Maailmapäästjad

18. Võimatu

Kati naeratas mulle õelalt. Ma suutsin talle ainult tummalt otsa vaadata. Ta pani käed puusa ning tema irve laienes veelgi.
''Millal?'' pärisin.
Üle Kati huulte tuli pahatahtlik naeruturtsatus. ''Siis kui sa mu väidetavalt ära tapsid.''
''Mismõttes väidetavalt?''
''Võta teadmiseks, et üks maailmapäästja ei saa teist tappa. Vähemalt mitte maailmapäästjate relvadega. Aga miski ei takista mind sind sellega tapmast.'' Kati võttis revolvri. ''Kaks sekundit ja sa oled surnud. Muidugi võin ma sind ka valesse kohta tulistada ja lasta sul piinarikkalt surra...''
Üritasin mingi ellujäämisinstinkti ajel enda hädist elu veidi pikemaks venitada. ''Aga ikkagi, kuidas sa seda tegid?''
Kati ohkas teatraalselt. ''Kui sa olid mulle mõõga rindu löönud langesin ma hetkeks minestusse. Tulin teadvusele täpselt sellel ajal kui te Juriga kallistasite. Sinu silmad olid suletud. Nii, et mul oli ideaalne võimalus seda teha. Ma lasin oma hingel kehast väljuda ning Juri omasse siseneda. Lihtne. Aga paraku teavad seda nippi ainult viirused ja need, kes on nende poole üle läinud.
Kui Anti ärkas, sain põgeneda. Ehk sa mäletad, kuidas Juri välja tormas?''
Kortsutasin kulmu. Midagi siin ei klappinud. ''Aga....Anti....oleks pidanud teadma, et ma ei tapnud sind.''
Kati ajas pea kuklasse ja lõkerdas. ''Anti. Anti oli tol hetkel minu käsu all. Alates sellest hetkest, kui ma teda ründasin, olen teda aeg-ajalt sundinud teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks. Näiteks see, et ta mind tapma tuleks. Või siis see, mis peale Oliveri surma aset leidis. Mäletad ju küll? Ta oleks pidanud sind kohe haiglasse viima. Aga ta ei teinud seda. Arva ära, miks.''
Surusin sõrmed rusikasse. '''Kus ta on? Kus Anti on?'' Värisesin üle kogu keha. Mitte hirmust. Vihast.
Kati vaid naeris. ''Tundub, et nüüd on õige aeg.'' Ta tõstis aegluubis relva. Tema sõrm liikus päästiku poole.
Sulgesin silmad. Ootasin hirmuga lasku, mis mu elu lõpetab....
Kuid seda ei tulnud.
Avasin silmad täpselt sellel ajal kui Juri Kati vastu seina virutas ja talle siis revolvriga otsa peale tegi.
Seejärel pööras Juri end aeglaselt minu poole. ''Hei, kullake. Ma olen tagasi. Ha-haa.''
''Juri!'' Jooksin mehe juurde ning põimisin käed tema ümber.
''No-noh. Ka mul on hea meel sind näha, kullake,'' lausus ta mulle seljale patsutades.
''Me peame Anti üles leidma,'' sõnasin ja vaatasin Jurit veekalvel silmadega.
''Sul on õigus, kullake. Sul on alati õigus,'' ütles Juri.
Ta kõndis trellide juurde ning virutas neile mitu tugevat hoopi, mille peale need murdusid. Siis ulatas ta mulle rohelise joogi. Jõin selle nina kirtsutades ära.
''Lähme,'' pomises viiruseks muutunud Juri mulle suriseval häälel. Pugesime katkiste trellide vahelt läbi ja Juri asetas sõrmed oimukohtadele, et Antiga telepaatilisel teel ühendust võtta.
''Ta on ühes ruumis. Seal on pime ja haiseb,'' sosistas mees mulle mõne aja pärast.''
''Kas temaga on kõik korras?'' pärisin vastu.
Juri suunurk tuksatas üles. ''Nii korras, kui antud juhul olla saab.''
Suundusime paremale ja möödusime mitmest kongist, üks jubedam kui teine. Jõudsime trepini, mis viis teisel korrusel oleva ukseni.
Trepiastmed nagisesid minu ja Juri raskuse all.
Juri katsus käega ukselinki. Uks avanes kääksatusega.
Saabusime koridori, mis tundus olevat lõputu.
''Oota siin,'' juhendas Juri ning kadus.
Mõne aja pärast jõudis ta ähkides tagasi. ''Seal. Tule sinna.''
Järgnesin talle. Ja siis....Tardusin
Seisime näost näkku suure viirusesalgaga.
Aga...... Me olime ju ka viirused. Või vähemalt nende välimusega.
Üks viirus noogutas meile ning salk jätkas oma teed.
''Me...oleme....ligidal,'' sisistas Juri, kui jõudsime heledalt valgustatud ruumi. Seal haises. Suunasin pilgu otse toa keskele. Ja siis märkasin teda. Ta istus toolil. Tema käed ja jalad olid kokku seotud. Ümber tema silmade oli must riie. See seletas pimedust.
Tormasin tema juurde. Tõmbasin riide tema silmadelt eemale. Aga tema silmad jäid suletuks.
''Anti,'' sosistasin.
Silmalaud hakkasid tõmblema.
''Anti. See...see olen mina,'' ütlesin veidi valjemini.
Ta kortsutas kulmu.
''Anti, palun, ava silmad,'' nuuksusin.
Anti hakkas rääkima, kuid ta silmad jäid endiselt suletuks: ''Mitte mingi valemiga. Kes sa üldse oled?''
Juri lähenes mulle ning asetas käe minu õlale. ''Ta ei tunne sind ära. Su hääl on teistsugune.''
Õigus jah. Viirustejook.
''Anti. Ma olen Nele.''
Anti turtsatas. ''Nele. Nele on üsna levinud nimi.''
Pisarad tõusid mulle silmadesse. ''Mina olen see Nele.'' Luristasin ninaga. Pisaraid tuli järjest rohkem.
''Sa...sa nutad.'' Anti nägu muutus murelikuks.
Asusin ta käsi ja jalgu vabastama. Lõikasin Juri mõõgaga nöörid katki. Anti liigutas sõrmi.
Tundsin, kuidas mu välimus endiseks muutub.
Kaotasin enda üle kontrolli. Põimisin käed ümber Anti õlgade. Mehe rind vappus minu vastas. Tõmbusin eemale ja märkasin, kuidas tema suletud laugude vahelt üksikud pisarad voolavad. Surusin huuled tema põsele, et pisaraid kustutada. Ta haaras mind tugevamini oma embusesse.
''Eehm.... Ma ei tahaks teid küll praegu segada,'' lausus Juri, ''aga ma arvan, et meil oleks õige aeg siit kaduda.''
Ta ulatas meile rohelised joogid.
''Aga meie missioon?'' küsisin.
Juri raputas pead. ''Liiga ohtlik. O'LU saab aru.''
Ja siis avas Anti aeglaselt silmad.

