind paremini kui ma oleks arvata osanud.

„ Muidugi,“ vastan ma talle lihtsalt ning üritan üsna kasutult oma ilmet tõsiseks muuta.

Silmanurgast näen ma, et Karmen on meid üksi jätnud ainult mõnes mõttes kuna ta seisab akna juures ning vaatab mind üsna avalikult. Muidugi on ta Joonase selja taga, et poiss ometi teda ei näeks. Kuid minu puhul ta tahab, et ma teaks, et ta on seal.

See pakub mulle aga suurepärase võimaluse temaga natuke mängida.

„ Mis sa tahtsid?“ küsin ma siis ning üritan enda näole manada väikse, siira ning võibolla isegi flirtiva naeratuse.

„ Ma tahtsin vabandust paluda,“ sõnab ta siis minu üsna suureks üllatuseks.

„ Mille eest?“ küsin ma seejärel, kuid ma ütlen ka seda naeratusega oma näol. Hetkeks akna poole vaadates näen ma, et minu näoilmed ei ole talle meelepärased.

„ Teda ei pidanud siin olema. Ma tahtsin sind lihtsalt teistele tutvustada ning ma teadsin, et tema kohalolek teeb selle keerulisemaks. Kui ma su üksi jätsin läksin ma tegelikult igaks juhuks kontrollima, et teda ei ole. Kahjuks ma olin eksinud,“ räägib ta siis ning ka need sõnad tulevad mulle suure üllatusena. Ma poleks arvanud, et ta mu õpetamist nii tõsiselt võtab, et selle nimel oma tüdruksõpra vältida. Ilmselgelt ei olnud see küll hästi välja kukkunud, kuid ka see tahtmine on üllatav.

„ Ei ole hullu. Kui aus olla siis tegi talle vastu ütlemine teistega sõbrunemise hoopis lihtsamaks,“ sõnan ma ning selle peale ta tõsine ilme muutub. Ta hakkab naerma ning kõik temas, mis nägi enne välja pingeline muutub vabaks. Ta pole enam see küljerakk. Ta on nüüd juba täiesti eraldiseisev inimene, kes suudab ennast ka minu hirmuäratavas seltskonnas vabalt tunda.

Ka mina turtsatan hetkeks, kuid ei tunne ennast veel piisavalt mugavalt, et tema naeruga ennastunustavalt kaasa lüüüa.

„ Niiet no harm done, aga järgmine kord hoiata mind palun kui sa mu 30 mehega ühte majja viskad. Selge,“ küsin ma ning naeratan nüüd lihtsalt sõbralikult ning see pole isegi väga sunnitud.

„ Selge,“ sõnab ta kindlal ning selgel häälel, kuid ta näol on veel naeru jäänused. Ta sirutab ühe käe ette, et selle peale kätt suruda ning ma lihtsalt vaatan seda.

Pärast mõnehetkelist kahtlust näen, kuidas ta hakkab kätt ära tõmbama hakama ning otsustan riskida oma taaskordse surma või siis vähemalt juuste ja küünte ja pea kaotusega ning astun talle lähemale ning panen oma käed ta ümber.

Ma tunnen, kuidas ta hetke kahtleb, kuid üsna kiiresti mässib ka tema oma üllatavalt tugevad käed ümber minu.

„ Me peame veel üksteist kaua kannatama,“ pomisen ma justkui enda õigustuseks ning tunnen, kuidas ta aeglaselt noogutab.

Ma hoian temast kinni veel mõne hetke ning astun siis eemale.

„ Järgmine nädal?“ küsin ma seejärel ning toon oma näole tagasi naeratuse, mis oli hetkeks Joonase varjus kaduma läinud.

„ Ma helistan sulle,“ sõnab ta ning ma astun temast mööda. Ma saadan akna poole ühe väga teadliku naeratuse ning kõnnin uuesti värava juurde, mille avamine mul enne pooleli jäi.

„ Kas sa tahad ma viin su koju?“ küsib ta veel kiiresti, mille peale ma vaatan tagasi, naeratan ning raputan pead. Täna on mul hoopis teised plaanid kui koju minemine.

Ma hakkan mööda tänavat edasi kõndima ning kui ma mõnekümne meetri pärast tagasi vaatan näen ma, et Karmen oli taaskord õue tulnud, kuid Joonas vaatab ikka mulle järele.

Ma kuulen ka vaikselt neiu sädistavad häält kuid mind ei huvita piisavalt, et ma vaevuks ta sõnu kuulama.

