Maailmapäästjad

Ma tean jah, et selle jutu pealkiri on väga.....eba. Aga kui teil on mõni hea variant, andke teada

1. Jää

Tõmbasin kardina ettevaatlikult aknast eemale ja vaatasin välja. Tänavat kattis paks ja ilmselt ka väga libe jää. Värisesin ja lasin kardinal endisele kohale langeda.
Kiikasin arglikult suure seinakella poole. Tore. Mul oli piisavalt aega, et ilusti kooli jõuda ( ning võimalikult vähe kukkuda).
Tormasin trepist alla ja tervitasin ema, kes oli oma käed teetassi ümber põiminud. ''Isa lahkus paar minutit tagasi, kui oleksid rutem teinud, siis oleksid autoga kooli saanud, '' lausus ta lõbustatult.
''Miks sa mind siis üles ei ajanud?'' küsisin.
''Ma ei tahtnud su und segada. Sa magasid nagu väike printsess.'' Psühholoogi kohta oli mu ema vahel lausa uskumatult õel.
Pomisesin paar sõna hüvastijätuks, vinnasin koti selga ja asusin teele.
Paar esimest sammu astusin umbes koperdava vanamuti kiirusel.
Nägin, kuidas ema aknast (naerdes) välja vaatas ning mulle mõlemaid pöidlaid püsti hoidis.
Surusin alla tahtmise talle keskimist sõrme näidata.

Aeglaselt jõudsin tänavanurgale ning rõõmustasin endamisi, et olin püsti jäänud. Kahjuks ei kestnud see õnn kaua. Juba järgmise käänaku ajal lendasin pikali. See oli väga valus.
Suure vaevaga tõusin istuli ja üritasin jalgu alla saada. Lõpuks see õnnestus.
Kuid mõne sammu pärast olin taas selili maas. Teadsin, et mul ei jätku tõusmiseks piisavalt jõudu. Ohkasin ja neelasin paar krõbedat vandesõna alla.

Järsku märkasin, et aeg peatus. Vähesed sõiduteel olevad autod jäid seisma. Vaatasin ehmunult enda ümber ringi.
Ootamatult ilmus minu ette kena mees. Tema pähkelpruunid juuksed olid kergelt sassis. Ta kandis valkjashallikat liibuvat kostüümi, mis kõik ta lihased imehästi esile tõi. Mees ulatas mulle oma kindas käe. ''Vajad abi?''küsis ta kaunil häälel, paljastades täiuslikult valged hambad.
Sirutasin arglikult käe tema poole. Mehe sõrmed põimusid minuomadega kokku ja ta tõmbas mind kerge vaevaga püsti.
Minu üllatuseks (ja ka rõõmuks) ei lasknud võõras minust lahti. Selle asemel ta naeratas ja lausus: ''Tere tulemast Maailmapäästjate hulka.''

Ümbrus muutus ja äkitselt leidsin end suurest, kuid peaaegu tühjast valgest ruumist.
''Mina olen Anti,'' sõnas mees, kui oli mu käe vabastanud.
''Nele,'' vastasin. Ma ei tundnud oma häält ära.
''Ma tean.''
''Mi-misasja?'' See niigi imelik situatsioon muutus veelgi veidramaks. Kas keegi tegi minu kallal lolli nalja?
Kuid kõik minu ümber tundus nii tõeline, nii usutav....
''Ma tean sinust kõike. Ka seda, kuidas sa kümnesena endal kapiuksega hetkeks pildi mustaks lõid.''
Ma punastasin. See oli üks piinlikest mälestustest, mille oleksin parema meelega unustanud. Aga kuidas ta seda kõike teadis? Kas ta jälgis mind?
''Lähme O'LU seletab kõike.''
''K-kes?'' Võisin vanduda, et polnud seda nime elu sees kuulnud.
''Olineceracieasus Ligvremadieatau Uvpridexaleau, kõikide Maaillmapäästjate isa,'' lausus Anti uhkelt.
''Miks tal nii imelik nimi on?''
''Meie seast parimatele antakse ladina keelne nimi,'' selgitas Anti.
Nii, et O'LU oli järelikult siis proff.
Anti asetas käe kahe suure ukse vahel olevasse prakku.

