Amuroorid

Jes, jes, uut tahaks! :)

Juba uut ? Ma ei jüua ju nii kiiresti kirjutada. Kahjuks.

Aga ma olen muidu superhüperrõõmus, et sulle mu jutt nii palju meeldib

Hahh. Ei, ei. Võta aega ikka! Aga mulle tõesti meeldib ning mõnus on lugeda, kui väga pikki auke sisse ei jää. Mitte, et sul jääks, aga lihtsalt. Ma olen mõnikord kannatamatu, tean!

Surr vark.
Ma tahan, ei, nouan ka uut!

pa-para-ra-pa-pa-paaaaaaa!

Ja uus osa on kohal Ma loodan, et ka see vark on ikka sama surr



XI




Kui ma olin kaks tundi ringi hiilinud -võpatades iga väiksemagi hääle peale ja tardunud soolasambaks iga kord, kui ma midagi elavat nägin- ei olnud ma jõudnud mitte kuskile. Kõik kohad kuhu ma jõudsin olid kas täiesti tühjad või täidetud asjadega , mida ma kunagi enne näinud ei olnud. Õnneks ei paistnud ma teiste seast silma-kõik kandsid noid imelikke kostüüme.

Äkki tundsin kerget torget käsivarres ja äkilist väsimust. Vajusin istuli.

Oli kergendus jälle istuda…ja pikutada…ja silmad kinni panna…ja… .

…

Minu ümber oli kõik külm, aga sellest ei olnud midagi, sest olin millegi väga sooja ja pehme all. Ma ei olnud juba ammu ennast nii hästi tundnud. Tavaliselt ärkasin iga väiksemagi krõbina peale üles ja kuna hiiri jätkus mu korteris küllaga ei olnud minu unega just kõige paremad lood.

Kuid olgem ausad. Mind ei ajanud teelikult üles niivõrd hiired kui vanamutid, kes neid harjavartega keset ööd taga ajasid ja täiest kõrist karjusid. Ma ei ole neist kunagi aru saanud –ma mõtles vanamuttidest. Kas on vaja just keset ööd luuaga hiirejahti mängida? Nad ei saa ju nii kui nii pihta.

Võibolla oli nad nüüd mõistuse pähe võtnud või lihtsalt lõksude ja mürgi peale üle läinud.

Kui proovisin püsti tõusta ja kätega tekki pealt lükata kotis mulle, et ma ei saanud liigutada ei oma käsi ega jalgu, sest neid lihtsalt ei olnud- ma ei tundnud neid. Ma ei tundnud mitte midagi. Kus MINA olen?!

“Rahunege ja hingake sügavalt sisse. Me ei kavatse teile mitte midagi halba teha,” kostus kusagilt tundmatu hääl.

Ma karjatasin. Oma uhkuseks peaksin ma ütlema, et see oli palju väärikam karjatus kui nende vanamutikeste omad.

“Rahu. Ma ütlesin ju, et me ei tee sulle midagi halba,” ütles hääl. Nagu oleks see täiesti loomulik, et ma selle peale maha rahuneksin!

Hääl ise oli kare ja kuulus arvatavasti vanemale mehele ja oli…heasüdamlik. Arvatavasi näeb hääle omanik välja nagu unistuste vanaisa.

Aah! Ma peaksin silmad lahti tegema!

Avasin enda silmad ja leidsin ennast otsa jõllitamas ühele noorele ja ilusale naisele. Vaatasin ringi –toas, mis oli täpselt samasugune kui see tuba milles ma algselt ärganud olin…võibolla oligi see sama tuba.

“Ära karda, siin olen ainult mina,” kuulsin ma jälle seda karedat häält ja nägin oma suureks imestuseks, selle omaniku nägu. Selle omaniku imeilusat noort naiselikku nägu.

Naine hakkas rääkima, kuid kahjuks nii kiiresti ja nii segaselt, et ma ta jutust midagi aru ei saanud.

“Vabandust ma unustasin,” –ta ei vaevunud isegi ütlema mida! – “Ja ärge oma tuimuse pärast muretsege, see annab umbes viie tunni pärast järele.”

Ärge muretsege. Ei no tõsiselt! Umbes viie tunni pärast! Kelleks ta mind peab!

Enda üllatuseks –või siis mitteüllatuseks (kas selline sõna on üldse olemas?)- olin ma äärmiselt halvas tujus. Naine paistis seda taipavat ja lausus kiiresti: “Ma toon siia kohe inimese, kes teile kõik ära seletab!”

Ma oleksin selle peale tahtnud karjuda ‘TORE!’ ja vaadata kuhu ta oma arust praegu läheb (sest ta oli püsti tõusnud ja tal oli kindlasti plaan minu vaateväljast kaduda), aga selgus, et ainukesed osad, mis mu kehast liikusid olid silmalaod ja nendegi liigutamine näis olevat raskem kui tavaliselt. Viimati oli mul selline tunne kui olin kandnud kunstripsmeid.

Naine oli läinud ja ma olin täiesti üksi. Hakkasin peas sekundeid lugema. Oleks tore teada, mida tähendab siin sõna ‘kohe’.

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse,…., kolmsada kuuskümmend kaks, kolmsada kuuskümmend kolm, kolmsada kuuskümmend neli,… tuhat kaheksasada viis, tuhat kaheksasada kuus,… kaks tuhat nelikümmend kolm, kaks tuhat neliküm-

Minu vaatevälja ilmusid kaks isikut. Kumbki neist ei olnud naine, kes minuga enne oli olnud ja mitte kummalgi ei olnud ka näol sõbralikku ilmet.

Mu silmad tõmbusid kissi –ma olin saavutanud poole tunniga täieluku kontrolli oma silmade ja ninasõõrmete üle!.

