MEIE JUTUD
Järjejuttudele pühendatud foorum
|
|
| | On elu surma väärt? (19 osa) |  |
|
+5Herbts Naughty Audrey nasicc Lammas 9 posters | |
| Autor | Teade |
|---|
Lammas
Fanaatik
 Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa
| | | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
|  Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa)  22/5/2012, 02:19 | |
| Ma isegi ei oska teile midagi öelda enne seda:D Peale selle, et edasi läheb keerulisekd kuna ma ei tea ise ka, mis toimuma hakkab pärast järgmist osa:D
ja seda, et teie seda ilmselt ei märka aga siin on praegu üks ebakõla aga see saab selgitatud järgmises osas:D mind lihtsalt ennast häirivad sellised asjad u know:D
12.
Ma avan aeglaselt silmad ning ehmun hetkeks. Nagu ka viimane kord, kui ma vigastada sain, on mu ümber ainult pimedus. Ma jõuan juba hakata kartma, et ma olen taaskord surnud ning nüüd juba lõplikult, kuid mõistan siis, et mu silmad on siiski kinni.
Nüüd võtan ma kokku kogu oma jõu ning avan väga vaevaliselt oma silmad ning mu kergenduseks polegi mu ümber täielik pimedus. On küll pime, kuid on näha ka tänavavalgustite üllatavalt ere valgus.
Ma kuulen ka mingit rääkimist, kuid ei suuda sellele piisavalt keskenduda.
Väga vaevaliselt üritan ma ennast istukile ajada ning kui mulle ulatatakse käsi ei kahtle ma seda võtmast.
Kui ma keeran pead näen ma seda tüdrukut, kes enne oli olnud mehe haardes.
Ta aitb mu istuli ning alles mõne hetke pärast saan ma aru, et ta iirised on musta värvi.
Automaatselt lasen ma selle peale ta käe vabaks, kuid nüüd ei ole enam midagi teha ning ma isegi ei tea, kas mina tegin seda, kuna ma ei näinud enne ta nägu.
Ma kuulen ikka, kuidas ta räägib ning nüüd ma saan ka juba aru, et ta kordamööda küsib minult, kas minuga on kõik korras ning tänab mind mu teo eest.
Ma üritan talle mõista anda, et ei ole hullu ning pole täu väärt, kuid päris sõnadega ma veel ennast väljendada ei suuda.
Nüüd üritan ma ennast püsti ajada ning neiu on ka selle juures väga abivalmis. Samuti on ta mulle toeks kui ma lõpuks püsti saan, kuid päris iseseivalt veel seista ei suuda, kuid ka see kestab ainult minutikese.
„ Kaua ma?“ suudan ma lõpuks endast suure vaevaga välja pigistada ning oma õnneks mõistab ta mind.
„ Sa olid teadvusetu umbes kaks minutit. Ma hakkasin juba kiirabi kutsuma, aga siis sa hakkasid liigutama. Kas ma peaks kiirabi kutsuma?“ küsib ta siis ning ma raputan pead, kuid lõpetan selle üsna kiiresti, kuna tuleb välja, et pea liigutamine ei ole väga hea mõte. Siiski üritan ma seda varjata, et ta mulle kiirabi ei kutsuks, kuna ma ei suudaks praegu nendega tegeleda ning samuti ei saa ma lubada seda, et ma kedagi puudutaks.
Hämmastaval kombel läheb mu halb enesetunne, mida minut edasi, seda paremaks.
Vaid paari minuti pärast tunnen ma ennast piisavalt hästi, et kõndida ning ma kasutan seda ära ning otsustan neiu seltskonnast lahkuda. Ma lihtsalt ei suuda teda vaadata teades, et ma võisin ta küll päästa ebameeldivast olukorrast, kuid ma võisin ta ka surmale määrata.
See on küll tõsi, et kõik…või noh, peaagu kõik, peavad surema, kuid selleks ei olnud ma veel valmis. Mul ei olnud probleem vägivaldse ning ülbe mehe surma määramise, kuid selle abitu ning õrna neiu surmamisega on hoopis teised lood.
Ma tahan temast võimalikult kiiresti lahkuda ning selleks üritan ma teha talle võimalikult väheste sõnadega selgeks, et minuga on kõik korras ja ma pean nüüd minema. Ta on siiski enda hea jaoks liiga hoolitsev inimene, kuna ta ei nõustu mu sõnadega ja tahab mind takso peale istutad aja koju saata, kuid mina seda ei soovi. Ehk siis ma annan alla viisaka inimesena käitumise ning lihtsalt kõnnin minema. See oleks küll tunduvalt mõjusam ei ütlemise viis kui ma kõnniks kiiresti, kuid ka minu aeglane loivamine on piisavalt ebaviisakas ja enesekindel, et ta ei järgne mulle.
Ma keeldun taha vaatamast, kuna ma tean, et ta vaatab mulle järele ning ma ei taha ta silmi uuesti näha. Ma lohutan ennast natuke sellega, et ta silmavalged olid alles helehallid niiet ta ei sure veel nii pea, kuid ka see ei ole piisav lohutus.
Ma tahan võimalikult kiiresti ta silme eest minema saada, mis tähendab, et ma pööran esimese suvalise maja nurga taha ning seejärel vajun mööda selle seina maha istuma.
Ma tõmban ennast üleni kägarasse ning toetan pea käte peale. Mu pea tundub sellel hetkel lihtsalt liiga raske, et ainult mu kael seda üleval suudaks hoida.
Kui ma ühe käega läbi juuste tõmban ning pärast seda mu näpud punased on saan aru, et mu kukkumine oli olnud tõsisem kui ma arvasin.
Niisiis otsustan ma seal veidi puhata enne kui ennast edasi kõndima sunnin. Ma kuulen küll üksikuid mööduvaid inimesi, kuid keegi ei otsusta ühe purjus teismelise pärast peatuda eriti kuna nad näevad, et ma veel liigutan ja hingan, kugi ma ei tea, miks ma sellisel hetkel ennast hingamisega väsitan.
Kui ma olen seal alles paar minutit puhanud tunnen ma, et keegi paneb oma käe mu pea peale. Selle peale ma ehmun ning vingerdan ennast kiiresti eemale. Alles siis kui ma olen paar meetrit eemal ning püsti tõusmas ja ära jooksmas vaatan ma oma kaaslast.
Minu üllatuseks ei ole see nägu mulle võõras. See nägu on olnud mu unenägudes olnud juba peaaegu terve nädala, kuid kunagi ei ole ta olnud nii lähedal. Ta on alati olnud midagi kauget, kättesaamatut ja müstilist, kuid nüüd on ta siin. Nüüd on ta olnud sõna otseses mõttes käeulatuses ning hetkeks tunnen ma pettumust, et ta enam seal ei ole.
Siiski ei ole ta päris see, mis ta minu ettekujutustes olnud on.
Ta näeb ühelt poolt välja normaalsem, ehk siis tal on teksad, ketsid ja tume kampsun, kuid ta silmad on teistsugused. Ta silmavalged on küll mustad nagu mul ja teistel surmajatel, kuid tema puhul on iiristel veel värv. Ta silmad on täpselt sama värvi, mis nad olid nädal tagasi ning iga päev pärast seda mu unenägused, kuid mustal taustal on see sinine muutunud veel intensiivsemaks.
Tema jõllitamisega olen ma kaotanud oma momendi põgenemiseks ning ta tuleb mulle lähemale ning ma ei suuda enam ennast liigutada. Kõik mu jäsemed tunduvad kolm korda raskemad ning mu liigesed oleks nagu kinni kiilunud, rääkimata veel mu silmadest, mis on väga kindlalt kinnistunud tema omadele.
Kui ta jõuab minuni istub ta väga sujuvalt ja graatsiliselt rätspistmesse ning naeratab sõbralikult.
„ Kas lubad?“ küsib ta ning tõstab oma käed ettevaatlikult.
„ Mhmh,“ on kogu reaktsioon, mis ma endast suudan välja pigistada kuna ma tegelikult ei tea ma mida ta selle all mõtleb, kuid ta hääl kumiseb mu peas ning see on üllatavalt rahustav.