:), ajah, sassi läks, , aga ma parandan ära
ajaa,mis osade pikkusesse puutub, siis on need kahjuks juba sellisel pikkusel l vihikusse valmis kirjutatud :), aga ma võin ka kaks peatükki üheks ühendada.....

2.O'LU

Uksed avanesid võluväel ning me leidsime ennast suurest ruumist, mille sisustus näis olevat pärist kuskilt tulevikust.
Hiiglasliku valge veidra kujuga laua tagant tõusis püsti umbes viiekümne aastane mees, kes oli ilmselgelt O'LU. Ta kandis pikka vesihalli rüüd. O'LU naeratas ja astus meile paar sammu ligemale, nii, et tema liivakarva lõuani ulatuvad juuksed kergelt lehvisid. Eputis.
''Tere, Nele, sa kindlasti soovid teada, miks me just sind endi sekka valisime,'' lausus ta sõbralikult. Märkasin, et tal olid põskedes naerulohud.
Tegelikult oli mul umbes mitu muud küsimust, mida oleksin enne seda esitanud, kuid mul ei jäänud muud üle, kui noogutada.
O'LU joonistas kätega õhku kasti. Oma hämmastuseks avastasin, et õigepea ilmuski sinna korrapärane ruut. O'LU vajutas selle keskele ning sinna tekkis pilt, millel ma endale kapiuksega vastu pead lõin. Ta asetas sõrme veel kord pildile ja see hakkas liikuma, ainult umbes sada korda aeglasemalt.
''Milline jõud,'' pomises O'LU endamisi. ''Me jälgime kõiki inimesi ja valime neist parimad, kes sobivad Maailmapäästjateks, välja,'' selgitas ta.
''Aga, miks te just minu valisite?'' Enda meelest polnud ma kuigi eriline.
''Jõud, kullale, jõud ning teised sinu kehalised võimed.''
''Ma olen kehalises üks halvemaid,'' laususin vaikselt.
''Sellepärast, kullake, et suunad jõu valesse kohta.''
O'LU ulatas mulle kolme nupuga käepaela. ''Vasakul olevale nupule vajutades pääsed oma tuppa, paremal olevale vajutades klassidesse ning keskele vajutades jõuad puhketuppa.''
''Ee, aitäh,'' suutsin vastuseks pobiseda.
''Siis vajuta. Vasakule.''
Panin sõrme nupule ja õigepea leiddin ennast uuest toast. See oli üsna igav.
Toas oli kaks sinaka kattega voodit, duširuum, ja WC. Ei mingeid kappe, laudu, toole, telekast rääkimata.
Üks voodi oli hõivatud tüdruku poolt, kes nuttis valjult. Soovisin teda kuidagi lohutada. Ta oli ju nüüdsest minu toakaaslane.
''Saan ma sind kuidagi aidata?'' küsisin kõhklevalt.
Ei mingit vastust.
Puudutasin kergelt tema õlga. Tüdruk võpatas kergelt ja avas siis suu: ''Ma ei taha siin olla. Ma tahan koju.''
Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Kas me ei saagi siit siis kunagi koju? Mis koht see üldse on? Mingi õppeasutus? O'LU mainis ju tunde ja paremat nuppu.
''Mina olen Nele, '' laususin lõpuks.
''Angela, '' vastas tüdruk lakooniliselt.
''Miks nad sinu valisid?''
''Sest ma olen tark,'' naeratas Angela
Minu toakaaslane hakkas mulle iga hetkega järjest rohkem meeldima.

3.Tunnid

''Teie esimene tund on maailmapäästjate teooria. Mina olen Karin. Ning jah meie koolis ei kasutata perekonnanimesid,'' lausus halli pükskostüümi ja punase keebiga keskealine naine rangelt. ''Istuge palun.''
Mina, Angela ja veel kolmteist last istusime platvormil asuvatele toolidele, mis olid kolmes reas. Igal toolil oli väike laud käsipuu kohal.
'' Äkki saaks kõigepealt tuttavaks?'' pakkus Karin nüüd juba sõbralikumalt.
Kuskilt klassi tagaosast kostus julge hääl: ''Mina olen Joel. See on minu kaksikvend Jaan.''
Ma pöörasin pead ning nägin, kuidas kaks peaaegu identset blondi poissi julgelt ja flirtivalt naeratasid. Ilmselgelt olid nad veel suuremad eputised kui O'LU.