Tegemist oli sama mehe -Joe- ja naisega, kelle nime tundma õppimist ma sugugi ei oodanud. Mõlema näod olid identselt krimpsus, otsekui tegeleksid nad väga ebameeldiva asjaga. Meie tunded vastastikused.

Ma tahan uut!!!!!

Mina ka! :)

Mina ka! xD

Ja kas sa just naersid mu surri_ xD
Isa andis asenduslapaka mulle, aga mingil pohjusel ei taha ta sellele eestikeelset klaviatuuri peale. >D Mis tahendb, et kui ma olen telfoniga, olen lihtsalt tapitu ja kui selle lapakaga, siis tapitu jaaa lampide kirjavahemarkidega, sest ma ei leia siit midagi ules. xD

Ponevus kogub tuure. >D Nii et toesti uut. >D *Ja esimest rida... ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja reeglit rikkuda. xD

Mina?! Ei iial!

XII




“Teid toodi Kadumaale ehk Varjude Linna, mis on selle rohkem levinud nimi. Vahes olete kuulnud? “ küsis Joe ebameeldivalt irvitades ning jätkas vastus ootamata:” Nüüd olete ka teie osa sellest maailmast. Tahate te seda või mitte.”

“Me ei soovita teil enam põgenemist proovida. Isegi juhul kui see teil õnnestub –milles ma väga kahtlen- ei ole teil siit kuhugi võimalik minna. Vähemalt mitte sinna, kuhu te enda arust minna tahaksite.

Mina teie asemel kuulaksin ära, mis meil öelda on ja teeksite enda poolt kõik võimaliku, et sisse sulanduda,” ütles seekord tema kõrval olev naine ja lisas: “Meil on tõesti kahju, et teile liiga palju ravimit andsime.”

Ma proovisin asja kõrvalseisjana vaadata –ehk siis unustada fakti, et mind olid mingid suvakad tänavalt kuskile suvalisse kohta tirinud ja suvalisi ravimeid suvalistes kogustes sisse andnud.

Oletame hetkeks, et see kõik on tõsi, mis nad rääkisid. Siis oleks loomulikult arukas kõigepealt nende jutt ära kuulata ja hiljem paluda kutsuda veel keegi teine nende juttu kinnitama ja oletades, et ma kõigest aru saan, paluda-

Ei, ma ei suuda seda. Milline täie aruga inimene usuks sellist jama! Loomulikult pole tegemist mingi Kadu- või Varju- või ükskõik mis maaga ja otse loomulikult on siit võimalik saada sinna, kus ma tahan.

Häh. Kui nad tõesti arvavad, et ma usun mingit muinasjutujama lihtsalt selle pärast, et ma olen väga väike, eksivad nad küll rängalt

Nüüd tuleb ainult selgeks teha, miks nad valetavad.



Parim võimalus on nimekiri teha ja siis valida välja kõige tõepärasemad variandid.

Punkt üks: Nad on hullud.

Hinnang: Täiesti võimalik.

Punkt kaks: Nad teevad lihtsalt väga halba nalja.

Hinnang: Ebatõenaoline. Mul ei ole ei selliseid sõpru ega ka vaenlasi, kes midagi sellist teeksid ja vaevalt, et ma varjatud kaameras olen.

Punk kolm: Nad röövivad mind, et lunaraha saada.

Hinnang. Ei ole üldse tõenäoline. Esiteks ei ole mul raha ja mitte ühtegi tuttavat, kellel oleks. Pealegi ei ajaks nad sel juhul sellist jama suust välja .

Punkt neli: Nad on kurjad inimesed. Sellised, kellest tavaliselt on filmid ja raamatud. Need kes armastavad lihtsalt halba teha.

Hinnang: Võimalik.

Punkt viis. …. Selleks, et…

Ja kuna ma viiendat punkti ei suutnudki välja mõelda otsustasin, et neljast aitab.

Võrdleme siis hinnanguid. Võimalik, pole tõenäoline, ebatõenäoline ja mis see esimene oligi… ah jaa täiesti võimalik.

Jäävad siis väga kurjad inimesed ja hullud. Pole just eriti hea valik.

Ma silmitsesin pinksalt enda ees olevaid inimesi. Nad ei tundunud just olevat väga hullud ja mitte ka väga kurjad.

“Kas te kohvi tahate? Ma võin teid joota seni kui te ise hakkama ei saa.” Lausus naine äkitselt .

See annab igatahes punkti hulluse kasuks, kes pakuks sellises olukorras kohvi ?

Hull?

Ah see on liiga raske.

Ma tahaksin veel magada ja uuesti üles ärgata.

Ja äkki tuduski see täiesti võimalik. Mulle –kes ma ei olnud kunagi olnud eriline unistaja- tundus täiesti võimalik see, et ma sulen silmad, jään magama ja ärkan üles oma voodis, kus ja avastan, et see kõik on olnud üks suur ja rumal unenägu, mis tuli sellest tobedast komöödiast, mida me koolis olime sunnitud vaatama. Seal ei olnud küll ühtki sõjariietes kena meest, kes lollusi suus välja ajas, aga kes teab, mis mu alateadvus teeb.

Ja nii sulgesingi ma oma silmad ja jäin magama.

Nüüd ma magan.

Oot kuidas ma siis mõtlen?

Ah erilist vahet pole.

Head ööd.

‘Kellele sa siin head ööd soovid, väikseke?’

Kas sa oled teadlik sellest, et uus osa on sama osa, mis eelmine? :-D

Ei ole nii !!!! *vaatab ehmunud näoga arvutiekraani*

Ja ma veel vaatasin kaks korda, kas see on ikka õige osa!

Sorry, sorry, sorry. Ma parandan kohe ära!