Aeh, kuidas mulle see jutt meeldib. :)
Väga-väga hea. :)

Ruttu uut.

Suur aitäh sulle

19. Taaskohtumine

Tema silmad olid üleni valged. Ei mingeid vikerkesti ega silmateri. Mu huulilt vallandus vaikne karje. Ka Juri oli ehmunud.
''Mis temaga toimub?'' küsisin väriseval häälel.
''Valva ust. Ma proovin O'LU-ga ühendust saada,'' juhendas Juri minu küsimusele vastamata.
Kulistasin joogi kähku alla ja tormasin kästud kohale.
''O'LU ütles, et peaksime ta tagasi maailmapäästjate kooli viima,'' lausus Juri mõne minuti pärast. ''Me oleme sunnitud siit omal jalal lahkuma. Nad võtavad meid mõned kilomeetrid hiljem helikopteri peale, et me tähelepanu ei ärataks. Kas sa suudad kõndida?'' päris ta Anti poole pöördudes. Anti ajas end aeglaselt jalule, ent hakkas siis kukkuma. Õnneks oli Juri piisavalt lähedal, et ta kinni püüda.
''Nele, tule appi,'' hüüdis ta. Haarasin Anti teisest käest ja vinnasin selle oma õlale.
.....
Kui olime lõpuks viirustebaasist piisavalt kaugele koperdanud, kukkusime väsinult maha.
''O'LU peaks õige pea saabuma,'' lõõtsutas Juri.
Varsti oligi helikopteri põrinat kuulda. O'LU hüppas masinast välja kohe, kui rattad maad puudutasid. ''Kobige sisse, luuserid,'' sisistas O'LU tulivihaselt.
Aitasime Juriga Anti helikopterisse.
''Andke andeks, lugupeetud Olineceracieasus, Ligveremadieatau Uvpridexdeau, aga see missioon käis meil üle jõu,'' sõnas Juri hädiselt. Nii hädiselt, et mul hakkas temast lausa kahju. Tundus, et O'LU täisnime kasutamine pehmendas tema viha. ''Mis siis Antil viga on?'' küsis ta märksa sõbralikumalt. Mehe näole ilmus midagi naeratusetaolist.
Anti avas oma üleni valged silmad. O'LU naeratus hääbus ja ta koperdas mitu sammu tahapoole.
''Mis minuga toimub?'' nõudis Anti.
''Ma ei tea. M-ma pole midagi sellist enne näinud,'' kogeles O'LU.
''Kas see läheb üle?'' pärisin.
O'LU ohkas. ''Kas sa kuulad ka üldse või? Ma ju just ütlesin, et ei tea, mis temaga üldse lahti on.''
''Õige jah. Vabandust,'' pomisesin.
''Juri, ma tahan sinuga rääkida,'' sõnas O'LU järsku ja nad kadusid helikoptri kaugemasse nurka.
Istusin Anti kõrvale. ''Kuidas sa ennast tunned?''
Mees turtsatas. ''Tead, see võib sulle üllatusena tulla, kuid täiesti normaalselt.''
''See on tore.''
Meie vahele saabus kohmetu vaikus. Ilmselt ootasime mõlemad, et kumbki meist midagi ütleks.
''Kas sa näed praegu üldse?'' pärisin ning lõhestasin sellega vaikuse.
''Mingil veidral kombel jah,'' lausus ta lõbusalt.
''Tore,'' vastasin ja vaatasin maha. Nüüd on tema kord midagi öelda.
''Ma näen kõike isegi selgemalt kui varem. Ma näen, kuidas sa mind vaatad ja siis pilgu kõrvale pöörad ja punastad. Ma näen, kuidas su arglikud silmad mind vargsi seiravad. Ma näen, kuidas sa tahad midagi öelda, kuid ei suuda seda üle oma huulte tuua. Ma näen, et-'' Ta jäi vait ning punastas samuti. Tema nägu lähenes minu omale. Meie huuled kohtusid.
''Mis kurat siin toimub?'' käratas Juri vihast lõkendades.
Tõmbusime Antiga teineteisest kiiresti eemale. Aga oli juba liiga hilja. Juri oli põhjalikult välja vihastatud.
''Nii, et mina olin kogu aeg teie jaoks nagu viies ratas vankri all, jah? Kurat, ma oleksin pidanud taipama.''
O'LU nägi suurt vaeva, et naeru tagasi hoida. ''Rahu-rahu, Juri. Las noored lõbutsevad.''
Ta on kade. Ta oleks ise tahtnud ka lõbutseda nagu nemad, oleks Oliver öelnud, kui ta veel meiega oleks olnud. Aga teda ei toonud enam miski tagasi.
Oliverist mõtlemine tõi mulle silmanurkadesse soolakad pisarad. Pilgutasin silmi, et neist vabaneda. Kuid jäin hiljaks.
''Mul on kahju,'' sõnas O'LU, nagu teaks ta täpselt, kellest ma mõtlen.
''Ma ei lepi sellega vist iialgi,'' sosistasin.
Anti pani käe minu õlgade ümber ning surus mu enda vastu. Juri pilgust oli aru saada, et ta oleks seda ise parema meelega teinud.
''Aga kohe saad sa oma teisi sõpru näha,'' teatas O'LU. Tema sõnade kinnituseks maandus helikopter vaikse potsatusega.
Uks avanes. Ma tõusin, et väljuda. Kuid avauseni jõudes tardusin. Meie ees seisis kogu maailmapäästjate kool, alustades õpetajate ja õpilastega ning lõpetades teiste koolitöötajatega. Tahtmatult tundsin ennast kangelasena. Pisarad tikkusid silmadesse. Astusin aeglaselt väiksest trepist alla. Niipea kui mu jalad koolipõrandat puudutasid, haaras Karin mind oma kallistusse. Tema tegi otsa lahti. Liikusin embusest embusesse, panemata tähele, keda kallistan. Mind ümbritses justkui valge õnneloor: ma olin tagasi koju jõudnud.
''Nele!'' see hääl tõi mind maa peale tagasi.
''Angela,'' õhkasin ning tõmbasin ta tugevalt enda vastu.
''Ma igatsesin sind nii kohutavalt,'' ütles ta ning hingas paar korda värinal sisse.
Äkitselt käis rahvahulgast läbi ühine ohe. Nägin, kuidas Anti neist mööda pääseda üritas. Ilmselt olid tema silmad neid šokeerinud.
''Issand,'' tuli ka üle Angela huulte. Lasin temast lahti ning läksin Anti juurde.
''Ma tahan üksi olla,'' sõnas mees tõrjuvalt ja kadus eemale. Lasin tal minna.
''Mis temaga juhtus?'' küsis Angela.
See küsimus vihastas mind. Hetkeks soovisin Angela kaela kahekorra käänata. Raputasin pead, et see mõte kiiremini kaoks.
''Pikk jutt. Tegelikult ei tea me ise ka, mis temaga lahti on,'' vastasin lõpuks ülbelt.
Märkasin alles nüüd, et Leo seisis Angela kõrval.
''Hei,'' ütles ta mulle vaikselt.
Noogutasin vastuseks.
''Nele, tule O'LU kabinetti,'' lausus ootamatult välja ilmunud Juri mulle vaikselt. ''Tere ka sulle, Angela. Ma loodan siiralt, et oled aja jooksul kehalises paremaks muutunud,'' sõnas Juri Angela poole pöördudes.
O'LU kabinetti jõudes avastasin, et me pole seal ainsad.

