Armastus esimesest silmapilgust 2 [lühijutt]

Ma ei suuda küll tuvastada, kas siin kuskil üleval on olemas "Armastus esimesest silmapilgust", kirjutasin vist kunagi selle miski võistluse jaoks. Kuid see selleks, täna oma kaustu puhastades leidsin selle ja tundsin, et pean selle ümber kirjutama. Endale tundus, et läks paremaks. Neid kahte lugedes on näha, et mu stiil (kui mul üldse miskit sellist on) on ajapikku veidi muutunud. Kui seda kuskilt keegi ei leia, võin hiljem esimese versiooni ka üles panna, saate võrrelda.
Kommentaare? Arvamust? Miskit?
Head lugemiselamust!



Varakevadine päike paistab sisse määrdunud aknaruudust. Ma istun aknalaual, jalad krõnksus, ja vaatan voodi poole. Voodis, suure kuhja tekkide all, lamab väikene keha. Õues on alles varakevad ja selle nõudlik valgus maalib põrandale ja seintele varje. Nende näol ei ole tegemist hirmsate südaöiste varjudega vaid leebete ning südant soojendavate päikesepoistega. Päris kevadeni on veel mitu-mitu nädalat aega kuid kui silmad sulgeda ja lasta päiksel näole paista, on ikkagi tunne, et see Päris Kevad on juba kohal.

Keha mu voodis liigutab ennast kuid ei ärka. Tema näeb veel unenägusid. Ilusaid, pisikesi ja siiraid unenägusid – selliseid, mis ei hirmuta vaid panevad veel tugevamalt armastama magamist. Tema unenägudes käituvad kõik inimesed ilusti. Ütlevad palun ja aitäh, annavad kommi ja iga päev on pühapäev. Tema unenägudes inimesed ei valeta. Aga tegelikult ma ei tea, mida ta unes näeb. Ta ei ütle mulle kunagi, vaid naeratab salapäraselt igakord kui ma küsin.

Ta suudab ennast kuidagi keerata, nõnda, et helepruun juuksesalk langeb ta näole. Mul on tahtmine tõusta aknalaualt ja see sealt ära lükata, et see tema und ei segaks. Kuid ma ei tee seda ja muigan, kui hetk hiljem ta ise selle magades juba näolt lükkab. Pruunid lokikesed on laotunud laialt üle voodi ja mõnikord, kui ta magab, meeldib mulle neid õrnalt silitada, kartes, et need tegelikult ei olegi päris.

Tema näol on tegemist kõige parima kingitusega maailmas. Mäletan siiani seda päeva kui me esimest korda kohtusime, kui ta oma suurte tumedate hirvesilmadega mulle otsa vaatas. Selles pilgus oli miskit, mis kummitab mind siiani unedes ja pannes mind samal ajal jaburalt naeratama. Hakkasin seda inimest ja neid silmi ja kõige enim seda pilku esimest hetkest peale armastama. Kõik päevad ei ole vennad ja me mõnikord vaidleme. Mõnikord süüdistan mina teda ja mõnikord tema mind. Aga tema on parem süüdistaja kui mina, õigemini tema hääles on miskit, mis paneb mind alati süüdi tundma kõikide valede eest, mida ma elus esitanud olen. Talle ja endale ja teistele.

Tihemini on aga neid päevi, kus meie elus särab päike. Ta näitab mulle igapäev uuesti ja uuesti kuidas elada, kuidas armastada, kuidas nautida igat antud hetke ja võtta sellest viimast. Temaga koos olles ma ei karda ennast lolliks teha ega käituda mitte täiskasvanulikult. Ta õpetab mulle armastama lumeinglite tegemist, kevadiste lillede nuusutamist, veesõja võlu ja sügisestes lehtedes hüppamist. Iga ettevõtmine temaga on kordumatu ja eriline, isegi siis kui me vaatame sajandat korda üle tema lemmikfilmi, ikka on selles korras midagi uut ja huvitavat.

Keha niheleb ja mina väljun oma mõtisklusest. Viimaks , õige viimaks, tõuseb ta voodis istuli ja vaatab korraks eksinult ringi. Helepruunid lokikesed sassis, näol alles padi ja ma võin vanduda, et ma näen tema juurest haldjatolmu langemas, naeratab ta mulle ja ma tunnen kuidas mu süda võiks lõhkeda. Ma ei unusta päeva kui ta mulle esimest korda tõeliselt naeratas, sel hetkel tundus mulle, et maailm on tõeliselt seisma jäänud ja mitte elaski enam ei juhtu midagi kurja. Tõusen ja olen paari kiire sammuga tema kõrval voodis.

Ta vaatab mind veidike etteheitvalt, justkui küsides, et miks sa koguaeg minu kõrval ei olnud. Ta lõhnab veel une järgi. Ma ei tea mis lõhnaga on uni kuid kui ma peaksin seda kirjeldama, kirjeldaksin seda lõhna, mis lõi mu sõõrmetesse kui ma teda tugevalt kallistasin. Lihtsalt, ilma põhjuseta. Ta krimpsutab nina nagu alati kui minu veidike kare lõug tema puhast ja süütut kaela puudub. Viimaks, eemaldudes ja ta põsele musi kinkides, kaarduvad tema huuled uuesti naeratuseks ja nende sama kahe huule vahelt kostab hetk hiljem: „Tere hommikust issi!“

See oli nii..liigutav ja tekitas hea tunde.
Ma poleks uskunud, et seda mõtleb tüdruku isa.

Aitäh :)