Ma luban, et järgmine osa tuleb extra vara

Haha. :-D ma ei kurda ekstrapika osa pärast. :-D ja oleksin sinu asemel väitnud, et see oli kontrollimaks, kui tähelepanelikud mu lugejad on. :-D

Mulle meeldis. Parajalt huumorit. :-D
Uut! :-D

(kellelgi oli kunagi alapealkirjas 'eniveis. Uut.' xd see oli nii tabav.)

Noh, mina ei ole nii tark

eniveis, uus osa



XIII




Kui üles ärkasin surises terve mu keha ja mul oli süda kohutaval paha. Kallutasin end ruttu üle voodi ääre, et mitte enda peale oksendada.

Oh, ma saan liigutada! Küll natuke suurema vaevaga kui tavaliselt aga siiski, ma saan liigutada!

“Tere hommikust sullegi! Kuidas, varju nimel, peaksin ma selle ära koristama, kas minema kööki ja küsima lappi või? Kui sa oleksid ette hoiatanud oleksin ma sulle kausi nina alla pannud!”

“Kas ma vett saaksin?” küsisin naise virinast välja tegemata.

“Jaa, loomulikult,” ütles ta äkitselt lahkeks muutudes.

Kahtlane.

Ta ulatas mulle klaasi puhta veega ja kausi, kuhu ma selle sülitada sain.

Kui olin enda suu puhtaks saanud ja natuke toibunud vaatasin Jade’ile küsivalt otsa.

“Kõrvalmõju,” vastas ta lihtsalt.

Nii et ma olin ikka selles…värgenduses.

“Kas te võiksite mulle nüüd öelda, kus täpsemalt ma olen ja mis minuga siin teha kavatsetakse ning kõige tähtsam: miks ma siin olen?” küsisin ma. Uuesti.

Oh, mul tuli üks piinamismoodus pähe. Võibolla kavatsevad nad mu teadmatusega hulluks ajada. Ebatavaline. Aga samas, mis siin ei oleks?

“Me hakkasime seda teile just seletama kui te äkki magama jäite. -Mis oli muide väga ebaviisakas- Ma olen nõus seda teile iga kell uuesti rääkima,” vastas ta meeldiva naeratusega.

Kui ta arvab, et ma seda jama usun, lihtsalt selle pärast, et ta naeratab, on ta veel lollim kui paistab: “Enne ei kuulnud ma küll midagi mõistlikku. Sellepärast ma muide magama jäingi.”

“Oh, jah. Meil on ka enne sellist suhtumist olnud. Küll me selle teist välja juurime.”

Mulle ei meeldinud kohe üldse see toon mida ta viimase lause juures kasutas.

“Nii et, mis siis täna juhtuma hakkab?” küsisin ma oma küsimusele õieti vastus ootamata, nii et olin päris üllatunud kui selle sain.

“Kõigepealt näitame me sulle paari inimest ning proovime uuesti sulle asju seletada. Ja kui see on tehtud alustame sulle õpetaja otsimisega.

Just nüüd kui kõik väljas on ja õpinguperiood on poole peal! Sa oleksid võinud ikka parema aja valida! Tõesti! Kuigi see mõjutab tegelikult ainult sind.”

“Mina ei ole midagi valinud! Mind tassiti siia väevõimuga! “ ütlesin ma hääl iga sõnaga kasvamas.

“Päh, või et sina ei valinud! Loomulikult ei valinud! Kes saaks! Aga kallike, me peame kohe alustama. Muidu jääme täiesti hilja peale,” lõpetas ta näol vastikult armas naeratus.

Täiesti segane.

Täiesti segane... Jamh, mu juhe on natuke koos. xD Aga ei kurda, vähemalt on küsimusi õhus, seega põnev on. :)
Seega uut osa, et need juhtmekesed taas lahti saaks harutatud.

Kohati on veidi segaseks läinud, aga pole hullu.
kuigi tahaks juba et asjad hakkaks lahti ennast kerima...
UUT!!!! :)

Vähem segadust ? Kahjuks mitte selle osaga. Ma mõtlesin isegi ümber teha...aga siis lõin käega. Nii et peate sellega leppima

Järgmine osa peaks varsti tulema

XIV






Pärast seda kui mulle olid antud minu endised riided –ma keeldusin katekooriliselt selga panemast seda jõledat kollast ürpi, mida nad mulle alguses pakkusid- läksin koos Jade’iga toast välja ning pärast kümneminutilist kõndimist läksime järjekordsest uksest sisse.

Ma leidsin ennast toast mis nägi välja nagu üks tavaline klassiruum, kuid mida edasi me läksime seda selgemaks mule sai,et tegemist oli tohutu saaliga, kus oli umbes kolme meetri kõrguste vaheseintega eraldatud “klassitoad” .

“Kuhu me läheme?” küsisin.

“Kas ma mitte ei öelnud sulle juba?” Jade oli oma halva tuju täielikult tagasi saanud.

Ega tegelikult vahet polnud. Isegi kui ta oleks vastanud oleks see olnud midagi, millest ma nii kui nii aru ei oleks saanud.

Äkki ta seisatas nii, et pidin talle peaaegu otsa kõndima.

“Näib, et me peame tagasi minema. Teda ei ole siin,” ohkas ta ja hakkas midagi rohkemat ütlemata tagasi kõmpima.

Järgnesin talle vaikides.

Huvitav, millal nad mulle lõpuks tõde räägivad? Võibolla olen ma lihtsalt kuskil saates ning varsti kargab nurga tagant välja kaameramees koos saatejuhiga.

Eip. Mitte selle seuna tagant. Võibolla siis hiljem. Võibolla mitte üldse.

Me kõmpisime toast välja ning järgmisest uksest sisse.

Selgus, et tegemist oli ruumiga milles oli umbes…kolmkümmen kaks-ei kolmkümmend kolm ust, mis olid üllatus-üllatus täpselt samasuguses kui suures koridoris .