Kui kõik olid ennast tutvustanud, jagas Karin meile vihkud ja pastakad. ''Kindlasti tahate te teada, kes need maailmapäästjad on,'' sõnas ta tagasi klassi ette jõudes.
Klassist kostus nõusolev ümin.
''Igatahes maailmapäästjad päästavad maailma viiruste käest. Nendest räägime teine kord.
Nüüd paar sõna ka koolikorrast. Teid võetakse kooli kuueteist aastaselt. Õppeaasta algab detsembris ja lõpeb augustis. Koolis õpite viis aastat. Kirjutage nüüd üles:
Esimene klass kannab roosasid kostüüme,''
Ta tegi õhus sõrmega nipsu ning meile kõigile ilmusid selga erkroosad riided, mis liibusid kogu meie kehale, jättes välja vaid käe-ja jalalabad ning pea ja kaela.
Poisid tõid kuuldavale rahuluolematu pomina.
''Nii. Rahu-rahu. Igatahes. Kuulake ja kirjutage nüüd edasi.
Teine klass- rohelised kostüümid
Kolmas klass- sinised kostüümid
Neljas klass- oranzid kostüümid
Viies klass- valged kostüümid
Ja pärast lõpetamist saavad poisid kas valge või musta riietuse ja tüdrukud punase.
Ahjaa, tüdrukud peavad tundides kandma a l a t i hobusesabasid. Lahtised juuksed ei sobi tõelistele maailmapäästjatele.
Ning veel tunnid on teil esmaspäevast reedeni, iga tund kestab kaks tundi.''
Karin naeratas meile säravalt.
Pärast maailmapäästjate teooriat läksime edasi kehalisse.
''Tere.Tulemast.Kehalisse.Minu.Nimi.On.Juri.Mitte.Jüri.Jätke.Meelde.''
Meie kehalise õpetaja oli lühike, üleni musklis mees, kes justkui sülitas iga sõna välja.
''Üks. Staadioniring. On. 1. Kilomeetrit. Pikk. Jookske. 10. Ringi. Aja.Peale. LÄKS!!!!!!!!!!!!'' kisendas Juri.
''10 kilomeetrit?!! See on ju võimatu,'' pomises Angela. Ma olin temaga täiesti nõus.
Juri karjus meile veel midagi, kuid ma ei kuulnud. Ma ei kuulnud enam Angela torisemist ega ka teiste hingeldamist. Kuulsin ainult enda samme ja nägin ainult enda ees olevat pinnast. Tundsin, kuidas jalad mind kiiresti edasi kannavad.
Esimest korda elus tundsin, et jooksmine on vabastav.

Appi, kui masendav kogu see kool tundub.

Igatahes ma loen ka ja sa võiksid jätkata.