Ta asetab mõlemad oma käe mu pea peale ning ma natuke ehmun selle puudutuse peale. Hetkeks jooksevad läbi kogu mu keha judinad, kuid need lõppevad kohe, kui ma saan aru kui rahustav ta puudutus on. Ta käed on üllatavalt soojad ning tekitavad parema enesetunde. Ma näen, kuidas ta sulgeb oma silmad ning otsustan seda sama teha, et seda tunnet kogu oma kehaga paremini nautida.
Mõne hetke pärast eemaldab ta oma käed ning ma tunnen taaskord natuke pettumust, kuid ma tunnen veel tema soojust enda peal ning otsustan seda veel mõne hetke nautida.
Kui ma lõpuks oma silmad avan on ta mulle lähemal, kui ma seda arvasin. Tema silmad on minu omadest vaid paarikümne sentimeetri kaugusel ning ma saan aru, et mida lähemalt ta silmade sinist vaadata, seda erksam ning lummavam see on.
Alles nüüd kui ma silmad avan saan aru, et mu pea ei valuta enam nii nagu enne ning ka pilt ei keerle aeglaselt mu silme ees ringi.
„ Aitäh,“ sõnan ma lõpuks üsna vaikselt ning selle vastuseks ta lihtsalt teeb mulle ühe väga aeglase noogutuse. Ilmselgelt pole ta just kõige jutukam noormees.
„ Nüüd on aeg,“ lausun ma lihtsalt ning tõesti loodan, et ta mõistab, mida ma selle all mõtlen, kuna ma tunnen, et selgitamine käib mulle veel natuke üle jõu. Samuti loodan ma ka, et mul on selles osas õigus kuna mul on tõesti aeg vastuseid saada.
„ Peaaegu,“ vastab ta mulle ning ma olen natuke pettunud, siiski otsustan ma jonni mitte jätta.
„ See ei olnud küsimus see oli väide,“ üritan ma endale kindlaks jääda ning selle peale ilmub ta näole väike muie, mis sobib talle väga hästi.
„ Ja see ei olnud ettepanek vaid fakt,“ lausub ta ning mul tekib peaaegu vastupandamatu tahtmine tema peale uriseda. Siiski suudan ma ennast tagasi hoida, kuna see oleks ilmselt üsna piinlik.
„ See on aeg, kuid mitte koht,“ sõnab ta pärast hetkelist vaikust ning mingil põhjusel on mul tunne nagu ta oleks mu seesmist urinat kuulnud. Siiski pole seesmine urin päris nii piinlik kui väline urin. Selle alanduse võin ma veel isegi üle elada.
„ Ma ei liigu siit enne kui ma vähemalt su nime tean,“ lausun ma kuna see tundub piisavalt suur ähvardus, et ta peaks mulle oma nime paljastama.
„ Selge,“ sõnab ta lihtsalt ning tõuseb püsti.
Enne kui ma jõuan aru saada, mis toimub on ta mu üles tõstnud nagu ma oleks vaid udusulg.
Ma küll ei arva, et ma oleks kohutavalt suur ja raske, kuid päris 30 kilo ma ka ei kaalu, kuigi arvestades tema kehahoiakut võiks arvata, et ma kaalun kõige rohkem kilo.
„ Ei, ei eieieieieiei, EI!“ kiunun ma samal ajal kui üritan ennast paaniliselt ta haardest vabastada. Mingi osa minust muidugi tahaks sinna jääda ning tunneb ennast väga meelitatult, kuid see eneseväärikus, mis mulle veel pärast surma on alles jäänud, ei luba mulle seda.
Ma vingerdan ennast piisavalt osavalt ja jõuliselt, et ta haare lõdveneb hetkeks ning annab siis täielikult järele.
Taaskord leian ma ennast asfaldi poole teel olevat ning minus tekib hetkeks kahetsus. Kas tõesti vahetasin ma need suured tugevad ja turvalised käed taaskordse peapõrutuse vastu.
Seekord ei lõppe see aga nii nagu varem, kuna kuigi juba suurem osa mu kehast on vastu maad prantsatanud ning hakkab alles nüüd aru saama, et pidev kukkumine pole väga valuvaba, suudab noormees piisavalt kiiresti reageerida ning haarab mu keha ülaosast ning peast enne kinni, kui see maha jõuab.
Ma võtan oma kätega tema käsivartest kinni ning ta tõmbab mu püsti.
„ Kas sa nüüd ütled mulle vähemalt oma nime?“ küsin ma ning üritan hoida võimalikult tõsist ilmet, kuigi minu jaoks on see situatsioon juba üsna koomiliseks muutunud.
„ Kas sa siis tuled minuga kaasa, ilma ennast vigastamata?“ vastab ta mulle ning ma pean selle üle hetkeks mõtlema. Esiteks ei või ma pärast tänast päeva kindel olla, et ma üldse kuhugi ilma vigastusteta jõuan ning teiseks ei ole ma kindel kui palju mu eneseväärikusest säilib kui ma temaga kaasa lähen.
„ Fain,“ sõnan ma lõpuks, kuna leian, et väärtustan oma heaolule ja väärikusele siiski vastuseid oma küsimustele.
„ Robert,“ lausub ta pärast lühikest mõttepausi ning ma otsustan, et jään selle vastusega rahule. Talle sobib see nimi üllatavalt hästi ning lõpuks on mul miski, mis ütleb mulle, et ta on päriselt olemas ja mitte ainult minu ettekujutuste vili. Siiamaani oli mul küll selleks pastakas, kuid nimi tundub mingil põhjusel palju kindlam kinnitus.
„ Aeg on praegu, kuid mis on koht?“ küsin ma kui olen jõudnud ta nime ära seedida. Alles nüüd märkan ma, et ta hoiab ühe käega ikka mu ümbert kinni ning ma muutun selle käe osas väga teadlikuks. Ma isegi kardan liigutada, et see sealt ära ei kaoks.
„ Küll sa näed,“ sõnab ta ning ta näole tekib väga kaval naeratus. Ta laseb ettevaatlikult minust lahti, justkui kartes, et kohe kui ma vabadusse pääsen jooksen ma minema, kuid siis asetab ta mu ette oma käe.
„ Tuled rahus?“ küsib ta siis ning ma ei oska teha midagi muud peale naeratamise, noogutamise ning ta käest kinni haaramise.
| |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 22/5/2012, 10:33 | |
| MIKS sa alahindad meie, sinu lugejate, intelligentsi ja ütled, et me ebakõla ei näe?! (Mis sest, et ma ei näinudki. xD) Hmmm... kes see Robert on? Mul ei klikanud praegu ära.  Ja kas see türuk sureb siis? Ma millegipärast kujutasin ette, et surm on silmapilkne... UUUT. (Btw, mul on õppimiseks veel üks stiimul: mul on kolm vastamata kirja. Üks teema selge, luban endal ühele kirjale vastata. ) | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 22/5/2012, 16:14 | |
| Vihjeid oli palju, aga pold minu süü. Haah. xD | |
| | | | Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa
| | | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 24/5/2012, 22:50 | |
| Palun jaaniussikesed:D
Ja sille ma loodan, et sa said teemad piisavalt selgeks, et selle ära teenisid:D
13.
„ Shh“ sõnab ta vaikselt, asetades näpu oma huultele ning keerab ukse lukust lahti. Mul tekib küll tunne, et ma olen täna liiga palju käinud võõrastes kohtades ja sattunud olukordadesse, mis mulle just kõige tervislikumad pole, kuid milleks nüüd enam peatuda. Ma olen saanud endale vihavaenlase, üritanud korraga lõbustada 30 meest, oma vihavaenlase hirmudel mänginud, sekkunud kahtlastesse asjadesse, kaks inimest surma määranud ning seejuures ise vigastada saanud. Selle kõrval ei tundu peaaegu võõra poisi korterisse minemine enam üldse nii suur asi, kuid see, et me peame sinna hiilima tundub natuke kahtlane. Kuigi ütleme siis nii, et ta pole enam minu jaoks võõras ja kui ta oleks tahtnud mind tappa oleks tal see eriti lihtne olnud esimesel korral, kus ma just olin surma saanud, kuid ka nüüd seal maja ääres ei oleks see kuigi keeruline olnud.
Mingil põhjusel on mul tunne, et see ei ole see, mida ta teha üritab, kuid keegi teine võib seda küll teha.