Jade sammus enesekindla ilmega ühes sisse ning tema huulilt kostus kergendusohe ning kohe selle järel: “ Vabandust, et teid segame, aga te olete tõesti ainus kes praegu vaba on ning õppeperiood on juba poole peal ning m-“

“Pole midagi-pole midagi. Ma olen kõigega kursis, astuge sisse ja võtke istet. Kohe paneme kõik paika,” kuulsin ma enda üllatuseks vastamas, mulle juba tuttavat madalat häält.

Jade tiris mind tuppa ja lükkas istuma ühele kolmest toolist, mis olid asetatud suure tammepuust laua ette. Laud oli täis kuhjatud pabereid, kaustasid ja erinevaid mappe. Meie vastas, teisel pool lauda, istus väikesel diivanil pikka kasvu ilus naine.

Tuba ise oli üllatavalt väike ning nagu laudki, täis palju pabereid, mis olid kuhjatud kolmele riiulile, kummutile ja üle põranda.

“Ma arvan ,et võime õpingutega kohe alustada. Mida varem seda parem, siis jõuab ta arvatavasti poole aastaga teistele järele,” lausus naine, mõtlikult kulmu kortsutades.

“Poole aastaga? Arvate, et nii ruttu?” küsis Jade nagu ta peaks seda väikeseks ajaks.

“Pool aastat?!” kui kauaks ma nende arust siia jään! ”Kas te arvate, et ma kavatsen järgmised pool aastat siin veeta?”

“Oh, loomulikult mitte,” vastab Jade jälle see vastikult armas naeratus suul.

Ma hakkasin just lõdvestuma ja arvama, et nad kavatsevad oma “õpetust” minuga interneti teel teha või muud sellist kui- “Sa jääd siia loomulikult oma ülejäänud eluks. Ära tee sellist nägu nagu sa ei teaks. Iga Vali-“

“Tänan, Jade meil ei ole enam teie abi vaja, võite naasta oma seniste kohustuste juurde. Edaspidi vastutan mina Kari eest.”

“Tänan teid!” ütles ta siira rõõmuga ja lahkus toast.

“Me oleme lõpuks kahekesi,” ohkas naine kergendusest. ”Minu nimi on Ellamman, sa võid mind Ellyks kutsuda.”

“Minu nimi on Melada Desire Kari, sa võid mind ükskõik kuidas kutsuda,” ütlesin ma automaatselt.

Elly rääkis nii nagu me oleksime juba praegu suured südamesõbrad. Imelik.

“Täna ma sinuga su õppekava arutama ei hakka. Kindlasti oled sa väga väsinud ning tahad puhata. Mida kõike see poiss sulle sisse ei andnud,” sõnas ta pead vangutades ja tõusis püsti. Naine astus uksest välja ning andis märku, et ma temaga kaasa tuleksin.

Me läksime suurde koridori ja kõndisime mööda seda umbes kümmekond minutit.

Elly ümises mingit lauluviisi ning tantsis aegajalt. Kuigi mul oli tuhandeid küsimusi ei suutnud ma oma suud avada, sest nii imelik kui see ka polnud meeldis mulle teda tantsimas näha. Ta oli nii rahulik ja rõõmus ja hetkeks unustasin isegi mina, et olen lõksus kuskil hullude seas.

Äkitselt Elly seisatas ning astus sisse ühest vasakul pool olevast uksest. See avanes suurde saali, mis oli sisustatud diivanite, tugitoolide ja väikeste lauakestega. Saali seinad oli täis uksi.

Huvitav, kas siin on seinu, kus ei oleksüle ühe ukse? Arvatavasti mitte.

Läksime sisse meile lähimast. Tuba millesse astusime oli väike ja hubane kuigi seal oli ainult voodi laud ja tool ning väike kummuti.

“Ma arvan, et tunned siin ennast mugavalt. Vannituba on seal,” ütles ta osutades uksele, mida ma esmapilgul märganud ei olnud. ”Head ööd. Näeme homme.”

Ja läinud ta oligi.

Kui imelik.

Aga mis siis ikka. Aeg on magama minna. Heitsin õlgadel oleva musta keebi toolile ning ronisin voodisse. Tõmbasin teki endale tihedalt ümber ja jäin und ootama.

Hakkasin ümisema unelaulu, mida kord raadiost kuulnud olin.

Ja uni tulebki…head ööd…

Head ööd, väikseke, näe ilusaid unenägusid.

Jep, endiselt samad küsimused peas, aga küll jõuab!
Uut, mis muud. :)

uus osa siis jäle. Eks öelge kui lugeda ei jõua, eks ma siis kirjutan aeglasemalt

muideks olen alati avatud kriitikale!

XV




“Üles! Sa oled juba hiljaks jäänud! Mida sa õige endast arvad! ÜLES!”

Ai, mu kõrvadel on valus. Miks ta nii kõvasti karjub? Kas kuskil on tulekahju?

Suurt vaeva nähes –sest see oli tõesti raske- avasin ma oma silmad. See osutus väga halvaks mõtteks, sest tuba täitis ere valgus, mis oleks pidanud olema võimatu, sest sellel puudus aken. Täiesti ebaloogiline. Aga ma olen sellega juba harjunud… vähemalt peaksin olema.

“Mida sa logeled ! Kas sa siis ei kuulnud?!” tungis mu kõrva jälle Jade’i terav hääl.

“Jaja,” pomisesin uniselt ja püüdsin end istukile ajada. Miks nüüd järsku nii kiire oli? Magada ka ei lasta. Mu unetsükkel on viimasel ajal täitsa sassi läinud. Mul on tunne nagu võiksin täpselt selles asendis veel kolm päeva järjest olla.

