Amuroorid

Võtsin lõpuks julguse kokku ja otsustasin selle jutu siia ülesse panna. Teisel katsel. algus on sama, ainult mõne üksiku parandusega, aga seda võin ma öelda, et see on palju muutunud. Kogu mõte on teine.

see võib tunduda selle teema jaoks imelik. Siin peaks ju olema draama -tõsielulised jutud. Noh, ma mõtlesin ja mõtlesin ning otsustasin jutu lõpuks ikka siia panna...kuigi...

ah, mis tehtud, see tehtud.

kui te loete, siis PALUN kommenteerige, rohke kriitikaga!




Amuroorid








I








Nimi: Melada Desiré Kari G

Sugu: Naine

Vanus: 16

Pikkus: 158

Kaal: 47

Nahavärv: hele

Silmavärv: roheline

Juuksevärv (loomulik): punane






Ohkasin, kui oma täidetud ankeeti vaatasin, isegi võhivõõras oleks selle järgi aru saanud, et tegu on friigiga. Ma olin selgelt liiga lühike, 16 a.jaoks ja no punased juuksed? Isegi kõige toredamatel inimestel tekivad juba seda ankeeti vaadates eelarvamused ning mu kogemused on sellele teooriale juba palju tõestust leidnud. Palju, isegi liiga palju.

Kuid lühidalt kokku võttes on seal kirjas MINA, või noh, vähemalt minu väline kest.

See MINA, kes elab Prantsusmaal, Pariisis, ühes maailma ilusaimas linnas, nii vähemalt kõik räägivad. Loomulikult on Pariis ilus linn teatud nurga alt, kui sa aga heidad pilgu Pariisi osale, mis ei ole ehitud tuledes ning, kus ei ole turiste ega liigu ringi tähtsaid päid, võib öelda, et tegu on nagu iga teise linnaga. Võibolla ainult suuremaga…

“Trrrrrrrr…”

Ma tõusin kella häält kuuldes oma kohalt püsti ja püüdsin üldises saginas ankeedi õpetajale üle anda ning kui see mul lõpuks suurte raskustega oli õnnestunud suundusin trepist üles kolmandale korrusele, kus ootas mind arvutitund, mis tõotas tulla täpselt sama igav nagu alati. Mulle meeldis treppidest käia. Enamus õpilasi kasutas lifti ning trepid olid peaaegu alati tühjad. Klassi jõudes toppisin ma endale klapid kõrva ja keskendusin eesseisvale kontrolltööle, mis mul kahe tunni pärast tulema pidi.

“Hei, keegi teab , mis kuupäev täna on?” kuulsin eemal kedagi karjumas. Ilmselt oli see Luice, kes pidas alalõpmata arvet, millal võis ta oodata oma pangaarvele rahaülekannet, oma ‘vanatoilt’ nagu ta teda nimetas .

“Kaheteistkümnes…november,” tuli varsti ka vastus, millele järgnes oie.

Miski liighatas mu mälus. Kaheteistkümnes, kaheteistkümnes…Oh, täna sai 3 aastat sellest päevast, kui ma Toleédest pääsesin…



“ 3. tule siia!” karjus paks naine, kelle iga liigutus andis edasi tema suurima kire. Vägivalla.

“ Jah madam, te kutsusite mind? “ kostis pisikese tütarlapse hääl, kelle vanuseks võis esmapilgul anda nii 16 aastat, ilme pärast, mis ta näol oli, kui ka 11 aastat, selle järgi kui väike ta oli. Tal oli ümber kleit, mida ei oldud selle välimuse järgi kunagi pestud ega isegi seljast võetud. Ka neiu nägu ja keha olid kaetud paksu mustuse koorikuga, mille alt võis vaevalt aimata tema juuste punast värvi.

“ Loomulikult ma kutsusin sind, sa räpane värdjas!” naise käsi juba tõusis, et lüüa, aga miski peatas teda ning vihagrimassi asemel tekkis tema näole sunnitud naeratus. Kummaline oli vaadata, kuidas püüab naeratada nägu, mis on vormunud ainult vihkamiseks. On näha kuidas suu pingule tõmbub ning nahk selle ümber veel rohkem kortsu läheb, kuidas põsed tõusevad ja seda kõike nagu suures piinas ning läbi raskuste.

“ Kas sa tuleksid minuga kaasa? Ma soovin sind kellelegi tutvustada.” Tüdruk tardus üllatusest nähes naist kätt sirutavalt ning teda kaasa kutsuvat. Ta vaatas vanamoori kaks pikka sekundit ning kiirustas kohe edasi, nähes kummalist grimassi aeglaselt näolt maha vajumas asendudes sellele rohkem omase ilmega.

“Paneme sulle midagi korralikku selga ja peseme selle sopa su pealt maha.” Ütles naine pärast hetkelist vaikust.

Ta viis neiu pesuruumi ning käskis tal end puhtaks nühkida andes talle seebi ja šampooni ning puhtad riided, mille järel ta lahkus.

Neiu pidas hetke aru, kooris siis ennast paljaks ning pesi ennast tõenäoliselt kõige põhjalikumalt oma senise elu jooksul. Pärast pesemist ajas ta endale selga pika, valge pitskleidi ning pani jalga sussid, mis olid nagu kleitki valged.

Nad läksid naisega tuppa, mis oli kaunistatud suurte maalidega šotimaa loodusest ning kus ootas tugitoolis mees, kelle varanduse võis tema riietuse järgi oletada väga suureks.

“ Tere. Mina olen sr. Willamour. Sina peaksid siis olema Melada Desiré Kari G. On mul õigus?” küsis mees lahkel toonil.

“ Jah.” Piuksatas tüdruk


“ Väga hea, väga hea. Sina tuled täna minuga oma uude koju elama ning sa hakkad käima ka ühes sinule sobivas koolis. Sa võid ka külastada oma vanu ee…sõpru siin kui sa tahad aga see võib osutuda natukene keeruliseks.”

“ Ei, ma ei taha.” ütles tüdruk, kelle hääl oli nüüd märgatavalt tugevam.

Mees pomises midagi enda ette ja vanamoor heitis tüdrukule ühe vihkamist täis pilgu, mille peale too kössi tõmbus. Tekkis piinlik vaikus, mille katkestas Willamoury üteldes, et neil on vaja minema hakata. Tütarlaps ja mees lahkusid majast vahetades naisega mitte just kõige sõbralikumaid hüvastijätusõnu.





Taas tõi kell mu tagasi reaalsusesse. Ma olin Luice’i ning eriti selle inimese peale, kes kuupäeva oli hõiganud, pahane. Kas oli vaja teada, mis kuupäev täna on? Oleks siis vähemalt võinud seda vaikselt tahta teada, mitte üle terve klassi karjuda.

Ma ei tahtnud sellele mõelda. Mis sest et sr. Willamoury oli toonud mu siia eliitkooli, milles ma praegu istusin ning, et ma olin saanud päris oma korteri -mis oli arvestades minu vanust tollal ja ka nüüd täielik ime- ei tahtnud ma mõelda ajale, mil ma olin Toleédis. Juba selle nime kõla mu teadvuses tekitas külmavärinaid.

Tore, et sa selle jutuga jätkata otsustasid. See meeldis mulle ka eelmisel korral ja kuigi ma ei mäleta väga täpselt kogu selle sisu, ootan ma huviga sinu tehtud muudatusi

*särab õnnest*
Kes oleks võinud arvata, et paar lihtsat sõna võivad inimese nii õnnelikuks teha
ma provin kirjavigade arvu vähendada, kuigi mind teades...ilma kirjavigadeta osa oleks ime.
Ma panen uue osa selle nädalavahetuse ajal ülesse

Et siis järgmine osa i hope you'll enjoy


II

Ma olin teel koolist oma korterisse –ma ei kutsunud seda kohta kunagi koduks, isegi mitte oma mõtetes, mul lihtsalt ei olnud kodu-, kui keegi mulle õlale koputas. Ma pöörasin ohates ringi ja manasin enda näole sunnitud naeratuse. Ilmselt oli see jälle mõni turist, kes tahtis oma vigases prantsuse või siis inglise keeles teed küsida.
Minu ees ei seisnud aga tavariides närviline kodanik, nagu olin oodanud vaid mustas keebis ja imelikus sõjavarustuses nooremapoolne mees. Ta silmitses mind arupidavalt, justkui oleksin mina see, kes talle õlale oli koputanud.
“Vabandust, et teid tülitan, miss, aga kas te ei tahaks mind ühes asjas aidata?” iga tema sõna rõhutas seda, kuidas ta minu tülitamise pärast ennast üldse süüdi ei tundnud.
Väga hea, kui ta otsustab ülbe olla on see lihtsam, nii ei pea ma viisakust teesklema: ”Ja kui tohib küsida, siis mis asjus te minu abi vajate?”
“Oh natuke ühes ja teises.” Sõnas ta peaaegu naeratades.
“Äkki võiksite seda ühte ja teist asja siis mainida? Võibolla võiksin ma siis kaaluda, kas ma nõustun teid aitama?”
“ Lähme ja istume maha, sellest tuleb üks pikem jutuajamine.,” ütles ta ning hakkas liikuma lähedal asuva Hiina restorani poole.
Oi ei, sinna ma küll minna ei kavatsenud. Ma olin seal kord söömas käinud ja kelner oli mulle ligi hakanud ajama. Ning mitte tagasihoidlikult. Loomulikult õpetasin ma talle natuke kombeid…
Ma sain külastuskeelu ja vähe puudus, et nad politseid ei kutsunud.
“Äkki hoopis sinna? “ütlesin ma, tänava teisel poolel asuvale restoranile osutades. ”Seal on palju parem toit.”
“Võib kah,” tema tooni pärast tekkis mul tunne, et ta teab, miks ma teisse restorani minna tahan.