20. Võitlus

Seal seisid kümned puna-valgekirjus riietuses inimesed. Mu ehmunud aju tuletas mulle meelde, et ilmselt on tegu medtöötajatega. Aga miks neid siin nii palju oli? Kas lihtsalt selleks, et välja selgitada, mis Antil viga on?
Anti ise lamas haigla läbivaatuskušetil, mida ma polnud varem O'LU kabinetis näinud.
Ka Juri paistis šokeeritud olevat. See tunnistas mulle, et midagi on mäda. Juri sikutas mind vargsi varrukast ja sosistas mulle vaikselt kõrva sisse: ''Tule. Ma haistan, et siin pole kõik korras. Järgne mulle võimalikult kiiresti.'' Mees taganes mõned sammud, hale naeratus näol. Ma järgisin tema eeskuju.
Juri sõrmed riivasid ukselinki. Uks ei avanenud. Juri vajutas tugevamini. Tulemus oli sama.
Nüüd läks Juri närvi. Ta lõgistas kontrollimatult ukse linki. See äratas muidugi kahtlaste medtöötajate tähelepanu. Üks neist, pikka kasvu, oranži peaga noormees astus meile lähemale. Tema tedretähnilisele näole ilmus pahatahtlik ja kurikaval muie. Ta tõstis käe ning tegi saledate sõrmedega kõlava nipsu. Ühe hetkega kukkusid kõik medtöötajad maha ja nende asemele ilmusid jubedad viirused. Otse minu kõrvalt kostis vali, hele tibikarje. Taipasin mõni sekund hiljem, et see kuulus Jurile.
Viirus, kes oli enne olnud oraanžide juustega mees, jõudis meile veel lähemale. ''Nagu näha, vedasime teid ninapidi. Ehk olete unustanud, et suudame oma hinge teiste inimeste kehasse saata.''
''Te-te kasutasite tavainimesi?'' pahistas Juri ehmunult.
''Muidugi. Neid on ju nii lihtne kätte saada,'' vastas viirus sundimatult.
''Aga,'' segasin järsku vahele, miski siin ei klappinud. ''O'LU kabinetti ei saa viirused tulla.''
Viirus ajas pea kuklasse ja lõkerdas. ''See andur, mis takistab meil siia tulemast töötab nägemismeelega. Oma välimuse abil petsime selle ära. Kas pole lihtne?
Oli küll lihtne. Kohe väga lihtne. Liigagi lihtne. Kuidas võis O'LU nii rumal ja naiivne olla? Endal oli veel kolm ladina keelset nime, mis pidid tema tarkust näitama.
''Kas teie teate, mis Antil viga on?'' pärisin ettevaatlikult.
''Loomulikult teame,'' nähvas üks eemalseisvatest viirustest. ''Meie tekitasimegi selle.''
''Mis tal siis viga on?'' nõudsin.
''Tema sees on viirustekese. Me paigutasime selle tema sisse, kui teid Narvas ründasime.''
Nüüd sai selgeks, miks oli viirustebaasist põgenemine nii lihtsaks osutunud. Nad olid meist kogu aeg sammu eespool olnud.
''Võtke see palun ära,'' palusin endale aru andmata. Ja mina olin veel O'LU-i naiivseks pidanud. Selle peale vaid naerdi.
Üks viirus astus Jurile ligemale. Juri lõi talle jalaga kõhtu. Mina aga rammisin kehaga vastu ust, et see avaneks. Tulutult.
Heitsin pilgu Juri poole. Ta oli püstihädas: teda ründasid juba viis viirust. Olukord oli lootusetu. Järgmisel hetkel langes Juri maha. Nüüd oli minu kord.
Ma ei hakanud vastu võitlema. Sellel polnud mõtet. Ma olin juba enne kakluse algust kaotajaks määratud. Esimene löök tabas mind valusalt näkku. Kaotasin teadvuse.
.....
Ärkasin võitluse häälte peale. Need imestasid mind- minu mälu järgi pidi Juri samuti minestunud või siis surnud olema. Kellega siis viirused võitlesid? Kas nad läksid omavahel tülli?
Avasin silmad ja nägin Jurit vapralt nelja viirusega võitlemas- ilmselt olid teised kooli vallutama läinud.
Juri nägu ja rüü nõretasid verest ning tema hallikad juuksed turritasid igas suunas. Teadsin, et tal ei jätku kauaks jõudu; isegi see oli ime, et ta uuesti püsti seista jaksas.
Niisiis pidin talle appi minema. Hakkasin tõusma, kuid see osutus võimatuks. Mu pilk libises minu pahkluid ümbritsevale nöörile. Ebamugavustunne randmetes andis märku, et köidikud olid ka nende ümber. Kuid ma pidin end kokku võtma ja Jurile appi minema.
Kõverdasin põlvi, naaldusin seinale ning surusin jalgadega kõigest jõust vastu maad.
Lõpuks suutsin end seisma ajada. Hüppasin otse Juri ja viiruste keskele. ''Kullake, mida sa t-''ähkis Juri. Üks viirus tõstis mõõga, et mulle ots peale teha.
Pöörasin randmed tema poole ning viirustemõõk lõikas täpselt nööri läbi. Virutasin talle küünarnukiga kõhtu, ta pillas mõõga maha. Haarasin selle ja lõin otse tema rindu. Viirus ägises ja kukkus põrandale.
Samal ajal oli Juri teiselt viiruselt pea otsast löönud.
''Tubli, kullake. See oli suurepärane,'' huilgas Juri, ise jõuetusest värisedes. Mu süda peksis meeletu kiirusega vastu ribisid ning ähvardas iga hetk rinnust välja karata- oli ilmselge, et olin talle liiga teinud.
''Aitäh,'' rögisesin vastuseks.
Juri lõi veel ühe viiruse maha. Viimane viirus lähenes mulle õelalt naeratades. Minus polnud järel jõuraasukestki, kuid ometi suutsin ta põrandale lüüa.
Järgmisel hetkel vajusin Jurile kaela.
.....
''Rahu, kullake, kõik on korras,'' kostus kuskilt mu kõrvalt rahustav hääl.
Keegi silitas mu õlga. Avasin silmad ja vaatasin otse Juri pruunidesse silmadesse. Ta naeratas. ''Sul jäi hing kinni ja ma pidin sulle kunstlikku hingamist tegema.''
''Sa...'' Instinktiivselt tõmbasin käeseljaga üle suu. Sinna jäi natuke verd, sülge ja higi. Surusin alla tahtmise oksendada. Juri ohkas ja pööritas silmi. ''Ma päästsin su elu. Leian, et peaksid natuke tänulikum olema.''
''Ma olen vägagi tänulik, Juri'' vastasin.
Juri silmadeäärde tekkisid naeruurrud. ''Sa võitlesid suurepäraselt, kullake. Lihtsalt, mul pole sõnu. Sa oled ilmselgelt parim õpilane, keda olen õpetanud. Ta sirutas käed välja ning tõusin, et tema embusesse minna. Äkitselt tardusin. Üle Juri õla vaadates nägin üht viirust, kes oli täiesti elus, aga kinni seotud.
Juri tundis, kuidas ma tema vastas soolasambaks muutusin. Ta pigistas mind tugevamini. ''Ära muretse, meil läheb teda millekski vaja.''
''Milleks?'' pärisin segaduses olles.
''Tema teab, kuidas viirustekeskme Anti kehast eemaldada saab. Sa ju tahad seda, või mis?''
Noogutasin- seda soovisin üle kõige.