“Kuhu selline kiire on ? “ küsisin ise vastumeelselt tekki pealt ära ajades.

“Kuhu-kuhu, kuke suhu!” vastas ta ärritunult.

Jade lviskas mulle paari teksaseid ja T-särgi.

“Kas ma natuke privaatsust saaksin?” Küsisin ma kui Jade ei ilmutanud mingeid kavatsusi lahkumiseks.

“Privaatsust?” küsis ta ning puhkes naerma. ”No eks vist võid, jah….privaatsust, hah!” Ta läks, ikka veel kergelt itsitades, toast välja.

Kui ma endale riideid selga panin meenus mulle midagi. Keegi soovis mulle head ööd. Seda oli ka enne juhtunud. Kui ma eelmine kord magama jäin…

Ei kindlasti mitte. See pole lihtsalt võimalik. Arvatavasti on see lihtsalt unetuse tagajärg ning ma ajan unenäod reaalsusega segi…



Väike tüdruk jooksis läbi räämas ning hallitanud maja läbi pika koridori, peatudes lõpuks, ühe eriti katkise ja aukliku ukse taga. Ta koputas, kuid maldamata oodata ära vastust tormas kohe sisse ning jäi õhetavate põskede ja hingeldavana seisma kahe tüdruku ees, kes olid temast arvatavasti vaid paar aastat vanemad.

Tüdrukud jäid ehmunult vaatama enda ees midagi öelda püüdvat väikest inimest. ”Kas midagi juhtus?” küsis üks neist.

“M-ma nägin, et ke-egi tu-uleb mulle järgi!” hingeldas tüdrukutirts vaevaliselt.

“Mida?” hüüdsid teised kaks ühest suust. Keegi ei olnud veel siia tulnud. Mitte keegi ei tahtnud neid.See maja, milles nad olid oli väga vaene. Nas ise olid väga vaesed. Lapsi võeti ilusatest majadest, kus olid lahked tädid ja onud. Siia ei tulnud mitte keegi.Kunagi.

“Ja! Ma ise nägin! Ta tuli astus sisse ja ütles mulle, et tuleb mulle järgi ja viib mu ühte kenasse kohta, kus mul on süüa ja ma magan pehmes voodis! Ta ütles, et saan magada voodis, kus on suletekk ja isegi padi! Ta ütles-“

“Tasa, Melada, tasa!” sosistas äkki üks suurematest tüdrukutest.” Pane uks kinni ja räägi ruttu ja vaikselt! Anastasia, anna talle tekk!”

Anastasiaks kutsutu krabas ühelt madratsites, mis toa nurgas seisis, räbaldunud riidetüki ning tõmbas Melada enda kõrvale istuma.

“Oh, ta oli pikk mees ja kena ja sellise, noh, lahke näoga. Teate küll…”

Jah nad teadsid. Sellise näoga, mida siin kellegil ei olnud, ka lastel mitte.

“Ja siis läks ta ära,” lõpetas Melada unistava näoga.

“Kuidas ta sisse sai, nii et keegi ei näinud?” küsis Anastasia.

“Aknast, muidugi. Ah, ära vaata mind sellise näoga Julie!” hüüdis väike tüdruk vanemale. Tollel oli teadev ilme ning enda arust kõik juba selge.

“Ma olen Juliega nõus. Sa nägid und.”

“Ei, ei näinud!” ütles Melada solvunult.

“Võta mu nõu kuulda ja unusta see. Pole mingit mõtet unistama hakata, see ei ole siiani kedagi aidanud,” sõnas Juli karmi häälega.

“Aga…see ei saanud uni olla,” sosistas Melada juba pooleldi alistunult.

“Mine.”

“Ja vaata, et sa vahele ei jää!”

Tüdrukud pooleldi lükkasid väiksekese uksest välja.



Jah, ma olin ennegi und näinud ja seda tegelikkuseks pidanud. Tol korral olin ma seda uskunu, uskunud pool aastat järjest. Sellest ei olnud midagi head tulnud.

Ma hingasin sügavalt sisse. Parem on minevik unustada ja keskenduda olevikule.

Mulle endiselt meeldib.
Ja ei ole liiga kiire midagi, just väga hea, et pikki auke sisse ei teki, siis ikka mäletab ka midagi eelmistest osadest. :)
Kriitikast siis ma praegu ei oska eriti midagi öelda, peale selle, et aeg-ajalt torkavad mõned kirjavead silma (KLK, kirjavahemärgid jne), aga see pole eriline kritiseerimine, so yeah.
Jään siis järge ootama. :)

Nii tore, et sulle ikka meeldib

ja kuna ma olen haige ja igavlen kodus, siis aga palun: uus osa!

XVI




Jade oli mind viinud madala häälega naise, Elly, juurde. Olin istunud seal umbes pool tundi ning kuulanud kuidas Jade räägib.

“Kas sa said aru?” küsis ta äkitselt.

“Eee…,”kas ta oli tõesti juba rääkimise lõpetanud? ”Sa väidad, et me asume praegu Varjuderiigis ning te elate siin koos Varjudega, kes elavad teie, eeem sees? Ja mõned ka teie ümber? Te kasutate neid asjade liigutamiseks, ehitamiseks ja... põhimõtteliselt võlute?” küsisin ma ning ei püüdnudki varjata, et ma kogu selles jamas kahtlesin. Ei no tõsiselt, Varjuderiik?!

“Jah! Väga tore, et sa sellest nii kergesti aru said! Tavaliselt läheb meil uute inimeste veenmine palju raskemalt,” ütles Elly paistes siiralt rõõmus olevat. “Edasi võime minna juba õppimise juurde.”

Noh, sellist reaktsiooni ei olnud ma küll oodanud. Aga see oli hea. Vähemalt ei pea ma enam seda juttu kuulama, millest ma midagi aru ei saa.