“Nii..,” alustas ta jutt, pärast seda kui olime sisenenud restorani ja maha istunud. ”Teie nimi on Melada Desirée Kari G, on mul õigus?”
“ Lihtsalt Kari,” ma vihkasin oma täisnime. Millised vanemad panevad oma lapsele sellise nime? See oli kohutav ja väga imelik.
“Nonii, Kari siis ,kas sa tead põhjust, miks keegi meist sulle lõpuks järgi tuli ning miks me sul 16 aastat inimühiskonnas piinelda lasksime?”
Ma vaatasin talle juhmi näoga otsa ning suutsin vaid pead raputada. Ta on hull, oli ainus mõte, mis mul sel hetkel ajus arusaadava kuju võttis.
“ Me arvasime, et on parem teid selle eest kaitsta samamoodi nagu kaitsti vanasti moone ning kaitstakse praegu sinusuguseid. Kahjuks on need jõudnud meie plaani jälile reeturi läbi, kes tegutses meie ridades umbes kuu. Kaitsjad suutsid ta selleks ajaks tabada, nii et ta ei jõudnud kõige tähtsamat infot veel kätte saada, aga kahju oli piisavalt suur selleks, et sundida meid sind ja teisi üles otsima.”
Oli ilmne, et ta sai aru, et ma ei mõistnud absoluutselt tema jutu mõtet.
See võis tulla täiesti sellest, et ma toetasin nüüd oma pead ühele käele ning mu suu oli lahti vajunud.
“Ja nagu sa kindlasti aru saad,” ülbe muie, ”ei jäänud meil muud valikut kui…”
Ta laskis nii edasi vähemalt 10 minutit enne kui ma jõudsin nii palju toibuta, et midagi vahele öelda.
“…ja siis kui nad meid ründasid õnnestus tal nad-“
“ Ma väga vabandan, et teid selle suurepärase kõne ajal segan, aga ma arvan, et juba tean mida te öelda tahate.”
“Te teate?” Ning nüüd oli tema näos siiras üllatus.
“ Jah, loomulikult ma tean. Tulge läheme, ma tahan teile näidata ühte kohta mis on just teile mõeldud ja kus k õ i k teavad, seda mida te rääkida tahate.”
“Tõsiselt või? Kas te sealt saitegi seda kõike teada?”
“Loomulikult, mida teie siis arvasite? Tulge juba!”
Me läksime restoranist välja ja pöörasime kõrvaltänavale ning sealt edasi ühe lagunenud maja hoovi.
“Kas te tunnete Pariisi?” küsisin ma tähelepanelikult mehe nägu silmitsedes, mis muutus üha kahtlustavamaks.
“Ei olen siin esimest korda. Nad tahtsid saata kellegi, kelle käest pääseks välja võimalikult vähe informatsiooni juhul, kui meid peataks tabama.”
“See oli neist väga arukas. Ma oleksin täpselt saa moodi talitanud…Nii pöörame nüüd siia,” ütlesin ma teda läbi lagunenud maja uute kõrvaltänavasse juhtides.
“Oodake,” ütles ta äkki seisatades. ”Öelge mulle kolmanda astme salasõna!”
“Mitte siin,” sisistasin ma peaaegu.” Keegi võib pealt kuulata, neil on nuhid ju igal pool!” Ta vaatas mind hetke kahtlustavalt, kuid näis siis rahunevat.
Ja nii järgnes ta mulle terve ülejäänud tee ning ei öelnud midagi, isegi siis kui ma takso võtsin ja juhile sosinal juhtnöörid andsin.
Pärast poolt tundi sõitu -mille sees olime nii palju ringe teinud, et isegi minul kadus vahepeal suunataju ära ning tundus ka, et taksojuhil, kes oli minu korraldusi natuke isegi liiga hoolega täitnud, kuid võibolla tahtis ta lihtsalt rohkem raha saad.
Ma väga lootsin, et see ajas ka täielikult segadusse mehe, kes minu kõrval istus ja ei olnud pärast minu selgitust ‘me teeme seda selleks, et vaenlast segatusse ajada’ mitte sõnagi lausunud. Viimaks jõudsime me suure roosa hoone tagahoovi, mis oli minu õnneks inimtühi.
“Ka sa tead seda paika?” Küsisin ma.
“Ei…”
Jumal tänatud. ”Nii kahju, ma juba lootsin, et meil on ühiseid sõpru.”
“Miks me majja eest sisse ei lähe?” Küsis ta, kahtlustava tooniga .
“Nii võivad nad ju aru saada, et me siin oleme!” Ütlesin ma, sellise tooniga nagu oleks see selge igale matsile.
Mees pomises enda ette midagi, mis kõlas kahtlaselt ’eks pikalt inimühiskonnas viibimine võib natuke paranoiliseks muuta’ moodi, kuid tuli sellest hoolimata minuga kaasa.
Ma viisin ta mööda tühje koridore edasi kuni ukseni, millel oli väiksele metallplaadile kirjutatud Dr. Coll ning natuke allpool Psühhiaatri peahaigla ülemjuhataja .

Kui ma õigesti mäletan, oli see, kuidas Kari selle mehe hullumajja sokutas, minu lemmikkoht, kuna mulle tundus nii uskumatu, et keegi millegi sellise peale tulla võiks. Mina oleksin arvatavasti hoopis proovinud esimesel võimalusel minema hiilida

Mõned kirjavead jäid mulle küll silma, aga kuna ma olen praegu liiga väsinud, siis ma neid üles otsima ei hakka, ma arvan, et sa leiad need ka ise.

Ootan uut

I have a perfect excuse for why I haven't posted new parts - i haven't had acess to the Internet. Ja seda üle nädala Siit tulevad siiis uued osad

Hope you'll like it

Ja palun vabandust õigi nende kirjavigade eest, mida ma märganud ei ole.

III




Meie poole sammus blondide juustega, noormees, kes kandis igapäevarõivaid ning rinnas nimekaarti, mis andis teada igale inimesele, kes seda luges, et tegu on dr. Coll’iga.

“Tervist! Kas ma saan teid kuidagi aidata?” küsis ta meieni jõudes sõbralikult ja tema näost või välja lugeda kerget üllatust.

“Jah, see siin on inimene, kes tuli minu juurde ning näib, et ta teab. Ma tulingi siis siia, et teda meie asutusega tutvustada, sest tema sõnade järgi ta seda kohta ei tea, mis on loomulikult normaalne, aga võib ka olla, et ta lihtsalt teeskleb kartuses, et me oleme sektumite abilised. Sellepärast tulingi ma teie juurde, et veenda teda, et me ei tee talle halba.”

Mida edasi ma rääkisin seda juhmimaks muutus doktori nägu, mida selleks ajaks kui ma lõpetasin oleks võinud pidada peaaegu võrdväärseks mõne eriti lolli multika tegelase omaga.

Minu kõrval olev mees hakkas aga jalalt jalale tammuma ning vaatas kordamööda mind, doktorit, doktori nimesilti ja ust, siis jälle mind doktorit, tema nimesilt ja ust…

Äkki, aga tema ahel katkes ning tema näos koitis mõistmine.

Minu ainsaks probleemiks jäi doktor.

“Oota siin, ta mängib senikaua lolli, kuni ma ei ole vahetanud temaga paar sõna, mis tõendab, et ma ei ole reetur,” sosistasin ma oma kõrval seisvale mehele.

“Räägime paar sõna omavahel, palun,” sõnasin ma doktorile ja viisin ta piisavalt eemale mehest, et see meie juttu pealt ei saaks kuulata.

“Ta on mulle täiesti võõras, kes istus kohvikus lihtsalt minu kõrvale ja hakkas ajama mingit jama ning mis kõige hullem ta näib seda ise uskuvat. Ma tõesti ei teadnud kuhu mujale teda viia!”

“Ah-ah, noh sel juhul on asi selge. Ma juba arvasin, et kas olen mina hulluks läinud või olete seda teinud teie. Ma mäletan ikka vanast ajast, et sa olid üks teravama mõistusega lapsi, kes minu juurde toodi,” rääkis ta ilmselget kergendust tundes.

Ma mäletasin…





Väike tüdruk läks kabineti uksest sisse ning talle astus vastu noor mees keda võis vanuselt äsja kooli lõpetanuks pidada.