21. Mis edasi?

''Nonii,'' Juri tonksas varbaga maas lebavat viirust. ''Nüüd räägi meile, kuidas me viirusekeskme eemaldada saame.''
Maaslamaja sülitas ühe hamba välja. ''Sittagi ma teile räägin,'' vastas ta põlglikult.
Juri astus viiruse randme peale. Kostis iiveldamaajav raksatus.
''Minuga ei käituta nii,'' sisistas Juri tigedalt.
Viirus turtsatas: ''Kuule tõmba oma ego natuke tagasi.''
Sellest Jurile piisas. Ta kummardus viiruse poole ning murdis kerge liigutusega tema pöidla pooleks. Viirus kriiskas valust.
Juri irvitas: ''Ma võin jätkata. Sul on ju üheksa sõrme veel.''
Nüüd oli viirus ehmunud. ''Ei-ei. Pole vaja. M-ma räägin teile. Suudlus armastatult päästab viirustekeskme lahti.''
Ja nii lihtne see oligi. Tundus, nagu oleks vastus kogu aeg meie nina all olnud. Aga...
''Mina ja Anti oleme juba korra suudelnud. See ei aidanud,'' ütlesin vaikselt. Juri paistis ebamugavust tundvat. Ja siis hakkas viirus naerma: ''Kuule, plika, su ego on sama kõrgel kui sellel vanameh-''
''MIDA SA ÕIGE ENDALE LUBAD?!'' röögatas Juri ning virutas viirusele kõigest jõust vastu lõugu.
Viirus köhis natuke verd suust välja ja jätkas siis: ''Kust sa üldse võtad, et just sina tema tõeline armastus oled?''
''Ma..,'' alustasin. Miks ma siis nii arvasin? Minu jaoks oli see alati justkui iseenesest mõistevav olnud. Aga kui see polnudki nii? Kui need tunnid, mida me vesteldes mööda saatsime, näitasid hoopis sõprust, mitte armastust.
Aga suudlus. Kas ta suudles mind vaid sellepärast, et tahtis proovida, kas viirustekese tuleb välja? Või siis sellepärast, et testida, kas ta suudaks mind armastada.
Ja lõpuks. Mida siis mina tema vastu tundsin? Mulle meenusid korrad, kus olin tema ette ladunud oma suurimad soovid, hirmud ja unistused...
''Nele,'' katkestas Juri vaikuse,''Antil oli keegi, keda ta armastas. Oli.''
Ma ignoreerisin teda ja pöördusin viiruse poole: ''Kas ühepoolsest armastusest ei piisa?''
Viirus köhis veel rohkem verd välja ning raputas siis pead. ''Ei. Aga on ka üks teine moodus. Nimelt võid sa viirustekeskme tema seest välja imeda. Kuid sellega on see paha lugu, et siis satub see sinu sisse.
''Kuidas see täpsemalt käib?'' pärisin.
''Ei,'' sõnas Juri järsult.
''Kes sinu arvamust küsis? Mina leian, et see on tüdruku enda asi, mida ta oma eluga teeb,'' nähvas viirus vastu.
''On jah. Aga minu kohus on talle nõu anda,'' ei jäänud Juri võlgu.
''Ja minu asi on, kas ma seda ka kuulda võtan,'' laususin kindlalt. ''Kuidas see käib?''
''Tule siia,'' käsikis viirus. Täitsin käsu.
Viirus tõstis oma veritsevad huuled ja surus need minu suule. Surusin alla tahtmise öökida.
''Nüüd mine tema juurde. Aseta oma suu tema omale ning tee nii, nagu imeksid kõrrest mahla.''
''EI!'' röögatas Juri.
''Mul on kahju,'' sosistasin ja lõin ta pikali.
Astusin Jurist eemale ja sammusin otsejoones Anti juurde.
''Ära tee seda,'' anus nüüd ka tema.
''Sulle ei peaks see ju korda minema. Sa ei armasta mind,'' ütlesin külmalt.
''See, et ma sind ei armasta ei tähenda, et ma sinust ei hooli,'' lausus mees etteheitvalt.
''Mul ükspuha,'' vastasin.
Kummardusin tema kohale, surusin oma suu tema huultele ning hakkasin viirustekeset endasse imema.
Tundsin, kuidas midagi paksu ja tihedat minu igasse keharakku tungis. See hakkas järjest kõvemini vastu minu nahka suruma ning ma arvasin, et plahvatan iga hetk.
Mul oli valus. Väga valus. Kuid tundus, et viirustekese ei lõppe iial otsa.
Mu nahk tõmbus pingule. Ma ei suutnud. Ei suutnud. Kuid pidin.
Ma...pidin.
Tõmbusin valust kisendades eemale. Visklesin maas ja soovisin, et valu kaoks.
Keegi surus oma käed minu randmeile.
''Rahu.., see läheb mööda.'' Hääl oli kähe. Mul kuulus mõni sekund, et mõista, kellele see kuulus. Anti. Ja tal oli õigus. Surve minu kehas andis tõesti natuke järele.
Avasin silmad- ma ei märganudki, millal need sulenud olin.
Anti ahhetas. Ilmselt olid ka minu silmad üleni valgeks muutunud.
''Miks sa seda tegid?'' küsis ta tasakesi.
''Sa tead väga hästi, miks,'' vastasin.
''Oh, Nele,'' väike pisar pääses tema silmanurgast põgenema, ''Ma soovin, et suudaksin sind ka armastada, kuid..,'' mees kogus ennast, ''kuid ma ei suuda.''
See tegi haiget, kuid üritasin teda mõista. ''Kes see naine oli?''
Anti nägu tõmbus hetkeks naerule, kuid tõsines siis kohe. ''Miia. Ta oli minu klassiõde, armas ja lahke.
Kui...kui see juhtus, olime just täpselt aastakese käinud ning tähistasime seda. Miia vaatas mulle otsa ja ütles, et armastab mind. Avasin suu, et talle samaga vastata,'' Anti põsele langes paar pisarat, ta pühkis need välgukiirusel ära. ''Ja siis ilmus välja Kati. Ta ründas Miiat selja tagant, argpüks selline, ning tappis ta mõne sekundiga ja ma ei jõudnud midagi teha. See mõrd oleks võinud ka minu tappa, kuid piirdus ainult haavamisega. See teeb ta veel vastikumaks.''
''See on Katile vist kombeks. Ka Oliveri ründas ta selja tagant,'' ütlesin.
Ja siis. Meenus mulle eredalt Oliveri surmahetk. Elasin seda justkui uuesti läbi.
Sajad, ei tuhanded pisarad voolasid mööda mu nägu. Ma nutsin häälekalt, võiks öelda, et isegi karjusin. Anti pani oma käe minu ümber. See tuletas mulle meelde tema ütlust, et kurbus tuleb enda seest välja nutta, et see enam nii palju haiget ei teeks. Ning täpselt nii ma talitasingi. Ma nutsin Oliveri pärast, Miia pärast, Anti pärast...
Äkki juhtus midagi ootamatut. Viirustekese hakkas minu seest ära voolama. Ma, sõna otseses mõttes, oksendasin selle välja.
Anti vaatas ehmunult pealt. Tema pisaratest märga nägu ehtis ehmunud naeratus.
Järgmisel hetkel paiskus O'LU kabinti uks avali. Seal seisis Angela.
''Nele, mis juhuts? Ma-ma kuulsin su kisa.''
Viirustekese lendas täpselt sellel hetkel tema suhu, kui ta oli seda sulgemas. Ning siis...Angela plahvatas. Minu parim sõbranna plahvatas, lihtsalt purunes tükkideks. Viirustekese suundus aga aknast välja.
Minestasin järjekordselt.