“Mida ma õppima hakkan?”

“Täpselt neid samuasju, mida enne sind miljon kakssada tuhat kolmkümmend kuus õpilast,” ütles Jade kannatamatult.

“Ära muretse. Sul tuleb kõik loomulikult välja,” lausus Elly mulle sooja pilku saates.

“Kas ma võin minna? Teiega on väga tore, aga ma pean tõesti minema. Lubasin Mclock’ile, et aitan tal täna klasse koristada,” lausus Jade, olles jälle lahke ja üks suur rõõmupall.

“Muidugi! Me saame siin kenasti hakkama,” ütles Elly, kuid vaatas siis äkki minu poole, paistes kartvat, et ta on mind kuidagi solvanud. “Muidugi kui sina just ei taha, et Jade siia jääks. Me mõistaksime täiesti.”

“Loomulikult võin ma jääda. Mclock saab aru.”

“Ei, ei. Pole vaja,” suutsin ma lõpuks endast välja pigistada. Kogu nende tujumuutuste juures oli lihtsalt nii raske keskenduda. Eriti kui sul oli selline suur uni. Nagu minul. Ilmselt tuli see nendest niinimetatud ravimitest.

“Kui sa kindel oled. Head aega!” ütles Jade ning oligi juba väljas toast.

“Mis sa arvad kui alustaks õige sellega, et vaataks algmaterjali läbi,” ütles Elly ja haaras ühe kausta oma laualt. Avas selle ning hakkas lugema.

“Jäätis on kollane, pruun ja roheline. Sellele on lisatud šokolaad ning mandlilaastud. Kui see koolisööklas nähtavale ilmus olid kõik äärmiselt hämmeldunud. Tavaliselt oli see alati maasikajäätis, mis nähtavale tuli. Kui imelik. Kas enne on nähtud, et koolisööklasse ilmub midagi peale maasikajäätise? Ilmselt mitte. See lugu kantigi kooli arveraamatusse ja jäeti igaveseks meelde. Siiani ei teata, mis sai maasikajäätisest, kuigi kahtlustati šokolaadijäätist -ta oli alati vägivaldne olnud. End of the story. “

…Elly paistis tahtvat, et ma midagi ütleksin.

“Eee…mida täpselt ma siit õppima pean?”

“Kõike. Sa ei pea seda kõike loomulikult meelde jätma, aga vähemalt üldiselt peaksid sa sellest teemast midagi teadma.” Ta paistis täiesti tõsine olevat.

Elly oli tundunud minu jaoks isegi normaalne. Tore inimene, aus, sõbralik, meeldiv. Aga paistis, et ka tema oli hull.

Kuid ta oli siiski kena ning ma ei tahtnud talle haiget teha, mida ma kindlasti teeksin kui ütleksin, mida ma tegelikult arvan. Elly paistis kuidagi nii õrn, nagu üks vale sõna võiks ta purustada.

Hmmm… Eile see küll nii ei olnud, pigem vastupidi.

„Äkki saaksite te selle oma sõnadega ümber jutustad? Ma vist kuulsin paari asja valesti.“

„Aga muidugi!“ hüüdis ta. „ Me oleme teinud Varjudega koostööd alates aastast 2000. See on siis umbes 30 000 aastat tagasi. Meil ei ole sama ajaarvestus, mis nendel inimestel, kelle juurest sina tulid. Aga seda sa muidugi juba teadsid.“ Teadsin ma jah. „ Oleme sõlminud Varjudega lepingu, et sel ajal kui inimene saab 15 aastaseks viiakse ta niinimetatud Muusikatuppa, kus ta ühineb Varjuga, kes ta välja valib.“

Vaikus.

“Lähme õige lõunale. Kogu selle info sisse võtmine on sult kindlasti palju energiat võtnud,” ütles ta kui ma ei suutnud ühtegi intelligentset lauset moodustada.

Hmm, okei. Lõpuks passisin ma ekraani umbes sellise näoga nagu "wow, okei".
Tõenäoliselt annab kool oma osa, ma olen nii üleväsinud ning juhe on täiesti koos.
Aga ikka edasi!

praegu ongi jutt segane, sest...noh ütleme nii, et ta peabki olema. Aga ma loodan, et mitte liiga segane.

XVII




Ma istusin Elly kabinetis ja kuulasin kuidas ta mulle jälle midagi ette loeb. Esimesest korrast oli möödas juba üle nädala ja mul ei olnud ikka aimugi sellest, kus ma olen, mida ma siin teen ja mis peamine: ma ei teadnud, kuidas siit minema saada.

Elly tõmbas hinge ja vaatas mulle otsa. Ma vaatasin vastu ja noogutasin. Nagu alati jätkas ta lugemist.

Selle aja jooksul ei olnud midagi muutunud. Hommikul äratas mind Jade –kelle tujumuutustega ma juba harjunud olin-, siis juhatas ta mind Elly juurde, kes jutustas mulle jälle mõnest mesilases, jäätisest või tulnukast, millest ma enam ei vaevunudki mingit suuremat mõtet välja lugema või seda kõike üldse kuulama. Ma olin palunud tal alguses teksti ümber jutustada, et kuulda veel sellest Varju-värgist, aga mitte midagi. Ta rääkis edaspidi ainult mesilastest ja jäätistest.

Siis läksime koos sööma ning pärast seda jälle tagasi tema kabinetti ning jälle sööma ja jälle kabinetti ning siis koos Elly’ga tagasi tuppa kus ma magasin.

Iga päev oli täpselt samasugune, ma arvan, et ma isegi rääkisin täpselt samu asju.

Ma noogutasin taas kui Elly mulle otsa vaatas, kuid paistis, et seekord ootab ta minult natuke rohkem emotsioone. Niisiis ma naeratasin.