“Ma ei ole hull,” sõnas väike tüdruk niipea kui uks tema taga sulgenud oli.

“Loomulikult mitte! Mitte keegi ei arvagi seda! Te olete üle elanud lihtsalt midagi kohutavate ning me aitame teil sellest üle saada,” sõnas pisut ehmunud psühhiaater.

“Ma arvan, et olen täiesti võimeline ise oma eluga edasi minema, ilma abi kasutamata.”

“Loomulikult te olete, aga-“

“Ärge andke mulle seda ‘aga’ ma tean ise, mis mulle kasulik on ja see ei ole kohe kindlast psühhoanalüüs!”

“Ei, kuid-“

“Kas te teate, et ‘kuid’ on samaväärne ‘aga ’-ga?” urises tüdruk noormehele vastu, kuid jätkas siis leebemalt:” Te olete noor ja teil ei ole kogemusi, te peate minema pärast seda kuskile kohvikusse tööle, et korteri üüri maksta. Te loodate, et teile antakse varsti ametikõrgendust ja suuremat palka, et te saaksite kogu oma elu pühendada psühholoogiale, sest te ei taha peret luua-“

“Kust te seda teate?”

“­­­­­­­-ja selle pärast on meile mõlemale parem kui me veedame selle ettenähtud tunni vaikuses ja te kirjutate minu kohta, et ma olen terve-sest seda ma kahtlemata olen- ilma mingi kammajaata ning siis on kõik rahul,” lõpetas neiu oma kõne, vahelesegamist ignoreerides.

“Jah-jah, jah-jah, kõige õigem ongi vist nii teha,” lausus arst pärast hetkelist vaikust.





“Sa olid siis jah päris kogenematu,” laususin ma, ilma mingi lõbususeta: ”Ma loodan südamest, et sa kedagi teist nii kergekäeliselt ära ei lasknud.”

“Ei, ei lasknud. Sina olid ainuke…aga ma ei saanudki tol korral oma küsimusele vastust. Kuidas sa seda kõike teadsid?”

“ Ma kuulsin kuidas meie kõrval olevad arstid kellestki rääkisid. Pakkusin huupi, et see oled sina.”

“Ah, kivi langes südamelt,” lausus mees ning lasi kuuldavale vee ühe naeruturtsatuse:

“Naaseme nüüd olevikku. Kas ta on terve tee juttu ajanud?”

“Ei, pärast seda kui ma ta kohvikust välja viisin olen peamiselt mina rääkinud.”

“See ei ole eriti hea,…läheme!” ütles doktor pärast väikest mõttesse väljumist.

Me sammusime tagasi, mehe poole, kelle nägu oli kogu selle aja vältel, mis me doktoriga rääkisime, liikumatu püsinud. Lähemalt silmitsemisel oli selles siiski midagi muutunud, kuid ma ei suutnud öelda mida.

“Läheme nüüd siia tuppa, et saaksime rahus rääkida, ilma, et meid segatakse või pealt kuulatakse,” ütles doktor Coll meid oma kabinetti juhatades:” Nüüd võime ära rääkida kõik, mis meil südamel on.,” lausus ta pärast seda kui olime kabinetis istet võtnud.

Just sellel hetkel hakkas minuga kaasas olnud mees pidurdamatult naerma. Ei mina ega doktor vaevunud isegi kulmu kergitama. See oli hullude juures tavaline.

“Ei, ei ärge vaadake mind nii nagu hullu. Ma olen saatest “Salakaamera”, olete osalenud eksperimendis. Me proovime teada saada, mida inimesed teevad kui nad kohtuvad silmnähtavalt hullu inimesega. Ha, ha, ha. Teie olete esimene, kes nii praktiliselt käitub. Tavaliselt kukutakse lihtsalt kisama,” ütles minu kõrval istuv mees, ise naerust kõõksudes.

Varsti hakkas ka naerma minu vastas istuv mees ning ka mina sundisin endale naeratuse suule-ma võisin kogu oma vara peale kihla vedada, et olin näost sama punane kui küpsenud tomat.

“See on parim nali, mis minuga tehtud on! Head aega, head aega! Oli väga meeldiv!”

itsitas Coll meid oma kabinetist hiljem välja juhatades.

“Head aega, ka mul oli väga meeldiv teiega kohtuda!”

“Jah, head aega,” ei olnud üldse meeldiv.







IV






“Minu nimi on Joe,” lausus minu kõrval kõndiv mees.

Peale seda jäi ta vait nagu ootaks midagi. See oli ilmselt minu vastus.

Oodaku aga edasi mina talle oma nime küll ei ütle, arvestades eriti seda, et ta seda juba teab.

“Kas te tuleksite minuga kohvile?” küsis ta lõpuks, loobudes mu vastuse ootamisest.

“Ei,” vastasin ma. Selles asjas ei tohi meil kindlasti mingeid arusaamatusi tekkida.

“Tulge ikka. Teeme väikse kohvi ja ajame niisama juttu. Võibolla räägite mulle kuidas tuli teil mõte minna kohe hullumajja ja muud.”

Vaatasin teda lähemalt. Tegemist oli noore mehega, kõige rohkem paar aastat üle kahekümne. Pooled minu kooli tüdrukud oleksid tema pärast arust ära läinud ning oma veidra riietuse pärast oli ta kõikide inimeste huviobjektiks, kellest me möödusime ja mitte ebameeldivaks nagu võis nende nägudelt välja lugeda.

Võibolla oligi see sama asjaolu põhjuseks, miks ta mulle nii enesekindlalt vastu naeratas. Aga kui ta arvas, et võib mu nii lihtsalt ümber sõrme keerata, siis eksis ta rängalt. Ma ei olnud mingi šikk, kes paljalt ilusa näolapi pärast voodisse ronis.

“Kohe kindlasti mitte! Ma juba ütlesin ei, ning mind ei saa ümber veenda!” ma muutusin üha tigedamaks, sest naeratus mehe näol muutus aina laiemaks.

“Sellest on küll kahju,” imelikul kombel ei olnud kahjutundest tema näol jälle varjugi selle asemel venisid tema suunurgad veel rohkem üles-kui ta nii edasi läheb võivad ta suunurgad kõrvadeni jõuda, mida nad kindlasti praegu kõigest väest üritasid.

Võibolla oleksin ma pidanud nõustuma ning ta jätaks mind siis rahule. Mul tekkis kõva kahtlus, et kohvikuskäik oli olnud ainult leebe sissejuhatus. Kõige parem oleks vist siiski sääred teha.

Sellise rahvahulga keskel ei julgeks ta mind rünnata ning kui me liigume mööda peatänavaid kooli poole-ma tooksin ettekäändeks mõne raamatu sinna unustamise või muud sellist- ütleksin talle mõne õpetaja juuresolekul, et ta mind rahule jätaks (mille peale ta mind üsna kindlasti rahule jätaks)ja ma läheksin ühe õpetajaga, kes minu majas elab-neid on üsna palju-koju ning lukustaksin enda järel kõik uksed, mis vähegi võimalik ja varustaksin end lillevaasiga. Järgmine päev liigun ma rahvarohketes kohtades ning lähen koju taas mõne õpetaja seltsis. Nii võin ma jätkata terve nädala, siis peaks oht möödas olema. Võis loomulikult olla, et ta on üks selline superperverdist tüüp, kes jahib sind elu lõpuni. Sel juhul pean ma endale muretsema minikaamera, millega saaksin ma lindistada seda, kuidas ta mind jälitab ning siis saan ma minna politseisse, ilma selleta, et nad mind otse hullumajja saadaks…

Ja siis meenus mulle, et ma seisan ikka veel temaga vastamisi, sellel samal tänaval hullumaja ees ning ta ei pruugi mulle üldse midagi halba tahta. Võibolla olen ma tõesti liiga paranoiline.

“Aga lähme siis, ma saadan teid koju, ma võin korraks sisse astuda ning teiega kohvi juua ja me võime üksteist paremini tundma õppida,” ütles ta oma kätt minu ümber libistades.

Kindlasti pervert. Ma olen liiga heatahtlik.

“Ei!” ütlesin ma juba peaaegu, et karjudes ja hüppasin mehest meetri kaugusele.

“Loomulikult mitte,” ütles ta ohates: ”Tulge, siis saan ma teid edasi viia ning rääkida teile oma jutu otsast peale. Korralikult rääkida-mitte, et see, mis ma teile enne rääkisin ei oleks tõsi olnud, ma alustan seekord lihtsalt põhitõdedest . Ja palun,” lisas ta mu ilmet nähes: “ärge viige mind jälle hullumajja, see oleks juba solvav!”



“Ma ei tule teiega mitte kusagile ning ei, seekord ei vii ma teid hullumajja vaid otse politseisse!” olgu, niipalju siis süütukese mängimiseks. Ja mina veel arvasin, et suudan end talitseda ja ta salaja lõksu kukutada. Noh, nii nagu mu kirjanduse õpetaja tavatseb öelda: “Nagu juba meie esivanemad tavatses ütelda: kes teisele auku kaevab see ise sisse kukub.” Aga kui mu kirjanduse õpetaja kõrvale jätta oli mu olukord muutunud ikka õige täbaraks.