22. Lahkumine

Avasin silmad ja kissitasin neid, et paremini valget krobelist lage näha. Peagi paiskus mu ninna seesama iiveldamaajav keemialõhn. Ning alles siis sain aru, et olen haiglas. Jälle.
''Juri tahab sind näha,'' kostus minuni ülikõrge hääl.
''Kutsu ta siis sisse.'' Üritasin Aimele naeratada.
Mõne hetke pärast istus üsna räsitud välimusega Juri minu kõrval. ''Kullake, mul on tohutult kahju, et nii läks,'' lausus ta. ''Kuidas sa end üldse tunned?'' Seda küsimust olin oodanud
''Sitasti.'' Ma ei viitsinud oma ebaviisakale kõnepruugile tähelepanu pöörata. Üleüldse. Elu oli minu jaoks mõttetuks muutunud. Juri silitas sõnatult minu pead.
''Miks Angelaga nii läks? Miks ta plahvatas?'' pärisin.
Juri oli natuke aega vait. ''Ta oli liiga nõrk. Tema keha ei suutnud viirustekeset välja kannatada. Sul vedas, et su kehalised võimed paremad olid,'' lausus ta lõpuks.
''Ma soovin, et hoopis minuga oleks nii läinud,'' ütlesin.
''Kullake, ära nii küll räägi,'' manitses Juri ehmunult.
Kehitasin ükskõikselt õlgu ja pöörasin pilgu mujale.
''Aga mul on paremaid uudiseid ka,'' teatas Juri märksa rõõmsamalt.
''Ma ei usu, et maailmas enam midagi toredat on,'' pomisesin.
Juri muigas. ''Siis sa üllatud. Nimelt avastasime, et Anti on tänu tema sees olnud viirustekeskmele kehaliselt taastunud. Ehk siis ta suudab võidelda nii, nagu enne seda, kui Kati teda ründas. Kas pole tore?''
''On,'' vastasin tuimalt.
''Ja tead, mida see tähendab?'' küsis Juri veel eufoorilisemalt
''Ei tea.''
''On sul ikka pikad juhtmed! Sinu sees oli ju ka viirustekese. Järelikult peaksid ka sina võidelda saama.'' Seda öeldes kargas ta püsti ja hakkas käsi plaksutama.
''Lahe,'' ütlesin erilist rõõmu tundmata.
''Nii, et siis niipea, kui välja saad, hakkame trenni tegema. Ma ei jõua seda ära oodata,'' jätkas Juri entusiastlikult.
''Juri,'' alustasin kõhklevalt, ''ma lahkun siit.''
Juri kortsutas kulmu. ''Sa teed nalja, eks?''
Raputasin pead. ''Ei tee. Ma olen siin oldud aja jooksul kaotanud mitu kallit inimest ja ma ei suuda enam kellegi kaotust üle elada.''
''See, see on ennekuulmatu.'' Juri potsatas tagasi toolile istuma.
''Kas siis keegi pole varem lahkunud?'' küsisin rabatult.
''Vabatahtlikult küll mitte. Aga mitu aastat tagasi saatis O'LU isiklikult ära. Too olevat mingi suure pahandusega hakkama saanud. Aga keegi, peale O'LU ja poisi ise, ei tea, mida ta täpsemalt tegi.''
''Ma otsin ta üles,'' teatasin vankumatult. Tegelikult ma ei uskunud, et seda teen, aga Jurile oli vaja vettpidav vabandus leida.
''Kullake, ära tee niiviisi,'' anus Juri.
Jäin endale kindlaks: ''Kohe, kui haiglast pääsen, lahkun koolist.''
''Palun sind. Ära tee mulle nii. Anti läheb peagi Ida tiimi ja kui ka sina lahkud, siis ei jää mulle kedagi.'' Juri vaatas mulle nii õnnetult otsa, et mul hakkas temast kahju. Pöörasin pilgu kõrvale. ''Anna andeks, Juri.''
''Palun,'' sosistas ta murduval häälel.
''Tead mis? Ma lähen ainult natukeseks ajaks ja siis tulen siia tagasi.''
Juri tõusis püsti ja tõmbas käega üle silmade. ''Kui sa Maailmapäästjate koolist lahkud, ei saa sa siia kunagi naaseda.''