tore, et ikka lugejaid ka on

4.Varjatud anded

Vali vile tõi mind maa peale tagasi. Vaatasin segaduses olles Juri poole. Kas tõesti oli 10 kilomeetrit juba möödas?
Juri naeratas mulle.''Tubli, sa oled super hea jooksja. Meie kooli rekord oli juba hävimas.'' Tema hääletoon oli muutunud soojaks ja meeldivaks.
Naeratasin vastu. ''Aitäh.''
''Sa päästsid oma klassi au,'' Juri heitis pilgu ülejäänud jooksjate poole. ''JOOKSKE KIIREMINI TÕPRAD! Oh, ära pane mind tähele,'' lausus ta mulle magusalt, ''sa võid nii kaua venitada, kui ma neid kilpkonni natuke tagant kiirustan.''
Ta lahkus ohtraid sõimusõnu karjudes.
Kust mu kiirus tulnud oli? Koolis polnud ma just parim jooksja, ilmselt sellepärast, et kartsin komistada. Kuid praegu....mu meeled lülitusid justkui ise välja....ja ma jooksin....nagu tõeline tšempion. Minus peitusid vist varjatud anded.
''Nii.Homme.Jooksete.10.Kilomeetrit.Hindele,'' sülitas Juri vihaselt. Järsku ilmusid õhku numbrid.
.....-45 min. - 5
45-60 min. - 4
60-70 min. -3
70-.....min- 2
''Need.On.Teie.Normid.Nüüd.Hakkame.Võitlema.Võtke.Paaridesse.''
Haarasin kohe Angelast kinni.
''Ei, kullake, sina oled minuga paaris, tema jaoks oled sa liiga tugev,'' ütles Juri mulle ülilahkelt.
Mis asi seal nende 'kullakestega' toimus? Kõigepealt O'LU ja siis Juri.
''Aga kellega mina siis olen?'' küsis Angela arglikult.
Juri ohkas ja võttis Angela küünarnukist ja vedas ta kolme poisi ette.
''Nii ma saan aru, et te olete komekesi toas, jah? Üksteist võtab selle plika. KES?'' Tundus, et Juri oli hetkeks oma sõnade sülitamise kombest üle saanud.
Poisid kõhklesid. Lõpuks astus üks pruunipäine ette. ''Mina.''
''Tore,'' nähvas Juri lühidalt.
Ta naasis minu juurde.
''Me.Näitame.Teile.Ette.''
Juri virutas mulle kõigest jõust vastu õlga. Ma lendasin matile.
''Oih, vabandust, kullake, ma ei tahtnud sulle liiga teha. Issand, anna andeks.'' Mehe näol oli ehtne ehmatus.
''Pole hullu,'' laususin veidi tuikavat õlga hõõrudes.
''Oled sa kindel, et ei taha Aime....see tähendab, et arsti juurde minna?'' pakkus ta.
Raputasin pead.
''Hea küll, kullake. Mine istu ja puhka. Vabandust veelkord.''
Noogutasin ja sammusin pingi juurde.
''Aga.Teie.Tõprad.Järkake,'' sülitas ta ülejäänutele.

Järgmises tunnis ootas meid natuke paksem naine, kes oli oma tuhkblondid juuksed suurde krunni kinnitanud.
''Tere päevast, lapsed. Mina olen teie käsitöö õpetaja Maria,'' lausus ta mahedal häälel. Pärast Juri sülitamist ja karjumist oli see justkui muusika kõrvadele.
''Käsitöö tunnis õpime nõiduma ja seda nii praktikas kui ka teoorias.''
Loomulikult alustasime teooriaga.

Hhahaha, see Juri on ikka nii naljakas kuju.
Ja see jutt on väga hea, kuigi pikematest osadest küll ära ei ütleks. :)

Mulle meeldiks, kui sa kasutaksid rohkem kirjeldusi ja selgitusi, aga kui sa kavatsed jutu arenemise tempo samaks jätta, siis on osad minu arvates täitsa korraliku pikkusega, sest ka midagi natuke lühemat on vahel mõnus lugeda

Juri on tõesti väga muhe ja umbes 2/3 ajast lugesin ma O'LU asemel Oulu ning seetõttu tekkis mul tunne, nagu asuks see kool kusagil Soomes

hehe , aitäh teile
ma pole tegelikult suurem asi kirjeldaja

5.Virtuaalmaailm.

''Tere tulemast maailmapäästjate praktikasse. Minu nimi on Joonas,'' sõnas kiitsakas, nooremapoolne mees.
''Siin õpite, kuidas viirustega päriselt võidelda. Järgnene mulle.''
Jõudsime suurde valgesse ruumi, mille ainsaks sisustuseks oli punane nupp seinal.
''Kui ma sellele nupule vajutan, pääsete virtuaalmaailma. Kõik te olete ju arvutimänge mänginud, eks?
Aga see on hoopis midagi lahedamat. Te olete ise selle sees.
Moodustage kolm tiimi.''
Angela vedas mu kolme poisi juurde, kellest ühega oli ta kehalise paaris olnud.
''Saame kõigepealt tuttavaks, '' pakkus mustade lokkidega poiss, ''mina olen Kalev.''
''Mathias,'' ütles punapea.
''Leo,'' naeratas pruunide juustega poiss.
Ka mina ja Angela tutvustasime ennast.