Ma ei hakka aga ta instruktsioonidele vastu punnima, kuna vaikne olemine ei ole just väga suur probleem. Me ei vahetanud terve teekonna ajal sõnagi. Teekond küll kestis vaid umbes seitse minutit, kuid siiski. Mina ei hakanud rääkima kuna ma ei teadnud enam mida öelda, seda juhtub viimasel ajal hirmuäratavalt palju, kuid ka tema ei tundu just kõige jutukam tüüp olevat. Siiski ei olnud see vaikus väga ebamugav...ainult veidi.
Ta avab ukse väga vaikselt ning näitab siis käeliigutusega, et ma talle järgneks.
Me oleme kolmekordses kortermajas kolmandal korrusel ning korter on täiesti pime, kui välja arvata tänavalampide valgus, mis aknast sisse paisab. Siiski seda tavaliselt ei arvestata sisevalgustina.
„ Vabandust, aga ma ei soovi oma korterikaaslastega kohtuda,“ sõnab ta lihtsalt ning mingil põhjusel tundub see mulle väga veidrana.
„ Korterikaaslased?“ küsin ma lihtsalt, kuna see tundub hetkel ohutum teema kui see, millest ma pärisel rääkida tahan.
„ Sa kohtasid neid. Kui sa,“ lausub ta, kuid jätab selle pooleli. See tundub mulle koomilisena, kuna minu jaoks ei ole see enam üldse hell teema. Mis tehtud see tehtud.
„ Kui ma ära surin?“ lõpetan ma ta lause, mille peale ta lihtsalt noogutab ning ma näen, et tal on ebamugav.
„ Sa elad nende kahega koos?“ küsin ma lihtsalt kuna mulle jõuab alles nüüd kohale, mis ta tegelikult öelnud olin. Ma ei üritagi oma häälest üllatust peita, kuna see tõesti üllatab mind, et ta nende kahe ülikonnatüübiga koos elab. Nad ei tundu just eriti inimesed, kellele meeldiks korterit jagada. Muidugi ei tundu nad mulle ka päris inimestena nii et ma vist ei tohiks millegi peale üllatuda. Kuigi mind natuke üllatab ka see korter. Suured aknad ning moodne mööbel, mille juurde käib ka laitmatult puhtad pinnad ning suurte mustritega tapeedid. See tundub küll koht, kus need kaks võiksid elada, kuid mite Robert.
Temast on veider mõelda kui Robertist. Siiamaani on ta lihtsalt olnud see üllatavalt kena välimusega tüüp, kes ütles mulle, et ma olen surnud ja andis mulle uue elu. See üleminek on üsna järsk nii et ilmselt läheb sellega harjumisega veel mõnda aega.
„ Usu mind, mitte omal valikul,“ vasab ta mulle ning mulle meeldib see vastus. Kui ta oleks vastanud teisiti oleks mu arvamus temast natuke madalamaks läinud.
„ Tundub, et neid ei ole kodus nii et me võime ka siin olla, kui sul siin mugavam on, aga nad võivad iga hetk tulla ning minu tuppa nad ei tule nii et,“ sõnab ta ning vaatab mulle ootavalt otsa. On küll üsna pime, kuid ta sinised silmad mustal taustal helendavad kuidagi väga eredalt vastu.
Ma ei vasta talle, vaid teen ühe noogutuse andmaks mõista, et mul pole midagi tema tuppa minemise vastu. Kui nüüd täiesti aus olla siis väike kahtlus mul on, kuid enam vahet pole, kas siin toas või teises nii et ma surun selle alla. Muidugi aitab ka see, et iga hetk võivad uksest sisse tulla need kaks tüüpi, kes lihtsalt vaatavad mind nagu ma oleks täiesti väärtusetu ning kergesti asendatav asi, mida ma ilmselt ka olen, kuid siiski.
Ta mõistab mu liigutusi ning märguandeid üllatavalt hästi ning kõnnib koridori poole, mis on peaaegu välisukse kõrval. Selles koridoris on järjestiku täpselt neli ust.
„ Vets,“ sõnab ta kui me jõuame eelviimaseni, kuid sellest möödas avab ta viimase toa ukse, mis on ilmselgelt tema tuba.
Kui ma olen toa uksest sisse astunud tunnen ma ennast kohe natuke paremini. See ei ole selline nagu oli olnud ülejäänud korter vaid siin on tavaline puidust mööbel, arvuti ning natuke segadust, mis on sel hetkel üsna teretulnud. Õnneks ei ole see ka väga väike ning on võimalust natuke ka ringi liikuda.
Ma istun suurde arvutitooli ning tõstan ühe jala üle teise.
„ Kas nüüd on aeg ja koht?“ küsin ma pärast hetkelist vaikust.
Vastumeelselt noogutab ta mulle ning istub oma voodi peale minu vastu ja jääb ootama, et ma teda kiusama hakkaks ning täpselt seda mul ongi plaanis teha.
„ Kes sa oled?“ küsin ma ning näen, et see on just see küsimus, mida ta kõige rohkem kartnud on.
„ Ingel,“ sõnab ta lihtsalt, nagu see seletaks kogu ta olemust ja käitumist ja absoluutselt kõike.
„ Niipalju ma tean. Kas sa laiendaksid seda vastust?“ lausun ma ning näen, et see üllatab teda. Ta polnud arvestanud sellega, et ma juba nii palju tean. Siiski ma ei uskunud seda enne. Ma ei uskunud seda isegi siis, kui ta seda ütles. Kuid nüüd, nähes seda üllatust ta näos muutub see iga hetkega järjest usutavamaks.
„ Meid on 20,“ alustab ta üsna kahtlevalt, justkui ma ei peaks seda kuulma, kuid jätkab siis natuke entusiastlikumalt,“ 10 on nö eluinglid ning 10 surmainglid. Ilmselgelt kuulun mina viimase 10 hulka. See pole nagu hea ja kuri, vaid nagu elu ja surm. Nemad tegelevad sündidega ning meie surmadega. Nagu sa ilmselt juba aru oled saanud siis sa ei tekita kohest surma. Sa vaid märgistad, vahel ka lihtsalt kiirendad. Kui inimene sureb märgistamata siis läheb ta eluinglitele, et uuesti sündida. Kui sureb märgistusega saame meie elujärje lõpetada.“
Ta lõpetab minu jaoks kahtlase koha peal. Mul on tunne, et seal peaks nagu midagi veel olema, kuid seda on nii palju, et ma ei oska enam öelda, mis puudu on. Kõigepealt üritan ma oma pea selle ümber saada, et on olemas inglid. Järgmiseks on mulle raskesti hoomatav taassünni teema. Alles viimasena hakkab mu aju tegelema minu rolliga selles kõiges.
Hea on muidugi kuulda, et kõik, keda ma puudutan kohe surnult maha ei kuku, kuna kehadest vabanemine läheks mul keeruliseks.
„ Aga meie? Miks ma lihtsalt ei taassündinud?“ küsin ma lõpuks kuna saan aru, et see väike lüli oli sealt puudu.
„ Sest, et igal inimesel on oma aeg. Ning sul õnnestus surra ilma märgistuseta, kuid enne oma aega. Ning see tähendab eluinglite arvates meie viga ning uue võimaluse pakkumist, kuid nemad ei tegele surnutega, kes pole õigel ajal sinna jõudnud,“ sõnab ta ning ma saan aru, et kaks inglisorti ei pruugi küll olla head või halvad, kuid nende vahel on siiski vaen ning ilmselt on kõik enda arvates head ning teised on halvad.
„ Aga need kaks?“ küsin ma nüüd ning näitan peaga ukse poole.
„ Nad on on nö mu käsilased ehk siis surmajad, kes on elanud juba nii kaua, et nad arvavad, et on teistest paremad. Nad nimetavad ennast alamingliteks,“ lausub ta ning mulle meeldib see, et ta räägib neist vastikusega. Talle ei tundu nende olek ning iseloom just kõige sümpaatsem olevat ning kuigi ma kohtasin neid väga korraks jäi ka mulle mulje, et nad ei meeldiks mulle karvavõrtki kui ma neid tunneksin.
„ Kas ma tohin küsida, miks nad siin elavad?“ sõnan ma, kuna see asi tundub selle kõige juures veel kõige veidram.
Minu õnneks ta lihtsalt muigab mu küsimuse üle mitte ei vaata mind nagu ma oleks mingi värdjas.