“Oh, ärge tehke endale tüli. Selleks ei ole mingit vajadust. Ma ei kavatse teile midagi halba teha ning kui jutt juba sellele teemale läks, siis tahaksin ma lisada, et ma ei ole, ei hull, ega mingi suur kurjategija,” ütles minu kõrval seisev mees, kes ei olnud minu pahameeleks üldse kohkunud, mu ähvardusest ta politseisse vedada.

Ma panin ka tähele, et ta ütles end mitte olevat suur kurjategija, selle asemel, et seda täiesti eitada. Nii palju kui mina teadsin võis tema jaoks ka mõrv olla väike kuritegu. Kas ta tõesti arvas, et ma teda usun? Kui nii siis pidas ta mind ikka päris lolliks…lolliks…jah sellena mul tulebki ennast mängida- lollina.

Ma manasin ette meela naeratuse, millele lisasin ka natuke süütunde ja lolluse ekstrakti-ma tõesti lootsin, et ma sellega üle ei pingutanud- ja laususin:

“Loomulikult mitte, kuidas ma sain nii üldse mõelda, aga andke mulle andeks ma olen täna lihtsalt nii palju üle elanud!”

“Kuidas ma saaksin mitte andestada ühele nii ilusale neiule,” sõnas ta ilmselgelt minu jutuga rahul olles. Sellest sõnavahetust ilmselt julgust saanud-mitte, et tal seda kuskilt puudu oleks olnud-astus ta mulle ligi ning libistas oma käe jälle minu seljale.

“Aga ma kardan, et meie kohvijoomine jääb sellegipoolest ära,” sõnasin ma ikka see sama imal ilme näol, ennast aeglaselt tema käest vabastades. ”Mul on väga palju teha ja ma pean ka tööle minema,” sisimas mõtlesin, kas nad oleksid mind nõus kohvikusse tööle lubama…tänaseks võttis vist üks ettekandja päeva vabaks, nii et see ei tohiks eriti keeruline olla…

Kui ma olin just arutamas endaga, kas nad selle eest mulle palka ka maksaksid kuulsin ma, kuidas minu kõrval olev isik midagi pomises, ning see midagi oli täpselt selline: ‘okey, aitab sellest jamast. Nad ütlesid, et kui kuidagi muud moodi ei saa võin ma ta ka jõuga kohale tassida’.

“Teate, ma mõtlesin ümber. Te paistate nii kena mees olevat, arvan, et võin endale ühe vaba hetke lubada.,” ütlesin ma kiiruga oma taktikat muutes. Pigem lähen ma sinna (üks kõik, mis see sinna on) omal jalal kui tema poolt jõuga sinna lohistades, millega- olin ma kindel- ei teki tal mingieid probleeme. Mul jäi üle vaid loota, et ta arvab, et ma tema tasast kommentaari ei kuulnud ning kui nii siis oli mul veel lootust sellest jamast pääseda.

“Aga muidugi, te paistate hädasti puhkust vajavat. Mitte, et see teie välimuses välja paistaks,” parandas ta ennast, otsekui kardaks, et see mind solvab. Hah.

“Kui te nii arvate. Ma pean ainult kodust paar asja võtma ning me võime kohvikusse minna,” laususin ma natuke rohkem naeratades.

Oma koju jõudes ütlesin talle, et ta mind esikus ootaks.

Kõigepealt võtsin ma oma suurima käekoti ning toppisin sinna sisse pesemisvahendid,

kaks paari jalatsid, maki, plaadid, nii palju riideid kui mahtus, natuke muud eluks vajalikku pudi-padi…lühidalt peaaegu kõik, mis mul oli, mida oli tegelikult nii vähe, et mahtus kõik mu käekotti.

“Läheme,” ütlesin ma uksest väljuma hakates, oma kaaslasele pilku heitmata, kuigi silmanurgast nägin teda kulmu kergitavat, kuid muul moel ei pööranud ta väliselt mingit tähelepanu mu ülisuurele kandamile.

Kui me olime välja jõudnud libistasin ma käe enda taskusse ning valisin telefonil hädaabi numbri. Nüüd pidin ma ainult õigel hetkel ‘helista’ nupule vajutama ja politsei kutsuma. See asi oli juba liiga kaugele läinud.

Sel samal hetkel tundsin ma torget käsivarres ning selle järel ei tundnud ma enam midagi.

Liiga hilja…

Oh! Põnev!
Millegi pärast pole mulle meilile tulnud teateid uutest osadest, seega jäi totter auk sisse, aga täna lihtsalt juhuslikult avastasin need postitused, niisiis lugesin need kenasti läbi.
Loodetavasti rohkem mulle sellist pange ei keerata. xD
Aga hästi huvitav, seega jah, uut osa ja kiiresti, palun! :)

Tore kui huvitav on Loodan, et jääb ka

järjekordne osa siis



V





“…tohtinud talle nii suurt annust anda.”

“Nad ei oleks tohtinud Joed üldse talle järgi saata. Mida nad ometi mõtlesid? Ta kohtleb iga inimest otsekui pas-“

Köhatus.

“-ssss…eem , jah. Igatahes kujutan ma täpselt ette kuidas tema arust ei olnud võimalik veenda noort tütarlast siia ilma uimastamata tulema.”

“Oh, ma olen kindel, et tal oli piisavalt argumente.”

“Igavene edev siga. Mina hääletaksin seal nõukogus küll teisiti.”

“Sellest, et sa nõukokku pääsed võid ainult unistada. Kuulsid ju küll kuidas Terry suure suuga kuulutas, et nõukogusse ei võeta enam lihtrahvast vastu.”

“Lihtrahvas.” Turtsatus.

“Ah, sa tead küll, mida ma mõtlen!”

“Jah, tean, aga sellegi pooles! Joe võib olla küll üks Ülematest, kuid see ei tähenda veel, et ta oskaks noori meie maailma transportida. Ma kuulsin, et tal oli isegi peegliga raskusi olnud.”

“Nojah ega see eriti suur üllatus ei ole.”



Ma lamasin millelgil pehmel ja soojal. Oma keha vastas tundsin ma midagi väga õhukest, otsekui siidi, kuid mul oli soe. Võibolla isegi liiga soe. Palav.

Ma aimasin läbi silmalaugude eredat valgust.

Hääled olid vaikinud, kuulda oli ainult kerget sahistamist ja kriginat, otsekui oleks

keegi tooli nihutanud.



“Kuigi sa ei saa eitada , et Joe näeb hea välja,” lausus, hääle järgi, noor naine.

“Hea on veel leebelt öeldud. Tema kohta käib pigem sõna jumalik,” ütles teine, kes oli minu arust esimesega sama vanune ning samast soost, kuid kelle hääl oli tunduvalt kõrgem.

Naised kihistasid.

Aegamööda hakkasin ma virguma ning proovisin meenutada oma viimaseid teadvusel oleku tunde, kuid mul ei õnnestunud endale midagi selgeks teha ja kõik mu mõtted segunesid kokku üheks segapudruks. Seega otsustasin ma kasutada vana head nimekirja koostamist. Paberit mul küll ei olnud, aga sellega peaks ka mõttes hakkama saama.

Nii, kõige enne tuleb esitada endale küsimused ja nad nummerdada…

1. mis on viimane asi mida ma mäletan?

2. mis võis edasi juhtuda?

3. kus ma olen?

4. kellega ma olen?

5. mida ma edasi teen?



…ja siis peab hakkama küsimustele kergeimast alustades vastama ning selles jutu vormima…

Viimane asi mida ma mäletasin oli see kui mu ees seisis imeliku riietusega ilus noormees, kes kutsus mind kohvi jooma…ma läksin…me istusime laua taha…

Jah, sealt edasi ei ole midagi.

… Miks mulle tundub, et läksin hullumajja. See ei saa ju ometi tõsi olla. Sinna ei oleks ma eales läinud.

Aga sellegi poolest tantsiskles mu silme ees psühhiaatrihaigla tagahoov. Noh, selle juurde ma naasen. Mida siis veel…

Kuid peale meenutuse tugevast valust käsivarres ja mõttest ‘kas ma pean sööki ka kaas võtma’ ei meenunud mulle midagi.

Sellest, kellega ja kus ma olen, ei olnud mul aimugi. Välja arvatud see, et see ‘keegi’ olid kaks noort naist ning ma lamasin mingil pehmel asjal, mis võis vabalt olla voodi.

Siis, mis võis juhtuda? Mul polnud aimugi. Võibolla lõi keegi mulle kohvikus veinipudeliga pähe, ma läksin hulluks, ilus poiss vedas mind hullumajja ja mulle tehti uinutav süst –see seletaks meenutust valust käsivarres. Sel juhul teaksin ma ka oma asukohta, mis oli hullumaja.

Aga see teooria oli väga nõrk ning ma loobusin sellele küsimusele vastamast.