“Sa oled tõesti kõige mõistlikum inimene siin. Sa võtad kõike nii rahulikult. Ma

pole enne midagi sellist näinud. Tavaliselt pistavad kõik karjuma, saavad šoki, hakkavad hüsteeriliselt naerma, solvuvad või midagi muud sellist,” ütles ta mulle vastu naeratades. Võibolla ei püsi ma enam kaua tema lemmikuna, sest kui ma seda juttu veel mäne päeva pean kuulama pistan ka mina karjuma.

Ta naeratas mulle ikka veel ning ei hakanudki kohe uuesti lugema, mis oli omaette ime. Võibolla oleks nüüd õige aeg midagi küsida.

“Et…, kaua see veel jätkub?” küsisin ja lisasin tema mõistmatu ilme peale “Kõik see, mis viimastel päevadel on. Sinuga rääkimine, söömine ja ühed ning samad inimesed ja kohad. Kõik.” Mida ma tegelikult küsida tahtsin oli: Millal ma siit põrguaugust välja saan?

“Nii et sa tahad juba vaheldust! Ma ei peaks ometi üllatunud olema, sa oled meil ju üks imelaps,” ütles ta ning oli kohe püsti ning ukse juures “Lähme!”

“Ma olen nii põnevil! Lähme ja räägime Nõustajatega- nad on kindlasti sama elevil kui mina. Nii vara, mitte keegi poleks seda arvataosanud! Ja sa oled meil ju ka viimane. Võibolla on just see põhjuseks...”

Vähemalt näen ma uusi inimesi. Võibolla on nemad normaalsemad ja saavad mind aidata.

Läbisime palju uksi, vaheruume ja koridore. Mul ei olnud aimugi, kuhu me läheme ja mu suunatajust ei olnud kübetki järgi. Siiamaani ei olnud küll kuskil muutusi näha.

Äkki ei olnud aga järgmise ukse taga ühtki koridori ega vaheruumi vaid väike tuba, kus istusid neli meest ja üks naine, kes kummardusid koos üle mingite paberite ja rääkisid tasasel häälel.

Kaks meest olid identsed blondid kaksikud ja naine kandis brilliantrohelist ülikonda. Võiks öelda, et nemad nägid kõige normaalsemad välja.

Järgmine mees kandis riideid 18. sajandist ja omas kiiskavalt punaseid juukseid. Siis oli veel üks meesterahvas, keda nähes ma lihtsalt pidin silmi hõõruma, sest terve tema keha muutis värv tumepruunist roosaks. Silmade hõõrumine mind kahjuks ei aidanud.

Naine märkas meid esimesena. Ta ajas ennast oma kogu pikkuses –mis oli üsnagi märkimisväärne- püsti ja silmitses meid huviga.

Ka mehed peatusid ning pöörasid oma tähelepanu meile.

“Kas saame teid kuidagi aidata?” küsis tumedapäine lühikest kasvu mees. Tal oli ebameeldiv hääl ning kui ta mulle otsa vaatas võis tema pilgu võtta kokku sõnadega : Sul peab olema paganama hea põhjus kui sa mind, kõige vägevamat üldse, segada julgesid, kõnts. Elly poole vaadates muutus tema ilme pigem lipitsevaks.

“Me- või õigemini Kari vajaks teie abi. Ta soovib meiega lõplikult liituda.”

Mida! Lõplikult liituda! Mida see veel tähendab! Ainuke mida mina tahtsin oli siit minema saada ja mitte sellega liituda, mida iganes see ka ei tähenda.

Kõigi viie nägudel peegeldasid täielikku üllatus, erinevalt minu näost, mis ei näidanud mingeid emotsioone- nii palju olin ma õppinud.

“Aga, ta on siin olnud –mis, ainult üle ühe nädala?” küsis punapäine mees.

“Aga mina ütlen, et ta on valmis,” ütles Elly ja mulle meenus äkki, et ta ei olnud alati olnud selline rõõmsameelne luulude all kannatav armas segane. Tegelikult ei olnud ma luulude koha pealt kindel, aga igatahes ei olnud armsusest ja lihtsameelsusest enam juttugi. Nimi Ellamman tundus nüüd palju sobilikum kui Elly.

“Jah loomulikult. Loomulikult,” ütles punapea oma sõnu kahetsedes. Täpselt nagu Jade mõnda aega tagasi. Võibolla ei olnudki nii palju muutunud.

“Aga teeme siis selle ära!” ütles värvimuutev mees. Nüüd olin ma kindel, et need ei olnud minu silmad, mis trikke teevad, sest mees oli terve selle aja jooksul veel roosaks ja roheliseks muutunud.

“Lähme,” lausus Ellamman.

Sa oled nii palju tublim ja kiirem kirjutaja kui mina (praegu)!

Peaksin endise klassiõega ta venna hokivõistlust vaatama minema, aga nagu alati, jääb ta hiljaks. St, et kuna kõik magavad, sain ma arvuti hõivata ja nüüd järgi lugeda.

Mitu osa. (L)

Väga huvitav on. Mulle meeldib. Alles selle purtsuga avastasin, et peategelasele nimi ka tekkinud. Ja mille paganaga ta siis nüüd liitus lõpuks? Ja miks mitu päeva ühte ja sama tegevust?

Hmm.

Asi kisub juba väga põnevaks, tahaks juba edasi lugeda lauasa..

Nassic- ütleme, et ta on liitunud teatud inimeste krupiga, kes reeglina ei tea, et nad sinna kuuluvad.

ja tore, kui teile ikka meeldib. Kahjuks pean ma aga ütlema, et see jutt hakkab varsti otsa saama. Mingi 3-4 osa tuleb veelja siis on kõik.