Ta tormas välja.
Kuid uks avanes peagi jälle. Seekord seisis seal Leo. Tema silmad olid nutust punased, kuid ta hääl oli vapper: ''Angela palus selle sulle üle anda...enne kui ta....jah.''
Ta andis mulle väikese puust karbikese, kuhu oli graveeritud punane, kollase südamikuga lilleke. ''Ta ütles, et see avaneb, siis kui on õige aeg.''
Mul kerkis klomp kurku. ''Kas ta...kas ta teadis, et nii läheb?''
Leo raputas pead.
''Aga, kuidas ta siis...'' jätsin sõnad õhku rippuma.
''Ta aimas, ta aimas, et nii läheb. Minu armas, ettenägelik Angela,'' alustas ta ja puhkes siis nutma. Ka mulle tekkisid pisarad silmanurkadesse.
''Ma lahkun siit peagi. Ehk sooviksid minuga kaasa tulla?'' pärisin hetkelise ideevälgatuse ajel.
Ta kaalus minu ettepanekut mõned hetked, kuid ütles siis: ''Ma ei saa. Mul on siin sõbrad ja...''
''Saan aru. Ela hästi, Leo.''
''Sina ka,'' lausus ta ja pöördus siis minekule.
.....
''Oled sa kindel, et seda teha soovid?'' küsis O'LU umbes sajandat korda ja uuris mind oma terava pilguga.
''Jah,'' vastasin.
''Ja miks? Kui küsida tohib.''
''Ma olen siin liiga palju kannatanud,'' sõnasin tüdinenult.
''No siis ei jää mul muud üle kui-''
''Oodake!,'' kähistas Juri, kes oli enne omaette nurgas nohisenud.
Ta sosistas midagi O'LU- le ja ulatas mulle väikese vale ümbriku. ''Ma palusin, et sind saadetaks minu poolvenna Kaupo juurde. Tead küll, selleks, et sa päris tänavale jääma ei peaks. Anna see kiri talle.''
Juri surus mind hetkeks enda vastu ja siis oligi Maailmapäästjate kooliga kõik.
.....
Seisin roosaka, peaaegu üleni ronitaimedega kaetud väikese majakese ees. Maja aeda ehtisid üksikud lumelaigud. Ilmselt oli praegu märtsi lõpp või aprilli algus.
Astusin trepist üles, kiri tugevalt pihku pigistatud, ja koputasin puidust uksele. Kostusid sammud ning peagi seisin vastamisi keskealise mehega. Tema veidi lainelised juuksed olid hallid, kuid tema pruunides silmades helkis mingi säde. Ainus asi, mis teda Juri sarnaseks muutis oli jässakas, lühike kehaehitus.
''Mis sa tahad?'' nõudis ta ülbelt.
''Tere. Teie olete ilmselt Kaupo. Juri saatis mind teie juurde,'' ütlesin ning ulatasin talle ümbriku kirjaga.
''Olen küll,'' mees haaras vihaselt kirja, laskis silmadel üle selle käia ja pomises siis: ''Ma olen sellele Jurile mingi kuradi läbikäigupeldik või?'' Ta raputas tigedalt pead. ''No eks tule sisse siis,'' nähvas ta mulle.
Sammusin vanaaegsesse esikusse, mida kaunistas nõukaaegne pruunikas, kollaste lilledega tapeet. Seinal oli kulunud raamiga peegel ja põrandal vedeles kaltsuvaip. Õigepea tundsin ka vastikut tolmuhaisu. Kirtsutasin vargsi nina.
''On sul kõht tühi?'' küsiti minult kurjalt.
Oli küll, kuid ma hakkasin teda iga hetkega aina rohkem karta, ja ei julenud temalt süüa nõuda. Lõpuks pakkusin välja kompromissi:'' Ma võin ise süüa teha.''
Kaupo sültas põrandale ja hõõrus sülje sussiga laiali. ''Minu ees pole vaja pugeda.''
Otsustasin jääda nii viisakaks kui võimalik. ''Mulle väga meeldib kokata.''
Kaupo turtsatas. ''Tee, mis tahad.''
Kui selgus, et oskan maitsvaid toite teha, paranes Kaupo suhtumine minusse tunduvalt.