Ja nüüd kõige raskem. Mida teha, mida teha, mida teha…

Tõenäoliselt oli kõige parem variant lihtsalt silmad avada ning küsida: ”Mis toimub?” Või noh, vähemalt ei suutnud ma sel hetkel midagi paremat välja mõelda.

Ma hingasin sügavalt sisse ja avasin silmad.

Mulle vaatas vastu valge lagi. Ma tõusin istuli ja leidsin end olevat avaras toas ning just nagu ma arvanud olino0li minu all voodi. Ainuke asi, mis mind kattis, oli tumesinine siidist pitsiliste kaunistustega öösärk . Mida?

Vaatasin otsa kahele naisele ja avasin just suu, et oma küsimus esitada, kui tundsin enda käsivarres valu ja peaaegu kohe laskus minu peale juba tuttav uneraskus.

Palun. Mitte. Jälle.

Yeap, jätka samas vaimus. :)
Ootan põnevusega uut! :)

Mulle meeldis!
Selline parajalt põnev, kuigi ma eriti ei taju seda juttu veel.
Joe tundub huvitav.
Loodan, et kirjutad kiiresti juurde ja asi muutub selgemaks. :)

Nii tore, et lugejaid on juurde tulnud *särab õnnest*

Selle kiiresti kirjutamisega...jahm, eks ma püüan. Ja selle põnevusega proovin ma ka lähimate osade juures rohkem tegeleda

VI








“…vanusele vastava.”

“Vanusele vastava! Siin ei loe ju vanus vaid keha!”

“Ei noh, kust mina pidin teadma!”

“Võibolla selle pärast, et sa oled üks Ülematest ja kõik, kes seal on peaksid teadma vähemalt elementaarseid asju meie ravitsemisest!”

“Võibolla ei ole see päris elementaarne asi!”

“Ja võibolla ei tohiks sa siis tuppa sisse tormata ja inimesi uimastama kippuma kui sa ise sellest midagi ei tea!”

“Ma arvasin, et te olete ohus-“

“Ohus väikese tüdruku poolt, kes on täiesti relvitu ja just tundmatus kohas ärganud!”



Seekord meenus mulle kõik. Kohe ja teravalt. Meenus see, mis juhtus pärast kohvikusse minekut, haiglas, katse politseisse helistada ja vahepealne ärkvelolek.

Nüüd ei kavatsenudki ma lihtsalt istuli tõusta ja heast peast küsimusi esitama hakata. Tagant järele tundus see mulle endalegi väga naiivne. Mis, ma olin arvanud, et mind uimastatakse ja veetakse kuskile ning pärast seda lasevad nad mul lihtsalt üles tõusta ja küsimusi esitada. Jah seda võib naiivsuseks nimetada.

Kuid nagu eelminegi kord otsustasin ma kõigepealt püüda tajuda, mis ja kes on minu ümber-tookord ei olnud see mingeid valulikke kogemusi endaga kaasa toonud.

Pärast hetkelist uurimustööd olin ma üsna kindel, et mul oli seljas ikka see sama siidist öösärk, mis ennegi ning et ma lamasin samal voodil ja arvatavasti ka samas toas. Lõhnad olid samad: roos, plastmass, kuum tee, ja kõva annus arstirohte.

Üks häältes oli sama, kuid teine hääl kuulus meesterahvale, kes oli arvatavasti alles meheikka jõudnud ja mulle tundus, et olin seda kuskil kuulnud…jah!

Pärast hetkelist mõtisklust tundsin selle ära. Hääl kuulus samale noormehele, kes mu siia oli vedanud. Joele.

Mu hetkeline võidurõõm hääbus peatselt ning asendus masendusega. Nagu ma häälte jutust aru sain oli mees mind kaks korda uimastanud ning andnud mulle ühel kui mitte mõlemal korral- milles ma sugugi ei kahelnud- üledoosi, mille pärast ta nüüd tollelt naiselt pragada sai.

Ma kuulatasin veel, lootes teada saada midagi selle kohta kus, kellega, ja miks ma siin olin. Hääled olid aga vaikinud.

Ma võisin oodata niimoodi vaikides tunni, kuid see võis olla ka viis minutit kui mu kannatus viimaks katkes. Keegi ei rääkinud enam midagi, kuulda oli ainult kerget sahistamist.

Ma tegin otsustava sammu: avasin oma silmad, tõusin istukile ja küsisin kõva häälega

“Kus ma olen?”





Mul oli õigus. Ma tõesti viibisin samas toas, sellel samal voodil ning mul oli seljas see sama siidist öösärk.

Ma keskendusin inimestele toa keskel, kuid mu alateadvus haaras igaks juhuks ka kõik muu minu ümber oleva.

Tuba oli valdavalt heledates värvides ning peale voodi, laua ja kahe tooli oli toa paremal poolel diivan ja selle kõrval väike riidekapp. Veel oli seal imepisike laud, mis mahutas vaevalt ära seal peal oleva sülearvuti ja laualambi.

Toal oli üks aken, mille ees olid õhkõrnad, valged kardinad, millest võis vaevata läbi vaadata. Akna taga sadas valget paksu lund.

Selle talve esimene lumi. Olin hetkeks sellest lummatud. Mulle tundus nagu näeksin iga lumehelvest eraldi, igaühel neist oli erinev kuju ning igale ühele andis päike eri värvi. Mulle tundus nagu vaataksin ma otse kauni muinasjutu sisse, mis mulle silma pilgutab ja naeratab otsekui teaks ta täpselt kui ilus ta mulle tundub…

Kaks paari kohkunud tumepruune silmi vaatasid mulle otsa toa teisest otsast nähes mind neid vaatamas ja kuuldes mind rääkimas. Hetkeks olid nad mõlemad otsekui muutunud kauniteks jääskulptuurideks, mis sobisid suurepäraselt väljas langevate lumehelvestega kokku.

Noormees nägi välja sama ilus kui ma teda mäletasin ja kandis samu riideid kui meie esimasel kohtumisel. Tema kõrval olev naine oli umbes 30 aastane mustapäine iludus, kellel oli seljas valge, sitsiriidest suvekleit. Nad olid oma vanusevahest hoolimata väga sarnased. Nende kohta võiks isegi kasutada väljendit ‘nagu kakas tilka vett’ .

Arvatavasti on nad õde ja vend.

Õigepea lõhkusid nad aga imeilusa efekti tõustes toolidelt püsti ning siis minu poole hüpates. See oli kurb, ma oleks neid veel kaua niimoodi istumas tahtnud silmitseda, kuigi ei saanud eitada, et nad liikusid graatsiliselt.

Kuid hetkel oli mul teha midagi palju olulisemat kui tegeleda inimeste analüüsiga.

Ma tegin kiire hüppe voodist välja nii et noormees ja naine peaaegu vastu seina -mille vastu ma oma selga hetk tagasi olin toetanud- prantsatasid. Mõnes teise olukorras oleksin ma sellise asja peale naerma pursanud, kuid et tegemist oli minu katsega vabadusse pääseda ei jäänud ma sinna irvitama vaid jooksin uksest välja.

Leidsin end seismas pika koridori lõpus, mille otsa ei olnud näha, kuigi see läks edasi täiest otse. Mööda selle seinu seisid mõlemal pool tumedast puust uksed.

Ilma pikemalt mõtlemata pistsin ma kõigest väest punuma koridori lõpu suunas, kus iganes see ka poleks. Ustest ma sisse minna ei julgenud ning nii kui nii oleks enamus neist lukus või ootaks seal ees veel inimesi, kes mind uinutada tahavad. Seda kõike ma oletasin ning oletused on mul terve elu rohkem hädast välja aidanud kui õnn, mille kohta esitaksin ma väga palju pretensioone, juhul kui keegi mulle näitaks kätte inimese (või mingi muu olendi), kes selle eest vastutab.

Ma olin jooksnud vaevalt sada meetrit kui kuulsin enda taga ukse sulgumist ning kiireid samme.

“Me ei tee sulle midagi! Pea kinni!” karjus Joe.

“Usu meid! Me tõesti ei tahtnud sind uimastada! See oli arusaamatus!” Karjus naine samal ajal.

Ja-jah arusaamatus. Kindel see. Miks nad üldse arvasid, et ma peaksin neid uskuma? See oleks isegi ühele paadunud naiivitarile häbistav kui ta usuks kedagi, kes ta kaks korda on uimastanud, vedanud ta kuskile x-kohta, tulnud kallale, ajanud totaalset jama ning tagatipuks veel taga ajama ka hakanud.

Aga ma ei olnud niisama kooli parim jooksja.

Peagi kuulsin ma kuidas tagaajajad minust maha jäid ning nende samm aina aeglasemaks muutus. See ei toonud mulle aga palju lohutust, sest kindlasti võisid nad lihtsalt karjuma pista, kõik need uksed avaneksid ja nendest tormaks välja tohutu hulk inimesi, kes püüaks mind vaevata kinni.

Ma heitsin pilgu seljataha. Kaks kogu olid jäänud väikseks, kuid sellegi poolest oli näha, et nad liikusid.

