Amuroorid

Lühike -.-
Aga selle eest huvitav.. :)
Uuut!! :)

Tegelikult jäi mul eelmisest osast lõik üles panematta.

Aga teeme sellest uue peatüki eks, niiet siit ta tuleb. Selle jutu lüim osa.

XIX



Ärkasin oma voodis ja tundsin ennast äärmiselt erktsana. Eilne päev tundus lihtsalt ähmase unenäona. Panin ennast riidesse ( see kuidas olin endal eile riided seljast võtnud ja nagu ma oma juukseid katsudes avastasin, ka pea ära pesnud mulle ei meenunud). Astusin enesekindlalt uksest välja: ma olin juba päris kindel kuhu minna, et Elly kabineti jõuda.

Kuid enne kui ma eriti kaugele jõudsin minna põrkasin temaga kokku.

“Oled oma esimeseks tunniks valmis?” lausus Elly .

Nooguta.

Hah, noogutan ma jah. “Ei tegelikult ei ole,” ütlesin Ellyle julgelt silma vaadates ja pooleldi oodates, et ta mu peale karjuma hakkab. Isik mu peas küll nii tegi.

“See mulle sinu juures meeldibki -sa oled nii otsekohene,” naeratas ta ning hakkas edasi minema. Ma järgnesin. Mis mul muud üle jäi.

Ära enam kunagi midagi sellist tee! Nnüüd ütle talle, et sa tegid vaid nalja.

Muidugi ei tee ma midagi sellist. Miks ma peaksin lihtsalt lambist valetama?

Mulle ei ole kunagi valetada meeldinud ning miks peaksin ma seda nüüd lihtsalt niisama tegema?

Sa teed seda, sest see on ainuõige asi.

Ei, miks ma…

Aga äkki tundus see tõesti kõige õigema asjana, mida teha. Loomulikult ütlen ma seda Ellamannale. Miks ma ei peaks?

“Ma tegin ainult nalja! Ma ei jõua ära oodata, millal ma kõigiga tuttavaks saan ja kõiki neid asju õppima saan hakata!”

“Seda ma arvasingi!” naeris Elly.

Äkki tekkis mul tunne nagu oleksin just üles ärganud. Mis just juhtus?

“Ja olemegi kohal!”

Mu peast kadusid kõik mõtted kui mulle äkki 22 silmapaari vastu vaatas.

Kui ma enda elust raamatut kirjutaksin ei vaevuks ma toa kirjeldamiseks tinti raiskama- see oli valge ja neljakandiline.

“Viimane?” küsis üks ereda välimusega naine Ellylt. Ning kui ma ütlen eredal, siis mõtlen ma seda otseselt. Tal olid jalas kirjud haremi püksid, seljas erkroosa T-särk ja kaelas ja käte ning jalgade ümber, olid tal loendamatul hulgal võrusid ja kette.

Kõike seda nähes tuli mulle, enda arust täiesti õigustatult, üllatusena, et Elly vastas talle , hääles suur austus, mida võis isegi pugejalikkuseks nimetada.

“Jah, tõin ta nii vara kui sain. Tal ei tohiks sisseelamisega mingeid raskusi olla.”

“Väga hea, väga hea. Palun istuge preili Kari,” lausus kõnetatu valgete toolide virnale osutades, mis ühes toanurgas seisis.

Tooli võtnud tahtsin ma sellega teistest nii kaugele minna kui viisakuse piires vähegi võimalik, aga erksavärviline naine ütles, et ma tema kõrvale tuleksin.

Tahtsin juba protestima hakata kui äkki-

Mine! Sa tahad seda ka ise!

Muidugi. Mida olin ma ometi mõelnud! Seal ees on palju parem. Muidugi…

Lõpukorrale hakkab jõudma?
Häh...
Aga mulle meeldis, kuigi natukene lühikesed osad jälle. Ma nagu kunagi ei oska seda imelikku juttu kommenteerida õieti...
Aga meeldib.
Seega UUT!

kõigepealt - vabandust, vabandust,vabandust. Mul lihtsalt pole kirjutamiseks aega olnud. Ma luban, et järgmine osa tuleb varsti ja ma loodan, et te ei ole seda juttu täiesti ära unustanud. Otsustasin selle jutu ära lõpetada, sest... minu arust on praegu õige koht. Mis te arvate? On liiga imelik?