''Nüüd on mul vaja teada, kes teie tiimijuhid on,'' sõnas Joonas.
Kaksikud läksid juhi koha pärast kaklema. Lõpuks jäi Joel peale.
Teise tiimi kapteniks sai keegi tederetähnidega tüdruk.
''Ja kes teie võistkonnakapten on?'' küsis Joonas meie poole pöördudes.
''Leo,'' vastati minu eest. Minul jäi üle vaid noogutada.
''Hästi. Juhid saavad käepaelad, nende abil võime sidet hoida.
Ahjaa, mulle kohutavalt meeldib võistelda. Nii, et parem tiim saab hinde 5, halvim 3. Aga nüüd minge.''
Ümbrus muutus. Leidsime ennast vihmametsa taolisest kohast.
''Leidke koobas,'' käskis Joonase hääl käepaelast, ''ja minge sinna.''
Vaatasin abitult ringi. Oli selge, et kiired jalad siin ei aidanud.
''Paremale,'' ütles Leo pärast hetkelist mõttepausi. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ta selle peale tuli, kuid järgnesin talle kõhklematult. Teised tegid sama.
Järsku Angela karjatas. Vaatasin automaatselt tema poole. Mingisugune roheline väät oli ennast tema pahkluude ümber põiminud ja vedas teda sügavale metsa poole. Ma ei teadnudki, et väädid elavad....., kuigi virtuaalmaailmas oli kõik võimalik.
Tahtsin otsemaid Angelale appi tormata, kuid Leo oli minust ette jõudnud. Ta haaras Angela randmest ja üritas teda lahti tõmmata.
''Tule, Leo, me peame minema. Lase Angelast lahti. Ma ei taha viimaseks jääda ja kolme saada,'' ütles Mathias.
Leo raputas pead. ''Ma ei jäta teda siia.''
''Palun sind, Leo. Sa ju tead, et see kõik on virtuaalmaailm. Päriselt ei juhtu Angelaga midagi,'' anus ka Kalev.
''Ei.''
Ma eemaldasin ühe Leo käe Angela randme küljest ning asendasin enda omaga. Ühise jõupingutuse tulemusena saime lõpuks Angela vabastatud.

Jätkasime teekonda mitu korda kiiremini. Aga tagasi jõudes olime viimased

Super, ma pean küll mainima, et ma olen pikalt pikalt plaanind lugeda seda aga jõudsin alles nüüd lugema.. :)
täpselt mu lemmiks stiil võiks öelda..
aga tahaks pikemaid osasid, tundub (minu jaoks, teistele võib nii nagu on meeldida..) veidi pealiskaudne..
Aga rohkem ei kurda.. UUT soovin.. :)

aitääh , nagu varem mainitud võin tegelikult kaks osa ka üheks ühendada, siis saate extrapika osa

Kõik toimus lõpu poole nii kiiresti.
Aga sellegipoolest see meeldib mulle. :)

tore , kui meeldib, , aga minu puhul ongi nii, et üritan võimalikult kiiresti ühest olukorrast teise üle minna.

6. Pisarad minevikust.

Õnneks oli Joonasel piisavalt lahkust, et meid kolmest säästa. Teda liigutas meie tiimitöö: keegi teistest polnud hättasattunud meeskonnaliiget aidanud.

Pärast tunni lõppu soovitas Joonas meil puhkeruum üle vaadata.
Keskmisele nupule vajutades jõudsime ruumi, mis oli kordi suurem kui kehalise staadion.
Seal olid mänguautomaadid, arvutid, hiiglasliku ekraaniga telekas, raamatud, diivanid, trenazöörid, mullivannid, bassein.
Otse meie ees oli söögikoht mis meenutas kas suurt kohvikut või väikest restorani - olenes vaatajast.
''Kas pole võimas?'' küsisin Angela poole pöördudes.
Tema näoilme oli seletamatu.
''Ma....ma pean minema,'' pobises ta ning vajutas meie tuppa viivale nupule.
Järgnesin talle viivitamatult.
Angela oli oma voodis kerra tõmbunud.
''Mis sinuga juhtus?'' Istusin tema juurde.
''Mine ära, Nele. Lihtsalt, mine ära,'' nähvas ta külmalt.
Tõmbusin eemale ja tardusin.