Ma pidin tegutsema kiiresti, sest ka mina hakkasin tasapisi jooksust väsima.

Mõtlesin pingsalt mida edasi teha.

Nii edasi joosta ma enam ei jõua ning varsti kutsuvad mu tagaajajad kindlasti abiväge ja siis on mul lips läbi.

Mu tempo aeglustus sörgiks.

Ma võin alati tagasi minna ning neil lihtsalt suu kinni panna (ma olin ka võistluskunstides päris tugev). Kuid meenutades Joe riietust olin ma enamgi kui kindel, et mu roheline vöö ei olnud suuteline rohkemaks kui 10 sekundiks, juhul kui hästi läheb. Seega jäi ka see välja.

Ma hakkasin kõndima.

Järgi jäi ainult ühte tuppa sisenemine ning lootmine, et see toob endaga kaasa midagi head.

Ma jäin seisma. Püüdsin rahuneda ja oma hingamine korda saada. Pärast paari sekundit sain ma sellega hakkama ning isegi peaaegu rahunetud.

Ma hingasin veel kord sügavalt sisse ja avasin endast vasakule jääva ukse.

Ponev!
Ootan uut!
(ja ettekaane luhikese kommentaari kirjutamiseks on, et ma telefonga ja selle klaviaga oleks targem lopuks ka midagi peale smside kirjutama harjuda. )

Ülihea! :)
Sama siin, ootan põnevusega uut.. :)

Aitäh aitäh aitäh

Siin siis veel üks osa. Ja selles on Karil natuke rohkem õnne kui muidu.



VII








“Siin te lõpuks oletegi. Arvasime juba, et te eksisite ära,” lausus noor mees, kellel oli nägu nagu oleks tal just kivi südamelt langenud -selline hästi suur kivi.

Ma kangestusin, nähes, et olin valinud ühe väga halva toa, arvestades seda, et olin tahtnud üksi kuskil nurgas kerra tõmmata ja käed näo ette panna.

Toas, millesse olin sisenenud oli kuus, välimuse järgi, umbes 20 a. noormehi, kes vaatasid mind uudishimulike ja…aukartust täis pilkudega- või vähemalt tegid nad seda alguses, sest nüüd oli nende nägudel puhas üllatus…ja veel midagi.

Mulle meenus üks asi. Ma olin öösärgi väel ja peaks veel mainima, et see oli üsna napp.

Mõtlesin palavikulise kiirusega, kas kohe põgeneda või siia jääda. Õnneks ei olnud mul selle üle vaja kaua pead murda-

“Ma saan aru, et te tulite just rätsepa juurest: proovides , kas riided teile pikaajaliseks kandmiseks sobivad? Aga tulge edasi. Nagu ma aru sain tahtsite te endale ihukaitseväge, millesse kuuluksid kahekümnendates mehed, keda on vähemalt kümme. On mul õigus?” küsis see-sama noormees, kes oli ka enne minu poole pöördunud.

Ma kogusin end kiiresti ja sulgesin enda järel ruttu ukse.

“Jah,” vastasin ma, nii rahulikult kui suutsin, mõlemale küsimusele.

“Võtke istet. Siia,” osutas, sama mees, ühele toas asuvale toolile.

Kõik kohalolijad-peale minu- vahtisid mulle otsa nagu oleksin mina see, kes peaks nende arvates kohe suure kõne pidama.

Ka vaatas igaüks mind korraks pealaest jalatallani üle, otsekui peaksid nad aru, kas nende ettevõtmine on seda vaeva väärt ning nagu ma enamuse näoilmetest välja võisin lugeda olid nad pettunud.

Jah, see andis mu egole löögi, aga mis teha, ma olin sellega harjunud, et inimesed mind mingit moodi ilusaks ei pea.

Mu näost-nagu ka kogust mu ülejäänust kehast- tungisid kondid teravatena välja, otsekui ei oleks nende peal midagi peale õhukese naha ja ega võibolla ei olnudki.

Mu silmad olid suured, mis oleks olnud muidu kena, aga nad läksid täiesti vastuollu mu kondise näo ja terava ninaga. Ning kui selle pildi juurde lisada minu juures kõigega vastuollu minevad paksud, erk punased juuksed tuligi välja üks inimene, kelle üle just erilist vaimustust ei tunta. Aga minu jaoks ei mänginud see rolli. Olin oma välimusega juba ammu leppinud ning nüüd oli see ainult teiste probleem kui neile see ei meeldinud.

Nad vaatasid mind ikka veel selle sama pilguga ning kõik keeldusid lausumast ainsatki sõna.

Arvatavasti oli neile minust (ehk sellest kes siin tegelikult peaks olema) räägitud hoopis midagi muud kui seda, mida nad praegu oma ees nägid. Arvatavasti pidi minu asemel olema keegi ilus, julge, uhke, keegi kelle ees on vaja lipitseda ja nii edasi ja edasi.

Nojah, seda rolli ei tohiks raske olla mängida.

“Nagu te just ise äsja lahkelt meelde tuletasite tahtsin ma, et teid oleks vähemalt kümme. Miks siis näen ma ainult kuut isikut enda vastas istumas?!” ütlesin ma natuke kõvema häälega kui tarvis ja tegin ette kui-ma –kohe-nelja-meest-juurde-ei saa-olete--surnud näo.

See töötas suurepäraselt. Kõigil oli äkki vaja midagi maast otsida ning nende näod värvusid aeglaselt punaseks.

“Siin on kõik vabatahtlikud, keda me leida suu-“

“Kas te tahate öelda, et minu julgeoleku pärast ei muretse keegi?” katkestasin ma mehe jutu püüdes kõigest väest mitte naerma pursata.

“Ei, kõigil on lihtsalt nii palju tegemist. Nad tegelevad kõik teie, Valitu, kaitsmisega, ainult mitte otsesel!” hüüdis sama noormees peaaegu toolilt tõustes.

Nii, et ma siis olin mingisuguse hullunud ühiskonna -jumal teab kelleks- Valitud inimene.

“Olgu, ma lepin sellega,” ütlesin ma pärast pikka pausi. ”Aga vähemalt olete te tasemel?”

Toast uhas üle kergenduse laine.

“Jah meil on omavahel kokku neli,” sõnas nüüd juba teine mees.

Mul ei olnud aimugi, mida ta selle nelja all mõtles ning kas see oli vähe või palju ning otsustasin lihtsalt mõtlikult noogutada, just nagu kaaluks ma veel natukene seda, kas ma ikka olen sellega rahul.

“Nii, k -kas te s –sooviksite nüüd kuhugi m -minna?” küsis minu käest heleda peaga mees. Ta kokutas, silmnähtavalt minu käitumisest hirmunud.

“Jah,” vastasin ma kohemaid, sest olin seda võimalust juba ammu oodanud. Olin kindel, et minu jälitajad olid näinud kuhu umbes ma läksin ning et neil kulub vähe aega võimalike tubade läbi otsimiseks. Kui ma väljuksin üksi toast märkaksid nad mind kohe, saatkonna keskel võibolla mitte.

“K -kuhu?” küsis kokutav noormees.

“Emmmm…,kas välja ei saaks?” küsisin ma lootes, et nad sellest aru saavad. Mul ei olnud igatahes aimugi, kus ma asun ning mis siin väljas oli. Niipalju kui mina teadsin võisime me keset kõrbe olla.

“Ah te mõtlete Avatud Aedu? Loomulikult saame me teid sinna viia, kuid kas teile juba ei tutvustatud neid?” küsis seekord mittekokutajast mees, kes oli ka enne minuga rääkinud.

“Mul jäid need vahele,” ütlesin ma ja lisasin oma olen-väga-kuri imidži jaoks. “Kas suudate uskuda nad jätsid mu sellest ilma, kuidas nad julgesid! Hiljem tahan ma, et teie hoolitseksite selle eest, et ma saaksin osa kõigist asjadest ja enamgi veel!”

“Jah preili,” laususid kõik kuus noormeest nagu ühest suust.

Pöörasin pea ära, et nad ei näeks naeratust, mis vägisi mu huultele kippus.

Tõusin püsti ning tahtsin mehi käsutama hakata, et nood seisaks nii et mind näha ei oleks kui mulle meenus jällegi kord mu riietus.

“Andke mulle midagi soojemat selga, mul hakkas külm,” ütlesin ma nii väärikalt kui suutsin.

Mulle alluti vaikides ning ma sain endale ümber musta keebi, mis ulatus küll maani - ma pidin vaatama, et ma selle otsa ei komistaks-, kuid oli muidu ideaalne.

Tahtsin just korralduste andmist jätkata kui mulle meenus, et ma ei tea ühegi mehe nime ning näpuga näitamine ja iga ühele neist ‘sina’ ütlemine oleks ebaviisakas. See oleks küll minu tegelaskujuga sobinud, aga mul võis lähimas tulevikus vaja minna nende kiiret reageerimist.

“Kas te ennast tutvustada ei kavatsegi?” küsisin ma ärritunud häälel.