Suur aitäh kõigile, kes on seda vaevunud lugema ja kommenteerima ! Plaun teil ainult viimast kommentaari: kuidas meeldis?
Nassic - imelik on see jah, aga no proovi midagi endast välja pigistada


XX



Ma vaatasin sodiks löödud näkku, mis oli üleni verega koos ning kogu selle punase alt oli kergelt näha sinakas-punaseid plekke, mis hiljem kindlasti tumelilladeks muutuma pidid. Kõige sinisem ja verisem paistis olevat nina, mis kõigele lisaks oli ka väga imeliku nurga all.

Mul läks umbes kolm sekundit aega, taipamaks, et see on minu käsi, mis tema pead juukseidpidi kuklas hoiab.

Taganesin kohkunult. Mis toimub? Ma olin just hetk tagasi Ellyga tema kabinetis ja…kas see ikka oli alles? Äkki hoopis eile? Üleeile? Nädal tagasi?

Kurat küll, ta ärkas ülesse!

Jälle see hääl.

Mis tähendab jälle? Ma pole seda häält kordagi kuulnud…või olen?

“Mis on lahti, Cesanné?” küsis Elly. Ta seisis mu kõrval, hoides käes midagi rauast, mis sarnanes keskaegsete piinariistadega ning oli kaetud verega. Sama verega, mis voolas minu ees põlvitavast inimesest.

Sama veri, mis kattis mu käsi.

Ma karjusin.


See kuidas sellest toast (sest tuba see oli –neljakandiline ja valgete seintega) välja sain ma ei mäleta. Tean ainult, et hetke pärast jooksin täiskiirusel mööda pikka valget koridori, peas ainult üks mõte –Ma taha ära! Ära, ära, ära, ära!



Ja äkki ei olnudki ma enam valges koridoris vaid tänaval, oma korteri ees ning jalgrattaga kokku põrkamas.

Selle juht tilistas meeleheitlikult kella, kuid ma ei suutnud end liigutada. Viimasel hetkel suutis rattur pöörata, sõites talle vastu tulevale memmele peaaegu otsa. Viimane lasi kuuldavale suure ja väga ropu sõnavalingu, millega jalgrattur talle eriti alla ei jäänud, kuid erinevalt esimesest oli viimase sõnad määratud mulle.

Ma seisin edasi ning ei liikunud ikka veel paigast. Seisin, seisin, seisin.

Ja äkki käis mu peas plõks. Nagu oleksin pikalt pimedas toas seisnud ja äkki pani keegi tule põlema.

Hakkasin oma korteri ukse poole sammuma, kuid kui ma pärast ilmatult pikka aega ( vähemalt nii tundus) sinna olin jõudnud, meenus mulle, et mul polnud võtit.

“Sellest ei ole midagi, “ pomisesin ma enda ette närviliselt. “Ma helistan lihtsalt kella ja palun mõnel naabril mind sisse lasta.” Vajutasin nuppe. Kutsus.

Tavaliselt võtab proua Celvin alati pärast teist helinat vastu, meenus mulle kuskilt mälusopist.

Lõpuks vastas mulle meeldiva naisehääle asemel väga madal ja üsnagi võigas mehe oma, kes mind aga sellele vaatamata sisse lasi. Isegi nime ei tahtnud teada.

Alles siis, kui olin oma korteri ukse lahti teinud mõtlesin selle peale ,mis ma siis oleksin teinud kui see kinni oleks olnud, sest võtit ju mul ei olnud. Siis jõudis mulle ka kohale tõsiasi, et korteriuks ei peaks lahti olema.

Tardusin paigale. Kas siis on keegi peale minu olnud, kas ta on ikka veel siin?

Pärast viit minutit paigal seismist võtsin lõpuks julguse kokku ning käisin kõik toad läbi, vaadates kõikidesse kappidesse ja isegi voodi alla. Peale minu ei olnud siin kedagi. Praegu.

Vajusin väsinult oma voodisse pikali. Mis minuga toimus?

Kes oli see mees kelle verine nägu mil siiani silme ees oli ? Ja see hääl…

See oli kadunud. Vähemalt ei kuulnud ma seda praegu. Minust uhas üle suur kergenduslaine.