Hmm.. huvitav pööre. Ma juba mõtlesingi, et mis edasi saama hakkab. Kõik tundus juba nii läbi olevat.

Neid huvitavaid pöördeid peaks veel tulema (või vähemalt minu jaoks huvitavaid) :)

23. Eraõpetaja

Kaupo juhatas mind tillukesesse siniste seintega ruumi. Toa ainus aken asetses tumeda kirjutuslaua kohal. Ruumi paremas nurgas oli väikeste tähekestega kaetud voodipesuga voodi. Vasakul pool oli samuti tume riidekapp, mida ehtisid üksikud kleepsud.
''Enne sind elas siin Ott,'' seletas Kaupo.
''Kes on Ott?'' uurisin.
''See pole sinu asi,''nähvas mees ülbelt vastu.
''Hästi. Ega ma ei pea ka enam süüa tegema.'' Olin Kaupo juures olles juba esimese päevaga midagi õppinud: ülbusele tuleb vastata ülbusega.
''No kurat! Ta on mu sugulane. Ma ei tea küll, mida sa nüüd selle teadmisega peale hakkad.''
''Lihtsalt uudishimu,'' vastasin ükskõikselt.
''Uudishimu! Uudishimu tapab enneaegselt.''
''Siis see sobib mulle. Aga miks sa Otti kasvatasid? Ja kus ta praegu on?''
''Susi sind söögu!'' röögatas Kaupo ja virutas rusikaga vastu kapiust. ''Mida sa surgid minu eraelus?''
''Ma ootan,'' laususin külmalt.
''Kuradi plika!'' pomises Kaupo, kuid jätkas siis: ''Oti vanemad ei tahtnud teda ja tõid ta siia. Läbikäigupeldikusse. Praegu õpib ta ülikoolis ja elab ühikas. Oled nüüd rahul?''
''Peaaegu. Miks tema vanemad teda ei tahtnud?''
''Pidi ilge pättpoiss olema. Tegelt ei olnud. Või aitas hoopis minu karm kasvatus,'' irvitas Kaupo. Ta nägi välja nagu hull teadlane.
''Ah soo,'' venitasin mõttesse vajudes.
''Karmist kasvatusest rääkides,'' alustas Kaupo ning ma nägin, kuidas tema näole ilmus kaval muie, '' sul on õpet vaja ja ma tean üht väga head eraõpetajat!''
''Keda?'' pärisin ehmunult.
''Mina see olen! Nüüd aitab logelemisest. Alates tänasest on su päevad täidetud matemaatika, füüsika ja keemiaga.
Ta lahkus õelalt kõkutades.
.....
Hoolimata oma ülbusest oli Kaupu väga hea õpetaja. Tänu temale sain reaalained vesiselgeks. Aga lisaks paljudele negatiivsetele omadustele oli Kaupol üks eriti halb komme. Nimelt meeldis talle mind öösiti üles äratada ja küsida näiteks Thalese teoreemi või võimsuse arvutamise valemit. Kuid see tuli mulle ainult kasuks.
Lisaks meeldis Kaupole väga sport. Viga oli ainult selles, et talle meeldis seda telekast vaadata, mitte ise teha.
Niisiis näitas ta mulle ette viie kilomeerise teekonna järveni (kuna mina ei suutnud spordist loobuda). Tema sõitis jalgrattaga ning mina jooksin. Aga kui tuli mägi ette, hüppas Kaupo jalgratta seljast maha ning lükkas selle käe kõrval üles.
Peagi tuli välja, et Kaupo polegi nii saamatu kokk. Kuigi ta oskas teha ainult ühte toitu- sibulakooki, oli see parim roog, mida olin saanud.
Nädalad möödusid, ilmad muutusid soojemaks ja Kaupo muutus sõbralikumaks. Kuni päevani, mil kostus vali koputus.
Et Kaupo tegi parajasti lõunauinakut, olin sunnitud ise kannatamatule koputajale vastu minema. Ust avades ja külalisele otsa vaadates pidin heameelest karjatama. Seal oli Juri!
''Tšau, kullake. Kuidas läheb?'' hõikas ta ning nügis varbaga kingad jalast. Võpatasin oma endist hüüdnime kuuldes, sest olin harjunud, et Kaupo mind väikeseks värdjaks kutsus.
''Hästi. Nii tore on sind näha,'' laususin ja mõtlesin seda tõsiselt.
''Mis sa arvad väikesest jooksuringist?'' päris Juri ning tõmbas oma seljakotist välja kollased tossud. Märkasin alles nüüd, et ta kannab liibuvaid Adidase dresse.
''Mul ei ole selle vastu midagi,'' teatasin.
Ja järgmisel hetkel sörkisimegi mööda kruusateed, mis viis järveni. Juri jutustas mulle koolielust ja sellest, et õpilased ajavad tal närvi päris korralikult mustaks.
''Huvitav, mida Kaupo sinu asemel teeks?'' küsisin muiates.
Jurit tabas nii suur naeruhoog, et ta pidi seisma jääma. Lõpuks suutis ta naeruturtsatuste vahelt öelda: ''Ma usun, et ta oleks vihast plahvatanud.''
.....
Selleks ajaks, kui tagasi jõudsime oli Kaupo juba ärganud. Ilmselt oli ta Juri lakkkingi märgates mõistnud, et meil on külaline, sest teevesi kees ja minu ninna tungis krõbeda sibulakoogi lõhn.
''Tere, vennas'' sõnas Juri heatujuliselt.
''Mis vennas? Pole ma sul mingi vennas. Läbikäigu peldik olen hoopis,'' porises Kaupo.
''Nele, saaksid sa korra välja minna,'' palus Juri ootamatult.
Kuuletusin ja lasin uksel enda järel kinni vajuda.
Kuid ma ei suutnud uudishimu taltsutada ja surusin kõrva vastu lukuauku.
''Mis sa arvad, kas me peaksime talle rääkima-'' alustas Kaupo ja läks siis sosinale üle.
Edasi ma enam ei kuulnud, ükskõik, kui väga ka pingutasin.
Viimaks andsin alla ja jalutasin oma tuppa.
.....
Juri ei tulnudki minuga hüvasti jätma. Kui ma mõne aja pärast kööki naaseda julgesin, istus seal vaid tusase näoga Kaupo, kes vaikselt sibulakooki näkitses.
''Möh? Mis sa passid?'' nõudis ta vihaselt, ''Ma tegin sulle mõned matemaatikaülesanded.''
Mees ulatas mulle paberilehed. Võtsin need vastu ja otsustasin minna õue õppima, maikuu soojus lummas mind liiga palju.
Suutsin vist paar tehet lahendada, kuni tärkava looduse ilu mind endasse haaras. Kõndisin mööda krookustest, millest Kaupo polnud vihahoos muruniidukiga üle sõitnud. Nuusutasin nartsisse ja imetlesin puudel puhkevaid pungasid. Elu oli ilus.
Järsk värava kriiksatus tõi mind maa peale tagasi. Minus tuksatas sissejäänud maailmapäästja instinkt ja ma hüppasin põõsasse, kust avanes tervele õuele suurepärane vaade.
Väravast astus sisse noormees, kes ei olnud küll ilus, aga kindlasti mitte ka kole. Ta oli pikka kasvu, kandis prille ja tema kaelani ulatuvad juuksed olid pisikesesse patsi seotud. Ta kõndis laua juurde, kus vedelesid minu matemaatikaülesanded, toetas käed lauale, vaatas neid natuke aega ja mühatas siis.
Edasi läks ta ukse juurde ja astus koputamata siise. Seejärel julgesin ka mina lõpuks põõsast välja ronida.