“Mina olen Chris,” vastas kõige esimesena mees, kes oli siiani ainukesena rääkinud(kokutajat ma ei arvestanud).

Järgmine oli kokutaja: ”M-Mat.”

“Dirk,” vastas punase peaga ning arvatavasti meestest lühim.

“Fredo,” porises heleda peaga noormees, kellel oli peas selline nägu nagu ei oleks ta siin üldse mitte nii vabatahtlikult.

“Xavier,” tuli vastus väga pikalt tumedate lokkis juustega mehelt.

“Tom,” oli viimane vastus noormehelt, keda võis oma ilu poolest isegi -ühe väga ilusa- naisega võrrelda.

“Tore, võtke minu ümber ringi ja jätke sisse ühtlased vahed! Ma tahan, et keegi väljast mind teie vahelt ei näeks ,” laususin ma karmilt, vaadates mehi, kelle nägudel oli väike pettumuse vari. Ilmselt olid nad oodanud, et ka mina ennast tutvustan, kuid selles pidid nad pettuma. Ma ei kavatsenudki minna nii suure riski peale, et pakun suvalist nime, lootes, et see läheb kokku sellega ,mida nemad teavad.

Oioi, läheb aina põnevamaks ja paremaks! :)
Nii, nii.. Ootan uudishimulikult uut! :)

Ja päev õigemini õhtu läks jälle paremaks

Siis peavadikka ühed igavad raamatud olema
Seekord siis natsa lühem osa. See-eest luban, aga et järgmine tuleb varsti!


VIII




“Me oleme kohal,” ütles Chris peatudes suurte puust väravate ees.

Me olime läinud mööda koridori umbes 50 meetrit kui kaks noormeest avasid mulle ühe vasakpoolsetest ustest. Selle taga oli trepp, kust me üles läksime ning sisenesime seejärel ülerahvastatud ruumi, mis oli täis toidulõhnu ja söövaid inimesi. Kogu saal nägi välja nagu hiiglasuur köök. Umbes iga 10 meetri tagant seisis püsti suur laua moodi asi -millesse kuulusid pliit, kraanikauss, suur köögiriistade komplekt ning palju panne, potte ja muid köögi nõusid -, mille ümber süüa tehti. Ülejäänud ruumi osa oli aga täis laudasid ja meeletul hulgal toole.

Edasi olime me läinud köögi (kui see seda ikka oli) teise otsa ja istunud pikergustesse ning läbipaistvatesse kuplitesse, milles olid mugavad toolid. Igasse kuplisse mahtus ainult kolm inimest, seega pidin ma hetkeks oma turvarühma osadeks jaotama. Kuplid sööstsid kõigepealt otse alla ning siis järsult edasi, nad liikusid nii kiiresti, et välja vaadates oli näha ainult värvide virrvarri.

Astusime neist välja ja seisime nüüd jällegi kord pikas koridoris, mille, nagu eelmisegi, lõppu näha polnud ,kuid mille ainus erinevus viimasest oli see, et uksed asetsesid harvemalt ja olid suuremad.

“Lähme siis sisse,” laususin ma kui me ühe ukse ees peatusime. Mida nad veel ootavad?

“Eeem… ,noh meile on antud kindlad korraldused aeda mitte ühtki kõrvalist isikut lasta ja-“

“Oh ole vait Fredo!” hüüdis noormees, kelle nimi pidi olema minu mäletamist mööda Chris, ”Kõik on korras! Me läheme sisse!” ütles ta oma kaaslastele otsa vaadates.

“Kellel on läbipääs?” küsis punapea. Ma ei mäletanud tema nime.

Järgnes palju kohmetuid pilke ja kahel jalal tuiamist.

Ei no tore, nüüd tuli välja, et ma olin valinud koha kuhu pääsemiseks oli vaja ’läbipääsuluba’ ja tundus, et mu uutest vasallidest ei olnud seda kellelgi.

Tuleb külma närvi säilitada, ei tohi minna paanikasse. Ei tohi minna paanikasse…

Oh, sellest ei tule midagi välja, et rahulikuks jääda tuli mul tegutseda.

“Nagu ma aru saan ei ole teist ühelgi läbipääsuluba?” Terav pilk ”Seega ei ole meil siin midagi teha, läheme!” Ütlesin ma võimalikult külmalt.

“Jah-jah, ku-hu te tahaksite m-inna?” Küsis kokutaja…Mat tuli mulle ta nimi meelde.

Ütlesin esimese asja, mis mulle pähe torkas.

“Tahaksin taevast näha.”.

Oli see siis mu alateadvuse mängitud vingerpuss või igatsus taeva järele polnud erilist vahet, sest see küsimus oli arvatavasti halvim, mida ma esitada oleks saanud. Meeste nägudel oli näha, et nad mõtlevad, kas ma olen hull, loll või on see mingisugune katse nende proovile panekuks. Enamus otsustas vist viimase kasuks, aga kahel neist…Fredol ja…Dirkil kiskus ilme ikka esimese kahe variandi poole.

“Te ju teate, et välja minemine on rangelt keelatud, sügavalt ohtlik, ebavajalik, tervist kahjustav, teistele ülisuur-“

“Ma sain sinu mõttest aru,” laususin ma enne kui Chris oleks jõudnud üles lugeda arvatavasti väga pika ‘miks-on-halb-välja-minna’ nimekirja. ”Loomulikult ei lähe me taevast vaatama, see oli test, et näha, kas teie peas natuke mõistust on.”

“K-kas me läbisime testi?” küsis kokutaja-Mat.

“Sina, sina ja sina läbisite, aga ma kahtlen teie kahe lojaalsuses!” Ütlesin ma süüdistades ebalojaalsuses Dirki ja Fredot .”Teie ülesanne on minu käsku täita, mitte mõtiskleda selle üle, kas ma olen hull!”

Kaks noormeest tõmbusid minu pilgu all kössi ja hakkasid vabandusi pobisema.

“Aitab!” Katkestasin ma nad kurjal häälel. ”Viige mind kohta, kus ei oleks kedagi ning mis oleks ilus ja rahulik!”

Tegelikult oleksin ma leppinud ka mudaauguga kui see oleks aidanud mul sellest kohast minema pääseda. Tundus nagu oleks ma kuskil väärastunud ühiskonnas, mis oli on end ühte suurde majja isoleerinud. Haige värk.

Pean siit kiiremas korras minema saama. Kuid kõigepealt tuleb mul leida üks rahulik koht, kus mõelda valmis põgenemisplaan või vähemalt mingisugunegi plaan, mis viiks mind edasi karja jobudega jõlkumise juurest.

Karja jobudega seoses meenus mulle, et nad ootavad millegipärast ikka veel minult mingisuguseid juhiseid. Võibolla ei saanud nad aru, mida ma tahtsin. Paistis, et peale vabanduste ei suutnud nad ise oma ajuga midagi välja mõelda.

“Ma tahan lihtsalt rahulikult mõteldaa,” ütlesin ma iga sõna eraldi rõhutades. Paistis, et nad said sellest lausest aru, kas siis minu aeglasema kõneviisi või millegi muu pärast. Igatahes hakkasime me mööda pikka koridori edasi minema

Põnev!
Ootan uut! :)

Aga Sille ootab ka uut.
Selline monus kiiksuga ladus lugu. ponevusest raakimata.
Kiiiiiiiiiresti, palun.

Ja nagu ma lubasin tuleb uus osa varem. ja isegi kaks, sest see üks tundus kuidagi näruselt lühike. :d I little more mystery. Hope you'll enjoy it!

IX






…roos…sügisesed puulehed…

Ei, see oli lihtsalt mu fantaasia vili. Ükski raamat ei saa lõhnata selliselt -nii kaunilt, nii värskelt. Pealegi ei käi roosid ja sügis kokku. Ma asetasin välimuse järvi iidvana raamatu ettevaatlikult riiulile tagasi.

Liikusin edasi, et sirutada käsi järgmise, seekord punaste kaantega, kirjandusteose järele, millest õhkus piparmündi ja kaste hõngu –ma olin arvatavasti sellest kohast lihtsalt šoki saanud ja mu lõhnameel oli omadega täiesti sassis.

Raamat rääkis sellest kuidas valmistada erinevaid toite, olles täis väga kahtlasi pilte, mis olid enamalt jaolt lihtsalt tühjad ja veel kahtlasemaid juhendeid. Aga see lõhnas hästi. Ma panin ka selle raamat tagasi riiulisse, kasutades seejuures palju vähem ettevaatlikust kui eelmisega, sest too oli üsna selgelt valmistatud üsna hiljuti.

Otsustasin liikuda edasi kaugmatesse vahekäikudesse, sest ilmselt olin sisenenud (või oli seda teinud ainult minu aju –erilist vahet polnud) mingisugusesse lõhnade virvarri, mis hakkas mulle tasapisi pähe ja muutis üsnagi uimaseks.