**

Ma kõnnin mööda aina hämarduvaid tänavaid ning mõtlen kõige peale, kuid eelkõige mõtlen ma selle peale, et ma tulin majast, milles olevate inimeste põhiülesanne elus on määrata teisi inimesi surma. Mõnes mõttes tekitab see minus vastikust, kuna surm on midagi mida karta.

Surm on midagi sellist, mis ei ole meie endi määrata. See on midagi salapärast, midagi pärast mida ei tea me enam mis juhtub.

Ma olen kogu oma senise elu arvanud, et inimesed lihtsalt surevad, et ei ole mingit meist suuremat jõudu, on ainult inimesed, kes elavad ja määravad oma elu ise ning surm on kõige selle lõpp, kuid nüüd on kõik see pea peale keeratud.

Ma ei tea ikka veel, mis tuleb pärast surma, kuid kui on võimalik surra, kuid ellu jääda siis toimub kindlasti midagi ka pärast päriselt suremist.

Ning need inimesed seal majas määravad selle, kes sureb ning kes jääb ellu, kuid ilmselt on ka seda juhtimas tegelikult mingi kõrgem võim, kuna kui jätta teiste suremine ainult inimeste kätte ei saaks ju maailm kindlasti normaalselt toimida.

Ma pean nüüd ka leppima sellega, et mina olen üks neist. Ma kuulun sinna majja ning ma kuulun tegema oma kohust.

Ma valisin selle ise. Ma oleks võinud lihtsalt öelda ei ning rahus surra, aga ei mina pidin hakkama elu ning surmaga mängima ning nüüd on see minu töö.

See on osa minust ning ma pean õppima seda aktsepteerima.

Kõige lollikindlam viis selleks on ilmselt oma töö tegemine ning see ongi täna mu ülesanne.
Mu ülesanne on teha ära selle kuu töö. Mida varem ma sellega alustan seda varem ma suudan jälle endaga elada, kuna praegu tekitab see minus lihtsalt vastikust. Kui ma aga olen selle ära teinud pole mul enam õigust vastikust tunda kuna ma olen seda ise teinud. Siis ma saan vastikust tunda ainult enda vastu ning kuigi ka see pole hea, siis ühel hetkel saan ma loodetavasti sellest tundest üle.

See maja oli see, mis mind lõpuks edasi viis, kuna inimesed seal tundusid nii normaalsed ning rahulolevad ja võibolla isegi õnnelikud. Nad pole mingid vastikud koletised, kes ründavad inimesi. Nad lihtsalt teevad seda, milleks nad siin on.

Ma kõnnin mööda tänavat ning kuna vahepeal on pimedaks läinud on põlema süttinud tänavavalgustid, mis teevad tänava üldvaate üsna kollaseks.

Vaikselt hakkan ma juba jõudma kesklinna ning kuna on reede õhtu olen ma väga kindel, et seal on liikvel mitmeid inimesi. Ja kindlasti ei oska nad oodata seda, mis tulemas on.

Juba näen ma purjakil inimesi loodetavasti kodu poole kakerdamas, kuid veel ei suuda ma seda teha. Mul on vaja veel julgust koguda ning loota, et juhtub midagi mis mind julgemaks teeb.

Selleks ei pea ma väga kaua ringi uitama, kuna varsti märkan ma varjus kahte inimest, kellest üks ei soovi seal kohe üldse olla. Sellest annab ta märki pidevate appikarjetega. Ma küll ei ole tavaliselt inimene, kes kohe tegevusse asub, kuna ma mõtlen eelkõige endale ning soovin oma elu säilitada. See aga ei tulnud mul ilmselgelt väga hästi välja.

Niisiis ruttan ma nende juurde ja jään sinna lihtsalt seisma ja mõtlen, mida nüüd teha.

Ilmselgelt pole mul piisavalt jõudu, et meest jõga naise ümbert ära tirida, kuid esialgu otsustan ma piirduda köhatusega, mille peale ta tardub ning naine veelgi tugevamini siplema hakkab.

Mees vaatab mind väga küsivalt ning oma õnneks näen, et ta silmad on täiesti normaalsed.

„ Mida sa tahad?“ küsib ta väga ülbe häälega, mis on tegelikult üsna irooniline, kuna kogu ta kehahoiak ütleb mulle, et ta tegelikult mõistab, et minuga ei tasu jamada.

Ma mõtlen hetkeks, et kas see on mu surmaingli tunnus või on see lihtsalt minu kohutavalt hitmuäratav välimus ja isiksus. Ma küll jään lootma teise peale, kuna oleks väga tore vahel ka kardetud olla lihtsalt mu hoiaku pärast, kuid millegi pärast ütleb mu sisetunne, et selle olen ma saanud kaasa oma võimetega.