„ Meil on ka erinevad tugevusastmed. Selles järjekorras olen ma neljas. Need on siin vastutasuks teene eest teisele surmainglile. Ehk nad on siin, et luurata,“ lausub ta nagu oleks luuravad käsilased asi, mida juhtub iga päev. Võibolla siin maailmas juhtubki nii et ma peaks sellega vist harjuma.
„ Kui vana sa oled?“ tuleb minu seest väga kiiresti välja, enne kui ma jõuan mõtlema hakata ning seda mitte küsida.
„ Ma olen vanuselt meist eelviimane,“ vastab ta ning vaatab mind väga pingsalt. Justkui aitaks ta pilk selle vastuse kõlbulikumaks teha. Kui ta näeb, et ma ei rahuldu selle vastusega pöörab ta pilgu maha.
„ Ma sündisin aastal 843,“ sõnab ta, ega vaata mulle otsa. Ma ei tea, mida ta täpselt mu pilgus näha kardab, kuid mul on tunne, et inglite puhul on vanus natuke õrn teema. Ka mina tunneks ennast vanana kui ma oleks…1169 aasta vanune.
„ Inglid sünnivad?“ küsin ma kuna mul on tunne, et mu ignorantsus võib selle olukorra veel ebamugavusest päästa.
„ Alates aastast 0 kuni 1000 sündis iga aasta üks surmaingel ning üks eluingel ning nagu ma juba ütlesin siis ma olin eelviimane,“ vastab ta mulle ning nüüd julgeb ta mulle jälle otsa vaadata, mis on nüüd juba üllatavalt mugav.
Ma ei hakka praegu küsima temalt detaile kogu maailmakorra kohta ning kogu selle jumala ning saatana ja kristuse asjus, kuna kõike seda ei suudaks ma piisavalt kiiresti seedida.
Hekel piisab mulle sellest informatsioonist küll, et põhiideest piisavalt hästi aru saada. Nüüd on aeg paremini temast aru saada, kuna mulle on ikka veel segane, miks ma siin olen või miks tema siin on.
„ Miks Sina seal olid kui ma surin?“ küsin ma siis kuna mulle märkamault on see küsimus ennast mu pähe haakinud alates sellest hetkest kui ma Joonasega inglitest rääkisin.
„ Kuna ma olen kõige moodsam, vähem hirmuäratav ning kenam tegelen mina tavaliselt õrnema sugupoolega,“ sõnab ta üllatava edevusega, mis talle küll sobib, kuid samas tundub ka koomilisena. Kohe kindlasti ta on moodne ning pole hirmuäratav ning kena, kuid see, et ta ise endast nii räägib on natuke veider. Poleks arvanud, et ta on edvistav tüüp.
„ Aga miks sa praegu siin olid?“ küsin ma nüd kuna tegelikul huvitab see mind isegi rohkem. Seda ta ei saa ajada kohustuste kaela kuna ma kahtlen, et surmajate peavalu vähendamine on üks inglite töökohustustest.
„ Kas sa soovid ausat ja natuke kriipit vastust või valelikku ja minust head muljet jätvat vastust?“ küsib ta mult ning saadab mulle ühe väga süütu naeratuse.
„ Ma tahaks mõlemat kuulda,“ vastan ma kuna ma tõesti tahan teada ka millise loogilise vastuse ta mulle sellele küsimusele annaks, kuna ma ise ei näe ühtki.
„ Ma juhtusin mööda kõndima ning tulin vaatama, kas sinuga on kõik korras ja kutsusin su siia, et veenduda, et sa ei lähe koju ja magades ära ei sure?“ sõnab ta ning ootab mu reaktsiooni.
„ Lõpp läks küll natuke kriipiks, kuid päris hea vale,“ vastan ma ning ajan samal ajal oma ketsid jalast ära, et ma saaks jalad tooli peale tõsta ja ennast mugavamalt tunda.
„ Tasus proovimist. Kuid tegelikult, kui sa surid siis ma ei olnud kindel, et sulle see töö sobib ning kui ma otsustasin natuke su üle valvata. Niisiis olen ma aeg-ajalt käinud ja vaadanud mis sa teed. Ma pean tunnistama, et sa oled enne tänast suhteliselt igav olnud. Ning kui ma täna tundsin, et sa oled kellegi ära märkinud mõtlesin, et tulen vaatan mis toimub. Ma oleks lasknud sul ise paraneda, kuid sa ei tundunud selleks piisavalt tugev. Ja ma olen isekas ja ei viitsinud oodata, et su pea normaalseks läheks enne kui ma teada saan, mis sa õige mõtled,“ räägib ta ning ma olen ta vastusest natuke üllatunud. Ma ei olnud arvanud, et ta minuga ni hästi kursis on. Rääkimata veel sellest, et ta tahab teada, mida mina mõtlen.
Ma avan suu, et midagi öelda, kuigi ma ei tea ka ise mida ma öelda tahan. Õnneks ta takistab mid ning otsustab ise edasi rääkida. Tundub, et ma olen saanud ta nüüd rääkima.
„ Tavaliselt toimub esimene märgistamine kuskil pärast teist nädalat, kuid tüdrukute puhul on see tavaliselt eelviimasel päeval enne kuu aja lõppemist ning nad on väga endast väljas.
Sina nägid küll välja uimane ning väsinud ning valudes, kuid mitte endast väljas. See hämmastab mind veidi,“ räägib ta ning ma saan väga hästi aru, mida ta sellega mõtleb. Ma olen ka enda jaoks, arvestades kogu toimuvat, liiga rahulik.
„ Ära hinda raamatut kaane järgi,“ sõnan ma lõpuks kuna see tundub olevat ainuke asi, mida ma selles olukorras üldse öelda võiks, mis kuidagi mu tuimust õigustaks.
Ma toetan pea toolile ning lihtsalt vaatan teda vaikides ning ka tema jutt tundub olevat otsa saanud ja ta ei oska enam midagi öelda. Võiks arvata, et üle tuhande aasta kogemuse tähendab seda, et oskad igas olukorras midagi öelda, kuid tundub, et nii see ei ole.
„ Miks ma ise ei paranenud?“ küsin ma mõne aja pärast, kuna see on mind tegelikult juba terve aja häirinud. Ma peaks ju paranema kui ma haiget saan.
„ Sa oled veel liiga noor. Sa paraned kiiremini kui inimesed, kuid veel suhteliselt aeglaselt. Inimese oleks see löök paariks tunniks teadvusetusesse löönud, kuid sul läks vaid paar minutit,“ vastab ta mulle ning see tundub ka täiesti loogiline.
„ Miks ma siin olen?“ küsin ma siis kuna olen eelmise vastusega piisavalt rahul.
„ Sest sa tahad siin olla,“ sõnab ta nagu see oleks kõige loogilisem vastus maailmas. Ma vaatan talle otsa, et näha, kas ta mõtleb selle all midagi sügavamat, kuid ma ei näe sealt midagi. Kui ma olen teda mõnda aega vaikides vaadanud ning oma mõtteid korrastanud mõistan ma, et tal on õigus.
Viimati muutis seda Lammas (25/5/2012, 12:48). Kokku muudetud 3 korda | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 25/5/2012, 08:22 | |
| Nii et, mitte niiet! xD "You've never been interested in me before." -Paige "You've never been interesting before." -Cass. (Ära sure, ära sure. xD) -DSM Mina... mina õppisin sõna otseses mõttes terve päeva eile. Ma pole elusees niimoodi õppinud. Kahjuks jõudsin teemad lihtsalt ühe korra läbi töötada. -.- Ja ma feilin. 20 punkti saab ikka kätte, aga midagi säravat sealt ei tule... oh well. Osa olen ma muidugi ikka ära teeninud. Ega peategelane ju üks kümnest surmainglist pole?? Ja miks ta seal tahab olla? Ja eelviimasel päeval ENNE kuu lõppu, mitte PÄRAST ikka, eksole? xD Uut. | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 25/5/2012, 12:45 | |
| Ma pean tunnistama, et sa oled enne tänast suhteliselt igav olnud. Ning kui ma täna tundsin, et sa oled kellegi ära märkinud mõtlesin, et tulen vaatan mis toimub.See meenutas mulle seda kohta WoO-st. Aga üldiselt mu eelmine kommentaar oli SUCCESS. Sain norida. Ja sul oli kuskil sull, mitte sul. xD Aga see oli vist rohkem näpukas kui see, et sa päriselt seda viga teed. Ma tõsiselt loodan. xD | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 25/5/2012, 12:51 | |
| Ma ka tõesti loodan, et ei kirjuta sul kahe l'iga:D
Kusjuures see nii et viga on mul olnud ka umbes igas eelnevas osas niiet osalt sa siiski feilisid:D | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 25/5/2012, 13:38 | |
| | |
| | | | Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 26/5/2012, 19:34 | |
| | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 26/5/2012, 19:53 | |
| | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2315
Age : 32
Asukoht : Harjumaa
| | | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 26/5/2012, 22:08 | |
| Ma sügavalt kahtlen:D see jääb üsna kergesti külge ning äraminemisest pole vähemalt mul siiamaani veel jälgegi:D | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 26/5/2012, 22:34 | |
| Tru dat! | |
| | | | Herbts
200 posti tüüd
Postituste arv : 202
Asukoht : Tähistaeva all...
| | | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 27/5/2012, 23:04 | |
| Uue osaga on natuke halvad lood:D
Pean nüüd mingi neljapäevaks või reedeks uurimistöö valmis saama...ehk sinnamaani ei tee ma midagi muud...aga pärast seda läheb lõbusaks ja ilmselt saab ka uue osa:D | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 27/5/2012, 23:13 | |
| WOOOHOOOO! | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/5/2012, 01:00 | |
| 300 sõna uurimistööd ja 2000 sõna juttu...kõlab ausalt onju:D
aga ei tegelt ka ma nüüd luban , et enne ei saa kui on uurimus valmis:D
14.
Ma lihtsalt vaatan teda, kuni ühel hetkel avastan, et mu mõtted ei ole enam kogu selle segaduse juures, mis ma täna teada olen saanud, vaid Kaarli juures. Iga kord kui ma temast mõtlen tekib minus peaaegu vastapandamatu tahe nutma hakata, kuigi ma tean, et tegin õige otsuse. Hetkel on see veel minu ajus selline nõiaring, et kui ma temast mõtlen siis ma ei taha temast mõelda aga kui ma ei mõtle siis ma tunnen ennast süüdi, et ma temast ei mõtle. Hetkel kaldun ma pigem selle teise versiooni poole.
Ma vaatan Robertit ja otsustan, et tänaseks on seda kõike piisavalt. Niisiis jõuan ma otsusele, et ma peaks lahkuma.
„ Ma pean minema,“ sõnan ma vaikselt ning tean, et ta kuuleb seda vägagi hästi.
Ma jõuan juba ukse peaaegu avada kui tunnen, et ta mu tagasi tõmbab.
Tahtmatult kostub mu huulilt väike kiljatus kuna see oli olnud väga ootamatu.
Ootamatu on ka see kui lähedale ma talle tänu ta tõmbele satun. Kuidagi oli ta selle tõmbe teinud väga graatsiliseks ning ka mina selle juures liikusin üllatavalt sujuvalt.
Ta hoiab ühe käega mu õlavarrest ning tõstab teise oma suule andmaks märku, et ma tasa oleks.
Ma ei tea täpselt kuidas sellele reageerida. Hetk tagasi tundus tema ohtlik olevat, kuid ta haare mu käe ümber on pigem õrn kui vägivaldne ning ilme ta näol ülteb, et mul oleks väga hea mõte seekord kuulata seda, mis mulle öeldakse.
Õnneks või kahjuks olen ma piisavalt segaduses, et üldse midagi teha nii et ma olen lihtsalt vait ja väga teadlik tema kehast minu vastas.
Ma küll üritan selle peale mitte mõelda, kuid see on alati nii, et kui sa mõtled et sa ei mõtle selle peale siis sa ju tegelikult mõtled selle peale. Kahjuks ei ole ka see erand ning ma tunnen, kuidas ta keha soojus mind soojendab.
Kui ma teda vaatan saan aru, et ta üritab midagi kuulda ning et vältida millelegi muule mõtlemast teen ka mina näo, et kuulan väga pingsalt.
Kahjuks ei saa ma seda nägu eriti kaua teha, kuna juba paari sekundi pärast kuulen, kuidas koridoris sammud kõlavad. Kohe märkan ma ka, et need sammud lähevad järjest kõvemaks ehk tulevad meie poole.
Ma vaatan Robertit ning ei üritagi peita seda segadust ja hirmu, mis mu pilgus hetkel kindlasti on.
Minu pettumuseks laseb ta minust lahti ning üllatuseks lükkab ta mu oma voodisse.
„ Kata enda keha, ole näoga seina poole ning hinga,“ sosistab ta ning enne kui ma jõuan aru saada mis toimub olen ma ta voodis teki all ning vaatan seina.
Ma kuulen oma selja tagant sahinat ning hetke pärast ka koputust uksele. Sellel hetkel avastan, et mu kuulmine on surmaga natuke paranenud kuna ma kuulen iga aeglast sammu, mis Robert teeb, et ukseni jõuda.
„ Mida?“ kuulen ta ärritunud häält kui ta ukse avab. Ma mõistan ka, et meie külalised on tema oleku üle natuke üllatunud kuna nad ei vasta päris kohe.
„ Me kuulsime kiljatust. Kas kõik on korras?“ küsib mees, kelle hääl mulle tuttav ei ole.
Ja sellel hetkel mõistan ma miks Robert ütles mulle, et ma hingaks. Sest kui ma hingan pole ma järelikult surnud. Kui ma hingan ja nad ei näe mu silmi siis ma võin olla keegi suvaline. Kui ma aga surnud olen ei ole just väga raske arvata, kes ma olen.
„ Mul on…“ alustab noormees ning jääb heteks mõtlema. Isegi mina ei tea sellel hetkel, kas ta tõesti üritab praegu vabandust välja mõelda või kruvib lihtsalt pinget.
„ Seltskond,“ lõpetab ta oma lause ning oma vaimusilmas näen ma, kuidas ta vaatab minu poole ja loob oma näole väga kavala naeratuse. Muidugi ei tea ma kas see nii juhtub, aga see tundub väga õige.
„ Vabandust,“ kõlab nüüd juba kahe mehe hääl, kellest ühe ma ära tunnen. See üks on inimene, kes andis mulle lepingu ning võttis mult verd. Ma ilmselt ei unusta seda häält kunagi. Ma ei väida, et olen häälte meeldejätmises osav, kuid mõni lihtsalt jääb sind kummitama.
Suhteliselt kiiresti kuulen ma samme toast eemale minemast ning seejärel ukse sulgumist.
„ See oli lõbus,“ sõnan ma ning keeran ennast ümber.
Ma tardun kui näen, mis oli enne sahina põhjustanud. Nimelt on ta riided voodi ees hunnikus ning tal on jalas ainult tumesinised bokserid. Arvestades seda, et ta on üle tuhande aasta vana näeb ta üllatavalt hea välja. Ma leian ennast mõtlemast, et ma loodan, et ka mina nii vanalt nii hea välja näen, kuid üsna kiiresti jõuan ma järeldusele, et kuna ma enam ei vanane siis ilmselt näengi.
„ Vabanda,“ sõnab ta ning ma ajan ennast ta istukile, ajades endal ka teki pealt. Ma küll tean, et viisakas oleks oma pilku seinal või kuskil hoida, kuid tema ei tundu sellest häiritud olevat, et ma teda vaatan ning niikaua kuni vaadet on tuleb seda ju nautida väidan ma endale.
Ma annan talle käeliigutusega märku, et pole vaja vabandada, kuid ta tundub endas väga kindel olevat.
„ Ma poleks pidanud sind siia tooma,“ sõnab ta seejärel ning ma kordan oma liigutust, kuid leian ennast arutlemas hoopis selle üle, kas inglid ei peaks kuidagi teistsugused välja nägema. Kus on tiivad millega nad lendavad või jumalik aupaiste, või midagigi, mis tõestaks mulle, et ta pole lihtsalt tavaline noormees, vaid tõesti see, mida ta võidab ennast olevat.
Ma küll usun, et ta pole tavaline kuna ta ju ometi andis mulle nö elu pärast surma ning ravis mind käepuudutusega, kuid siiski. See peaks ju kuidagi ka ta välimusest välja paistma. Kui muidugi välja arvata ta silmad, kuid veidrate silmadega olen ma juba vaikselt harjumas, kuigi iga kord peeglisse vaadates on ikka veider, et see mina olen.