Kuni seitsmenda klassini olime Klaaraga lahutamatud. Ta oli mu ainus sõber, kuid see-eest parim.
Kõik muutus, kui meie klassi tuli uus õpilane - Saara.
Klaara ja Saara said peagi headeks sõpradeks. Neile meeldis nende nimede sarnane kõla.
Alguses jõlkusin nendega pidevalt kaasa. Neid ei paistnud see häirivat.
Kuni kaheksanda klassini.....
Seisime kolmekesi akna all. Klaara ja Saara rääkisid poisist, kes koridori teises otsas seisis.
''Ta on nagu, nii ilus, '' ütles Saara võltsblondi juuksesalku keerutades.
''Jah, ma tahaksin teda täiega,'' nõustus Klaara ripsmeid värvides. Saara oli temast tibi teinud.
''Ta pole ju nii kena, '' julgesin lõpuks suu lahti teha.
''Kes sinu arvamust küsis?'' nõudis Saara mürgiselt.
''Mine ära, Nele. Lihtsalt mine ära,'' sõnas Klaara.
Läksingi ning veetsin ülejäänud kaheksanda klassi ning suurema osa üheksandast uhkes üksinduses.
Ei ühtegi pisarat, olin endale lubanud. Klaara ei vääri ühtki mu pisarat.
Olin sellest kinni pidanud. Kuni praeguseni.
Mu lõug ja ninasõõrmed hakkasid värisema. Tuhanded pisarad voolasid mööda mu põski allapoole ning tegid mu kostüümi rinnaesise vesimärjaks. Ma pidin siit pääsema.....Pidin pääsema.
Aga kuhu mul minna oli? Ilmselgelt ei saanud ma puhkeruumi naaseda.
Mu sõrmed otsisid käepaelal kohta, kuhu vajutada. Automaatselt riivad mu pöial parempoolset nuppu.

Ainsad asjad, mida enne nutma purskamist märgata jõudsin olid see, et olin Karini klassis ja see, et teda polnud (minu õnneks) seal.
Vajusin ühele mitmest toolist ja lasin välja nuuksed, mida olin suure vaevaga tagasi hoidnud.
Ma polnud iialgi niimoodi nutnud. Ma nutsin, sest Klaara oli mulle kohutavalt haiget teinud. Ma nutsin, sest igatsesin ema ja isa. Ma nutsin, sest tahtsin koju. Ma nutsin, sest ei teadnud, mis mind ees ootab.
Tundsin, et keegi istus mu kõrvale. Ilmselt Karin. Tore. Mul tuleb hulga selgitustööd teha.
Kuidas ma talle homme otsa vaatan?
''Nele.'' Taipasin, et hääl kuulub mehele.
Vaatasin hääleallika poole ja nägin, kuidas Anti murelikult kulmu kortsutas.
Mul oli piinlik temasuguse kena mehe eest nutta.
''Nele. Mis juhtus?'' küsis ta.
Vastamise asemel puhkesin veel rohkem nutma. Anti sirutas käe hetkeks minu poole, kuid tõmbas selle kohe tagasi.
''Tule minu tuppa. Karin poleks just eriti rõõmus, kui ta avastaks, et tema klassis salaja käiakse.'' Seda öeldes haaras ta mu randmest ning me jõudsime tema ruumi.
Nii palju kui vesiste silmadega aru sain, oli see tuba rikkalikumalt sisustatud kui minu ja Angela oma.
Peale kaheinimesevoodi, WC, duširuumi oli seal veel seinatelekas, laud arvutiga ja nahast kontoritool.
Anti ulatas mulle klaasi veega.
''Joo. See rahustab.''
Niisiis polnud see ainult paljas vesi.
Valasin vedeliku kuulekalt kõrist alla.
Tundisin, kuidas nuuksed vaibusid. Aga pisarad jäid.
''Räägi mulle, mis juhtus,'' käsikis Anti mind voodi juurde talutades.
Jutustasin talle oma kurva loo.
''Ma vihkan ennast, '' laususin lõpetades.
''Miks sa ennast vihkas?'' küsis Anti uskumatult.
''Lubasin endale, et ei nuta tema pärast. See eit ei vääri ühtki minu pisarat.''
''Aga ta ei vääri ka valu sinu südames. Võib olla ongi parem, kui sa selle välja nutad. Nuta ta oma peast ja südamest minema.''
Tal oli õigus.