XVIII




Me jõudsime järjekordsesse tühja neljakandilisse valgete seintega tuppa.

“Aga palun, palun. Astu edasi, asu ometi edasi,” ütles mees mind käest tõmmates.

“Mine, mine,” utsitas ka Elly mind edasi.

Jäin toa keskele jõudes pidama, vaadates ootavalt Elly poole.

“Ja nüüd?”

“Kuula,” soovitas ta mulle.

Ma tahtsin just küsida ‘mida’, sest kogu see situatsioon tundus mulle ülemäära kahtlasena, aga enne kui ma piuksugi kuuldavale jõudsin tuua hakkas tõepoolest midagi kostma.

Muusika. Ka parima tahtmise juures, ja seda mul juba ei olnud, ei suutnud ma öelda, kas keegi laulis, mängis mingit pilli ning kui siismissugust. Muidugi ei oleks ma seda viimast ka muidu teadnud, sest muusika oli minu jaoks alati mõistatuseks jäänud.

See oli ilus, mulle meeldis seda kuulata, aga sellest aru saamisega oli hoopis teine lugu.

Mida rohkem ma muusikale keskendusin, seda tugevamaks see muutus. Tugevamaks, aga mitte valjemaks. See just nagu paisuks mu sees, paisus, paisus, paisus-

Vaikus.

Ja me kohtume taas. Lõpuks ometi. Mind hakkas juba ära tüütama see, kuidas ainult mina räägin.

Vaikus.

Noh? Ma arvasin, et sa oled minuga juba harjunud.

“Kes sa oled?” mõtlesin ma, tundes end ääretult tobeda ja hulluna. Ei midagi erilist.

Keegi, kelle sõna sa kuulama pead. Nüüd ütled meie kaaslastele täpselt seda, mida ma kösin. Usu mind, see tuleb sulle kasuks.

“Miks? Sa ei ole ikka vastanud mu esimesele küsimusele.” Mul on ju ometi õigus teada, miks ma peaks midagi rääkima, kui ma võiksin samal ajal lihtsalt teeselda, et see kõik on mu aju välja mõeldud -mida see muidugi oli- ja lihtsalt maha istuda ja… mitte midagi teha. Parem siis juba midagi põnevamat.

“Mida ma ütlen?”

Alusta rääkimist mesilases, kes avastas, et on lilled segamini ajanud.

…

Nii ma siis rääkisingi ja mida edasi, seda igavamaks asi läks. Ausalt öeldes tundus mulle, et ma jäin isegi korraks magama, kuid arvatavasti oli see lihtsalt minu kujutlusvõime vili.

Pärast seda, kui olin Ellamannale ja sellele teisele tüübile täpselt seda, mida ta-

Parandus: mida mu haige aju oli välja mõelnud, lausus Elly rõõmsa häälega:

“Tunnistan, et mul olid omad kahtlused, aga nüüd on kõik korras. Sa kuulud sellest hetkest peale ametlikult meie hulka. Ta annab sulle edasised juhtnöörid ise. Võid minna,” ning sellega avab ta, mulle korraks lehvitades, ukse ja alusta, enda kõrval oleva mehega vestlust.

Ega midagi, mõtlesin endamisi ja juhatasin ennast ise välhja.

“Ja kuhu edasi?” pomisen enda ette, kui olen jõudnud nii kaugele, et eksimata enam edasi minna ei oska.

Kas sa ei saaks ennast nii lollina näidata? küsib hääl mu peas.

“Mis mõttes lollina? Ma ei osanud siin enne üldse liigelda. Selle ajaga, mis ma seal toas olin ei juhtunud mingit imet,” sosistasin.

Aga oleks pidanud.

“Mis mõttes?” küsisin valju häälega, mis pani minust mööduva mehe mulle üllatunult otsa vaatama.

Kas sa siis üldse midagi ei taipa? Ja kas sa saaksid valju häälega rääkimise lõpetada! See on küll üsna tavaline, aga me tahame , et sa kõrgele välja jõuaksid ning senine algus ei ole eriti hea.

Okei, okei. On nüüd parem? mõtlesin ma .

Ei, aga sa liigud selles suunas.

Nüüd läheme ja loome natuke kontakte.



Kontaktide loomine nägi välja nimelt järgmine: Ma astusin enda jaoks täiesti võhivõõra inimese juurde ja hakkasin täiesti suvalistest asjadest rääkima.

Esimest vestlust ma mäletan. Rääkisime jäätisest ning vaidlesime selle üle, kas ta peaks kandma pigem šokolaadinööpe või kookoshelbeid. Mina võitsin, sest ka mu vestluspartner pidi lõpuks nõustuma, et šokolaadinööbid teevad tõesti paksuks.

Kogu vestluse jooksul tulid sõnad mu suust väga vastumeelselt välja ning ma jäin tihti midagi muud (tavaliselt oma enda käsi) vaatama ning ei saanud arugi kui ta minu käest midagi küsis.

Mu peas olev isik (aka mina ise) äratas mu aga nendest unelmatest, siis suure kisaga välja, mis tegelikult vestlusele sugugi kaasa ei aidanud, sest sel hetkel katsin ma oma kõrvad kätega ning ütlesin selge (ning pisut liiga valju) häälega: “Mis sul viga on ?”

Pärast seda, kui ma olin juba teist korda karjunud, levis minu üle mõnus soe tunne. Umbes selline kui sa jääd kohe-oähe magama, aga tunned veel kui soe ja pehme tekk ikka on…

Igatahes olid järgnevate kontaktide loomine minu meeltest peaaegu et pühitud. Mäletan ainult uduseid kogusid ja üksikuid lausekatkendeid (nagu: “…ja siis tuli lepatriinu rõnga ja palliga.), mis hiljem täiesti ununesid. Nagu unenägu.