Kui ma oma mõtetest välja tulen saan aru, et mu pilk oli ühe koha peale tardunud. Muidugi oli see koht tema peal, kuid ta näeb välja pigem murelik minu pärast mitte ta enda paljasuse pärast. Muidugi ei ole tal ka mille pärast muretseda. Ilmselt. On ju siiski osa, mida ma ei näe.
Ei… see ei ole see, millest ma mõtlema peaks.
Õnneks lõpetab ta sel hetkel ka enda pükste uuesti jalga panemise ning haarab maast oma särgi.
„ Asi ei ole selles, et ma ei taha, et sind siin nähtaks. Ma lihtsalt ei taha, et nemad sind näeks,“ sõnab ta nagu poleks vahepeal olnud piinliku vaikust minu mõttessevajumise pärast.
„ Ma ei usalda neid. Neil on midagi plaanis ning ma ei tea, mis see on. Veel.,“ lausub ta ning tõmbab ka pluusi selga, jäädes mu ette seisma.
„ Miks sa neil siis siin lased olla?“ küsin ma kuigi ma tean, et ma olen seda juba tegelikult küsinud. Siiski on mul tunne, et ta võib seekord veidi teisiti vastata.
„ Keep your friends close but your enemies closer,“ vastab ta. Ma pole kunagi päriselt mõistnud selle lause mõistlikkust, kuid sel hetkel tundub see tegelikult väga mõistlik. Kui ta tahab välja selgitada, mis neil plaanis on siis on parem kui nad plaanivad seda siin tema silme all, kui kuskil mujal. Siiski tekitab see alati ka ohu, et sa ju lased oma vaenlased endale lähemale ning seega on neil sulle lihtsam haiget teha. Kuigi kui sa oled ingel siis pole ilmselt palju asju, mis sulle haiget saavad teha. Vähemalt füüsiliselt.
„ Ja kumb mina olen?“ küsin ma ning tõstan oma käed. Ta saab mu vihjest aru ning võtab neist kinni. Vaid hetkega on ta mu püsti tõmmanud ning ta on taaskord mulle liiga lähedal.
„ Kumb sa tahad olla?“ vastab ta mulle küsimusega. Tundub, et ta on üllatavalt osav ka küsimuste vältimises.
„ Ma pole kindel,“ sõnan ma kuigi sisimas olen ma üsna kindel, et ma tema vaenlane ei tahaks mitte mingil juhul olla. Mulle tundub ka, et ka tema pole päris kindel, kes ma olen, kuigi võiks arvata, et tema kogemusega näeb ta inimeste kavatsusi kergemini läbi.
Ma lasen ta kätest lahti ning astun temast eemale. Ma küll pööran pilgu eemale, kuid ma tunnen tema pilku endal. See on kuidagi nii läbitungiv, et mu nahk hakkab kihelema.
„ Ma ei tunne sind piisavalt, et olla su sõber, ma ei tunne sind piisavalt, et olla su vanlane ja ma olen liiga lähedal, et olla mittekeegi,“ sõnan ma pärast mõnehetkelist vaikust.
„ Eks me näe,“ vastab ta mulle lihtsat ning jätab mind sellega mõtlema, kas me näeme veel kui hästi ma teda tunnen või kui lähedal ma olen.
Et see teadmatus lõpetada otsustan ma, et nüüd on mul küll aeg minna.
Koputusest ei ole küll väga palju aega mööda näinud, kuid nüüd on vähemalt lugu, mida ilmselt usuti ning siin edasi olemine muutub vaikselt ebamugavaks.
„ Ma pean minema,“ sõnan ma ning vaatan tema poole. Minu õnneks ei ütle ta midagi vaid lihtsalt noogutab ja tuleb minu juurde.
„ Seltskond,“ tuletab ta mulle meelde ning võtab mu ümbert kinni.
Me kõnnime võimalikult vaikselt ta korterist välja ning õnneks ei kohta kedagi. Ilmselt on mehed oma tubadesse taandunud.
Taaskord olen ma väga teadlik ta käest enda ümber kuigi tean, et see on vajalik. Ma küll ei taha ilmtingimata, et see sealt ära võetaks, vaid lihtsalt, et ma suudaks seda paremini mõista. Ta on siiski suhteliselt võõras mees. See, et ta hea välja näeb ja mulle elu pärast surma andis siinkohal arvesse ei lähe.
„ Ma saadan su koju,“ lausub ta kui me jõuame välisukseni.
Ma keeldun sellest totaalselt ning vingerdan ennast ta haardest välja. Kahjuks ei ole ta siiski päris nii kergesti mõjutatav ning me jõuame kompromissini, et ta saadab mu poolele teele.
Ma olen oma vaidlemisoskuste üle üsna ukhe kuna ta ilmest on näha, et tavaliselt ta saab seda mida tema tahab ning, et kompromissid ei ole ta tugevaim külg.
Siiski ei õnnestunud ka mul oma tahtmist saada ning seetõttu möödub pool mu koduteest üsna piinlikus vaikuses.
Kui me oleme jõudnud kohta, kust minu koju on veel vaid viie minuti tee jään ma seisma ning palun tal lahkuda. Ta kahtleb ning vaatab mu teekonna poole nagu see oleks miiniväli, kus ei tohi mitte mingil juhul üksi kõndida, aga kui sa oled temaga koos, siis miinid ei plahvata.
See on isegi üllatavalt armas, kuid ma kaldun arvama, et ta kahtlustav suhtumine ei ole hoolivusest minu vastu vaid kogemusest, mis kõik juhtuda võib. Kui mina oleks nii kaua elanud siis oleks vast ka kindlad asjad millest ma eemale hoiaks.
„ Ma jään ellu,“ sõnan ma kui ta oma pilgu tagasi minule pöörab ning ta vaatab mind nagu ma teeks tema üle nalja. Kuid see on tõsi. Surma ma enam ei karda.
„ Kindel, et sa,“ alustab ta kuid ma katkestan teda talle sisse rääkides.
„ SINA mine koju. JA ei jälita mind,“ sõnan ma ning lükkan ta õlast tagasi tema kodu suunas.
„ Me kohtume veel,“ sõnab ta ning see ei ole küsimus, vaid fakt milles ta tundub väga kindel olevat.
Väga vastumeelselt ning aeglaselt hakkab ta kõndima ning ma jään teda vaatama. Millegi pärast on mul tunne, et nii kui ma selja pööran on ta tagasi seal, kust ta alustas.
Ta keerab küll mõned korrad tagasi, kuid kui näeb mind väga otsustuskindla näoga seal seismas otsustab ta, et minuga pole mõtet sellel teemal rohkem vaielda. Kui ta on nurga taha jõudnud otsustan ka mina kodu poole kõndima hakata.
Ma keeran ennast ümber ning enda üllatuseks näen seismas kahte väga tuttavat meest. Kahte meest, kes olid meid ilmselt siia jälitanud.
Ma vaatan neid hetke ning näen nende silmis midagi, millele ma ei suuda päriselt nime panna.
Otsustanud neid täielikult ignoreerida jätkan ma oma teekonda nagu ma poleks neid näinud.
„ Tere,“ sõnab üks neist kui ma neist möödun, kuid kui ma ka seda ignoreerin seisavad nad lihtsalt seal.
Ma ei kiirenda oma tempot kuna see tunduk kui jooksmine ning kui sa jooksed, siis sind aetakse taga.
Suure vaevaga suudan ma ennast talitseda ning keskmise tempoga jõuan lõpuks koju.
Alles kodu ukse ees julgen ma taha vaadata ning tunnen ennast natuke kergendunult kui ma seal kedagi ei näe.Kuigi ma tean, et see, et mina ei näe kedagi ei tähenda, et seal kedagi ei ole.
Nüüd on nad mind näinud ning teavad, kus ma täna olin ning ilmselt arvavad nad sellest tänu meie näitemängule rohkem kui see tegelikult oli. Ning selles osas on mul väga halb tunne ja ma loodan väga, et Robertil ei ole nende suhtes õigus ning nad on lihtsalt natuke veidrad ja mitte halbade kavatsustega, kuna mul on kahtlane tunne, et nüüd olen ma osa nende plaanist.