''Anna mulle oma käepael,'' palus ta.
Ulatasin selle talle.
Anti liigutas käega selle kohal ja pomises arusaamatuid sõnu.
''Kui nüüd kaks korda keskele vajutad, pääsed minu tuppa. See peaks olema parem kui Karini klassis nutta,'' ütles ta käepaela tagastades.
''Millal ma tulla võin?'' küsisin.
''Iga kell. Minu toa uksed on sulle alati avatud.''
Anti nihkus mulle lähemale ja pühkis pöidlaga minu põsel oleva üksiku pisara ära. Punastasin ja pöörasin pea kõrvale.
''Mida sa ise Karini klassis tegid?'' Üritasin jutu ebamugavalt teemalt kõrvale juhtida.
''Mul oli vaja talle üks teade edasi anda.''

Mu kõht korises. ''Ma hakkan vist nüüd minema, '' ütlesin vaikselt, ''aitäh kõige eest.''
Anti lehvitas mulle.

Puhkeruumi jõudes suundusin otsejoones toiduleti juurde.
Midagi oli seal väga valesti.
Lõpuks taipasin. ''Ei mingeid hindu?'' küsisin leti taga seisvalt punapõskselt müüjalt.
''Ei mingeid hindu,'' kinnitas ta, ''teil pole ju rahagi.''
Lahe. Tasuta toit.
''Õigus jah. Ma võtaks ühe tortilla.''
''Ja mida sa juua soovid?''
Mu pilk eksles tema kohal olevatele alkoholipudelitele.
''Alkoholi saad osta, siis kui kolmandasse lähed. Ehk siis kaheksateist aastaselt.''
''Palun siis mineraalvett.''
Võtsin oma eine ja istusin ühe kaheleinimesele mõeldud nurgalaua taha.
Mineraalvesi ajas mu silmad kipitama ning oli veider järelkaja äsja valatud pisaratele.
Ootamatult tõmmati minu vastas olev tool lauast eemale. Sinna istuv valges kostüümis poiss naeratas mulle säravalt.
.........
Kas jätkan pikemate osade kirjutamist, või olid lühemad paremad?

Kui sa jätkad kirjutamist samas tempos koos pikkade osadega, siis pikad. Aga kui osad hakkavad venima siis on ka väiksemad osad head. :)
Ja jutt ise on väga hea. :)
Kuigi see Anti tundus kuidagi veider..

Kuidas ta veider tundus?

Ahh, ma ei tea. Kuidagi kahtlane oli ta käitumine.. Et tule millal tahad mu tuppa ja bla bla bla.

anojah seda küll, ma tegelikult üritasin teda lahkeks teha

Jätkad? :)