Kui olin liikunud edasi umbes viie raamaturiiuli võrra võisin kergendunult ohata, sest ebatavalised lõhnad olid täielikult kadunud. Ma ei olnud siia maani kindel, mis koht see õieti oli, aga ei vaevanud ka selle eriti pead, sest sellel olid olemas kõik omadused, mida ma vajasin. Parandus. Peaaegu kõik omadused, mida vajasin : välja siit ei saanud…

Prrr…

Siin ei pruukinud küll olla mingisuguseid ülevoolavaid lõhnu, kuid külm oli siin küll. Nagu oleksin sisenenud külmkappi. Isegi raamatud olid riiulitel külmades värvides. Ma liikusin edasi veel paar riiulivahet ning õnneks hakkas mul peagi tunduvalt soojem, kuid kahjuks mitte mõnusam.

Nüüd oli mul tunne nagu mind jälitatakse –mis ei olnud minu olukorras tegelikult üldse ebatavaline. Kuid asi oli selles, et ma teadsin, et keegi mind ei jälita, mul oli lihtsalt jälitatava tunne…ja mitte ainult seda, ma tundsin kõiki tundeid, mida kogeb inimene, kui keegi talle kallis on surnud või ta hakkab ise kohe surema. Kokkuvõttes tundsin ma kõiki halbu emotsioone. Sellele oleksin ma igal hetkel külma valinud. Juba olidki mu silmad märjad ning ma vappusin allasurutust nuuksetest.

Seekord ma juba jooksin järgmiste riiulite juurde ning kui ma lõpuks peatuda julgesin valdas mind äkitselt tohutu rõõm. Ma ei olnud kunagi elus ennast nii hästi tundnud.. Natukese aja pärast viisin ma oma pilgu tagasi raamatutele –siin olid nad kõik kirevates ja soojades toonides- ning haarasin esimese ette juhtuva enda kätte. See oli väike punaste kaante ja helekollaste lehtedega käsitsi köidetud teos. Kirja formaadi ning paigutuse järgi arvatavasti luuletusi täis kirjutatud. Sel hetkel kui ma selle avasin pääses minu siiani suletud huulte vahelt välja itsitus. Ma tardusin hetkeks. Olin sellest itsitusest nii ehmunud, et isegi kummaline lummus, mis mid valdas jäi kõrvalplaanile.

Ma ei itsitanu ega naernud sagei. Kui natuke (ja tõesti ainult natuke) liialdada, siis võiks isegi öelda, et mitte kunagi. Võibolla olin ma naernud ja itsitanud, siis kui olin imik –seda ma ei tea- , aga hiljem ei olnud minu suust pääsenud välja midagi selle taolist. Ma olin kurb. Alati ja igavest. Mõnele võib see tunduda imelik ja liialt dramatiseeritud, aga minu kohta on see tõsi. Mu elus lihtsalt ei ole õnne. See on lihtne ja loogiline ning ilma mitte ühegi erandita.

Aga nüüd olin ma itsitanud.

Ma panin ruttu raamatu tagasi riiulisse ja pistsin jällegi kord jooksu, aga enam ma seisma ei jäänud. See koht oli selleks liiga ohtlik. Võibolla lähen ma järgmise peatuse ajal hulluks või juhtub midagi veel hullemat.

Ehmatusega taipasin, et mul ei olnud õrna aimugi, kus võis asuda väljapääs, mille juures olin palunud oma ihukaitseväel oodata. Olin olnud raamatutest nii vaimustunud, et ei polnud üldse pööranud tähelepanu sellele, kuhu ma kõnni või siis jooksen. Aga seisma ei võinud ma nüüd enam mingil juhul jääda.



X




Nüüdseks pidin ma juba olema läbinud vähemalt kolm kilomeetrit, aga väljapääsu –või üldse mingisugustki muutust- ei paistnud. Arvatavasti jooksin ma lihtsalt ringiratast, sest minu suunataju oli alati lähenenud nullile.

Aeglustasin tempot proovides otse edasi liikudes ka kuhugile jõuda. Kuigi pean tunnistama, et ka väsimus mängis selle otsuse tegemise juures oma osa.

Ning viimaks märkasin ma ka mingit muutust minu ümber-kui enne olid raamatud olnud nii vanad kui ka uued siis nüüd ümbritsesid mind ainult uued raamatud, isegi raamaturiiulid olid kaasaegsemad kui eelmised.

Peatusin.

Mitte midagi.

Mitte mingisugust arktilist kliimat ega ülevoolavaid emotsioone. See oli tore. Ainult lõhnade puudumine kurvastas mind –need olid tõesti erilised olnud.. Samal ajal kui ma rahulikult edasi kõndisin ja omaette mõtisklesin, millal ma ometi kuskile jõuan, läbistas õhku äkiline karje.

Ma võpatasin.

See ei ole hea, see ei ole üldse hea. Pistsin uuesti jooksu, tahtes võimalikku kohtumist hääle omanikuga kõigest hingest vältida.

Kui ma omad pilgu lõpuks tõstsin silmasin äkki lõpututeina näivate raamaturiiulite vahelt valgust. Hakkasin kiiresti sinnapoole minema. Ma ootasin juba pooleldi, et valgus muutuks äkki heledamaks ning hakkaks minu poole liikuma, või vastupidi kaugeneks, kaoks hoopis või teeks midagi täieast ebanormaalset. Aga valgus püsis paigal.

Mida lähemale ma sellele jõudsin seda harvemaks muutusid raamaturiiulid ning seda rohkem hakkas nende vahele tekkima pinke, laudu ja toole.Mu suunurgad kaardusid tahtmatult ülesse.

Ma pääsen siit varsti välja.

Äkitselt lõppesid raamaturiiulid sootuks ning ka laudu ega toole ei olnud kuskil näha. Ma seisin suure saali ühes otsas.

Ruum oli täis imelikke klaaspurke, mille sees olid imelikud aurud, mis muutsid pidevalt värvi. Klaaspurkide vahel saalisid inimesed, kes käisid ringi imelikes kostüümides –need olid üleni mustad ning katsid neid ühtlaselt, varvastest pealaeni ning liibusid tihedalt ümber keha. Mul oli tunne nagu oleksin sattunud võtteplatsile, kus käib stseen tulnukatest.

Õnneks ei olnud “kosmoseelanikud” mind veel avastanud, aga et see ka tulevikus ei juhtuks otsustasin peituda nende väheste raamaturiiulite taha, mis tundusid äkitselt palju turvalisemad kui enne.

Enda peidupaika jõudes pistsin pea ettevaatlikult ühe riiuli vahelt välja ja uurisin ümbrust.

Minust paremale ning vasakule jäid valged seinad. Kui aga parempoolne sein oli ainsagi prao või plekita, siis olid vaskpoolses seinas umbes iga kahe meetri tagant klaasuksed. Kui arvestada, et klaasuksi on…kümme ning nende laius on umbes pool meetrit siis on saali pikkus umbes…kakskümmend viis meetrit. Vau. Ükskõik mis koht see ka poleks on neil ikka tõsiselt head ehitajad ja väga palju raha.

Samal ajal kui ma püüdsin kokku arvutada, kui palju raha neil selle koha ehitamiseks vaja läks peatus mu pilk suurel kastil, mis seisis viimase raamaturiiuli ees ning oli täis neid imelikke kostüüme, mida need inimesed siin kandsid.

“Ma ei mõtle seda ometi tõsiselt,” pomisesin omaette. Kuid liikusin siiski aeglaselt kasti poole, hoides toolide, laudade, pinkide ning raamaturiiulite vahel.

Ma meenutasin endale tahtmatult ühte filmikangelast, sest olgem ausad; milline muu terve peaga inimene otsustaks end maskeerida tundmatus kohas ning siis jalga lasta ning kõige selle juures loota, et see läbi läheb?

“Kostüümil” oli palju lukke ja klambreid ja aasu ja nööre ning mida kõike veel, kuid pärast lühikest pusimist sain viimase luku kinni tõmmatut. Äkki nägin kuidas üks “tulnukatest” minu poole tuli.

Kas ta oli näinud kuidas ma end ümber riietasin?

Tundmatu näol ei peegeldunud aga ainsatki emotsiooni.

Ma ajasin enda aeglaselt püsti, olles vajadusel valmis jooksu pistma lähima ukse poole, sest nüüd ei olnud enam mingeid kahtlusi: ta tuli minu poole.

“Tere. Ma ei märganudki teid alguses.”

Mees ei teinud mind aga kuulmagi ning kummardus sõna lausumata kasti kohale võttis sealt uue rüü ning jaluts sellega rahumeeli minema.

Kui kõik siin sellise suhtumisega on olen ma päästetud. …Loomulikult juhul kui see suhtumine ei ulatu liiga kaugele. Näiteks selleni, et neil on ükskõik, kas ma pääsen siit hullumajas välja või kas ma üldse elus püsin

Liikusin ettevaatlikult esimese ukse juurde. Tegin selle ning leidsin ennast järjekordsest toast, seekord küll üsna väikeses ning täiesti inimtühjas. Kuid ka selle seintes olid klaasuksed –täpsemalt kümme.

Ma ohkasin. Eks siis tuleb pimesi edasi minna, otsustasin ning valisin endast paremale jääva ukse.