„ Tüdrukuid nii ei kohelda,“ sõnan ma lihtsalt ning teen näo, et ma üritan ta käsi naisest eemale saada. Tegelikult tean ma, et minu jõud tema omale vastu ei käi, kuid see tundub hea põhjendus ta puudutamiseks.

„ Pole sinu asi,“ lausub ta lihtsalt, kuid ma näen, et ta silmad on nüüd muutunud seest mustaks ning ümbert tumehalliks ning seda, et ta pole surmaja märgib valge ring ta mustade iiriste ja hallide silmavalgete vahel.

Ta ilmselt mõistab ka mingil tasandil, et mu puudutus on talle kahjulik, kuna ta tõmbab oma käed ära ning vabastab sellega naise, kes kohe temast kaugemale komberdab. Ka mina astun nüüd temast kaugemale, kuna tal pole enam midagi millega oma käsi okupeerida niiet need on moodustanud ta külgedel rusikad.

„ Pole sinu asi,“ kordab ta veelkord ning liigutab ühe rusika kiirelt mu näole. Ma olen ta tugevust alahinnanud, kuna see löök on üllatavalt tugev. Enne kui ma jõuan asfaldile kukkuda näen, et ta on ka ise oma teos üllatunud ning ta ei tahtnud asja nii kaugele viia.

Viimane asi, mida ma näen, enne kui pilt eest kaob, on tema väga kiiresti kaugenev keha.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Kassa näed.... inimestele ei meeldi, kui sa neid oma puudutusega tapma hakkad. xD

Kas aktiivne surmaja on surmaja, kes pole viis aastat surmanud? Very Happy

Ja Jonnu hakkab jh talutavaks muutuma. Hmm. Very Happy

Ja ma täitsa mõistan, miks see eelmine kutt pole tähelepanu keskpunktist lahkumise üle kuigi kurb. Very Happy

Ja mina, Sinu Ainus & Suurim Fänn, tänan sind. ;D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/5/2012, 10:38

täitsa veidrad inimesed onju:D

Aktiivne on see, kes on veel oma esimese viie aasta sees, ehk siis kellele on ette määratud miinimum ja kogu see asi:D

Palunpalun:Dma pean ju kuidagi oma fänni ka rewardima aeg-ajalt:D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/5/2012, 16:26

Nooo kuulge...*näitab taas Sillele keelt* Ei saa sa kogu fänni au endale...MINA OLEN KAA SIIN!

KAS NÄETE?????????? *lehvitab väga energiliselt*

Ninininiii...nüüd siis väheke asjalikumat juttu ka.

Mulle miskipärast tundub, et Liisa on Karmeni kiusamisega endale juba jama kaela tõmmanud. Nii et jahm...miskit hakkab kohe toimuma. Eks hakkab?

Siis JONNU...Mulle ta meeldi. Juba meeldib. Vaata kui vähe oli vaja, et inimene meeldib. Vaid natukene ka tema head külge näidata ja koe on paipoiss Very Happy

Muideks,see miks ma vahepeal lugenud pole, on sellepärast, et mulle muidu meeldib seda juttu lugeda niiviisi, et teatud ports korraga, siis jõuab see mõte mulle kuidagi paremini kohale ja ma süvenen juttu veidi sügavamalt. Wink

Mind paneb imestama selle jutu sisu, mille sa siiani meieni oled toonud. See on tegelikult nii veider teema...see story, mis sellel lool tekkima on hakanud. Veider lausa. Sinujaoks on hea see, et veider on mind alati tõmmanud, seega mõjub su jutt nagu magnet. Very Happy

Kuigi jahm...peale selle paraja portsu lugemist, näen vist veel tunde seda rohelist kirja, mis silme ees mõnusalt virvendab nagu püüaks pimedas jaaniussikesi. Very Happy

Mitte et see mind häiriks, aga ma loodan, et ma kellelegi veidralt pilves ei tundu! Very Happy

Aga eks ma siis jään järgmist portsu ootama, kuigi jahm ega ma nüüd vist ei suuda eemale hoida, sest asi hakkab karmiks kiskuma. Liisa asndis juba oma kätele voli ja see tähendab,et jutt hakkab juba edasi arenema ja jõudsalt. Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Loore, ega Naughty väljailmumine tähenda, et sa enam ei rewardi mind? :'(? xD

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/5/2012, 19:47

Sille...selline mõjutamine on ebaaus! Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Mina küll selles midagi ebaausat ei näe. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/5/2012, 20:06

prshhh...loomulikult ei näe Evil or Very Mad

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Just! xD (H)

» Elu ja surma dialoog
» Mis hakkab toimuma peale surma.