24. Angela

''Nele, saa tuttavaks, see on Ott. Ott, see on Nele,'' lausus Kaupo, kui lahendatud ülessannetega tuppa naasin ja ta külalisega eest leidsin.
''Tere,'' naeratas Ott.
''Tere sullegi.''
''Noh, Otike, võta sibulakooki,'' pakkus Kaupo sõbralikult.
Ott naeratas jälle. ''Sa ei kujuta ette, kuidas ma seda ühikas olles igatsesin.''
Kaupo puhkes naerma. ''Minu mäletamist moodi sa jälestasid seda.''
''Muidugi, sa küpsetasid sibulakooki ju peaaegu iga päev.''
Nad hakkasid vanu mälestusi heietama ning mina tundsin end üleliigsena. Läksin oma, või õigemini Oti tuppa, istusin voodile ning haarasin sülle karbi, mille olin Leolt saanud.
See tõi mulle eredalt meelde maailmapäästjate kooli ning sellega kaasnevad kurvad mälestused. Pisar libises mu põselt ja maandus otse karbi keskel asetseva punase lille südamikule. Karbi kaas avanes ning sealt seest hõljus välja...Angela.
Jõllitasin tüdrukut ammulisui. Ta oli praktiliselt läbipaistev ja nii-nii kahvatu.
''Kas sa oled vaim?'' pärisin ehmunult.
''Muidugi olen. Sa nägid ju mu surma pealt,'' vastas ta veidi kärsitult.
Mul oli talle nii palju küsimusi, et ma ei teadnudki, millisest alustada. Vaatasin abiotsivalt Angelale otsa.
''Võib-olla mäletad sa, et ma sain Mariaga, meie käsitöö õpetajaga eriliselt hästi läbi. Umbes nii nagu sina Juriga said. Maria õpetas mulle paar trikki. Seal hulgas ka seda, kuidas oma hing pärast surma ''kokku pakkida''. Ehk siis kuskile karpi või muusse esemesse paigutada. See on vajalik selleks, et hingedel on sageli midagi elavatele edasi öelda ja nad teavad sageli palju rohkem. Ka mul on sulle infot. Mäletad, kui viirustekese pärast minu põrmustamist aknast välja lendas. Aga sa ei tea, kelle sisse ta läks.'' Angela muutus veel läbipaistvamaks. ''Mul pole palju aega jäänud, taevas kutsub. Hingede õige koht ongi seal. See selleks. Igatahes on selline reegel, et vabadusse pääsemisel läheb viirustekese parima maailmapäästja sisse. Kes on parim maailmapäästja?''
''O'LU,'' vastasin kõhklematult.
''Bingo. Järelikult on viirustekese praegu tema sees ja kuna ta pole kehaliselt eriti võimekas, on oht, et ta plahvatab peagi, nagu mina. Ja O'LU surm tähendab ka ühtlasi maailmapäästjate lõppu, mis omakorda tähendab viiruste paljunemist ja inimeste hävimist. Niisiis sa peaksid viirustekeskme O'LU seest välja saama.''
''Ma saan kõigest aru,'' alustasin mõtlikult, ''aga miks sa just minul seda teha palud?'
Angela oli nüüd praktiliselt nähtamatu. ''Igaüks, kes oma hinge ''kokku pakib'', saab valida inimese, kellele ta informatsiooni edastab või kelle juurde ta jääb. Mina valisin sinu. Hüvasti.'' Ta haihtus lõplikult.
''Ei!'' hüüatasin. ''Angela, ära mine! Sa usaldasid vale inimest! Ma ei saa sellega hakkama!''
Mina valisin sinu, kostus mu peas tema hääl.
Tormasin kööki ja tirisin Kaupo kättpidi välja. Mees jälgis mind šokeeritult.
''Mul on su abi vaja,'' pahistasin ühe hingetõmbega. ''Palun võta Juriga ühendust.''
Kaupo tõmbas oma randme vabaks. ''Nii lihtsalt see ei käi.''
''Palun aita mind,'' anusin edasi.
''See ei käi nii lihtsalt,'' kordas Kaupo. Tema kannatus hakkas katkema.
''Aita mind kordki elus.''
''Kurat võtaks! Ma ei saa. Neil on seal oma reeglid!'' röögatas Kaupo.
''Palun,'' sosistasin, kuigi olin juba lootuse kaotanud.
''Mis sa üldse tahad temast? Kooliigatsus on või?''
''Üks oluline asi. Palun sind, Kaupo.'' Ma ei olnud põlvililangemisest kaugel.
''EI! Pagan võtku! MA EI SAA SIND AIDATA! Kui raske on sellest siis aru saada?''
Kaupo läks tagasi kööki. Mina sammusin Oti tuppa, haarasin üksikud endale kuuluvad asjad.
''Hüvasti,'' ütlesin tasakesi köögi ukse juures, minust ei tehtud välja, ja lahkusin.
Ma ei teadnud, kuhu minna või mida teha. Mul polnud ühtegi ideed või mõtet. Kuid ma pidin midagi ettevõtma. Mind usaldati. Ja ma ei tohi neid reeta.

uut?????!?

Varsti.