Ja ikka :), aga mul on praegu koguaeg nii kiirekiirekiire

7. Uued sõbrad.

''Mina olen Oliver,'' naeratas poiss. Ta raputas blondi tuka silmilt eemale.
Mul jäi süda seisma. ''N-nele,'' kokutasin vastuseks.
''Tead, ma pole siin viibitud 5 aasta jooksul kordagi arvutisse saanud. Sa vist ei kujuta ettegi, millist tormijooksu neile korraldatakse. Aga tegelikult ma ei mõista, mida nad seal teevad. Ma pean silmas seda, et ülejäänud maailm on meid unustanud.''
Mu kõhust käis külm jutt läbi. ''Mismõttes?''
''Noh, ütleme nii, et nad ei tea, et me üldse kunagi olemas olime. Tead küll, nii on meie lähedastel kergem.''
Pisar valgus mu silmanurgast lauale. ''Mu ema on alati lapsi tahtnud, ta ütles, et vähem kui kolmega ta ei lepi. Aga mina jäin nende ainsaks lapseks. Ja nüüd pole neil enam mind ka.''
Pilgutasin silmi ja hammustasin huulde, et ülejäänud pisaraid tagasi hoida.
''Kahju,'' lausus Oliver õnnetult.
''Pole hullu,' vastasin ning manasin ette võltsnaeratuse.
''Tegelikult palus Juri (mitte Jüri), mul sind üles otsida ja öelda, et sa hakkaksid koos minuga tema juures pärast tunde kehalises käima. Lisatunnid. Et sa teaksid,'' ta pilgutas mulle silma,''meie oleme kooli parimad sportlased ja on kahju sellist talenti raisku lasta. Tema sõnad, mitte minu.''
Oliver tõusis püsti. ''Jäta siis meelde. Homme peale....., mis iganes sul viimane tund on, Juri (mitte Jüri) juurde.'' Ta kadus veel ühe naeratuse saatel.
Lõpetasin oma tortilla ja lahkusin samuti lauast.
Kondasin mõnda aega sihitult mööda puhkeruumi ringi, sirvisin paari raamatut ja rõõmustasin ootamatult sülle kukkunud õnne üle: igaüks ei saa ju sellise poisiga koos eratunde võtta.
Järsku ilmus minu ette Leo. ''Hei, kus Angela on?'' päris ta.
''Meie toas,'' vastasin tuimalt.
''Mida ta seal teeb?'' Leo näole ilmus murelik ilme.
''Kust mina teadma peaksin,'' nähvasin.
Leo kergitas kulme. ''Kas sa saaksid mind sinna viia?''
Kehitasin õlgu. Transpordiks olemise vastu polnud mul midagi. ''Miks ka mitte.''
Võtsin ettevaatlikult ta sõrmedest kinni ja vajutasin nupule.
Angela kiigutas end voodil edasi-tagasi.
''Mis sul siit vaja on?'' küsis ta jäiselt meie poole pöördudes.
Ma ei teadnud, kummale meist see küsimus mõeldud oli, kuid otsustasin Leo temaga kahekesi jätta ja kaduda.
.....
''Viirused on need olendid, kelle vastu võitlemiseks me treenime,'' lausus Karin ning kõndis kontsakingade klõbina saatel meie toolide vahel. Minu suureks üllatuseks oli Angela Leo juurde, tagumisse pinki istunud ja mind üksinda ette jätnud. See meenutas mulle valusalt minu eelmist elu. Surusin silmadesse tikkuvad pisarad vapralt tagasi.
Karin oli vahepeal taas klassi ette jõudnud. ''Viirused näevad välja sellised....'' Ta tekitas ekraanile suure pildi kõige koledamast olendist, kes maailmas leidus. Selle nägu oli segu kärnkonna, Frankesteini ja õudusfilmide kõige jubedamate koletiste nägudest.
Klassist kostus karjeid ja rõvedust väljendavaid häälitsusi. Mina piirdusin vaid nina kirtsutamisega.
''Tasa-tasa,'' rahustas Karin meid. ''Viirused tekitavad erinevaid haigusi (sellest ka nende nimed), alustades lihtsatest külmetustest ja lõpetades surmaga lõpevate haigustega.''
''Haigusi on ju nii palju. Tundub, et maailmapäästjad ei tee oma tööd eriti hästi,'' lausus keegi pruunide lokkidega tüdruk ninakalt.
Karin punastas vihast. ''Sa ei kujuta ettegi, kui palju haigusi on maailmapäästjad ära hoidnud või siis leevendanud. Kui neid, kui meid poleks, siis oleks pool maailma surnud.''
Paljud ahhetasid.
''Aga kuidas viirused inimesi nakatavad?'' Taipasin mõninga hilinemisega, et see asjalik hääl kuulus Angelale.
Karin naeratas talle. ''Ma just ootasingi, et keegi seda küsib.
Vaadake, nad muudavad ennast nähtamatuks ja puudutavad siis kätega kohta inimesel, mida nad soovivad haigeks teha. Lihtne.''
.....
''Tubli! Uskumatu aeg!'' hüüdis Juri, kui olin jooksimise lõpetanud. Mees raputas stopperit silmitsedes pead. ''Sul on uskumatult annet, kullake. Rohkem, kui ma arvata oskasin. Poole tunniga 10 kilomeetrit läbida....'' Tundus, et tal ei jätkunud sõnu.
Otsustasin tema ees natuke pugeda. ''Ma usun, et varsti jooksen selle distantsi (teie abiga loomulikult) ära veerand tunniga. Juri punastas heameelest. ''Veel parem, kullake, sa jooksed selle ära kümne minutiga.''
Angela oli üks viimastest, kes jooksu lõpetas ning sai kolme, pika miinusega.
Võitlemisel õnnestus mul Juri paar korda pikali lüüa, kuid olin kindel, et ta võitles minu meeleheaks nõrgemalt.

Käsitöös õppisime telepaatiliste sõnumite saatmist. Tunni lõpus oli Angela ainus, kes sellega hakkama sai ning loomulikult selle eest viie teenis.