Äkki tundsin tohutut väsimust. Kas ma mäletan kõike seda kui ma üles ärkan?

Aga nagu peagi selgus ei tulnud unest juttugi.

Kas te olete tundnud seda tunnet, kui te olete nii-nii väsinud, et puhas mõtlemine on lausa piin, kuid ükskõik kui väsinud te ka ei ole on mah´gama jäämine võimatu?

Noh, minul oli üks neist hetkedest. Tundus nagu oleksin ma tunde voodis viselnud ja vähernud enne kui lõpuks magama jäin



Kui ma üles ärkasin säras mulle vastu ere päike ning akna taga oli isegi lindudude siristamist kuulda.

Tundsin ennast üle pika aja jälle hästi. Tekk mu peal oli nii soe ning ma tundsin jahedat tuulehoogu, mis kergelt mu juukseid sasis.

Äkitselt võisin kuulda ma ka kohutavat tagumist.

Ajasin ennast uniselt istukile, mis mu kõhule sugugi ei meeldinud, ning jooksin ummisjalu vannitoa poole. Mul ei olnud mingit tahtmist praegu (ning kui aus olla, siis mitte kunagi) oma okset korjata.

Kui ma lõpuks suu loputamisega lõpule jõudsin ei olnud müra ikka veel kadunud. See tuli mu ukse tagant.

Astusin, üks vaevaline samm korraga, sinnapoole ning needsin valjult seda, kes iganes mu ilusa hommiku oli ära rikkunud.

Avasin ukse- ja tardusin. Seal seisis mees, keda ma ei olnud oma kümme aastat näinud.

“Kari! Ma ei uskunud oma kõrvu kui su naaber meile helistas ja ütles, et sa oled tagasi koju jõudnud!” hüüdis mees mind kallistades. “Oh, vabandust! Sa ju õieti ei teagi mind! Olen su isa! Arvasin, et on parem kui su elust eemal olen, aga nüüd ma enam ei suuda! Kari, mis juhtus? On sinuga kõik korras? Oh, muidugi ei ole! Kuidas saakski! Ütle mulle kohe, kes su röövis? Kuidas sa tagasi said? Põgenesid, jah? See on minu tüdruk, teadsin, et oled samasugune nagu su isa! Ma veel näitan neile närukaeladele! Või minu tütart röövima! Kas nad ikka toitsid sind korralikult? Vaata kui kõhn sa oled!”

Ta jäi vait ja vaatas mind pikalt ning küsis siis: “Kari mis sinuga juhtus?”

Vaatasin talle tummalt otsa.

“Tule, me aitame sind,” ütles mees mult õlgade ümbert kinni võttes ja mind uksest välja talutades. Minus ei olnud järgi jäänud ainsat energiakübetki. Ja, mis inimesed teevad, kui nad on surmani väsinud?- minestavad.

Ja mina olen ka inimene.






XXI



Viimasele leheküljele pidin ma panema kirja oma mõtted. Kas need ei olegi siis minu mõtted, mida ma siin järjest üles loetlenud olen ?

Minu psühhiaater ütleb, et tegemist on šoki ja mürgiga. Ma ei ole temaga nõus. Olgu need valed või isegi haiged mõtted, need on siiski minu omad.

Selle peaksin ma maha kustutama. Talle ei meeldi, kui ma temaga ei nõustu. Aga ei, ma ei kustuta seda ära-need on ju minu mõtted.

Millal hakkasid mu mõtted, siis minuga vingerpussi mängima? Arst arvab, et aasta eest. Et enne sain ma kõigest aru. Et see mind segi ajaski.

Kas siis ei oleks olnud parem, kui ma kohe aru oleks kaotanud? Tema ütleb “ ei“. Sel juhul olek minu mõistuse taastamine praegu võimatu, siis ei saaks ma isa juures elada.

Aga seda ma tegelikult ei tahagi. Miks hakkas ta hoolima minust alles, siis kui mind temalt ära võeti, kui ta teadis, et ei saa minu juurde tulla kui tahab?

Isa on tore, aga ikka tunnen ma ennast täiesti üksi.