Viimati muutis seda Lammas (15/6/2012, 22:31). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/5/2012, 11:20 | |
| Aijaaa... Kaarel ju! Aga sa oled minu jaoks ikka tubli! xD *naerab* Ja seda osa oli kindlasti kordades lõbusam kirjutada kui uurimistööd, nii et sa oled andeks saanud. Aga nüüd tõesti... UURIMISTÖÖ! Ja ei mingit Goodreadsi ega oma jutu kirjutamist ega lugemist ega midagi. ;D | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 4/6/2012, 17:58 | |
| 15.
On esimene september ning ma olen surnud olnud juba peaaegu kaks nädalat. Samuti olen ma surma määranud kaks inimest. Selle peale on väga veider mõelda, vaadates neid inimesi, kes siin lihtsalt ringi siblivad. Ma kardan seda päeva. Nüüd peab mul kuidagi õnnestuma oma vana ning uue elu kokkusulatamine. Selle teevad raskemaks mitmed kurjad pilgud ning paljud küsimused, mida mulle Kaarli pärast esitatakse.
Muidugi teeb ka tema selle päeva raskemaks. Oli küll raske kuid võimalik seda kõike unustada. Unustada seda, kui hea ja tore ning muidugi ka kena ta on, kuid nüüd teda nähes tulevad kõik need asjad uuesti meelde.
Ta väldib mind. Ta küll teeb näo nagu poleks midagi, kuid ma näen kuidas ta üritab kõigest väest mu pilku eirata ning mitte minu lähedusse sattuda. Selle teeb keeruliseks see, et me oleme ühes klassis ning peame siin veel tervelt üheksa kuud olema.
Ma olen küll vastanud mitmetele küsimustele nii hästi kui ma suutsin, kuid nüüd on neid juba natuke liiga palju ning ma lihtsalt eiran neid tüdrukuid mu ümber, kes peaks olema mu sõbrad. Ma ütlen peaks olema kuna ma pole enam milleski kindel. Kuidas nad saavad olla mu sõbrad ning samas mitte teada, kes või mis ma olen. Ma ei saa nendega rääkida kõigest, nagu ma vanasti tegin, aga nad ei saa olla mu sõbrad kui nad ei tea kõike. See on nõiaring ning hetkel ei tundu sellest väljapääsu olevat. Mul pole küll otseselt keelatud kellelegi oma saladust ütlemata jätta, kuid sellele ei reageeritaks hästi ning see teeks asja veel hullemaks. Nad ei taha ega taha mind rahule jätta ning ühel hetkel ma lihtsalt enam ei suuda.
Ma vabandan ennast, et minna vetsu ning isegi kui ma ei vaata tagasi tunnen ma nende pilku enda seljal. Nad saavad väga hästi aru, et midagi on teisiti, kuid nad ei tea, mis see on.
Veel raskemaks teevad selle päeva inimeste silmad. Enne sain ma koolis ringi kõndida ning arvata, et kõik on hästi, kuid nüüd näen ma kui paljud on tegelikult juba praegu surma määratud.
Võiks arvata, et nii noortel inimestel on veel pikk elu ees, kuid ma ehmatan ikka iga kord kui näen koolis kedagi, kellel on tumehallid silmavalged. Eriti jube on see, kui sa tead seda inimest ning meie kool ei ole väga suur, mis tähendab, et ma tunnen või vähemalt tean neid inimesi.
Tahtmatult mõtlen ma ka, et kes seda neile tegi, kes on süüdi selles, et need noored inimesed võvad surra, enne kui peaks nende aeg olema? Muidugi hirmutab mind veidi ka see, et keegi üldse määrab millal on inimeste aeg täis. Ma ürian mõista surmajaid kuna ma ei saa olla üks neist kui ma oma moraalitunnet natuke ei vähenda. Me teeme ju lihtsalt oma tööd, kuid keegi määrab meile selle töö ja keegi märab ka selle, kes millal surema peaks. On lihtne süüdistada kõiges mingit kõrgemat võimu, eriti nüüd kui ma tean, et see on vähemalt mingil määral olemas. Siieki ei anna see teadmine mulle südamerahu.
Ma ei saa ikka kellelegi kogemata pihta minna kuna siis ma jätan selle inimese surmainglitele ning lõpetan ta eksistentsi. Oleks mul vähemalt mingi kinnitus, et mu sõbrad, või Kaarel ei sure lähiajal, kuid selle hoiatuse jaoks peaks ma neid puudutama ning seda ei tee ma mitte mingil juhul.
Kriiskav tunnikell lõpetab mu arutelu ning ma avastan, et ma pole vetsuni jõudnudki. Ma küll ei tahtnudki sinna jõuda, kuid siiski tahaks ma veel natuke aega iseendale. Muidugi ei ole ma selle massi sees kunagi üksi, kuid vahel on massis lihtsam üksi olla kui vaid paari inimesega.
Ma pööran ennast ümber ning hakkan tagasi klassi poole kõndima. Kahjuks ei ole õpetaja sama kiire kui mina ning ma olen taaskord sunnitud oma sõprade juurde tagasi minema.
Mõne hetke pärast panen ma tähele, et minu klassi hulka on imbunud kaks uut inimest.
Üks neist on väga hästi sisse sulandunud poiste seltskonda. Ta on küll seljaga minu poole, kuid ma näen ja kuulen teda ning ta tundub sinna hästi sobivat.
Teine on üks ning natuke varjus ning ma ehmun kui ma teda näen. Ma küll ei tunne teda, kuid mulle piisab vaid ta silmade nägemisest, et jõuda otsusele, et see ei saa kuidagi hästi lõppeda.
Taaskord eiran ma julmalt oma sõpru, kes on jälle minuga rääkima hakkanud ning lähen noormehe juurde.
„ Kes sa oled?“ küsin ma ning imestan ka ise oma julguse üle. Tavaliselt ma võõrastega nii julge pole. Võibolla suurendavad surm ning hirm mu julgust ning sel hetkel olen ma sellele väga tänulik.
„ Priit,“ sõnab ta lihtsalt nagu ma oleks tahtnud ta nime teda. Alles hetke pärast saan ma aru, et seda ma ju ometigi küsisin.
„ Miks sa siin oled?“ küsin ma uuesti kuna see on see, mida ma tegelikult küsida tahtsin.
Kuigi on tore ka ta nime teada. Mingil põhjusel aga arvan ma, et mul pole vaja ennast tutvustada kuna ta on kohe kindlasti siin mingi põhjusega ning see pole ajaloo õppimine.
„ Et sinu üle valvata,“ lausub ta nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas. Minu jaoks ei tundu see küll kuigi loogiline. Miks on vaja mind valvata? Ma saan ise enda valvamisega suurepäraselt hakkama.
„ Kes su saatis?“ küsin ma siis, kuna ta ei tundu olevat selline inimene, kes lihtsalt käib ringi ja otsib inimesi keda valvata.
„ Robert,“ vastab ta mulle nagu see oleks kõige loogilisem vastus maailmas. Kuid minu jaoks ei ole see loogiline.
„ Miks?“ küsin ma, kuna tundub, et talle sobib otsestele küsimustele vastamine.
Selle peale ta lihtsalt vaatab mind nagu ma oleks kas väga loll või lihtsalt väga naiivne. Seejärel pöörab ta pilgu mu seljataha ning ka mina otsustan vaadata, mida tema vaatab.
See vaatepilt tekitab minus taas ehmatuse kuna nüüd näen ma teise uue noormehe silmi. Ta süsimustad silmad vaatavad mind ning kui ta näeb, et ka mina teda vaatan tekib ta näole väga kaval ning hirmuäratav muie.
„ Kes see on?“ küsin ma natuke vihaselt Priidu poole tagasi pöörates.
„ Oskar,“ vastab ta lihtsalt ning vaikselt hakkavad mulle ta ühesõnalised vastused juba närvidele käima. Nii jätkates ei saa ma just väga palju teada kui ma pean iga sõna temast välja pigistama.
„ Ja KES ta on? Ja miks ta siin on? Ja miks sa pead valvekoera mängima?“ küsin ma nüüd juba mitu küsimust korraga lootes, et ta hakkab ka rohkem rääkima kui mina seda teen.
„ Ei tea. Teine põhjus siin viibimiseks on sele välja uurimine ning valvekoer on lihtsalt boonuseks kuna me ei tea, mida ta tahab,“ vastab ta ning lõpuks sain ma vastuse millega ma võin enam-vähem rahule jääda. Vähemalt ei ole ta siin ainult selleks, et mind valvata, kuna Robertist ei oleks just kuigi kena vastu minu tahtmist mulle valvekoer määrata. Mitte et ta üritaks seda tehes kena olla, kuid siiski.