Nõustaja ütleb, et peaksin siia kirjutama asjad, mida ma enda kohta tean. Mis on tõesed.

Minu nimi on Kari.

Mind rööviti keset tänavat.

Mind röövisid inimesed suurte vaimsete probleemidega.

Mind rööviti katsete tegemiseks.

Kaotasin oma mõistuse pärast aasta vangisolekut.

Mu mõistus kadus katsete tõttu, mida nad minuga tegid.

Mu alateadvuses oli säilinud midagi, mis mind põgenema ajas.

Minu põgenemiskatse õnnestus.

Olen taastusravil olnud aasta.

Nüüd saan juba haiglast väljaspool elada.

Mu mõistus ei taastu arvatavasti täielikult mitte kunagi. ( Tegelikult on see täiesti kindel, aga nad lihtsalt kardavad seda välja öelda)

Kõik, mida ma mäletan, kaheteistkümnenda novembri pärastlõunast, on vale ja mu aju väljamõeldud.

Röövijad kutsusid end Amuroorideks.

Nad arvasid, et on jälil ravimil, mis teeb surematuks.

Aga ma ei tohi sellest palju mõelda.



Ma loodan ,et te olete minu jutuga rahul, doktor. Loodan, et ma ei pea enam iga nädal teie juures käija. Tahaksin ka tööle minna.









Desiré Melada Kari G

CFG psühhiaatrihaigla,

Pariis

15. aprill 2012 a.






Panen siia juurde igaks juhuks ühe märkmepaberi

Ma ei ole kindel, kas te seda juttu minu kausta tahate lisada, sest see tähendaks arvatavasti veel ja veel teraapiat.

Igatahes.

Tahtsin öelda.

Tahtsin öelda, et minu arvates peaksite te laskma mul oma elu elada, ma ei ole vajanud psühholoogi juba viimased pool aastat, aga Hr. Willamour (ma ei kutsu teda oma isaks. Ta ilmus minu ellu alles natuke aega tagasi. Ta ei ole siiani mu vastu õieti huvi tundnud, ei tunneks ka nüüd, kui ma “haige” ei oleks).

Aga tema ei luba. Ja ma palun teid! Rääkige temaga! Tehke nii, et ta ei oleks enam nii suur osa minu elust! Palun!

Te teate, et saan enamus asjadega üksi hakkama. Kui ma välja lähen kirjutan alati mitmesse kohta üles kuhu ma pidin minema, kellele helistada kui ära eksin ja kus ma elan ning mis mu nimi on. Ja ma ei tee kunagi endale ise süüa. Ma käitun ka oma põetajaga hästi. Te peate mul normaalset elu elada laskma! Nii normaalset kui ma saan!

Whoa...

Kahju, et läbi sai, aga whoa...

Ma olen hetkel natukene sõnatu, (A)

Naughty... jutt on läbi. xD

Nii et kõik, mis toimus pärast seda, kui Joe Kari esimest korda uimastas, oli tema fantaasia vili? Ma pisut isegi kahtlustasin seda, aga päris kindel ei olnud. Kahju, et Kari hulluks läks, aga vähemalt sai ta oma isaga uuesti kokku, kuigi see teda väga rõõmsaks ei teinud.

Mulle meeldis, et selles jutus oli palju mõnusalt humoorikaid lauseid ja et see ei olnud liiga dramaatiline Seda oli tore lugeda

Ahjaa, sul on minu meelest peatükkide numeratsioon natuke sassi läinud, ühel hetkel tuleb XIX järel XXX. Kas XX ei peaks olema?

Midaa?! No viimase osa jälgimise jätsin vist liiga hiljapeale!

Olgu vahet pole läbi loen ikka ja kommentaari annan ka. Sa ju tead nasicc, et ma kommenteerin suurima hea meelea kõiki jutte!!

Tean. (6)

Nasicc- sõnatus on hea Eks ma nagu lootsingi selle lõpuga üllatada

Naughty- küll jõuad lugeda. Peaaasi, et sa viimast osa enne ära ei loe!

PK- nii tore, et sulle meldis ja ma vaatan selle numbrite asja üle. Mu uarvuti seal vahepeal küsis mult küll midagi...

*särab* kohe kirjutaks ühe jutu veel

Aga miks ka mitte?