„ Ma teen sulle su elu lihtsamaks kui sa ei puuduta kedagi, keda ma tunnen. Kui sa seda teed muutub su valvekoeraelu lihtsalt koeraeluks,“ sõnan ma väga tõsise näoga, kuid tema näole tekib naeatus.
„ Diil,“ vastab ta ning ma tekitan ka enda näole julgustava naeratuse, mis peaks tõestama seda, et ma hoian sellest lubadusest kinni.
Ma kuulen enda ümber sosinaid ning ma mõistan mida nad kõik arvavad. Ma olin ju ometi Kaarlile öelnud, et mul on keegi teine. Nüüd on suurepärane hetk selle tõestamiseks.
Ma astun talle lähedamale ning panen oma käed ümber tema. Ma tunnen, kuidas ta hetkeks kangestub ning otsustan, et talle on siiski vaja seletada, mis toimub.
„ Asi on eriti lihtne kui sa teed näo, et oled mu boyfriend,“ sosistan ma ta kõrva ääres ning tunnen, kuidas ka tema käed ümber minu tulevad.
„ Miks?“ küsib ta nüüd ning see meeldib mulle. Esimest korda küsis tema küsimuse, mitte mina. Esimest korda ei saa tema aru, mis toimub ning seeläbi ei saa aru ka Robert ning see on väga rahuldustpakkuv.
„ Sest ma ajasin oma boyfriendi ära öeldes, et mul on keegi teine kuna ma ei tahtnud teda kogemata ära tappa ning see aitab tal mind vihata,“ sõnan ma vaikselt ning mõistan kui valus mulle nende ütlemine ikka veel on. Ma ju tean, et tegin õigesti ning nüüd on mul võimalus seda jätkata ning loodetavasti aidata tal edasi minna missiis, et mina seda veel teha ei kavatse.
Ma tunnen, kuidas ta käsi libiseb allapoole ning kui see on jõudnud mu tagumikule otsustan ma, et nüüd aitab küll.
„ Ära liiga ahneks ka mine,“ sõnan ma vaikselt talle ning astun temast nüüd sammu eemale.
Ma näen, et kõik teevad küll näo, et nad ei näinud midagi, kuid nad kõik on ilmselgelt siiski seda vaatepilti sisse haaramas. Draama meeldib minu klassis kõigile.
Ma näen ka Kaarli nägu ning ka tema oli seda näinud, kuigi tema reaktsioon on kõigist teistest veidi erinev. Selle asemel, et olla intrigeeritud sellest draamast tundub tema näost natuke valgem kui teised ning ma saan ka aru, et ta pole vestlusesse haaratud, kuigi kõik räägivad just temaga.
Nende tähelepanu suudab natuke häirida vaid õpetaja, kes on otsustanud lõpuks kohale tulla.
Me surume ennast kõik pisikesest ukseavast läbi ning nagu alati uue aasta algul toimub trügimine heade kohtade pärast.
Seda küll mitte minu osavuse, vaid Priidu pärast ning kuna ta ju on ometi mu poiss pean ma ka temaga koos istuma. Parem oleks, et ta vähemalt oskab ajalugu hästi kuna minul ei tule keskendumisest küll midagi välja kuna ma tunnen Kaarli pilku oma seljal. Ta istub minust vaid ühe pingi kaugusel ning minu suureks üllatuseks ja ehmatuseks on ta oma pinginaabriks valinud Oskari.
See tekitab minus tahtmise minna istuma nende vahele või liimida Oskari käed tooli külge kinni.
Muidugi ei näeks see vist väga normaalne välja niiet hetkel ei jää mul muud üle kui sellega leppida. Aga hiljem võtan ma noormehe ette ning seletan talle täpselt ära, mis temaga juhtub kui ta kedagi mu sõpradest puudutab.
Õpetaja on natuke üllatunud, nähes klassis kahte uut õpilast, kuna tavaliselt lõpuklassis enam kooli ei vahetata, kuid ta üritab seda peita ning asub enda tutvustamise juurde.
Juba kümne minutiga on teada kõik temast ning mõningat ka kahest uuest noormehest ja ta jätkab oma planeeritud tunni andmisega. Ajalugu on küll huvitav ning ka see õpetaja annab seda huvitavalt, kuid minu jaoks on palju huvitavam noormees mu kõrval.
„ Mis su plaan on?“ kirjutan ma väikesele paberile ning libistan selle ta ette.
Ta jääb mind hetkeks vaatama, justkui otsustades kas mind oma plaanidesse segada või jätte mind täielikult välja ning seega ka tema arust ohust välja.
„ Ma saan aidata,“ saadan ma talle uue paberilipiku, kuid näen, et ta kahtleb ikka. Ma ohkan raskelt ning kraban ühe paberi tagasi kuna ma ei taha kohe tervet oma vihikut ka loovutada.
„ See asi puudutab mind täpselt sama palju kui teid. Ta on ilmselgelt siin kuna mina olen siin ning see tähendab, et tal on seoses minuga mingi plaan. Meil peab olema umbes kolm korda sama hea plaan ning mina olen ainuke võimalus nii hea plaani tegemiseks,“ kirjutan ma nüüd ning tõesti loodan, et see on tõsi. Ma küll pole kunagi olnud spioon ega üritanud inimeste plaane teada saada, kuid ma tunnen, et sellesse pean ma seotud olema.
Ma küll näen, kuidas ta hakkab juba vaikselt minu poolele tulema, kuid otsustan talle anda veel ühe tõuke.
„ Ta ohustab mind ja mu sõpru ning mul on õigus sellesse sekkuda,“ kirjutan ma nüüd ning kui ta on selle lõpetamise lugenud noogutab ta mulle aeglaselt.
„ Ta ei tohi meid kuulda. Pärast tunde, sinu juures. Robert tuleb ka,“ vastab ta mulle oma üllatavalt ilusa käekirjaga ning ma noogutan. Mind küll natuke häirib, et ma kutsun kaks peaagu võõrast noormeest oma korterisse, kuid ilmselt tuleb mul hakata vaikselt harjuma sellega, et enamus surnud inimesi on mehed, kes on vähemalt alguses mulle võõrad.
Ma istun seal klassis veel pool tundi ning kogu see aeg tahaks ma minna ja Oskari Kaarlist kaugemale lükata. Siiamaani pole ta teda veel puudutanud, kuid see võib iga hetk juhtuda.
Tunni lõppedes kiirustan ma klassist välja ning jään ukse taha ootama. Ma ootan kuni tuleb noormees, kes mind ikka vältida üritab ning ma laseks tal seda teha kui ta poleks ohus. Ma takistan tal järgmisesse klassi kõndimist ning minu õnneks kõnnib seltskond ta ümbert edasi.
„ Hoia Oskarist eemale,“ sõnan ma talle vaikselt ning vaatan kudas ta natuke pahane ilme muutub üllatunuks.
„ Et sa saaksid järgmise mehe ette võtta? Kas ma olen sul ees?“ küsib ta sellise sarkasmiga, et ma poleks arvanud, et see tema suust võib välja tulla.
„ Ta ei ole see, kes sa arvad, et ta on,“ lausun ma vaevaliselt kuna tegelikult ei tea ma veel, kes või mis ta on ning mida ta tahab. Igatahes tahan ma, et ta Kaarlist eemale hoiaks.
Ta kergitab lihtsalt kulme nagu ma oleks öelnud midagi väga veidrat ning ma saan aru, et ma ei kõla just kuigi normaalselt.
„ Palun. Usalda mind,“ sõnan ma siis lootes, et see paneb teda natukenegi mõtlema selle peale, mis ma ütlesin.
„ Ütle mulle üks põhjus, miks ma peaksin sind usaldama?“ küsib ta siis ning sellega ajab ta mind veidi tupikusse, kuna mul pole ühtki head põhjust.
Kuuldes mu vaikust pomiseb ta midagi, mis kõlab nagu, „seda ma arvasingi,“ ning kõnnib ära ning ma ei saa selles süüdistada kedagi peale iseenda.
| |
| | | | Sponsored content
| | Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) | |
| |
| | | | | | On elu surma väärt? (19 osa) | |
|
Similar topics | |
|
| | Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|
